Obsah (6)

§ 15§ 68§ 264§ 23§ 18§ 10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-1470 Määruse kuupäev 2. juuli 2021 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus D. kinnipidamiseks ja kinnipi

) § 23 lg-le

1. 1.
2. PPA tunnistas
3. veebruari
4. a otsusega nr 15.3-3.4/87-2 D. pikaajalise elaniku elamisloa nr EL26G020013 kehtetuks, tegi isikule ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele isiku vabanemisel kinnipidamisasutusest, ning kohaldas isiku suhtes kolmeks aastaks 3-21-1470 sissesõidukeeldu. Isik on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud otsuse tühistamiseks ning kaebus on käesoleval hetkel kohtumenetluses (haldusasi nr 3-21-398). Kohus ei ole isiku suhtes esialgset õiguskaitset kohaldanud. D. vabanes
5. juunil 2021 Viru Vanglast. PPA pidas ta

§ 15lg 2 p-de 1-3 alusel samal päeval 48 tunniks kinni.

PPA hinnangul on eelnimetatud õiguslikel alustel põhjendatud ka isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine. 1.2. D. suhtes esineb põgenemisoht vastavalt

§ 68

p-le 4, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Isikule on Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-6899 mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 119 lg 2 p-de 7 ja 9 (vargus), KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 (väljapressimine) ning KarS § 121 lg 1 (kehaline väärkohtlemine) alusel karistuseks neli aastat vangistust. Viru Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega asjas nr 1-20-3197 tunnistati D. kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 alusel ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust. Kokku viibis isik vanglas neli aastat ja kolm kuud. Lisaks on isikut karistatud väärteokorras kaheksal korral. Kuigi ainuüksi karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, on PPA seisukohal, et varasemalt isiku poolt toimepandud kuriteod näitavad isiku valmidust seaduse rikkumiseks. 1.
5. Samuti selgub Viru Vangla
6. jaanuari
7. a iseloomustusest, et D. on iseloomustuse koostamise ajaks määratud kümme kehtivat distsiplinaarkaristust. Iseloomustusest tuleneb, et välismaalasel on esinenud probleeme enese käitumise kontrollimisega ning ta ei ole enda teguviisi osas väljendanud kahetsust. Alates
8. veebruarist 2021 on isikule määratud 29 distsiplinaarkaristust ning fikseeritud kolm intsidenti ettekannetega, mille osas vangla ei jõudnud distsiplinaarmenetlust läbi viia. PPA
9. juuni
10. a küsitluse protokollis väitis isik, et ei saa Venemaal elada. Selline väljaütlemine ja isiku varasem käitumine annavad PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le kättesaadav tulevikus lahkumiskohustuse sundtäitmiseks. 1.
11. Viru Maakohus jättis
12. veebruari
13. a määrusega kriminaalasjas nr 1-20-3197 isiku elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata, kuna isikul on kaks kehtivat kriminaalkaristust, millest viimane on toime pandud vanglas kaaskinnipeetava suhtes, ning eeltoodu viitab sellele, et isik ei ole varasemast karistusest vajalikke järeldusi teinud ega oma käitumist õiguskuulekuse suunas korrigeerinud. Asjaolu, et D. on vanglas väga kontrollitud keskkonnas viibides korduvalt distsiplinaarkorras karistatud ja et isik on vanglas toime pannud kuriteo, iseloomustab välismaalast ning tema suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda ja sellest tulenevalt ka võimalust, et isik võib eelseisvast väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. PPA
14. juuni
15. a küsitluse protokollist selgub ka, et D. on valmis asuma tööle mitteametlikult, mis samuti iseloomustab tema õiguskuulekust. 1.
16. Lisaks esineb

§ 68

p 6 kohaselt välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Viru Vangla

1. juuni
2. a teatisest isiku vabanemise kohta nähtub, et välismaalane ei täida tagasipöördumise tunnistust, mis tähendab, et ta ei ole motiveeritud dokumenti enda väljasaatmiseks taotlema. Eeltoodu annab PPA-le aluse arvata, et isik ei soovi vabatahtlikult täita talle pandud lahkumiskohustust. 1.6.

