Obsah (6)

§ 93§ 87§ 49§ 21§ 3§ 103

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-2401 Otsuse kuupäev 23. juuli 2021 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebus Mustvee vallavanema 2. novembri 2

) § 87 lg 1 alusel lastekaitse spetsialisti ametikohalt. Käskkirja kohaselt vabastati kaebaja teenistusest tema soovil. 3-20-2401

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule
2. detsembril 2020 hiljem täiendatud kaebuse, milles palub tunnistada Mustvee vallavanema
3. novembri
4. a käskkiri nr 13-1/20/58-1 õigusvastaseks, muuta kaebaja teenistusest vabastamise aluseks

§ 93

lg-d 1 ja 2 ning mõista Mustvee vallalt välja hüvitis kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses.

1. Tartu Halduskohus võttis
2. detsembri
3. a määrusega kaebuse menetlusse ning otsustas
4. mai
5. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 4.
7. Kaebaja on teenistusest vabastatud õigusvastaselt, sest tema tegelik tahe ei olnud teenistusest lahkuda enda algatusel, vaid ta soovis teenistuses jätkata või alternatiivselt, et ta vabastataks teenistusest

§ 93lg-te 1 ja 2 alusel töövõime vähenemise tõttu.

4.

1. Kaebaja tervis halvenes
2. a augustis ning Eesti Töötukassa
3. augusti
4. a otsusega nr TVH/19/030250 on tuvastatud kaebaja osaline töövõime alates
5. augustist 2019 kuni
6. augustini
7. Eesti Töötukassa
8. mai
9. a otsusega nr TVH/20/022882 on pikendatud kaebaja töövõime vähenemise kestust kuni
10. veebruarini
11. Kaebaja tervis halvenes ootamatult veelgi
12. a septembri algul ning ta oli sunnitud pöörduma arsti poole, kes väljastas talle tema tervisliku seisundi tõttu alates
13. septembrist 2020 haiguslehe. Kaebaja informeeris vastustajat tekkinud olukorrast. Kaebaja naasis ametikohale
14. septembril 2020, mispeale sai ta vallavanemalt ja sotsiaaltöö peaspetsialistilt oma senisele ametis oldud tegevusele hävitava hinnangu. Saadud tagasisidest oli kaebaja sedavõrd haavatud, et tal süvenes esialgne haigusseisund veelgi ning ta ei olnud taas võimeline oma ametikohustusi täitma. Hingelise erutuse seisundis koostas kaebaja vastustaja survel
15. septembril 2020 avalduse, milles palus oma tööleping lõpetada, viidates arusaamatule paragrahvile ning põhjendades, et tema tervislik seisund ei võimalda tal tööülesandeid täita. 4.
16. Tervisliku seisundi tõttu pöördus kaebaja taas arsti poole, kes väljastas alates
17. oktoobrist 2020 uue haiguslehe. Kaebaja andis vastustajale sellest koheselt teada ja nad leppisid kokku, et kaebaja teavitab vallavanemat, millal ta saab oma ametikohale naasta ning taas ametikohustusi täita. Kaebajal ja vallavanemal oli pärast kaebaja
18. septembri
19. a tahteavalduse edastamist kokkulepe, et kaebaja jätkab pärast tervisliku seisundi paranemist samal ametikohal. Kokkulepe oli suusõnaline, kuid see oli teada ka volikogu liikmetele ja teistele ametikaaslastele. Arst lõpetas kaebaja haiguslehe
20. oktoobril 2020, mispeale andis kaebaja vallavanemale teada, et on alates
21. novembrist 2020 naasmas senisele ametikohale. Ametikohale naastes sai kaebaja üllatusena teadlikuks vastustaja otsusest, et ta on teenistusest vabastatud

§ 87lg 1 alusel 2.

