KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- august 2021 Kohtuasja number 1-07-6016 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi Üllar Toperi (isikukood 36303052743) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
- juuni 2021 määrus Määruskaebuse esitaja süüdimõistetu Üllar Toper Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Liane Peets Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
- juuni 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Tartu Maakohtu
- detsembri 2007 otsusega tunnistati Üllar Toper süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 1 ja 4 ning § 121 järgi. Teda karistati 20 aasta pikkuse vangistusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
- november 2006 ja karistusaeg lõppeb
- novembril
- Tartu Vangla esitas
- mail 2021 Tartu Maakohtule materjalid Ü. Toperi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
- Tartu Vangla ega prokuratuur Ü. Toperi vabastamist ei toeta. Vaidlustatud kohtumäärus
- Tartu Maakohus jättis
- juuni 2021 määrusega Ü. Toperi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
- Formaalsed eeldused Ü. Toperi vabastamiseks on täidetud.
- Vabaduses on Ü. Toperil olemas kindel elukoht. Vangistuse ajal on ta läbinud riske maandavad vestlused ja sotsiaalprogrammid, keevitaja kutseõppe ning on osalenud tööhõives. Siiski ei võimalda tema vabastamist muud asjaolusid.
- Ü. Toper kannab neljandat karistust. Praegune vangistus on talle mõistetud äärmiselt jõhkrate kuritegude eest: mõrvad ja kehalised väärkohtlemised. Ü. Toperi vägivaldsuse raskusaste on võrreldes tema varasema kuritegeliku käitumisega suurenenud. Julmad kuriteod pani Ü. Toper toime
- eluaastate alguses. Ta ei olnud enam nooruk, kelle puhul saaks viidata east tulenevale elukogenematusele, suutmatusele oma käitumise tagajärgi mõista ning kergele mõjutatavusele. Ü. Toper oli keskealine ja vanglakogemusega isik. Varasemad karistused ei mõjutanud teda hoiduma äärmiselt jõhkratest kuritegudest. Sedavõrd julmade tegude toimepanemine varasemalt korduvalt vanglakaristust kandnud isiku poolt kõneleb temast lähtuvast arvestatavast ja eskaleeruvast ohust. Mida raskemaid kuritegusid on inimeselt oodata, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus. Arvestades Ü. Toperi kuritegude iseloomu, peab see olema üliväike. Paraku nii ei ole.
- Kuigi hetkel ei ole Ü. Toperil kehtivaid distsiplinaarkaristusi, on tal varasema võrdlemisi pika vangistuse jooksul esinenud ka probleemset käitumist. Varasemas riskihindamises kajastub, et Ü. Toper toetab vangla subkultuuri ja järgib oma põhimõtteid (ta ei olnud nõus pärast ravimite manustamist suud näitama, kuna talle ei meeldinud viis, kuidas seda temalt nõuti). Tal esines ka probleeme suhtlemisel vanglateenistuse ametnikega (ta kõrvaldati konkreetselt ametkohalt, kuna laskus vaidlusesse, juhindudes jäikadest põhimõtetest, seletustest pikka aega aru ei saanud), ta väljendas oma käitumisega negatiivset suhtumist ametnikesse (näiteks juhtumikorraldajasse), kuna tema arust vahetati tema töökohta põhjendamatult. Murettekitav on ka Ü. Toperi mõtlemise juures märgitu. Välja on toodud, et Ü. Toperi arusaam teiste inimeste tunnetest, mõtetest ja motiividest on olnud pealiskaudne, seega võib ta tõlgendada olukordi valesti. Vangistuses on Ü. Toper läbinud psühholoogilise nõustamise, kus ta hoopiski väitis, et tal ei ole empaatiavõimega probleeme. Arvestades Ü. Toperi pikaajalist kuritegelikku käitumist ning seda, milleni see välja viis, viitab selline seisukoht enesekriitika puudumisele.
- Ü. Toper avaldas, et kuritegudes on süüdi alkohol. Varasemalt oli ta noor ja arvas, et on sellest üle. Vabaduses tahab ta alkoholist loobuda. Kuigi alkohol oli kindlasti kaasaaitav tegur, tuleb arvestada kuritegude toimepanemise viisi, teise tapmise seksuaalset komponenti ja Ü. Toperi käitumist pärast esimese tapmise toimepanemist. Need asjaolud viitavad Ü. Toperi sügavamale austamatusele inimelu suhtes ega seondu vaid alkoholi kui n-ö enesekontrolli pärssiva teguriga. Lisaks tapmistele on Ü. Toper kasutanud korduvalt vägivalda teiste inimeste, sh raseda naise suhtes. Tapmisi iseloomustas ka kättemaksu-motiiv. Ü. Toper väljendas oma tegudega äärmist ükskõiksust teiste inimeste suhtes. Ei saa kuidagi nõustuda ka selgitustega noorusest tuleneva kogenematuse kohta ning leida, et vaid alkoholist loobumine välistaks vabaduses uued kuriteod.
