Obsah (5)

§ 255§ 65§ 76§ 64§ 184

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-2173 Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidl

§ 255

lg 1 järgi 5 aasta 5 kuu vangistusega.

§ 65

lg 1, § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 14.02.2018 otsusega mõistetud karistuse 5 aasta 6 kuu vangistusega, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõistes liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise algus 16.05.2017 ja lõpp 16.11.

2. Viru Maakohtu 22.04.2021 määrusega jäeti V. Valiev vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Formaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud, kuid materiaalsed eeldused on täitmata. 2.
3. Kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud kolm korda, millest kaks on kehtivad karistused. Reaalset vangistust kannab teist korda. Viimane kuritegu on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Mõlema kuriteo puhul oli läbivaks jooneks majandusliku kasu saamine ja narkootikumide müügi korraldamine. Seega on maakohus seisukohal, et kinnipeetaval on välja kujunenud teatav kuritegelik käitumismuster. 2.
4. Kinnipeetaval on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Kuigi rikkumisest on möödas 10 kuud, ilmestab see ikkagi asjaolu, et kinnipeetav ei suuda ennast ka kinnipidamisasutuses eeskujulikult üleval pidada. Peale selle on kinnipeetav vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk ning vestlused psühholoogi ja kriminaalhooldajaga alkoholi tarvitamise ja ühiskonda suhtumise teemadel ning osalenud struktureeritud vestlustes suhete ja elustiili analüüsimiseks. Lisaks töötab kinnipeetav alates 28.09.2018 koristajana. Maakohus tunnustab kinnipeetavat vangistuses vestlustes osalemise, sotsiaalprogrammi läbimise ning töötamise eest, kuid leiab, et kõik eelnimetatu pole veel iseenesest aluseks kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Maakohus peab hindama ka teisi

§ 76lg 4 sätestatud asjaolusid.

2.

1. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetava lähedasteks ema, vend, elukaaslane ja poeg. Kinnipeetaval on kõikide nimetatud isikutega head suhted. Kinnipeetav plaanib koos elukaaslase ja pojaga asuda elama emale kuuluvasse korterisse. Maakohus tunnustab siinkohal kinnipeetavat selle eest, et tal on toetav lähivõrgustik, kuid arvestab sealjuures ka kriminaalhooldaja arvamust, mille kohaselt on kinnipeetav kasutanud probleemide lahendamisel vägivalda ja arvestab sealjuures eelkõige enda vajadusi. Seega ei pruugi toetav lähivõrgustik olla piisav, et hoida kinnipeetava poolt ära uute kuritegude toimepanemine. Seda enam, et ta on samade lähedaste suhtes vägivaldne olnud. Karistus on arhiveeritud. 2.
2. V. Valievile garanteerib töökoha ettevõte Aadeon Ehituse OÜ. Maakohus tuvastas Äriregistri abil, et nimetatud ettevõte on alates 23.12.2020 pankrotis ja ettevõttel on maksuvõlad. Maakohus oli seisukohal, et seega ei pruugi ettevõte kinnipeetavale tegelikkuses tööd garanteerida. Maakohtu istungil oli kinnipeetav samuti heitlikul seisukohal, öeldes, et ta pigem loodab tööle asuda. Võttes arvesse, et kinnipeetava tegevus on varasemalt olnud orienteeritud hõlptulu saamisele, s.o narkootikumide müügi korraldamisele, võib ta taas hakata kriminaaltulu teenima. Seda arvamust ei väära ka kaitsja lisatud surmatunnistus ühe isiku suhtes, sest kinnipeetava viimane kuritegu oli seotud kuritegeliku ühendusega, kus oli hulgaliselt liikmeid. Seega on tõenäoline, et rahaliste vahendite puudumisel võib kinnipeetav hakata toime panema uusi kuritegusid. Kinnipeetava vabanemisfondis on 3700 eurot ja tasumata võlanõuded puuduvad. Maakohus tunnustab kinnipeetavat, et ta on vangistuses täitnud kohustused riigi ees, kuid peab siinkohal arvestama lisaks ka teisi

§ 76lg 4 sätestatud asjaolusid.