novembri

1. a seisuga. 4.
2. Enne teenistusest vabastamist peaks ametiasutus välja selgitama, millised on väljavaated teenistussuhte jätkamiseks ametnikuga ning kuulama ära isiku arvamuse ja vastuväited. Haldusakti ei tohi anda ilma isikut ära kuulamata, kui asi otsustatakse tema kahjuks. Lisaks ei ole vastustaja järginud seadusest tulenevaid teenistusest vabastamisest etteteatamise tähtaegu. 4.
3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Vastustajale oli teada kaebaja tegelik tahe ametis jätkata. Juhul kui kaebaja ei oleks olnud enam võimeline oma tööülesandeid tervislikel põhjustel täitma, oleks kaebaja tegelik tahe olnud see, et talle oleks ette nähtud ametniku sotsiaalsed tagatised, s.o hüvitis Eesti Töötukassalt osalise töövõime korral kaebaja kahe aasta keskmise palga ulatuses või puuduva töövõime korral kaebaja seitsme aasta keskmise palga ulatuses. Kuna kaebaja 2 3-20-2401 vabastati teenistusest

§ 87lg 1 alusel, siis eelnimetatud sotsiaalsed tagatised talle töötuskindlustuse seaduse (TKindl

S) § 6 lg 2 p 1 alusel ei kohaldu. 4.

1. Kaebaja
2. septembri
3. a pöördumist ei saa lugeda

§ 87

lg-s 1 sätestatud kirjalikuks taotluseks, sest selles puudus üheselt mõistetav selge õiguslik alus, selles ei kajastunud kaebaja tegelik tahe ning kaebaja oli viidanud töölepingule, mida tegelikkuses poolte vahel ei eksisteerinud. Kaebaja pöördumises esinesid puudused, mistõttu oleks vastustaja pidanud määrama kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Tahteavaldus oli esitatud vallavanema survel. Tegemist on tühise tehinguga eksimuse ja pettuse tõttu (TsÜS § 92 lg-d 1 ja 2 ning § 94 lg 1), mistõttu ei ole tahteavaldusel TsÜS § 84 lg 1 kohaselt algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kui kohus leiab, et tahteavaldus on õiguspärane ja kehtiv, siis on kaebaja seisukohal, et see oli tagasivõetud, mistõttu ei saa seda lugeda tehtuks.

1. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 5.
2. Kaebaja läks haiguslehele alates
3. septembrist 2020 ning informeeris sellest vastustajat telefoni teel. Kaebaja naasis ametikohale
4. septembril 2020 ning samal päeval toimus kaebaja, sotsiaaltöö spetsialisti ja vallavanema vahel vestlus. Arutati töökorraldust ning kaebaja senisele tööle oli ka etteheiteid. Vestluse lõpus ütles kaebaja, et kaalub teenistusest lahkumist. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta ei olnud pärast vestlust võimeline oma tööülesandeid täitma. Kaebaja oli
5. ja
6. septembril 2020 tööl ning täitis oma ülesandeid. Vastustaja ei ole kaebajale avaldanud lahkumisavalduse kirjutamiseks mingit survet. 5.
7. Kaebaja saatis vallavanemale
8. septembril 2020 e-kirja, mille kohaselt peab ta ikkagi mõistlikuks lahkuda. Manusena oli lisatud ka avaldus, milles kaebaja palus oma tööleping lõpetada. Tegemist on selge ja üheselt arusaadava digitaalselt allkirjastatud taotlusega teenistusest lahkuda, kuna kaebaja ei suuda oma tervisliku seisundi tõttu tööülesandeid täita. 5.
9. Kaebaja jäi uuesti haiguslehele
10. oktoobril 2020, andis sellest vallavanemale teada ja lepiti kokku, et kaebaja annab teada, millal ta haigusleht lõppeb ning et siis vormistatakse teenistussuhte lõpetamine. Juhul kui kaebaja jõuab järeldusele, et ta siiski soovib jätkata oma senisel teenistuskohal, lepib ta selles sotsiaaltöö spetsialistiga kokku ja esitab vastava avalduse. Kaebaja ei ole pöördunud suuliselt ega kirjalikult teenistussuhte jätkamise sooviga sotsiaaltöö spetsialisti ega vallavanema poole. Vastustaja ei saanud vallavolikogu liikmeid ega teisi ametikaaslasi informeerida kokkuleppest, et kaebaja naaseb oma ametikohale, kuna sellist kokkulepet ei ole sõlmitud. Kaebaja haigusleht lõpetati
11. oktoobril 2020 ja kaebaja andis sellest vallavanemale teada. Kaebaja ei teatanud, et soovib teenistuses jätkata. Kaebaja andis
12. novembril 2020 vastustajale talle teenistusülesannete täitmiseks antud vara aktiga üle, talle anti teenistusest vabastamise käskkiri ja maksti lõpparve. Kaebaja ei avaldanud ka viimasel tööpäeval mingit soovi teenistust jätkata. 5.
13. Vaidlusalust haldusakti ei ole antud kaebaja kahjuks, vaid kaebaja vabastati teenistusest vastavalt tema esitatud avaldusele. Viitest töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p-le 1 ei saa kuidagi välja lugeda, et ta soovib teenistuses jätkata. Samuti on kaebaja viimase tööaasta jooksul töövõime vähenemise tõttu viibinud haiguslehel üksnes 54 kalendripäeva, mistõttu puuduks alus tema teenistuses vabastamiseks

