KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-297 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Reinola K

) § 69 lg 1 ja lg 2 p 2 ja

§ 94lg 1 nõudeid.

Samuti süüdistatakse Harry Teegelmanni selles, et tema, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja olles 22.12.2019 juhtinud mootorsõidukit alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, olles seega KarS § 424 lg 2 täheldatud isik, juhtis uuesti tahtlikult 23.12.2019 kella 05.07 ajal Pärnu linnas Tallinna mnt 87 maja juures Pärlimõisa tee suunas mootorsõidukit Chrysler Sebring riikliku registreerimismärgiga YYYYYY, olles ise alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis avaldus selles, et mõõtes tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 9510EE nr ARLE-0012, oli tema poolt ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse lõplikuks tulemuseks 0,74 mg/l kohta. Lisaks ilmnesid Harry Teegelmannil välised joobetunnused. Seega juhtis Harry Teegelmann tahtlikult mootorsõidukit joobeseisundis ja juhtimisõiguseta, millega rikkus Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja lg 2 p 2 ja § 94 lg 1 nõudeid. Seega Harry Teegelmann tahtliku teoga, s.o mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis, kui see on toime pandud korduvalt, pani toime KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS

1. Maakohus tunnistas Harry Teegelmanni süüdi KarS § 424 lg 2 järgi ning karistas 1 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks luges vangistuse 8 (kaheksa) kuud. KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendas karistust Pärnu Maakohtu 07.11.2018.a otusega mõistetud kandmata karistuse, s.o 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõistis 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KarS § 74 lg 5 alusel määras, et kohesele kandmisele kuulub vangistus 4 (neli) kuud ning ülejäänud vangistus, s.o 2 (kaks) aastat 1 (üks) kuu ja 27 (kakskümmend seitse) päeva 2 vangistust, jätta tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Harry Teegelmann ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS §-ga 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 75 lg 2 p 2,8,9 alusel kohustas Harry Teegelmanni katseajal mitte tarvitama alkoholi, osalema kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis ja alluma elektroonilisele valvele aadressil Oja 30-6, Pärnu tähtajaga 7 (seitse) kuud. KarS § 78 p 1 alusel katseaja algust arvas alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 09.04.2021.a, välja arvatud KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Harry Teegelmanni kohesele kandmisele kuuluva karistuse kandmise algust arvas alates tema kinnipidamiskohta ilmumisest. KrMS § 179, § 175, § 180 lg 1 alusel mõistis Harry Teegelmannilt riigituludesse välja menetluskulu kokku summas 1578,84 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel kohustas Harry Teegelmanni tasuma menetluskulud 12 osas selliselt, et ta tasub alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt kuu viimaseks kuupäevaks 131,57 €. APELLATSIOON
2. Kaitsja leiab, et Pärnu Maakohtu
3. aprilli
4. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Pärnu Maakohus on Harry Teegelmann'i süüditunnistamisel KarS § 424 lg 2 järgi ebaõigesti kohaldanud KarS § 424 ja

§ 69lg 2 p 2 sätteid.

Kohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks tõendid, mida ei saa pidada lubatavaiks, ning tuginenud Harry Teegelmann'i süüditunnistamisel menetleja poolt loodud tõenditele. Seejuures on kohus hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Maakohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita Harry Teegelmann'i süüd temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. 3.

