Obsah (6)

§ 5§ 230§ 173§ 162§ 175§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuli 2021, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-19033 Tsiviilasi A Mi hagi I Si vastu te

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 5

lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on F Z pärija 19.11.1999 testamendi kohaselt. Välja ei ole toodud, et testaator oleks enne 05.06.2018 teinud muu testamendi, millega oleks tühistanud 19.11.1999 testamendist tulenevad korraldused. Seega ei ole vaidluse all, et hageja on testamendijärgse pärijana õigustatud F Z poolt 05.06.2018 tehtud testamenti (tl 39) vaidlustama. Taoline õigus tuleneb hagejale PärS § 88 lg-st
2. Vaidluse all on, kas testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele (TsÜS) aluse testamendi tühisuse tuvastamiseks, samuti kas esines kostja pärimiskõlbmatus.
3. PärS § 13 lg 1 järgi on testament ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korralduse. Otsustamaks, kas hageja nõue kuulub rahuldamisele või mitte, juhindub kohus TsÜS § 8 lg-s 2 sätestatust. TsÜS § 8 lg 2 teise lause kohaselt on piiratud teovõime alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 10 järgi on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing tühine. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1).
4. Vaidlus puudub selles, et testaatorile ei ole eestkostjat määratud. Ainuüksi sellest faktist ei tulene, et isiku teovõime ei olnud piiratud. Eestkostja määramine ei ole teovõime piiratuse 5 2-18-19033 tuvastamise vältimatu eeldus. Eestkostja määramine konkreetseks tehinguks tekitab eelduse, et teovõime on piiratud selle tehingu puhul, kuid seda eeldust on võimalik ümber lükata, tõendades, et teovõime oli tehingu tegemise ajal piiratum, võrreldes määruse tegemise aja seisuga, või siis vastupidi, et isik oli tehingut tehes täielikult teovõimeline. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11 tehtud 09.11.2011 määruses (p 19) leidnud, et põhiseaduse § 19 lg 1 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on TsÜS § 8 lg 2 teise lause järgi piiratud teovõime. Seejuures mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega võib isikul olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda (vt ka Riigikohtu
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 14). TsÜS kommenteeritud väljaande (lk 37-34) kohaselt on teovõime piiratud inimese objektiivsest seisundist tulenevalt, seonduvalt sellega, kuivõrd inimene ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Järelikult selles ulatuses, milles isik oma tegudest aru saab ja suudab neid juhtida, tema teovõime piiratud ei ole. Seega tuleb alati tehingute puhul, mille osas on tekkinud kahtlus, kas inimene on nende tegemisel teovõimeline või mitte, selgitada, kas konkreetse tehingu osas on teovõime olemas või mitte. Seda saab teha eelkõige kohtupsühhiaatriaekspertiisi alusel. Seega tuleb analüüsida olukorda kahes etapis: 1) kas on tegemist isikuga, kellel on püsiva iseloomuga psüühikahäire, ning kas see häire oli olemas ka konkreetse tehingu tegemise ajal; välistada ei saa olukorda, kus vaimuhaigel inimesel on selgeid perioode, mil tema teovõime piiratud ei ole; 2) kui isik on tehingu tegemisel küll sellises seisundis, et ta on piiratud teovõimega, kas siis tema teovõime on piiratud ka selle konkreetse tehingu suhtes, mille kehtivuse üle otsustatakse. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul hinnata, kas testaatoril oli olemas teovõime 05.06.2018 testamendi tegemise aja seisuga ja konkreetse toimingu suhtes.
7. Antud juhul ei ole viidud läbi kohtupsühhiaatria ekspertiisi. See ei välista siiski hinnangu andmist isiku vaimsele seisundile, s.o võimalikule esinenud häirele ning selle mõjule ja raskusele. Tsiviilkohtumenetluse kommenteeritud väljaandes III (Tallinn, 2018, lk 44) on leitud, et lisaks võib juhtuda, et isikule on pandud diagnoos, mille kohaselt esineb isikul kerge psüühikahäire, kuid tema igapäevane toimimine on sellest psüühikahäirest sedavõrd häiritud, et psüühikahäire hinnatakse siiski raskeks. Eeltoodust tulenevalt tuleks ka kohtul, kelle ülesandeks on anda õiguslik hinnang sellele, kas isikul esineb raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 või SHS § 105 lg 1 p 1 tähenduses, lähtuda mitte konkreetsest diagnoosist, vaid sellest, kas ja millises ulatuses mõjutab isikul esinev psüühikahäire isiku igapäevast toimimist. Kohus leiab, et isiku psüühiliste funktsioonide häirumise mõju saab tuvastada ka olemasoleva teabe alusel ning kooskõlas erineva teabega erinevates situatsioonides on võimalik jõuda põhjalikule järeldusele isiku vaimse seisundi suhtes.
8. Esmalt käsitleb kohus testaatorit puudutavast meditsiinidokumentatsioonist nähtuvat teavet. Perearsti 25.01.2021 vastusest (tl 83) kohtu päringule nähtub, et testaator oli perearsti vastuvõtul 22.11.