§ 93lg-te 1 ja 2 alusel.

5.5. Alusetu on kaebaja väide, et vastustaja ei ole järginud teenistusest vabastamise tähtaegu. Tähtaegu ei ole järginud kaebaja (

§ 87lg-d 2 ja 3).

Kaebaja esitas avalduse

1. septembril 2020 ja soovis, et viimaseks tööpäevaks loetakse
2. oktoober
3. Seega teavitas kaebaja vastustajat ainult kolm kalendripäeva ette. Vastustaja oleks võinud

§ 87lg 4 alusel vabastada kaebaja teenistusest ka 2.

oktoobril 2020, kuid tuli kaebajale vastu, et ta ravikindlustust ja haigushüvitist ei kaotaks.

§ 87lg 6 kohaselt on ametniku teenistussuhte viimane päev taotluses märgitud päev.

Kui taotluses ei ole järgitud

§ 87

lg-tes 2 ja 3 nimetatud tähtaegu, siis on teenistussuhte viimane päev teenistusest vabastamise haldusaktis 3 3-20-2401 märgitud päev. Kaebaja esimene tööpäev pärast haiguslehel viibimist oli 2. november 2020. Kaebajat ei ole vabastatud ametist salaja, vaid on oodatud ära, millal ta teenistusse naaseb. 5.6.

§ 87

lg 5 järgi võib ametnik teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Vallavanem ei ole taotluse tagasivõtmiseks andnud kaebajale suuliselt ega kirjalikult nõusolekut ning kaebaja ei ole seda ka taotlenud. 5.7. Kaebaja ei ole vastustajale teatanud, et tal on Eesti Töötukassa poolt tuvastatud osaline töövõime ning kui osaline töövõime oleks olnud tingitud haigusest seoses teenistusülesannete täitmisega, oleks kaebaja kindlasti taotluse vastava hüvitise maksmiseks vastustajale esitanud (

§ 49lg 6; Vabariigi Valitsuse 1.

aprilli 2016. a määruse nr 41 „Ametniku hukkumise või surma, osalise või puuduva töövõime ning ajutise töövõimetuse korral makstava hüvitise, ametniku matuse korraldamise kulude ning ravi- ja ravimikulude hüvitise arvutamise ja väljamaksmise kord“ (määrus nr 41) § 2 lg 2 ja lg 3 p 2). Töötuskindlustushüvitis töötuskindlustuse seaduse kohaselt ja

§ 49lg 6 alusel makstav hüvitis ei ole omavahel seotud.

Kaebaja pidi ette nägema, et kui ta lahkub teenistusest omal soovil, siis talle töötuskindlustushüvitist ei maksta. KOHTU SEISUKOHT

1. Vaidluse all on, kas Mustvee vallavanem vabastas
2. novembri
3. a käskkirjaga nr 13-1/20/58-1 kaebaja õiguspäraselt lastekaitse spetsialisti ametikohalt

§ 87

lg 1 alusel ning kas esineb alus kaebaja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja vastustajalt kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks.

1. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja survestas teda
2. septembri
3. a avaldust esitama, avaldus esitati hingelise erutuse seisundis ning vastustaja on kaebaja
4. septembri
5. a avalduses väljendatud tahet ebaõigesti tõlgendanud. Kaebaja tegelik tahe ei olnud teenistusest lahkuda enda algatusel. Kaebaja tahe oli suunatud teenistuses jätkamisele (tema hinnangul oli pooltel vastavasisuline kokkulepe) või alternatiivselt, et ta vabastataks teenistusest

§ 93lg-te 1 ja 2 alusel töövõime vähenemise tõttu.

Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja täitnud nõuetekohaselt uurimiskohustust ning on rikkunud ärakuulamisõigust. Samuti ei ole vastustaja järginud kaebaja teenistusest vabastamisel etteteatamise tähtaegu. Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et Mustvee vallavanema 2. novembri 2020. a käskkiri nr 13-1/20/58-1 on õiguspärane. 8. Kaebaja vabastati vaidlusaluse haldusaktiga teenistusest

§ 87lg 1 alusel.

Eelnimetatud sätte kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku taotluse alusel, mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule. Vastustaja hinnangul on vastavaks taotluseks kaebaja

1. septembril 2020 Mustvee valla vallavanemale edastatud avaldus. Kaebaja edastas vallavanemale
2. septembril 2020 e-kirja, milles märgib: „pean ikkagi mõistlikuks lahkuda“ (tl 42). E-kirjale oli manusena lisatud kaebaja digitaalselt allkirjastatud
3. septembri
4. a avaldus, mille sisu on järgmine: „Palun lõpetada minu tööleping § 88 lg 1 p 1 alusel kuna minu tervislik seisund ei võimalda mul tööülesandeid täita, palun minu viimaseks tööpäevaks lugeda 02.10.2020“ (tl 9). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ning leiab, et kaebaja
5. septembri
6. a avalduse näol on tegemist

§ 87

lg-s 1 kirjeldatud kirjaliku taotlusega teenistusest vabastamiseks kaebaja enda algatusel, mille alusel teenistussuhte lõpetamine oli õigustatud. Haldusasja materjalidest tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja väide, et vastustaja on tema tahteavaldust meelevaldselt tõlgendanud ning et tahteavaldus on tehtud eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 75 lg 1, § 92 ja § 94). 4 3-20-2401 8.

1. Nii vastustaja kui ka kaebaja selgitustest nähtub, et enne vaidlusaluse avalduse esitamist toimus poolte vahel
2. septembril 2020 vestlus, mille raames tegi vastustaja kaebajale teenistusülesannete täitmisega seoses ka etteheiteid (tl-d 21p ja 39p). On võimalik, et kaebaja otsust teenistusest lahkuda mõjutas
3. septembril 2020 toimunud vestlus ja tema tööle antud negatiivne hinnang, kuid haldusasjas esitatud tõenditest ei ilmne, et vastustaja oleks kaebajat survestanud
4. septembril 2020 avaldust teenistusest lahkumiseks esitama või et kaebaja esitas avalduse hingelise erutuse seisundis. Kaebaja sellekohased väited on paljasõnalised. Kaebaja ei ole avaldust teenistussuhte lõpetamiseks esitanud vestluse ajal või vahetult pärast vestlust, vaid järgmisel päeval. On pigem usutav, et kaebaja kaalus enda teenistuses jätkamise võimalikkust ning jõudis järeldusele, et ei soovi Mustvee vallas lastekaitse spetsialisti ametikohal jätkata. Samuti viitab kaebaja
5. septembri
6. a e-kirja sõnastus, mille kohaselt ta „peab ikkagi mõistlikuks lahkuda“, sellele, et isik kaalus oma võimalusi ja soove ning tegi otsuse, et tema jaoks on teenistusest lahkumine kõige mõistlikum lahendus. Kaebaja
7. septembril 2020 vastustajale esitatud e-kiri ja sellele lisatud avaldus ei viita, et vastustaja oleks kaebajat teenistusest lahkuma suunanud või selleks kaebajat survestanud. Samuti kinnitab vastustaja, et kaebaja täitis pärast
8. septembri
9. a vestlust oma teenistusülesandeid järgmisel kahel päeval (tl 39p) ning seega ei ole kohtule usutav, et kaebaja vaimne seisund oli pärast vestlust niivõrd häiritud, et kaebaja tahteavaldus ei olnud tema tegeliku sooviga kooskõlas. Teenistusülesannete täitmist
10. ja
11. septembril 2020 kinnitab ka asjaolu, et kaebajale väljastati töövõimetusleht uuesti alles alates
12. oktoobrist 2020 (tl 11). 8.
13. Kaebaja palus teenistussuhe lõpetada, kuna leidis, et tema tervislik seisund ei võimalda tal tööülesandeid täita. Asjaolu, et kaebaja palus lõpetada töölepingu, kuigi kaebaja kui ametnikuga ei olnud sõlmitud töölepingut, vaid ta oli

