KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 19. august 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-21-4905 (21231500691) Sten Lind R

§ 305) võlgniku poolt oma kohustuste rikkumise korral. Samuti ei realiseeru Kar

S § 202 süüteokoosseis, kuna sündmuse kirjelduses puudub süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara. 2

1. X OÜ lepinguline esindaja esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Kaebaja selgitas, et X OÜ pidas BB-ga korduvaid läbirääkimisi 2020 suvel ning 2020 septembrikuu algul oma ettevõttele ruumide võimaliku üürimise üle. Juba siis teadis BB, et tsehhis asub X OÜ-le kuuluv vara. Seega oli talle enne enampakkumist teada, et seadmed kuuluvad X OÜ-le. Kaebuse esitaja märkis, et kui X OÜ teda sellest teavitas, oli BB-l juba avaldus enampakkumiseks, kuid ta varjas seda X OÜ eest. Veel selgitas kaebuse esitaja, et kui ruumidesse veeti kohale ning paigaldati ekspluatatsiooni käigus kolmandale isikule, milleks praegusel juhul on X OÜ-le kuuluv vara, mis anti Y OÜ-le rendile, siis üürileandja pandiõigus antud vara suhtes ei kehti. BB-l polnud õiguslikku alust vara omastamiseks ja enampakkumisele panemiseks.
2. Riigiprokuratuur jättis
3. juuni 2021 määrusega X OÜ lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata, leides, et Põhja Ringkonnaprokuratuur ja PPA on õigesti järeldanud, et kriminaalmenetluse alus puudub. Riigiprokuratuuri hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmine olnud seaduslik ja põhjendatud. Abiprokurör selgitas, et X OÜ kaebuse alusel kontrolliti hüpoteesi, kas Q AS tegu võib vastata KarS §-s 201 sätestatud omastamise tunnustele. Riigiprokuratuur leidis, et kaebusest, kuriteoteatest ega selle juurde lisatud tõenditest ei nähtu, et Q AS-i esindusõiguslikud isikud oleksid kõnes olevad seadmed ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööranud. Abiprokurör selgitas, et KarS § 201 kriminaliseerib valduses oleva võõra vallasasja ebaseadusliku enda kasuks pööramise. Samas tõi prokurör välja, et valduse mõiste tsiviilõiguses ja valduse mõiste karistusõiguses võivad erineda. Riigikohus on märkinud, et valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (RKKKo 3-1-1-23-11, p 12). Seega võib jaatada, et X OÜ-le kuulunud seadmed metallitööde tegemiseks asusid Q AS valduses juhul, kui Q AS-l oli tegelik võim nende seadmete üle ja soov teostada nende seadmete üle võimu. Kui tugineda RKKKo 31-1-15-10, p-le 12 ja leida, et vallasasi ei asunud isiku valduses, siis on omastamise süüteokoosseis KarS § 201 mõttes välistatud ning tegemist võib olla vargusega KarS § 199 mõttes. KarS §-i 201 objektiivne süüteokoosseis eeldab valduses oleva vallasasja ebaseaduslikku enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine seaduslikul alusel välistab omastamise koosseisu. Riigiprokuratuuri abiprokurör märkis, et X OÜ kuriteokaebusest nähtuvalt oli Q AS-i ja Y OÜ vahel sõlmitud üürileping. Kui poolte vahel sõlmitud üürileping on kehtiv, siis võib üürileandjal tekkida pandiõigus asjade suhtes, mis asuvad üürileandja kinnisasjal. Kuriteokaebuses väidab X OÜ, et talle kuuluvad seadmed metallitööde tegemiseks asusid Q AS-le kuuluva angaari territooriumil. Abiprokurör selgitas, et üürileandja pandiõiguse tekkimist reguleerib

§ 305

.

§ 305

lg 1 esimese lause kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete 3 tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Üürileandja pandiõigus ei ulatu

§ 305

kohaselt mitte üksnes üürnikule kuuluvatele asjadele vaid ka kolmandatele isikutele kuuluvatele asjadele. RKTKo 3-2-1-8-08, p 12 kohaselt võib üürileandja pandiõigus hõlmata ka neid vallasasju, mis ei kuulu üürnikule. AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotamisest võib järeldada, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule.