9. Testaator oli kohas ja enese isikus orienteeritud, kuid esinesid väljendunud mäluhäired, ravisoostumus oli madal. Vastuvõtul 23.01.2018 esinesid samuti mäluhäired, perearst soovitas psühhiaatri konsultatsiooni dementsuse täpsustamiseks. 03.05.2018 suunati testaator ravile Lääne-Tallinna Keskhaigla EMO-sse, esines väljendunud dementsus, meeleoluhäired. 6 2-18-19033 Perearsti kokkuvõtte kohaselt esinesid testaatoril alates
10. a väljendunud mäluhäired, vähene kriitika oma tervise suhtes, halb ravisoostumus ning puudulik teo- ja otsusevõime. Perearsti 13.02.2018 teatest (tl 15 pöördel) nähtub, et perearst on teavitanud kohalikku omavalitsust võimalikust abivajavast isikust F Zst, kes vajab sotsiaaltöötaja abi ning viimasel ajal on tekkinud probleemid dokumentidega; võimalik, et üks naaber kasutab tema dokumente oma huvides. Meditsiinidokumentatsioonist (tl 86-90) nähtuvad järgmised vaimset seisundit puudutavad tähelepanekud. 22.11.2017 on perearst täheldanud, et esinevad mäluhäired sündmuste kohta. Ravisoostumus madal, korduvalt selgitatud ravi vajadust. 23.01.2018 on perearst täheldanud, et F Zl esinevad mäluhäired, vajab psühhiaatri konsultatsiooni dementsuse täpsustamiseks. 02.05.2018 on perearst märkinud, et F Zl esinevad mäluhäired, ei mäleta, mida ta täna tegi. Küsimustele vastab, kuid ebakonkreetselt. 02.05.2018 on diagnoosina märgitud F03- täpsustamata dementsus. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla 04.05.2018 epikriisis (tl 91) on märgitud, et suunamise kohaselt on patsiendil täpsustamata dementsus ja mäluhäired. Patsient on teadvusel ja vastab küsimustele. Patsient oli rahutu, soovis minna koju. Valvekardioloog leidis, et patsiendil on väljendunud dementsus, meeleoluhäired; patsient nõudis koju ning suure vaevaga saavutati patsiendiga kokkulepe pleuraal punktsiooniks, soovitatud sugulaste poolt kontrollida ravimite võtmist. 03.09.2018 epikriisis (tl 92) on märgitud, et dementsus algas 1,5a tagasi ning on stabiilselt kehvenenud. Viimased kolm kuud patsient episoodiliselt ei söö 1-2 päeva, pärast mida toitub normaalselt; patsiendil 2 aastat progresseeruv mäluhalvenemine, aegajalt segasusseisund. Kohus märgib, et 03.09.2018 on diagnoositud testaatoril peaaju infarkti. Kuna see juhtus pärast testamendi tegemise aega, ei saa infarkti tagajärjel tekkinud kahjustused tõendada teo- ja otsusevõime olemasolu või puudumist 05.06.2018 seisuga. Seetõttu kohus alates 03.09.2018 tuvastatud tervislikku seisundit eraldi ei käsitle.
11. Kostja on leidnud, et perearst on diagnoosinud dementsust vaid ühel korral, s.o 03.05.2018, kuid saatekirja uuringuteks ei pidanud arst vajalikuks. Kohus ei nõustu kostja väidetega. Eeltoodust nähtub, et perearst on juba 23.01.2018 märkinud, et testaator vajab psühhiaatri konsultatsiooni dementsuse täpsustamiseks. 02.05.2018 on perearst ise märkinud diagnoosina dementsuse. Seega ei vasta tõele, et dementsuse diagnoosi on mainitud vaid ühel korral ning saatekirja andmist ei peetud vajalikuks. Kohus märgib, et teada ei ole, miks isik psühhiaatri konsultatsioonile ei jõudnud. Testaatori meditsiinilises dokumentatsioonis on korduvalt välja toodud madal ravisoostumus. Hiljem keeldus testaator esmalt ka tema jaoks hädavajalike protseduuride läbiviimisest. Samuti on testaator viimasel ajal jõudnud arsti vastuvõtule mitte üksi, vaid kellegi abiga. Eeltoodu pinnalt kogumis võib jõuda järeldusele, et testaator kas soovis ise psühhiaatri vastuvõttu vältida või ei olnud suuteline ise vastuvõtule minemist korraldama.
12. Kostja on tuginenud ka 03.09.2018 kompuutertomograafia uuringu vastusele (tl 106-111) ning leidnud, et uuringu vastus välistab võimaliku dementsuse. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus märgib, et kohtul (ja ilmselt ka kostjal) puuduvad eriteadmised, mille pinnalt on võimalik jõuda tõsikindlatele järeldustele selles, millised järeldused uuringul täheldatust tulenevad. Kohtule ei nähtu, et 03.09.2018 uuringu vastuses (tl 107) oleks jõutud järeldusele dementsusele viitavate tunnuste puudumise osas. Seega ei saa see tõend kuidagi välistada dementsuse tuvastamist.
13. Testaatori teovõime puudumine on tõendatud lisaks meditsiinilisele dokumentatsioonile ka muude tõenditega. Nõustamise protokollist (tl 16) nähtub, et 16.02.2018 teostati perearsti teate 7 2-18-19033 järgselt (teade abivajavast isikust) kontroll testaatori elukohta. Testaatori kinnitusel elab temaga üks sõber V, kelle perekonnanime testaator ei mäletanud, kes on sõber 3 aastat. Protokollist nähtuvalt on leitud, et isik saab ise hakkama, vajadusel käib abiks Ž; keegi on veel, kes käib ja abistab. Märgitud on, et rahaasjades on segadusi ning ID kaart ja pangakaart on kehtetu; õe sõnul esinevad mäluhäired, mis viitavad dementsusele. Kohus märgib, et kokkuvõte „saab iseseisvalt hakkama“, ei tähenda, et puuduks alus eestkoste seadmiseks. Nimelt ei ole perekonnaseaduse § 203 lg 2 teise lause järgi eestkoste vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Praegusel juhul on tuvastatud vajaliku toe olemasolu- Ž G ja teiste, täpsustamata isikute näol.
