Obsah (7)

§ 199§ 274§ 120§ 65§ 68§ 76§ 34

Kriminaalasi nr 1-17-10108 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. mai 2021. a, Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-10108 Kohtunik Marek Vahing Kohtuistungi sekretär T

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest ja karistati vangistusega 8 kuud,

§ 274

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest ja karistati vangistusega 1 aasta 3 kuud ning

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest ja karistati vangistusega 3 kuud.

§-de 63 lg 2 ja 64 lg 1 alusel mõisteti S. Kolokolovile üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust 1 aasta 7 kuud vangistust Harju Maakohtu 04.08.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7398 mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 aasta 10 kuu vangistuse võrra ning S. Kolokolovile mõisteti liitkaristuseks 5 aastat ja 5 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel loetakse S.

Kolokolovi karistuse kandmise algust alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 23.08.

1. a. Kohtuotsus jõustus 25.04.
2. a.
3. Käesoleval ajal kannab S. Kolokolov karistust Tartu Vanglas. Tema karistusaja algus on 23.08.
4. a ja lõpp 23.01.
5. a.
6. 29.03.
7. a on Tartu Vangla edastanud Tartu Maakohtule S. Kolokolovi isikliku toimiku, otsustamaks S. Kolokolovi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Vangla materjalidest nähtub, et Tartu Vangla toetab kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist ainult tingimusel, kui kohus loobub isiku suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lõike 3 alusel.
8. Prokurör esitas seisukoha S. Kolokolovi ennetähtaegse vabastamise kohta kirjalikult. Prokurör nõustub Tartu Vangla seisukohaga ja ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna on säilinud oht uute kuritegude toimepanemisele ning süüdimõistetul puudub elukoht. Samuti on isiku suhtes menetluses kriminaalasi nr 20922900028

§ 274lg 2 p 3 (vägivald võimuesindaja vastu) ja § 120 lg 1 (ähvardamine) järgi.

1. Süüdimõistetu S. Kolokolov selgitas kohtuistungil, et soovib enda tingimisi enne tähtaega vabastamist ja välja saatmist Eesti Vabariigist. Venemaal elav tädi on nõus ta enda juurde elama võtma. Tööd on võimalik saada tädi onu poja autotöökodade võrgustikus. Venemaal on kinnipeetaval võimalik alustada uut elu puhtalt lehelt. Mingit kalduvust alkoholile ega narkootikumidele ei eksisteeri. Süüdimõistetu sõnul on tal raske psüühiline häire. S. Kolokolov soovib edaspidi Venemaal elada õiguskuulekalt.
2. Süüdimõistetu kaitsja palub kohtul S. Kolokolovi taotluse ennetähtaegseks vabastamiseks ja välja saatmiseks Venemaa Föderatsiooni rahuldada. Süüdimõistetu suhtes tuleb käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lõike 3 alusel loobuda. KOHTU SEISUKOHT
3. S. Kolokolov on toime pannud teise astme kuriteod. 2

§ 76

lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteos või ettevaatamatus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud.

1. Käesolevaks ajaks on S. Kolokolov teise astme kuritegude eest mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole, kuid mitte vähem kui neli kuud. Seega on täidetud formaalsed eeldused S. Kolokolovi vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks.
2. Üksnes formaalsete aluste täidetus aga ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (RKKKm 3-1-1-12-17, p 18). Küll aga on kinnipeetaval õigus seaduses sätestatud tähtaegade saabumisel tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemisele. 10.

§ 76

lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kokkuvõttes peab nimetatud erinevate asjaolude hindamine viima arusaamani, milline on süüdimõistetust tulenev uute kuritegude toimepanemise oht. Kui see oht on väike, tuleb inimene vabastada, kui aga oht on arvestatav, tuleb ta jätta vabastamata. 11. Kohus, ära kuulanud süüdimõistetu ja tema kaitsja, tutvunud prokuröri kirjaliku arvamusega, uurinud süüdimõistetu isiklikus toimikus leiduvaid dokumente, leiab, et S. Kolokolov tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega jätta vabastamata.

§ 76lg 4 kohaselt välistab S.

Kolokolovi ennetähtaegse vabastamise süüdimõistetu isik ja tema varasem elukäik.

