Obsah (14)
§ 126§ 319§ 63§ 291§ 68§ 15§ 61§ 7§ 268§ 181§ 175§ 173§ 177§ 4081-07-7569 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2008.a. Pärnu Maakohtu Kuninga tn. kohtumaja Kriminaalasja number 1-07-7569 Kohtu koosseis Rahv
§ 126lg.3 p.1, § 181 lg.1, § 314, § 315, § 318 lg.1, § 319 lg.1,2 Mõista õigeks G.L Kar
S § 214 lg 2 p 4 järgi. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Jätta menetluskulud riigi kanda. Ajavahemiku eest 13.12.2006 a- 15.01.2007 a on õigus nõuda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Mõista õigeks Andrus Viks KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. menetluskulud riigi kanda. Asitõendid: CD plaadid jälitustoimingute salvestusega jätta kriminaalasja juurde. Tsiviilhagi esitatud ei ole. Jätta Edasikaebamise kord
§ 319
lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Faktilised asjaolud G.L´t süüdistatakse selles, et tema, 14.11.2006.a. ajavahemikul kella 17.00-17.45-ni Pärnu linnas, X hoone vahetus läheduses ja hiljem ruumis nr X, olles eelnevalt telefoni teel kokku leppinud kohtumise K.K’ga, pakkudes viimasele ehitusalast tööd, nõudis koos Andrus Viks’iga K.K asemel kokkusaamisele saabunud K.A’ilt, pidades viimast K.K’ks, 250 000 krooni suuruse “võlgnevuse” tasumist S.S’ile seoses ehitustegevusega viimasele kuuluval kinnistul X. Seejärel, uskumata ka peale K.Ai poolt temale väljastatud Eesti passi esitamist, et tegemist ei ole K.K’ga, jätkuvalt G.L koos Andrus 2
(13)1-07-7569 Viks’iga nõudsid 250 000 kroonise “võlgnevuse” tasumist , ähvardades K.A´it metsa viia ning Andrus Viks’i küsimusega K.A´ile, kas too oskab ja suudab ujuda üle Pärnu jõe, süvendasid kannatanus hirmu tema suhtes vägivalla kasutamisest G.L´e ja Andrus Viks’i poolt. Seejärel G.L ähvardades K.K mitteilmumisel kohtumisele K.A kaasa võtta, avaldas viimasele psüühilist survet, süvendades K.Ai’s ohutunnet tema elule ja tervisele. Kui X Pärnu linn jõudis kohale J.B, lubati K.A’il lahkuda, mida viimane ka tegi. Pärast seda tema, grupis koos Andrus Viks’iga nõudis jätkuvalt 14.11.2006.a. õhtul, eeluurimisel tuvastamata kellaajal, Pärnu linnas, X tänaval asuvas baaris „X“ K.K’lt varalise kasu üleandmist, mis hõlmas 250 000.00 krooni maksmist ja samas ka helistamist S.S’ile, et kokku leppida küsimuses, mis saab edasi ehitusobjektiga X, Pärnu linn, millist viimast nõuet K.K ka täitis, kartes psüühilise vägivalla jätkumist ning pidades võimalikuks tema suhtes ka füüsilise vägivalla kasutamist, sest G.L nõudis temalt politseisse helistamist ja esitatud avalduse tagasi võtmist, ähvardades nõudmise täitmata jätmisel kannatanutega ette võtta “ igasuguseid asju”, mida K.K pidas ähvarduseks vägivallaga ja mille täideviimist oli tal G.Le ja Andrus Viks’i eelnevat käitumist arvestades ka reaalne alus karta, misjärel kannatanu, tundes hirmu võimaliku vägivalla ees, helistas G.L’e ja Andrus Viks’i juuresolekul ja kuuldes S.S’ile, kellega nõustus järgmisel päeval kokku saama. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust ja kui on kasutatud vägivalda ning mis oli toime pandud grupi poolt, pani toime KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Andrus Viksi süüdistatakse selles, et tema, olles 02.07.2004.a. Pärnu Maakohtu poolt KrK § 139 lg 3 p 1 järgi karistatud isik ning omades kustumata karistatust varguse eest, olles seega KarS § 214 lg 2 p 1 tähendatud isik, 14.11.2006.a. ajavahemikul kella 17.0017.45-ni Pärnu linnas, X hoone vahetus läheduses ja hiljem ruumis nr X, nõudis koos G.L’ega K.K asemel kokkusaamisele saabunud K.A’ilt, pidades viimast K.K’ks, 250 000 krooni suuruse “võlgnevuse” tasumist S.S’ile seoses ehitustegevusega viimasele kuuluval kinnistul X, Pärnu linn. Seejärel, uskumata ka peale K.A´i poolt temale väljastatud Eesti passi esitamist, et tegemist ei ole K.K’ga, jätkuvalt nõudis koos G.L’ega 250 000 kroonise “võlgnevuse” tasumist, ähvardades K.A´it metsa viia ning esitas G.L’e kõrval olles ähvardava sisuga küsimuse K.A´ile, kas too oskab ja suudab ujuda üle Pärnu jõe, süvendades sellega kannatanus hirmu tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamisest G.L´e ja Andrus Viks’i poolt. Seejärel G.L ähvardades K.K mitteilmumisel kohtumisele K.A kaasa võtta, avaldas oma juuresviibimisega kannatanule psüühilist survet, süvendades