← Eesti

2-20-5112/45

Obsah (14)§ 657§ 654§ 374§ 333§ 651§ 652§ 436§ 56§ 162§ 173§ 171§ 174§ 190§ 179

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-5112 Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parre

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Kostja palub
  2. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta olulised tõendid ja kohaldas valesti materiaalõigust. Maakohus mõistis kostjalt alusetult välja väidetava töötasu ja kulud, millises osas TVK nõuet ei rahuldanud ning mida hageja tähtaegselt ei vaidlustanud. 5

(10)Maakohus ei saanud kostjalt välja mõista rohkem kui töövaidluskomisjon. Arusaamatuks jäid ka hageja esitatud uued nõuded, st millal need menetlusse võeti ja asjaga liideti. Väidetavate kulude osas oli nõue ka aegunud, kuivõrd see tuli esitada nelja kuu jooksul väidetava töösuhte lõppemisest. Kostja jääb enda varasemalt esitatud seisukoha juurde, et hagi esitati vale kostja vastu. Kostja pole kunagi hagejale tööandjaks olnud, vaid täitis kõnealusel perioodil ehitusobjektil OÜ E13 töödejuhataja ametikohustusi. Hageja oli sellest teadlik ning esitas ka ise TVK-le tõendina kuludokumendi, OÜ AT Kantpuu
  1. septembri 2019 arve nr 6243, millises lasi maksjaks märkida OÜ E
  2. Asjaolu, et kostja oli hagejale vahetuks juhiks, vahendas tasude üleandmist, juhendas hagejat ja võttis personali tööle, ei saa hinnata kostja kahjuks. Kõikide tööandjate puhul on tavapärane, et personaliga tegeleb vahetu juht. Asjaolu, et palgamakseid ja kulusid hüvitati sularahas, ei ole ka tavapäratu, kuna ka kostjale endale tasus ja hüvitas kulusid tööandja OÜ E13 sularahas. Asjaolu, kas tööandja OÜ E13 käitus töötamise registri andmete sisestamisel õiguspäraselt või puudulikult, ei olnud kostja mõjusfääris. Kostja täitis töökohustusi kuni objekti valmimiseni ja sai selle eest töötasu, kuigi soovis lahkuda tööandja juurest juba varem, ent tööandja palvel juhendas objekti lõpuni. OÜ E13 oli teadlik sõlmitud kokkuleppest hagejaga, aktsepteeris seda ning maksis hagejale ka kostja vahendusel jooksvaid tasusid. Kostja peab oluliseks, et hageja ei ilmunud alkoholi tarvitamise tõttu objekti lõpetamiseks tööle, sh puuduseid kõrvaldama, ning objekt lõpetati tema osavõtuta. Pärast objekti lõpetamist lõppes ka kostja suhe tööandjaga. Seega tekkisid OÜ E13 võlgnevused hageja ees hageja enda süül. Pärast objekti lõpetamist kostja OÜ-d E13 enam mõjutada ei saanud.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Maakohus hindas tõendeid õigesti ning tuvastas kõik asjas olulised asjaolud. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja juba maakohtus esitatud argumentidele, millistele maakohus vastas otsuses pikalt ja põhjalikult. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised olulised tõendid jättis maakohus tähelepanuta ning millist materiaalõiguse normi maakohus valesti kohaldas. Arusaamatuks jääb, mida kostja peab silmas hageja uute nõuete all. Hageja rõhutab, et mitte keegi töölistest polnud objektil teadlik, et kostjal oli töösuhe OÜga E13 ja et tööd telliti tegelikult osaühingult. Hageja sõlmis kõik kokkulepped kostjaga ning ta ei olnud töölepingu sõlmimise ajal teadlik, et kostja oli OÜ E13 objektijuht. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt välja kulutuste hüvitise 137 eurot 50 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4) ning viivise sellelt põhinõude summalt (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja põhinõude 137 euro 50 sendi saamiseks ja sellelt arvestatud viivisenõude rahuldamata. Eelmärgitut arvestades muudab ringkonnakohus maakohtu otsust ka kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ja kostjalt 6