14. Isiku toimetulekut suurel määral halvendava mäluhäire olemasolu nähtub kohtule testaatori poolt AS-ile Swedbank 23.01.2018 esitatud avaldusest (tl 14 pöördel-15, tõlge tl 78), milles testaator on palunud pangal sulgeda olemasolev pangakaart, kuna kaarti kasutab teine inimene. Samuti on testaator palunud enam mitte kunagi väljastada talle pangakaarti, kuna testaatoril on probleemid mäluga. Hageja on leidnud, et kui tõele vastavad kostja väited selle kohta, et testaatoril oli hea mälu, siis viitab asjaolu, et testaator ei mäletanud enda poolt pangakaartide avamist, sellele, et pangakaardid avasid testaatori nimel hoopis kostja ja tema isa, kes seeläbi kasutasid testaatori rahalisi vahendeid. Kohtu hinnangul ei ole alust eeldada, et pangakaardi avasid testaatori nimel teised isikud. Samas võib olemasoleva teabe kohaselt olla kindel, et testaator iseseisvalt ning omal initsiatiivil uut kaarti ei taotlenud, arvestades testaatori puudulikku võimet sihipäraselt tegutseda. Kohtu hinnangul nähtub antud tõendist selgelt, et testaator oli teadlik oma mäluprobleemide ulatusest ning seetõttu juba ette mures sellepärast, et võib oma mälu halvenemise tõttu mitte mäletada oma otsust pangakaarti mitte taotleda. Samuti nähtub esitatud tõendist kohtule testaatori mure, et tema mälu halvenemist kasutavad teised isikud ära.
15. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) määrusest (tl 18 pöördel-19) nähtub, et kuritegu, mille uurimiseks menetlus algatati, pandi toime 17.05.
16. PPA kannatanu ülekuulamise protokollile lisatud avalduse (tl 54-72) kohaselt oli
17. maiks 2018 kokku lepitud, et Ž G tuleb testaatori juurde aknaid pesema ja koristama. Ust ei avatud. Seejärel tuli V välja, keelas tal uksest siseneda ning ründas rusikatega, rebis riided katki, tiris juustest mööda trepikoja seinu. Saabus politsei ja kiirabi. Politsei ütles, et testaator ei taha Ž Gt näha, kuid kui testaator helistamise peale ukse avas, kutsus viimane Ž G sisse, testaator oli „kohutavas seisundis“. Testaator kuulas ära, mis on toimunud ning leidis, et V tuleb välja ajada, kuid ta pidavat teda kartma. Ž G selgitusel kui V on kodus, on kõik kõned välja lülitatud ning testaatorit ei õnnestu seetõttu kätte saada. V hoiab ka testaatorit luku taga, ei lase suhelda ega kellelegi helistada. Testaatori mobiiltelefon on välja lülitatud. Testaator oli palunud Ž Gl kolida suvel sisse, et viimane aitaks testaatorit. Ž G on korduvalt avaldanud, et testaatori mälu on halb. Oma avalduses on Ž G selgitanud, et kui nägi esmakordselt testaatori juures pangakaarti, siis testaator ise ei teadnud, mis kaardist on jutt, testaator ise ei teadnud, kuidas pangakaarti kasutada, kuidas PIN-koodi valida. Testaator kasutas varasemalt alati sularaha ning arved olid makstud otsekorraldusega. Kaardi tegemist oli soovitanud kostja isa kinnitusel kostja koos isaga, et testaator ei peaks kulutama iga kord raha välja võttes 3 eurot. Testaator ei olnud pika aja vältel aru saanud, et tema kontolt teised isikud raha välja võtavad. Kui Ž G sellest testaatorit teavitas, korraldas Ž G testaatori soovil telefoni teel kaardi sulgemise. Järgmisel hommikul külastas testaator koos Viga uuesti panka ning kaart avati uuesti. Testaator sulges Ž G abiga kaarti kahel korral. Kui arsti juurde taksoga sõitmiseks koera rünnaku järgselt oli vaja raha, siis ei andnud kostja isa testaatorile kaarti, ütles, et kaart on poja käes. Kui testaatorile oli vaja osta ravimeid, andis V Ž Gle kaardi ja PINkoodi. Kaart oli blokeeritud, Vi sõnul oli ta eelmisel päeval 400 eurot välja võtnud, kuid seda raha 8 2-18-19033 testaatorile ei andnud. Seejärel käis testaator Ž Gga pangas ning kirjutas avalduse kaardi sulgemiseks ning palus uut kaarti mitte väljastada. Ka muud dokumendid olevat testaatori sõnul Vi käes. Kui sotsiaalhoolekande osakonnast tuldi olukorda hindama, kinnitas testaator, et pangakaart on Vi käes. Testaator avaldas Ž Gle, et kardab väga Vit ning palus teda mitte maha jätta haiglast naastes. F Z kartis näiteks, et V võib ta autosse panna ja kusagil välja visata. Ž G hinnangul oli testaator abitu ning V kasutas seda ära. Ka testaatorit külastav medõde olevat Ž Gle öelnud, et kardab Vit, viimane lülitab uksekella välja ning kui medõde tuleb sidemeid vahetama, siis Ft ei ole kodus olnud, on autoga kuhugile ära viidud, seda on juhtunud enam kui üks kord. Testaatori sõnade kohaselt olevat V öelnud, et korter tuleks Vi poja nimele kirjutada, kuna Vil endal on trahvid, mida ta peab maksma. Kostja on tuginenud sellele, et Ž G ise