← Eesti

1-17-11052/155

Obsah (12)§ 118§ 99§ 150§ 117§ 34§ 129§ 89§ 84§ 94§ 146§ 147§ 160

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2021.a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11052 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

§ 118

lg 1 kohaselt volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega sh. esindajale. Seadus ei sätesta lihtkirjalike lepingute sõlmimiseks antava volituse kohustuslikku vormi, seega lugeda Vladimir Tenjugini poolt allkirjastatud lepinguid automaatselt mittekehtivateks (tühisteks) ei ole õige. Kannatanu soovis saada laenu kommunaalkulude tasumise näol, kannatanu soovis oma korterit anda tagatiseks selle müügi näol. Asjas on leidnud tõendamist asjaolu, et kannatanu on laenuna saanud vähemalt 2938,91 eurot, kuid see on jäetud kohtu poolt tähelepanuta. Kaitsja on seisukohal, et olukorras, kus isik (käesoleval juhul Vladimir Tenjugin) on kokkulepet (kommunaalvõlgnevuste tasumine) olulises osas siiski täitnud (kannatanutute eest on tasutud 2938,91 eurot ja kannatanu NN ise kinnitas 3000 euro suuruse kohustuse olemasolu Enditumi ees), siis ei saa rääkida pettusest ehk kelmuse objektiivsest kooseisust. Tegemist võib olla kohustuse mittekohase täitmisega, mitte aga pettusega, mille korral pole isikul lepingu sõlmimise ajal üldse valmidust kokkulepet täita, st. ta oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud ehk neid asjaolusid moonutanud. 6.

  1. PPP, Tallinn, episoodis (kannatanu ZZ) ei selgu, milles seisnes ZZ eksimus ja millised on need eksitavad asjaolud, mis määrasid kannatanu ZZ otsust koormama oma korterit hüpoteegiga. Kannatanu soovis vahetada oma korterit teise vastu ja kustutada kommunaalvõlad. Kannatanu ja Vladimir Tenjugini vahel oli kannatanu ütluste kohaselt kokkulepe, et 5000 euro eest teostatakse korteris remonti. Juhul kui Vladimir Tenjgin ei ole nimetatud kokkulepet täitnud, siis tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Süüdistuse kohaselt PPP korteri müügihinnast 5000 eurot sai lepingu kohaselt ZZ sularahas, kuid tegelikkuses ta seda summat ei saanud. Ise ZZ kinnitab, et ta ei pidanudki nimetatud raha saama, vaid selle raha eest pidi tehtama remonti. Kaitsja hinnangul ei saa fiktiivsest lepingust mingit nõudeõigust tuleneda, seega on kohtu arvamus kaitsja hinnangul meelevaldne. Märkimist väärib ka 24.01.2017 jälitusprotokollis vaadeldud telefonivestlused ning viidatud vestlusest tuleneb, et mingigi äriühing, sh. Enditum, ei pidanudki kasu saama ja äriühing oli vajalik korteri hüpoteegiga koormamiseks. Kogu tehingute jada oli Vladimir Tenjugini ja ZZ nö. „projekt“ ehk kokkulepe, millelt ei pidanud kolmandad (juriidilised) isikud mingit kasu saama. Asjas uuritud tõenditest ei selgu, kuidas saab Vladimir Tenjugini ja ZZ vahelise vaidlusaluse korteri 5000 euro maksva remondi tegemata jätmist käsitleda Enditumi huvi või kasuna. Kaitsja hinnangul ei saa nn. fiktiivsest tehingust mingit nõudeõigust (kasu) tuleneda ja selle võimaliku kasu saamine ei ole asjas tõendatud. Kaitsja hinnangul ei ole Enditum käesoleval juhul kasu saanud või võis saada isegi teoreetiliselt. Ühtlasi sellist eksimust, millist ZZ ise vältida ei saanud ja mis viis ZZ varakäsutuse ehk korteri hüpoteegiga koormamiseni ei ole kaitsja hinnangul tuvastatud ega tõendatud. Vastupidi, vaidlusaluse korteri hüpoteegiga koormamine toimus kannatanu teadmisel ja eesmärgil, millest kannatanu oli teadlik. 6.
  2. Tsiviilhagide rahuldamiseks puudub alus. Kannatanud nõuavad hagiavaldustes OÜ-lt Enditum lepinguvälise kahju hüvitamist ja kohus on hagid rahuldanud lepinguvälisel alusel (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5). Kannatanu Hodaki ütluste kohaselt võttis OÜ-lt Enditum laenu ning laen vormistati kirjalikult summale 6500 eurot. Kannatanud NN ja FF on andnud ütlusi ja ka kirjalikud tõendid seda ka kinnitavad, et nad sõlmisid nii laenulepingu kui ka kokkuleppe korteril LLL, Tallinn, lasuva kommunaalvõlgnevuse kustutamise ning korteri nö oksjonilt mahavõtmise osas. Kannatanu Y andis ütlusi selle kohta, et 27.12.2013 laenulepingu näol on tegemist dokumendiga, mille aluse ta rentis korterit pärast notariaalset tehingut. Seega vaidlust ei saa olla selles, et kannatanute ja OÜ Enditum vahel eksisteerisid lepingulised suhted (isegi 12 kui kohustusi ei täidetud nõuetekohaselt) ja VÕS § 1043 kohaldamise välistab käesoleval juhul VÕS § 1044 lg 2, mille kohaselt lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või VÕS
  3. peatükis sätestatud alusel nõuda. Juhul kui asuda seisukohale, et lepingud on sõlmitud pettuse mõjul, siis märkimist väärib see, et ükski kannatanutest vastavat lepingut tühistanud ega saagi enam tühistada (

§ 99

lg 1 p 2), samuti ei ole keegi kannatanutest tuginenud oma hagiavaldustes lepingute tühisusele. Järelikult on kõik vaidlusalused lepingud kehtivalt sõlmitud ja kannatanud ei saa Enditum OÜ vastu nõudeid lepinguvälisel alusel esitada (VÕS § 1044 lg 2). 6.5.

  1. Esiteks kaitsja hinnangul ei saa kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagiga lepingulist kahju nõuda, sest KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Kahju õigusvastasest tekitamisest tekkivad võlasuhted on reguleeritud VÕS
  2. peatükis. Teiseks lepingulise kahju tekkimise korral kahjustatud isik peab tõendama kostja kohustuste rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja ja kahju tekkimise vahel. Üldjuhul peab kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama hageja, käesoleval juhul seega kannatanud. Kohus on rahuldanud hagid lepinguvälisel alusel lähtudes sisuliselt üksnes kannatanutele kuulunud vara võõrandamise faktist, jättes tähelepanuta, et vähemalt osaliselt eksisteerisid kannatanute ja süüdistatavate vahel lepingulised suhted. Kokkulepete ja seega lepinguliste suhete olemasolu välistavad kaitsja hinnangul hagi rahuldamise kriminaalmenetluses. 6.5.
  3. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et OÜ Enditum on tekitanud kannatanutele lepinguvälise kahju nende omandi väidetava rikkumisega, siis kaitsja on seisukohal, et kannatanute omandi rikkumine OÜ Enditum poolt ei ole tõendatud. Omand VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 mõttes tähistab omandiõigust kehalise eseme suhtes kui ka vastavat kehalist eset ennast ehk omandiõiguse objekti. Pelgalt laenu- või müügilepingu allkirjastamist ja laenusumma tagasinõudmise ja tagatiste realiseerimise alustamist ei saa pidada kannatanutute omandiõiguse rikkumiseks, sest kannatanutel on võimalik esitada laenuandjale vastuväiteid (sh. laenulepingu rahatuse vastuväide) nii täite- kui ka hagimenetluse raames. 6.5.
  4. Lisaks sellele on kaitsja seisukohal, et YY hagi on aegunud. 17.04.2018 kohtuistungil selgitas YY, et ta mõistis et tegi rumaluse, mistõttu ei läinud ise uurija juurde ning uurija leidis teda. Tema arvas, et ta ei saa raha tagasi, kuna ta ise on müügilepingu allkirjastanud.