§ 306

lg 4 sätestab, et juhul, kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele. Riigiprokuratuur tõi välja, et käesolevas kaebuses, kuriteoteates ning Prokuratuurile ja Politseile esitatud tõenditest, dokumentidest ei nähtu, millal Q AS ja Y OÜ vahel üürileping sõlmiti ning millal see lõppes. Just üürilepingu lõpetamise fakt omab antud juhtumi puhul olulist tähtsust, sest on piiritlemiskohaks, kas Q AS-i esindusõiguslikud isikud käitusid pandiõiguse teostamise kontekstis seaduslikult või mitte. Riigiprokuratuur asus seisukohale, et üürileping Q AS ja Y OÜ vahel oli lõppenud varem, kui X OÜ esindusõiguslikud isikud teavitasid Q AS-i, et Y OÜ valduses oli X OÜ-le kuuluv vara. Seda järeldust toetab asjaolu, et 2020 detsembri teisel poolel toimusid läbirääkimised X OÜ ja Q AS vahel ning 21.12.2020 X OÜ esitas Q AS seadmete omandiõigust tõendavad dokumendid. Samas on tuvastatud, et 25.11.2020 toimus teavitus sellest, et angaaris asuv vara on pandud enampakkumisele. Samuti on kaebaja väitnud, et pidas 2020 suvel ning 2020 septembrikuu alguses Q AS-iga läbirääkimisi võimaliku ruumide üürile võtmise osas, seega võiks eeldada, et juba siis oli Q AS ja Y OÜ vahel üürileping lõppenud. Riigiprokuratuur leidis, et kuivõrd neid tähtsaid faktilisi asjaolusid ei ole kaebaja oma kaebuses või kuriteoteates ja selle lisades esitanud, siis ei saa Riigiprokuratuur neid asjaolusid ka kuidagi eeldada või oletada. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peab kriminaalmenetluse alustamise aluseks olev ajend ja alus nähtuma juba kuriteo avaldusest ning see ei saa olla hüpoteetiline vaid peab tuginema faktilistele asjaoludele. Abiprokurör selgitas veel, et X OÜ kaebuse alusel kontrolliti ka hüpoteesi, kas Q AS tegu võib vastata ka KarS §-s 202 sätestatud omastamise tunnustele ning leidis, et KarS § 202 alusel ei vastuta isik, kes üksik- või kaastäideviijana on ise toime pannud karistatava eelteo (nt varguse), millega saadi vara. KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne koosseis „vara omandamine, hoidmine või turustamine“ on võimalik üksnes vahetult eelteost pärineva vara suhtes (RKKKo 3-1-1-19-12, p 8.3). Kui isik hoiab asja, mida ta on eelnevalt KarS § 202 tähenduses omandanud, siis selline hoidmine on hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega (RKKKo 3-3-1-93-07, p 8). Kokkuvõtvalt leidis riigiprokuratuur, et antud kaebuses ja selle lisadest ei nähtu selliseid andmeid, millest oleks võimalik objektiivselt järeldada seda, et Q AS ja tema esindusõiguslikud 4 isikud oleksid pandiõiguse teostanud ebaseaduslikult. Sellest tulenevalt ei saa teha järeldust, et esitatud kaebuses ning kuriteoteates edastatud materjalidest tulenevalt saaks sedastada KarS § 201 või KarS § 202 kirjeldatud kuritegude toimepanemise ajendi ja aluse olemasolu. Lisaks eeltoodule ei sedastanud Riigiprokuratuur kuriteoteate ning esitatud kaebuse alusel ühegi muu karistusseadustiku eriosas kirjeldatud kuritegude koosseisuliste tunnuste esinemist, mistõttu on kriminaalmenetlus jäetud põhjendatult alustamata ning jättis esitatud kaebuse rahuldamata. 7. X OÜ esindaja esitas 12. juulil 2021 Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebuse esitaja palub tühistada kaebuse rahuldamata jätmise määruse ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja leiab, et Riigiprokuratuur on alusetult teinud järelduse, et X OÜ-le kuulunud seadmed asusid Q AS-i valduses sellisel juhul, kui Q AS-l oli tegelik võim nende seadmete üle ja ka soov nende seadmete üle võimu teostada. Kaebaja asub seisukohale, et Q AS-l ei olnud mingit võimalust X OÜ vara valitseda, tal polnud selle üle võimu ning ta ei valitsenud seda. Vara oli firma Y OÜ valduses 2017.a novembris sõlmitud üürilepingu alusel ning ei olnud kunagi Q AS-i valduses. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Q AS vara valitseja olla. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, et kui abiprokurör on leidnud, et tegemist võib olla vargusega, siis miks ei alustatud prokuratuur kriminaalmenetlust asjaolude tuvastamiseks ja tõendite kogumiseks. Samuti leiab kaebuse esitaja, et materjalidest ei nähtu, et X OÜ vara pööramine Q AS-i poolt kas enda või kolmanda isiku kasuks oleks aset leidnud seaduslikul alusel. Seega on vara enda kasuks pööratud ebaseaduslikult, sest Q AS-il ei olnud õigust vara käsutada ega omada. See õigus oli vaid Y OÜ-l, mida tõendavad Y OÜ ja X OÜ vaheline üürileping ning X OÜ varakindlustuse dokumendid. Kaebaja ei nõustu abiprokuröri järeldusega, et kui poolte vahel on kehtiv üürileping, siis võib üürileandjal tekkida pandiõigus asjade suhtes, mis asuvad üürileandja kinnisasjal. Pandiõigus asjadele saab tekkida üksnes sellisel juhul, kui need asjad kuuluvad üürnikule ning kui üürileandjale on teadmata fakt, et kinnisasjal asub hoopis kolmandate isiku vara, mis