K.Ai’s ohutunnet tema elule ja tervisele. Kui jõudis kohale J.B, lubati K.Ai’l lahkuda, mida viimane ka tegi. Pärast seda tema, grupis koos G.L’ega nõudis jätkuvalt 14.11.2006.a. õhtul, eeluurimisel tuvastamata kellaajal, Pärnu linnas, X tänaval asuvas baaris „X“ K.K’lt varalise kasu üleandmist, mis hõlmas 250 000.00 krooni maksmist ja samas ka helistamist S.S’ile, et kokku leppida küsimuses, mis saab edasi ehitusobjektiga X, Pärnu linn, millist viimast nõuet K.K ka täitis, kartes psüühilise vägivalla jätkumist ning pidades võimalikuks tema suhtes ka füüsilise vägivalla kasutamist, sest G.L nõudis Andrus Viks’i juuresolekul temalt politseisse helistamist ja esitatud avalduse tagasi võtmist, ähvardades nõudmise täitmata jätmisel kannatanutega ette võtta “igasuguseid asju”, mida K.K pidas ähvarduseks vägivallaga ja mille täideviimist oli tal G.Le ja Andrus Viks’i eelnevat käitumist arvestades ka reaalne alus karta, misjärel kannatanu, tundes hirmu võimaliku vägivalla ees, helistas G.L’e ja Andrus Viks’i juuresolekul ja kuuldes S.S’ile, kellega nõustus järgmisel päeval kokku saama. 3
(13)1-07-7569 Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust ja kui on kasutatud vägivalda, isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ning mis oli toime pandud grupi poolt, pani toime KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistusakti kohaselt G.L´e ja Andrus Viks´i karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtueelsel menetlusel ei tuvastatud. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kriminaalmenetluses G.L´e ja Andrus Viks´i vastu tsiviilhagi ei esitatud. Tõenditena on prokuratuur esitanud: teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta; kannatanu K.A´i ütlused; äratundmiseks esitamise protokollid, kannatanu K.K ütlused, äratundmiseks esitamise protokollid, tunnistaja A ütlused, tunnistaja B ütlused, tunnistaja K.R ütlused, tunnistaja S.Si ütlused, tunnistaja J.T´i ütlused, tunnistaja E.S ütlused, tunnistaja G.L ütlused, tunnistaja J.Bi ütlused, tunnistaja A.L ütlused, jälitusprotokollid, kahtlustatava G.L´e ütlused ja kahtlustatava Andrus Viks´i ütlused. Menetluse käik Kohtuistungil uuriti vahetult järgmisi tõendeid. Kannatanu K.A ütluste kohaselt tegutses ta koos K.K´ga ehituse valdkonnas. 2006.a. novembris palus K.K tal tema asemel Pärnus X keskuse juures kokku saada isikutega, kes soovisid ehitustöid tellida. Määratud paigas kohtus kannatanu süüdistatavatega, kes küsisid kas ta on K.K. Saanud jaatava vastuse viisid nad jutu Pärnus X objektile, millel K.K oli varem ehitustöid teostanud ning juhtisid tähelepanu töös ilmnenud puudustele. Seejärel avaldas K.A süüdistatavatele, et ta ei ole tegelikult K.K. Mingisuguseid nõudmisi süüdistatavate poolt kannatanule tema mäletamise mööda ei esitatud. Küsimusele, kas süüdistatavad ähvardasid kannatanut, vastas viimane eitavalt. Sündmuskohale tuli K.K äripartner J.B, mispeale kannatanu lahkus. Kannatanu ei oska öelda, miks sekkus asjasse politsei. Kannatanu K.K ütluste kohaselt teostas ta S.Si tellimusel ehitustöid Pärnus X asuval objektil. S.S kandis tööde eest K.K arveldusarvele 250000 krooni ja lisaks sellele ka mingisugused summad objektil töid juhtinud A.L arveldusarvele. Objektil jäid tööd lõpetamata. 2006.a. novembris helistati K.Kle ja pakuti ehitustööde tegemist. Kokkusaamine lepiti kokku Pärnus X keskuse juures. Kuivõrd K.K ei saanud sinna minna, saatis ta enda eest K.A´i. K.K kuulis, et kohtumisel nõuti K.Ailt X objektil tellitud tööde eest makstud 250000 krooni tagasimaksmist. Vastasel korral lubati midagi teha. Seepeale läks K.K koos A.L´iga politseisse ja rääkisid juhtunust. K.K helistas ka J.B´ile ja rääkis nõudmisest. Seejärel läks X keskuse juurde ka K.K kus kohtus J.B´i ning süüdistatavatega. Vestluse sisu täpselt ei mäleta, kuid sealt siirduti edasi baari X, kust kannatanu helistas süüdistatavate palvel S.S´ile ning nad leppisid kokku asjade edasise lahendamise. K.K´l tekkis korraks hirm, kuivõrd oli J.L´ilt kuulnud, et K.A lubati kuhugi viia ja ujuma saata. Kannatanu ei mäleta, et teda oleks ähvardatud. Tunnistaja A viibis sündmuskohal Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakonna kriminaaltalituse vanem politseiinspektorina. X keskuse juures oli veel politseipatrull koos välijuhi B ning autos oli ka teataja J.L. Viimane ütles, et sai kõne K.Ailt, et tundmatud mehed nõuavad raha ja kohtumist K.Kga. Otsest ähvardust ei olnud, kuid saadud telefonikõnest tekkis J.L´il kahtlus, et tema sõber võidakse kuhugi ära viia. Samuti sündmuskohal viibinud K.K eitas A.Gile, et kellegi kallal on vägivalda kasutatud. Neile meestele oli arusaamatu miks politsei seal on. 4
