Obsah (8)

§ 181§ 184§ 182§ 158§ 108§ 118§ 109§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-2484 Otsuse kuupäev 16. juuli 2021 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohu

§ 181lg 1; § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-20-2484 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. (kaebaja) on määratlemata kodakondsusega isik, kes on sündinud ja elanud Usbekistani Vabariigis. Kaebaja saabus Eestisse
2. märtsil 2015 ja on Eestis viibides korduvalt, kuid edutult, taotlenud rahvusvahelist kaitset. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi
3. novembril 2018 kaebajale koheselt sundtäidetava ettekirjutuse (ettekirjutus nr 1044943377) Eestist lahkumiseks sihtriigiga Usbekistani Vabariik ning kehtestas sissesõidukeelu viieks aastaks, mis hakkas kehtima alates ettekirjutuse täitmise päevast (dtl-d 9-10). Ettekirjutus on kehtiv. Kaebaja on korduvalt lahkunud omal algatusel teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, kuid on tagasi Eestisse saadetud. Kaebajal puudub jätkuvalt Eestis viibimisalus ning teda ei ole seni õnnestunud Eestist välja saata, kuna Usbekistani Vabariigi saatkond pole vaatamata PPA korduvatele taotlustele talle reisidokumenti väljastanud.
4. Kaebaja esitas
5. oktoobril 2020 välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eesti Vabariiki elama asumiseks.
6. PPA jättis
7. novembri
8. a vastusega nr 15.3-3.1/3364-2 eelnimetatud taotluse menetlusse võtmata, kuna kaebajale on
9. novembril 2018 koostatud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, mis kuulub jätkuvalt täitmisele, mistõttu puudub kaebajal seaduslik alus Eesti Vabariigis siseriiklikult tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseks.
10. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule
11. detsembril 2020 kaebuse PPA
12. novembri
13. a vastuse nr 15.3-3.1/3364-2 tühistamiseks.
14. Tartu Halduskohus jättis
15. detsembri
16. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja allkirjastatud kaebuse esitamiseks, kaebuse nõude ja põhjenduste täpsustamiseks, maksejõuetust tõendavate dokumentide esitamiseks ja soovitava menetlusvormi teatamiseks. Kohus tõlgendas kaebust ning sai aru, et kaebaja on esitanud tühistamisnõude ning et kaebuses on esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise ja riigi õigusabi taotlused. Kohus selgitas kaebajale, et PPA
17. novembri
18. a vastus nr 15.3-3.1/3364-2 ei ole haldusakt, mida saaks tühistada ning et kaebajal on oma eesmärgi saavutamiseks otstarbekas esitada tühistamisnõude asemel nõue PPA kohustamiseks vaadata tema
19. oktoobri
20. a taotlus läbi.
21. Kaebaja esitas
22. detsembril
23. a kaebuse täpsustuse. Tartu Halduskohus vabastas
24. jaanuari
25. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis menetlusse kaebuse PPA kohustamiseks väljastada kaebajale tähtajaline elamisluba. Kohus selgitas määruses, et kohustamisnõude rahuldamisel on võimalik kohtul kohustada vastustajat uuesti otsustama haldusakti andmine või toimingu tegemine ning seega on kohustamisnõue asjakohane.
26. PPA teatas
27. detsembril 2020 vastuseks kohtunõudele, et kaebaja ei ole PPA-le teadaolevalt pöördunud Usbekistani Vabariigi saatkonna poole reisidokumentide (tagasipöördumistunnistuse) saamiseks. PPA pöördus
28. septembril 2020 taaskord ise Usbekistani Vabariigi saatkonna poole taotlusega isik väljasaatmiseks dokumenteerida. Vastuses kohtunõudele märkis vastustaja
29. mail 2021, et Usbekistani Vabariigi saatkond keeldus
30. jaanuaril 2021 uuesti dokumentide väljastamisest PPA taotluse alusel. 2 3-20-2484 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
31. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 8.
32. Kaebaja väljendab rahulolematust PPA tegevuse osas ning märgib, et vastustaja üritab kaebajat Eesti Vabariigist välja saata ja pöördus selleks Usbekistani Vabariigi saatkonna poole, kuid reisidokumente Usbekistani Vabariik ei väljasta. Kuna kaebaja väljasaatmine on perspektiivitu, on kaebajal õigus saada elamisluba. 8.
33. Vastustaja jättis ebaõigesti tähtajalise elamisloa taotluse sisuliselt läbi vaatamata. PPA-l on võimalik kaaluda erandina tähtajalise elamisloa väljastamist VMS § 2103 lg 1 alusel. Kaebajal puuduvad sidemed Usbekistani Vabariigiga ning ta ei soovi sinna naasta. Vastustaja üritab kaebajat jätkuvalt riigist välja saata, mis on vastuolus karistusseadustiku §-ga
35. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 9.
36. Vastustaja on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmata jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VMS norme. VMS § 216 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei olnud kaebajal õigust esitada tähtajalise elamisloa taotlust PPA teeninduses, kuna kaebaja viibib Eestis seadusliku aluseta ning talle on tehtud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Kaebajal on võimalus esitada taotlus endale sobivas Eesti Vabariigi välisesinduses VMS § 215 alusel. Kui kaebaja esitab elamisloa taotluse seaduses sätestatud korras, saab PPA taotluse menetlusse võtta ja selle sisuliselt läbi vaadata ning otsustada elamisloa andmise üle. 9.
37. Kuna PPA ei ole kaebaja elamisloa taotlust menetlenud, siis ei saa asuda seisukohale, et PPA ei saa elamisloa taotluse menetlemisel haldusakti andmisest keelduda. PPA-l ei ole kohustust kaebajale tähtajalist elamisluba väljastada. Tähtajalise elamisloa andmine on PPA kaalutlusotsus. Kohus ei saa haldusorgani eest kaalutlusotsustust teha ega kohustada haldusorganit konkreetset otsust vastu võtma, kui see otsus tuleks teha kaalumise teel. Seega ei ole definitiivse ettekirjutuse tegemine lubatav. Vastustaja hinnangul saab kohus üksnes PPA-d kohustada kaebaja seadusele vastava tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamiseks, kui kohus leiab, et taotluse läbivaatamisest keeldumine oli õigusvastane. 9.
38. Usbekistani Vabariik ei keeldu kaebaja dokumenteerimisest, kuid kaebaja peab ise nimetatud riigist dokumente taotlema. Saatkonna vastusest nähtub, et kaebajale ei väljastata PPA esitatud palve alusel tagasipöördumise tunnistust, kuid see ei välista dokumentide väljastamist kaebaja taotluse alusel. Kaebaja takistab ise teadliku tegevusega dokumentide saamist Usbekistani Vabariigist. Seega ei ole kaebaja väljasaatmine hetkel võimatu. 9.
39. VMS § 2103 lg-s 1 sätestatud erandliku meetme kohaldamine ei ole võimalik isiku suhtes, kes mitme aasta jooksul ei ole riigis viibimist seadustanud ja kellele on tehtud kehtiv lahkumisettekirjutus, mida ta ei täida ning kes teadlikult takistab enda väljasaatmist. Asjaolu, et kaebaja ei soovi Usbekistani Vabariiki naasta ja teeb kõik endast oleneva, et vajalike dokumentide saamist takistada, ei anna õigust saada tähtajaline elamisluba erandina. Kaebaja soovimatus lahkuda ning kaasaaitamiskohustuse rikkumine ei ole erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks erandina tähtajalise elamisloa andmist. KOHTU SEISUKOHT
40. Vaidluse all on PPA vastuse, millega keelduti PPA esindusele esitatud kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse sisulisest menetlemisest, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et kuna tema väljasaatmine on muutunud võimatuks, siis pidanuks PPA tema taotluse lahendama sisuliselt ja selle rahuldama, mitte keelduma selle sisulisest läbivaatamisest. Kaebaja palub kohustada PPA- d tähtajalise elamisloa taotluse rahuldama või saatma asja uueks läbivaatamiseks PPA-le. 3 3-20-2484 PPA on seisukohal, et kuna kaebajale on tehtud kehtiv sundtäidetav lahkumisettekirjutus, siis ei olnud VMS § 216 alusel PPA esinduses tähtajalise elamisloa taotluse esitamine lubatav ning selle sisulisest läbivaatamisest keeldumine oli seetõttu põhjendatud. Kaebaja saab esitada VMS § 215 alusel tähtajalise elamisloa taotluse vajadusel Eesti välisesinduses.