§ 21lg 1 alusel Mustvee vallavanema 1.

novembri 2018. a käskkirjaga nr 13-1/54 nimetatud lastekaitse spetsialisti ametikohale (tl 6), ei ole kaebaja tahte tõlgendamisel määrava tähendusega. See, et kaebaja on avalduses ekslikult kirjeldanud teenistussuhet kui töölepingulist suhet, ei mõjuta tema avalduse eesmärki ega anna kohtule alust arvata, et kaebaja ei olnud avaldust kirjutades võimeline oma tegelikku tahet väljendama. Samuti ei pea

§ 87

lg-s 1 kirjeldatud kirjalikus taotluses sisalduma õiguslik alus, millele tuginedes isik teenistusest vabastamist soovib. Avalduses peab kajastuma üksnes isiku tahe teenistussuhe omal algatusel lõpetada. Kaebaja

1. septembri
2. a avaldusest on mõistetav, et kaebaja ei soovinud Mustvee valla lastekaitse spetsialisti ametikohal enam jätkata ning esitas seetõttu avalduse teenistussuhte lõpetamiseks. 8.
3. Kaebaja avalduse muud moodi mõistmiseks ei anna alust ka avalduses tehtud viide TLS § 88 lg 1 p-le
4. Kohus selgitab, et kuigi kaebaja ei ole seaduse nimetust oma avalduses märkinud, siis kaebaja viitest töölepingule on mõistetav, et tegemist on töölepingu seaduse regulatsiooniga. 8.3.
5. TLS § 88 lg 1 p 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu) ning töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul. Kaebaja viidatud töölepingu seaduse sätet

§ 3lg 1 alusel ametnikele ei kohaldata.

Samuti ei ole võimalik avaldusest aru saada, et kaebaja ei soovi siiski enda algatusel teenistussuhte lõpetamist, vaid et vastustaja peaks ta

§ 93

lgte 1 ja 2 alusel (ametnikele kohalduv säte teenistusest vabastamise kohta töövõime vähenemise tõttu) omal algatusel teenistusest vabastama. Kaebaja

1. septembri
2. a e-kirjast ja sellele 5 3-20-2401 lisatud avalduse sõnastusest on pigem mõistetav, et kaebaja on teinud oma tervisest tuleneva otsuse teenistusest lahkuda. 8.3.
3. Kaebaja ei esitanud vastustajale koos
4. septembri
5. a avaldusega oma terviseprobleemide kirjeldust ega tervisehäireid kinnitavaid tõendeid, millest vastustaja oleks võinud järeldada, et kaebaja soovib, et vastustaja ta

§ 93

lg-tele 1 ja 2 tuginedes teenistusest vabastaks ning mis kinnitaksid eelnimetatud sätete eelduste täidetust. Kaebaja ei näitlikustanud vastustajale, et ta ei ole saanud oma teenistusülesandeid pikema aja jooksul töövõime vähenemise tõttu täita ning et on alust arvata, et võimetus teenistusülesandeid täita sama aasta jooksul kordub. Kaebaja ei esitanud vastustajalt mingit teavet, millest juhindudes oleks vastustaja saanud või pidanud kaaluma, kas esineb alus kaebaja töövõime vähenemise tõttu teenistusest vabastada. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et haldusorgan oleks ka kaebaja osalisest töövõimest teadlik olnud. Vastustaja teadis üksnes, et kaebaja viibis

1. a septembris ja oktoobris töövõimetuslehel. Ainuüksi kaebaja
2. septembri
3. a avalduses tehtud viide töölepingu seaduse sättele, mis puudutab sarnaselt eelviidatud avaliku teenistuse seaduse sätetele isiku töövõime vähenemist ja tööandja võimalust sellel alusel töötajaga töösuhe lõpetada, ei ole piisav, et kaebaja avaldust saaks kaebaja soovitud viisil mõista. 8.3.
4. Kohus saab kaebaja
5. septembri
6. a avaldusest sarnaselt vastustajaga aru, et kaebaja tahe oli teenistussuhe enda algatusel lõpetada tema halvenenud tervise tõttu. Samuti puudub kaebajal subjektiivne õigus vastustajalt nõuda, et viimane kaebaja omal algatusel

§ 93lg-test 1 ja 2 juhindudes teenistusest vabastaks.

