Obsah (4)

§ 99§ 100§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Harju Maakohus, Talli

) § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

§ 99

lg 1 järgi ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lg 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 100

lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

§ 101

lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 alusel on alates 01.01.2018 töötasu alammäär 500.00 eurot kuus, millest ½ on 250.00 eurot. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 alusel on alates 01.01.2019 töötasu alammäär 540.00 eurot kuus, millest ½ on 270.00 eurot. 19.12.2019 määruse nr 115 alusel on alates 01.01.2020 töötasu alammäär 584.00 eurot kuus, millest ½ on 292.00 eurot. Kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 497 järgi elatise suuruse muutmist hagimenetluses. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust võimaldab muuta ka TsMS §

1. Seega on hagejal õigus nõuda väljamõistetud elatise suurendamist, kui pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud. TsMS § 459 lg 2 kohaselt võib kohtuotsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Kuid tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud poole õigust nõuda kohtulahendi muutmist tagasiulatuvalt (Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 26.11.2014 otsuse nr 3-2-1-120-14 p 13). Kuna hagi on esitatud 31.12.2020, siis on hagejal õigus taotleda Pärnu Maakohtu 06.09.2018 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-18-115844 välja mõistetud elatise muutmist alates 31.12.
2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on kostja ja hageja lepingulise esindaja laps. Samuti selles, et Pärnu Maakohtu 06.09.2018 määruse tsiviilasjas nr 2-18-115844 alusel mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis 200.00 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni (I kd tl 7 pöördel). Vaidlus puudub ka selles, et kostja täidab nimetatud kohtumäärust (vt nt I kd tl 196). 3 Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast Pärnu Maakohtu 06.09.2018 maksekäsu määrust tsiviilasjas nr 2-18-115844 on muutunud hageja vajadused sellises määras, mis tooks kaasa väljamõistetud elatise suuruse muutmise vajaduse. Seega tuleb hinnata, kas eelmises kohtulahendis tuvastatud asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Pärnu Maakohtu 06.09.2018 maksekäsu määrusest tsiviilasjas nr 2-18-115844 nähtuvalt mõistis kohus
3. aastal kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatise 200.00 eurot. Kostja määrust ei vaidlustanud. Hageja on esitanud hagi väljamõistetud elatise suurendamiseks praeguse miinimummäärani. Kostja on vaidlustanud hageja vajadusi seoses hageja hokitrenniga ja hageja kütusekuluga. Hageja tõi hagiavalduses välja, et hagejal on seoses jäähoki trennis käimisega järgmised kulud: - jäähoki trenni kuumakse 130.00 eurot kuus, - lisatrennid 70.00 eurot kuus, - jäähokivarustus (uisud, kepid, kaitsmed jne) 700.00 eurot aastas, võistlusreisid (Soome, Läti, Venemaa) 800.00 eurot aastas, - jäähokilaagrid (talvel, suvel) 800.00 eurot aastas. Kostja vaidleb jäähokiga seonduvatele kuludele vastu, kuna hageja seaduslik esindaja ei ole kooskõlastanud kostjaga hageja tegelemist jäähokiga. Lisaks toob kostja välja, et kostjale teadaolevalt tegeleb hageja jäähokiga juba 4-5 aastat, s.o alates 2015.-
4. aastast (vt nr I kd tl 27 pöördel). Rahvastikuregistrist nähtuvalt on hageja seaduslikul esindajal ja kostjal ühine hooldusõigus hageja üle. Seega saab eeldada, et vanemad on kokku leppinud hageja hobides ja ühtlasi kooskõlastanud ka hageja jäähoki trennis käimise, seda enam, et hageja on jäähokiga tegelenud kostja hinnangul juba 2015.-
5. aastast. Hageja on esitanud kohtule tõendina ka xxx peatreeneri kinnituse selle kohta, et hageja kuulub jäähokiklubi “xxx” koosseisu alates
6. aasta oktoobrist, hageja on andekas ja lootustandev sportlane ning 20202021 hooajaks kandidaat Eesti jäähoki koondisesse ehk tegu on professionaalse sportlasega (I kd tl 168). Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud hageja jäähokiga tegelemisega seonduvad kulud. Kostja on esitanud vastuväite ka hageja transpordikulule summas 30.00 eurot kuus, kuna hageja ei ole tõendanud, et vajab autoga sõitmist. Hageja toob esile, et hagejal tekib igakuiselt teatud transpordikulu seoses aja kokkuhoiuga, mille tõttu ei ole mõistlik kasutada ühistransporti. Nimelt tegeleb hageja spordiga ning sõidab pärast kooli hokiklubisse, kuid ummikutes seistes ei jõuaks hageja õigeaegselt hokiklubisse. Kohtu hinnangul on hageja transpordikulu summas 30.00 eurot ülepaisutatud. Hageja ei ole tõendanud igakuist transpordikulu 30.00 euro suuruses ulatuses olukorras, kus hageja elab, õpib ja käib trennis Tallinnas ning ühistranspordi eest tasuda ei tule. Kohus peab mõistlikuks transpordikuluks 10.00 eurot igakuiselt. Kuna kostja ei ole ülejäänud hageja kuludele vastuväiteid esitanud, moodustavad hageja vajadused vähemalt kahekordse elatise miinimummäära. Hageja on esitanud hagi väljamõistetud elatise suurendamiseks miinimummäärani. Üldteadaolevalt tuleb lugeda laste igakuisteks vajadusteks u Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäär, st kummagi vanema kanda jääb sellest ½. Kuna hageja on esitanud nõude

§ 101

lg 1 sätestatud määras, siis hagejal ei ole vaja tõendada vajaduste olemasolu miinimumnõude korral. 4 Järgnevalt kohus kontrollib, kas on alust suurendada väljamõistetud elatist alla kehtiva miinimummäära.