41. VMS § 215 kohaselt tuleb tähtajalise elamisloa taotlus esitada välisesindusele, VMS §-s 216 sätestatud juhtudel võib taotluse esitada otse PPA-le. VMS § 216 lg 1 kohasel võib PPA-st tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellel on Eestis viibimiseks seaduslik alus (p 1) või ebaseaduslikult riigis viibiv välismaalane, kellel puudub mõjuval põhjusel võimalus esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti välisesindusele, välja arvatud juhul, kui tema lahkumiskohustus kuulub sundtäitmisele (p 2). Seega, kui taotlejal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, siis on PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse esitamine lubatud vaid juhul, kui taotluse esitamine välisesindusele ei ole mõjuva põhjuse esinemisel võimalik. Kui isiku suhtes on tehtud aga kehtiv sundtäidetav lahkumisettekirjutus, siis ei ole PPA-st tähtajalise elamisloa taotlemine lubatud ning välisesindusele taotluse esitamise võimalikkust ei ole vaja eraldiseisvalt hinnata. Sundtäidetava lahkumisettekirjutuse olemasolu välistab PPA-le otse tähtajalise elamisloa taotluse esitamise ning selline taotlus jääb sisuliselt läbi vaatamata, PPA ei kontrolli sellisel juhul, kas tähtajalise elamisloa andmise sisulised kriteeriumid on täidetud.
42. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja on korduvalt, kuid edutult, taotlenud rahvusvahelist kaitset (vt nt haldusasjad nr 3-16-925, 3-181088, 3-18-2304, 3-19-1470) ning PPA on
43. novembril 2018 (vaidlustatud PPA
44. novembri
45. a vastuses on ekslikult märgitud lahkumisettekirjutuse kuupäevaks
46. november 2019) teinud kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, mis on jätkuvalt kehtiv (haldusasi nr 3-18-2186). Sama haldusaktiga on kaebajale kehtestatud ka sissesõidukeeld. Seega ei olnud PPA-le otse tähtajalise elamisloa taotluse esitamine lubatav, sest VMS § 216 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimused olid täitmata.
47. Kohus jääb
48. aprilli
49. a määruses esitatud seisukoha juurde, et kui taotluse esitanud isikuga seonduvad asjaolud on sedavõrd muutunud, et isiku väljasaatmine on võimatu, siis ei ole üksnes koheselt sundtäidetavale lahkumisettekirjutusele tuginemine PPA-le esitatud tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel piisav. Kui muutunud asjaolud võimaldavad järeldada, et puudutatud isikule ei väljasta välisriik ka tema enda taotluse alusel reisidokumente välisriiki naasmiseks või isiku sellekohase taotluse jätab välisriik rahuldamata, siis on isiku väljasaatmine muutunud sisuliselt võimatuks ning PPA ei saa sellisel juhul tugineda siseriiklikult esitatud tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel üksnes asjaolule, et isiku suhtes on tehtud kehtiv sundtäidetav lahkumisettekirjutus, mis takistab siseriiklikult PPA esinduses tähtajalise elamisloa taotluse esitamist. Sellises olukorras esineks alus kaaluda tähtajalise elamisloa taotluse PPA-le esitamist takistava sundtäidetava lahkumisettekirjutuse kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Kui isiku väljasaatmine on muutunud võimatuks, lasub PPA-l kohustus aidata kaasa isiku riigis viibimise seadustamisele ning vajadusel omal algatusel kaaluda sundtäidetava lahkumisettekirjutuse kehtetuks tunnistamist või muutmist, et seeläbi tagada PPA esindusele esitatud tähtajalise elamisloa taotluse sisuline läbivaatamine. Ehk teisisõnu, kui isiku väljasaatmine on muutunud võimatuks, siis ei esine alust nõuda kaebajalt tähtajalise elamisloa taotluse esitamist välisesinduses. Sellise olukorraga ei ole praegusel juhul siiski tegemist.
50. Lahkumisettekirjutuses sisalduvast väljasõidukohustusest tuleneb isiku kohustus lahkuda riigist, mille raames lasub kaebajal kohustus astuda ise mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 264 4 3-20-2484 lg 1 p 3 näeb selgelt ette, et väljasaadetav on kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele. Riigikohus selgitas
51. aprilli
52. a määruses asjas nr 3-20-1607, et väljasõidukohustuse täitmist saab pidada võimatuks, kui pärast isiku astutud mõistlikke samme on selge, et talle välisriigis viibimisalust ei anta. Allas seejärel on võimalik kaaluda erandina VMS § 2103 lg 1 alusel tähtajalise elamisloa andmist. Kuni kaebaja pole ise pöördunud Usbekistani Vabariigi saatkonna poole ning on selgunud, et ka siis pole tema tagasipöördumine Usbekistani Vabariiki võimalik, on ennatlik halduskohtumenetluses nõuda sarnaseid õigusi seaduslikult Eestis elavate välismaalastega.
53. Võttes arvesse Riigikohtu
54. aprilli
55. a määruses haldusasjas nr 3-20-1607 märgitut, et „kuigi kaebaja olukorda arvestades pole välistatud, et tema väljasaatmine on tõepoolest võimatuks muutunud, oleks ennatlik asuda sellele seisukohale, kuni kaebaja pole täitnud oma kohustust astuda ise mõistlikke samme teises riigis viibimisaluse saamiseks“, ei ole alust ka praeguses kohtuasjas asuda seisukohale, et kaebaja väljasaatmine on muutunud võimatuks. Võrreldes kohtuasjaga nr 3-20-1607 ei ole kaebajaga seotud asjaolud oluliselt muutunud. 15.
