← Eesti

1-21-4843/7

Obsah (4)§ 121§ 28§ 123§ 2

1-21-4843 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. august 2021. a Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-4843 (21231700367) Kohtunik Urmas Reinola Vaidl

§ 121

lg 2 p 2 tunnustel, et XXX, Tallinn asuvas majas lõi CC XX parema käega suupiirkonda, millega tekitati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi.

  1. 26.03.2021 määrusega lõpetas PPA prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lähtudes KrMS §-dest 199 lg 1 p 1, 200 ja
  2. 2.1.

121 lg 1 sätestab, et teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

§ 121

sätestatud kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu moodustab teise inimese tervise kahjustamine, samuti löömine, peksmine või valu tekitamine. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust. 2.2.

§ 28

kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.

§ 28

lg 2 kohaselt on hädakaitse piiride ületamisega tegemist üksnes siis, kui kaitsja tekitab ründajale liigset kahju kavatsetult või otsese tahtlusega. 2.3. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 17.02.2021 XXX, Tallinn korteris nr X alustas füüsilist konflikti XX, tõugates käega alaealist CC. CC sõnul lõi XX teda esimesena põsepiirkonda ja sealt edasi tema kaitses ennast. XX-st eemale saamiseks asetas käe enda ette, käsi tabas XX huulepiirkonda. XX sõnul tõukas tema käega CC, misjärel viimane teda rusikaga näopiirkonda lõi. Mõlemal isikul olid konfliktijärgselt tervisekahjustused. Samuti oli CC-l seljas olev särk tehtud katki XX poolt. 1

(9)1-21-4843
  1. Kaebaja palus Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses tühistada Põhja Prefektuuri 26.03.2021 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 21231700367, jätkata kriminaalmenetlust ning kuulata üle tunnistajana WW. 3.
  2. Kaebaja leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ning menetluse lõpetamine on ennatlik, kuna sündmuse kohta on asjakohane koguda täiendavaid tõendeid. Nimelt tuleks kannatanu arvates üle kuulata tunnistajana ka WW, kes viibis kõnealuse sündmuse juures. 3.
  3. Kaebaja arvates oli XX enda tegevus CC tõukamisel õiguspärane, mistõttu ei saanud CC omapoolne tegu olla käsitletav hädakaitsena

§ 28lõike 1 tähenduses.

XX tegevus CC tõukamisel oli õiguspärane, sest XX tõrjus ise vahetut rünnet iseenda õigushüvedele. Vahetult enne nn füüsilist arveteõiendamist sülitas CC kannatanu XX-le näkku. Selline tegevus on õigusvastane, eriti praegustes COVID-19 pandeemia tingimustes. Hädakaitsele oleks CC saanud

§ 28

lõike 1 kohaselt tugineda vaid juhul, kui XX tegevus ise oleks olnud õigusvastane. XX tegevus aga ei olnud, sest ta oli XX-l olemas olnud hädakaitseõiguse tõttu õiguspärane. Tuleb arvestada, et CC alustas õigusvastase ründega XX suhtes, sülitades talle näkku. Lisaks sellele, et tegemist on sotsiaalühiskondlike arusaama kohaselt õigusvastase ründega, on see praegustes COVID-19 pandeemia tingimustes ka eraldiseisvalt süüteokoosseisule vastav. Riigiprokuratuuri määrus

  1. Riigiprokuratuuri
  2. juuni
  3. a määrusega jäeti kannatanu XX esindaja S. Reinsaare kaebus rahuldamata. 4.
  4. Riigiprokurör märkis kõigepealt, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa menetlejale ette kirjutada seisukohti teo tõendatuse osas. Süüdistuskohustusmenetluses kuulub kontrollimisele, kas menetluse lõpetamisel esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad seadusele ning kohtupraktikale, sh kas tõendite hindamine on toimunud nõuetekohaselt ehk nende kogumis hindamise teel. 4.
  5. 17.02.2021 XXX, Tallinn majas juhtunu alusel toimetatud kriminaalmenetluses kontrolliti hüpoteesi, kas tegu võib vastata

§ 121lg 2 p-s 2 sätestatud süüteokoosseisule.

4.3.

§ 121

lg 1 sätestab, et teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega, ja

§ 121

lg 2 p 2 sätestab, et sama teo eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Isiku süüdimõistmine

§ 121

alusel sarnaselt teiste süüteokoosseisudega eeldab objektiivsete ja subjektiivsete eelduste esinemist, õigusvastasust välistavate asjaolude puudumist ja süüd. 4.3.1. Isiku läbivaatuse protokolli fotodelt nr 1, 2, 3, 4 on näha, et XX-l esineb huulepiirkonnas tervisekahjustus. Teabesalvestise vaatlusprotokolli lisatud kuvatõmmiselt nr 10 tunnistab CC, et pani käe ette, et saada temast eemale, kuid käsi läks täpselt huulepiirkonda. Seega ei ole vaidlust selle üle, kas esineb

§ 121lg 1 I alternatiivi objektiivne koosseis.