§ 305

lg 1 kohaselt üürnikule ei kuulu.

§ 305

lg 3 kohaselt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad üürnikule ei kuulu. Kui

§ 306

lg 4 kohaselt saab üürileandja üürilepingu kehtivuse ajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule ja ei ütle üürilepingut üles, siis pandiõigus nendele asjadele lõppeb. Kaebuse esitaja selgitab, et X OÜ esindaja pidas BB-ga läbirääkimisi kaks korda, esimest korda 2020 suvel ja teist korda 2020 septembri algul ning juba siis teadis BB, et X OÜ omand asub üürileandja töökojas. Kokkuvõtvalt kahtlustab kaebuse esitaja, et BB on toime pandud KarS § 201 järgi kvalifitseeritav omastamise, isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, ning asjaolude väljaselgitamiseks ja võimaliku rikkumise tuvastamiseks tuleb algatada kriminaalmenetlus. 5 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kannatanu esindaja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Riigiprokuratuuri määruses on selgitatud, et omastamisega saab tegemist olla vaid juhul, kui vara, mille ebaseaduslikku endale võtmist ja maha müümist kannatanu BB-le ja Q AS-le ette heidab, oli BB ja/või AS-i Q valduses. Kui vara ei olnud BB ja/või Q AS-i valduses, oleks vara ebaseaduslik endale võtmise puhul tegemist vargusega. Samas ei võtnud abiprokurör selget seisukohta, kas vara oli BB või Q AS-i valduses. Prokurör on selgitanud üksnes, et „X OÜ-le kuulunud seadmed metallitööde tegemiseks asusid Q AS valduses sellisel juhul, kui Q AS-l oli tegelik võim nende seadmete üle ja soov teostada nende seadmete üle võimu.“ Seda, miks abiprokurör ei võtnud seisukohta, kas vara oli BB või Q AS-i valduses, võib mõista, kuivõrd kuriteokaebuses ega hilisemates kaebustes ei olnud esitatud andmeid, mis võimaldanuks sellele küsimusele vastata (puuduvad andmed selle kohta, kas ja millal võttis üürileandja asjad oma valdusesse). Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on kannatanu advokaadist esindaja väitnud resoluutselt, et vara ei olnud BB ega Q AS-i valduses. Nimelt on kaebuses Riigiprokuratuuri määruses öeldule vastates rõhutatud, et „Q AS-l ei olnud mingit võimalust Avaldaja vara valitseda, tal polnud selle üle võimu ning ta ei valitsenud seda. Vara oli firma Y OÜ valduses 2017.aasta novembris sõlmitud Vara üürilepingu järgi ning polnud kunagi Q AS-i valduses. Sellest tulenevalt ei saanud Q AS seda vara valitseda.