§ 102

lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 järgi vanemad ei vabane

§ 102lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.

Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, kelle kasuks on kostjalt Viru Maakohtu 03.04.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-2188 välja mõistetud elatis miinimummääras alates 08.02.2017 kuni xxx (I kd tl 31). Seega ei ole kostja ülalpeetavate arv muutunud võrreldes 06.09.2018 määruse tegemise ajaga. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema töövõimet oleks piiratud. Kostja on teatanud, et on alates

1. aasta maist töötu, kuid nimetatud asjaolu on samuti tõendamata. Elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et kohustatud vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva. Vanemal on aga kohustus hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal. Kostja on teatanud, et ta on võimeline tasuma hagejale elatist 200.00 eurot kuus (vt nt I kd tl 28 pöördel). Ainuüksi asjaolu, et kostja sissetulek ei pruugi olla piisav nõustavas määras elatise tasumiseks, ei anna alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kohtu hinnangul ei ole kostja majanduslik seis nii halb, kui kostja soovib näidata. Kohtu kogutud ja kostja esitatud konto väljavõtetest nähtub, et kostja kannab sageli kontole sularaha sadades eurodes (vt nt I kd tl 149 pöördel, 152, 155 pöördel, 156 pöördel, 158 pöördel, 159, 159 pöördel, 160, 160 pöördel, 161, 161 pöördel, 193). Kostja parem majanduslik seisund nähtub ka asjaolust, et kostjal on võimalik tasuda oma teisele alaealisele lapsele igakuiselt elatist summas 200.00-250.00 eurot kuus (I kd tl 177-178) olukorras, kus kostja teenib kohtu kogutud Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtuvalt miinimumpalka (I kd tl 134) ning on toonud esile, et tema igakuised kulud on 495.00 eurot, millele lisandub elatis I Bile summas 200.00 eurot ja hagejale summas 200.00 eurot (vt nt I kd tl 27, 27 pöördel, 194, 195). Eelnevast nähtuvalt on kostja igakuised kulud suuremad kui tema sissetulek. Seega võimaldab kohtu hinnangul kostja majanduslik olukord tasuda hagejale elatist miinimummääras ning väljamõistetava elatise vähendamine alla miinimummäära ei ole põhjendatud. Kostja on viidanud, et kostja poolt makstav elatis summas 200.00 eurot kuus on kooskõlas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi uuringuga lapse vajaduspõhise miinimumelatise kohta, milles leiti, et 13-17 aasta vanuse Tallinnas elava lapse ülalpidamiskulud standardeelarve järgi on 412.00 eurot kuus ja võrdlevanalüüsi järgi 344.00 eurot kuus (I kd tl 59 pöördel, tl 60). Kostja aga ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja vajadused oleksid vähem kui kahekordne miinimumelatis. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud vähendada elatist alla miinimummäära ka põhjusel, et hageja vajadused on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Kostja toob välja, et kuivõrd eelduslikult panustavad 5 lapse vanemad lapse ülalpidamisse võrdselt ning hageja saab lapsetoetust summas 60.00 eurot, jääb hageja ülalpidamiskuludest kummagi vanema kanda 262.00 eurot (524.00 eurot / 2). Kohus selgitab, et ainuüksi riikliku peretoetuse maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada, vaid riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28). Antud juhul aga pole tõendatud muude asjaolude esinemine elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Kohus ei anna hinnangut hageja seadusliku esindaja majanduslikule olukorrale, kuna rahuldab hagi miinimumelatise määras. Samuti ei anna kohus hinnangut tõenditele kulude osas, mille üle ei ole vaidlust või mille hindamiseks puudub vajadus. Tuginedes kõigele eelnenule kohus leiab, et D Mu hagi R Bi vastu väljamõistetud elatise suurendamiseks on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus muudab Pärnu Maakohtu 06.09.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-115844 väljamõistetud elatist ning mõistab kostjalt välja hageja kasuks igakuise elatise ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates 31.12.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja taotluse alusel ning juhindudes TsMS § 445 lg-st 1 määrab kohus elatusraha maksmise viisiks selle kandmise hageja pangakontole nr xxx, selgitusega „elatismaks“, eelneva kuu
2. kuupäevaks. Menetluskulude jaotus Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 2 riigilõivu antud kohtuvaidluses pooltel elatise nõudelt tasuda ei tule. Ülejäänud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 koosmõjus kostja kanda. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik 6