4.3.2. Siinjuures viitas riigiprokurör sellele, et asjas esitatud materjalide põhjal ei ole võimalik väita, et CC vastutus

§ 121lg 2 p 2 alusel oleks üldse võimalik.

Riigikohus on selgitanud, et lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet (RKKK 1-19-3377/32, p 10). Seega asjaolu, et XX ja CC on sugulased ja elavad ühes majas aadressil XXX, 2

(9)1-21-4843 Tallinn, ei anna võimalust automaatselt hinnata XX ja CC vahel 17.02.2021 XXX, Tallinn toimunut

§ 121lg 2 p 2 alusel.

4.3.3.

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda (RKKKo 3-1-1-50-13, p 13.4). Asja materjalidest ei nähtu, et CC oleks asetades kätt XX-st eemale saamiseks, omanud kaudset tahtlust tekitada XX-le tervisekahjutus. 4.4. Lisaks märkis riigiprokurör, et isegi, kui asuda seisukohale, et CC on oma teoga täitnud

§ 121

lg 1 I teoalternatiivi, siis tuleb arvestada, et CC vastutus on välistatud

§ 28

lg 1 alusel.

§ 28

lg 1 alusel ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. 4.4.

  1. Praegusel juhul on võimalik väita, et esineb vähemalt süüline, kui mitte tahtlik provokatsioon. Süülise provokatsiooni all mõeldakse olukorda, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Erinevalt n-ö tavalisest hädakaitseolukorrast peab isik esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda, samuti tuleb võimaluse korral pöörduma abi saamiseks kolmandate isikute poole (RKKKo 1-20-3535/52, p-d 16, 17). Provokatsiooni mõiste sisustamisel on Riigikohus korduvalt märkinud, et teatud elulistes olukordades on ründe kutsunud esile hoopis kannatanu ise enda eelneva õigusvastase käitumisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13). Iseäranis tõenäoline on see situatsioonides, kus kinnitust on leidnud süüdistatava teole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus nr 1-19-8038/67). 4.4.
  6. Kaebuses märgib kaebaja, et CC alustas õigusvastase ründega XX suhtes seeläbi, et sülitas talle näkku. Samas jätab kaebaja kaebuses märkimata, et sellele sülitamisele eelnes XX poolt halvustavate hinnangute andmine nii CC kui ka tema lähedaste suhtes. 17.02.2021 antud CC selgitustest nähtub, et XX solvas CC isa ning selle peale CC plahvatas ning sülitas tädile näkku. Selle peale lõi XX CC näkku vastu vasakut lõua poolt. CC kaitses ennast nii, et pani rusika ette. Sellist käitumis, kui üks inimene halvustab teist isikut kui ka teise isiku lähisugulasi, võib pidada sotsiaaleetiliselt hukkamõistetavaks. Samuti 10.03.2021 NN ütlustest nähtub, et XX solvas CC järgmiste sõnadega: „Sa näed välja nagu poiss!“, ning XX küsis CC-lt järgmist: „Miks sa käid kodus nii koledate riietega?“. 4.4.
  7. CC on oma selgitustes kirjeldanud, kuidas pärast seda, kui ta seisis oma tädi ees ja nõudis, et viimane vabandaks solvangute pärast, mida ta oli eelnevalt öelnud, solvas XX vabandamise asemel teda ja tema isa veel rõvedamalt, mille peale ta plahvatas ja tädile näkku sülitas. Olukorras, kus niigi konfliktses situatsioonis otsustab isik taandumise, vaikimise või vabandamise asemel teist osapoolt edasi provotseerida, võib tegemist olla juba tahtliku provokatsiooniga, mis välistab ründe esile kutsunud isikul hädakaitseõiguse täielikult. 4.
  8. Mis puudutab Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses esitatud hüpoteesi, et COVID-19 pandeemia tingimustes tuleb pidada teisele isikule näkku sülitamist õigusvastaseks ründeks, mis on ka eraldiseisvalt

§ 121

lg 1 süüteokoosseisule vastav, siis riigiprokurör selle seisukohaga ei nõustu.

§ 121

lg 1 sätestab karistusõigusliku vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Teisele inimesele näkku sülitamine seda koosseisu eraldiseisvalt ei täida. Juhul, kui tegemist oleks juhtumiga, kus koroonaviirusesse nakatunud inimene teadlikult, st eesmärgiga teist inimest nakatada, talle näkku sülitab, võiks kaaluda teo vastavust

§ 123

koosseisule.