“ Sellega on kannatanu advokaadist esindaja resoluutselt välistanud ühe omastamise koosseisutunnuse: KarS § 201 lg 1 kohaselt on omastamine „valduses oleva võõra vallasasja“ enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Kui võõrad vallasasjad – X OÜ-le kuuluvad seadmed – ei olnud BB või Q AS-i valduses, ei saa BB tegevus olla kvalifitseeritav omastamisena. Ringkonnakohus nendib, et püüdes veenda kohut, et BB on Q AS-i esindajana pannud toime omastamise, on kaebuse esitaja jätnud KarS § 201 lg-s 1 koosseisutunnuseid nimetades tingimuse, et enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vara peab olema teo toimepanija valduses, koosseisutunnuste seast lihtsalt välja, märkides: „Sellest tulenevalt on hr. BB kui Q AS-i esindaja poolt toimepandu võib olla kvalifitseeritav KarS § 201 süüteo objektiivse küljena, mis näeb ette vallasasja ebaseaduslikku pööramist kas enda või kolmanda isiku kasuks.“ Eelnevast tulenevalt on kaebuse esitaja seisukoht, et BB võis Q AS-i esindajana panna toime omastamise, ilmselgelt põhjendamatu.
3. Kaebuse esitaja leiab, et kui abiprokuröri hinnangul oli tegemist hoopis vargusega, oleks tulnud kriminaalmenetlust alustada selle hüpoteesi kontrollimiseks. Ringkonnakohus nendib, et abiprokurör on määruses esitanud argumendid, miks ei ole tegu, mida kannatanu BB-le ette heidab, käsitatav ka vargusena. 6 Kui omastamine on võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine, siis vargus on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Mõlemas kuriteokoosseisus sisalduv tunnus „ebaseaduslik“ tähendab, et kuriteokoosseis saab olla täidetud vaid juhul, kui isikul ei olnud õiguslikku alust toimida nii, nagu ta toimis. Praegusel juhul on menetluse alustamisest keeldumist põhjendatud sellega, et Q AS-l oli seadusest tulenev õigus X OÜ-le kuuluvate seadmete müüki panekuks. Nimelt asusid seadmes Q AS-le kuuluvas angaaris, mida Q AS üüris välja Y OÜ-le, kellele olid antud rendile ka X OÜ-le kuuluvad seadmed. Menetlusest alustamisest keeldumisel ja edasises kaebemenetluses tehtud määrustes on selgitatud, et

§ 305

lg-st 1 tulenevalt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele. Viidatud sättes on öeldud, et üürileandja pandiõigus kehtib ka siis, kui eespool nimetatud vallasasjad ei ole üürileandja valduses. See tähendab, et kui BB tegutses üürileandja pandiõiguse alusel, välistab see nii omastamise kui ka varguse (üürileandja pandiõigust võib teostada ka vallasasjade suhtes, mis ei olnud üürileandja valduses). 11. Ringkonnakohus nendib esmalt, et pelgalt fakt, et seadmed kuulusid X OÜ-le, ei välista Q OÜ pandiõigust nende suhtes. Võlaõigusseaduse regulatsioonist nähtuvalt laieneb üürileandja pandiõigus lisaks üürniku varale ka ruumi sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele, mis ei kuulu üürnikule.