Kaebajal on õigus juhtida vastustaja tähelepanu enda kehvale terviseseisundile ning viidata vastustaja võimalusele regulatsioonist tulenevat õigust kasutada, kuid ta ei saa esitada nõuet sellel alusel teenistussuhte lõpetamiseks. Isiku sellel alusel teenistusest vabastamine on haldusorgani otsustuspädevuses. 8.4. Oluline on ka märkida, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole

§ 93

lg 1 eeldused täidetud.

§ 93

lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada töövõime vähenemise tõttu, kui ametnik ei saa oma teenistusülesandeid täita üle nelja kuu järjest või üle viie kuu aasta jooksul. 8.4.

1. Kaebaja selgituste kohaselt halvenes tema tervis
2. a augustis (tl 21p) ning kohtule esitatud tõenditest tulenevalt tuvastas Eesti Töötukassa
3. augusti
4. a otsusega nr TVH/19/030250 kaebajal töövõime vähenemise perioodil
5. august 2019 kuni
6. august 2020 (tl-d 26-27). Eesti Töötukassa muutis
7. mai
8. a otsusega nr TVH/20/022882 eelnimetatud otsust ning määras kaebajale töövõime vähenemise perioodi kestusega kuni
9. veebruar 2021 (tl-d 29-30). Kaebaja tervis halvenes ootamatult veelgi
10. a septembri algul, talle väljastati töövõimetusleht
11. septembrist kuni
12. septembrini 2020 (tl-d 7-8 ja 21p) ning ta naasis ametikohale
13. septembril
14. Seejärel väljastati talle uuesti töövõimetusleht ajavahemikuks
15. oktoober kuni
16. oktoober 2020 (tl-d 11-12). 8.4.
17. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei saanud kaebaja teenistusülesandeid täita ligikaudu kaks kuud, s.o
18. a september kuni oktoober, ning mitte üle nelja kuu järjest või üle viie kuu aasta jooksul. Asjaolu, et Eesti Töötukassa tuvastas kaebajal töövõime vähenemise perioodiks
19. august 2019 kuni
20. veebruar 2021, ei ole

§ 93lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuse kontrollimisel määrava tähendusega.

Osalise töövõime määramine ei tähenda teenistusülesannete täitmise võimatust ning kohtule ei nähtu, et kaebaja jaoks oleks muul ajal kui