§ 123

lg 1 sätestab vastutuse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. Praegusel juhul ei ole ühtki alust arvata, et CC oleks sel hetkel olnud või pidanud võimalikuks, et ta on koroonaviirusesse nakatunud, mistõttu ei leidnud riigiprokurör, et

§ 123koosseis oleks 3

(9)1-21-4843 täidetud. Arvestades, et konflikti ajal olid XX ja CC üksteisega väga lähestikku, ütluste põhjal ja arvestades vastastikuseid ründeid hinnanguliselt lähemal kui 2 meetrit, siis ei nähtu, et ka kaebaja ise oleks koroonaohust tingituna CC-ga distantsi hoidnud. XX on oma ütlustes küll avaldanud, et palus CC-l eemalduda temast 2 m kaugusele, ent ei nähtu, et olukorras, kus CC seda korraldust ei täitnud, oleks XX ise oma õetütrest eemaldunud. Kriminaalasjas puuduvad ka igasugused viited sellele, et CC oleks sülitamise ajal pidanud võimalikuks enda nakatumist koroonaviirusega või et tema eesmärk oleks olnud oma tädi viirusesse sel moel nakatada. 4.
  1. Kaebaja on taotlenud kriminaalmenetluse jätkamise korral WW ülekuulamist. Asjas on üle kuulatud kõik asjassepuutuvad isikud ja isikulistest tõendiallikatest täiendava lisandväärtuse kogumise võimalus on väheusutav. Nii XX kui ka CC ütlustest nähtub, et WW ei viibinud selles korteris, kus toimus CC ja XX vaheline intsident, mistõttu puudub vajadus tema tunnistajana ülekuulamiseks. 4.
  2. Riigiprokurör leidis, et asjas on kogutud kõik tähtsust omavad tõendid ning täiendavaid tõendeid koguda ei ole võimalik. Olukorras, kus tõendeid juurde koguda ei ole võimalik ning isiku süü tõendatud ei ole, ei ole võimalik ka kriminaalmenetlust jätkata. Eeltoodust tulenevalt leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetlus on antud juhul põhjendatult lõpetatud. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
  3. XX esindaja vandeadvokaat S. Reinsaar esitas kaebuse vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse peale. Kaebuse esitaja taotleb tühistada Riigiprokuratuuri 07.06.2021 määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust

§ 121lõike 1 tunnustel.

5.

  1. Kaebuses märgitakse, et kannatanu XX vaidlustab ringkonnakohtus kriminaalasja nr 21231700367 lõpetamise, sest leiab, et tema suhtes on CC toime pannud õigusvastase ründe. Riigiprokuratuuri määruses on kahtlustatava teo õigusvastasuse hindamisel jätkuvalt ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Seepärast leiabki XX, et kriminaalmenetlust tuleks jätkata. 5.
  2. Kriminaalmenetluse jätkamise põhjendatus sõltub CC teo õigusvastasusest. Esmalt juhib kannatanu esindaja tähelepanu sellele, et koosseisule vastava teo puhul eeldatakse selle õigusvastasust. Antud juhul ei nõustu X kannatanu ja tunnistaja NN ütlustega, mille kohaselt XX solvas CC. Kannatanu arvates on NN ja CC ütlused omavahel ka vastuolulised ja seepärast ebausaldusväärsed. Samas ei ole prokuratuur põhjendanud, miks oli määruses kirjeldatud väidetav solvamine antud juhul sedavõrd intensiivne, et muutis sülitamise sotsiaaleetiliselt adekvaatseks ja ühiskondlikult aktsepteeritavaks vastureaktsiooniks. 5.
  3. Vaidlustatud määruse aluseks on võetud kahtlustatava väide, et kuivõrd kannatanu solvas kahtlustatavat, siis puudus tal hädakaitseõigus ning seepärast oli tema edasine väidetav rünne õigusvastane, millest tulenevalt võis kahtlustatav omakorda hädakaitsele tuginedes kahjustada kannatanu õigushüvesid. 5.
  4. Selline seisukoht ei ole materiaalõiguslikult korrektne. CC ja NN ütluste usaldusväärsuse hindamisel pole esitatud ka nõuetekohaseid seisukohti, mille alusel peetakse nende väiteid usaldusväärseks ja kannatanu väiteid ebausaldusväärseks. 5.
  5. Küsimus on antud juhul selles, kelle käitumine välistab temal hädakaitseõiguse kasutamise. Kannatanu arvates ei ole väidetava solvamise puhul tuvastatud selle taolist intensiivsusastet, et see muutnuks COVID-19 pandeemia tingimustes (kui kannatanu XX oli vahetult eelnevalt CC-l eemalduda kahe meetri kaugusele) teisele inimesele näkku sülitamise sotsiaaleetiliselt aktsepteeritavaks käitumisaktiks. Kannatanu juhib tähelepanu sellele, et ka väidetava kaitsetegevuse intensiivsusaste peab vastama ründe intensiivsusastmele. 5.
  6. Samas ei ole menetluse käigus esile toodud, milles seisnes XX poolne kahtlustatava CC veel rõvedamalt solvamine. Antud juhul puuduvad Riigiprokuratuuri määruse põhjendustes selgitused, kas XX väidetav veel rõvedam solvamine oli tõesti sedavõrd „rõve“, et see õigustanuks antud situatsioonis näkku sülitamist ja oleks seepärast õiguspärane. Termin „rõve“ on oma olemuselt 4