2.

1. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud ühel korral. Vastavalt karistusregistri väljavõttele on V. Valievit karistatud kahel korral. Seejuures on talle inkrimineeritud kuritegudes läbivaks jooneks narkootikumide suures koguses ebaseaduslik käitlemine. 2.
2. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga ka selles, et kinnipeetava karistuse eesmärgid on saavutatud ning tema ärakantud karistus on proportsionaalne kinnipeetava poolt toime pandud kuriteoga. Vastupidiselt – käesolevaks hetkeks ei ole kinnipeetava kõrge retsidiivsusrisk piisavalt taandunud, et ta suudaks vabaduses hästi käituda. Retsidiivsusriski ei ole kinnipeetava puhul võimalik maandada ka tema käitumiskontrollile allutamisega. Maakohus rõhutab, et pikaajaline vangistuses viibimine ei ole iseenesest asjaolu, mis vähendaks uue kuriteo toimepanemise ohtu. Maakohus vangla riskiprotsente kinnipeetava vabastamise küsimuse otsustamisel ei arvesta, kuna vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et antud kinnipeetava poolt on uute kuritegude toimepanemise risk vabanemisel endiselt suur. 2 2.
3. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse üheks eesmärgiks ka õiguskorra kaitsmine. Muuhulgas tuleb arvestada ka ühiskonna üldise õiglustundega. Kuigi tegemist on abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga, leiab maakohus, et antud kinnipeetava vabastamisel vangistusest tingimisi enne tähtaega saaks ühiskonna õiglustunne kindlasti riivatud. Maakohus arvestas nii kinnipeetava korduvat kriminaalkorras karistatust, käitumist vangistuses kui ka tema väljavaateid vabaduses. Kinnipeetava puhul on tema retsidiivsusriski suurendavad asjaolud ülekaalus, mistõttu tema vangistusest vabastamine tingimisi enne tähtaega käesoleval ajal ei ole põhjendatud. Kinnipeetava poolt maakohtu istungil antud lubadused ei tekita veendumust, et kinnipeetav suudaks vabaduses seadusekuulekalt käituda, sest Viru Vangla iseloomustuses välja toodud negatiivsed asjaolud on ülekaalus. Seega peab kinnipeetav jätkama karistuse kandmist vanglas. Määruskaebus
4. Viru Maakohtu 22.04.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu V. Valievi kaitsja vandeadvokaat Epp Landberg, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega vabastada V. Valiev tingimisi ennetähtaegselt. Määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud. 3.
5. Määruskaebuses korratakse üle maakohtu poolt arvestatud positiivsed asjaolud. Kinnipeetav on vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk ning on toiminud vestlused psühholoogi ning kriminaalhooldajaga alkoholi tarvitamise ja ühiskonda suhtumise teemadel. V. Valiev on osalenud struktureeritud vestlustes suhete ja elustiili analüüsimiseks. Lisaks töötab kinnipeetav alates 28.09.2018 koristajana ning on avaldanud soovi riigikeele õppimiseks. Tal on garanteeritud elukoht, toetavad lähedased, rahalised nõuded puuduvad ning vabanemisfondis on 3700 eurot. V. Valiev on tänaseks kandnud ära enamuse temale määratud karistusest. See on kulgenud ilma probleemideta, ta on täitnud töökohustust, osalenud sotsiaalprogrammides jne. 3.