§ 305

lg 1 nimetab varana, millele üürileandja pandiõigus ulatub, kõiki üüritud kinnisasjal asuvaid ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvaid vallasasju, seadmata pandiõigust sõltuvusse sellest, kellele need asjad kuuluvad. Seadmed, mida üürnik kasutab oma ettevõtluses, on ruumi kasutuse juurde kuuluvad vallasasjad. Veelgi selgemalt näitavad seda, et üürileandja pandiõigus kehtib ka vallasasjade suhtes, mis ei kuulu üürnikule,

§ 305

lg 3 ja § 306 lg 4, mis reguleerivad üürileandja pandiõiguse ja kolmandate isikute õiguste suhteid. Eriti selgelt tuleb see, et üürileandja pandiõigus kehtib lisaks üürniku varale ka asjadele, mis kuuluvad kolmandatele isikutele, esile

§ 306

lg-st 4, mis reguleerib seda, millisel juhul lõppeb üürileandja pandiõigus kolmandale isikule kuuluvate asjade suhtes. Niisiis ei piisa üürileandja pandiõiguse välistamiseks selle tõendamisest, et tegemist oli X OÜ-le kuuluvate seadmetega, mis olid antud Q AS-lt ruume rentivale Y OÜ-le rendile. 12. Kaebuse kohaselt välistas üürileandja pandiõiguse see, et BB teadis, et seadmed ei kuulu Y OÜ-le. Kaebuse esitaja tugineb eespool viidatud

§ 305

lg-le 3 ja

§ 306

lg-le 4

§ 305

lg 3 kohaselt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. 7

§ 306

lg 4 näeb ette, et kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista kannatanu esitatud andmeid asrvestades kumbki viidatud sätetest üürileandja pandiõiguse ulatumist X OÜ seadmetele.

§ 305

lg 3 kohaldamine sõltub sellest, millal üürileandja kolmanda isiku õigustest asjadele teada sai. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 11. märtsil 2008 kohtuasjas nr 3-2-1-8-08 tehtud kohtuotsuses seisukohale, et kolmandate isikute asjade üürileandja pandiõiguse alt välistamiseks tuleb üürileandjat nende omandist teavitada viivitamata asjade ruumi viimisel. Selle kohta, et üürileandjat oleks kohe seadmete üürile antud pinnale toomisel teavitatud, et tegemist ei ole Y OÜ-le kuuluvate seadmetega, ei ole mingeid andmeid. Pealegi ei tähenda see, et kolmanda isiku õigused eelnevad üürileandja pandiõigusele, et üürileandja pandiõigus neile asjadele ei laieneks. Kui kolmas isik on asja omanik, saab ta oma õigusi asjadele üürileandja suhtes eelistatult maksma panna (esmajoones välja nõuda), kuid see ei välista iseenesest pandiõigust asjade ruumis oleku ajal (RKTKo 3-2-1-8-08, p 12). Seevastu lõppeb

§ 306

lg 4 kohaselt üürileandja pandiõigus juhul, kui ta saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles. Riigiprokuratuur asus 11. juuni 2021 määruses järeldusele, et üürileping oli Q AS ja Y OÜ vahel lõppenud varem, kui X OÜ esindusõiguslikud isikud teavitasid Q AS-i sellest, et Y OÜ valduses oli X OÜ-le kuuluv vara. Kaebuse kohaselt tugineb Riigiprokuratuuri selline järeldus oletustele. Ringkonnakohus pean nõustuma sellega, et arutluskäik, mille tulemusel jõudis määruse teinud abiprokurör kõnealusele järeldusele, tugineb spekulatsioonidele. Abiprokurör on möönnud, et kannatanu esitatud tõenditest ei nähtu, millal Q AS-i ja Y OÜ vahel üürileping sõlmiti ning millal see lõppes. Ilmselgelt on oletustele tuginemine taunitav, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei anna see alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ega prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama. Ka juhul, kui jätta Riigiprokuratuuri määruses esitatud oletused kõrvale, pole tõendatud, et

§ 306lg 4 tingimused oleks täidetud.

