← Eesti

2-19-8695/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 21. juuni 2021. a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviila

) § 1 lg 2 sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Juhul, kui lepingulise suhte olemust ei ole selle tunnuste alusel võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt ka Riigikohtu 20.05.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-186908, p 11). Kostja on esitanud hagile vastuväited, mille kohaselt ei olnud kostja hagejaga sõlmitud lepingu pool ning hagejaga sõlmitud leping oli töövõtuleping. Kohus peab eeltoodut arvestades tuvastama, kas hageja on tõendanud lepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel. Kui kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping, kontrollib kohus, kas kostja on tõendanud töölepingust erineva lepingu sõlmimise hagejaga. 6. Hageja on vande all andnud seletuse, mille kohaselt sõlmis hageja kostjaga lepingu (II kd, tld 3-4). Kostja juhatuse liige on andnud seletuse, mille kohaselt sõlmis hagejaga lepingu kostja juhatuse liige füüsilise isikuna, mitte kostja (II kd, tl-d 8-9). Kohus leiab, et poolte seletused on vastuolus osas, mis puudutab isikut, kellega hageja sõlmis lepingu. Kohtul ei ole võimalik seletuste endi põhjal otsustada, kumma poole vande all antud seletus on usaldusväärne. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, arvestades poolte menetluses esitatud väiteid. Kohus arvestab, et kuivõrd A. B.i ja E. S.i allkirjastatud dokumendid (I kd, tl-d 176, 182) on koostatud kohtumenetluse ajal kohtule esitamise eesmärgil, tuleb tõendite hindamisel arvesse võtta, et nende koostamise aeg on tõendi sisu mõjutanud. Kohus leiab, et A. B.i ja E. S.i allkirjastatud dokumendid ei sisalda üksikasjalikku teavet selle kohta, milliseid tahteavaldusi vahetasid hageja ja D. B. omavahel lepingu või lepingute sõlmimisel. Kohtu hinnangul omavad kirjad tõendamiseks vajalikku teavet eelkõige siis, kui nendes on üksikasjalikult kirjeldatud elulisi asjaolusid ning seda, kuidas kirja koostanud isik neist teadlikuks on saanud. Kirjad ei sisalda üksikasju, mille põhjal on kohtul võimalik hinnata, kas D. B. tegi tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks kostja esindajana või enda nimel. A. B. ei ole näiteks kirjeldanud, milline oli hageja ja D. B.i kokkulepete sisu tööde kohta, mida hageja A. B.i kohaloleku ajal tegi. Kohus märgib, et üldsõnalise väite alusel ei saa kohus hinnata, milline oli poolte 4

(7)ühine tahe kokkuleppe osas. Kohus leiab, et A. B.i ja E. S.i allkirjastatud dokumendid ei võimalda kohtul tuvastada, kelle vahel oli leping sõlmitud. Samuti ei kõrvalda tõendid hageja ja kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuste vastuolu. Hageja on nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtus olnud seisukohal, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping. Kostja on töövaidluskomisjonile kirjalikult avaldanud järgmist: „DMB Paint OÜ tellis A. K.lt teenuseid vajadusel, mitte regulaarselt, nagu tema oma avalduses kirjutas.“ [---] „Kuna A. K. ei olnud vormistanud ennast nagu juriidiline isik oli DMB Paint OÜ sunnitud loobuma tema teenustest [---].“ „Peale 08.2018 DMB Paint OÜ ei ole teenuseid A. K.lt tellinud ja ei ole talle võlgu, viimane summa oli tasunud 09.2018.“ (I kd, tl-d 43-44). Hiljem on kostja töövaidluskomisjonis ja kohtus avaldanud, et kostja ei ole hagejaga lepinguid sõlminud. Kohus võtab arvesse, et kostja juhatuse liikme seisukohad on olnud menetluses vastuolulised: alguses on kostja olnud seisukohal, et leping on olnud sõlmitud kostja ja hageja vahel. Hiljem on kostja asunud seisukohale, et leping oli sõlmitud hageja ja D. B.i vahel. D. B. on töövaidluskomisjonis pidanud hagejat ja kostjat lepingupoolteks. D. B.i subjektiivne hinnang selle kohta, kes on lepingupoolteks, on faktiline asjaolu. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostja seisukoha muutumine põhjendatav kostja juhatuse liikme õigusalaste teadmiste puudumisega. Kostja juhatuse liikme käitumine on olnud vastuoluline ning ilmselt kantud eesmärgist omandada menetluslikult parem positsioon õigusvaidluses. Eeltoodut arvestades on kohtul alust lugeda kostja juhatuse liikme vande all antud seletused ebausaldusväärseks osas, milles kostja juhatuse liige väidab lepingu sõlmimist hageja ja D. B.i vahel ning eitab lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Kohus loeb usaldusväärseks hageja vande all antud seletuse ning leiab, et hageja vande all antud seletustega on tõendatud lepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel. 7.

§ 1

lg 2 järgi eeldatakse töölepingu sõlmimist, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (

§ 1lg 1).

Ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut. Seetõttu on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt nr 3-2-1-3-05, p 15; nr 3-2-1-9-05, p 15; nr 3-2-1-41-11, p 14).

§ 1

lg 4 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt tööd tegema kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Seega peab väidetav tööandja

§ 1

lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Töötajal on omakorda võimalik tõendada asjaolud, millest nähtub töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile ning olulise iseseisvuse puudumine töö tegemise viisi, aja ja koha valikul. Poolte avaldatud asjaoludest nähtuvalt täitis kostja kolmandate isikute tellimusi oma remonditöökojas. Asjaolu on vande all kinnitanud kostja juhatuse liige (II kd, tl 9). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja ülesandeks oli valmistada ette sõidukid värvimiseks. Kuivõrd pooled asjaolu üle ei vaidle, ei vaja see eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja on tuginenud sellele, et ta tegi tööd ajavahemikus 2017.a juulist kuni 2018.a oktoobrini. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et hageja on tööd teinud üle ühe aasta. Kostja juhatuse liige kinnitas vande all, et hageja töötas pikalt tema juures ja ära ei läinud (II kd, tl 8). Hageja on avaldanud, et kostja on talle tehtud töö eest tasunud. Töövaidluskomisjonile on kostja avaldanud, et on tasunud hagejale igakuiselt alates 2017.a juulist kuni 2018.a augustini tehtud töö eest (I kd, tl 44). Hiljem on kostja vastu vaielnud väitele, et töö eest on tasunud kostja, kuid ei ole vaielnud vastu väitele, et hageja on töö eest raha saanud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas D. B.ile tehtud töötundide arvu, mille alusel maksti talle tasu (II kd, tl 9 – D. B.i vande all antud seletus). Töötundide kohta aru andmine nähtub ka hageja ja D. B.i sõnumivahetusest (I kd, tl-d 8-29, 131). Kohtu hinnangul nähtub samasisuliste ülesannete täitmisest pika aja jooksul ning selle eest regulaarselt tasu maksmisest, et 5

(7)sõlmitud leping ei olnud töövõtuleping. Leping ei olnud suunatud konkreetse eesmärgi saavutamisele, vaid töö tegemisele, mida näitab üheselt tööajaarvestuse pidamine ning tasu maksmine töötundide eest. Sellised tunnused on omased käsunduslepingule või töölepingule. Kohus leiab, et pooled ei ole sõlminud töövõtulepingut. Kostja juhatuse liige on vande all avaldanud, et kui oli mingi tööobjekt, andis ta hagejale ülesande, mida teha (II kd, tl 9). D. B.i poolt ülesande andmist kinnitab kaudselt ka A. B.i kiri, milles räägitakse sellest, et A. B.i kohaloleku ajal tegi A. K. neid töid, milles leppis kokku D. B.iga (I kd, tl 176). Kohtu hinnangul on ülesande andmine omane töölepingulisele suhtele. Seejuures arvestab kohus, et sõiduki värvimiseks ettevalmistamine on sellise iseloomuga töö, mida vastavate oskustega asjatundja saab teostada ilma pideva juhtimiseta tööandja või tellija poolt. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli õigus jätta D. B.i antud ülesanne täitmata, st otsustada ise selle täitmise vajalikkuse üle. Kohus leiab, et töölepingulisele suhtele on omane ka selline juhtimine, kus tööandja annab töötajale ülesande, mida töötaja täidab seejärel vastavalt oma oskustele ilma edasise pideva kontrollita. Kohus leiab, et tööajaarvestuse pidamine ja D. B.ile esitamine hageja poolt tõendab hageja allumist kostja kontrollile. Tööandja teavitamine tehtud töötundide kohta on omane töölepingutele, kus pooled on kokku leppinud tunnitasus. Tööajaarvestuse pidamine on tõendatud sõnumivahetusega (I kd, tl-d 8-29, 131) ja fotodega (I kd, tl-d 186-189). Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hagejal oleks olnud võimalik kostjale tööd teha mõnes muus kohas. Pooled ei vaidle selle üle, et töötamise kohaks oli kostja kasutuses olevad ruumid. Hageja ei teinud tööd enda vahenditega. Kostja ei ole hageja töötamist enda töövahendite ja materjalidega tõendanud. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja palunud D. B.il hankida materjale (I kd, tl 194). Kohtu hinnangul on töövõtulepingule omane, et pooled lepivad kokku töö tegemise tähtaja. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuvalt sai hageja ise määrata, millal tuleb töö valmis saada, st töö tegemise aja. Samas ei ole kostja tõendanud ka seda, et pooled leppisid igakordselt kokku, milliseks ajaks ning millise sisuga töö tuleb valmis saada. Töölepingulisele suhtele ei ole omane hageja tööaeg. Poolte vande all avaldatust nähtuvalt oli hagejal võimalik valida endale töö tegemiseks sobivat aega. Kui töökorraldus ei eelda töö tegemist kindlal ajal, siis ei ole kohtu hinnangul niinimetatud „vaba töögraafik“ asjaoluks, mille esinemisel ei ole pooled sõlminud töölepingut. Kohus leiab ülaltoodut arvestades, et pooltevahelist lepingut iseloomustavad töölepingule omased tunnused. Kostja ei ole tõendanud muu lepingu sõlmimist. Kohus leiab, et hageja ja kostja on sõlminud töölepingu. 8.