(13)1-07-7569 Tunnistaja S.Si ütluste kohaselt teostas K.K tema tellimusel ehitustöid Pärnus X asuval objektil. Tunnistaja maksis K.Kle selle eest 315000 krooni. Mõni aeg hiljem kadus K.K objektilt töid lõpetamata. Tunnistaja palus enda tuttavalt J.Tilt abi K.K leidmiseks ja viimane viis ta kokku G.L´ga. S.S palus G.L´el K.K üles otsida, et ta saaks viimasega kohtuda ja lahenduses kokku leppida. Tunnistaja J.Bi ütluste kohaselt tegi ta kannatanuga koostööd. Sündmus hakkas juba kolm-neli päeva varem pihta, kui K.K ütles, et tema tahab üle visata X omaniku. Probleemide ilmnemisel pöördus J.Bi poole ja palus abi. J.B läks X keskuse juurde ning selgitas süüdistatavatele, et nendega kohtunud isik ei ole mitte K.K, vaid K.A. X keskuse juures süüdistatavad rahalistest nõuetest ei rääkinud. Politsei sekkumise põhjust ei tea. J.B läks koos K.Kga baari X, kus kohtus süüdistatavate ja nendega kaasas olnud E.S´ga. Sealt helistas K.K X objekti tellijale S.Sile ning lepiti kokku tööde tegemise jätkumises. Kohtumisel oli õhkkond rahulik, ei ähvardatud kedagi. Tunnistaja G.L süüdistusakti piiresse jääva sündmuse kohta ütlusi anda ei osanud. G.L on tema vend, Andrus Viks´i tunneb ka. K.K kohta teab, et tema pärast said kaks head töömeest Soomes kinga, kuivõrd K.K tema väitis, et töömehed tegid midagi. Tunnistaja J.Li ütluste kohaselt teostas ta K.K palvel Pärnus X asuval objektil ehitustöid. Vahepeal töö seiskus, kuivõrd K.K väitis, et ehitusrahad said otsa. Tööd X objektil jäidki poolikuks kuna K.K kutsus nad objektilt ära. Põhjuseks tõi, et nende töö ei kõlvanud. Novembris 2006.a. helistas talle K.A ja ütles, et on X keskuse juures, kus tundmatud mehed soovivad K.Kga kohtuda. J.L pöördus politseisse, sest tal tekkis väike hirm, et äkki juhtub midagi. Otsest ähvardust ei kuulnud, samuti ei tea kindlalt, et K.Ai lahkumist X keskuse juurest oleks takistatud. Tunnistaja E.S ütluste kohaselt pidi tema novembris 2006.a koos süüdistatavatega baari X sööma minema. Kuivõrd G.L pidi enne sööma minekut Pärnus X tn. asuva X keskuse juures kellegagi kokku saama, läksid ka G.L ja Andrus Viksiks sinna. G.L istus autos ja Andrus Viksiks läks G.L juurde. Ühel hetkel sõitis sinna politseiauto, kuid selgus, et kõik oli rahulik. Pärast isikute tuvastamist mindi laiali. G.L läks koos süüdistatavatega lähedal asuvasse baari X sööma, sinna tulid ka J.B ja K.K. Kokkusaamine oli rahulik, K.Kl paluti ühendust võtta S.S´iga, mida viimane ka tegi. Rohkem midagi ei toimunud, J.B ja K.K tulid sinna vabatahtlikult ja sama vabalt ka lahkusid. Tunnistaja A.L ütluste kohaselt töötas ta Pärnus X asuval objektil. Tööde eest tasumise kohta tunnistajal teave puudub, osa tasust kanti tellija poolt siiski tema arveldusarvele. Sealt võttis selle välja K.K. Objektil oli ka tööseisakuid. 2006.a. novembris X keskuse juures aset leidnud sündmuse kohta teadis tunnistaja seda, et ta juhtis sellel ajal autot, kui tema kaassõitjale J.Lile helistas K.A. Tunnistajale tundus, et kedagi ähvardati, kuid täpsemalt ei tea. Tunnistaja A.T ütluste kohaselt pöördus S.S tema, kui staažika ehitusspetsialisti poole seoses Pärnus X tehtud ehitustöödega. S.Si selgituste kohaselt oli tekkinud konflikt töid teostanud isikutega, kes olid kadunud ega võtnud ühendust. Ta palus hinnata tehtud tööde mahtu ja kvaliteeti. Tunnistaja hinnangul esines objektil hulgaliselt vaegtöid, maksimaalselt oli töid tehtud 100000 krooni ulatuses. Tunnistaja J.Ti ütluste kohaselt pöördus tema poole S.S, kes rääkis murest seoses vaegtöödega endale kuuluvas eramus asukohaga X Pärnus. Ehitusmehed olla saanud talt asu ette ja võtnud veel ka laenu ning seejärel kadunud. S.S ei teadnud kelle poole pöörduda, et töid teostanud ehitusmehi leida. J.T viis ta kokku G.L´ega, kelle kohta ta 5