§ 264

lg 1 p 3 järgi on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, sh aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. PPA-l on alust arvata, et välismaalane ei täida talle pandud kaasaaitamiskohustust, kuivõrd ta on vanglas olles keeldunud tagasipöördumistunnistust täitmast. See tähendab, et PPA peab ise välismaalasele kehtiva reisidokumendi vormistama. PPA on juba alustanud talle reisidokumendi vormistamisega, kuid vajalike dokumentide hankimine võtab aega ning PPA-l ei ole võimalik väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpuni viia. Isikul on olnud vanglas viibides 2 3-21-1470 piisavalt aega endale vajalike dokumentide hankimiseks, kuivõrd otsus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse koostamise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas tehti juba 18. veebruaril 2021. Isik ei saanud eeldada, et tal on õigus Eestisse jääda kuni eelnimetatud otsusega seonduva kohtumenetluse lõppemiseni. D. on teinud kõik selleks, et enda Eesti Vabariigist väljasaatmist takistada. 1.7. PPA hinnangul ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada

§-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. D. käitumine ei ole tekitanud PPA-s usaldust, et haldusorganil oleks alust arvata, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid lahkumiskohustuse täitmise. Samuti on järelevalvemeetmete kohaldamise välistavaks asjaoluks põgenemisoht. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus tema turvalisuse ja tervisekaalutlustega.

1. PPA jäi
2. juulil 2021 toimunud kohtuistungil taotluses esitatud seisukohtade juurde. PPA selgitas isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajadust kinnitavaid asjaolusid, sh tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumise asjaolusid. PPA viitas vangla
3. juuni
4. a teatisele, millest nähtub, et puudutatud isik keeldus tagasipöördumistunnistuse taotluse täitmisest. Põgenemisohtu kinnitab vastustaja hinnangul isiku varasem kriminaalne minevik ning käitumine vanglas kogumis, millest nähtub, et isik ei ole huvitatud väljasaatmisest ega koostööst ametivõimudega ning võib takistada menetlust. Puudutatud isik ei ole kaasa aidanud reisidokumendi saamisele ning arvestades lahkumisettekirjutuse tegemise aega, oli isikul dokumentide taotlemiseks piisavalt aega.
5. Puudutatud isik ja tema esindaja selgitasid kohtuistungil, et isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ei ole alust. Puudutatud isik on kogu elu elanud Eestis, põgenemisohtu ei esine. Puudutatud isikul on Eestis lähedased, kelle juures saab ta elada. Lähedastega on suhted head ning ema juures elamine võimalik. Puudutatud isik soovib Eestisse jääda ning on vanglas asunud ka eesti keelt õppima. Pärast vabanemist soovib sooritada keeleeksami. Venemaa Föderatsiooni ei soovi puudutatud isik minna, sest tal puuduvad nimetatud riigiga sidemed. Lahkumisettekirjutus on kohtus vaidlustatud (haldusasi nr 3-21398). Järelevalvemeetmete kohaldamine (eelkõige elamine kindlaksmääratud kohas) tagaks piisavalt lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, mistõttu ei ole tema kinnipidamine vajalik. PPA seisukoht tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumise kohta ei ole õige, sest vanglas ei antud talle võimalust tagasipöördumistunnistuse avaldust täita. Seega pole sellele asjaolule tuginemine õige. Vanglas olles võttis puudutatud isik ühendust Venemaa Föderatsiooni konsulaadiga seoses passi taotlemisega, kuid talle selgitati, et vanglas olles ta nimetatud dokumenti taotleda ei saa, selleks tuleb pärast vabanemist konsulaati pöörduda. PPA taotluses tehtud viide peremudeli muutumisele ei oma mingit tähtsust, samuti on PPA sellekohased väited tõendamata. KOHTU SEISUKOHT
6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan (s.o PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega. 5.