1. Kaitsja viitab KrMS § 61 lg 1 ja Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-112-09 ja 3-1-1-116-09 selgitatule ja märgib, et kriminaalasjas ei ole Harry Teegelmann'i kriminaalne joove nõutaval viisil tuvastatud tõendusliku alkomeetri ega vereproovi uuringuga. Kaitsja teeb viite Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 2 sisule ja leiab, et käesoleval juhul ei ole kogutud piisavalt lubatavaid ja usaldusväärseid tõendeid Harry Teegelmann'i lubatud alkoholipiirmäära ületamise kohta ega tema välise käitumispildi kohta, mis võimaldaksid tema süüditunnistamist KarS § 424 lg 2 järgi. Tunnistajate ütluste ega ka muude tõendite põhjal ei ole võimalik anda adekvaatselt hinnangut selle kohta, kas süüdistatav oli nii 22.12.2019.a kui ka 23.12.2019.a võimeline juhtima mootorsõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kaitsja tsiteerib maakohtu otsuse 6 lk. asuvat põhjendust politseiametnikust menetleja ütluste tõendina kasutamise osas ja nõustub, et süüteomenetluses nii kuritegude kui väärtegude puhul võib koguda tõendeid lubatud alkoholipiirmäära ületanud mootorsõiduki juhi välise käitumispildi kohta ka tunnistajate ütluste abil. Sellised asjaolud kuuluvad aga süüteo objektiivsesse koosseisu ning KarS § 424 puhul on tegemist peamiste koosseisuliste asjaoludega, millest sõltub isiku süüditunnistamine kuriteos. Seega ei saa mootorsõiduki juhi joobe tunnuseid mingil juhul pidada menetluslikuks asjaoluks ning lubatavaks ei saa pidada kriminaalse joobe tuvastamist menetlejate ütlustele tuginedes. 3 Leiab, et indikaatorvahendi kasutamise protokoll, millel maakohus on tuginenud, võib kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtade kohaselt kinnitada üksnes asjaolu, et süüdistatav on alkoholi tarvitanud, mitte aga kriminaalset joovet. Maakohtu poolt osundatud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollid (t. l. 8 pöördel ja t. l. 22 pöördel) on indikaatorvahendi kasutamise protokollide osad, mis ei saa olla kriminaalse joobe tuvastamisel lubatavateks tõenditeks. Nimetatud tõendeid ei saa samastada ka tunnistaja ütlustega. Kaitsja, viidates maakohtu otsuses esitatud põhjendustele leiab, et kohus pole veenvalt põhjendanud, miks Harry Teegelmann'il tuvastatud joobe välised tunnused viitavad üheselt mõistetavalt kriminaalsele joobele. Kohtu poolt osundatud tunnused võivad isikul esineda ka suhteliselt väikse alkoholikoguse tarvitamisel, kusjuures ei saa arvestamata jätta isiku terviseseisundist tulenevat eripära ja muid isikulisi asjaolusid. Käesoleval juhul tuleks arvestada, et maakohtu poolt tõendina arvestatud indikaatorvahendi kasutamise protokollide kohaselt oli Harry Teegelmann'i reaktsioon nii 22.12.2019.a kui ka 23.12.2019.a üksnes kergelt häiritud, tema käitumine oli mõlemal juhul normaalne, aja-, isiku- ja kohataju oli selge. Maakohus on arvestanud Harry Teegelmann'i süüditunnistamisel süüdistatava enda ütlusi kes tunnistas nii mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis kui ka liiklusõnnetuse põhjustamist. Kohus ei ole arvestanud süüdistatava vanust, terviseseisundit ega hilisest kellaajast tulenevat võimalikku väsimust, mis lisaks joobeseisundile võisid samuti vähendada Harry Teegelmann'i reaktsioonide kiirust ning võimet sõidukit ohutult juhtida. Kurvist välja sõitmine, liiklusõnnetuse põhjustamine ja oma sõidureast välja sõitmine võivad viidata võimetusele sõidukit juhtida, kuid sellisel käitumisel võivad olla ka muud, alkoholi tarvitamisega mitteseotud põhjused, mistõttu üksnes selle pinnalt ei ole võimalik isikut süüdistada KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemises. Käesolevas menetluses ei ole püütudki välja selgitada, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on tingitud alkoholi tarvitamisest või olid neil muud põhjused. Kaitsja, viidates tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra nr 19 § 3 lg 1 p 2 leiab, et tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk ilma vastava menetlustoimingu protokollita ei ole käesolevas asjas lubatav tõend Harry Teegelmann'i joobe tuvastamiseks. Tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk ei saa asendada protokolli, vaid võib olla üksnes selle lisaks. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et väljatrükk vastab KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud vorminõuetele ja sellest nähtuvad kõik nõutavad andmed. Näiteks ei sisalda väljatrükk menetluse numbrit, toimingu alust ning mõõtja ametinimetust, samuti on ebaselge, kes on neli väljatrüki allkirjastanud erinevat isikut. Seejuures teeb kaitsja viite Riigikohtu lahendites 3-1-1-31-11, 4-18-6598 selgitatule. Kaitsja esitades katke maakohtu otsuse põhjendustest märgib, et kohus ei nõustunud kaitsja kriitikaga selles, et alkomeetrite kohta ei ole esitatud taatlemistunnistust. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendis 3-1-1-16-08 märgitule ja tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra nr 19 (millele ka maakohus osundas) § 4 lg-s 2 sätestatule ja leiab, et kriminaalasjas ei ole võimalik kontrollida mõõtja pädevust, tõendusliku alkomeetri ega mõõtemetoodika nõuetelevastavust, kuivõrd selle kohta ei ole kriminaalasjas mingit teavet. Kohtu poolt lubatavaks tõendiks loetud tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk sisaldab üksnes mõõtja MM'i nime, mitte aga ametiseisundit ega kvalifikatsiooni. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kohtupraktikas mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Reeglina lisatakse tõendusliku alkomeetri 4 kasutamisel toimikusse selle taatlustunnistus, tüübikinnitustunnistus kui ka isikukaart mõõtja pädevuse kohta, et mõõtmistulemust saaks lugeda usaldusväärseks. 3.
2. Eesti süüteomenetluses

§ 69lg 2 p 2 üldjuhul ei rakendata.

Selgust ei ole selles, kes ja kuidas peaks sisustama

§ 69

lg 2 p-s 2 sätestatud määratlemata õigusmõisteid „tugevalt häiritud“, „ilmselgelt“ ja „liikluses nõutava kindlusega“. Käesoleval juhul osundab erinevatele tõlgendusvõimalustele ning teatavale subjektiivsusele ilmekalt asjaolu, et menetlejad ei näinud kuni Pärnu Maakohtu 30. jaanuari 2020.a määruse tegemist väärteoasjas nr 4-20-319 alust kriminaalmenetluse alustamiseks.