(13)1-07-7569 teadis, et viimane olla kedagi sarnases küsimuses aidanud. Tunnistaja ei tea, mida S.S ja G.L omavahel kokku leppisid. Tunnistaja K.R ütlustest tõendina prokurör kohtuistungil loobus. Kohtuistungil kuulatud telefonikõnede salvestustes oli talletatud S.Si ja G.L omavahelised vestlused, samuti G.L ja Andrus Viks´i ning J.Bi vahelised vestlused. Nimetatud salvestustest ja nende järgi koostatud jälitustoimingu protokollidest ei nähtunud kannatanute ähvardamise ega raha või tööde tegemise nõudmise fakti. Samuti kajastavad jälitustoimingu protokollid asjaosaliste tegemisi ajal, mis väljub süüdistusaktis esitatud teo toimepanemise aja piirest – kõnedes ei käsitleta tagasiulatuvalt süüdistusaktis fikseeritud sündmusi, samuti ei ole süüdistus laiendatav ka salvestatud kõnede kaudu sündmustele, mis ei ole süüdistusaktis fikseeritud. Süüdistatavate äratundmiseks esitamise protokollid tõendavad asjaolu, et süüdistatavad kohtusid kannatanutega süüdistusaktis viidatud ajal ja kohas, millist asjaolu kinnitasid ka menetlusosalised ja tunnistajad kohtus. Teatist kriminaalmenetluse alustamise kohta kohus tõendiks ei pea, sest see ei sisalda tõendamisesemesse kuuluvaid asjaolusid kinnitavat või välistavat teavet. Kuriteo toimepanemisele viidata võiva väite fikseerimine kriminaalmenetluse alustamise teatises ei tõenda veel kuriteo toimepanemist. Teatist kriminaalmenetluse alustamise kohta on kohtu hinnangul sama suure tõendamisväärtusega, kui süüdistusakt mis fikseerib süüdistuse sisu ja tõendite loetelu, kuid ei kinnita iseseisvalt kuriteo toimepanemist. Teatist kriminaalmenetluse alustamise kohta ei loe lubatavaks tõendiks ka
§ 63
. Prokurör on seisukohal, et nimetatud tõenditega on süüdistatavate süü tõendamist leidnud. Prokuröri hinnangul esinevad lahknevused kannatanu K.Ai kohtueelses uurimises ja kohtulikus uurimises antud ütluste vahel. Samas on kannatanu ülekuulamise protokollile alla kirjutades kinnitanud kohtueelses uurimises antud ütluste õigsust, millest tulenevalt puudub igasugune alus lugeda neid ütlusi ebausaldusväärseks. Prokuröri hinnangul puudub alus arvata, et kannatanu K.A oleks võinud eeluurimises antud ütlused välja mõelda. Kannatanu K.A hukkus liiklusõnnetuses pärast kohtulikus uurimises ütluste andmist, millest tulenevalt võib kooskõlas
§ 291p.1 avaldada tema kohtueelses uurimises antud ütlused.
Ähvardamisest teatas K.A telefoni teel J.Lile ning seda kõne kuulsid ka viimasega koos viibinud K.K ja A.L. Nimetatud tõendite kogumist järeldub, et süüdistatavad nõudsid K.Ailt, pidades teda K.Kks, Pärnus X tn tehtud tööde eest makstud raha tagastamist, ähvardades kannatanut vastupidise käitumise korral vägivallaga. Prokuröri hinnangul vastab selline tegu G.L osas KarS 214 lg.2 p.4 tunnustele ning palub teda karistada vangistusega 4 aastat. Andrus Viksiksi tegu vastab KarS 214 lg.2 p.4 tunnustele ning prokurör palub teda karistada vangistusega 5 aastat. Süüdistatavad end neile esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav G.L väitis, et S.S palus tema abi K.K leidmiseks. Seda tema ka tegi. Leidmisel palus ta K.K´l helistada S.S´ile, mida K.K ka tegi. Ähvardanud K.K´t ega K.A´atit ta ei ole, samuti ei ole neilt nõudnud raha maksmist. Ühe isiku ülesotsimine ja talle teisele isikule helistamise palve edastamine ei ole kuritegu. Andrus Viksiks oli G.L´ega lihtsalt kaasas, ka Andrus Viksiks ei ähvardanud kedagi ega nõudnud raha maksmist. Süüdistatav Andrus Viksiks väitis, et oli G.L´ga lihtsalt kaasas kui viimane kohtus K.A´iga, keda ta pidas K.K´ks. Kaasas oli seetõttu, et nad pidid koos G.L´ega ja E.S´ga 6
(13)1-07-7569 baari X sööma minema ning G.L kohtumine K.A´iga toimus söögikoha vahetus ligiduses X keskuse ees. Pärast kohtumist läksidki nad kokkulepitud kohta sööma, kus nendega hiljem liitus J.B ja K.K. Seal edastati viimasele palve helistada S.Sile, mida K.K ka tegi. Andrus Viksiksi juuresolekul kedagi ei ähvardatud ega raha maksmist ei nõutud. G.L kaitsja seisukoha kohaselt on kannatanud andnud kohtuistungil vahetult ütlusi ning vastanud ristküsitluses mõlema poole küsimustele. Seega tuleb arvestada nende kohtumenetluses antud ütlusi. Pärast kohtuliku uurimise käigus vahetult ütluste andmist ei võimalda
§ 291