(10)riigituledesse väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt jäävad kostjale arusaamatuks hageja esitatud uued nõuded, st millal need on menetlusse võetud ja asjaga liidetud. Juhul, kui väidetavate kulude osas kuulub nõue läbivaatamisele, on nõue kostja hinnangul aegunud kuna see tuli esitada nelja kuu jooksul väidetava töösuhte lõppemisest ning kostja taotleb aegumise kohaldamist. 8.
  2. Ringkonnakohus märgib, et TVK-le esitas hageja nõude üksnes töötasu 1215 euro 25 sendi saamiseks. Selle hageja nõude TVK
  3. märtsi
  4. a otsusega ka rahuldas. TvLS § 58 lg 4 kohase avalduse vaadata TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina esitas maakohtule kostja. TvLS § 58 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul loetakse TVK-le esitatud avaldus hagiavalduseks. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks. Siiski ei keela TvLS § 58 lg 5 ringkonnakohtu arvates edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad. Sellisele seisukohale on enne
  5. jaanuari 2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) samasisulise § 24 lg 5 kohaldamisel asunud ka Riigikohus (vt Riigikohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilajas nr 3-2-1-41-11, p 12 koos selles viidatud praktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ITLS § 24 lg 5 kohaldamisel kujunenud kohtupraktikat arvestada ka TvLS § 58 lg 5 rakendamisel. Seega on ka käesolevas asjas hageja poolt
  8. juuni
  9. a hagiavalduses ja selle
  10. septembri
  11. a täienduses esitatud uued nõuded töösuhte tuvastamiseks, hüvitise 137 euro 50 sendi saamiseks ning viivise väljamõistmiseks menetluslikult lubatavad. Maakohus on kõik hageja nõuded, sh viidatud uued nõuded,
  12. oktoobri
  13. a määrusega (määruses ekslikult kuupäevaks märgitud
  14. oktoober 2019) menetlusse võtnud (tl-d 89– 90). See määrus koos
  15. septembri
  16. a hagi täiendusega on Kohtute infosüsteemist nähtuvalt
  17. oktoobril 2020 E-toimiku infosüsteemi kaudu ka kostjale kätte toimetatud. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole küll taotlenud kõnealuste uute nõuete liitmist TVK-le esitatud nõudega ega maakohus nõuete liitmist ühte menetlusse eraldi otsustanud (

§ 374), kuid tegu ei ole menetlusõiguse normi olulise rikkumisega.

Kostja ei ole esitanud maakohtu tegevusele uute nõuete menetlemisel ka vastuväiteid (

§ 333lg 1).

8.2. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja kulutuste hüvitamise nõue 137 eurot 50 senti on aegunud ja tuleb jätta selle tõttu rahuldamata. Kohus siiski märgib, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi saab kohus või muu vaidlust lahendav organ võtta nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Maakohtu menetluses ei ole kostja nõuete aegumisele tuginenud ega aegumise kohaldamist taotlenud, mistõttu maakohus aegumist kohaldada ei saanud. Samas on pooltel