§ 150

lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on oma praktikas (RKKKo 3-1-1-106-12) leidnud, et ei ole välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist, nt juhul, kui ta on kahju põhjustanud teo vahetu tunnistaja ja tunneb teo toimepanijat. Sellisel juhul hakkab

§ 150

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg üldiselt kulgema juba kahju põhjustanud teo toimepanemisest. Kannatanu ütlustest tuleneb, et ta sai „rumalusest“ aru juba tehingu ajal ehk 17.12.2013, seega juhul kui teoreetiliselt jaatada Y suhtes kelmuse toimepanemist, siis pidi ta sellest aru saama juba 17.12.

  1. PROKURÖRI SEISUKOHT:
  2. Prokurör asub seisukohale, et Harju Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu tuleb kõik esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. 13 7.
  3. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud miks kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegude (kannatanute YY, QQ, UU, NN, ZZ ja testamendi võltsimisega seotud episoodid) toimepanemine Vladimir Tenjugini, OÜ Enditum ja Belkost Group OÜ poolt on täielikult tõendamist leidnud. Otsuses selgelt jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ja esitatud on selge tõendite analüüs. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-6-15 korranud juba varasemat seisukohta ja rõhutanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Seega peaks ringkonnakohus tuvastama, et maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu. Leian, et käesoleval juhul Harju Maakohus ei ole tõendite hindamisel vigu teinud. Apellandid heidavad kohtule sisuliselt ette asjaolu, et tõendite hindamisel on kohtul kujunenud siseveendumus, et süüdistatavad panid toime neile süüksarvatud teod. Selline etteheide ei saa aga olla aluseks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning teeb selle hindamise tulemusel kohtuotsuse, mida Harju Maakohus on ka käesoleval juhul teinud. 7.
  4. Apellandid on seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanud oleks viidud eksitusse ja kannatanute varakäsutus on tehtud eksimuses olles. Kohus on põhjalikult analüüsinud kõiki tõendeid ning selgitanud iga episoodi juures milles seisnes eksimus, millesse kannatanud viidi ja mille tulemusel nad tegid varakäsutuse, mida ei pea vajalikuks üle korrata. Samuti on kohus tõendite hindamisel selgitanud millisel põhjusel ta on pidanud kannatanute ütlusi usaldusväärseks ning süüdistatavate ütlusi ebausaldusväärseks. Kuivõrd kohus on pidanud süüdistatava Vladimir Tenjugini ütlusi olulises osas ebausaldusväärseks, iga episoodi juures selgitanud millisel põhjusel ja millises osas ta peab Vladimir Tenjugini ütlusi ebausaldusväärseks, ei pea prokuratuur vajalikuks analüüsida apellatsioonis toodud vastuväiteid, mis tuginevad otseselt tema ütlustele. 7.
  5. Puutuvalt väitesse, et UU episoodis puudus Lidia Savelieval otsene tahtlus kannatanu petmiseks ning ta ei tegutsenud selle episoodi osas grupis teiste süüdistatavatega, leian, et esiteks eeldab kelmuse koosseis pettuse kui koosseisulise tunnuse osas vähemalt kaudset tahtlust. Teiseks, kohus on tõendite pinnalt Lidia Savelieva käitumisele andnud hinnangu kui kavatsetult toime pandud kelmusele ning prokuratuur ei pea vajalikuks seda analüüsi üle korrata. Kolmandaks, kaastäideviimise korral ei pea iga kaastäideviija isiklikult täitma kõiki või osa süütekoosseisu objektiivsetest tunnustest. Piisab, kui kaastäideviija lisab tagajärje saabumisse oma teopanuse, mida Lidia Savelieva kahtlemata tegi. Kohus on otsuses iga episoodi juures ka selgitanud milles seisnes OÜ Enditum varaline kasu. ZZ episoodis on kohus selgitanud, et OÜ Enditum varaline kasu seisnes nõudeõiguses ZZ vastu, mis tulenes kannatanu ja Enditum OÜ poolt sõlmitud fiktiivsest laenulepingust, mis oli aluseks hüpoteegi seadmisele ja prokuratuur nõustub kohtu seisukohaga täielikult. 7.
  6. Täiendavalt peab prokuratuur vajalikuks märkida seonduvalt väitega, et igat äriühingu kontole laekuvat summat ei saa lugeda äriühingu kasuks, järgmist. OÜ Enditum arvelduskonto väljavõtetest 15.01.2014-07.12.2015 ja 07.12.2015-27.11.2016 nähtub, et kontolt on võetud korduvalt välja sularaha, kannatanutele pole nimetatult kontolt teostatud ühtegi ülekannet ning ettevõtte sissetulekuks on peamiselt kanded notarite ja kohtutäiturite kontodelt ning Omega Laen AS või Odav Laen AS kontolt. OÜ Enditum põhiline sissetulek tulenes kelmuse teel teostatud kinnisvara tehingutest, millega omakorda maksti tagasi ettevõtte nimel võetud laene ning seejärel võeti ettevõtte nimele uusi laene. See tähendab, et tehingute puhul, kus OÜ 14 Enditum arvelduskontole laekus tehingu tulemusel raha, oli OÜ Enditum puhul varaline kasu ilmselge, kuna saadud raha kasutati OÜ Enditum edasiseks toimimiseks. 7.
  7. OÜ-lt Enditum välja mõistetud tsiviilhagide osas leian, et kuivõrd kohus on tuvastanud, et kannatanutele tekitatud kahjud on põhjustanud süüdistatavad oma tegevusega ja kannatanud allkirjastasid erinevad fiktiivsed lepingud ja dokumendid pettuse tõttu, ei saa ka käesoleval juhul rääkida lepingulistest võlasuhetest kannatanute ja süüdistatavate vahel. Nimelt ei saa lepingulisi võlasuhteid tekkida olukorras, kus lepingud on fiktiivsed. Fiktiivne leping tähendab, et poolte vahel tegelik võlasuhe puudub. Seega on kohus õigesti rahuldanud tsiviilhagid lepinguvälisel alusel. Asjaolu, miks YY nõue ei ole aegunud, on kohtuotsuses juba pikalt analüüsitud ja ma ei pea vajalikuks seda korrata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
  8. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsjate apellatsioonides toodud väidetega ja prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 8.
  9. Kaitsja Argo Küünemäe on apellatsioonis viidanud KrMS § 339 lg 1 p 7 sätte rikkumisele, kuid sisus mingeid argumente esitanud ei ole. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Tegemist ei ole olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 8.
  10. Kaitsja Argo Küünemäe apellatsioonis on viide ka KrMS § 339 lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisust ega põhistustest ei nähtu motiive kriminaalmenetlusõiguse olulise 15 rikkumise kohta. Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on kaitsja viide, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätteid. Kolleegium kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta (vt RKKKo nr 3-1-1-13-07; 3-1-1-15-13), et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (vt RKKKo nr 3-1-1-50-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo nr 3-1-1-90-09 p 6). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaitsja nende järeldustega nõustub või mitte. Kolleegium mingit vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Vladimir Tenjugin tuleb süüdistustes KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1 - § 22 lg 2, § 281 lg 1 - § 22 lg 2 järgi süüdi mõista ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Vladimir Tenjugin on temale inkrimineeritud kuritegudes süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest.
