Obsah (10)

§ 62§ 230§ 231§ 459§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 25.02.2020.a Tallinn Tsiviilasja number 2-20-15275 Tsiviilasi M. A. hagi A.

§ 62lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 19.10.2020 esitatud ja 29.10.2020 täiendatud hagiavalduse kohaselt on M. A. (hageja) seaduslik esindaja ja A. A. (kostja) leppinud kokku lahutuse käigus, et hageja hakkab elama hageja esindaja juures ning kostja tasub hageja esindajale igakuiselt seaduses sätestatud elatist miinimummääras. Kostja tasus vastavalt kokkuleppele hageja esindajale viimati 2020 juulis. Seega on hagejal õigus nõuda elatist alates 01.08.

1. Hageja igakuised kulud on järgnevad: eluasemekulu 50 eurot, toidukulu 220 eurot, transport 30 eurot, sidekulud 4 eurot, kulutused tervishoiule 20 eurot, kulutused hügieenitarvetele 20 eurot, kulutused lapse koolikohustuse täitmiseks 55 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 150 eurot ja muud vältimatud püsikulutused 70 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja välja mõista kostjalt tagasiulatuv elatis alates 01.08.2020 kuni 18.10.2020 summas 759,20 eurot ning alates 19.10.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni kehtiva miinimummäära ulatuses s.o. summas 292 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kostja vastus Lapse vanemad olid abielus xxxx kuni xxxx, kuid kostja kolis ühiselt eluasemelt välja alles 22 või 23.08.
2. Kostja on tasunud juunis ja juulis kokku 600 eurot, mis oli tasutud ette september ja oktoober 2020 eest. Suvel 2020 tegeles ja andis lapsele ülalpidamist põhiliselt kostja, seega ei ole hageja nõuded põhjendatud. Kostja leiab, et kulutused lapsele peavad olema mõistlikud ja lähtuma lapse east, tegelikest vajadustest ja kulutustest. 2 Kohtu põhjendused
3. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta).
2. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on kostja ja N. J.-A. (tlk 3, 5). Puudub vaidlus, et kostja ei ela hagejaga käesoleval ajal igapäevaselt koos. Hagejal on seega kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).
3. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. 3 Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks hagejale igakuiselt elatist alates augustist 2020 miinimumsuuruses tasunud. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole elatist igakuiselt miinimumsuuruses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud. Kohus selgitab, et ülalpidamise andmine rahas, igakuiselt ettemakstult, võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Erinevate võimalike teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ega täida ülalpidamise eesmärki. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta lapsele asju või tasuda teatud teenuste eest, siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisuline kokkulepe teise vanemaga.
4. Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise alates hagiavalduse esitamisest miinimumsuuruses. Hagiavalduse kohaselt moodustavad hageja igakuised kulud kokku 619 eurot, s.h: eluasemekulu 50 eurot, toidukulu 220 eurot, transport 30 eurot, sidekulud 4 eurot, kulutused tervishoiule 20 eurot, kulutused hügieenitarvetele 20 eurot, kulutused lapse koolikohustuse täitmiseks 55 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 150 eurot ja muud vältimatud püsikulutused 70 eurot. Hageja on 11.12.2020 dokumendis selgitanud, et hageja eluasemekulud koosnevad eelkõige kommunaalkuludest (sh elektri tarbimise kuludest), mille aasta keskmine suurus on 145 eurot kuus ning kodukindlustus 10 eurot kuus. Koos hagejaga elavad korteris lapse ema ja tema 18-aastane tütar. Sellest asjaolust lähtudes olid keskmised eluasemekulud summas 155 eurot kuus jagatud hagiavalduses kolmega, mille tulemusena moodustab hageja osa ca 50 eurot. Hagiavalduses toodud hageja transpordikulud summas 30 eurot on kütusekulud, mis on seotud lapse transportimisega kooli ja koolist, huviringidele ja tagasi ning lapsega seotud muud transpordikulud (meelelahutus, sünnipäevad jm.). Sidekulu summas 4 eurot kuus on lapse telefonikulud. Xxxx lapsel on mobiiltelefon selleks, et laps saaks vajaduse korral vanemaga ühendust võtta, kui ta on koolis, huviringis vms.). Muud vältimatud püsikulutused lapsele on ebaregulaarsed, kuid vajalikud kulutused, mida ei olnud ühtegi eelnimetatud gruppi pandud. Nimetatud kululiik hõlmab eelkõige meelelahutuskulusid, lapse sõprade sünnipäevakingituste kulusid, jooksvalt tekkivaid kulusid (nt ekskursioonid, raamatud, mänguasjad, vajadusel mõne mööbli ost lapsele jm.). Kohtu hinnangul on hageja poolt välja toodud kulud igati vajalikud ja nende suurus enamjaolt mõistlik. Kohus on seisukohal, et koolis käimiseks on vajalik osta vihikuid, 4 kirjatarbeid, kunstitarbeid jms. Samuti võivad kaasneda koolis käimisega muud kulud, s.h osta tuleb koolivorm, käiakse ekskurssioonidel, kogutakse klassiraha jms. Kohtu hinnangul on ka usutav, et teatud transpordikulu võib hagejal igakuiselt tekkida ning aja kokkuhoiu mõttes ei ole igakord mõistlik ka ühistransporti kasutada. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et lapsed vajavad elamiseks ja kasvamiseks toitu, on üldtuntud ja tõendamist mittevajav asjaolu. Üldteadaolevalt vajavad lapsed lisaks igapäevastele toiduainetele ka nt puuvilju ja juurvilju ning nende toidulaud peab olema mitmekesisem. Üldtuntuks saab lugeda ka asjaolu, et lapsed vajavad igapäevaselt riideid ja jalanõusid. Kasvueas lapse sage garderoobi uuendamine on hädavajalik ning oluline on asjaolu, et laps elab kliimavööndis, kus erinevatel aastaaegadel kantakse erineva paksusega riideid. Kuigi iga kuu ei ole vajadus uusi riideid osta, siis on mõnel kuul nimetud kulud suuremad. Kohus peab eluliselt usutavaks, et lastel tuleb aegajalt tarvitada ka teatud ravimeid (nt valuvaigisteid, palavikualandajaid, käsimüügiravimid külmetuse leevendamiseks). Samuti ei saa pidada ebamõistlikuks kulutusi hügieenitarvetele ning meelelahutusele. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-69-13 (p 18) asunud seisukohale, et asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel, s.h ka kommunaalkulude kandmisel. Seega ei saa pidada ebamõistlikuks ka eluasemekulusid. Kohtu hinnangul võivad olla üksnes veidi ülepaisutatud kulud toidule ning riietele ja jalanõudele. Samas isegi juhul, kui kohus vähendab nimetatud kulusid 35 euro võrra, siis vastavad kulud endiselt miinimumile. Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab iseenesest alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lapsel normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 32-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-160-12, p 17). Seega on hageja igakuised kulud eluliselt usutavad ja põhjendatud vähemalt 584 euro ulatuses, millest kostja osa moodustab 292 eurot.
5. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise 5 väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole kohtule välja toonud mitte ühtegi PKS §-s 102 märgitud asjaolu. Kostjal puuduvad teised ülalpeetavad ning samuti ei ole välja toodud ega esitatud tõendeid, et kostja ei oleks majanduslikult suuteline elatist tasuma. Samuti peab kohus vajalikuks selgitada, et juhul, kui hageja veedab aega ka kostjaga, ei ole see automaatselt elatise vähendamise aluseks. Hageja igakuised põhikulud sellest ei vähene. Nimetatut on kohus selgitanud kostjale ka nii 19.11.2020, kui ka 15.12.2020 kirjas (tlk 27-28, 39). Samuti märgib kohus, et asja lahendamisel peab kohus lähtuma kehtivast seadusest, mitte tulevikus muudetavatest sätetest. Seega puudub käesoleval juhul alus elatise vähendamiseks.
6. Samuti on hageja palunud välja mõista tagasiulatuva elatise summas 759,20 eurot perioodi eest 01.08.2020 kuni 18.10.
7. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus osundab, et Riigikohus on märkinud, et kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-13613, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-16). Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-78-13, p 13; Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel 6 õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-136-13, p 14). Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks kostjalt järjepidevalt elatist nimetatud perioodil nõudnud. Samas ei mõjuta järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjale ebamõistlikult koormav ega asetaks teda äärmiselt raskesse olukorda. Kostjal on olnud seadusest tulenev kohustus oma alaealist last ülalpidada ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks majanduslikult suuteline seda tegema. Perioodil 01.08.2020 kuni 18.10.2020 oli kostjal kohustus tasuda elatist kokku 759,20 eurot (s.o 292 + 292+ 175,20 eurot). Kostja on välja toonud, et on juunis ja juulis tasunud kokku 600 eurot ning see on ettemaks septembri ja oktoobri eest. Esmalt märgib kohus, et elatise võlgnevust on nõutud alates 01.08.2020, mitte juuni ega juuli eest. Samuti märgib kohus, et VÕS § 200 lg 1 p 1 kohaselt ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Vastava nõude suhtes tehtud tasaarvestuse avaldus on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi. Kohus selgitab, et sellise tasaarvestuse keelu eesmärk on tagada, et ülalpidamist saama õigustatud isik saaks tema ülalpidamiseks reaalselt vajalikud vahendid oma kasutusse (vt selle kohta ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, K.Sein. Juura 2016; § 200). Seega ei saa kostja oma eelnevalt tasutud summat tasaarvestada perioodil 01.08.2020-18.10.2020 tekkinud võlgnevusega. Muid tõendeid, et kostja oleks nimetatud perioodil elatist tasunud või muud moodi oma ülalpidamiskohustust täitnud, esitatud ei ole.
8. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi elatise väljamõistmiseks alates hagiavalduse esitamisest miinimummääras kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista igakuiselt elatis alates 19.10.2020 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, mis alates 01.01.2020 on 292 eurot, kuni hageja täisealiseks saamiseni. Samuti tuleb kostjalt välja mõista elatis perioodi eest 01.08.2020 kuni 18.10.2020 summas 759,20 eurot. Elatise summad tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja arveldusarvele. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis tasutud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.
9. Kohus selgitab lisaks, et eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist

§ 459lg 1 alusel.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud. Menetluskulud 11.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

7 Kohus jätab menetlukulud kostja kanda. 12.

§ 174

lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud 21.01.2021 kohtule menetluskulude nimekirja, milles on välja toonud, et on kandnud menetluskulusid kokku 197,50 euro ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on tegemist nõustaja kuludega. Kohus märgib, et

§ 175lg 2 kohaselt nõustaja kulusid ei hüvitata.

Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hagejal oleks menetluses olnud lepinguline esindaja. Kõik dokumendid on allkirjastatud hageja seadusliku esindaja poolt ning samuti puuduvad dokumentides viited lepingulise esindaja kohta. Seega puudub alus menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 8