1. S. Kolokolov kannab karistust eriliigiliste süütegude eest, s.o varguse eest, vägivalla toimepanemise eest võimuesindaja vastu ja ähvardamise eest. Kohus võtab positiivse asjaoluna arvesse, et S. Kolokolovi sõnul on vanglakaristuse põhjuseks tema enda käitumisvalikud ehk toime pandud kuriteod. Negatiivne on, et S. Kolokolov ei mõista nimetatud kuritegusid selgelt hukka, vaid süüdistab vangla ametnikke ja töötajaid enda provotseerimises ning ühiskonda talle tehtud ülekohtu eest. Samuti on kiiduväärt, et süüdimõistetu kasutab regulaarselt vanglas võimalust arutada enda vaimse tervisega seonduvat psühholoogi ja psühhiaatriga.
2. S. Kolokolovil on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning vabanemisel Eestis kindel elukoht puudub. Samuti puuduvad kinnipeetaval Eestis lähedased sugulased. Eesti Vabariigi kodakondsust ei ole süüdimõistetu soovinud taotleda. Politsei- ja Piirivalveameti 08.06.
3. a otsusega nr 15.3-3.4/364-6 tunnistati S. Kolokolovi pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ja tehti sundtäitmisega lahkumisettekirjutus Eesti Vabariigist väljasaatmiseks pärast vanglast vabanemist Venemaa Föderatsiooni. S. Kolokolovile kohaldati ka sissesõidu keeldu Schengeni alale viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. S. Kolokolovil lähivõrgustik Eestis puudub. Venemaal elab tädi ja vend, kellega ta ei ole pikka aega suhelnud. Süüdimõistetul on enda sõnul omandatud põhiharidus ning ta on läbinud lukksepa koolituse ja osalenud riigikeele kursustel. Eesti keelest saab kinnipeetav aru ja räägib suhtlustasemel. Praegusel hetkel S. Kolokolov enesetäiendamisest huvitatud ei ole ning edasi õppima minna ei soovi. Süüdimõistetu on väidetavalt töötanud mitteametlikult, ametlik töökogemus puudub. Garanteeritud töökohta isikul vabanemisel ei ole. Vabanedes soovib S. Kolokolov asuda Venemaal tööle automehaanikuna. Samuti on süüdimõistetul võimalik väljasaatmisel Politsei- ja Piirivalveametilt saada toimetulekutoetust. Vangistuses ei ole isikul 3 võimalik töökohustust täita, kuna tema suhtes on rakendatud pidevast ebastabiilsest käitumisest tulenevalt täiendavaid julgeolekumeetmeid.
4. Vangla iseloomustusest nähtuvalt iseloomustab S. Kolokolovi positiivselt enda vaimse tervisega seonduvate probleemide teadvustamine ja riigikeele oskus suhtlustasandil. Paraku kaaluvad negatiivsed asjaolud käesoleval juhul üles S. Kolokolovit positiivselt iseloomustava teabe. Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel tuleb kogumina arvesse võtta nii isiku vangistuseelset käitumist, tema poolt toime pandud kuritegude olemust kui ka vangistusaegset käitumist. Kohus ei saa seega ennetähtaegse vabastamise otsustamisel lähtuda ainult kinnipeetava käitumisest vangistuse kandmise ajal.
5. Karistusregistri 04.05.
6. a teatise kohaselt on S. Kolokolovil 5 kehtivat kriminaalkaristust eriliigiliste kuritegude, s.o varguste, väljapressimise, asja omavolilise kasutamise, võimuesindaja ründamise ja ähvardamise eest. Samuti on S. Kolokolovi korduvalt karistatud ka väärteokorras võimuesindaja solvamise ning varavastaste süütegude eest. Käesoleval ajal kannab S. Kolokolov liitkaristust varguse eest, mis on toime pandud grupis ja sissetungimisega, korduva vägivalla toimepanemise eest võimuesindaja vastu ja ähvardamise eest. Tegemist ei ole tema esimese vangistusega. S. Kolokolovi on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja ta on ka varasemalt viibinud korduvalt vangistuses (Harju Maakohtu 16.12.
7. a otsuse nr 115-8929 alusel 7 kuud, Harju Maakohtu 09.12.
8. a otsuse nr 1-16-8425 alusel 8 kuud). Samuti on tal mitmel korral võimaldatud vangistust kanda tingimisi vabaduses. Süüdimõistetu pani uued kuriteod toime pärast kohtuotsuse kuulutamist vaid 3 kuud hiljem, s.o katseajal. Eelnev osutab sellele, et vangistus kui spetsiifiline karistusliik ei ole olnud mõjus isiku kuritegelikult teelt eemale hoidmisel. Kuna S. Kolokolov on jätkanud eriliigiliste kuritegude toimepanemist lühikeste ajavahemike järel, ta on kuritegusid toime pannud ka katseajal ning teda ei ole uute kuritegude toimepanemiselt eemale hoidnud muuhulgas korduv vangistuses viibimine, ei ole kohtu arvates seni vanglas viibitud aeg (natukene üle 3 aasta ja 8 kuu) süüdimõistetust lähtuvat uute kuritegude toimepanemise ohtu minimeerinud. Kohtu hinnangul esineb S. Kolokolovi puhul jätkuvalt väga suur uute kuritegude toimepanemise oht, mida ei oleks võimalik piisavalt maandada ka kriminaalhooldusega. Nimetatud ohule viitavad eelkõige isiku varasem elukäik, s.o katseajal toime pandud arvukad