(9)1-21-4843 suhtelise iseloomuga. Kannatanu arvates tuleks selles osas kuulata uuesti üle nii NN kui ka CC, teostades ülekuulamised samaaegselt vältimaks nende ütluste omavahelist kooskõlastamist. 5.
  1. Antud juhul ei ole ei uurimisasutus ega prokuratuur nõuetekohaselt analüüsinud ka CC ja NN ütluste usaldusväärsust. Nimelt on nende ütlused just solvangute sisu osas vastuolulised. Kui NN väitel seisnesid väidetavad solvangud peamiselt CC riietuses ja välimuses, siis CC ise väitis, et XX solvas teda ja tema isa. Nagu juba varasemalt osutatud, ka solvangute sisu on ses olukorras oluline küsimus, mis tuleb eraldi lahendada. Kohtupraktika kohaselt on versiooni vastuolulisus samas aga oluline argument ütluste usaldusväärsuse kahjuks. Riigiprokuratuur ei ole oma määruses seda küsimust käsitlenud. 5.
  2. Olukorras, kus pole kindlaks tehtud väidetava solvamisteo intensiivsusaste, puudub võimalus hinnata Riigiprokuratuuri määruse väidete põhjendatust. Nimelt jääb lõppastmes ikkagi kättesaamatuks, kas CC tegevust XX-le näkku sülitamisel saab objektiivse kõrvalseisja seisukohast pidada sotsiaaleetiliselt aktsepteeritavaks ja üldiselt normaalseks käitumiseks. Kaugeltki mitte igasugune solvamine ei too kaasa hädakaitseõigusele tuginemise võimalust. 5.
  3. Samas osutab kannatanu sellele, et mingisugust kannatanu poolset solvamist tegelikult pole aset leidnudki. Selles osas on tegemist CC ja NN väljamõeldisega. Tegelikkuses tekkis konflikt sellest, et kannatanu palus kahtlustataval eemalduda endast vähemalt kahe meetri kaugusele, et ta saaks väljuda vanemate korterist. 5.
  4. Kahtlustatav keeldus kannatanu teed vabastamast, ca 6 minuti jooksul. Kannatanu ootas, et CC astuks eest ära, kuid tema eest ära ei astunud. Kannatanu soovis minna enda korterisse, mis asub esimesel korrusel. Sellel ajal solvas hoopis CC kannatanut, mitte vastupidi. 5.
  5. Ühel hetkel astus CC ligemale ja sülitas kannatanule näkku, täpsemalt silmadesse. Kui kannatanu hakkas sülge seejärel ära pühkima, lõi CC kannatanut näkku. 5.
  6. Näkku löömise tulemusena läksid kannatanul alalõua hambad ülahuulde sügavale sisse ning alahuul oli löögi tulemusena pooleks nagu kirjaraamat. Kannatanul on kahtlustatava teo tulemusena kuni tänase päevani arm näos, millega peab kannatanu elama elu lõpuni. Kannatanu peab seepärast kasutama erinevaid esteetilise meditsiini võtteid, et üla- ja alahuule proportsioon oleks paigas. 5.
  7. Kannatanut pole seejuures kriminaalmenetluse käigus uuesti üle kuulatud selleks, et ta saaks omalt poolt kommenteerida YY väiteid. Kannatanu esindaja arvates tuleb tõkestada menetluspraktika, kus pärast kannatanu üle kuulamist kuulatakse üle üksnes kahtlustatav, nenditakse nende ütluste erinevust, kuid ei anta kannatanule võimalust esitada omapoolseid vastuväiteid kahtlustatava ütlustele. 5.
  8. Kannatanu esitab koos käesoleva kaebusega epikriisi, millest nähtuvad talle põhjustatud vigastused, nende raskusaste. Samuti nähtub epikriisist järgmine kirjeldus kannatanu seljal asuvast vigastusest: „Paremal pool õlaliigesest mediaalsemale jääb nahal triipjas hematoom, ~11-12 cm pikkuses. Parem õlg palpatsioonil valulik. Õlanahk punetav. Seljal paremal pool abaluu mediaalse serva ja selgroo vahel ning ulatuvalt kaarjalt abaluu ülaserva kõrgusele kitsas ja keskelt katkev ekskoriatsioon. Samas kohas nahaaluskoe turse ja tekkiv hematoom. Vas näopool veidi tuim. par õlavars valulik“ (vt lisa 1 – epikriis). Need vigastused põhjustas NN, kui üritas kannatanu XX käest ära võtta verist maski. 5.
  9. Menetluse lõpetamise määrustes on jäänud käsitlemata NN tegevus, kui ta asitõendiks olevat maski ära võtta üritades põhjustas kannatanule eelmises punktis nimetatud tervisekahjustused. Menetluse käigus pole XX-lt isegi küsitud, kas ta on fikseerinud enda seljal asunud vigastusi meditsiiniasutuses. Samuti pole seda osa sündmusest menetluse lõpetamisega seonduvates dokumentides üldse käsitletud. Maski äravõtmisega seonduvat sündmust, kus NN tõukas kannatanu XXt nii, et viimane sai vigastused seljale, nägid pealt nii kannatanu poeg RR kui ka tema elukaaslane WW. 5.
  10. Kannatanu on seisukohal, et ka NN tegevus maski äravõtmisel vastab

§ 121lõike 1 tunnustele.

