TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-1403 Otsuse kuupäev 17. juuni 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Heino Mertsini kaebus Tartu Vangla vastu 18.101

) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

1. Kohtu hinnangul ei anna kaebaja väited alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Vastustaja lähtus kohastest asjaoludest, eelkõige konkreetsetest juhtumitest. Ei saa eitada, et 18.10.2018 toimus konflikt kambris, kus viibisid kaebaja ja tema kambrikaaslane kahekesi, ning selle tagajärjel said mõlemad kinnipeetavad kehavigastusi. Seejuures kaebaja algne suuline selgitus juhtunule (kajaka rünne) oli ilmselgelt ebausutav ja kirjalikul ärakuulamisel ei andnud kaebaja juhtunu kohta sisulisi selgitusi. Vastustaja sai ka teise käskkirja puhul lähtuda sellest, et toimus füüsiline konflikt - V. Levayl olid 4 kehavigastused, mille ta sai 22.02.2019 kambris
2. Vastustajal oli videosalvestise põhjal alus siduda juhtumiga kambris 109 viibinud isikuid ehk kaebajat ja/või tema kambrikaaslast. Vastustaja lähtus lisaks kuritegudest, milles kaebaja on süüdi mõistetud, ning asjaolust, et kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus selle eest, et ta kasutas 06.02.2018 kaaskinnipeetava suhtes vägivalda (tl 60-61). Eeltoodud asjaoludest lähtudes prognoosis vastustaja, et kaebajast võib lähtuda oht, kaebaja võib ise olla ohus ning juhtumi toimumine võib põhjustada osakonnas pingeid ja suurendada uute konfliktide tekkimise tõenäosust. See on käsitletav ohuna isikutele ja vangla julgeolekule VangS § 69 lg 1 tähenduses. Kohtu hinnangul on käskkirjadest mõistlikult arusaadav, miks leidis vastustaja, et kaebaja viibimine avatud sektoris võib kujutada endast ohtu. Käskkirjad on piisavalt põhjendatud. Käskkirjades sisalduvad ka mõned eksimused (vt otsuse punkte 9-11), kuid need ei too endaga kaasa käskkirjade õigusvastasust.
3. Kohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et kohane ei ole tugineda haldusaktis karistustele, mis on karistusregistrist kustutatud (arhiveeritud). Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 8 alusel on vanglateenistusel õigus saada karistusregistri andmeid üksnes kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Isiku õigusi piirava haldusakti andmine, sh täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ei ole käsitletav kriminogeensete riskide hindamisena. Kuna olenemata kahe karistuse kustumisest vastab tõele see, et kaebajat on karistatud korduvalt ja erinevate kuritegude eest ning kaebaja võimalikku ohtlikkust isikutele põhistab 01.03.2018 määratud distsiplinaarkaristus, siis ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust, kas käskkirjades nimetatud isikuvastane kuritegu kuulub kehtivate või arhiveeritud karistuste hulka.
4. Vastustaja poolt ei olnud tõepoolest korrektne väita, et kaebaja oli see, kes teist kinnipeetavat füüsiliselt ründas (mõlemas käskkirjas sisaldub väide, et kaebaja poolt füüsilise ründe toimepanemine kaaskinnipeetava suhtes ei ole aktsepteeritav). Mõlema käskkirja andmise seisuga oli teada, et füüsiline konflikt toimus. Esimese käskkirja puhul oli tegemist konfliktiga kinnises ruumis kahe isiku vahel ning vastustajal ei olnud faktilist ega õiguslikku alust väita, kes oli konfliktis ründajaks. Kohus ei nõustu sellega, et ilmselgelt oli kaebaja konfliktis kannatanu. Selle vastu räägib eelkõige asjaolu, et kaebaja ei teatanud mitte kaaskinnipeetava ründest, vaid väitis, et teda vigastas lind. Ka ärakuulamisel (tl 54) ei esitanud kaebaja juhtumi selget kirjeldust. Teise käskkirja puhul lähtus vastustaja 27.02.2019 koostatud teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti õiendi (tl 66) järeldusest, et vigastused V. Levayle tekitas kaebaja, kuna kaebajal oli kannatanuga tüli ja kaebajal tehti kindlaks kehavigastused. Sellest siiski ei piisa väitmaks, et ründajaks oli kindlasti kaebaja, kuna tegemist on kaudsete tõenditega.
5. Kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisab kahtlusest, et kaebaja võis olla konfliktis osaleja ehk võib käituda vägivaldselt. Samuti võib nende kohaldamisel aluseks olla see, kui toimunud konflikti tõttu võib kaebaja viibimine tavarežiimil tulevikus põhjustada uute konfliktide tekkimist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses ei ole võimalik otsustada, kes juhtumi põhjustas, kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja tingimustes. Samuti ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võimalik üksikasjalikult välja selgitada kõiki juhtumi asjaolusid.
6. Kaebaja heidab ette, et esimene ja teine käskkiri on antud tuginedes oletustele. Kohtu 5 hinnangul on see täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel paratamatu. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb eristada kaht elementi. Esiteks faktilised asjaolud, millel otsus põhineb. Praeguses vaidluses on sellisteks järgmised faktid: esimese käskkirja puhul see, et kaebaja ja tema kaaskinnipeetava kambris toimus sedavõrd tõsine konflikt, et mõlemad kinnipeetavad olid vigastatud, teise käskkirja puhul see, et kanntanu väljus vigastatuna kambrist, kus ühe isikuna viibis kaebaja, mõlema käskkirja puhul see, et kaebajal oli kehtiv distsiplinaarkaristus kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamise eest ning kaebaja on kuritegudes süüdi mõistetud korduvalt. Teiseks prognoosotsus, kas kaebaja võib tulevikus olla ohtlik teistele isikutele, kas kaebaja võib ise olla ohus, kas kaebaja viibimine tavarežiimil võib põhjustada muid õigusrikkumisi. Sisuliselt püüab vangla ennustada, kuidas kaebaja ja muud isikud tulevikus käituvad. Seda ei saa teha muul viisil kui oletades.
7. Kaebaja viitab üldsõnaliselt oma haigusele, kuid ei ole seda lähemalt seostanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasusega. Seetõttu kohus ei käsitle seda küsimust pikemalt. Kohus märgib, et kinnipeetava tervislik seisund reeglina ei välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Arstiabi pidi olema kaebajale tagatud ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kui kaebaja tajus seoses üksikvangistuses viibimisega terviseprobleeme, siis oli tal õigus pöörduda arsti poole.
8. Kaebaja väitel on ta seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega korduvalt vastustaja poole pöördunud, kaebaja tõi kaebuses ära viie haldusmenetluse numbrid. Esimese käskkirja puhul on õige vastustaja väide, et kaebaja ei esitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele vastuväiteid. Kaebaja viidatud avaldustest langeb esimese käskkirjaga hõlmatud perioodi selgitustaotlus, mille vangla registreeris 12.11.2018 nr 23/3775-1 (tl 14). Selles küsib kaebaja, miks viidi ta üle teise sektorisse ja kuidas seda saab vaidlustada. Avaldus ei käsitle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Muud avaldused langevad teise perioodi (vt otsuse punkti 15) või on mõlemast perioodist hilisemad: 22.10.2019 nr 2-5/974-1 (tl 24), 15.01.2020 nr 2-5/71-1 (tl 26), 30.01.2020 nr 2-3/358-1 (tl 28).
9. Teise käskkirja puhul vaidlustas kaebaja algusest peale faktilise asjaolu, et tal on konfliktiga seostatavad vigastused. Meditsiiniosakonna õiendis (tl 65) on öeldud, et kaebaja parem labakäsi on tursunud ja kaelal nahk matsereerunud. Kaebaja eitab vägivalda, tema käsi on tursunud juba mitu aastat ja kaelal olev vigastus tekkis habemeajamisel. Kaebaja esitas 17.03.2019 kuriteoteate (tl 16-19), mis 22.03.2019 edastati vanglale ja registreeriti numbriga 2-3/714 (tl 21, 22). Ka selles selgitab kaebaja vigastustega seonduvat. Kaebaja sõnul hinnati tema vigastusi kahel järjestikusel päeval. Järgmisel päeval ei olnud kaelal enam vigastust, mis kinnitab kaebaja väidet, et ta kahjustas nahka habemeajamisel. Tõeline vigastus ei oleks ühe päevaga taandunud. Käsi on mitu aastat olnud samasugune ja on selline ka praegu. Vastustaja vastuses 26.04.2019 nr 2-3/714-3 (tl 21) on öeldud, et tõepoolest labakäe turse ei esinenud üksnes 22.02.2019, vaid ka hiljem, kuid antud asjaolu ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Kohus märgib lisaks, et arusaamatuks jääb vigastuse „kaelal nahk matsereerunud“ sidumine füüsilise konfliktiga. Avalikult kättesaadavate andmete põhjal nimetatakse matsereerumiseks nahakahjustust, mis tekib niiskuse pikaajalise mõju tõttu nahale, näiteks kummikinnaste pikaajalisel kandmisel või sideme all (en.wikipedia.org/wiki/Skin_maceration). Kohus ei pea 6 vajalikuks täpsemalt selgitada, mida selle vigastuse all mõeldi, kuna see ei oma asja lahendamisel määravat tähendust.