  11. Esitatud apellatsioonides taotlevad kaitsjad maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist neile inkrimineeritud kuritegudes. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud igakülgselt ja täielikult. 9.
  12. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvad kannatanute ja tunnistajate ütlused usaldusväärsemateks süüdistatavate poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 9.
  13. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on 16 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (kd 9, tl 9 pöördel-38) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatavate õigeksmõistmiseks neile inkrimineeritud kuritegudes. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
  14. Apellant Argo Küünemäe asub seisukohale, et süüdistatava Vladimir Tenjugini ütlused on maakohus põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseks. Vastuseks etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Vladimir Tenjugini ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Väärib märkimist, et maakohus ei ole tunnistanud süüdistatava ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks, vaid osas, milles vastuolud kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja ka osas, milles vastuolud kohtuistungil antud ütlustes. Ka on ebaõige kaitsja väide, et süüdistatava ütlused on tunnistatud ebausaldusväärseks põhjusel, et ta ei mäletanud teatud asjaolusid. Maakohus tunnistas süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, kuna need ei olnud järjekindlad, vaid ta on oma ütlusi korduvalt muutnud ja esitanud erinevaid versioone. Lisaks on maakohus asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi osaliselt usaldusväärseks. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Antud põhimõtte kohaselt ei ole asjakohane apellandi etteheide kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse süüdistatava ütlust ja esitatud erinevaid kaitseversioone. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Vladimir Tenjugini erinevaid ja sh muutlike kaitseversioone. 10.
  15. Apellant Argo Küünemäe jätab tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt on usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiteks ka sellised asjaolud, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi teiste ütlustega, sh kaassüüdistatava ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad (vt RKKKo nr 3-1-1-10-17 p 8). Seejuures on kohtupraktikas tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Maakohus ongi oma otsuses analüüsinud süüdistatavate ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi kaassüüdistatavate ütlustega, või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate 17 tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 10.
  16. Maakohus on üheselt näidanud ära, millises osas on kohus süüdistatava ütlusi tõendina arvestanud ja millises osas mitte. Seejuures on maakohus ka põhjendanud ning näidanud ära tõendid, mis ei kinnita süüdistatava Vladimir Tenjugini ütlusi ja millised tõendid ütlusi kinnitavad. Maakohtu otsuse põhiosas viidatud ja analüüsitud tõendid kummutavad üheselt süüdistava erinevad kaitseversioonid ning maakohus on viidanud ka nendele tõenditele, mis esitatud versioone ei kinnita, vaid kummutavad ning kolleegium nõustub sellega. Kaitsja üldsõnalisi väiteid peab kolleegium otsituks. 10.3 Kaitsja Argo Küünemäe ei arvesta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKKo nr 3-1-1-85-07), et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Tuleb nõustuda maakohtuga, et süüdistatav Vladimir Tenjugin on küll andnud ütlusi laenu saamise kohta ja kassaorderi kohta, mis tõendab kannatanule YY-le raha andmist, kuid mingeid tõendeid enda väidete kinnitamiseks süüdistatav esitanud ei ole. Lisaks on maakohus üheselt tuvastanud, et süüdistatav on nende samade asjaolude kohta muutnud oma ütlusi korduvalt (vt kd 9, tl 12 pöördel-13). Kokkuvõtvalt oli välistatud süüdistaja ja kohtu võimalus kontrollida süüdistatava poolt esitatud kaitseversiooni ning süüdistatav ei ole loonud tegelikkuses menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust ning ei ole teinud menetlejale kättesaadavaks andmeid, mis võimaldasid esitatud kaitsepositsiooni hinnata. Seega selliselt esitatud väited on käsitatavad üksnes paljasõnalise kaitseväitena ning tõendite kahtluse alla seadmiseks ei piisa abstraktsetest väidetest, et sai laenu ja andis raha kannatanule. Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Seega on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 10.
  17. Ebaõige on kaitsja väide, et maakohus on suhtunud kannatanute ütlustesse kriitikavabalt. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanute YY, QQ, UU, NN, FF ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanute YY, QQ, UU, NN, FF ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud YY, QQ, UU, NN, FF ütluste usaldusväärsust ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud kannatanute ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Kolleegium nõustub ühtlasi kannatanute YY, QQ, UU, NN, FF ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 10.
  18. Asjaolu, et kannatanu YY on andnud ütlusi, et valetas notaris ei sea iseenesest kahtluse alla tema ütlusi, vaid see näitab üheselt, et kannatanu on andnud ütlusi sündmusest nii nagu need reaalselt on toimunud, varjamata seejuures valetamist notarile. Apellant viitab küll kannatanu valetamisele notaris, kuid vaikib sellest, et kannatanu valetas notaris põhjusel, et just süüdistatav Vladimir Tenjugin oli see, kes selgitas kannatanule kuidas kõik toimuma hakkab ja mida teha tuleb ning käskis notaris öelda, et on raha kätte saanud. Lisaks jäi kannatanu uskuma, 18 et korter on vaja kirjutada nende nimele, nemad (süüdistatavad) annavad raha ja tema kirjutab korteri ümber, et tagatakse ka korter. Sellepärast jäi neid uskuma. Apellandid Argo Küünemäe ja Ilja Sipari jätavad mugavalt tähelepanuta kannatanute ütlused, et just süüdistatava Vladimir Tenjugini juhtimisel ja käsul allkirjastasid kannatanud erinevaid dokumente, sh dokumente, mis ei vastanud tegelikkusele ning kõik tehingud tehti süüdistatava soovitusel. Lisaks tekkisid variisikud, kelleks oli Lidia Savelieva. Eksitav on kaitsja Argo Küünemäe väide, et kannatanu UU pöördus ise süüdistatava poole. Kannatanu UU on andnud üheseid ütlusi, et Vladimir ja Stanislav tulid ise tema juurde korterisse ning tema nendega ühendust ei võtnud. Ka kannatanule UU-le selgitas just süüdistatav Vladimir Tenjugin mida tuleb teha ja milliseid pabereid kirjutada ja kuhu allkiri panna. Süüdistatav Vladimir Tenjugin võttis ka ise kannatanu NN-ga ühendust ning taas dikteeris just süüdistatav kuidas tuleb avaldust kirjutada ja mida edasi teha. Lisaks allkirjastasid kannatanud NN ja FF tühjad paberilehed, et süüdistatav saaks kirjutada hiljem lehtedele vajaliku teksti ning kannatanuid kiirustati enne notarit allkirjastama pabereid, millest kannatanud hästi aru ei saanud ja mille konkreetne sisu oli teadmata. 10.