§ 69

lg 2 p 2 kohaldamisel tuleks silmas pidada, et politseiametnik ei ole arst ning ei ole seetõttu võimeline kirjeldama isiku terviseseisundit erialateadmistele tuginedes, mistõttu annab ta hinnangu isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide/reaktsioonide häirumisele tavainimese tasemelt, st välise vaatluse ja isikuga suhtlemise pinnalt. Samas narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisundi tuvastamise kohustuslikuks elemendiks on praktikas arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamine. Selline põhimõtteline erinevus narko- ja alkoholijoobe tuvastamise praktikas ei ole arusaadav ja põhjendatud.

§ 69

lg 2 p 2 võimaldaks põhimõtteliselt alustada kõikide alkoholi tarvitanud juhtide suhtes kriminaalmenetlus ja esitada neile kahtlustus KarS § 424 järgi. Üheseltmõistetavate ja objektiivsete kriteeriumite puudumine võib seada menetluse alustamise sõltuvusse menetleja suvast ja töökoormusest. Riigikohus on asunud seisukohale, et ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete raskustega (vt Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-7-03; 3-4-1-3305; 3-4-1-2-02). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.

§ 69

lg 2 p 2 võib olla vastuolus põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse ja määratletuse põhimõttega. Kuigi

§ 69lg 2 p-s 2 sätestatud tunnuste olemasolust sõltub isiku karistamine Kar

S § 424 järgi, sisaldab

§ 69

lg 2 p 2 määratlemata õigusmõisteid „tugevalt häiritud või muutunud“, „ei ole ilmselgelt võimeline“ ja „sõiduki juhtimine liikluses nõutava kindlusega“. Seejuures teeb kaitsja viite Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-65-16 ja 3-4-1-33-05, p 22 sedastatule ja leiab, et

§ 69

lg 2 p 2 sõnastus ei võimalda selle normi ühetaolist tõlgendamist ning kohaldamist kohtupraktikas, samuti ei võimalda see isikul oma käitumise võimalikke tagajärgi piisava selgusega ette näha. Kaitsja leiab, et Harry Teegelmann'ile inkrimineeritavas kuriteos ei ole kohtule esitatud otseseid ega kaudseid tõendeid, mis ümberlükkamatult kinnitaksid süüdistatava süüd. Kohtus uuritud tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda Harry Teegelmann'i süüdimõistmist KarS § 424 lg 2 järgi. Maakohus on seega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuivõrd Harry Teegelmann'i süüditunnistamine ei ole veenvalt motiveeritud, on maakohus rikkunud ka kriminaalmenetlusõigust. Kui tõendite uurimisel tekkivad põhjendatud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo nr 31-1-88-06, 3-1-1-57-07, 3-1-1-12-07 jt). Kohtuotsus ei tohi põhineda oletustel ja tõendite ühekülgsel hindamisel. Kuivõrd ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks Harry Teegelmann'i süüditunnistamisel, palun süüdistatav nimetatud süüdistuses õigeks mõista. 5

1. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Kuna Harry Teegelmann tuleks käesolevas asjas mõista õigeks, hüvitab menetluskulud riik.
2. Juhindudes KrMS §-dest 181 lg 1; 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 2 ja 3; 340 lg 2 p 1, 6 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu
3. aprilli
4. a otsus Harry Teegelmann'i süüditunnistamises KarS § 424 lg 2 järgi. Teha uus otsus, millega mõista KarS § 424 lg 2 järgi õigeks. Jätta menetluskulud riigi kanda. PROKURATUURI SEISUKOHT
5. Prokuratuuri hinnangul on Pärnu Maakohtu 09.04.
6. a tehtud kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Maakohtu otsuses loetletud tõendid, milliseid maakohus hindas, tõendavad üheselt seda, et H. Teegelmann oli alkoholijoobes ja juhtis mootorsõidukit ning tegi seda kavatsetult. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised ja objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Prokurör avades

§ 69

lg 2 p 2 sätestatu leiab, et maakohus on jõudnud põhjendatud järeldusele, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Sellisele seisukohale on maakohus asunud tõenditele viidates ja põhjendustega, et süüdistatava organismis oli mõlemal kuupäeval alkohol (vastavalt tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükile oli süüdistatava ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse lõplikuks tulemuseks 0,73 mg/l kohta (22.12.2019) ja 0,74 mg/l kohta (23.12.2019)) ning lisaks esinesid süüdistataval kehalise ja psüühilise funktsioonide ning reaktsioonide häirumine, mille tõttu ta ei olnud võimeline sõidukit juhtima. Kuna apellatsioonis korratakse väiteid, millele maakohus on juba piisava üksikasjalikkusega vastanud, sh on maakohus hinnanud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust, siis prokurör neid kordama ei hakka, vaid peatub ainult kaitsja väitel, et indikaatorvahendi kasutamise protokolle ei saa kasutada tõendina.