§ 651lg 2 järgi õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus 7

(10)ei ole nõudnud. Seega peab ringkonnakohus kostja poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud nõude aegumise vastuväidet arvestama. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele TsÜS § 152 lgst 1 lähtudes tehingust tuleneva nõude aegumise kohta sätestatut. TLS § 31 järgi on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise üldiseks tähtajaks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub TLS §-st 31 tulenev üldine 4kuuline aegumistähtaeg ka töötaja poolt tööandja vastu esitatavale töölepingu täitmisega seotud kulude hüvitamise nõudele. Ringkonnakohtu hinnangul pidi hageja praegusel juhul kulude hüvitamise osas oma väidetavast õiguste rikkumisest teada saama hiljemalt töösuhte lõppemisel
  1. oktoobril
  2. Seega hakkas kõnealune nõue aeguma
  3. oktoobrist 2019 ning aegumistähtaeg (TLS §-st 31) lõppes TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 3 järgi
  4. veebruaril
  5. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et nõude aegumine sellel ajavahemikul katkes või peatus (TsÜS §-d 158–168). Hageja on kulutuste hüvitamise nõude esitanud esmakordselt
  6. juuni
  7. a hagiavalduses (tl-d 19–21), seega pärast aegumistähtaja lõppu. Nõude aegumise tõttu ei kontrolli ringkonnakohus nõude olemasolu ega vasta apellatsioonkaebuse sellesisulistele väidetele. 8.
  8. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegus TsÜS § 144 alusel ka kulude hüvitamise nõudega seotud viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue, mille hageja esitas esmakordselt
  9. septembri
  10. a hagi täienduses (tl-d 65–67). Ringkonnakohtu hinnangul laieneb kostja aegumise vastuväide ka viivisenõude aegumisele.
  11. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 9.
  12. Kostja arvates kinnitab hageja teadlikkust sellest, et kostja pole kunagi hagejale tööandjaks olnud ka OÜ AT Kantpuu
  13. septembri 2019 arve nr 6243, mille hageja ise esitas tõendina TVK menetluses. Ringkonnakohus leiab, et selle kostja väitega ei saa

§ 652sätetest lähtudes apellatsioonimenetluses arvestada.

Kõnealune tõend on esitatud hageja poolt ning hageja on soovinud sellega tõendada enda väited tööandja huvides tehtud kulutuste kohta. Kostja ei ole sellele tõendile maakohtu menetluses (ega ka TVK menetluses) tuginenud ning maakohus ei saanud anda sellele otsuses kostja soovitud hinnangut (

§ 436lg-d 3 ja 4).

9.2. Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks nendele veelkord vastata. 8

(10)Kostja tugineb apellatsioonkaebuses menetluses varem esitatud väidetele, et temal puudus igasugune isiklik huvi töötajata palkamiseks OÜ E13 jaoks, et tööandja OÜ E13 oli teadlik sõlmitud kokkuleppest hagejaga ning aktsepteeris seda (mh maksis hagejale kostja vahendusel tasu) ning et hageja ise ei ilmunud tööle, mistõttu lõpetati objekt tema osavõtuta. Ringkonnakohtu hinnangul on need kostja väited tõendamata. 9.3. TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Selle sätte peamine eesmärk on kaitsta esindaja poolt tehtava tehingu teist poolt. Esindaja tahe siduda oma tegudega kolmandat isikut (st esindatavat) peab olema ka väliselt äratuntav. Vastasel juhul saab tehingupooleks esindaja isiklikult ning tehingust tulenevad õiguslikud tagajärjed seovad esindajat, mitte esindatavat (vt TsÜS-Komm/Käerdi
(2010)§ 116, lk 349). Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kostjale võinuks töösuhte tekkimise (töölepingu sõlmimise) ajal olla väliselt äratuntav, et kostja tegutseb enda, mitte OÜ E13 nimel. Üksnes sellest, et kostja korraldas ja juhtis objektil ehitustööde tegemist, ei saanud hageja mõistlikult järeldada, et kostja tegutseb OÜ E13 või muu isiku esindajana. OÜ E13 juhatuse liikme
  1. oktoobri
  2. a kinnitus (tl 98) tõendab üksnes kostja ja OÜ E13 omavahelisi kokkuleppeid, nagu märkis õigesti ka maakohus. Samuti ei nähtu viidatud tõendist, et OÜ E13 oleks kostja poolt väidetavalt OÜ E13 nimel hagejaga töölepingu sõlmimise tagantjärele heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1).
  3. Ringkonnakohus märgib, et kui maakohtule esitatakse hagi või avaldus töövaidlusasjas, mida töövaidluskomisjon on juba lahendanud, nõuab kohus TvLS § 58 lg 6 teise lause kohaselt TVK-st välja töövaidlusasja lahendamise materjalid ja võtab need toimikusse. Sama lõike kolmanda lause järgi loetakse TVK-le esitatud tõendid kohtusse esitatuks. Asja materjalidest nähtuvalt edastas TVK töövaidlusasja materjalid maakohtule digitaalselt.