- Arvestada tuleb sedagi, et Ü. Toperi vabanemisjärgsed elutingimused on suuresti samad kuriteoeelsete tingimustega. Ü. Toper asuks elama samasse kohta, kus elas ka vangistuse aluseks olevate jõhkrate tegude toimepanemise ajal. Kuigi Ü. Toperi kinnitusel ei ole tal enam alkoholilembeseid tuttavaid, ei välista see varasemate suhete taastamist või uute tutvuste loomist. Ü. Toper ei vabane tugikeskusesse või rehabilitatsioonikeskusesse, kus ta viibiks koos samade eesmärkide suunas pürgivate motiveeritud isikutega. Ka lähivõrgustikus ei ole Ü. Toperil kedagi, kellega suhtlus võiks motiveerida teda seaduskuulekal teel püsima. Seega ei ole alust arvata, et samasugustesse tingimustesse naastes ei jätkaks Ü. Toper kuritegude toimepanemist.
- Kuna Ü. Toperi retsidiivsusoht on jätkuvalt kõrge, oleks tema ennetähtaegne vabastamine ennatlik. Kindel ei saa olla ka selles, et uute kuritegude toimepanemise riski saaks piisavalt maandada käitumiskontrollile allutamise ja erinevate lisakohustuste määramisega. Ka ei oleks 2
(5)ennetähtaegne vabastamine kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Jätkates vangistust positiivses võtmes ning püüeldes paremate vabanemisjärgsete tingimuste saavutamise suunas, on Ü. Toperil võimalik näidata, et ta on tõepoolest motiveeritud elus jätkama seaduskuulekal teel, on valmis selle nimel pingutama ning välistatud on tema poolt tulevikus samalaadsete julmade kuritegude toimepanemine. Määruskaebus
- Maakohtu määruse peale esitas Ü. Toper määruskaebuse. Ta palub maakohtu määruse tühistamist ja enda ennetähtaegset vangistusest vabastamist, põhjendades seda järgmiselt.
- Ü. Toper on olnud vanglas juba peaaegu 15 aastat. Ta on 58-aastane ehk ei ole nooruk, kelle mõistus pole veel paigas. Tal on olnud vanglas piisavalt aega mõelda oma varasemale käitumisele ja oma tulevikule. Ta soovib parandada kõike, mida suudab ja jõuab. Tema vangistusaegne käitumine on positiivne. Ta läbis taasühiskonnastavad sotsiaalprogrammid ja nende läbiviijate hinnangul oskab ta hästi välja tuua enda jaoks riskantsed olukorrad ning saab aru hädaabiplaani vajalikkusest. Ta soovib alkoholi tarvitamise ja sellega kaasneva seltskonna selja taha jätta. Vangistuse ajal ei ole tal olnud mingeid intsidente ega ole ta ka olnud vägivaldne. Nii kavatseb ta käituda ka vabaduses. Ta omandas keevitaja eriala ja tegi tööd, kusjuures vangla sõnul täitis ta tööülesandeid kohusetundlikult. Vangistuses töötamine aitas tal säilitada tööharjumust ja majanduslikku iseseisvust, samuti võimaldas tasuda hagisid. Ka vabaduses on Ü. Toperil olemas töökoht ja ta tuleb majanduslikult toime.
- Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et ohtu ei saa hinnata abstraktselt, see peab olema hästi põhjendatud. Vangla hinnangul on tema üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul vaid 14%. Maakohtu hinnangul näitab riski olemasolu subkultuuri toetamine, kuna Ü. Toper keeldus pärast ravimite manustamist suud avamast. Tegelikult ei ole Ü. Toperil kehtivaid distsiplinaarkaristusi ja ta ei ole kunagi toetanud subkultuuri, muidu ta ei osaleks vangla majandustöödes. Juhtum, millele maakohus viitas, oli ühekordne ja leidis aset
- aasta septembris. Ü. Toperi kambrisse tuli uus valvur ilma maskita, viitas, et on arst ja ei tahtnud kuulata, et Ü. Toper on riskigrupis ning muretseb oma tervise pärast (seejuures ühel juhul keeldus valvur kinnipeetavale isegi pastaka andmisest, et kaitsta riskigrupis oleva kinnipeetava tervist). Ü. Toper esitas valvuri suhtes ka kaebuse ja hiljem kohustati kõiki vangla töötajaid maski kandma. Et Ü. Toperit selle intsidendi eest ei karistatud, näitab, et ta ei olnud süüdi. Menetlus lõpetati vestlusega, nagu on tehtud teisteski analoogsetes olukordades. Selle vestluse mainimine maakohtu poolt on aga õigusvastane ja kujutab menetlusnormide rikkumist, mis juba iseenesest annab aluse maakohtu määruse tühistamiseks.