p.1 avaldada enam selle isiku poolt eeluurimises antud ütlusi ka juhul, kui isik on peale ütluste andmist surnud. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et K.K osutas S.S´i tellimusel ehitusteenust Pärnus X asuval objektil, mille eest oli saanud ettemaksuna tasu. Tunnistajate S.S´i ja A.T ütlustega on tõendatud, et osa kokkulepitud töid oli teostamata ning osa teostatud töödest halva kvaliteediga. Seega oli S.S´il K.K vastu tsiviilõiguslik nõue tegemata tööde tegemiseks ja tehtud töös puuduste kõrvaldamiseks või enammakstud summa tagastamiseks. Nõude esitamiseks oli vaja üles otsida K.K, kes oli objektilt lahkunud ega vastanud S.Si telefonikõnedele. TsÜS § 118 lg.1 ja VÕS § 619 lubab volitada käsundi täitmiseks ka kolmandaid isikuid, nii volitas S.S K.K ülesotsimiseks ja temale helistamise teate edastamiseks G.L. Sellist asjaolu kinnitab ka tunnistaja J.T. Seega täitis G.L K.Kd üles otsides ja talle S.Sile helistamise teadet edastades S.Si õiguspärast käsundit. Kannatanute ähvardamise fakt ei ole aga ühegi tõendiga kinnitamist leidnud. Ähvardamise fakti eitasid kohtuistungil mõlemad kannatanud ning ka ülejäänud süüdistatavate ja kannatanute kohtumiste juures viibinud tunnistajad J.B ja E.S. Seega on ähvardamise osas tegemist kahtlusega, mida kriminaalmenetluses esitatud tõenditega ei ole kõrvaldatud, millest tulenevalt tuleb selline kahtlus tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kaitsja palub G.L õigeks mõista. Andrus Viksiksi kaitsja hinnangul tuleb kriminaalasja lahendamisel juhinduda üksnes kohtus vahetult uuritud tõenditest. Nendest ähvardamise ega varalise kasu üleandmise nõudmise fakti ei nähtu. G.L poolt K.K´le edastatud S.S´ile helistamise palve ei ole kuidagi samastatav varalise kasu üleandmise nõudega. Kaitsja palub Andrus Viksiksi õigeks mõista. Maakohtu seisukoht Süüdistatavat süüdistatakse KarS § 214 järgi, mis kriminaliseerib varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Seega moodustavad nimetatud karistusõigusnormi objektiivse koosseisu, varaline kasu, selle üleandmise nõudmine, nõude sidumine (psüühilise või füüsilise) vägivalla kasutamisega. Vastavalt TsÜS § 66 on vara isikule kuuluv rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum (nn. majanduslik varamõiste). Varaline kasu tähendab seega positiivset muudatust süüdlase varalises seisus ja sellele vastavat negatiivset muudatust kannatanu varalises seisus (st. väljapressimine on suunatud kannatanu viimisele varalise enesekahjustuseni). Eeltoodust tulenevalt saab varalise kasu üleandmise nõudmisena KarS § 214 mõttes käsitleda üksnes sellise rahaliselt hinnatava nõude esitamist, mille nõudmiseks nõudjal õigus puuduks, sest endale omandiõiguse alusel kuuluva vara tagasinõudmine mitteomanikust valdajalt ei kutsu esile positiivset muudatust süüdlase varalises seisus ega sellele vastavat negatiivset muudatust kannatanu varalises seisus. Seega on süüdistatavate tegevuses KarS § 214 objektiivse koosseisu tunnuste esinemise hindamiseks oluline tuvastada esmalt koosseisuelemendina varalise kasu esinemine. 7
(13)1-07-7569 Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt nõudsid süüdistatavad K.K´lt ja K.A´ilt (viimast ekslikult K.Kks pidades) 250000 krooni tagasimaksmist S.S´ile. Nimetatud summa oli S.S andnud K.Kle ettemaksuna Pärnus X asuval objektil ehitustööde tegemise eest. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et S.S´i ja K.K poolt esindatava juriidilise isiku XX OÜ vahel oli võlasuhe, mille esemeks oli viimase poolt ehitustööde tegemine Pärnus X asuval objektil. Tööde tegemist korraldas K.K. Sellist asjaolu kinnitavad nii kannatanute, kui tunnistajate S.S, J.L ja A.L ütlused. Kohtu hinnangul on selline võlasuhe käsitletav töövõtulepinguna VÕS § 635 mõttes. Selle sätte kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg.3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Puudub vaidlus ka selles, et S.S tasus K.K poolt näidatud arveldusarvetele 315 000 krooni, millest 50000 krooni vormistati laenulepinguna (vt. toim. lk 51-56). Seega isegi lahutades omaval laenulepingust ja töövõtulepingust tulenevad võlasuhted, tuleb lugeda, et S.S tasus Pärnus X asuval objektil ehitustööde tegemise eest ettemaksuna K.K poolt näidatud arveldusarvetele (XX OÜ ja A.L) vähemalt 265 000 krooni. Viimast kinnitasid kohtuistungil ka K.K ja A.L. Samuti puudub vaidlus ka selles, et K.K ei saavutanud teenuse osutamisega kokkulepitud tulemust. Sellist asjaolu kinnitavad