§ 56

lg 3 esimese lause kohaselt säilitatakse kohtule edastatud elektroonilist dokumenti toimikus väljatrükina koos andmetega dokumendi koostaja jms kohta. Väljatrükkide pabertoimikusse lisamise eesmärk on sünkroniseerida kohtuasja elektroonilist informatsiooni paberkandjana peetava toimikuga, et tagada pabertoimikus selge ülevaate kõigist kohtuasja materjalideks olevatest dokumentidest ja tõenditest. Maakohus ei ole TVK-lt välja nõutud dokumentide väljatrükke pabertoimikusse võtnud ning on lubanud pooltel mitmete TVK-le esitatud tõendite kordusesitamist kohtumenetluses, mis on koormanud asjatult kohtutoimikut. Need minetused ei ole praegusel juhul siiski aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. 11. Maakohus rahuldas hageja nõuded täies ulatuses ning jättis menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta

§ 173lg 3 esimese lause kohaselt vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

Kuna ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi osaliselt, ligiakaudu 90% ulatuses, muudab ringkonnakohus maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning jätab poolte maakohtu menetluses kantud kulud 10% ulatuses hageja kanda ning 90% ulatuses kostja kanda. 9

(10)Apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud jätab ringkonnakohus

§ 171

lg 3 alusel täies ulatuses kostja kanda, kuna kostja aegumise kohaldamist maakohtu menetluses ei taotlenud ning ringkonnakohus kohaldab aegumist. Apellatsioonkaebuse muud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. 12.

§ 174

lg-st 3 tuleneb, et kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi lõikest 5 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme tehtud lahendit, võib kõrgema astme kohus vajadusel muuta madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. 12.

  1. Maakohus andis
  2. oktoobri
  3. a määrusega hagejale menetlusabi riigilõivu tasumisel, vabastades hageja lõivu 75 eurot tasumisest.
  4. augusti
  5. a määrusega andis maakohus hagejale riigi õigusabi hüvitamiskohustuseta.
  6. veebruari
  7. a määrusega määras kohus hageja riigi õigusabi tasu suuruseks 656 eurot 40 senti. Vaidlustatud otsusega mõistis maakohus kostjalt

§ 190

lg 3 alusel riigituludesse välja 731 eurot 40 senti, sh riigilõiv 75 eurot ja lepingulise esindaja kulu 656 eurot 40 senti.

§ 190

lg-st 3 tuleneb, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kuna käesoleva otsusega rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt, tuleb vastavalt ülalesitatud menetluskulude jaotusele kostjalt riigi kasuks välja mõista menetluskulu 658 eurot 26 senti (s.o 90 % 731 eurost 40 sendist) ning selles osas maakohtu otsust muuta. Kostjal maakohtu menetluses hüvitatavaid menetluskulusid asja materjalidest nähtuvalt tekkinud ei ole. 12.2. Ringkonnakohus määras 29. juuni 2021. a määrusega ringkonnakohtu menetluses hagejale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 189 eurot 60 senti. Lähtudes

§ 190

lg-st 3, tuleb mõista sellest kostjalt riigituludesse välja 170 eurot 64 senti (s.o 90 % 189 eurost 60 sendist). 12.3. Riigituludesse välja mõisted summad tuleb kostjal tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (

§ 179lg 5).

Menetluskulude tasumisega viivitamise korral on kostja kohustatud tasuma viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9). (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.