XX verega määrdunud mask jäi siiski RR ja WW sekkumise tulemusena kannatanu valdusesse ning seetõttu saab kannatanu selle menetlejale asitõendina välja anda. 5

(9)1-21-4843 5.
  1. Kahtlustatava teo intensiivsusastet suurendab samas oluliselt ka asjaolu, et sündmus leidis aset COVID-19 pandeemia tingimustes. Kannatanu esindaja arvates eksis Riigiprokuratuur sülitamisteo hindamisel reaalse pandeemia situatsiooni suhtes 17.02.2021 kuupäeva seisuga. Sellel ajal pidid kõik inimesed siseruumides kandma isegi maski, sest maskita siseruumis viibimine võib kahjustada teiste isikute tervist 5.
  2. Kannatanu esindaja arvates vastab COVID-19 pandeemia tipus teisele inimesele tahtlik näkku sülitamine

§ 121

lõike 1 katse tunnustele, sest arvestades koroonaviiruse levimise võimekust ei saanud veebruaris 2021 keegi Eestis elav inimene olla kindel, et ta ei ole nakatunud. Selles osas on Riigiprokuratuur ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest viiruse epidemioloogiline nakkuvus on üldteadaolev ning teise isiku nakatamine või mittenakatamine jääb näkku sülitamise korral sõltuma sülitaja poolt kontrollimatust kausaalahelast. 5.

  1. Samas selgitab kannatanu täiendavalt, et CC klassis olid sellel ajal COVID-19 positiivsed isikud ning seepärast pidanuks ta parajasti lähikontaktsena kodus viibima ja hoiduma mittevajalikest kontaktidest. Sündmuse ajal ei olnud tema võimalikust nakatumisest veel 10 päeva möödunud. Seega puudus CC-l mis tahes alus arvata, et ta ei võiks olla COVID-19 viirusega nakatunud. 5.
  2. Prokuratuur ei ole enda määruse p-s 3.6 käsitlenud kaebuses esitatud väidet, et selline tegevus vastab juba iseenesest

§ 121lõike 1 – § 25 lõike 2 tunnustele.

Seda enam vastab see tegevus tervisekahjustuse põhjustamise katse tunnustele olukorras, kus sülitaja on parajasti lähikontaktne. Tänases maailmas saab juba iseenesest igaüks aru, et ta võib olla viirusega nakatunud ning mitte kellelgi pole kindlust sellest, et ta seda pole. Seepärast oligi viimatise nakatumislaine ajal ette nähtud maski kandmise kohustus avalikes siseruumides, sest isegi teise isikuga koos viibimine ning seejuures mittesülitamine võib teise inimese tervisele olla ohtlik. 5.

  1. Materiaalõiguslikult tähendab see olukord kaudset tahtlust, kus isik möönab, et tema (nagu iga teine isik) võib olla nakatunud ning sülitades suhtub sellega kaasnevasse sülitamise ohvri nakatumise ja haigestumise võimalusse ükskõikselt. On üldteadaolev, et isegi samas ruumis köhimine on nakkusohtlik, seda enam on seda teisele inimesele näkku sülitamine. Kuupäeva 17.02.2021 seisuga oli nakatumise tõenäosus praegusega võrreldes oluliselt suurem. Terviseameti andmetel teostati 17.02.2021 Eestis kokku 6350 testi, millest osutus 811, ehk 12,8%, positiivseks. Nakatumisnäitaja 100 000 elaniku kohta oli 647,5 (vt lisa 2 – Terviseameti vastus). Nakatumise tase oli riigis väga kõrge. 5.
  2. Riigiprokuratuuri määruse pinnalt tekib paratamatult küsimus, miks pidid viirusega mittenakatunud inimesed avalikes siseruumides kandma ettevaatusabinõuna nt näomaski, kui isegi näkku tahtlikku sülitamist ei peeta teiste inimeste tervisele kuigivõrd ohtlikuks. Riigiprokuratuur on jätnud põhjendamata oma seisukoha, miks on selles olukorras vajalik hinnata, kas sülitajal oli mingeid täiendavaid põhjuseid arvamuseks, et ta võib olla viirusega nakatunud. 5.
  3. Neil põhjustel on kannatanu XX eelnevat kokku võttes seisukohal, et prokuratuuri otsustus lõpetada kriminaalmenetlus, ei ole põhjendatud. Asjas tuleb teostada edasisi menetlustoiminguid selgitamaks välja, milliseid täpseid solvanguid nii NN kui ka CC versiooni kohaselt XX edastas CC aadressil. Nende ütluste sisu alusel saab ja tuleb hinnata nende kui tõendiallikate usaldusväärsust. Alles seejärel on asjakohane hinnata, kas COVID-19 pandeemia tingimustes teisele isikule näkku sülitamine on selliste solvangute reaktsioonina sotsiaalselt adekvaatne ning aktsepteeritav käitumine, mis välistanuks edasiselt kannatanu hädakaitseõiguse, mis omakorda annaks hädakaitseõiguse CC-le. 5.
  4. Samas ei ole senise menetluse kestel antud hinnangut NN tegevusele, mis seisnes kannatanu XX seljale hematoomide põhjustamises. NN soovis nimelt ära võtta asitõendina käsitletavat maski, mis sai CC löögi tulemusena veriseks. Seda sündmust nägid pealt nii kannatanu poeg kui ka elukaaslane, kuid prokuratuur ei ole seni pidanud vajalikuks neid isikuid küsitleda. Menetluse läbiviimise nõuetega ei ole kooskõlas see, et mingi osa sündmusest on jäetud üldse käsitlemata. 6