1. a septembris ja oktoobris olnud teenistusülesannete täitmine takistatud. Ka vastustaja kinnitab, et kaebaja viibis viimase tööaasta jooksul töövõimetuslehel üksnes 54 kalendripäeva (tl 40). Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis vastupidist kinnitaks. Kuigi kaebaja tervis 6 3-20-2401 võis juba alates
2. a olla halvenenud, sai ta siiski oma teenistusülesandeid piisaval määral täita. Seega ei oleks vastustajal olnud õigust kaebajat teenistusest töövõime vähenemise tõttu vabastada. 8.
3. Kuna kaebaja tahe teenistussuhe enda algatusel lõpetada oli vastustajale kaebaja
4. septembri
5. a e-kirjast ja sellele lisatud avaldusest arusaadav ning ka kohus saab avaldusest vastustajaga samamoodi aru, ei saa pidada põhjendatuks kaebaja etteheiteid, et vastustaja ei täpsustanud kaebajalt üle, millised on väljavaated kaebajaga teenistussuhte jätkamiseks ning et kaebajat ei kuulatud nõuetekohaselt ära. Vastustajal puudub õigusaktidest tulenevalt kohustus pidada teenistussuhte lõpetamise soovi avaldanud isikuga läbirääkimisi teenistussuhte võimaliku jätkamise üle. Samuti ei olnud vastustaja kohustatud koguma kaebajalt avaliku teenistuse seaduse regulatsioonide, haldusmenetluse seaduse (HMS) §-de 6, § 15 lg 2 ja § 40 alusel
6. septembri
7. a avalduse kohta lisateavet või selles väljendatud tahte osas kaebajalt kinnitust küsima ja kaebajat täiendavalt ära kuulama. Kaebaja tahe ning seisukoht teenistuses jätkamise osas kajastus piisaval määral tema
8. septembri
9. a ekirjas ja sellele lisatud avalduses. Ka HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Samuti ei pea isikut HMS § 40 lg 3 p-st 3 tulenevalt täiendavalt ära kuulama, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks. Arvestades, et vastustaja vabastas kaebaja teenistusest tema enda taotluse alusel, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et vastustaja oleks pidanud Mustvee vallavanema
10. novembri
11. a käskkirja nr 13-1/20/58-1 käsitlema kui kaebaja kahjuks tehtud haldusakti. Kui kaebaja hindas enda teenistusest lahkumise soovi mingil ajahetkel pärast
12. septembri
13. a taotluse esitamist ümber, siis oleks ta pidanud ise vastustaja poole pöörduma ja teda oma tahte muutumisest teavitama. 8.
14. Kohtule ei nähtu haldusasja toimikust, et kaebaja oleks pärast
15. septembrit 2020 avaldanud vastustajale soovi teenistuses jätkata. Kuigi kaebaja märgib, et tal oli vallavanemaga kokkulepe, mille kohaselt ta jätkab pärast tervisliku seisundi paranemist samal ametikohal (tl 22), siis ei ole kaebaja esitanud kokkuleppe kohta ühtegi tõendit. Samuti vaidleb vastustaja kaebaja väitele vastu. Vastustaja väidab, et kaebaja ei ole tema poole suuliselt ega kirjalikult teenistussuhte jätkamise sooviga pöördunud. Vastupidi, vastustaja selgituste järgi lepiti kokku, et pärast kaebaja töövõimetuslehe lõppemist vormistatakse teenistussuhte lõpetamine ning kui kaebaja jõuab järeldusele, et ta siiski soovib jätkata oma senisel teenistuskohal, lepib ta selles sotsiaaltöö peaspetsialistiga kokku ja esitab vastava avalduse, millele vallavanem sellisel juhul vastu ei ole. Kaebaja teenistussuhte jätkamise sooviga sotsiaaltöö peaspetsialisti ega vallavanema poole ei pöördunud. Kaebaja ei avaldanud vastustaja sõnul soovi teenistuses jätkata ka viimasel tööpäeval (tl 39p). Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks vastustaja poole pöördunud, siis peab kohus vastustaja väiteid usutavamateks. Samuti ei oleks kaebaja saanud oma
16. septembri
17. a taotlust iseseisvalt tagasi võtta.

§ 87

lg 5 kohaselt võib ametnik loobuda teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Üksnes asjaolu, et kaebaja tahe võis olla pärast

1. septembri
2. a avalduse esitamist teenistuses jätkata, ei tähenda, et vastustaja oleks pidanud vastavat tahet aktsepteerima. Avalduse tagasivõtmiseks oleks pidanud vastustaja selleks nõusoleku andma.
3. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et vastustaja ei järginud kaebaja teenistusest vabastamisel avaliku teenistuse seadusest tulenevaid etteteatamise tähtaegu. 7 3-20-2401 9.1.

§ 87

lg 6 kohaselt on ametniku teenistussuhte viimane päev isiku taotluses märgitud päev. Kui taotluses ei ole järgitud sama paragrahvi lg-tes 2 ja 3 nimetatud tähtaegu, siis on teenistussuhte viimane päev teenistusest vabastamise haldusaktis märgitud päev.

§ 87

lg 2 järgi tuleb taotlus esitada vähemalt 30 kalendripäeva enne soovitud vabastamise päeva.

§ 87

lg-st 3 näeb ette, et kui teenistusest lahkumise põhjuseks on ametniku töövõime kaotus, haige või puudega perekonnaliikme hooldamise vajadus, kutsumine aja- või asendusteenistusse või kui ametnikul on katseaeg, tuleb taotlus esitada vähemalt kümme kalendripäeva enne soovitud vabastamise päeva. 9.2. Kaebaja palus 29. septembri 2020. a taotluses lugeda tema viimaseks tööpäevaks 2. oktoober 2020. Seega ei esitanud kaebaja taotlust

§ 87lg-tes 2 ja 3 nimetatud tähtaegade jooksul.