ütles, et politsei ütles talle, et testaator ei taha temaga suhelda. Kohus märgib, et taolisest väitest ei ole võimalik teha järeldusi, kuna teada ei ole, kas testaator avaldas ise soovi mitte suhelda või ütles seda politseile kostja isa. Samuti ei nõustu kohus kostja väidetega selle kohta, et Ž G avaldustest tuleneb, et testaator oli adekvaatne. Kohus märgib, et avalduste kohaselt tundis testaator Ž G ära ning oskas väljendada oma mõtteid ja soove, kuid see ütleb vähe tema vaimsete võimete kohta- üksnes seda, et antud hetkel ei esinenud testaatoril sellist segasusseisundit, mis välistaks tuttavate inimeste äratundmise ning minimaalse suhtluse nendega. PPA 19.12.2019 vastusest (tl 49) kohtu päringule nähtub, et 05.07.2018 sai politsei kella 14.47 paiku väljakutse testaatori elukohta, mille sisuks oli, et vanaproua ei ava ust ega vasta telefonile. Kui politsei koos päästega hakkas korterit kontrollima, siis tuli testaator aknale. Politsei hinnangul oli temaga kõik korras. Kohtu hinnangul ei saa asjaolust, et politsei hinnangul oli kõik korras, teha järeldusi, mille kohaselt isiku vaimsete võimete häirumist 05.07.2018 seisuga ei esinenud. Politsei vastusest ei selgu, mida „kõik korras“ tähendab, s.o kas see oli isiku enda kinnitus või politsei hinnang. Kohus märgib, et arvestades, et eelnevalt ei avatud ust ega vastatud telefonile, siis oli politsei huvi ilmselt suunatud tuvastamisele, ega testaatori elu ohus pole. Ei ole tõenäoline, et lisaks tuvastamisele, et oht elule puudus, asus politsei põhjalikult hindama, miks eelnevalt ust ei avatud ega vastatud telefonile. Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõendist, et testaator ei olnud suuteline ust avama ja telefonile vastama, või siis takistati teda nende toimingute juures. Kui takistati ning testaator seda temaga vestelnud politseinikele ei avaldanud, siis viitab ka see testaatori vaimsete võimete olulisele häirumisele. Avalduses on toodud, et juunis- juulis toimunud intsidendi korral ei tundnud testaator enam Ž Gt ära. Taoliste asjaolude esinemine kohtule esitatud tõenditest ei nähtu.
18. Perearsti 12.12.2017 sissekande kohaselt (tl 87) helistas koduõde, kuna olid probleemid korterisse sisenemisega. Kuigi testaator oli eeldatavasti kodus (kostja selgituse kohaselt liikus testaator liikumispuude tõttu vähe), ei ole siiski mitmel korral olnud võimalik korterisse pääseda. Kohtu hinnangul näitab see, et testaatori vaimne seisund takistas tal enda huvide kaitsmist. Kui testaator olnuks suuteline meeles pidama koduõe eeldatava visiidi aegu ning korraldama koduõe sissepääsemise, siis ei oleks tekkinud taolisi olukordi, kus testaatorile võis jääda vajalik abi osutamata. Kui takistuseks ei olnud kostja isa tegevus testaatori suhtlemise takistamisel ning testaator oleks olnud piisavalt heas vaimses seisundis, et oma asju ise ajada ja varasemalt kokku lepitud kohtumisi meeles pidada, ei oleks taoliseid olukordi ilmselt tekkinud.
19. Kostja hinnangul tõendab testaatori teo- ja otsusevõime esinemist asjaolu, et notar tõestas testamendi ega teinud sealjuures tähelepanekuid testaatori vaimsete võimete häirumise kohta. TõS § 4 kohaselt keeldub notar tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või 9 2-18-19033 esindusõigus. TõS § 11 lg-tes 1-3 on sätestatud, et kui notar on veendunud, et osalejal puudub vajalik teo- või otsusevõime, keeldub ta tõestamast. Oma kahtluse osaleja vajaliku teo- ja otsusevõime kohta märgib notar notariaalakti. Kui osaleja on raskesti haige, märgib notar selle asjaolu koos oma tähelepanekuga osaleja teo- ja otsusevõime kohta notariaalakti. TõS § 29 järgi märgib notar notariaalakti oma tähelepanekud pärandaja teo- ja otsusevõime kohta. Praegusel juhul on notar märkinud 05.06.2018 testamendis (tl 39-41), et „testaator on teo- ja otsusevõimeline, ta kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt“. Kohus märgib, et esitatud teave on lakooniline ega võimalda teha järeldusi testaatori teo- ja otsusevõime kohta. Selge ei ole, mis moel ja milliste küsimuste esitamisega tuvastas notar isikul teo- ja otsusevõime olemasolu. Kostja väite kohaselt mainis testaator notari juures omal algatusel, et annab eelnevast testamendist erineva korralduse. Kohus märgib, et notarile oli varasema testamendi olemasolu teada. Ühestki dokumendist ei nähtu, et testaator oleks ise teavitanud notarit varasema testamendi olemasolust, samas ei tähenda ka varasema testamendi olemasolust teavitamine seda, et isik saab aru oma praeguse tehingu tegemise olemusest ja tagajärgedest.