- Maakohus avaldas kahtlust, kas käitumiskontrollile allutamine ja erinevate lisakohustuste määramine oleks piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Selle kohta on aga Riigikohus asjas nr 1-09-14104 märkinud, et selline seisukoht seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Ü. Toper on nõus läbima vabaduses täiendavaid taasühiskonnastavaid programme ja järgima muid kohustusi. Samuti võttis ta kuulda maakohtu soovitust elukoha vahetamiseks ning nüüd on tal võimalik asuda elama ka Järve Ühiselamu OÜ hallatavasse Järve Kodusse. Ta keeldub kohtumast varasema tutvusringkonnaga. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ü. Toperi ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolule. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema 3
(5)astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2017 määrus asjas nr 31-1-12-17, p 16)
- Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus Ü. Toperi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel teinud sellist kaalutlusviga, mille tõttu võinuks kinnipeetav jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Tõsi, maakohus poleks tohtinud viidata sellele, et Ü. Toperi vägivaldsuse raskusaste on võrreldes tema varasema kuritegeliku käitumisega suurenenud. Nimelt on Ü. Toperi varasemad karistused arhiveeritud ja tulenevalt karistusregistri seaduse §-st 5 ei ole arhiveeritud karistustele tuginemine lubatud. Selline eksimus aga ei muuda vääraks maakohtu otsustust Ü. Toper vabastamata jätta.
- Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult karta, seda väiksem peab uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema.
- Maakohus on õigustatult viidanud sellele, et Ü. Toper on varemgi korduvalt vanglas viibinud. Kuna on ilmne, et need varasemad vangistused ei avaldanud Ü. Toperile vajalikku õiguskuulekusele suunavat mõju, pole ainuüksi vangistuse kandmise fakti põhjal põhjust arvata, et praegune vangistus muutis Ü. Toperi õiguskuulekaks.
- Nüüdset vangistust kannab Ü. Toper kahe naise mõrva ja kolme naise kehalise väärkohtlemise eest. Kõigepealt lämmatas ta
- aasta oktoobris ühe naisterahva, kasutas paar päeva hiljem vägivalda kolme teise naisterahva suhtes ning viimaks lämmatas
- aasta novembris aluspükste kurku surumise teel viienda naisterahva, pressides lämmatamisega umbes samal ajal ohvrile massiivseid vigastusi tekitades pudeli pärakusse. Niisiis sooritas Ü. Toper kaks ülirasket kuritegu (tapmist), kusjuures ta tegi seda täiesti erinevates olukordades erinevatel aegadel. Maakohus leidis igati õigesti, et sellised kuriteod toime pannud inimese vabastamine eeldab üliväikest uute kuritegude riski. Sellist piisavalt madalat riski saaks ka ringkonnakohtu hinnangul jaatada vaid mingite väga erandlike asjaolude puhul. Näiteks võiks uute kuritegude oht olla äärmiselt madal siis, kui Ü. Toperit oleks tabanud mingi väga raske kehaline haigus: nt oleks ta muutunud osaliselt halvatuks, sattunud ratastooli vms. Midagi sellist – või sellega samaväärset – aga ei ole, mistõttu on Ü. Tpoeri vabastamine suuresti välistatud juba ainuüksi tema kuritegude ränkuse tõttu. Ka väärib tähelepanu see, et Ü. Toper ei ole avaldanud oma kuritegude osas mingisugust kahetsust.