kuriteod ning järjest raskemate karistuste mõju puudumine kinnipeetava käitumisele. Samuti on süüdimõistetu vastu suures summas rahalisi nõudeid, mille täitmine võib omakorda suure tõenäosusega vallandada uue kuritegeliku käitumise. S. Kolokolov on ka ise tunnistanud vestluses kriminaalhooldusametnikuga, et ta on varguseid toime pannud nii rahaliste vahendite kui ka eluks tarviliku (sh narkootikumide) soetamiseks. Ka mitteametlikult töötades jätkas kinnipeetav kuritegude toimepanemist, kuna sissetulekust ei piisanud äraelamiseks. S. Kolokolovi sõnul sai ta kõik vajaliku varguste teel ning ei pidanud vajalikuks otseselt töötada. Samuti kuulub kinnipeetava tuttavate hulka kriminaalse mõtteviisiga isikuid, kellega ta on kuritegusid toime pannud grupis. Oma varasema käitumisega on S. Kolokolov selgelt näidanud, et kriminaalhooldusega kaasnevate nõuete täitmine (sh õiguskuulekas elu) ei ole talle jõukohane ning seega ei saa kriminaalhooldust pidada karistuse eesmärkide saavutamiseks piisavalt efektiivseks. Asjaolu, et süüdimõistetu lävib kriminaalkorras karistatud isikutega ja ta on varasemalt pannud kuritegusid toime grupis, suurendab kohtu hinnangul oluliselt uute kuritegude toimepanemise tõenäosust. Veelgi enam, kinnipeetav on kuritegude toimepanemist jätkanud ka vangla range järelevalve tingimustes, s.o rünnanud füüsiliselt vangla ametnikke ning ähvardanud vangla töötajaid. Seega ka vangistuses viibimine ei hoia kinnipeetavat uute kuritegude toimepanemisest eemale. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, asumaks seisukohale, et isiku suhtumine on senise vangistuse jooksul täielikult muutunud ja ta käituks edaspidi teisiti. Ka kohtupraktika kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm 3-1-1-103-06, p 15). Väga suur uute kuritegude toimepanemise 4 oht välistab S. Kolokolovi tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise. Ka asjaolu, et S. Kolokolov kuulub Politsei- ja Piirivalveameti otsusega vabastamisel väljasaatmisele Venemaa Föderatsiooni koos pikaajalise keeluga naasta Schengeni territooriumile ei vähenda kohtu hinnangul märkimisväärselt ohtu uute kuritegude toimepanemisele. S. Kolokolovi senisele käitumisele tuginedes ei ole kohtul alust arvata, et kinnipeetav hakkaks vabaduses edaspidi õiguskuulekalt elama.
9. Vangla esitatud materjalidest nähtuvalt on S. Kolokolovi käitumist ja toimetulekut väga tugevalt mõjutanud aastatepikkune sõltuvus narkootikumidest. Nimetatud sõltuvus on ka varavastaste kuritegude ja narkootikumidega seotud süütegude toimepanemise soodusteguriks (süüdimõistetu on varguseid toime pannud narkootikumide hankimise eesmärgil). Kinnipeetav on ka ise tunnistanud, et enne vangistust süstis igapäevaselt amfetamiini. Samas S. Kolokolov ei ole vangistuses kordagi avaldanud motivatsiooni narkootikumide tarvitamisest loobumiseks või ravile pöördumiseks, vaid on esitanud ainult kohtuistungil paljasõnalise väite, et mingit kalduvust narkootikumidele temal ei eksisteeri. Narkootikumide regulaarne tarvitamine eeldab ka kriminaalse suhtlusringkonnaga lävimist. S. Kolokolovi senistele käitumisvalikutele tuginedes on kohtu hinnangul tõenäoline, et süüdimõistetu jätkab vabaduses narkootikumide tarvitamist. Sõltuvus narkootilistest ainetest aga suurendab uute süütegude toimepanemise riski märkimisväärselt.
10. Oluline on ka välja tuua, et vangla iseloomustuse kohaselt on S. Kolokolovil veel läbimata vestlused agressiivsuse, probleemilahendamise oskuse ning alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamise teemadel, mis peaksid kinnipeetavast lähtuvaid riske maandama. Kinnipeetav ei ole osaliselt olnud valmis sisuliselt põhjusriskide maandamisega tegelema. Kohtu hinnangul tuleb süüdimõistetul vangistuses viibides nimetatud vestlused kindlasti täies mahus läbida, maandamaks uute süütegude toimepanemise ohtu ning saavutamaks vangistusega seatud eesmärgid.
11. Samuti nähtub vangla iseloomustusest, et S. Kolokolov on emotsionaalselt ja psüühiliselt väga ebastabiilne. Ka kinnipeetav ise on tunnistanud, et ärritub kergesti - stressiolukorras võib ta enda kaitseks kasutada verbaalset ja füüsilist vägivalda. Käesolevalt saab isik vanglas psühhiaatrilist ravi. S. Kolokolovi sõnul ilma ravita ta ei suudaks ennast kontrollida. Kohtu hinnangul ka psüühiline ebastabiilsus suurendab uute kuritegude toimepanemise ohtu oluliselt, sest S. Kolokolov on vangistuses jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist (eelkõige füüsilise vägivalla tarvitamist vanglaametnike suhtes). Samas ei ole S. Kolokolov süüdimatu