  19. Apellant Argo Küünemäe viitab kogutud ja uuritud tõenditele valikuliselt. Maakohus on lisaks isikulistele tõendiallikatele viidanud jälitustoimingu protokollidele (kd 9, lk 17 pöördel18 pöördel), mis kinnitavad maakohtu pool tuvastatut, et Vladimir Tenjugin oli pettuslike skeemide taga ja viis kannatanud tahtlikult eksitusse, et saada varalist kasu ja tekitada kannatanutele kahju. Seega ei asunud maakohus vääralt seisukohale, et täitemenetluse algatamine toimus kannatanu QQ arvelt rikastumise eesmärgil. 10.
  20. Apellant tõlgendab kohtule esitatud jälitustoimingu protokollides toodud vestluste sisu erinevalt prokuratuurist, vastavalt süüdistatava Vladimir Tenjugini versioonile toimunust. Seejuures põhinevad kaitsja väited olulises määras Vladimir Tenjugini üldsõnalistel ütlustel, et tema ei saanud testamendist mingit kasu, mistõttu puudus motiiv testamendi võltsimiseks ning ei ole kihutanud Nikolai Tenjuginit esitama võltsidud testamenti notarile ja ei ole kallutanud kedagi esitama notarile ebaõigeid andmeid. Konkreetseid tõendeid apellant selliste süüdistatava väidete kinnitamiseks esitanud ei ole ning ei ole ka teinud viiteid ühelegi tõendile, mis kinnitaks selliseid väiteid, seega ei saa pelgalt paljasõnaliste väidetega ja enda arvamusega apellant märkida, et maakohus on tõlgendanud kõnede sisu valesti. Seda enam, et maakohus jättis süüdistatava ütlused testamendi koostamise ja sellega seotud asjaajamise osas kõrvale kui ebausaldusväärsed. Arvestades kriminaalasjas kogutud tõendeid ja jälitusprotokollides toodud vestluste sisu, mis on oma sisult väga avatud ja üheselt mõistetavad, mitte konspiratiivsed, siis ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatav kinnitab, et ei olnud võltsimise eestvedaja ega juhendaja ning just maakohus on ekslikult tõendeid hinnanud. Kohtu väiteid ja järeldusi ei ole apellant muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. 10.
  21. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 19
  22. Kaitsja Jugans Grossmann heidab apellatsioonis ette seda, et Belkost Group OÜ mõisteti süüdi temale inkrimineeritud kuriteos ainult oletustel ja kannatanu ZZ ütlustest tulenevalt. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohus on Belkost Group OÜ süüdi mõistnud üksnes oletustel. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Kolleegium nõustub ühtlasi kannatanu ZZ ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu ZZ ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega, on süüdistatava süü leidnud tõendamist. Maakohus on hinnanud Belkost Group OÜ süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 11.
  23. Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ega ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust ning süüdistatava Vladimir Tenjugini ja Belkost Group OÜ juhatuse liikme Vladimir Tenjugini ütluste ebausaldusväärsust. Maakohus on analüüsinud ja hinnanud ristküsitluse tulemina saadud ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi teiste ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust (kd 9, tl 32 pöördel-37 pöördel). 11.
  24. Apellant viitab läbivalt süüdistatava Vladimir Tenjugini ja Belkost Group OÜ juhatuse liikme Vladimir Tenjugini ütlustele, kuid jätab tähelepanuta, et maakohus on nimetatud ütlused tunnistanud ebausaldusväärseks ja jätnud need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud süüdistatava Vladimir Tenjugini ja Belkost Group OÜ juhatuse liikme Vladimir Tenjugini ütluste ebausaldusväärsust. Maakohtu järeldused nende ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ega ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Vladimir Tenjugini ja Belkost Group OÜ juhatuse liikme Vladimir Tenjugini ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 11.
  25. Kaitsjate Jugans Grossmanni, Argo Küünemäe ja Ilja Sipari argumendid, et kannatanu ZZ on ise allkirjastanud laenulepingu OÜ-g Enditum ning ka korterite müügi-ja ostulepingud on allkirjastanud kannatanu, kannatanul olid võlgnevused, lepingud sõlmiti notari juures jms, on ainetud. Esiteks puudub nendes asjaoludes vaidlus ning maakohus on need asjaolud ka arvesse võtnud. Teiseks jätab apellant tähelepanuta kohtupraktika, millele viitas ka üheselt maakohus, et notariaalselt tõestatud kinnisasja võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu olemasolu iseeneste ei välista kelmuse toimepanemist, lähtuda tuleb sellest, kas on tuvastatud kelmuse objektiivse koosseisu obligatoorne element – pettus (vt RKKKo nr 3-1-1-87-09, 3-1-1-3-10). Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, milles seisnes ZZ-le kahju tekkimine ning maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei peal kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Maakohus ei ole Belkost Group OÜ-d mõistnud süüdi lihtsalt sellepärast, et juriidiline isik on teeninud tulu, vaid maakohus tuvastas üheselt, et Belkost Group OÜ sai tehingu tulemusel 20 varalist kasu ning tehingu tulemusel tekitati kannatanule varalist kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. 11.
  26. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette obligatoorselt, et kannatanuks saab olla vaid isik, kes pöördub ise isiklikult uurimisasutuse poole. Asjaolu, et kannatanu ZZ ei pöördunud ise uurija poole, vaid uurija tuvastas ise n-ö isikud, kes võiksid antud asjas olla kannatanuteks, ei anna alust jaatada, et tegemist oleks rikkumisega või oleks tõendite kogumisel rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtteid. Kaitsja ega Belkost Group OÜ juhatuse liige Vladimir Tenjugin ei ole esitanud tõendeid, et selliselt käitudes on uurija või teised tunnistajad mõjutanud kannatanu ütlusi, tegemist on pelgalt oletusega. Seejuures on kannatanut ZZ ristküsitletud maakohtus, mistõttu kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel ei ole iseseisevat tõenduslikku tähendust. Kannatanul oli võimalik anda kohtuistungil selliseid ütlusi, mida ta soovis, seega väide, et kohtueelsel uurimisel on kannatanut mõjutatud suunavate küsimustega, jääb tagajärjetuks. Ka see, et hagiavaldus oli vormistatud selleks väljatöötatud hagiavalduse vormile, mitte kannatanu ise ei koostanud seda, ei ole rikkumine ega näita toimingu ebausaldusväärsust. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et maakohtu istungil olid tagatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtted.
