Obsah (4)

§ 667§ 662§ 550§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-4818 Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2021, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Peeter Pällin Tsiviilasi XX avaldus CC

§ 667lg 2 järgi tühistada osaliselt.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab laste isa avalduse rahuldamata ning rahuldab osaliselt laste ema avalduse. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 15. Ringkonnakohus käsitleb esmalt uute tõendite vastuvõtmist, kaebuse ulatust ja lahendab taotlused (I), seejärel analüüsib vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avaldusi (II) ja teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (III). I 16.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid, mistõttu võtab ringkonnakohus vastu menetlusosaliste poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

1. Menetlusosalised ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus andis laste emale ainuisikuliselt üle lapse L hooldusõiguse lapse igakordse viibimiskoha, tervise ja hariduse ja huvihariduse küsimuste osas ning osas, millega kohus ei andnud vanemale üle õigust asuda lapsega ilma teise vanema nõusolekuta elama välisriiki (maakohtu määruse resolutsiooni p 4).
2. Laste isa esitas 01.06.2021 taotluse edaspidises menetluses vanemate ärakuulamiseks.

§ 667

lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Laste isa ei ole esile toonud asjaolusid ega põhjendusi, mis tingiks vanemate ärakuulamise või kohtuistungi korraldamise vajaduse. Maakohus on menetlusosalised (sh lapsed) korduvalt isiklikult ära kuulanud ning täiendava istungi korraldamine ei ole kolleegiumi hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik. II 6 (A)