§ 23

lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja

§ 15

lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks 3 3-21-1470 kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

§ 23

lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad

§ 15lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

1. Vastavalt välismaalaste seaduse § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused. Kuna PPA tunnistas
2. veebruari
3. a otsusega nr 15.3-3.4/87-2 D. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub isiku vanglast vabanemisest sundtäitmisele, ja kohaldas isikule kolmeaastast sissesõidukeeldu, siis puudub isikul Eestis viibimiseks õiguslik alus. Eesti Vabariigis viibimise õiguslikku alust ei tingi PPA
4. veebruari
5. a otsusega nr 15.33.4/87-2 seonduv kohtuvaidlus, s.o haldusasi nr 3-21-
6. D. on esitanud eelnimetatud haldusasjas
7. juunil 2021 esialgse õiguskaitse taotluse PPA
8. veebruari
9. a otsuse nr 15.3-3.4/87-2 peatamiseks ning tema halduskohtumenetluse ajal Eesti Vabariigi territooriumil viibimise lubamiseks, kuid halduskohus ei ole käesoleva määruse tegemise seisuga esialgse õiguskaitse taotlust veel lahendanud ega otsuse kehtivust või täitmist peatanud.
10. Kohus ei kontrolli isiku väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel PPA
11. veebruari
12. a otsuse nr 15.3-3.4/87-2 õiguspärasust, sest see pole käesoleva haldusasja, vaid haldusasja nr 3-21-398 vaidluse esemeks. 8.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. D. peeti

§ 15lg 2 p-de 1-3 alusel kinni 30.

juunil 2021 ning tema suhtes on olemas kehtiv ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Seega on isik väljasaadetav. 9.

§ 15

lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada

§ 15

lg-s 2 sätestatud alusel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 15

lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kõik eeltoodud alused ei pea esinema üheaegselt, isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. Käesolevas asjas taotleb PPA D. kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist kõigil kolmel eeltoodud alusel. 10. PPA sisustab

§ 15

lg 2 p-s 1 märgitud põgenemise ohtu

§ 68

p-de 4 ja 6 kaudu.

§ 68

p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.

§ 68

p 6 sätestab, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 2017. a määruse asjas nr 3-3-1-93-16 p-st 13 tulenevalt peab

§ 68

p-de 4 ja 6 kohaldama koos

§ 68

esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama.

§ 68

kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine

§-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, samuti direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-ga

1. Nende sätete kohaselt 4 3-21-1470 tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda "konkreetsel juhul" ehk "igat juhtumit eraldi hinnates", kui leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15, p 61). Põgenemise oht võib seisneda ka selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama eesmärgiga vältida enda väljasaatmist (Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 3-20-1913, p 11). 10.
4. Vaidlus puudub selles, et D. on kriminaalkorras karistatud ning talle on mõistetud karistuseks vangistus (vt käesoleva määruse p 1.2). Seega esineb asjaolu, mis

§ 68p-s 4 kirjeldatud põgenemisohu kindlakstegemiseks peab vältimatult esinema.

Korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud ja tõsiselt seadust rikkunud välismaalast on põhjust pidada ebausaldusväärseks ning sellise isiku puhul on tõenäoline, et ta võib vabaduses viibides hakata enda väljasaatmisest kõrvale hoidma. PPA on piisavalt veenvalt põhistanud, miks saab käesoleval juhul eeldada, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Isik ei ole ka väga kontrollitud keskkonnas, s.o Viru Vanglas, õiguskuulekalt käitunud ning on pärast vanglasse paigutamist jätkuvalt arvukalt erinevaid rikkumisi toime pannud.