10. Otsuse punktis 15 toodu tähendab, et kaebaja vigastusi ei olnud tõepoolest põhjust siduda füüsilises konfliktis osalemisega. See ei kõrvalda aga muid kaalutlusi, millest vastustaja lähtus. Kohus märkis eespool, et faktilise asjaoluna sai lähtuda sellest, et V. Levay sai vigastused kambris 109, kus ühe isikuna viibis kaebaja. Ümber ei ole lükatud seda, et kaebajal oli 22.02.2019.a juhtumile eelneval päeval V. Levayga tüli, mis juhtumi päeval jätkus.
11. Kokkuvõttes olid esimene ja teine käskkiri kohtu hinnangul õiguspärased. Käskkirjades ja nende andmise haldusmenetlustes oli küll puudusi, kuid mitte sel määral, et see tooks kaasa käskkirjade õigusvastasuse. Täiendavate julgeolekuabinõude kestus
12. Lisaks esimese ja teise käskkirja õiguspärasusele tuleb kohtul hinnata ka seda, kas õiguspärane oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kogu nende kestuse jooksul. VangS § 69 lg 3 sätestab, et VangS § 61 lg 1 sätestatud asjaolude äralangemisel tuleb nende abinõude kohaldamine lõpetada. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et see tähendab vangla kohustust omal algatusel perioodiliselt hinnata, kas alus julgeolekuabinõude kohaldamiseks jätkuvalt esineb. Julgeolekuabinõude kohaldamise ülevaatamist saab taotleda ka kinnipeetav. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (Kirjastus Juura 2014, lk 169) on öeldud, et julgeolekuabinõu kohaldamisel on soovitav kehtestada esialgsel hinnangul vähim piisav tähtaeg, mille jooksul on abinõu toimet jälgides võimalik täpsemalt selle vajaduses selgusele jõuda ning olenevalt olukorrast abinõu kohaldamist kas jätkata või see lõpetada. Ka on võimalik ette näha ajakava ja kord, mille järgi toimub julgeolekuabinõu kohaldamise perioodiline ümbervaatamine. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb seda põhistada.
13. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid esimese käskkirja alusel 54 päeva ja teise käskkirja alusel 83 päeva. Esimeses ega teises käskkirjas ei ole kindlaks määratud abinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamise konkreetset aega. Mõlemas käskkirjas on öeldud, et abinõusid kohaldatakse seni, kuni vangla on veendumusel, et kinnipeetav suudab ilma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseta käituda õiguskuulekalt ega seaks ohtu vanglas viibivate isikute turvalisust. Kohtuasja dokumentidest ei nähtu, et abinõude kohaldamise vajadust oleks üle vaadatud enne nende kohaldamise lõpetamist vastavalt 11.12.2018 ja 22.05.2019 (tl 13, 23).
14. Täiendavate julgeolekuabinõudega jätkamise vajaduse hindamist oleks kohtu hinnangul saanud teha paremini. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ja kehakultuuriga tegelemise keelamine piirasid kaebaja õigusi olulisel määral. Käskkirjade sõnastus jättis kaebaja teadmatusse, millal võiks piirangute ülevaatamine toimuda või mida seejuures arvesse võetakse. Käskkirjades toodud eesmärk „kuni kinnipeetav suudab käituda õiguskuulekalt“ ei ole kohane. See eeldab, et juba vastava käskkirja andmise ajal on kindlaks tehtud kaebaja õigusrikkumine, mis arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kiireloomulisust ei ole enamasti 7 reaalne. Praeguses asjas ei heidetud kaebajale õigusrikkumisi ette ka hiljem distsiplinaarmenetlusi seoses 18.10.2018 või 22.02.2019 toimunud juhtumitega ei algatatud ja kriminaalmenetlused lõpetati.