  27. Kolleegium ei nõustu apellandi Ilja Sipari seisukohaga, et kannatanud ei olnud eksimuses. Maakohus on üksikasjalikult tuvastanud, milles seisnes pettuslik tegu ja millega oli kannatanud eksimusse viidud ning kolleegium nõustub maakohtuga. Kannatanu YY uskus tõsimeeli, et teda aidatakse võlgade tasumisel ja peale n-ö laenu (võla tasumist) tagastamist tagastatakse ka korter. Seda kõike lubasid kannatanule süüdistatavad ning kannatanu jäi seda uskuma, et tagatakse ka korter talle. Kõik toimingud notaris ja erinevate paberite täitmisel toimusid süüdistatavate juhtimisel ning nende kontrolli all. Tegelikkuses ei olnud süüdistatavatel, sh Enditum OÜ-l algusest peale tahet korter tagastada, vaid eesmärgiks oli, et kannatanu võõrandaks korteriomandi süüdistatavatele, kuid korteriomandi müügist kannatanu raha ega muud kasu ei saanud. Ka kannatanu QQ allkirjastas erinevaid dokumente, mis ei vastanud tegelikkusele ning mingit laenu ta Enditum OÜ-lt ei saanud, kuigi oli allkirjastanud laenulepingu. Erinevate dokumentide allkirjastamist põhjendati seoses korteri müügiga, kuid tegelikkuses olid need vajalikud, et kannatanu ei saaks korteri müügi eest raha, vaid raha jääks süüdistatavatele. Kannatanule lubati, et raha tagastatakse ning kannatanu ei uskunud, et teda petetakse. Tegemist ei ole pelgalt kokkuleppe rikkumisega, vaid pettusega. Maakohus on üksikasjalikult tuvastanud ja kirjeldanud ka Enditum OÜ rolli kannatanu UU petmisel. Tegemist ei olnud pelgalt teadmisega, et teised süüdistatavad petsid kannatanut ja viisid ta eksimusse, vaid selles osales ka Enditum OÜ. Tegemist ei olnud pelgalt sellega, et OÜ arvele oleks laekunud lihtsalt summa, vaid maakohus on ammendavalt näidanud ära ka selle, kuidas on Enditum OÜ saanud varalist kasu ja kannatanu varalist kahju. Kannatanu NN osas viitab taas kaitsja kogutud ja uuritud tõenditele valikuliselt. Vastab tõele kaitsja poolt märgitu, et kannatanu sai vastusoorituse vähemalt 2938,91 euro ulatuses. Samas jätab kaitsja taas tähelepanuta asjaolud, et süüdistatavad dikteerisid kannatanule, milliseid dokumente tuleb täita ja avaldusi kirjutada ning hüpoteeki seada, kuid summad ja tehtud tehingud jäid kannatanutele arusaamatuks. Seejuures allkirjastasid kannatanud ka tühje paberilehti, mis täideti hiljem süüdistatavate poolt nii nagu neile sobilik ning mis tegelikkuses ei vastanud oma sisult tõele. Kannatanu NN teadis, et pärast hüpoteegi seadmist saab ta raha, kuid seda ei saanud ning hiljem selgus, et nad on võlgu 8500 eurot, kuid mille eest, seda kannatanud ei teadnud. Maakohus on näidanud ära ka selle, milles seisnes kannatanu ZZ eksimus. Kannatanule lubati, et talle leitakse odavam korter ja tasutakse võlgnevus ning tehinguga nõustus, kuna lubati leida hiljem parem korter. Kui ta oleks teadnud, et korteril on võlg, siis ta ei oleks müünud oma korterit, sest uuel korteril oli võlgnevus veel suurem ja ei vastanud kokkulepitud tingimustele. Kannatanus loodi 21 vale ettekujutus, et ta saab remonditud korteri, millel puudub võlg, mistõttu tegi ta vara käsutuse. Seega viitab apellant taas kannatanu ütlustele ja kogutud tõenditele, sh jälitustoimingute protokollis viidatud vestlustele valikuliselt. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et kannatanu ZZ osas ei olnud kaasatud Enditum OÜ-d. Maakohus on üheselt näidanud ära, milles seisnes Enditum OÜ roll (vt kd 9, tl 35 pöördel, 36-37). Nii on kannatanu ja Enditum OÜ vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, laenuleping, hüpoteegi seadmine, kuid tegemist oli dokumentidega, mis vajalikud kelmuse toimepanemiseks. Selliste dokumentide vormistamine toimus väljatöötatud skeemi alusel. Enditum OÜ-d kasutati hüpoteegipidajana, kuna Smirnova ja Krasnov keeldusid sellest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatavate eesmärgiks oli kannatanule varalise kahju tekitamine ning varalise kasu saamine kannatanu arvelt. 12.1 Kolleegium viitas juba eelnevalt kohtupraktikale, millele viitas ka üheselt maakohus, et notariaalselt tõestatud kinnisasja võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu olemasolu iseeneste ei välista kelmuse toimepanemist, lähtuda tuleb sellest, kas on tuvastatud kelmuse objektiivse koosseisu obligatoorne element – pettus. Seda ei väära ka asjaolu, kui kannatanu on notarile kinnitanud, et on raha kätte saanud või süüdistatav on osaliselt kokkuleppe täitnud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-09, 3-1-1-3-10). Süüdistatavad selgitasid kannatanutele, et korteriomandi ostumüügi tehingute vormistamine notaris on vajalik, et saaks kustuda korteritel lasuvad võlad ning korter hiljem tagastatakse kannatanutele või makstakse raha või ostetakse uus võlgadeta korter. Erinevate pettuste mõjul kujunenud eksimuse tulemusel tegid kannatanud neile ebasoodsa varakäsutuse ning süüdistatavad täitsid vaid osa kokkuleppest, kas tasusid korteril olevad võlad või tasusid kokkulepitud hinnast tegelikkuses väikese osa vms. Viidatud lahendites on sedastatud, et kuna kannatanul ei olnud vahetult tehingust tulenevalt süüdistatavate vastu tsiviilõiguslikult realiseeritavat nõudeõigust ja selline olukord oli kujunenud süüdistatavate pettuse mõjul tekkinud eksimuse tõttu, siis tuleb süüdistatavate tegu kvalifitseerida kelmusena. Lubades kannatanutele, et nad annavad korteriomandi eest raha või muud vara (teise korteriomandi) või tagastavad pärast võla tasumist korteriomandi või korteri müük on n-ö fiktiivne, et vabaneda kohtutäiturist ja tegelikkuses korterit ei müüda, lõid süüdistatavad kannatanutele teadvalt ebaõige ettekujutuse sellest sooritusest, mida nad kavatsesid korteriomandiõiguse eest teha. Eksimuse tõttu oodatava vastusoorituse tegelikus ulatuses nõustusid kannatanud tegema varakäsutuse, s.o sõlmima süüdistatavatega korteriomandite võõrandamiseks ostu-müügilepinguid, mille alusel läksid korteriomandid kannatanutelt üle süüdistatavatele. Lisaks eksitati kannatanuid sellega, et on vajalik sõlmida erinevaid laenulepinguid või hüpoteegi seadmise lepinguid jms, et oleks võimalik kannatanuid n-ö aidata vabaneda korteritel lasuvatest võlgnevustest, kuid tegelikkuses kannatanud laenu eest raha ei saanud ning jäid ka korteriomandist ilma. 12.
  28. Ebaõige on apellandi Ilja Sipari etteheide, et maakohus ei ole arvestanud 27.04.2016 kell 16:51 toimunud kõnet. Maakohus on üheselt sellele kõnele viidanud otsuses ja seda ka arvesse võtnud. Apellant ise viitab toimunud telefonikõnedele valikuliselt. Nii viitab kaitsja toimunud kõnele, mis kinnitaks justkui kaitseversiooni, kuid jätab tähelepanuta kõik ülejäänud telefonikõned, mis kinnitava süüdistusversiooni. Kaitsja viitab tõenditele valikuliselt, kuid maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, mistõttu kaitsja viidatud üksikud tõendid ei kummuta maakohtu järeldusi. 12.
  29. Seonduvalt apellandi Ilja Sipari väitega, et LLL, Tallinn episoodis ei saa lugeda Vladimir Tenjugini poolt allkirjastatud lepinguid automaatselt mittekehtivateks (tühisteks), märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 117