§ 69

lg 2 p 2 kohaselt tuleb alkoholijoobe jaatamiseks tuvastada täiendavalt ka välised muutused, mille tõttu isik ei ole võimeline sõidukit nõutava kindlusega juhtima. Just seda on maakohus teinud, leides, et indikaatorvahendi kasutamise protokollist koos joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist nähtuvad sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei olnud ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Eeltoodu koostoimes teiste tõenditega ja asjaoluga, et süüdistava organismist tuvastati alkoholi üle

69 lg 2 p-s 2 sätestatud miinimummäära, kinnitabki kogumis süüdistataval esinenud alkoholijoovet ehk apellatsioonis märgitud „kriminaalset joovet“. Lisaks märgib prokurör, et korrakaitseseaduse § 37 lg 1 sätestab, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku 6 organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. KorS § 37 lg 3 sätestab, et joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ning nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Prokurör avab sotsiaalministri 26.06.2014 määrus nr 37 „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid“ sätestatu. KorS § 37 õigusnormina annab politseile seadusliku aluse isiku joobeseisundi kontrollimiseks ja tuvastamiseks ning viidatud määruses sätestatakse tunnused, millele politseiametnik joobeseisundit tuvastades tuginema peab. Määruses nimetatud tunnused on joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis väljatoodud, mistõttu on põhjendatud ja seaduslik tugineda nimetatud protokollile ja selle põhjal järeldada, et isik ei olnud võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et puuduvad alused Pärnu Maakohtu 09.04.2021 otsuse tühistamiseks, mistõttu kooskõlas KrMS § 337 lg 1 palub jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS IA JÄRELDUSED

