Obsah (9)

§ 402§ 396§ 8§ 76§ 82§ 101§ 397§ 113§ 709

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik Harju Maakohus Andres Suik 05.07.2

§ 402

lg 1 mõttes.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt

§ 8

lg-le 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Seega on hagejal õigus vastavalt

§ 101lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

1. Kostja küll vaidlustas oma 16.05.2021 vastuses põhivõlgnevuse arvestust, kuid ei esitanud seejuures ühtegi sisulist vastuväidet põhivõlgnevuse suurusele, milleks on hagi järgi 499,76 eurot. Kostja vastuväited puudutasid krediidilepingu lõpetamise kuupäeva, nimelt seda, et kostja poolt dokumentaalse tõendina esitatud pangakonto väljavõte ei kajasta võlgnevuse debiteerimist 18.12.2018 kuupäeval ning kostja poolt kohtule esitatud võlgnevuse kujunemise väljavõttest selgub, et debiteerimise kuupäevaks on 02.12.
2. Hageja selgitas nimetatud vastuolu sellega, et esitas kohtule ekslikult limiidikonto väljavõtte, millest nähtub kostja toimingud krediitkaardiga. Samuti selgitas hageja, et panga infosüsteem on automaatselt debiteerinud kostja kontole laekunud tasusid võlgnevuse katteks, kuid debiteeritud summad on hiljem kostjale tagasi makstud. Hageja esitas kohtule täiendavalt kostja konto väljavõtte.
3. Kohus loeb tuvastatuks, et nii hageja esitatud kostja krediidikonto väljavõte (dtl 50), võlgnevuste väljavõte (dtl 51) kui kostja esitatud konto väljavõte (dtl 69) kajastavad kostja põhiosa võlgnevust (debiteeritud summa) 499,76 eurot. Olukorras, kus kostja ei väida, et oleks alates 02.12.2018 hagejale võlgnevuse (osaliseks) tasumiseks makseid teostanud, pole kohtu hinnangul põhiosa võlgnevuse olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemisel lepingu lõppemise täpse kuupäeva tuvastamine määrava tähtsusega. Sisulisi vastuväiteid krediidi põhiosa võlgnevuse suurusele kostja ei esita. Muu hulgas ei väida kostja, et hagejal puudus õigus leping erakorraliselt üles öelda ning et leping on jätkuvalt kehtiv vmt asjaolu, mis võiks põhivõlgnevuse nõuet eelduslikult kahtluse alla seada. Kohus peab eluliselt usutavaks hageja selgitusi panga infosüsteemi võlgnevuse debiteerimise kohta kostja kontol.
4. Kohus loeb eelnevat arvestades tuvastatuks, et kostja põhivõlgnevuse kohustus hageja ees on 499,76 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja krediidilepingu põhivõlgnevus 499,76 eurot.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi 8,57 eurot. Vastavalt

§ 397lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Hageja ja kostja on krediidilimiidi lepingus kokku leppinud intressis 0,04% päevas (dtl 28). Kostja on lepingut sõlmides vastavat intressimäära aktsepteerinud. Hageja on arvestanud intressi kuni kostja pankroti väljakuulutamiseni, s.o kuni 30.11.2018 summas 8,57 eurot. Hageja on esitanud intressinõude ja selle suuruse tõendamiseks hageja infosüsteemi võlgnevuste väljavõtte (dtl 51). Kostja ei vaielnud intressi nõudele ega selle suurusele vastu, seega kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 8,57 eurot. 5 2-21-109748 26. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 75,25 eurot. Hageja arvestas viivist alates 18.06.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.05.2021. 27. Kostja on seisukohal, et

§ 113

ei ole asjakohane, kuivõrd viivise arvestus lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega. Kostja meelest

ega PankrS ei sätesta, et pärast pankrotimenetluse lõppemist saab viivist edasi nõuda. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist pärast pankrotimenetluse lõppemist. 28. PankrS § 167 lg 1 teise lause kohaselt pankrotimenetluse aja eest intressi ja viivist ei arvestata. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) § 20 lg 1 järgi võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisel peatub viivise või ajas suureneva leppetrahvi arvestamine võlgniku vastu suunatud nõudelt kuni ümberkujundamiskava kinnitamiseni või menetluse lõppemiseni. See ei kehti nõuete suhtes, mille ümberkujundamist võlgnik ei taotle. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja ei nõua kostjalt viivist pankrotimenetluse aja eest, samuti selle üle, et kostja ei taotlenud hageja nõuete ümberkujundamist võlgniku kohustustest vabastamise menetluses. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates pankrotimenetluse lõppemisest. 29.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja nõuab kostjalt viivist seadusjärgses ulatuses.