20. Kostja on leidnud, et testaatori vaimne seisund oli kontrollitud „kogenud asjatundja“ poolt. Kohus möönab, et notaritel on kindlasti enam kogemusi kui keskmisel inimesel, tuvastamaks teoja otsusevõime puudulikkusele viitavaid asjaolusid. Samas ei ole notar kohtule teadaolevalt asjatundja psühhiaatria või kliinilise psühholoogia valdkonnas, kostja ei ole ka väitnud, et notaril oleks eriteadmised, mis võimaldavad tuvastada kognitiivsete võimete düsfunktsiooni sügavust ja diagnoosida erinevaid häireid. Arvestades, et notar sai vestelda isikuga vaid lühiajaliselt, ei pruukinud ta selle aja vältel hoomata isiku otsusevõime piiratuse ulatust. Kohus märgib, et notar ei ole kohustatud keelduma tõestamisest igasuguse teo- ja otsusevõime piiratuse korral, vaid siis, kui notari hinnangul takistab düsfunktsioon isikul olulisel määral oma tegude tähendusest arusaamist. Seega ei saa jõuda järeldusele, et kui notar ei tuvasta isiku teo- ja otsusevõime puudumist, siis oli isik teo- ja otsusevõimeline. Samuti märgib kohus, et dementsusele (mida testaatoril diagnoositi) on üldtuntud asjaoluna omane, et isiku seisund võib olla muutuv- ühel momendil tunneb ta ära temaga suhtlevaid isikud ja mäletab ka lähemal ajal toimunud sündmusi, järgmisel momendil mitte. See, kui isik on konkreetselt temale küsimuste esitamise hetkel suuteline neile küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt vastama, ei tähenda, et ta järgmisel hetkel selleks samuti võimeline oleks. Taolise muutliku seisundi korral ei ole võimalik rääkida selgest ja piisava aja jooksul välja kujunenud väljendunud tahtest, mis juba lähimate tundide või minutite jooksul ei muutu.
21. Testaatorit puudutavas meditsiinilises dokumentatsioonis on korduvalt viiteid võimalikule dementsuse diagnoosile. Dementsusele ei ole omane ainult ühe, vaid samaaegselt mitme psüühilise funktsiooni pikaajaline häirumine (dementsuse diagnoos eeldab, et häired on esinenud vähemalt 6 kuud). Põhilised psüühilised fuktsioonid on välimus, teadvuse seisund, orienteeritus, tähelepanuja keskendumisvõime, mälu, intellekt, tajumine, mõtlemine, tundeelu, tahteelu, kihud, tungid. Kohtu hinnangul on tõendatud, et testaatori puhul olid häirunud mitmed nimetatud funktsioonid ja seda pikaajaliselt. Tunnistaja L Ma ütluste kohaselt oli F Z välimus aastal 2018 muutunud, ta oli tugevalt kaalus alla võtnud. Testaator ise tunnistas, et kui varasemalt olid tal alati toiduvarud olemas, siis nüüd ei ole mitte midagi. Ka tunnistaja veendus, et külmkapis pole midagi. Epikriisist (tl 92) nähtub, et testaatoril esines perioode, mil ta 1-2 päeva midagi ei söönud. Tõenditest nähtuvalt oli häirunud testaatori orienteeritus. Tunnistaja L Ma on andnud ütlusi (tl 160 10 2-18-19033 pöördel) selle kohta, et on korduvalt käinud koos tuttavatega testaatoril järel, kuna testaator helistas ja ütles, et ei suuda aru saada, kus ta on. Asukoht tuvastati lähedal viibinud isiku abil, esmakordselt juhtus see aastal
22. Samuti avaldas testaator tunnistaja kodus viibides
23. a alguses, et viibib tegelikult sanatooriumis. Seega on esinenud testaatoril desorienteeritust ruumis. Tunnistaja S P ütlustest nähtub ka testaatori desorienteeritus situatsioonis- testaator palus, et S P ta juuksurisse viiks, kuid testaatoril raha kaasas ei olnud, olid vaid „kopikad“ (tl 139 pöördel). Lisaks desorienteeritusele situatsioonis nähtub eeltoodud intsidendist ka testaatori intelligentsuse oluline langus. Intellekt on võime aru saada, mäletada, mobiliseerida ja konstruktiivselt integreerida varem õpitut uutes situatsioonides. Intelligentsuse langus nähtub ka asjaolust, et testaatori käitumine oli vastuoluline- viibides koos oma tuttavatega, kinnitas ta, et mõistab, et V S ei peaks tema juures elama ega tema raha kasutama, samas ei olnud ta valmis ega suuteline astuma samme selleks, et väidetavalt enda jaoks ebasobivat olukorda muuta. Intelligentsuse langus väljendus ka perearsti väljatoodud (tl 83) väheses kriitikas oma tervise suhtes. Samuti väljendub intelligentsuse langus suutmatuses saada kontrolli alla oma rahaasjad ning nendega ise tegeleda. Tunnistaja S P ütluste kohaselt oli testaatoril varasemalt alati sularaha kaasas, ta maksis alati 50eurose rahatähega, kuid alates mingist momendist tal enam raha ei olnud. Samuti saab intelligentsuse langusega ilmselt seletada asjaolu, et mingist hetkest ei olnud testaatori dokumendid, mobiiltelefon ja pangakaart enam testaatori käsutuses (tunnistaja Ž G ütlused). Suutmatus oma asju ajada võis olla tingitud ka tähelepanu ja keskendumisvõime, mõtlemise häirumisest. Mitmete tõendite kohaselt oli alates mingist hetkest
24. aastal testaatori telefon välja lülitatud. Ilmselt ei olnud ta ise enam suuteline sihipäraselt käituma, s.o astuma vajalikke samme selleks, et telefoni taas sisse lülitada, seda ka intelligentsi languse tõttu. Samuti võis olla mitme funktsiooni häire tulemus see, et kuigi testaatoril oli vajalik võtta vererõhutablette, siis tunnistaja Ž G ütluste kohaselt neid testaatoril kodus mingist hetkest enam ei olnud- ta ei olnud suuteline astuma vajalikke samme nende ostmiseks ega mõistma nende tarbimise vajadust. Meditsiinilistes dokumentides on kirjeldatud testaatori meeleoluhäireid. 04.05.2018 epikriisi (tl 91) kohaselt esines testaatoril meeleoluhäireid, s.o patsient oli rahutu, keeldus esialgu ravist, soovis minna koju ning teda oli vajalik veenda ravi vajalikkuse osas. Perearsti kokkuvõtte kohaselt esinesid testaatoril alates
25. a väljendunud mäluhäired, vähene kriitika oma tervise suhtes, halb ravisoostumus ning puudulik teo- ja otsusevõime.