1. Kaitsja on seisukohal, et H.Teegelmanni kriminaalne joove ei ole nõutaval viisil tuvastatud. 7.
2. Kaitsja leiab, et tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk ilma vastava menetlustoimingu protokollita ei ole lubatav tõend. Kaitsja, viidates tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra ( edaspidi Kord) nr 19 § 3 lg 1 p-le 2 leiab, et tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk ilma vastava menetlustoimingu protokollita ei ole käesolevas asjas lubatav tõend Harry Teegelmann'i joobe tuvastamiseks. Kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et Korra § 3 lg 1 p 2 sätestab indikaatorvahendi kasutamise dokumenteerimist indikaatorvahendi näidu kasutamiseks tõendina ja selle sätte sidumine tõendusliku alkomeetri dokumenteerimisega on ekslik. Kriminaalasja materjalide kohaselt ongi koostatud ja kohtule edastatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll ( t.lk. 23), mistõttu kaitsja poolt viidatud sätte rikkumist ei esine. Korra § 5 lg 1 kehtestab, et tõendusliku alkomeetri kasutamine dokumenteeritakse väljatrükina või protokollina. Sõnastusest nähtuvalt on tegemist alternatiivsete dokumenteerimise võimalustena, mistõttu on ekslik kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk pole ilma protokollita lubatav tõend. Korra § 5 lg 2 näeb ette milliseid andmeid peab väljatrükk või protokoll sisaldama. Nimelt peab seal kajastuma mõõtmise kuupäev ja kellaaeg; kontrollile allutatud isiku ees- ja perekonnanimi, sünniaeg või isikukood; mõõtmiseks kasutatava tõendusliku alkomeetri nimetus; kahe mõõtmise lugemid ning lõplik lugem ja mõõtmist teostanud ametniku ees- ja perekonnanimi. Korra § 5 lg 3 nõuab väljatrükil või protokollil mõõtmist teostanud ametniku allkirja. Kolleegium osutab, et maakohtu viide ja järeldus väljatrüki vastavusest KrMS § 146 ettenähtud uurimis-ja muu menetlustoimingu protokollile ei ole antud juhul asjakohane kuna nimetatud säte ja seal kirjeldatud nõuded tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükile ja protokollile ei kohaldu vaid nende nõuded kehtestab eeltoodud Korra § 5 lg
3. Kolleegium nõustub aga maakohtu järeldusega, et tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükid ( t.lk. 24, 37) on lubatavad tõendid. Seda põhjusel, et väljatrükid sisaldavad nii mõõtmist teostanud ametniku allkirja kui kõiki eelpoolloetletud Korra § 5 lg-s 2 ettenähtud andmeid. 7 Kaitsja viited Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-11 sedastatule pole asjassepuutuvad kuna tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk ei ole puudulik ega sisalda vasturääkivusi. Seda enam, et ka kaitsja ei ole sellesisulist põhjendust esitanudki. 7.
4. Kaitsja leiab, et alkomeetri kohta ei ole esitatud taatlemistunnistust. Kriminaalasjas ei ole võimalik kontrollida mõõtja pädevust, tõendusliku alkomeetri ega mõõtemetoodika nõetelevastavust, kuivõrd vastav teave puudub. Maakohtu otsuses on asjakohaselt viidatud Riigikohtu lahendile nr 1-17-5210, kus on esitatud põhimõte, et kohtumenetluses lähtutakse üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Seetõttu vaidluse puudumisel ei pea prokurör süüdistusaktis mõõtja pädevuse ja mõõtevahendi nõuetele vastavuse osas tõendeid kajastama. Kriminaalasjas puuduvad andmed sellest, et kaitsja või süüdistatav oleks KrMS § 225 ettenähtud õiguse realiseerinud ja esitanud prokuratuurile kriminaalasja materjalidega tutvumise järgselt mingeid taotlusi. Selles menetlusetapis taotluste esitamise osas pole viiteid ka apellatsioonis. Seega pole kaitsja ega süüdistatav mingilgi määral seadnud kohtueelse menetluse käigus kahtluse alla mõõtevahendi nõuetele vastavust ega mõõtja pädevust, mistõttu sellekohaste tõendite süüdistusaktis ( 1 kd. t.lk. 2-4)) nimetamata jätmine pole prokurörile etteheidetav. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-48-13 on sedastatud, et mõõtevahendite taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vaid vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima. Seega on ekslik ja vastuolus Riigikohtu poolt sedastatuga kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht, et taatlustunnistus kui ka isikukaart mõõtja pädevuse kohta lisatakse reeglina kohtutoimikusse ja mingeid sellekohaseid taotlusi esitama ei pea. Kaitseaktis ( t.lk. 7) on kaitsja leidnud, et süüdistus on põhjendatud. Tõendite loetelu juures on kaitsja märkinud süüdistatava ütlused, iseloomustavad tõendeid. Mingeid taotlusi kaitsja ei ole esitanud. Seega ka kaitseakt mingit vaidlust mõõteseaduses ettenähtud nõuete järgimise osas ega mõõtetulemust näitava tõendi seaduslikkuse osas ei tõstata.
5. aprillil toimunud kohtuistungil ( t.lk. 74-75) on kaitsja kokkuleppe sõlmimise võimalikkuse arutamise juures märkinud, et puuduvad tõendid, et joove oleks nõuetekohaselt tõendatud. Seejuures on kaitsja kokkuleppe sõlmimisega mittenõustumise selgitamisel üldistavalt märkinud, et puuduvad tavapärased taotlused, tunnistused ja isikute kvalifikatsiooni kinnitavad tunnistused, mis joobes juhtimise asjades peaksid olema lisaks sellele tšekile, kus on konkreetsed numbrid kirjas. Seejärel on kaitsja aga hoopis leidnud, et on võimalik asja lahendada lühimenetluses ja samal päeval,
6. aprillil 2021 on süüdistatav ja kaitsja taotlenud kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamist ( t.lk. 14). Kohus on pärast taotluse esitamist selgitanud lühimenetluse olemust, süüdistatav ega kaitsja ei ole taotlusest loobunud vaid kinnitanud sellekohast tahet. Kolleegium leiab, et konkreetset ja selget mõõtevahendi nõuetele mittevastavuse ja mõõtja pädevuse puudumise asjaolude kontrollimise taotlust kaitsja ei esitanud ning taotledes lühimenetluses asja arutamist on sisuliselt leidnud, et puudub vajadus uusi tõendeid koguda. Tõendite uurimise juures on prokurör taotlenud muuhulgas tõendusliku alkomeetri näitude väljatrükkide vastuvõtmist, avaldamist. Kaitsja ei ole tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud vaid on selgitanud, et ütleb oma seisukoha tõendite osas kohtuvaidluste käigus ( t.lk. 75-77). Pärast kohtule esitatud tõendite uurimist kaitsjal ega süüdistataval mingeid taotlusi ei olnud. Seega pole kaitsja tõendite seaduslikkust ja lubatavust kahtluse alla seadnud, mistõttu on võimalik jõuda järeldusele, et mõõtevahendi kasutamise õiguspärasuse osas vaidlused tõendite vahetul uurimisel nii prokuröri kui ka maakohtu jaoks puudusid. 8 Kohtuvaidlustes kaitsja viitab tõendusliku alkomeetri protokolli puudumisele ja seetõttu väljatrükkidele kui lubamatutele tõenditele. Samuti märgib, et tavapäraselt on toimikus taatlemistunnistus olemas. Mõnikord on olemas ka isiku kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ( t.lk. 86). Kolleegium leiab, et taatlemistunnistuse ja mõõtja pädevust kinnitava tunnistuse näol pole tegemist iseseisvate, süüdistatava süüd puudutavate tõenditega, vaid tegemist on alkoholijoovet kinnitava tõendi seaduslikkuse ja seega ka lubatavuse kontrollimist võimaldavate tõenditega. Kuna kohtule esitatud tõendite vahetu uurimine toimub kohtuliku uurimise staadiumis, oli kaitsja, soovides esitatud väljatrükkide seaduslikkust kontrollida, sellest tulenevalt kohustatud tõstatama selle küsimuse just kohtuliku uurimise käigus. Kaitsja seda aga ei teinud, vaid olles eelnevalt taotlenud lühimenetluses asja arutamist avaldab vaid kohtuvaidlustes arvamust, et tavaliselt on taatlemistunnistus ja mõõtja pädevustunnistus toimikus olemas. Kolleegium leiab, et tõendi vaidlustamine ja seaduslikkuse kahtluse alla seadmine, on käsitatav aktiivse kaitsena. Tõendamiskoormuse üldisest jaotusest tuleneb aga põhimõte, mille kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-1-1-49-11, 3-1-1133-13). Eelöeldu ei puuduta mitte üksnes materiaalõiguslikke tõendamiseseme asjaolude hulka kuuluvaid küsimusi, vaid ka tõendite lubatavuse või usaldusväärsusega seonduvaid küsimusi. Vaidlustatud kriminaalasjas kaitsja ega süüdistatav ei ole õigeaegselt ja selgelt kohtuliku uurimise käigus tõendite lubatavust vaidlustanud ega loobunud lühimenetluse kohaldamisest ega taotlenud uute tõendite kogumist. Seetõttu puudus prokuröril igasugune vajadus mõõtja pädevust ning mõõtevahendi taatlemist kajastavaid tõendeid kohtule esitada ja kohtul tõendi seaduslikkuse osas kontrollikohustus, mis välistanuks lühimenetluses asja lõpuni arutamise. Siinkohal kolleegium ka märgib, et kaitsja ei ole kohtule ette heitnud lühimenetluses asja lõpuni lahendamist. Kolleegiumi veendumuse kohaselt alles kohtuvaidluste käigus pelgalt paljasõnaliste kahtluste tõstatamisest prokuröri poolt esitatud tõendi seaduslikkuse osas ja sedagi üldise viitega teiste kriminaalasjade toimikutele, ei piisa selleks, et arutatavas kriminaalasjas tõendite lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seada. Kolleegium ka osutab, et tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükkidest nähtub, et tegemist on taadeldud mõõtevahendiga ja taatlustunnistuse numbriks on TTRC-19/00134, järgmise hoolduse ajaks on
7. detsember 2019 ( t.lk. 24, 37). Kaitsja ega süüdistatav pole tõstatanud kahtlust sellest, et väljatrükkidel nimetatud taatlustunnistus ei vastaks tegelikkusele. Sellekohast väidet ega põhjendust ei sisalda ka apellatsioon. Kolleegium leiab, et maakohus on antud juhul KarS § 424 lg-s 2 ettenähtud objektiivse koosseisu tuvastamisel seaduslikult tuginenud tõendusliku alkomeetri kasutamise Dräger Alcotest 9510 EE nr Arle-0012 väljatrükkidele, millistest nähtub, et 22.12.2019 kell 20:06 toimunud kahel mõõtmisel oli H.Teegelmanni alkoholijoobeks väljahingatavas õhus lõpliku mõõtetulemusena 0,73 mg/l ja 23.12.2019 kell 05:07 oli lõplikuks mõõtetulemuseks 0,74 mg/l. 7.3.