(9)1-21-4843 5.25. Seega taotleb kannatanu XX enda vandeadvokaadist esindaja vahendusel, et ringkonnakohus tühistaks Riigiprokuratuuri määruse ning kohustaks Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust

§ 121lõike 1 tunnustel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, tutvunud Põhja Prefektuurist välja nõutud kriminaalasja materjalide, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, Riigiprokuratuuri määruse ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks kriminaalmenetluse lõpetamisega seoses ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
  2. Esiteks tuleb märkida, et ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited kattuvad paljuski Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses tooduga, milliseid asjaolusid on Riigiprokuratuur lahendit tehes juba arvesse võtnud ning nendele ka ammendavalt ja üksikasjalikult vastanud. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri äärmiselt põhjalike ja asjakohaste põhjendustega, ei pea ta vajalikuks uuesti samade asjaolude üle kordamist ega välja toomist. Mingeid selliseid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud ei ole, mis poleks tegelikult eelnevatele menetlejatele teada olnud ja millega poleks menetlusotsustuse vastu võtmisel seega arvestatud. Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida, kas kriminaalasjas on võimalik ja vajalik koguda täiendavaid tõendeid, juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda õiguslikku asjaolu selgitada, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni. Käesoleval juhul leitakse kaebuses, et üle tuleks uuesti kuulata YY ja NN, et nende ütlustes olev vastuolu kõrvaldada. Samuti tulnuks kannatanu hinnangul tema uuesti üle kuulata. Veel viidatakse sellele, et seoses NN poolt väidetavate tervisekahjustuste tekitamisega XX-le nägi sündmust pealt ka XX poeg ja elukaaslane.
  3. Tulenevalt konfliktist konkreetselt YY ja XX vahel, ei ole alust arvata, et viidatud isikute uus ülekuulamine mingit olulist uut infot annab. Isikud on oma ütlused andnud ja ei ole alust arvata, et nad hakkaks neid muutma. Seda enam, et sündmusest on aega mööda läinud, mistõttu olid nende algsed mälestused toimunust pigem asjakohased, kuivõrd aja jooksul mälestused tuhmuvad, muunduvad ja detailid ununevad. Sealjuures pole NN ja YY ütlustes selles osas vastuolu, et mõlemad on kinnitanud XX poolt solvanguid nii seoses YY (tema välimusega) kui ka tema isaga. Kusjuures senistest ütlustest ja teistest kogutud tõenditest nähtub tegelikult ka solvangute sisu. Seega ei saa nõustuda kaebuse väidetega seoses väidetava vastuoluga viidatud isikute ütlustes solvangute sisu osas. Samuti ei ole alust arvata, et XX oma ütlusi muudaks ja asuks andma hinnangut omapoolsetele solvangutele ja nende intensiivsusele. Seejuures ei ole tõepoolest teada, milliselt muutusid solvangud pärast YY poolset nõuet XX-le vabandada solvangute eest, s.t milles seisnes nende täpne sisu. Küll aga on pigem alust arvata, et solvangud jätkusid samade asjaoludega seoses, sest uutele asjaoludele pole isikud ise viidanud. Kuid oluline pole mitte sedavõrd nende täiendavate solvangute sisu, et seda täpselt uute ülekuulamistega välja selgitada, vaid eelkõige asjaolu, et pärast esmaseid solvanguid XX mitte ei taandunud, vaid asus veelgi intensiivsemalt solvanguid jagama, mis tõi endaga kaasa alaealise reaktsiooni sülitamise näol. Eluliselt usutavad pole XX väited, et ta alaealist ei solvanud, vaid palus tal lihtsalt eest minna ja distantsi hoida, sest sellisele palvele vaevalt selline reaktsioon oleks järgnenud. Enam kui kummaline on XX soov temapoolsete solvangute sisuga seoses täpsete asjaolude väljaselgitamiseks olukorras, kus olemasolevate tõendite pinnalt pole alust kahelda solvangute esinemises, s.t täisealine endast lugupidav inimene solvas arenemisjärgus ning ehk piisavalt ennast mitte kontrollivat teismelist, s.h 7