§ 29

lg 1 sätestab, et kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud. Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et pooled leppisid kokku töötasu suuruses 10 eurot netosummana tunnis. Hageja on tasukokkulepet kinnitanud vande all antud seletusega (II kd, tl 3). Kostja juhatuse liige D. B. on avaldanud, et tema füüsilise isikuna nõustus hageja poolse tingimusega 10 eurot tunnis (II kd, tl 8). Kohus tuvastas eelnevalt, et tööleping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. Kohus leiab, et hageja ja kostja juhatuse liikme poolt vande all kirjeldatud kokkulepe oli sõlmitud töölepingujärgse töötasu suuruse kohta. 9.

§ 43

lg 1 sätestab, et eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg).

§ 43lg 2 sätestab, et eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas.

Kohus tuvastas eelnevalt, et pooled sõlmisid töölepingu.

§ 43lg 1 järgi eeldatakse, et tööleping on sõlmitud täistööajaga.

Pooled ei ole tõendanud, et pooltel oli tööaja kohta

§ 43lg-s 1 6

(7)sätestatust erinev kokkulepe.

§ 43lg 2 järgi eeldatakse, et töötaja töötab 8 tundi päevas.

Pooled ei ole tõendanud, et pooltel oli päevase tööaja kohta

§ 43lg-s 2 sätestatust erinev kokkulepe.

Hageja ei ole tõendanud, mitu tundi ta tegi 2017.a detsembris, 2018.a aprillis ja 2018.a mais tööd. Seetõttu tuleb asja lahendamisel lähtuda

§ 43lg-des 1 ja 2 sätestatud eeldustest.

Samuti ei ole kostja tõendanud hageja tegelikku töötatud aega nimetatud kuudes. Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et ta töötas 01.12.2017 kuni 28.12.2017 185,5 tundi. Hageja on avaldanud, et kostja on tasunud 665 eurot (I kd, tl-d 54-55, 71-73, 78 pöördel). Kostja on töövaidluskomisjoni menetluses avaldanud, et on tasunud 1790 eurot (I kd, tl 43). Hageja ei ole esitanud 2017.a detsembris tegelikult töötatud tundide kohta tõendeid. Seetõttu tuleb lähtuda täistööajaga töötamisest ajavahemikus 01.12.2017 kuni 28.12.2017, millele vastab täistööaeg 141 tundi. Eeltoodust tulevalt pidi hageja saama 2017.a detsembris töötasu vähemalt 1410 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta on töötasu sellises ulatuses hagejale tasunud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal saada kostja käest saamatajäänud töötasu 745 eurot (1410-665=745). Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et ta töötas 05.04.2018 kuni 28.04.2018 151,5 tundi. Hageja on avaldanud, et kostja on tasunud 795 eurot (I kd, tl-d 54-55, 71-73, 78 pöördel). Kostja on töövaidluskomisjoni menetluses avaldanud, et on tasunud 1200 eurot (I kd, tl 43). Hageja ei ole esitanud 2018.a aprillis tegelikult töötatud tundide kohta tõendeid. Seetõttu tuleb lähtuda täistööajaga töötamisest ajavahemikus 05.04.2018 kuni 28.04.2018, millele vastab täistööaeg 136 tundi. Eeltoodust tulevalt pidi hageja saama 2018.a aprilli töötasu vähemalt 1360 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta on töötasu sellises ulatuses hagejale tasunud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal saada kostja käest saamatajäänud töötasu 565 eurot (1360-795=565). Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et ta töötas 02.05.2018 kuni 31.05.2018 151,5 tundi. Hageja on avaldanud, et kostja on tasunud 350 eurot (I kd, tl-d 54-55, 71-73, 78 pöördel). Kostja on töövaidluskomisjoni menetluses avaldanud, et on tasunud 1200 eurot (I kd, tl 43). Hageja ei ole esitanud 2018.a mais tegelikult töötatud tundide kohta tõendeid. Seetõttu tuleb lähtuda täistööajaga töötamisest ajavahemikus 02.05.2018 kuni 31.05.2018, millele vastab täistööaeg 176 tundi. Eeltoodust tulevalt pidi hageja saama 2018.a mais töötasu vähemalt 1760 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta on töötasu sellises ulatuses hagejale tasunud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal saada kostja käest saamatajäänud töötasu 1410 eurot (1760-350=1410). Kohus rahuldab eeltoodut arvestades hagiavalduse töötasu 2720 eurot maksmise nõudes ja mõistab töötasu kostjalt hageja kasuks välja. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata töötasu 910 eurot tasumise nõudes (3630-2720=910). 10. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 11. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Kohus leiab, et vaidluse asjaolusid arvestades on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.