26. Kõige enam on väljendunud psüühiliste funktsioonide häiretest mäluhäired. Mäluhäireid on korduvalt kirjeldatud meditsiinilises dokumentatsioonis. 16.02.2018 koduvisiidil ei mäletanud testaator Vi perekonnanime, kuigi oli temaga tuttav väidetavalt juba kolm aastat; ei mäletanud, et on pangakaardi taotlenud, samuti ei mäletanud, et on pangakaarti edaspidi mitte soovinud, ei mäletanud, kus on dokumendid ja pangakaart. Mäluhäirete esinemise kohta on andnud ütlusi ka tunnistajad S P; Ž G ja L Ma. Tunnistaja L Ma andis ütlusi selle kohta, et kergeid mäluhäireid esines testaatoril juba aastal
27. Ka tunnistaja S P ütluste kohaselt läks detsembris 2017, kui nad kohtusid ja koos kohvikus käisid, testaatoril „jutt sassi“. Kõigest eeltoodust (sh meditsiiniline dokumentatsioon) nähtub kokkuvõttes, et mäluhäired algasid testaatoril kõige hiljemalt märtsis 2017, kuid pigem siiski septembris
28. Mäluhäired on ajas süvenenud ning on takistanud testaatoril olulisel määral hakkamasaamist ning enda huvide kaitsmist.
29. Üheks vaidlusaluseks küsimuseks on olnud see, kas F Z ka tegelikkuses füüsiliselt rünnati või ei vastanud tema poolt telefoni teel juunis- juulis 2018 Ž Gle avaldatud füüsilise vägivalla esinemine tõele. S P ütluste kohaselt viibis Ž G tunnistaja juures, kui testaator helistas ja karjus, et 11 2-18-19033 talle tehakse haiget, S P kuulis karjumist ka ise. Kohus märgib, et telefoni teel kostunud karjed ei pruugi tähendada, et ka tegelikkuses on keegi F Zt füüsiliselt väärkohelnud. Dementsuse korral esineb, et isik esitab tõele mittevastavaid väiteid. Ei ole ebatavaline, kui dementne isik ilma tegeliku aluseta kinnitab, et teda väärkoheldakse teda hooldavate isikute poole, varastatakse tema raha ja asju jne. Kohus märgib, et kui tõele vastab, et keegi testaatori suhtes füüsilist vägivalda ei kasutanud, siis võib tegemist olla tajumise häirega, mille läbi on häiritud tegelikkuse vahetu tunnetamine, s.o meeleelunditele mõjuvate ärrituste peegeldumine teadvuses. Tajumise kvalitatiivse häire korral võib ärritaja peegelduda teadvuses moonutatult, s.o esineda hallutsinatsioonina- subjektiivne tajuelamus ilma vastava reaalse objektita. Samuti võisid väited füüsilise ründe kohta (eeldades, et rünnet tegelikkuses ei toimunud) tuleneda luulumõtetest, mis võivad samuti dementsuse korral esineda. Kokkuvõtlikult- kui tõele vastab väide, et testaatorit füüsiliselt ei rünnatud, siis tuleb jõuda järeldusele, et testaatori poolt avaldatu tulenes tema ebaadekvaatsusest, psüühiliste funktsioonide häirest. Kuna antud häire mõjutas olulisel määral isiku toimetulekut, siis ei saa seda käsitleda kerge häirena. Taolises seisundis ei saa rääkida vaimse tervise mõõdukast häirumisest, mis isiku arusaamisvõimet veel ei mõjuta.
30. Kindlasti tuleb jõuda järeldusele, et F Z esinesid raskekujulised tahteeluhäired. Tahe on psüühiline aktiivsus, mis avaldub inimese sihipärases, eesmärki taotlevas tegevuses. Tahteeluhäired esinesid praegusel juhul nii tahteaktiivsuse taseme kui ka tahteaktiivsuse sihipärasuse olulises languses. Tõenditest nähtuvalt väljendus testaatoril tahteaktiivsuse langus näiteks selles, et ta ei olnud enam suuteline korraldama endale toimiva sidevahendi olemasolu, kui telefon välja lülitati või seinast välja tõmmati. Samuti avaldus see selles, et testaator ei olnud enam suuteline ise oma asju ajama- korraldama endale piisavas ulatuses rahaliste vahendite olemasolu, tõkestama teise isiku või isikute poolt oma rahaliste vahendite kasutamist. Olemasoleva teabe põhjal oli F Z varasemalt suuteline ise oma asju ajama ning oma rahaliste vahendite kasutamist korraldama. Ühestki tõendist ei nähtu, et F Z oleks aastal 2018 ise oma elu suhtes otsuseid vastu võtnud, ise oma asju ajanud, oma tegevust kavandanud ning plaanitu ellu viinud. Tõenditest nähtub, et F Z elu oli viimasel ajal korraldatud teiste isikute poolt ning F Z ise oli tegevustes passiivne, lähtudes teiste isikute vastu võetud otsustest. Arsti visiidile viisid teda teised, ravimeid ja toitu ostsid teised, ka suhtlemine toimus teiste isikute algatusel. Asjaolu, et teised isikud tema pangakaarti kasutasid, nähtub mitme tunnistaja ütlustest. Ka kostja ise on välja toonud ja tõendanud, et hooldajatoetus maksti testaatori arvelduskontole. Kohtu hinnangul nähtub sellest, et kostjal pidi