lg 1 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne 22 esindusõigus). Vaidlust ei ole selles, et Vladimir Tenjuginil ei olnud seadusest tulenevat õigust Enditum OÜ esindamiseks, kuivõrd juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks on juhatuse liige (

§ 34lg 1, ÄS § 180 lg 1, § 181 lg 1).

Enditum OÜ juhatuse liikmeks oli Lidia Saveljeva. Ei 13.11.2015. a teenuse osutamise lepingust ega laenulepingust ei nähtu, et Enditum OÜ nimel oleks lepingu sõlminud volitatud isik, vaid lepingu pooleks on Enditum OÜ. Lepinguid ei ole aga allkirjastanud Enditum OÜ esindusõigust omav seaduslik esindaja.

§ 117lg 2 kohaselt võib esindusõiguse anda ka tehinguga (volitus).

Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele (

§ 118lg 1).

Kaitsja on õigesti märkinud, et seadus ei sätesta lihtkirjalike lepingute sõlmimiseks antava volituse kohustuslikku vormi, seega võib volituse tõepoolest anda vabas vormis (suulises, kirjalikus, kirjalikku taasesitamist võimaldavas, elektroonilises, notariaalselt kinnitatud või notariaalselt tõestatud vormis). Samas peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nagu eelnevalt märgitud ei nähtu viidatud lepingute sõnastusest, et need oleks Enditum OÜ nimelt sõlminud volitatud isik Vladimir Tenjugin, vaid lepingutest nähtuvalt on lepingu pooleks Enditum OÜ, kelle esindusõigus oli Lidia Savelieval. Kaitsja ei ole ka tõendanud, et Vladimir Tenjuginile oli Enditum OÜ poolt antud volitus lepingute sõlmimiseks, seega leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et tegemist on tühiste tehingutega

§ 129tähenduses.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 13.11.

  1. a laenulepingu poolteks on märgitud ühelt poolt Enditum OÜ laenuandjana ning teiselt poolt Lidia Savelieva laenusaajana, lepingu on allkirjastanud aga Vladimir Tenjugin ning NN ja FF (kd 8, tl 135-136), seega on selle lepingu pinnalt üldse küsitav, kes on lepingu poolteks. 12.
  2. Seonduvalt kaitsja viitega VÕS § 396 lg-le 2 märgib ringkonnakohus, et nimetatud säte eeldab võlgniku ja võlausaldaja kokkulepet, kuid praeguses asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanutel oli sättes nimetatud kokkuleppe sõlmimise tahe.
  3. Mõistetud karistusi pole apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust ja rahalist karistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlastele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73, § 74 sätete kohaldamise osas.
  4. Kaitsja Jugans Grossmann asus seisukohale, et kuna Belkost Group OÜ süü KarS § 209 lg 3 järgi ei ole leidnud tõendamist, siis ei kuulu rahuldamisele ka kannatanu ZZ poolt esitatud tsiviilhagi. Kõigepealt peab kolleegium vajalikuks märkida, et apellandi apellatsioon on oma taotlusest ja sisust tulenevalt vastuoluline. Nii on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Samas on apellatsiooni sisus leidnud kaitsja, et tsiviilhagi tuleks jätta rahuldamata, mis on vastuolus apellandi taotlusega süüdistatav õigeks mõista. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Kaitsja apellatsiooni motiividest saab ühemõtteliselt järeldada, et kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist ning seega tuleks apellandi taotluseks lugeda KrMS § 310 kohaselt jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. 14.
  5. Mingeid muid argumente kaitsja apellatsioonis esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. 23 Kolleegium asub seisukohale, et kuna Belkost Group OÜ süü on leidnud tõendamist temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 209 lg 3 järgi, siis on põhjendatud ka ZZ poolt esitatud tsiviilhagi. Maakohus on põhjendatult kannatanu kasuks välja mõistnud tema poolt esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele (kd 5 lk 71-71 pöördel). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt lahendites nr 3-1-1-79-09; 3-1-1-106-12, 3-1-1-90-15 väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse, kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kannatanu tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad süüdistuse alusfaktidega, mistõttu ei pea kannatanu tsiviilhagi selles osas sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Kuna tekitatud kahju on põhjuslikus seoses kahju tekitaja teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel (VÕS § 127 lg 4), siis on tsiviilhagi põhjendatud. Lisaks märgib kolleegium, et Belkost Group OÜ- l oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-79-09). 14.
  6. Ringkonnakohus ei nõustu osaliselt kaitsja Ilja Sipari seisukohaga, et kõik lepingud on kehtivalt sõlmitud ja kannatanud ei saa Enditum OÜ vastu nõudeid lepinguvälisel alusel nõuda. Lepinguline suhe süüdistatavate ja kannatanute QQ ning NN (ja FF) vahel tulenes teenuse osutamise lepingutest ja laenulepingutest, samas kahju tekkis kannatanutel alles korterite müümisel, korterid müüdi aga kohtutäituri enampakkumisel, seega ostu-müügitehingust ei saanud süüdistatavate ja kannatanute vahel otseseid lepingust tulenevaid kohustusi tekkida. Küll aga võis kahju tekkida seetõttu, et pooled ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, kuivõrd korterite enampakkumisel müümise aluseks täitemenetluses olid laenulepingutest tulenevad nõuded. Sellisel juhul oleks kahju hüvitamise aluseks tõepoolest VÕS § 101 lg 1 p
  7. Samas on ringkonnakohus määruse p-s 12.3 selgitanud, miks Enditum OÜ ning NN ja FF vahel sõlmitud laenulepingud olid tühised. Samal põhjusel on tühine ka Enditum OÜ ja QQ vahel sõlmitud 10.07.
  8. a laenuleping 7500 euro laenamiseks. 14.2.
  9. Ringkonnakohus leiab, et laenulepingud on tühised ka seetõttu, et tehingu tegijatel puudus tegelikult tahe laenu anda/saada, vaid nad soovisid tekitada üksnes õigusnäivust, nagu tehing oleks tehtud.

§ 89

lg 1 sätestab, et tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust, on näilik. Sama paragrahvi teise lõike järgi on näilik tehing tühine. Näiliku tehingu puhul ei soovi pooled tegelikult tehingut sõlmida ega pea tehingus näidatud õigusi ja kohustusi enda jaoks siduvaks. Asjaoludest nähtuvalt soovisid süüdistatavad tekitada õigusnäivust laenu andmisest selleks, et tekitada kannatanute vastu fiktiivsed nõuded selleks, et saada kannatanutele kuuluvad korterid Enditum OÜ omandisse ning kannatanud allkirjastasid lepinguid (ning osati ka tühje paberilehti) seetõttu, et pidasid seda vajalikuks oma korterite enampakkumiselt maha võtmiseks. Kuigi kannatanud olid tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise tõttu eksimuses laenulepingute allkirjastamise vajaduse osas, olid siiski mõlemad pooled lepingute sõlmimise ajal teadlikud, et tegelikkuses Enditum OÜ-l ei ole kohustust laenulepingus märgitud summas kannatanutele laenu anda ning kannatanud ka nimetatud laenu ei saanud. Seega ei tekkinud poolte vahel laenulepingust õigusi ega kohustusi, mille täitmist saaks nõuda ning kahju ei tekkinud lepingu rikkumisega.