§ 69lg 2 p 2 sätestatu kohaselt on Kar

S § 424 järgi muuhulgas karistatav mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning käitumises on täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Maakohtu poolt tõendusliku alkomeetri väljatrükkide alusel tuvastatu kohaselt oli H.Teegelmannil, nii nagu eelpool on märgitud, mootorsõidukit juhtides väljahingatavas õhus 9 alkoholi vastavalt 0,73 milligrammi ühe liitri kohta ja 0,74 milligrammi ühe liitri kohta. Seega on mõlemal korral tegemist alkoholisisaldusega väljahingatavas õhus, mis

§ 69

lg 2 p 2 kohaselt vajab kriminaalvastutusele võtmiseks eelpoolnimetatud lisatingimuse tuvastamist. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollide ( t.lk. 23 pöördel ja t.lk. 36 pöördel) kohaselt ilmnesid 22.12. 2019 kella 20:15 ajal Harry Teegelmannil välised joobetunnused: silma pupillid suured, häiritud reaktsioonikiirus, segane ja aeglane kõne, alkoholi lõhn suust, kohati seosetu jutt, kerged koordinatsioonihäired – taaruv kõnnak. 23.12.2019 kella 05:07 ajal ilmnesid Harry Teegelmannil välised joobetunnused: silma pupillid suured, alkoholi lõhn suust, segane kõne, kohati ebaloogiline jutt, kerged koordinatsioonihäired – taaruv kõnnak. Eraldivõetuna ja iseseisvalt ei saa nimetatud protokollide alusel tuvastada kriminaalset joovet, kuid tegemist on lubatavate tõenditega, millega on võimalik tuvastada