tunnistajad S.S, A.T, J.L, A.L ja kannatanu K.K. Seega ei muutunud S.S´i poolt K.K´le ettemaksuna ülekantud raha K.K jaoks sissenõutavaks. Kooskõlas AÕS § 92 lg.1 ei tekkinud seega ka K.K´l omandiõigust selle raha suhtes. Nimetatud sätte kohaselt on vallasasja omandiõiguse ülemineku tingimusteks valduse üleandmine ja kokkulepe omandi üleandmises. Raha on aga käsitletav vallasasjana TsÜS § 49 lg.1 ja § 50 lg.1 ja 2 koostoimes (kehaline ese, mis ei ole kinnisasi). Antud juhul oli S.S küll andnud K.K´le üle valduse raha kui vallasasja suhtes, kui kooskõlas VÕS § 637 lg.3 tuleb omandiõiguse ülemineku hetkeks lugeda töö valmimise hetk, milline ei olnud aga veel saabunud. Seega jäi ettemaksuna üle antud raha endiselt S.S´i omandisse. Teenuse osutamisega kokkulepitud tulemuse mittesaavutamine on töövõtulepingu rikkumine VÕS § 76 lg.3, § 100 ja § 641 kohaselt. VÕS § 101 tulenevalt oli S.S õigustatud kasutama järgmisi õiguskaitsevahendeid: kohustuse täitmise nõudmine, enda võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumine, kahju hüvitise nõudmine, lepingust taganemine ja hinna alandamine. Õiguskaitsevahendi kohaldamiseks K.K´ga kontakti leidmine oli S.S´i poolt õiguspärane tegevus. Selleks G.L kasutamine enda esindajana oli samuti kooskõlas TsÜS § 115 lg.1. G.L volitamist K.K´ga kontakti loomiseks kinnitavad nii tunnistajad S.S ja J.T, kui ka süüdistatav G.L. Eeltoodud asjaolud on kohtu hinnangul omavahel loogilises seoses ning kohtul puudub põhjus kahelda nende tõelevastavuses. Kuivõrd S.S´i poolt K.K´le üle antud raha ei olnud eeltoodud põhjusel viimase ega ka viimase poolt esindatava XX OÜ omandisse üle läinud, oli S.S´il õigus see VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendite abil enda valdusesse tagasi nõuda. Sama õigus tuleneks S.S´il ka AÕS §-st 80, kui VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendi kasutamise tulemusena langeks ära K.K´le üle antud raha edasise valdamise õigus. Seega ei oleks S.S´i ega ka tema esindaja poolt raha tagastamise nõude õiguspärane esitamine käsitletav K.K varaliste hüvede ründamisena, kuna nimetatud raha kuulub S.S´i mitte K.K vara koosseisu. Seega ei saaks K.K´le mittekuluva raha tagastamine selle 8
(13)1-07-7569 seaduslikule omanikule kahjustada K.K varalist seisundit. K.K isiklik varaline seisund jääb samaks ka endale mittekuuluva (st. tema vara koosseisu mittekuuluva) vara tagastamisel seaduspärasele omanikule. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et S.S´i või tema esindaja poolt kannatanu võlale viitamine oleks ületanud summat, mis S.S oli K.K valdusesse, kuid mitte omandisse andnud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüdistatavad ei sekkunud kannatanute varalisse sfääri eesmärgiga kutsuda selles esile muutus kannatanu kahjuks ja nende kasuks. Seega ei esinenud antud juhul süüdistatavatele omistatud tegevuses varalist kasu koosseisuelemendina, millest tulenevalt saa nende käitumine vastata ka KarS § 214 süüteokoosseisu tunnustele. KarS § 2 lg.2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüteokoosseisu puudumisel on süüdistatavate karistamine KarS § 214 järgi välistatud. Järgnevalt analüüsib kohus, kas süüdistatavate käitumises võis esineda KarS § 257 sätestatud süüteokoosseisu tunnused. Nimetatud karistusõigusnorm kriminaliseerib oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Seega moodustavad nimetatud karistusõigusnormi objektiivse koosseisu tõelise või oletatava õiguse olemasolu, selle teostamine ebaseaduslikus korras. Eeltooduga on tuvastanud, et S.S´il oli Pärnus X asuva objekti ehitustöödeks sõlmitud töövõtulepingu alusel tehtud ettemaksu tagasinõudmise õigus K.K vastu ning ta volitas G.L otsima üles K.K selleks, et enda vastavat õigust teostada. Selleks, et inkrimineerida süüdistatavatele KarS § 257 kohase süüteo toimepanemine on järgnevalt vaja analüüsida, kas süüdistatavad teostasid nimetatud nõudeõigust S.S´i nimel ning kas selle teostamise viis oli ebaseaduslik. Süüdistusakti kohaselt heidetakse süüdistatavatele ette koosseisu tunnuste realiseerimist esmalt 14.11.2006.a. ajavahemikul kella 17.00-17.45-ni Pärnu linnas, X tn asuva X keskuse ees K.A´i (keda nad ekslikult pidasid K.K´ks) suhtes ning samal päeval ligidal (Pärnu linnas, X tänaval) asuvas baaris X K.K suhtes.