§ 84

lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, seega tühist tehingut ei saa ega peagi tühistama. 24 Põhjendamatu on kaitsja väide, et kannatanutel oli võimalik esitada laenuandjale vastuväiteid nii täite- kui ka hagimenetluse raames, kuivõrd kohtud on tuvastanud, et kannatanud kirjutasid süüdistatavate poolt ebaõige ettekujutuse loomise tulemusel alla erinevatele dokumentidele nende sisu mõistmata ja osalt ka teadmata (tühjad paberilehed, millele hiljem lisati lepingu tekst) ning just süüdistatavate juhendamisel ei esitatud ka mingeid vastuväiteid täite- ega hagimenetluses. Nii on maakohus viidanud muuhulgas 24.05.2016 kl 11.00 kõnele, milles Volkova küsib Tenjuginilt, kas tal on vaja kuhugile minna, kuna on kirjas, et 10 päeva jooksul. Tenjugin vastab, et kusagile pole vaja minna ja pole vaja vastata (vt kd 9, tl 32 pöördel). 14.2.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatavad Vladimir Tenjugin ja Enditum OÜ lõid QQ-le ning NN-le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil ning selle tegevuse tulemusel tekitati kannatanutele varaline kahju, kuivõrd nad jäid lõpptulemusena ilma oma korterist ning ka selle müügitulust. Nagu eelnevalt märgitud, ei tulene see kahju lepingulise kohustuse rikkumisest, kuivõrd laenulepingud olid tühised. Näilikul tehingul on samad tagajärjed nagu tühisel tehingul, selle alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele (

§ 84lg 1).

Laenulepingu alusel ei ole aga pooled midagi saanud, mistõttu ei saa nõuda üleantu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Seega on maakohus kahju hüvitamisel põhjendatult lähtunud deliktiõigusest, kuivõrd kahju tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse rikkumisega õigusvastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 5). 14.

  1. Erinev on olukord aga kannatanu YY puudutavas osas. Tõendite analüüsi pinnalt saab KarS § 209 lõikes 1 sätestatud kelmuse koosseisulised tunnused - petmine, eksimus, varakäsutus ja varaline kasu - lugeda süüdistatavate käitumises tuvastatuks. Nimelt vormistati 17.12.2013 notari juures VVV, Tallinn asuva korteri ostu-müügileping. Lepingu kohaselt ostis Enditum OÜ, keda esindas juhatuse liige Lidia Savelieva, korteri hinnaga 20 001,60 eurot ning kannatanu YY kinnitas notarile, et sellest 16 220 eurot on temale tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist. Kannatanu petmine seisnes kannatanus väärkujutluse loomises, et notari juures ei vormistata tegelikult ostu-müügitehingut, vaid tagatis materiaalse abi eest, ja kannatanu saab hiljem korteri tagasi. Pettuse mõjul kujunenud eksimuse tulemusel tegi kannatanu talle äärmiselt ebasoodsa varakäsutuse. Sellise varakäsutuse tulemusel sai Enditum OÜ kannatanule kuulunud korteri omanikuks, tasudes korteri müügihinnast üksnes 3781,60 eurot kohtutäiturile. Seega said süüdistatavad tehinguga korteri kokkulepitud hinna ja tegelikult tasutud summa vahe väärtuses varalist kasu ning kannatanule tekitati varaline kahju, kuivõrd ta jäi ilma oma korterist ning selle müügist saadavast tulust. 14.3.
  2. Samas märgib kolleegium, et tsiviilõiguslikult oli ostu-müügileping formaalselt nõuetekohane ja õiguslikult kehtiv.

§ 94

lg 2 kohaselt ei muuda tehingut tühiseks ka pettus, vaid pettuse mõjul tehtud tehingu võib petetu sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tühistada. Kuna kannatanu YY ei ole tehingut tühistanud (ei ole esitanud tähtaegselt tühistamisavaldust), puudub tal ka alus nõuda tehingu järgi võõrandatud korteri tagastamist või kahju hüvitamist. 14.3.

  1. Ringkonnakohus leiab aga, et TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevate asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. See tähendab muu hulgas seda, et kohus võib 25 kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-3-10, p 20 koos sealsete viidetega tsiviilkolleegiumi lahenditele). YY 13.02.
  2. a tsiviilhagist nähtuvalt viidi ta süüdistatavate poolt eksitusse, pettes, et nemad aitavad võlgade tasumisel, aitavad maha müüa aadressil VVV, Tallinnas asuva korteri üldpinnaga 30,30 m2 ning aitavad leida uue eluaseme, ent tegelikult, järgides eesmärki kõnealune korter enda valdusesse saada, raha selleks seejuures omamata, õpetavad kannatanut notari juures tehingut tehes avaldama, et tema on raha sularahas juba ostjalt, kelleks on firma OÜ Enditum, kätte saanud, mida kannatanu ka tegi 17.12.
  3. aastal notari juures, kus vormistati aadressil VVV, Tallinn asuva kinnisvara ostu-müügileping. Selle tagajärjel ei täidetud lubadust ning kannatanu ei saanud korteri müügist müügimaksumusega 20 001,6 eurot üldse mingit raha (süüdistusakt lk 38). Ka maakohtus on kannatanu selgitanud, et korteri müügi eest pidi tema müügilepingu kohaselt saama sularahas 16 000 eurot ja 4000 maksid nemad koos riigilõivudega, seega tuleb välja, et ta oleks pidanud 20 000 saama, aga seda raha ei ole tema kätte saanud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt korteriomandi müügist kannatanu raha ega muud kasu ei saanud. Samas on kolleegium aga eelnevalt selgitanud, et kuigi tegemist oli pettuse teel tehtud tehinguga, ei muuda see tehingut tühiseks, vaid pettuse mõjul tehtud tehingu võib petetu

§ 94lg 3 kohaselt tühistada.

Kannatanu YY ei ole aga esitanud tehingu tühistamise avaldust, mistõttu on jätkuvalt tegemist kehtiva müügilepinguga. Sisuliselt nähtub nii tsiviilhagist kui ka YY maakohtus antud ütlustest - korteri müügi eest pidi tema müügilepingu kohaselt saama sularahas 16 000 eurot ja 4000 maksid nemad koos riigilõivudega, seega tuleb välja, et ta oleks pidanud 20 000 saama, aga seda raha ei ole tema kätte saanud -, et YY pidas müügilepingut jätkuvalt kehtivaks, kuid ta ei ole saanud lepingus kokkulepitud summat. 14.3.