Kaebaja esitas taotluse kolm kalendripäeva enne soovitud vabastamise päeva, millest tulenevalt oli vastustajal õigus määratleda ise

1. novembri
2. a käskkirjas nr 13-1/20/58-1 kaebaja teenistusest vabastamise päev. Samuti nähtub vastustaja selgitustest, et põhjus, miks kaebaja viimaseks teenistuspäevaks ei loetud
3. oktoobrit 2020, vaid
4. november 2020, oli kaebajat soodustav, kuivõrd sel viisil ei kaotanud kaebaja töövõimetuse ajaks ravikindlustust ega haigushüvitist (tl 40). 9.
5. Vastustaja oleks võinud ka nõustuda kaebaja
6. septembri
7. a avalduses märgituga, mille kohaselt soovis kaebaja, et tema viimaseks tööpäevaks loetaks
8. oktoober 2020.

§ 87

lg 4 näeb ette, et kokkuleppel isikuga, kellel on ametniku teenistusest vabastamise õigus, võib ametniku teenistusest lahkumise korral kohaldada lühemat etteteatamistähtaega, s.t taotluse esitajale

§ 87lg-tes 2 ja 3 sätestatud tähtaegu.

Seega oleks vastustaja võinud kaebaja teenistusest vabastamisel määratleda tema viimaseks teenistuspäevaks

1. oktoobri 2020, kuid ei teinud seda, otsustades lühema etteteatamistähtajaga mitte nõustuda kaebajat soodustavatel põhjustel.
2. Kaebaja on viidanud kaebuses ka

§ 49

lg-s 6 sätestatud hüvitisele, millest ta jäi vastustaja väidetavalt ebakohase tegevuse tõttu ilma. Kohus sellega ei nõustu. Kui vastustaja oleks kaebaja

§ 93lg 1 alusel teenistusest töövõime vähenemise tõttu vabastanud, siis oleks tal olnud õigus vastavalt TKindl

S § 6 lg-le 1 töötuskindlustushüvitisele, kuivõrd ei esineks TKindlS § 6 lg 2 p-s 1 sätestatud välistavat asjaolu. Õigus töötuskindlustushüvitisele ei tähenda aga, et kaebaja oleks saanud kaebuses kirjeldatud hüvitise, s.o hüvitise Eesti Töötukassalt osalise töövõime korral kaebaja kahe aasta keskmise palga ulatuses või puuduva töövõime korral kaebaja seitsme aasta keskmise palga ulatuses (tl 22p). Vastav hüvitis ei ole seotud isiku

§ 93lg 1 alusel teenistusest vabastamisega.

Eelkirjeldatud hüvitist makstakse ametnikule üksnes juhul, kui tal tuvastatakse töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu, ametnik on esitanud haldusorganile hüvitise saamiseks taotluse koos asjakohaste dokumentidega, vajadusel on tuvastanud seose isiku töövõime ulatuse ja teenistusülesannete täitmise tagajärjel saadud vigastuse või haiguse vahel Sotsiaalkindlustusamet ning ametiasutuse juht või tema volitatud isik on teinud otsuse hüvitise maksmise kohta (

§ 49lg 6 ja § 491 lg 1; määrus nr 41 § 2 lg 2, § 2 lg 3 p 2 ja § 5).

Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Isegi kui kohus nõustuks kaebajaga, et tema teenistusest vabastamise alust tuleks muuta, ei tooks see kaasa

§ 49lg-s 6 sätestatud hüvitise väljamaksmist.

1. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et vaidlustatud
2. novembri
3. a käskkiri nr 13-1/20/58-1 vastab

§ 103

lg-s 2 sätestatud kriteeriumitele ja on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane (HMS § 54). Sel põhjusel puudub alus Mustvee vallavanema

1. novembri
2. a käskkirja nr 13-1/20/58-1 õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kaebaja teenistusest 8 3-20-2401 vabastamise aluse muutmiseks ning vastustajalt hüvitise väljamõistmiseks. Seetõttu jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 9