§ 68
lg.4 ja 5 kohaselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Seega on tunnistajate ütluste tõendina lubatavuse hindamiseks oluline tuvastada, mis on käesolevas kriminaalasjas tõendamisesemeks ning milline on see isikute ring, kes omavad vahetut teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. X keskuse ees toimunud kohtumisest võtsid vahetult osa K.A ja süüdistatavad ning hiljem liitus nendega ka J.B. Eemalt nägi seda pealt ka E.S. Seega on nende isikutega piiratud nende isikute ring, kelle ütlused saavad olla vahetuks tõendiallikaks ning teiste isikute ütlusi selle kohta saab üle kuulata üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Käesoleval juhul kuulas kohus üle kõik vahetud tõendiallikad. K.A eitas kohtuistungil selgelt raha nõudmist või vägivalla (sh. nii psüühilise kui füüsilise vägivalla) kasutamist süüdistatavate poolt. Samale küsimusele andsid selge eitava vastuse ka teised vahetult sündmuskohal viibinud isikud G.L, Andrus Viks, J.B ja 9
(13)1-07-7569 E.S. Seega ei ole kohtu hinnangul vahetust tõendiallikast kogutud teabest võimalik järeldada rahalise nõude esitamist või vägivalla kasutamist süüdistatavate poolt K.A´i suhtes. Kuigi oludes, kus vahetud tõendiallikad on kohtuliku uurimise käigus üle kuulatud ning sellest tulenevalt ei saa kohus otsuse tegemisel käsitleda kaudsetest tõendiallikatest pärit teavet, peab kohus obiter dictumi korras vajalikuks märkida, et kohtu hinnangul ei ole raha nõudmise või vägivalla kasutamise fakti antud asjaolude võimalik tõsikindlalt järeldada kaudse tõendiallikana (kuivõrd tema teave tegelikult aset leidnud asjaolude kohta ei olnud mitte vahetu, vaid pärines telefonivestlusest K.A´iga) käsitletava J.L´i ütlustest, sest kohtus antud ütluste kohaselt ei kuulnud ta otsest ähvardust. K.A´i ähvardamise kohta ei osanud midagi kindlalt öelda ka teine kaudse tõendiallikana käsitletav tunnistaja A.L. Vägivalla kasutamist eitas ka sündmuskohal viibinud Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakonna kriminaaltalituse vanem politseiinspektor A.G, kelle hinnangu kohaselt ei saanud kannatanud üldse aru miks politsei seal on. Prokuröri hinnangul esinevad lahknevused kannatanu K.A´i kohtueelses uurimises ja kohtulikus uurimises antud ütluste vahel, kuid olukorras kus K.A on ülekuulamise protokollile alla kirjutades kinnitanud kohtueelses uurimises antud ütluste õigsust, puudub igasugune alus lugeda neid ütlusi ebausaldusväärseks. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kriminaalmenetluses kehtib
§ 15
lg.1 kohaselt kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõte, mille kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Riigikohtu 19.03.2007.a. lahendi nr 3-1-1-113-06 kohaselt on kohtueelses menetluses antud ütlustel üksnes nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Sellest tulenevalt puudub kohtul Riigikohtu 21.03.2007.a. lahendi nr 3-1-1-1-07 kohaselt võimalus tunnistada usaldusväärseks hoopiski eeluurimisel antud ütlused ning jätta kõrvale ristküsitlusel saadud tulemused. Riigikohtu 02.04.2007.a. lahendi nr 3-1-1-3-07 kohaselt saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Seega saab kohus tugineda üksnes K.A´i poolt vahetult kohtus antud ütlustele. Kohus ei nõustu prokuröriga ka selles, et kuivõrd kannatanu K.A hukkus liiklusõnnetuses pärast kohtulikus uurimises ütluste andmist, võib kooskõlas
§ 291
p.1 avaldada tema eeluurimises antud ütlused ning võtta need kriminaalasja lahendamisel aluseks vahetult kohtus antud ütluste asemel. Kohtu hinnangul on
§ 291
p.1 mõte võimaldada kohtumenetluse läbiviimist kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega juhul kui isik on surnud enne kohtus ütluste andmist ega saa seetõttu kohtus vahetult ütlusi anda. Oludes, kus isik on kohtus vahetult ütlused andnud ning mõlemad võistleva menetluse pooled on saanud võrdse võimaluse tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ristküsitluses, tuleb
§ 15lg.1 kohaselt kasutada üksnes ristküsitlusel saadud ütlusi.
Süüdistusaktis esitatud teises episoodid, mis leidis aset 14.11.2006.a. Pärnu linnas, X tänaval asuvas baaris X, osalesid vahetult süüdistatavad, E.S, J.B ja K.K. Seega on nende isikutega piiratud nende isikute ring, kelle ütlused saavad olla vahetuks tõendiallikaks ning teiste isikute ütlusi selle kohta saab üle kuulata üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Käesoleval juhul kuulas kohus üle kõik vahetud tõendiallikad. K.K eitas kohtuistungil raha nõudmist või vägivalla (sh. nii psüühilise kui füüsilise vägivalla) kasutamist süüdistatavate poolt. Baaris X edastasid süüdistatavad talle palve, et ta helistaks S.S´ile, mida ta ka tegi. Kõne käigus leppis ta otse S.S´iga kokku asjade edasise lahendamise. Sama kinnitasid ka teised vahetult sündmuskohal viibinud isikud 10
(13)1-07-7569 G.L, Andrus Viks, J.B ja E.S. Seega ei ole kohtu hinnangul vahetust tõendiallikast kogutud teabest võimalik järeldada rahalise nõude esitamist või vägivalla kasutamist süüdistatavate poolt ka K.K suhtes. Kohtu hinnangul ei nähtu ühestki kohtuistungil vahetult uuritud tõendist, et süüdistatavad oleksid nõudnud kannatanutelt raha tasumist. S.S´i ütluste kohaselt volitas ta G.L otsima üles K.K ja edastama talle helistamise palve. Sama kinnitas ka G.L. Seda, et G.L tegevus seonduvalt K.K´ga piirdus üksnes viimasele rahulikult S.S´ile helistamise teate edastamisega, kinnitasid ka teised sündmuskohal viibinud isikud Andrus Viks´i, E.S, J.B ning ka kannatanu K.K. Seega ei teostanud süüdistatavad kannatanute suhtes mitte S.S´i nõudeõigust, vaid esitasid teate viimasele helistamise kohta. Koos vastava teate edastamisega helistamise põhjuse võimalik selgitamine süüdistatavate poolt ei muuda helistamise teate edastamist veel raha tagasimaksmise nõude esitamiseks. Samuti ei ole ühestki kohtuistungil vahetult uuritud tõendist võimalik tõsikindlalt järeldada, et mistahes süüdistatavate poolt kannatanute suhtes suunatud tegevus oleks olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega.