§ 34

mõttes, vaid suudab enda tegude eest vastutada, s.o teab milline käitumine on keelatud ja taunimisväärne. Ka Tartu Maakohtu 06.03.2019. a psühhiaatrilise sundravi lõpetamise määruse (jõustunud 23.03.2019.

1. a)p-st 10 tuleneb, et S. Kolokolovil ei esine selliseid psüühikahäireid, mis vajaksid sundravi. S. Kolokolovil esinevad häired ei takista temal oma tegevuste ja nendega kaasnevate tagajärgede mõistmist ning oma tegude juhtimist. S. Kolokolovi ohtlikkus ei tulene psüühikahäiretest. Kinnipeetav on suuteline oma käitumist kujundama vastavalt ühiskonnas kehtivatele reeglitele. Ta on võimeline aru saama oma käitumise sotsiaalsest tähendusest ja suudab prognoosida oma käitumise mõju nii endale kui ka teistele isikutele. Samas S. Kolokolov kasutab agressiivsust ja vägivalda järjepidevalt ning teadlikult oma tahtmise saamiseks. Ta on küll võimeline ühiskonnas iseseisvalt ja õiguskuulekalt toime tulema, kuid tulenevalt isiksushäirest ta lihtsalt ei hooli sotsiaalsetest normidest ega oma tegude tagajärgedest. Seega kuigi S. Kolokolov väitis kohtuistungil, et tal on raske psüühiline häire, siis meditsiiniliste uuringutega on leidnud tuvastamist, et süüdimõistetu suudab oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning ta suudab valida erinevate käitumisalternatiivide vahel. 19. Kinnipeetava iseloomustusest tuleneb, et S. Kolokolovi on vangistuse jooksul korduvalt (s.o 01.09., 16.09.2020. a ja 17.03.2021.
2. a)distsiplinaarkorras karistatud nii seoses võõra kõnekaardi kasutamisega, ametniku ähvardamisega kui ka korraldustele allumatusega. Riigikohus on asunud seisukohale, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku 5 edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud (vt RKKKm 3-1-1-12-17, p 20; 1-14-10087, p 33; 1-09-14104, p 21). Seda eeldust S. Kolokolov täitnud ei ole, kuna talle on määratud vangistuses viibides mitmeid distsiplinaarkaristusi. Järelikult esineb S. Kolokolovil distsipliiniga probleeme ka vangla range järelevalve tingimustes. 20. Vangla iseloomustusest tulenevalt puudub S. Kolokolovil vabanemisel elukoht. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üheks eelduseks on kinnipeetaval elukoha olemasolu, et oleks võimalik

§ 76lg 5 kohaselt rakendada katseajal käitumiskontrolli. Kohtu arvates peab nimetatud eeldus olema täidetud ka Kr

MS § 426 lg 3 rakendamisel, s.o käitumiskontrolli kohaldamisest loobumisel seoses süüdimõistetu riigist väljasaatmisega. Võimaliku elukoha olemasolu Venemaal seda eeldust ei täida. Seega ka elukoha puudumine välistab S. Kolokolovi tingimisi ennetähtaegse vabastamise.

1. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et Stanislav Kolokolovi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Tulenevalt vangistusseaduse §-st 6 lg 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma eesmärgi saavutanud ja süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine võimalik juhul, kui tema puhul on oht uute kuritegude toimepanemiseks väike. S. Kolokolovi puhul see aga nii ei ole ning temast lähtuvaid kuriteoriske tuleb pidada väga suureks. Siinkohal ei lähtu kohus vangla iseloomustuses esitatud protsentidest (kuna nende arvutamise käik ei ole kohtu jaoks tagantjärele kontrollitav), vaid S. Kolokolovi isikust, tema enda väljendatust nii kohtuistungil kui vanglas ning eelnevast elukäigust. S. Kolokolovi ennetähtaegne vabastamine on välistatud ka elukoha puudumise ning kehtivate distsiplinaarkaristuste tõttu.
2. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 mõistab kohus süüdimõistetult menetluskuluna välja riigi õigusabi tasu ja kulu 186 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Marek Vahing Kohtunik 6