olema ligipääs testaatori pangakontole. Kui testaatori otsus pöörduda panka kaardi tühistamiseks oleks olnud iseseisev, siis oleks testaator olnud suutlik ka oma otsuse juurde jääda ning uut kaarti mitte taotleda. Kui jaatada seda, et V S ei mõjutanud testaatorit uue kaardi taotlemise otsuse tegemisel, siis tuleks jaatada ka seda, et testaator oli teadlikult tühistanud ka varasemalt kaardi (mäluprobleemide tõttu), seega on testaatori tegevused kostja väidete tõendatuks lugemise korral omavahel selges vastuolus. Kuna testaator ilmselt ei olnud jaanuari 2018 seisuga suuteline vastu seisma V Si soovile tellida uus pangakaart, siis ei saa kohus jõuda järeldusele, et samuti olulise otsuse tegemise, s.o testamendi tegemise ajal juuni alguses 2018 ja sellele eelnevalt, s.o testamendi tegemiseks ettevalmistavate toimingute ajal (otsuse vastuvõtmine, notariaja broneerimine) oli testaator täiesti otsusevõimeline ning tegutses ilma välise mõjutuseta. Asjaolu, et testaator käis vähemalt kahel korral koos Ž Gga pangakaarti sulgemas ja siis omakorda koos kostja isa või kostjaga seda uuesti avamas, näitab selgelt, et testaator oli äärmiselt mõjutatav isikust, kes temaga koos viibib. See, et ta ei olnud suuteline ise astuma vajalikke samme telefoni 12 2-18-19033 taasühendamiseks ning oma raha kasutamiseks, viitab selgelt sellele, et ta ei olnud suuteline astuma ise samme testamendi muutmiseks. Väga selgelt näitab teo- ja otsusevõime puudumist see, et peale kostja tõendamata väidete ei viita miski testaatori soovile testamenti muuta. Kõik vajalikud toimingud peale notaris testamendi allkirjastamise on teinud kostja, kes viibis ka testamendi allakirjutamise juures. Kohus leiab, et kuivõrd varasemalt suutsid kostja ja tema isa mõjutada testaatorit uut pangakaarti taotlema, võib olla kindel selles, et testaatori tahe ette valmistatud testament alla kirjutada (ning kinnitada notarile, et testament vastab tema enda tahtele) oli samuti mõjutatud kostja poolt. Ilma kostja juuresoleku ja eelnevate ettevalmistavate toiminguteta ei oleks mingil juhul testamenti muudetud. See, et testamendi tegemise juures oli kostja kinnitusel nii kostja kui ka kostja lepinguline esindaja, viitab selgelt asjaolule, et tegemist on kostja, mitte testaatori tahte avaldumisega. Testaator ei oleks ise olnud mingil juhul suuteline testamenti muutma või saama aru, mida uue testamendi tegemine varasema korralduse suhtes tähendab, rääkimata testamendi tegemise kavandamiseks notariga ühenduse võtmisest. Kostja on ise kinnitanud (tl 162), et kostja pidi asjaga tegelema seetõttu, et testaatoril endal oli raske helistada ja saada infot ning testaator ütles, et „tegelege ise selle küsimusega“. Igasuguse testamendi tegemise algatus ja tahe peab tulenema testaatorilt endalt. Testamendi tegemine eeldab sihipärase tegutsemise võimet, selline võime oli asjas esitatud tõenditest nähtuvalt testaatoril tugevalt häiritud. Praeguses olukorras ei ole võimalik rääkida testaatori viimsest tahtest. Praegune testament sisaldab vaid kostja tahet – tahet üldse teha testament, samuti tahet testamendi sisu osas.
31. Kohus märgib, et dementsust on praegusel juhul diagnoosinud perearst, mitte psühhiaater. Esitatud tõenditest nähtuvalt on ka teised meditsiinitöötajad kahtlustanud dementsuse esinemist. Testaatori käitumisest nähtuvad ka dementsusele viitavad diagnostilised tunnused. Täpsemad uuringud puuduvad. Teovõime puudumise tuvastamiseks ei ole siiski vajalik diagnoosi olemasolu isiku eluajal või postuumselt. Kohus saab eelnevalt kirjeldatud psüühiliste funktsioonide esinemise pinnalt, samuti arsti poolt täheldatu ja esialgse hinnangu pinnalt kogumis jõuda järeldusele, et samaaegselt olid kahjustatud isiku mitmed põhilised psüühilised funktsioonid ning kahjustused olid rasked, s.o nende mõju testaatorile oli kogumis selline, mille korral ei ole võimalik rääkida testaatorist kui teo- ja otsusevõimelisest isikust. Kohus rõhutab, et isik, kes 02.05.2018 ei mäletanud, mida ta samal päeval tegi (ilma, et esinenud oleks ajutise loomuga objektiivne põhjus amneesiaks), ei saanud mingil juhul olla 05.06.2018 seisuga teovõimeline oma viimse tahte avalduse tegemise suhtes. Puudub igasugune alus eeldada, et 05.06.2018 testamendi tegemise hetkel oli testaatori seisund adekvaatne ning testaator oli teovõimeline.