Ringkonnakohus nendib, et ei esialgsest kuriteokaebusest ega hilisematest kaebusest ei selgu, kas ja millal Q AS Y OÜ-ga üürilepingu lõpetas, ega sedagi, millistel tingimustel oli lepingu lõpetamine võimalik. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on üksnes üldsõnaline arutelu lepingu pikendamise kohta, ilma et oleks selgitatud, kuidas see asjasse puutub. Lepingut ennast esitatud ei ole. Seega ei ole võimalik tuvastada, kas Q AS lõpetas üürilepingu esimesel võimalusel. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et tuvastatav ei ole seegi, kas ja millal BB sellest, et tegemist on X OÜ-le kuuluvate seadmetega, teavitati. St tuvastatav ei ole tingimus, mille saabumisest oleks Q OÜ vastavalt

§ 306lg-le 4 esimesel võimalusel lepingu üles ütlema.

Nii esialgses kuriteokaebuses kui ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses on sellekohased väited üldsõnalised, ebamäärased ja vastuolulised. Ka ei ole kannatanu esitanud mingeid tõendeid, mis tema väiteid kinnitaks. 8 Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on väidetud: „X OÜ pidas BB-ga läbirääkimisi kaks korda: esimest korda 2020.aasta suvel ja teist korda 2020.aasta septembri algul. Läbirääkimistel anti BB-le üle kõik dokumendid, mis kinnitasid X OÜ omandiõigust Y OÜ-lt üüritud varale. Juba siis teadis BB, et X OÜ omand asub Üürileandja töökojas, st. BB teavitati sellest enne enampakkumisel panemist kuid BB varjas seda enampakkumise korraldaja eest.“ Niisiis väidetakse kaebuses, et X OÜ ja Q AS-i vahel toimusid

1. a suvel ja septembris läbirääkimised; mingeid hilisemaid läbirääkimisi pole mainitud. Kaebuse kohaselt anti seadmete omandit tõendavad dokumendid Q AS-le üle läbirääkimiste ajal, seega
2. a suvel või septembris. Politseile esitatud avalduses (kuriteokaebuses) on seevastu öeldud: „Viimased läbirääkimised hr. BB-ga toimusid
3. aasta detsembrikuu teises pooles, dokumendid anti talle aga üle
4. detsembril 2020.a.“ Niisiis nähtub kannatanu enda väidetest, et dokumendid anti üle alles 2020 detsembri lõpul, mitte
5. aasta suvel ja septembris toimunud läbirääkimiste käigus. Tähelepanu väärib, et kuriteokaebuses märgitud dokumentide üleandmise aeg jääb juba vara müügi järgsesse, ringkonnakohtule esitatud kaebuses märgitud aeg aga müügi eelsesse aega. Nimelt on kuriteokaebuses märgitud, et BB teavitas
6. novembril 2020.a. firma Y OÜ juhatuse liiget hr. NN kogu angaaris oleva vara müügist. Seega jääb mulje, et kaebemenetluse käigus on väiteid „kohendatud“, näitamaks, et BB pidi enne seadmete müüki panekut olema teadlik sellest, kes on nende omanik. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellise vastuolu puhul tuleb lähtuda esialgses kuriteoteates esitatud andmetest, mis on konkreetsemad ja mille on esitanud kannatanu ise. Seega tuleb lähtuda sellest, et omandiõigust tõendavad dokumendid anti üle alles pärast vara müüki. KrMS § 193 lg-st 1 ja § 194 lg-st 2 tuleneb, et kriminaalmenetlust alustatakse juhul, kui kuriteoteates esitatud andmetest nähtuvad kuriteotunnused. Seega peavad kriminaalmenetluse alustamise eelduseks olevad kuriteotunnused olema näha kannatanu esitatud andmetest. Öeldu tähendab, et kui on tuvastatud konkreetne õiguslik alus, millest tulenevalt väidetava kuriteo toime pannud isiku käitumine on õiguspärane, on menetluse alustamist taotleva kannatanu ülesanne näidata asjaolud, mis annavad alust järelduseks, et konkreetsel juhul sellele õiguslikule alusele tugineda ei saanud. Praegusel juhul ei ole kannatanu seda teinud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses olev asjaolude kirjeldus on üldsõnaline ja ebamäärane ning tõendeid kannatanu väidete kinnituseks esitatud ei ole.
7. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 208 lg 5 alusel kaebuse rahuldamata ja Riigiprokuratuuri
8. juuni 2021 määruse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 9