  1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaidlust ei ole selles, et YY täitis oma lepingulise kohustuse ning andis Enditum OÜ-le üle kinnisasja omandi. Maakohus on õigesti tuvastanud, et YY kokkulepitud ostuhinda rahas saanud ei ole, tema kinnitus sularaha saamise kohta oli ebaõige ning antud pettuse mõjul. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et YY-l on Enditum OÜ vastu lepingu täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel. 14.3.
  2. Riigikohus on eelpool viidatud lahendis selgitanud, et kuigi kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel, ei või kohtu kohaldatav õigusnorm tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada. Seejuures tuleb aga arvestada, et kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (RKKKo nr 3-1-1-3-10, p 20). Arutatavas asjas on süüdistatavad väitnud, et on andnud kannatanule raha (enda sõnul laenuna), kuid kannatanu on vastupidiselt väitnud, et süüdistatavatelt korteri võõrandamise eest raha saanud ei ole. Samuti on kaitsja kogu menetluse kestel kui ka apellatsioonis ise esitanud väite, et süüdistatavate ja kannatanute vahel olid justnimelt lepingulised suhted. Seega ei saa olla lepinguõiguslike aluste kohaldamine süüdistatavatele üllatuslik ega muuda süüdistatavate positsiooni tõendamismenetluses, kuivõrd ka lepingulise suhte korral peavad süüdistatavad tõendama, et on kohustuse täitnud ehk YY-le 26 ostuhinna tasunud. Kriminaalasjas on aga tõendatud, et Enditum OÜ tasus müügihinnast üksnes kohtutäiturile võlgnevuse summas 3781,60 eurot, kuid ülejäänud kokkulepitud ostuhinda summas 16 220 eurot YY-le tasunud ei ole. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asja ostuhinna tasumise nõue ei saanud olla ka tasaarvestatav Enditum OÜ laenusumma tagastamise nõudega, kuivõrd müügileping oli sõlmitud 17.12.2013 (kd 1, tl 120-131), laenuleping aga alles 27.12.2013 (kd 1, tl 132-137) ning selles ei ole kokku lepitud, et laenusumma tasaarvestatakse ostuhinna tasumise nõudega.
  3. detsembri
  4. a laenuleping on tühine samadel põhjustel, mis toodud määruse p-s 14.2.1, nimelt soovisid pooled tekitada üksnes õigusnäivust, nagu tehing oleks tehtud – YY tegelikkuses 20 000 eurot laenu ei saanud ega soovinudki saada ning Enditum OÜ laenu ei andnud ega soovinudki anda. 14.3.
  5. Kolleegium asub eeltoodut arvestades seisukohale, et YY-l on VÕS § 101 lg-st 1 alusel õigus nõuda Enditum OÜ-lt lepingu täitmist ja 16 220 euro tasumist. Kaitsja Ilja Sipari on esitanud nõude aegumise vastuväite. Maakohus, andes otsuses tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, hindas kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et kriminaalasjas tuvastatud asjaolude pinnalt on kannatanul lepingu täitmise nõue, siis tuleb hinnata tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega.

§ 146

lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. YY ostuhinna tasumise nõue ehk lepingu täitmise nõue Enditum OÜ vastu muutus sissenõutavaks ostu-müügilepingu sõlmimisel 17.12.2013. Tsiviilhagi kriminaalmenetluses esitas YY 13.02.2017, seega oli hagi esitamise ajaks aegumistähtaeg möödunud.

§ 146

lg 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg aga kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Maakohus on tuvastanud ning sellega nõustus eelnevalt ka ringkonnakohus, et kelmused on toime pandud juriidilise isiku huvides, eesmärgiga saada Enditum OÜ-le varalist kasu. Materiaalõiguslikult on juriidilise isiku vastutus derivatiivne, mis tähendab, et juriidiline isik saab vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Kriminaalasjas on tuvastatud, et Enditum OÜ seadusliku esindaja Lidia Savelieva eesmärk oli saada kannatanule kuuluv korteriomand Enditum OÜ omandisse, maksmata selle eest tasu. Selle saamiseks loodi kannatanus vale ettekujutus, s.t kannatanule lubati abi võlgade tasumisel ja korteri müümisel, kuid selleks pidi kannatanu Vladimir Tenjugini õpetuste kohaselt notarile valetama, et ta on tehingu tegemise ajaks korteri müügist 16 220 eurot sularahas kätte saanud. Kuivõrd Lidia Savelieva teos on KarS § 209 lg 2 p 4 järgi täidetud kõik KarS § 2 lg-s 2 nimetatud deliktistruktuuri elemendid, siis on Lidia Savelieva tegu omistatav juriidilisele isikule. Eeltoodust tulenevalt on tuvastamist leidnud Enditum OÜ pettuslik tahe YY kahjustada ja omandada tema arvel ebaaus eelis. Seega kohaldub

§ 146lg 4 ja aegumistähtaeg ei ole möödunud.

14.3.

  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohus on otsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu. Kuna seejuures ei ole rikutud TsMS §-s 656 nimetatud menetlusõiguse norme, peab kohtukolleegium võimalikuks teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega rahuldati VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kannatanu YY tsiviilhagi Enditum OÜ vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas YY 25.04.2018 avalduse, milles palus, et Lidia Savelieva ja Enditum OÜ tasuksid temale tekitatud kahju summas 5000 27 eurot (ning ülejäänud osa süüdistatavalt Vladimir Tenjuginilt). TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire. Sellest tulenevalt teeb ringkonnakohus selles osas uue otsuse, millega mõistab Enditum OÜ-lt solidaarselt Lidia Savelievaga (kellelt on Harju Maakohtu 15.12.
  2. a jõustunud kohtuotsusega nr 1-20-9208 välja mõistetud 5000 eurot YY kasuks) välja YY kasuks 5000 eurot VÕS § 208 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel. 14.3.
  3. Olenemata asjaolust, et YY hagi oli esitatud Enditum OÜ, Lidia Savelieva ja Vladimir Tenjugini vastu, osalevad kostjad menetluses TsMS § 207 lõikest 2 tulenevalt iseseisvalt. Esitatud asjaoludel ei saa kaaskostjaid lugeda ka vältimatuteks kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 alusel. Seega saab iga kostja vaidlustada maakohtu otsust vaid teda puudutavas osas, st ükski kostja ei saa taotleda maakohtu otsuse tühistamist teda mittepuudutavas osas, sh tervikuna. See tuleneb mh TsMS § 3 lg-st 1, mille järgi kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seega saab Enditum OÜ kaitsja Ilja Sipari vaidlustada maakohtu otsust üksnes Enditum OÜ-d puudutavas osas ning Ilja Sipari apellatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust teiste tsiviilkostjate suhtes hagi rahuldamise osas.
  4. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Apellatsioonimenetluse kulu on Vladimir Tenjuginile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Vladimir Tenjugini kaitsja Argo Küünemäe esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks, süüdistatavaga nõupidamiseks ja apellatsiooni koostamiseks 180 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 162 eurot, millele lisandub käibemaks 32,40 eurot, kokku summas 194,40 eurot. Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 194,40 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Vladimir Tenjugini suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 15.
  5. Belkost Group OÜ kaitsja Jugans Grossmann esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ja analüüsiks 120 minutit ning apellatsiooni koostamiseks 90 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 189 eurot, millele lisandub käibemaks 37,80 eurot, kokku summas 226,80 eurot. Advokaadibüroo Jugans Grossmann kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 226,80 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Belkost Group OÜ suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 15.
  6. Enditum OÜ kaitsja Ilja Sipari esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 840 minutit. Kaitsja on taotlenud kaitsja tasu suurendamist 200 %. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Kaitsja on taotlenud kaitsja tasu suurendamist 200%, kuid mingeid põhjendusi esitanud ei ole. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, 28 kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas (vt RKKKm nr 1-17-11182, p 16). Kuivõrd kaitsja ei ole esitanud põhjendusi, miks on riigi õigusabi osutamine eriliselt töömahukas, siis ei võimalda advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord hüvitada kaitsjale ühes kohtuastmes enam, kui 324 eurot. Seega tuleb hüvitada kaitsjale kulud summas 388,80 eurot koos käibemaksuga. Sipari Advokaadibüroo OÜ kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 388,80 (sh käibemaks 64,80) eurot. 15.
  7. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 2-4 või lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse Enditum OÜ puudutavas osas, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.
  8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Harju Maakohtu
  9. märtsi 2021.a otsuse otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 29

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.