15. Eeltoodu ei tähenda, et täiendavate julgeolekuabinõude kestus oli kindlasti ülemäärane. Esimese käskkirja puhul oli tegemist olukorraga, kus esmalt tuli välja selgitada juhtunu täpsed asjaolud, sh kas kaebaja osales ka omalt poolt 18.10.2018 toimunud füüsilises konfliktis või oli ta üksnes kannatanu. Periood 54 päeva jääb seda arvestades mõistlikkuse piiridesse. Teise käskkirja puhul oli vastutajal teabe- ja julgeolekuosakonna õiendi (tl 66) alusel põhjust oletada just kaebajast lähtuvat ohtu, kuna esines aluseid siduda kaebajat kehavigastuste tekitamisega. Seda, et õiendis toodut ei lükka ümber üksnes kaebajal juhtumiga seostatavate kehavigastuste puudumine, käsitles kohus eespool. Ka perioodi 83 päeva ei saa pidada ebamõistlikult pikaks.
16. Kaebaja rõhutab seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel ei ole vastustaja selgitanud, milline asjaolu ära langes, ning talle ei ole see arusaadav. Kohus selgitab, et asjaolude äralangemine VangS § 69 lg 3 tähenduses tähendab seda, et ära on langenud põhjus, miks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati. Kui praegusel juhul kohaldati neid ohu tõttu isikutele ja vangla julgeolekule, siis asjaolude äralangemine tähendab, et vangla hinnangul seda ohtu enam ei ole või ei ole see nii suur, et õigustaks kaebaja suhtes piirangute kohaldamist. Täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse äralangemise võib põhjustada mõni teatavaks saanud faktiline asjaolu, näiteks selgitatakse täpsemalt välja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud juhtumi asjaolud. Aga selle võib lihtsustatult öelduna tingida ka see, et juhtumist on möödas piisav aeg ning olukord on rahunenud. Viimati nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alust ei ole võimalik tõendada või konkreetsete faktiliste asjaoludega siduda. Sarnaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele kujutab see endast prognoosina antavat hinnangut. See, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel ei ole välja toodud, millistel põhjendustel vangla nende kohaldamise lõpetas, ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks ja ei tähenda seda, et alust neid kohaldada algusest peale ei olnud.
17. Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited piisavat alust heita vastustajale ette õigusvastast tegevusetust ehk seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks tulnud lõpetada varem.
18. Kui vastustaja õigusvastane tegu või tegevusetus ei ole kinnitust leidnud, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik ja muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole vaja analüüsida. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
19. Et vastustaja heitis kaebajale ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ja valele mittevaralise kahju liigile tuginemist, siis annab kohus tulevikus sarnaste lahkarvamuste vältimiseks järgmised selgitused. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista kahju hüvitamist, kui nende kasutamine ei oleks olukorda reaalselt muutnud. Samas on õige ka see, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine parandab kaebaja positsiooni võimalikes vaidlustes. Kui kaebaja suhtes peaks tulevikus kohaldatama täiendavaid julgeolekuabinõusid ja kaebaja sellega ei nõustu, siis tuleb kaebajal esitada vaie täiendavate 8 julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks (tühistamisvaie). Kui kaebaja hinnangul on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestnud ülemäära kaua, siis tuleb kaebajal esitada vaie abinõude kohaldamise lõpetamise nõudes (kohustamisvaie). Kohtu hinnangul võib täiendavate julgeolekuabinõude alusetu või ülemäära kaua kestnud kohaldamine olenevalt asjaoludest kujutada endast RVastS § 9 lg 1 tähenduses nii väärikuse alandamist kui ka vabaduse võtmist. See, millise mittevaralise kahju liigiga on tegemist, on aga õiguslik küsimus. Kaebaja võib avaldada selles küsimuses oma seisukoha, kuid see ei ole kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses siduv. Lõpliku hinnangu õiguslikes küsimustes annab kohus. Menetluskulud. Selgitused 26.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 27. Kohus vabastas kaebaja 21.12.2020.a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 28.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 9