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt RKTKm nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).
2. Maakohus leidis, et mõlemad vanemad on suutelised ainuhooldusõigust teostama ja laste eest igakülgselt hoolitsema ning mõlemad vanemad on lastega hingeliselt seotud. Kolleegium nõustub eeltoodud osas maakohtuga. Maakohus arvestas lapse R hooldusõiguse osaliselt isale üleandmisel järgmiste asjaoludega: laps on ärakuulamisel avaldanud, et ta soovib elada isaga; last seob isaga huvi spordi vastu; lapse peamine kiindumussuhe on seotud isaga; lapse hingeline rahu ja heaolu on oluliselt paremini tagatud isa juures; lapse ärev seisund on kohtumenetluse ajal süvenenud; laps on asunud ema juures vähem sööma või toidust keeldunud või nõudnud, et ema kõiki toite ja jooke enne prooviks; lapsel on alakaalulisus, mis on psühholoogilist laadi probleem; laps on
3. aasta suvel tülis emaga valinud tülist väljumiseks enesevigastamise tee (käe purukspeksmine vastu autoistet). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud ning on rikkunud kohtumääruse põhjendamise kohustust. Asjas ei nähtu, et lapsel oleks diagnoositud toitumishäire ja et alakaalulisuse on põhjustanud ema käitumine ning et laps keeldub ema juures täielikult toidust. 01.09.2019 on laste isa esitanud kohtule lapse endise perearsti AA täiendava selgituse, millest nähtuvalt olid R-l väikelapseeas märgitud kaalu-kasvu kõverad normi piires. Koolieelsel eriarsti konsultatsioonil on lapse kehaline areng hinnatud normipäraseks, ealised liikumisoskused heaks. Kroonilist kõhukinnisust ei ole lapsel diagnoositud. Märjamaa perearsti BB 07.10.2020 esitatud vastusest nähtuvalt viibis laps 01.10.2020 vastuvõtul, lapse kehamassiindeks oli
4. Lapse kaaluprobleemidega ei ole perearstile pöördutud. Ema avaldas ringkonnakohtule, et laps sööb paremini ja enam ei pea ema lapse eest toite proovima. Kolleegium märgib, et lapse enesevigastamine ei ole olnud korduv, vaid tegemist oli ühekordse juhtumiga, mida laps ise põhjendas 06.10.2020 ärakuulamisel sellega, et ta sai ema peale pahaseks ja lõi autos esiistme pihta oma sõrmenukid katki. Asjaolu, et lapsel ja isal on ühine huvi spordi vastu ning laps on avaldanud, et ta tahab isa juures elada, ei anna alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Kolleegium leiab, et lapse heaolule ema juures elades ohtu ei nähtu. Samuti ei nähtu seda, et laste ema elukaaslane QQ lapsi halvasti kohtleks. Nii laste esindaja kui ka lastekaitsespetsialistid on teinud korduvalt kodukülastusi vanemate elukohtadesse ning kinnitust ei ole leidnud see, et lapsed võiks ema juures hooletusse jääda või ohus olla. 7
5. Asjas puudub vaidlus selles, et laste isa ja ema omavahelised suhted on olnud pikka aega konfliktsed. Samuti on laste isa suhted konfliktsed laste ema elukaaslasega QQ-ga. 13.11.2019 määrusega suunas kohus vanemad nõustamisele ning 14.05.2020 on kohtule esitatud kokkuvõte nõustamisest DD poolt. Kokkuvõttest nähtub, et kohtumistel isaga väljendus isal endiselt süüdistav hoiak laste ema suhtes ning eriliselt tugevalt väljendus see laste ema elukaaslase suhtes. 22.05.2020 DD esitatud vastusest nähtuvalt süüdistab laste isa laste ema ja tema elukaaslast agressiivses käitumises laste suhtes ja isa süüdistab laste ema elukaaslast pedofiilias. Lapse R käitumine on ema suhtes muutunud negativistlikuks. Laste ema on menetluses tuginenud sellele, et isa õhutab last kodus ära jooksma. Isa tugineb sellele, et laps on kodust ära jooksnud ema tegevuse tõttu. 30.09.2019 teatas laste ema kohtule, et 13.09.2019 sundis isa last R ema eest põgenema. Ringkonnakohus palus laste isal selgitada laste ema 30.09.2019 menetlusdokumendis väljatoodud telefonikõnede sisu ja seda mis põhjusel ei lubanud isa lapsel ema kõnet vastu võtta ning juhendas last uste lukku panemise osas ja telefoni välja lülitamise osas (30.09.2019 esitatud helisalvestis, lisa 11). Teises telefonikõnes avaldab laps, et ta ei taha teha nii nagu isa teda juhendab, kuid isa sunnib last siiski ema eest põgenema – laps teatab telefonikõnes isale, et ta unustas ära, et ta ei või ema kõnesid vastu võtta ning teatab isale, et ema tuleb talle järgi. Seejärel teatab isa, et tellib lapsele takso ja saadab lapse teise kohta, kuid laps ei ole sellega nõus. Isa siiski jätkab lapse sundimist taksosse minema. Samuti heidab isa lapsele ette seda, et laps ema kõne vastu võttis, kuna isa on lapsele öelnud, et ta ei võtaks ema kõnesid vastu (30.09.2019 esitatud helisalvestis, lisa 9). Laste isa kohtule selles osas põhjendust ei esitanud. 14.04.2021 on laste isa esitanud ringkonnakohtule salvestise, kus laps räägib isale, et ta on ema juurest koduvalt põgenenud (helisalvestis, lisa 4, 12:00). Isa ei selgitanud lapsele, et selline lapse tegevus ei ole õige. Kohtule esitatud tõendid (helisalvestised) kinnitavad seda, et isa on andnud lapsele signaali, et kodust põgenemine ei ole vale tegevus ja isa on ise last juhendanud end ema eest varjama ja põgenema (30.09.2019 esitatud helisalvestis, lisa 9; 14.04.2021 esitatud helisalvestis, lisa 4). Kolleegium leiab, et isa selline käitumine ei ole lapse huvides ja avaldab lapsele kahjulikku mõju. Kuigi laps avaldas maakohtus ärakuulamisel, et ta soovib elada isa juures, on kolleegium seisukohal, et praegusel juhul ei ole lapse tahtega arvestamine kooskõlas lapse huvidega. Seetõttu ei arvesta kolleegium asja lahendamisel lapse tahtega. Lapse huvides on oluline tagada lapsele stabiilne ja turvaline elukeskkond. Praegusel juhul on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lapse heaolu tagamiseks vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja lapse R osas teatud küsimustes ainuhooldusõiguse laste emale üle andmine. (B)
6. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanematel ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 esimene lause sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 1 alusel esitatud avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse 8 (vt Riigikohtu
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 12;
9. veebruari
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). PKS § 119 sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Hooldusõiguse küsimusi tuleb hinnata eraldi eri valdkondade suhtes (vt Riigikohtu
11. mai
12. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 22). Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapse viibimiskoha ja elukoha määramise ning hariduse ja tervise küsimustes kokkuleppele, siis tuleb need asjaolud selgelt iga valdkonna puhul eraldi tuvastada. Kolleegium märgib, et kui vanemad vaidlevad hariduse aspektist üksnes selle üle, millises koolis hakkab laps käima ja millisesse perearsti nimistusse laps kuuluma peaks, siis ei ole põhjendatud lõpetada vanemate ühist hooldusõigust hariduse ja tervise osas tervikuna. Koolivaliku ja perearsti valiku küsimuse saab kohus lahendada PKS § 119 alusel. Kolleegium märgib, et kohus ei ole seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust. Ringkonnakohus määras laste emale ja isale tähtaja selgitamaks, millised erimeelsused on vanematel lapse huvihariduse ja tervise küsimustes ja millised erimeeldused on lapse hariduse osas peale kooli valiku.
13. Selleks, et kohus saaks otsustada, kas anda ühele vanemale lapse elu- ja viibimiskohta ning haridust, huviharidust ja tervist puudutavates küsimuses ainuhooldusõigus, tuleb tuvastada, kas vanemate vahel on nendes küsimustes erimeelsus, milles nad kokkuleppele ei jõua. 23.
14. Laste ema on menetluses avaldanud, et laste isa on korduvalt lapse R koolist emale teatamata ära võtnud, mida isa on kohtule 19.11.2018 vastuses kinnitanud. Isa tahab, et laps R elaks tema juures ja käiks PPP-s. Pärast maakohtu 14.10.2020 määruse tegemist muutis isa lapse elukoha enda juurde ja pani lapse PPP. Laste ema tahab, et laps elaks ema juures ja käiks JJJ-s. Hetkel käib laps JJJ-s. Eeltoodust nähtuvalt on vanemate vahel lapse R elu- ja viibimiskoha osas ning koolivaliku osas sellised erimeeldused, milles nad kokkuleppele ei jõua ja mis takistavad ühise hooldusõiguse teostamist. 23.
15. Laste ema tugineb ka sellele, et vanemate vahel on R huvihariduse osas vaidlused. Isa ei ole nõus lapse käimisega nendes huviringides, mida laps on soovinud – näiteks muusikakoolis ja kitarritunnis. Isa jätab lapse sinna lihtsalt viimata. Samuti ei lepi isa emaga kokku seda, kus trennis laps käib ning ei hooli ka lapse arvamusest. Nii näiteks pani isa R karditrenni ja nõudis, et laps seal käiks. Eeltoodud asjaolud ei anna alust huvihariduse osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Lapse ema ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et emal on takistatud lapse huviringidesse viimine. Ema toob välja, et isaga on vaidlus ka lapse mototreeningute osas. Toimiku materjalidest nähtuvalt on isa lapse mototreeningutega palju tegelenud ja lapsele meeldib selle huvialaga tegeleda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks mototreeningutega seonduvat huvihariduse osas eraldi reguleerida, kuna sel juhul võib lapse motohuvi ja treeningute võimalus kaduda. Mõlemad vanemad toetavad lapse mototreeningutega tegelemist. 9 23.
16. Laste ema tõi 19.04.2021 vastuses ringkonnakohtule välja, et lapse R tervise küsimustes on vaja ühine hooldusõigus lõpetada, sest laste isa ei ole nõus R perearstiga ja soovib seda muuta. Samuti ei ole üksmeelt lapse haigestumisel lapse ravimise osas. Isa ei täida määratud ravijuhiseid. Pärnu Linnavalitsus tõi 21.12.2020 vastuses välja, et lastekaitsespetsialist võttis 18.12.2020 ühendust PPP Tervisekeskuse perearst AA-ga. Arsti sõnul tegi isa R osas taotluse perearsti nimistusse võtmiseks 19.10.2020, kuid tehniliste probleemide tõttu on R perearsti nimistus alates 01.12.
17. Seega nähtub, et vanemate vahel on lapse perearsti valiku osas erimeelsus, milles nad kokkuleppele ei jõua. Asjas ei nähtu, et emal oleks takistusi lapse tervise eest hoolitsemisel. Samuti ei nähtu, et emal oleks takistatud lapsega arstil käimine või vajalike ravimite ostmine ja lapse ravimine. Asjaolu, et lapse isa tegeleb lapse terviseprobleemidega lapse emast erinevalt, ei anna alust tervise küsimustes ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse emale. Eeltoodust tulenevalt tuleb lapse ema avaldus selles osas rahuldamata jätta. Kolleegium arvestab ka sellega, et mototreeningutel lapse viga saamisel peab olema mõlemal vanemal õigus lapse tervisega seonduvaid otsuseid teha.
18. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus laste ema määruskaebuse osaliselt ja annab laste emale lapse R elu- ja viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse ning kooli valiku ja perearsti valiku osas ühekordse otsustusõiguse. (C)
19. Laste ema palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist suhtluskorra osas, tuginedes sellele, et menetlusosalised ei ole esitanud kohtule taotlust lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Kolleegium leiab, et see määruskaebuse väide on põhjendatud. PKS § 143 lg 21 sätestab, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Maakohtule ei ole avaldust suhtluskorra määramiseks esitatud, mistõttu tuleb maakohtu määrus suhtluskorra määramise osas tühistada.
20. Maakohus tunnistas laste isa taotluse alusel 14.10.2020 määruse (lõpplahendi) viivitamatult täidetavaks ja määras täitmise viisi ja korra (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 8, 8.1.-8.4.). Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti 14.10.2020 määruse (lõpplahendi) viivitamata täidetavaks tunnistanud. Erinevalt muudest hagita asjadest kehtib hagita perekonnaasjades põhimõte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist (

§ 550lg 3).

Sellest tulenevalt ei saa ka hagita perekonnaasjas tehtud kohtumäärust viivitamata täidetavaks tunnistada. Hooldusõiguse asjades (

§ 550

lg 1 p 2) on sellise piirangu eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud (RKTKm nr 3-2-1-159-15, p 34). Kuna maakohus on kehtiva õigusega vastuolus tunnistanud 14.10.2020 määruse (lõpplahendi) viivitamata täidetavaks ja määranud kindlaks määruse täitmise korra, siis tühistab kolleegium maakohtu 14.10.2020 määruse selles osas (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 8, 8.1.-8.4.). 10 Laste isa taotlus menetlust lõpetava määruse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks tuleb jätta samal põhjusel rahuldamata. III 27. Hagita menetluses kannab menetluskulud

§ 172

lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades vaidluse sisu (tegemist on hagita perekonnaasjaga) ning seda, et kohus rahuldab määruskaebuse osaliselt, siis on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin 11