§ 69

lg 2 p 2 kohase tõendusliku alkomeetri numbrilise näidu juurde ettenähtud lisatingimuste olemasolu, millede tuvastamise korral on täidetud KarS § 424 ettenähtud objektiivne tunnus, joobeseisund. Kaitsja on apellatsioonis teinud maakohtu otsusele kriitikat, märkides, et kirjeldatud joobetunnused viitavad väikeses määras alkoholi tarvitamisele. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et H.Teegelmanni osas on tuvastatud kerged koordinatsioonihäired ja normaalne käitumine ning selge aja- isiku ja kohataju, ei tühista protokollis nimetatud joobeseisundile viitavate tunnuste olemasolu ega anna iseenesest alust tuvastada, et süüdistatava kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid polnud kahel korral mootorsõidukit juhtides sedavõrd tugevasti häiritud või muutunud, et Harry Teegelmann ei olnud ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kaitsja väide, et arvestamata ei saa jätta isiku terviseseisundist tulenevat eripära ja muid isikulisi asjaolusid, on jäänud apellatsioonis täielikult sisustamata ja sellekohane põhjendus esitamata. Siinkohal kolleegium viitab ka süüdistatava enda tunnistusele, et enne mootorsõiduki juhtimist tarvitas alkoholi, millist ei mäleta, samuti ei osanud selgitada miks oli vaja sõidukite rooli istuda. Tunnistab sellel ajal alkoholi liigtarvitamist. Süüdistatav on küll andnud ütlusi, et tal on 100 % töövõimekaotus seoses selgroomurruga, kuid mootorsõidukite juhtimise ajal mingile erilisele terviseseisundile või isikulistele asjaoludele süüdistatav ei viita ( t.lk. 77-83). Maakohus on vaidlusteta tuvastanud, et 22. detsembri 2019 aastal sõitis H.Teegelmann sõiduautoga Volvo vastassuunavööndis otsa liinibussile Scania. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ka selline avarii tekitamine annab tunnistust sellest, et H.Teegelmann ei olnud ilmselgelt võimeline sõidukit nõutava kindlusega liikluses juhtima. Samuti on tunnistaja CC ütlustega tuvastatud, et 23. detsembri 2019 hommikul sõitis H.Teegelmann samuti vastassuunavöödisse, mis omakorda viitab

§ 69

lg 2 p-s 2 ettenähtud funktsioonide ja reaktsioonide tugevale häiritusele ja muutustele, mis ilmselgelt annavad aluse tuvastada suutmatust nõutava kindlusega sõidukit juhtida. Kaitsja oletus, et selline käitumine liikluses võis olla seotud vanusega, terviseseisundiga ja väsimusega, joobeseisundile viitavate tunnuste tuvastamist ei väära. Kolleegium ka osutab, et nimetatud asjaolude alusel avarii tekitamise ja vastassuunavööndisse sõitmise osas pole süüdistatav ütlusi andnud ega selliste asjaoludega oma käitumist põhjendanud. Vastupidi, süüdistatav on iseloomustanud ennast kui väga kauaaegset ja kindlat juhti, kes pole eelnevalt liikluseeskirju rikkunud. Samuti on kinnitanud, et tundis ennast 23.12.2019 aasta hommikul normaalselt, oli veidi maganud, haigusnähtusi ei esinenud. Seega on kaitsja väited vastuolus süüdistatava ütlustega ja hinnatavad paljasõnalistena. 10 Samuti kolleegium märgib, et maakohus on õigustatult viidanud ka tõendusliku alkomeetri väljatrüki alusel, mõlemal etteheidetaval juhul tuvastatud küllaltki kõrgele alkoholisisaldusele H.Teegelmanni väljahingatavas õhus. 7.

1. Kaitsja on maakohtule ette heitnud tunnistaja, politseiametniku KK ütluste lubatavana hindamist, leides, et kriminaalse joobe tuvastamisel ei saa ametniku ütlustele tugineda. Esmalt kolleegium peab vajalikuks osutada, et prokuröri poolt on taotletud tunnistaja KK tunnistajana ülekuulamise protokolli vastuvõtmist ja uurimist põhjusel, et tunnistaja ütlused näitavad H.Teegelmanni poolt juhitud sõiduki peatamise ja kontrollimise asjaolusid, sõiduki juhi tuvastamist, ning juhil alkoholijoobe tuvastamise asjaolusid ( t.lk. 70-71). Kaitsja ei ole nimetatud tõendi vastuvõtmisele ja avaldamisele vastu vaielnud. Tunnistaja KK ülekuulamise protokollis ( t.lk. 40-41) ongi just prokuröri poolt nimetatud asjaolud kirjas ja nendele on maakohus siis ka otsuses tuginenud. Kolleegium osutab, et joobeseisundi tuvastamisel on maakohus tuginenud tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükkidele ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollile ning nendele lisaks politseiametniku ütlustele joobe tuvastamise käigu ja H.Teegelmanni kinnipidamise asjaolude osas. Tegemist ei ole maakohtu poolt menetleja ütluste alusel kriminaalse joobe tuvastamisega nagu ekslikult on apellatsioonis väitnud kaitsja. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tunnistaja KK ütlustele antud hinnanguga, et tegemist on lubatava tõendiga ja kaitsja apellatsioonis esitatu ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. 7.
2. Kokkuvõtvalt kolleegium, erinevalt kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohast, leiab, et maakohus on analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust ning piisavalt põhjendanud, millistele tõenditele ja miks Herry Teegelmanni süüküsimuse lahendamisel on tuginetud. Nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kolleegium ei sedastanud nagu ka põhjendamiskohustuse rikkumist, mis oleks kaasa toonud ebaseadusliku lahendi tegemise. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja Harry Teegelmanni suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks alused puuduvad.
3. Kaitsja märgib, et

§ 69

lg 2 p 2 võib olla vastuolus PS § 13 lg-s 2 tuleneva õigusselguse ja määratletuse põhimõttega. Säte sisaldab määratlemata õigusemõisteid. Liiklusseaduse sätte Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust pole kaitsja esitanud. 8.