(9)1-21-4843 viimase välimust ja perekonda ning on seejuures üllatunud teismelise sellisest reageerinust tema provotseerivale käitumisele.
  1. Mis puudutab XX provokatsioonile YY poolset vastureageeringut, siis ei ole selline käitumine (sülitamine) kindlasti aktsepteeritav ja normikohane, kuid siiski mõistetav alaealise (kes ehk ei suuda oma tundeid ja reaktsioone sedavõrd hästi kontrollida) reaktsioon eelnenule. Samuti ei saa pidada sotsiaaleetiliselt aktsepteeritavaks ja normikohaseks käitumiseks teise inimese solvamist, eriti täiskasvanud isiku poolt alaealise solvamist. Kusjuures YY ei ole kordagi eitanud seda, et ta XX-le näkku sülitas ja on möönnud sedagi, et selline käitumine ei ole tegelikult õige. Samuti ei ole ta oma käitumist kuidagi vähendanud ja on möönnud ka seda, et vastastikkuse rüseluse käigus pani ta oma käe ette ja see läks kuidagi vastu XX huult, mis läks katki. Samas on ta algusest peale viidanud konflikti algse põhjusena XX poolsetele solvangutele, millele viitas ka sündmuskohal viibinud politseile vahetult sündmuse järgselt eheda emotsiooni pinnalt. Seega pole alus kahelda tema ütlustes, et teda solvati, millele reageeris sülitamisega, millele XX omakorda reageeris füüsilise jõu kasutamisega, mis tekitas YY-le punetuse põsele ja lõhki rebitud särgi, millega seoses viimane omakorda üritas XX poolse ründe ajal seda tõrjuda ja selle käigus kätt ette pannes sai XX huul tõesti viga. XX seevastu on küll viidanud YY rollile konfliktis, kuid endapoolset rolli selles sisuliselt eitab või vähendab oluliselt, väites, et ta pole YY solvanud ja kaebuses ei väideta midagi YY tõrjumise kohta, mille käigus viimane sai samuti tervisekahjustuse põsele, kuid millist käitumist on XX siiski algselt ka möönnud (politsei vormikaamera salvestise vaatlusprotokollist nähtuvalt). Seega on tema asunud nüüdseks oma käitumist vaid õigustama, oma rolli konfliktsituatsioonis vähendama.
  2. YY poolt näkku sülitamist ei saa kindlasti pidada ka kehalise väärkohtlemise katseks, sest selline käitumine ei sisusta kuidagi tervise kahjustamist. Seda ka mitte pandeemia tingimustes. Mingeid andmeid selle kohta, et YY oleks olnud koroonas või oleks küllaldane kahtlus sellise viiruse olemasoluks tema organismis, pole ja seega ei ole alust arvata, et näkku sülitamine oli kantud tahtlusest XX viirusega nakatada ja seega tema tervist kahjustada. Tegelikult on sellega seoses esitanud põhjendused juba ka prokuratuur (viitega

§ 123), mille kaebuse esitaja on jätnud siiski tähelepanuta.

On küll tõsi, et veebruaris

  1. a oli nakatumiste arv väga suur ja viirus levis jõudsalt, kuid sümptomiteta isikud siiski ei pidanud kõik vältimatult eeldama seda, et nad on nakkuse kandjad. Seejuures on kaebuses viited YY poolt sel ajal eneseisolatsioonikohustusele ja seega tavapärasest suuremale nakkusohule täiesti paljasõnalised ja otsitud. Pole esitatud mingeid konkreetseid andmeid, mis kinnitaksid väiteid, et YY osad klassikaaslased olid koroonas, temal oli kohustus olla eneseisolatsioonis ja polnud möödunud 10-päevane eneseisolatsiooni aeg, sest tegelikult pole välja toodud sedagi, mis ajast siis isik väidetavalt eneseisolatsiooni jäi, et saaks väita, et see aeg ei olnud möödunud. Rääkimata sellest, et oleks hilisemalt selgunud, et YY haigestuski vahetult pärast sellist otsest kontakti XX-ga ja oli seega sülitamise hetkel reaalselt nakkusohtlik. Seega on kõik sellised kaebuse väited pigem meelevaldsed, otsitud ja puudub igasugune alus ka pandeemia tingimustes rääkida YY käitumise puhul võimalikust XX tervise kahjustamise katsest.
  2. Kuivõrd XX kaotas endapoolsest provokatsioonist tingitult, mis päädis YY poolt talle näkku sülitamisega, hädakaitseõiguse olemasolu, ei olnud tal õigust YY poolse väidetava ründe tõrjumiseks viimasele vastu nägu löömiseks, millega asja materjalide kohaselt tekitas ka punetuse YY põsele, millise XX poolse ründe jätkuvuse tõrjumiseks sirutas aga YY omakorda rusikas käe ette selliselt, et rüseluse käigus tabas see XX huule pihta, mille tagajärjel tekkis nimetatud piirkonda tervisekahjustus. Kordagi ei ole kahtluse alla seatud XX-l selle sündmuse käigus tekkinud tervisekahjustusi, mis on ka meditsiiniliselt kinnitust leidnud, kuid tulenevalt asjaolust, et YY tõrjus konkreetses olukorras pigem XX rünnet, tegutsedes hädakaitseseisundis selleks kohaste kaitsevahenditega, hädakaitsepiire ületamata, siis pole YY selline tegevus õigusvastane. Nagu juba 8