1. jaanuari
2. a seisuga oli D. määratud kümme distsiplinaarkaristust ning alates
3. veebruarist 2021 on talle määratud 29 distsiplinaarkaristust ja fikseeritud on kolm intsidenti ettekannetega, mille osas vangla ei jõudnud distsiplinaarmenetlusi läbi viia. D. on distsiplinaarkorras karistatud valdavalt allumatuse eest, samuti vanglateenistujatega ebaviisaka käitumise, saatmise ajal kõrvaliste tegevustega tegelemise, vanglariietuse ebakorrektse kandmise, võõras kambris viibimise, kaaskinnipeetavalt eseme omandamise, keelatud eseme valdamise eest jne (Viru Vangla
4. jaanuari
5. a vastus päringule nr 2-6/1006-3 ja
6. juuni
7. a vastus). Lisaks on ta vanglas viibides pannud toime kuriteo, s.o kaaskinnipeetavat väärkohelnud (Viru Maakohtu
8. juuni
9. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-3197). Puudutatud isiku käitumine viimase nelja kuu jooksu vanglas viitab, et ta ei ole oma käitumist pärast vanglasse paigutamist korrigeerinud ning tal on jätkuvalt probleeme õiguskuuleka käitumisega, sh ametnike korralduste järgimisega. Kuritegude korduvus ning isiku käitumine vanglas viitavad kogumis sellele, et isik ei pruugi ka väljasaatmismenetluses õiguskuulekalt käituda ning olla PPA-le väljasaatmismenetluse läbiviimiseks kättesaadav ja haldusorganiga koostööd teha. Seega esineb põgenemisoht

§s 68 p 4 mõttes. 10.2. Täidetud on ka

§ 68p 6 eeldused.

Nimetatud säte näeb ette, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohus möönab, et kuna puudutatud isik on kogu elu elanud Eestis ning tema lähisugulased elavad Eestis, samuti ei ole ta varem Venemaa Föderatsioonis viibinud ning ta on kohtus vaidlustanud PPA 18. veebruari 2021. a otsuse nr 15.3-3.4/87-2, siis on arusaadav, miks isik on Eestist lahkumise suhtes tõrges.

§ 68

p 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma aga sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust. Puudutatud isiku senine tegevus vajalike reisidokumentide taotlemisel (vt määruse p 11.1.), küsitluse protokollis ning kohtuistungil esitatud seisukoht, et ta ei soovi Venemaa Föderatsiooni minna, kinnitavad, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning võib vabaduses viibides raskendada asjakohase menetluse läbiviimist, sh vajalike dokumentide hankimist. Seega võib puudutatud isiku hoiakutest ja senisest käitumisest järeldada, et ta ei ole lahkumisettekirjutuse vabatahtlikust täitmisest huvitatud. 10.3. Eeltoodust tulenevalt on

§ 68p-de 4 ja 6 eeldused täidetud.

Kohtu hinnangul saab D. põgenemisohtu pidada piisavalt tõenäoliseks, et isik

§ 15lg 2 p 1 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutada.

5 3-21-1470 11. Samuti on täidetud

§ 15lg 2 p-dele 2 ja 3 tuginemise eeldused.

D. kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud, kuna kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et ta ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. 11.

1. Vaidlus puudub selles, et D. puudub kehtiv reisidokument. Isik on Viru Vangla
2. juuni
3. a teatise kohaselt keeldunud ka tagasipöördumise tunnistuse täitmisest ehk endale väljasaatmiseks vajaliku dokumendi taotlemisest. Kuigi D. väidab, et vangla ei ole talle vastavat avaldust täitmiseks esitanud, ei pea kohus isiku väiteid usutavaks. Kohtu hinnangul saab Viru Vangla
4. juuni
5. a teatist ja selles sisalduvat teavet pidada usaldusväärseks. Vanglal puudub põhjus PPA-le ebatõeseid väiteid esitada. Arvestades, et isik on alates PPA
6. veebruari
7. a otsusest nr 15.3-3.4/87-2 teadlik lahkumisettekirjutuse kehtivusest, pidi ta mõistma reisidokumendi taotlemise ja kaasaaitamiskohustuse täitmise vajadust (Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a määrus asjas nr 3-20-2133, p 18). Eelnimetatud otsuse vaidlustamine ei anna isikule õigust loobuda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Asjaolu, et puudutatud isiku selgituste kohaselt ei olnud tal võimalik vanglas passi taotleda (vt
10. juuni
11. a küsitluse protokolli), ei õigusta isiku tegevusetust endale muu reisidokumendi hankimisel. Isikul oli võimalik taotleda tagasipöördumise tunnistus, kuid ta ei teinud seda. Kohtule teadaolevalt ei esinenud isikul tunnistuse taotlemiseks mingeid takistusi. Kohtu hinnangul kinnitab tagasipöördumise tunnistuse taotlemisest keeldumine, et isik ei ole nimetatud dokumendi saamiseks teinud praeguseks hetkeks piisavalt Eesti ametivõimudega koostööd. Seega ei ole isik täitnud

§ 264lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt.