32. Kohtu hinnangul ei viita asjas kogutud tõendid sellele, et testamendi tegemine tulenes testaatori teadlikest kaalutlustest ning et testaator oli 05.06.2018 seisuga suuteline õigesti hindama tegelikkuse asjaolusid. Kostja väidete kohaselt rääkis testaator pikema aja jooksul, et jätab oma vara kostjale. Vastavad väited ei ole leidnud tõendamist, samal ajal on tõendatud tunnistajate S P, M S, Ž G ja L Ma ütlustega testaatori pikaajaline ja kindel soov, et tema pärijaks saaks hageja. Tõendamata on kostja väited, et suvel 2018 hakkas testaator intensiivsemalt väljendama muret, et kostja pärijaks vormistamine on viibinud ning et testamendi vormistamine toimus testaatori rahustamiseks. Taolise „mure“ olemasolu ja selle intensiivne väljendamine on vastuolus sellega, et testaator ei olnud ise suuteline astuma tegelikkuses ühtegi sammu selleks, et testamenti muutakostja on ise kinnitanud, et kogu asjaajamise korraldas tema, mitte testaator. 13 2-18-19033 Asjaolu, et kostja, olles teadlik oma pärimisõigusest, ei täitnud enda kohustust korraldada matused, ei osalenud matustel ega ka tundnud huvi matuste toimumise aja suhtes, ei saa iseenesest olla asjassepuutuv testaatori teovõime hindamisel. Samas viitab see asjaolu sellele, et testaatori ning pärija vahel puudusid sellised soojad, usalduslikud ja toetavad suhted, millise korral võiks uskuda, et testaator tundis vajadust oma testamenti muuta ning teha oma vara pärijaks oma lähisugulase asemel kostja, testaatorile sisuliselt võõras isik. Testamendi muutmise ajend on esitatud tõendite pinnalt selgusetu. Vaidlus puudub selles, et kostja ning testaator olid omavahel tuttavad. Siiski ei saa järeldada ainuüksi asjaoludest, et testaator ja kostja üksteist tundsid, et kostja isa elas koos testaatoriga ning et kostja oli vormistatud testaatori hooldajaks (tl 114-115), seda, et testaatori ja kostja vahel valitsesid usalduslikud suhted ning et kostja ka tegelikkuses testaatorit hooldas. Kõik esitatud tõendid viitavad sellele, et testaatorit hooldanud isikuks sai olla üksnes kostja isa, kelle nimele testamenti tehtud ei ole. Antud asjaolu viitab omakorda kohtu hinnangul sellele, et kostja ning tema isa leidsid, et mõistlik ei ole testamendi tegemine isiku nimele, kellel on täitmata kohustusi võlausaldajate ees ning kelle enda majanduslikuks toimetulekuks oli vajalik kasutada testaatori raha tema eluajal.
33. Kostja hinnangul ei saa tunnistaja Ž G ütlused olla usaldusväärsed, kuna esitatud tõendite kohaselt tekkis tal tüli kostja isaga ning kostja hinnangul on tunnistajal motiiv kostja isale kätte maksta. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Puudub igasugune seos tunnistaja võimaliku vaenu ning ütluste andmise vahel- kostja ei ole väitnud, et tunnistajal oleks põhjust soovida kätte maksta kostjale. Valeütluste andmine võiks kahjustada kostjat, mitte kostja isa. Kostja selgituse kohaselt otsustas testaator loobuda Ž G teenustest peale seda, kui laekus teave, mille järgi hakkasid kaduma asjad nendest korteritest, kus Ž G teenust osutab; testaator ei julgenud ise Ž Gle öelda, miks ta teenustest loobus; V Si ja Ž G konflikt sai alguse
34. a alguses siis, kui Ž G võttis ära testaatori passi. Kohtu hinnangul on taolised väited täiel määral paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on välja toonud, et kostjale teadaolevalt survestas Ž G testaatorit, et korterisse „sisse kirjutada“ Ž G poega. Kohtule jääb selgusetuks, mida on kostja soovinud sellega väita, s.o kuidas peaks antud väite tõendatuks lugemise korral see lahendit mõjutama.
35. Võttes arvesse tõendeid kogumis jõuab kohus järeldusele, et tõendatud on, et F Z ei olnud 05.06.2018 testamendi tegemise ajal teovõimeline. Seega on testament TsÜS § 10 alusel tühine ja hagi tuleb rahuldada.
36. Hageja on alternatiivselt tuginenud kostja pärimiskõlbmatusele. Kuna kohus on tuvastanud testamendi tühisuse ja rahuldab hagi selle nõude alusel, puudub vajadus asuda tuvastama, kas esines pärimiskõlbmatuse asjaolusid. Menetluskulud 27.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt

§ 162lg-st 1 hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi rahuldati, jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda. 27. Hageja menetluskulud on 07.06.2021 taotluse kohaselt õigusabikulu 3087,50 eurot (käibemaksuta summa), millele lisandub 08.06.2021 istungi kulu, istungi kestus 2h. Hageja esindaja on teinud toiminguid 25h 45 min ulatuses (koos 08.06.2021 istungiga), tunnitasuga 130 14 2-18-19033 eurot, lisandub käibemaks. Samuti on hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv 350 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. 28.

§ 175

lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu põhjendatud tunnihinna (130 eurot, lisandub käibemaks) osas täielikult ja ajakulu osas osaliselt. Hagejat on esindanud vandeadvokaadid. Kohtu hinnangul ei ületa tunnitasu 130 eurot keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

1. Kohtu hinnangul saab kostja menetluskulu lugeda osaliselt põhjendatuks 19.12.2018 kirje osas, s.o korduv suhtlus kohtuga, täiendavad tõendid kohtule ning kohtumääruse edastamine notaribüroole on põhjendatud 15 minuti ulatuses. Ajakulu on tekkinud tõendite eraldi esitamise vajadusest, samas oleks hageja saanud esitada hagile lisatud tõendid koos hagiga ning sel juhul oleks jäänud ära vajadus kohtuga täiendavalt suhelda. Põhjendatud ajakuluks saab lugeda vaid kohtumäärusega tutvumise ning selle edastamise ajakulu. Kõik ülejäänud kirjed on kohtu hinnangul põhjendatud kogu ulatuses ning vastavad asja keerukusele ja mahule. Lepingulise esindaja tasu on seega põhjendatud 25h ulatuses, s.o summas 3250 eurot, koos käibemaksuga 3900 eurot. Riigilõivu kulu on põhjendatud menetluskulu kogu ulatuses. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud (3900+350) 4250 eurot.
2. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 4250 eurot) tuleb kostjal tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 15