(9)1-21-4843 öeldud, sündmuste ahela tekitas XX poolsete solvangute esitamine YY-le. YY poolt teostatud sülitamisele reageeris füüsiliselt taaskord esimesena just XX, kes ise küll väidetavalt ründe tõrjumiseks YY endast eemale lükkas (YY ütluste ning tal tuvastatud vigastuste pinnalt pigem lõi teda), kuid XX-l puudus tegelikult hädakaitseõigus, samas kui YY teostas XX löögist tingitult hädakaitseõigust, millise YY tegevuse käigus sai tõepoolest XX tervisekahjustuse, kuid tulenevalt asjaolust, et YY tegu ei olnud õigusvastane, sest ta tegutses hädakaitseseisundis, ei ole alust talle kahtlustuse esitamiseks

§ 121järgi, mistõttu puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks.

  1. Tulenevalt aga sündmusest, mis leidis aset XX ja NN vahel, siis tuleb möönda, et prokuratuur on jätnud selles osas määruses selged põhjendused tõepoolest esitamata. Ringkonnakohus möönab aga, et ka viidatud episoodi puhul puudub vajadus täiendavate tõendite kogumiseks. Samas olemasolevate ütluste ja tõendite pinnalt on alus arvata, et kuigi tõepoolest NN verise maski võttis (sõltumata tegelikest põhjustest, miks ta seda tegi, sest NN väitis, et tahtis näha vaid tegelike vigastuste ulatust, kuid XX väitis, et NN tahtis seda asitõendit minema viia ja likvideerida), siis olulist tähtsust omab asjaolu, et sellega seoses toimunud rüseluse käigus ei saanud vigastusi mitte ainult XX, vaid ka NN, kelle vigastused käsivarrel on samuti fikseeritud. Kusjuures NN kinnitusel ründas teda just XX, läks talle kallale, hüppas selga ja kriimustas. Ei ole alust kahelda selles, et selle rüseluse käigus sai viga ka XX ise. Samuti kinnitas NN poeg politseinikele (politsei vormikaamera salvestise vaatlusprotokollist nähtuvalt), et ta nägi, kuidas XX üritas ta emale otsa hüpata ja kägistas teda. Seega ei ole antud juhul alust jätkata ka selle episoodiga seoses kriminaalmenetlust, sest isikud on sündmusega seoses andud küll vastuolulised ütlused, kuid pole alust arvata, et nad oma ütlusi selles osas muudaksid ja et täiendavate menetlustoimingutega oleks võimalik koguda uut informatsiooni selle kohta, mis tegelikult ikkagi poolte vahel aset leidis ja kummale osapoolele tuleks esitada kahtlustus. Seega pole võimalik koguda tõendeid, mis vastuolud kõrvaldaks. Mõlemad osapooled osalesid rüseluses ja said selle käigus tervisekahjustusi, nende ütlused on vastuolulised ja teineteist süüstavad, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et just NN-le tuleks kahtlustus esitada.
  2. Seega ringkonnakohus ei nõustu eeltoodu pinnalt kaebajaga selles, et eelnevad menetlejad on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu menetlejate seisukohtade ja põhjendustega, ei anna selliseks arvamuseks veel alust. Riigiprokuratuur leidis põhjendatult, et lisaks sellele, et asja materjalidest ei nähtu, et YY oleks kätt XX poole ette lükates omanud kasvõi kaudset tahtlust tekitada selliselt XX-le tervisekahjutusi, on lisaks YY vastutus välistatud

§ 28lg 1 alusel.

Sellise seisukohaga ringkonnakohus ka nõustub. 14. Kuivõrd

§ 2

lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 200 kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu hinnangul antud juhul igati põhjendatud ja seaduslik. 15. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 7. juuni 2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.