- Ü. Toper kuritarvitas alkoholi. Maakohtu otsusest ilmnevalt diagnoositi tal alkoholism juba
- aastal. Süüdimõistvast otsusest nähtub seegi, et mitme inimese sõnul muutus Ü. Toper purjuspäi agressiivseks ja vägivaldseks. Ka oma kuriteod sooritas Ü. Toper alkoholijoobes. Seega kujutab alkohol endast väga tõsist uute kuritegude riski. Seda riski ei saa pidada maandatuks. Tõsi, Ü. Toper tunnistab alkoholi tarvitamise seost kuritegeliku käitumisega ja on enda sõnul motiveeritud alkoholist täielikult loobuma. Samas ei ole tema loobumisplaan olnud järjekindel: nt on ta ka kõnelnud vajadusest alkoholi tarvitamist pelgalt vähendada – mitte aga sellest täielikult loobumisest. Ent isegi kui Ü. Toper usub praegu tõsimeeli, et ta vabaduses enam alkoholi ei tarbi, ei pruugi ta seda plaani täita suuta. Siinjuures tuleb arvestada sedagi, et väidetavalt on Ü. Toper juba varem viibinud kahel korral alkoholi tarvitamise tõttu ravil, ent see pole piisavalt viljakaks osutunud. Ka jätkas ta alkoholi tarvitamist pärast oma eelmisi vangistusi. 4
(5)- Iseenesest on positiivne, et Ü. Toper on vanglas läbinud kuriteoriskidega seonduvad sotsiaalprogrammid, temaga on läbi viidud ühe sotsiaalprogrammi jätkuvestlus ja psühholoogiline nõustamine. Need sammud on aga Ü. Toperi kuritegusid ja neist peegelduvat retsidiivsusohtu silmas pidades (vt käesoleva määruse p 20) Ü. Toperi vabastamiseks selgelt ebapiisavad. Liiatigi nähtub sotsiaalprogrammi jätkuvestluse kokkuvõttest, et Ü. Toper on väga emotsionaalne ning tema suhtlemine ja emotsioonidega toimetulek vajavad arendamist. Ka tapmised pani Ü. Toper toime solvumise ja viha tõttu. Seega on tõsine ohutegur ka Ü. Toperi impulsiivsus: tugevate negatiivsete emotsioonide mõjul võib ta uuesti vägivalda tarvitada. Oma iseloomust tulenevaid riskifaktoreid Ü. Toper piisavalt ei adu. Näiteks väitis Ü. Toper vangla iseloomustuse kohaselt psühholoogile, et tal ei ole probleeme empaatiavõimega. On aga ilmne, et niisugused kuriteod toime pannud ja neid mitte kahetsenud inimese empaatiavõime on äärmiselt madal. Ka ei saa pidada usutavaks Ü. Toperi väiteid, et oma kuritegusid ei taha ta analüüsida seetõttu, et ta neid joobe tõttu ei mäleta. Nimelt nähtub maakohtu otsusest, et oma kambrikaaslasele rääkis Ü. Toper oma kuritegudest üsnagi detailselt (näiteks märkis ta, et kui esimene surm oli päris jube, siis teine läks juba ilusti).
- Määruskaebuses viitab Ü. Toper sellele, et vangla hinnangul on tema üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul vaid 14%. See number tuleb jätta tähelepanuta, kuna ei ole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla selle hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi 2019 määrus asjas nr 1-09-14104, p 27).
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Ü. Toperi uute kuritegude toimepanemise ohtu ei ole võimalik piisavalt maandada ka käitumiskontrollile allutamise ja lisakohustustega. Kõigepealt ei ole sellega seoses asjakohane Ü. Toperi viide Riigikohtu lahendile nr 1-09-
- Selles lahendis ei andnud kõrgeim kohus kohtutele juhnööre vabastada kõik kinnipeetavad käitumiskontrolli olemasolu tõttu ennetähtaegselt. Riigikohus heitis alama astme kohtutele ette seda, et nende välja toodud argumentatsiooni kohaselt ei saakski käitumiskontroll kunagi kuritegude ohtu maandada. Praeguses asjas aga käitumiskontroll sobiv ei oleks. Esiteks saab sellele kontrollile loota vaid madala retsidiivsusriskiga või vähemasti n-ö piiripealsete kinnipeetavate puhul. Kui aga uue kuriteo tõenäosus on kõrge ja karta on rasket laadi kuritegusid, ei ole võimalik inimest vabastada – ja käitumiskontroll üleüldse asjakohaseks ei osutu. Ü. Toperi puhul nii ongi: temast lähtuv uute kuritegude oht on ülal öeldust tulenevalt sedavõrd kõrge ja tõsine, et ta tuleb igal juhul jätta vabastamata. Lisaks aga poleks kriminaalkolleegiumi hinnangul piisavalt alust loota, et Ü. Toper kontrollnõudeid täitma asuks. Eeskätt peaks ta hoiduma alkoholist, aga tema alkoholiprobleemi tõsidust arvestades (vt ülal) pole võimalik loota, et ta KarS § 75 lg 2 p 2 järgset alkoholi tarvitamise keeldu täitma hakkaks.
- Ka ei saaks Ü. Toperi retsidiivsusriski tema vabastamiseks piisaval määral vähendada Ü. Toperi tulevane elukoht. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul ebaoluline, kas Ü. Toper läheks elama oma endisse elupaika või uude kohta (nt Järve Koju).
- Toodud põhjustel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
- juuni 2021 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)