56. PPA on korduvalt esitanud Usbekistani Vabariigile taotlusi kaebajale reisidokumentide väljastamiseks, kuid saanud keelduvad vastused
57. augustil 2019 ja
58. jaanuaril
59. Usbekistani Vabariigi saatkond selgitas
60. septembri
61. a noodis, et kui kodakondsuseta isik, kelle dokument aegub, ei ole põhjendamatult taotlenud selle pikendamist, kaotab tema registreering Usbekistani territooriumil automaatselt kehtivuse. Saatkond märkis, et kaebaja pole Usbekistanis registreeritud ja seepärast talle tagasipöördumistunnistust ei väljastata (dtl 79).
62. jaanuari
63. a vastuse kohaselt ei ole kaebaja enam registreeritud Usbekistani Vabariigi territooriumil ning PPA taotluse alusel ei ole võimalik tagasipöördumistunnistust väljastada (dtl 139). Seega on praeguseks üheselt selge, et PPA algatusel Usbekistani Vabariik kaebajale reisidokumente ei väljasta. 15.
64. Kuigi PPA algatusel dokumentide taotlemine on seni olnud tulemusteta, sest Usbekistani Vabariik keeldub nende väljastamisest PPA algatusel esitatud taotluste alusel ning välisriigi konsulaarosakonna kirjadest nähtuvalt on kaebaja registreering Usbekistani Vabariigi territooriumil tühistatud, ei tulene sellest vältimatut järeldust, et kaebaja väljasaatmine nimetatud riiki on muutunud võimatuks. Kaebajal on endal võimalik taotleda eelnimetatud riigist reisidokumente ja taastada välisriigis viibimisalus. Riigikohus viitas eelnimetatud lahendis samuti sellele, et kaebaja enda algatusel võib dokumentide saamine välisriigist olla jätkuvalt võimalik (eelnimetatud Riigikohtu otsuse p-d 11-16). Kaebaja on seni teadlikult Usbekistani Vabariigist viibimisaluse ja reisidokumentide taotlemist vältinud. Kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust dokumentide taotlemisel siiani täitnud, kuigi tal lasub lahkumiskohustus novembrist
65. Seega on kaebaja praeguseks sisuliselt ca 2,5 aastat olnud teadlikult tegevusetu lootusega parandada seeläbi oma võimalusi Eestisse jääda. Kuna kaebaja ei ole ise Usbekistani Vabariigist viibimisaluse taastamist ning reisidokumente taotlenud, siis ei ole väljasaatmise perspektiivitus kindel. Seega on vastustaja õigesti lähtunud tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel asjaolust, et kaebajal puudub viibimisalus Eesti viibimiseks ning talle on tehtud
66. aastal senini kehtiv koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, mistõttu ei olnud PPA esindusele tähtajalise elamisloa taotluse esitamine VMS § 216 lg 1 alusel lubatav. Samuti ei olnud seetõttu vajalik koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tühistamist või muutmist kaaluda. Kuni kaebaja ei astu ise mõistlikke samme Usbekistani Vabariigist viibimisaluse saamiseks, ei ole võimalik kaebaja väljasaatmist võimatuks pidada ning samuti on erandina VMS § 2103 alusel tähtajalise elamisloa saamine vähetõenäoline. Isiku enda ebakonstruktiivne tegevus ei anna üldjuhul alust erandina viibimisaluse saamiseks. 5 3-20-2484
67. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul PPA õiguspäraselt keeldunud kaebaja esitatud tähtajalise elamisloa taotluse sisulisest menetlemisest. Kuna vastustaja tegevus on olnud õiguspärane, siis ei ole alust PPA kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Samuti ei ole alust PPA kohustamiseks anda kindla sisuga haldusakt (elamisluba). Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ja sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid olukorras, kus vastustaja on põhjendatult taotluse sisulisest menetlemisest keeldunud (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-15, p 26). Seega jääb kaebus rahuldamata. 17.

§ 158

lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 8. jaanuari 2021. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest.

§ 108

lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (

§ 108lg lg 1).

Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (

§ 109lg 1).

18.

§ 175lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 6