11.2. Kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu saab PPA lisaks viimati nimetatud kinnipidamise alusele tugineda ka Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele kui isiku kinnipidamise alusele ehk

§ 15lg 2 p-le 3 (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 16.

juuni

1. a määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). 11.
2. Kohus peab vajalikuks selgitada, et

§ 15

lg 2 p-s 2 sätestatud kaasaaitamiskohustus on avatud sama seaduse § 264 lg 1 p-des 1-4, milles on esitatud mitteammendav loetelu kaasaaitamistoimingutest.

§ 264

lg 1 p 3 näeb ette, et väljasaadetav on kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele. Kohus möönab, et tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tuginemine eeldab samuti üldjuhul dokumentide taotlemise kohustuse täitmata jätmist ning on

§ 15lg 2 p 3 kohaldamise üheks täiendavaks eelduseks.

Samas ei välista

§ 15

lg 2 p 3 koosseisu täitmine samaaegselt ka

§ 15lg 2 p-le 2 tuginemist.

Seadusandja ei ole piirdunud

§ 15

lg 2 p 2 puhul kaasaaitamiskohustusena üksnes

§ 264lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud alustega.

Asjaolu, et kohustuse rikkumise tagajärjeks on selles asjas ka tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumine, ei tähenda, et puudutatud isik oleks

§ 15

lg 2 p-s 2 ja

§ 264lg 1 p-s 3 sätestatud kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud.

Seetõttu on kohus seisukohal, et PPA saab samaaegselt tugineda

§ 15

lg 2 p-dele 2 ja 3, kui puudutatud isik dokumentide hankimisele nõuetekohaselt kaasa ei aita. 12. Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole

§ 10

lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel ning kuna PPA taotluses kirjeldatud asjaolud kinnitavad põgenemise ohtu ja isiku senist vähest koostöötahet, siis ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud. Kohus pole kohtuasja materjalide alusel veendunud, et muud järelevalvemeetmed täidaksid puudutatud isiku puhul praegu kinnipidamisega samaväärset eesmärki. Eeltoodut ei 6 3-21-1470 kaalu üles asjaolu, et isikul on Eestis elamiskoht ja lähedased. Seega leiab kohus, et D. paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud ja proportsionaalne.

1. Kohus märgib, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisel tegutseb kohus piiratud informatsiooni alusel ning kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. jaanuari
3. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14). Kohus rõhutab, et kui väljasaatmismenetluse ajal asjaolud oluliselt muutuvad ning D. täidab kinnipidamiskeskuses olles kaasaaitamiskohustust, siis ei ole PPA-l alust jätkata isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses.
4. Kohus selgitab täiendavalt, et kui Tartu Halduskohus rahuldab haldusasjas nr 3-21-398 D. esialgse õiguskaitse taotluse, siis olenevalt kohaldatava esialgse õiguskaitse abinõust peab PPA hindama, kas kinnipidamise alused on ära langenud või mitte. Kui kohus peatab PPA
5. veebruari
6. a otsusega nr 15.3-3.4/87-2 tehtud lahkumisettekirjutuse kehtivuse, siis langevad kinnipidamise alused ära ning isik tuleb kinnipidamiskeskusest vabastada. Kui kohus peatab lahkumisettekirjutuse täitmise, siis on isiku kinnipidamine lubatav ning keelatud on üksnes ettekirjutuse sundtäitmine (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
7. veebruari
8. a määrus asjas nr 3-20-915, p 24). Sissesõidukeelu kehtivuse peatamine isiku kinnipidamist ei mõjuta.
9. Eelnevat arvestades on kohtu hinnangul praeguste kohtule teadaolevate asjaolude pinnal põhjendatud D. paigutamine kinnipidamiskeskusesse. Kohus rahuldab PPA taotluse ning annab loa paigutada D. kinnipidamiskeskusesse alates
10. juulist 2021 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 7