§ 61
kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RK 3-1-1-94-04). Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (RK 3-1-1-16-04). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
§ 61
lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (RK nr 3-1-1-88-06). Tõendamisel ja tõendite hindamisel tuleb lähtuda
§ 7
lg.2 ja 3 mille kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust ning kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.
§ 7
lg.3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt ei saa süüdimõistev kohtuotsus põhineda oletustel ja kuuldustel, vaid ainult tõsikindlatel tõenditel, millised on kogutud kriminaalmenetlusõigust järgides. Antud juhul ei tulene ühestki kohtuistungil vahetult uuritud tõendist, et süüdistatavad oleksid nõudnud kannatanutelt raha tasumist või oleksid kannatanute suhtes kasutanud vägivalda, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamist, isikult 11
(13)1-07-7569 vabaduse võtmist, isiku vabaduse piiramist või sellega ähvardamist. Seega ei vasta süüdistavate tegevus ka KarS § 257 objektiivse koosseisu tunnustele, millest tulenevalt on KarS § 2 lg.2 kohaselt nende karistamine ka KarS § 257 järgi välistatud. Muuhulgas kinnitab süüdistatavate käitumises varalise kasu nõude üleandmise puudumine ning sellise nõude vägivalla kasutamisega sidumise puudumine veelkord ka kohtu ülalesitatud seisukohta süüdistatavate käitumises ka KarS § 214 sätestatud süüteokoosseisu puudumise kohta. Vastupidine seisukoht oleks kohtu hinnangul süüdistatava süüd eeldav ja
§ 7lg.3 vastane.
Kriminaalrepressiooni kohaldamine on oma olemuselt isiku põhiõigusi niivõrd intensiivselt riivav, et selle kohaldamine on põhjendatud ainult äärmuslikul juhul – kui isik ründab koosseisupärase ja õigusvastase teoga süüliselt selgelt kriminaalõiguslikult kaitstavat õigushüve ning tema süü on riikliku karistussunni kohaldamiseks piisavalt suur. Nimetatud asjaolude esinemine peab olema kriminaalmenetluses lubatud tõenditega tõsikindlalt tuvastatud. Juhul kui võistlevas menetluses kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik ilma kahtlusteta sellist järeldust teha, on isiku suhtes kriminaalrepressiooni kohaldamine lubamatu. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et G.L´le etteheidetav käitumine ei vasta KarS § 214 lg.2 p.4 ega KarS § 257 koosseisulistele tunnustele ning Andrus Viks´ile etteheidetav käitumine ei vasta KarS § 214 lg.2 p.1 ja 4 ega KarS § 257 koosseisulistele tunnustele. Seega puudub kohtul võimalus ja vajadus ka
§ 268lg.8 alusel süüdistatavatele etteheidetud süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks Kar
S § 257 järgi. KarS § 2 lg.2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuivõrd kohtu hinnangul puudub süüdistatavate käitumises süüteokoosseis, on nende karistamine KarS § 2 lg.2 tulenevalt välistatud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus G.L ja Andrus Viks´i neile esitatud süüdistustes õigeks. Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmine.
§ 181
lg.1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik.
§ 175
lg.1 kohaselt on menetluskulud muuhulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Lisaks eeltoodule hüvitab
§ 173
lg.1 p.3 ja lg.4 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral riik kriminaalmenetluses tekkinud lisakulud, milledeks on muuhulgas
§ 177
p.4 kohaselt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel makstavad summad. G.L oli kriminaalasjas vahistatud ajavahemikul 13.12.2006.a. kuni 15.01.2007.a., millest tulenevalt on tal lisaks menetluskulude hüvitamisele õigus nõuda ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Süüdistatavad menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei ole esitanud. Seega puudub kohtul alus
§ 181lg.1 kohaseks menetluskulude hüvitamise otsustamiseks.
Süüdistatavatel on õigus esitada vastav taotlus ka peale kohtuotsuse tegemist ja selle jõustumist. Asitõendid, tõkend ja tsiviilhagi. Asitõendeid: CD-plaadid jälitustoimingute salvestustega jätta
§ 126lg.3 p.1 alusel kriminaalasja juurde.
G.L ja Andrus Viks´i suhtes kriminaalmenetluse tagamiseks kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Tsiviilhagi kriminaalmenetluses G.L ja Andrus Viksiksi vastu esitatud ei ole. 12
(13)1-07-7569 Kohtuotsuse edasikaebamine, jõustumine ja täitmine
§ 319
lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest.
§ 408lg.1 kohaselt kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Igor Pütsep Kohtunik Enn Koolmeister rahvakohtunik 13
(13)Tõnu Kose rahvakohtunik