1. Kohus tegi kohtute infosüsteemi järgi kindlaks, et 18.06.2019 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-18-15419 lõpetati kostja suhtes algatatud pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Eelnimetatud määrus jõustus 04.07.
3. Eelnevast tuleneb, et hagejal on õigus nõuda kostjalt seadusjärgset viivist, puudub aga alus viivise väljamõistmiseks kogu hageja soovitud perioodi eest. Kuivõrd kostja suhtes algatatud pankrotimenetlus lõppes 18.06.2019 tehtud määruse jõustumisega 04.07.2019, on põhjendatud viivise arvestus alates 05.07.2019 kuupäevast.
4. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.
6. Kohus mõistab kostjalt viivist alates 05.07.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 05.05.2021 summas 73,39 eurot (499,76 eurot x 671 päeva x 8% aastas) ning edasiulatuvalt määras 8% aastas põhinõudelt 499,76 eurot alates 06.05.2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhivõla summa. Rahuldamata jääb hageja viivisenõue perioodi 18.06.2019-04.07.2019 eest summas 1,86 eurot.
7. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista sularahaautomaadist sularaha väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot. Hageja põhjendab oma nõuet asjaoluga, et kostja on võtnud 11.10.2019 sularahaautomaadist välja sularaha, millise teenuse eest on ettenähtud tasu 1,25 eurot. Kostja vaidles nõudele vastu. Kostja tõi esile, et selline asjaolu ei kajastu konto väljavõttelt.
8. Kohus loeb tuvastatuks, et pooled sõlmisid 31.08.2017 erakliendi kaardi lepingu, mis vastab oma olemuselt

§ 709lõikes 1 sätestatud makseteenuse lepingule.

Sularaha väljavõtmise eest debiteeritud teenustasu summas 1,25 eurot on nähtav hageja poolt 27.05.2021 esitatud kostja konto väljavõttelt (dtl 77), hagiavaldusele lisatud hageja infosüsteemi võlgnevuste väljavõttelt (dtl 51) ning samuti kostja poolt kohtule esitatud võlgnevuste väljavõttelt (dtl 69). Nimetatud tõenditest 6 2-21-109748 nähtub, et sularaha väljavõtmise teenuse selgituses on märgitud kuupäevaks 11-2018. Kostja ei esitanud vastuväiteid sularahaautomaadist sularaha väljavõtmise eest kokkulepitud teenustasu maksmise kohustuse tingimuse kehtivusele ega teenustasu suurusele. Kostja heidab hagejale ette, et konto väljavõttelt 11.10.2019 kuupäeval ei kajastu nimetatud teenuse kasutamine kostja poolt. Kohus, hinnates kogumis käesoleva asja dokumentaalseid tõendeid, jõudis järeldusele, et hageja on eksinud aasta numbriga ning märkinud 2018 asemel 2019, kuid nimetatud eksimus ei kõrvalda kostja kohustust kasutatud teenuse eest nõuetekohaselt tasuda. Sularaha väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot on märgitud kõigil kohtule esitatud dokumentaalsetel tõenditel (dtl 51, dtl 69, dtl 77). Kostja ei väitnud, et on nimetatud teenuse eest nõuetekohaselt tasunud või et tema enda poolt kohtule esitatud võlgnevuste väljavõte (dtl 69) kajastab ebaõiget teavet. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kostjal on hageja ees kehtiv teenustasu nõue summas 1,25 eurot. Hagejal on õigus vastavalt

§ 101

lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sularaha pangaautomaadist väljavõtmise teenustasu 1,25 eurot.

1. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ülekaalukas osas, s.o 99,7% ulatuses, ja teeb otsuse sisuliselt kostja kahjuks, peab kohus juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hagiavalduse järgi taotleb hageja mõista kostjalt menetluskuluna välja menetluses tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohus andis pooltele 27.05.2021 pöördumises tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 15.06.2021 (dtl 81). Hageja ei ole täiendavate menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
3. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 125 eurot.
4. Kohus määrab hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 125 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (125 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 7