1. Kolleegium märgib, et Riigikohus on oma lahendis nr 1-16-5792 sedastanud, et karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle põhiseadusvastasust. Riigikohtu järjekindla praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist. Riigikohus on oma lahendis nr 1-16-5792 ka sedastanud, et kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. 11 8.
2. Kaitsja märgib, et

§ 69lg 2 p 2 kohaldamisel tuleks silmas pidada, et politseiametnik ei ole arst.

Ega ole seetõttu võimeline kirjeldama isiku terviseseisundit eriteadmistele tuginedes. Kolleegium osutab, et isiku joobeseisundi kontrollimine ja tuvastamine on reguleeritud korrakaitseseaduse § 37 ja alkoholijoobe kontrollimist ja tuvastamist reguleerib sama seaduse §

1. Sotsiaalministri
2. juuni 2014 määruses nr 37 on sätestatud joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid. Nimetatud määruse § 2 kehtestab joobeseisundile viitavad tunnused. Määruse § 2 lg 1 nimetab isiku võimalikule joobeseisundile viitavad tunnused, millisteks on 1) isiku välimus; 2) aeglustunud reaktsioon; 3) häirunud kõne; 4) aja, isiku ja koha tajumise häired; 5) teadvuse seisund; 6) mäluhäired; 7) koordinatsioonihäired; 8) käitumishäired. Määruse § 2 lg 2 nimetab lisaks paragrahvi lõikes 1 nimetatud tunnustele joobeseisundile viitava tunnusena ka alkoholi tarvitamisest põhjustatud alkoholijoobe korral alkoholilõhn väljahingatavas õhus. Määruse § 3 kehtestab joobeseisundile viitavate tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid. Nimelt, et joobeseisundile viitavate tunnuste esinemist või mitteesinemist kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan: määruse § 2 lõike 1 punktides 1, 2, 5, 7 ja 8 loetletud tunnuseid isiku välise vaatluse abil; määruse § 2 lõike 1 punktides 3, 4 ja 6 loetletud tunnuseid isiku küsitlemise abil. Kaitsja tehes viited Riigikohtu lahenditele toob esile menetluse alustamise sõltuvuse menetleja suvast ja asjaolu, et kõiki isikuid tuleb võrdselt kohelda, on jätnud sidumata sellised Riigikohtu seisukohad vaidlustatud kriminaalasjaga. Jääb arusaamatuks millistest administratiivraskustest kaitsja räägib, mistõttu jäävad sellekohased väited tagajärjetuks. Kolleegium leiab, et eelnimetatud õigusaktiga on selgelt määratletud, millised on joobeseisundile viitavad tunnused. Samuti kes ja kuidas tuvastab isikul joobeseisundile viitavad tunnused, mistõttu on määratletuse põhimõte piisavalt tagatud ja PS § 13 lg 2 vastuolu puudub. Isikul on võimalik teada ja aru saada millised on need tunnused, mis joobeseisundile viitavad ja millede esinemisel on võimalik jõuda järeldusele, et ta ilmselgelt pole võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Seega on tal võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ja tal on võimalik oma käitumist vastavalt kujundada.
3. Kaitsja taotleb kriminaalmenetluses tekkinud kulude riigi kanda jätmist. Kaitsja seob taotluse Harry Teegelmanni suhtes õigeksmõistva otsuse tegemisega. Kolleegium ei leidnud KrMS § 309 lg-s 2 ettenähtud õigeksmõistva otsuse tegemiseks seaduslikke aluseid, mistõttu kohaldub endiselt KrMS § 180 lg 1, milles sätestatu kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
5. aprilli 2021 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 12
6. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses kaitsjatasu kindlaksmääramist ja hüvitamist. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsuse analüüsiks 30 minutit, summas 27.00 eurot ja apellatsiooni koostamiseks 150.00 minutit summas 135.00 eurot. Kokku taotleb kaitsja koos käibemaksuga 194,40 euro hüvitamist. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Nimelt kehtestab advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes. Harry Teegelmanni kriminaalasja arutas maakohus lühimenetluses, mistõttu kehtib ka apellatsioonimenetluses lühimenetlust reguleeriv kord. Kohtuistungit apellatsioonimenetluses ei korraldatud, kaitsja ei ole taotlenud ega põhjendanud tasu suurendamist ja selliseid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus, mistõttu puudub seaduslik alus rahuldada kaitsja taotlust ilma käibemaksuta 162,00 euro väljamõistmiseks. Kolleegium leiab, et kaitsjale mõistlikuks ja põhjendatud tasu suuruseks on antud juhul 108.00 eurot, millel lisandub käibemaks ja kokku kuulub hüvitamisele 129,60 eurot, milline summa jääb KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 13