6. Ühe kehtiva distsiplinaarkaristuse osas märgib kaitsja, et varasemalt ei ole V. Valievit distsiplinaarkorras karistatud. Seega on tegemist esmakordse eksimusega, mis oli seotud arusaamatusega töökorralduste täitmisel ning määratud karistus on kõige kergem karistus. Tänaseks on karistuse määramisest möödunud ca 10 kuud, seega on ka karistuse määramisest möödunud piisav aeg, et hinnata V. Valievi käitumist vanglas positiivseks, kuna ühtegi uut rikkumist ei ole ta toime pannud. Kehtivas kohtupraktikas on arvukalt jõustunud kohtulahendeid, millistes kohtud on otsustanud analoogilistes kaasustes isikud vangistusest ennetähtaegselt vabastada. Sellises olukorras on vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jätmine seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Siinkohal viitab kaitsja PS §-le 12 ja EIÕK-i artiklile 14 ning toob välja rida kohtulahendeid, kus süüdimõistetuid on vabastatud. Kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole kehtivas kohtupraktikas vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise keeldumise aluseks. 3.
7. Maakohus on tuginenud määruse tegemisel arhiveeritud karistusele, mis on lubamatu. Igal isikul on õigus sellele, et riik ei tee mitmekümne aasta tagustest sündmustest järeldusi isiku käitumismustrite kohta. Seda seisukohta toetab ka karistusregistri seadus, mis näeb ette karistuste arhiveerimise ja keelu kasutada arhiveeritud karistusi. 3.
8. Süüdimõistetule on võimalik panna vabaduses kohustus otsida endale töökoht. Kaitsja esitab tõendi selle kohta, et Tser-Hek OÜ on nõus V. Valievi tööle võtma. Tegemist on süüdimõistetu vennale kuuluva ettevõttega. Lisaks tööga kindlustamisele on vend valmis ka omalt poolt kindlustama järelevalve V. Valievi üle. Seega on süüdimõistetu puhul tagatud kindel töökoht. Ühelt poolt on maakohus teinud järelduse, et rahaliste vahendite puudumisel võib süüdimõistetu hakata toimepanema uusi kuritegusid. Samas on juba järgmises lõigus 3 toonud välja, et Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetava vabanemisfondis on 3700 eurot ja tasumata võlanõuded puuduvad ning maakohus on tunnustanud V. Valievit nõuete täitmise eest. 3.
9. Määrusest ei nähtu, millist konkreetset eesmärki V. Valievi jätkuv vangistuses hoidmine kannab. Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise puhul on hindamise põhiliseks kriteeriumiks isikule omane eripreventsioon. Vangistuse eesmärk on isiku käitumist muuta ning võimaldada tal pärast vangistust taasühiskonnastuda ning vähendada kriminaalset käitumist. Maakohus on möönnud, et V. Valiev on vangistuses viibitud ajal muutunud, tema vabanemisjärgsed elutingimused on head ja toetavad sotsialiseerumist ühiskonda. 3.
10. Käesoleval juhul tuleb arvestada ka seda, et V. Valievit on kriminaalkorras karistatud ühel korral ning sellest karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimust käesoleval juhul arutataksegi. Kriminaalõiguslikus mõttes on tegemist varem karistamata isikuga, sest tegemist on liitkaristusega. 06.12.2019 kohtuotsusega moodustati liitkaristus

§ 65

lg 1 alusel ja

§ 64

lg 1 Harju Maakohtu 14.02.2018 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-17-9845, seega tegemist oli n-ö paralleelse menetlusega ja liitlahendiga. Seega vaatamata olukorrale, et tegemist on kahe erineva kohtuotsusega, ei saa teha õiguslikku järeldust, justkui oleks V. Valiev nende kahe kohtuotsusega ka kahel korral karistatud, kuivõrd tegemist oli liitkaristusega. V. Valiev on varasemalt kriminaalkorras karistatud ühel korral ning sellest karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimust käesoleval juhul arutataksegi. 3.

1. V. Valiev on igati informeeritud ja teadlik asjaolust, et juhul, kui kohus vabastaks ta vangistusest ennetähtaegselt, pööratakse kandmata jäänud karistus uute kuritegude toimepanemisel või kontrollnõuete rikkumisel, sh tööle mitteasumisel, täitmisele ja ta peaks jätkama vangistuse kandmist. Nimetatud asjaolu motiveerib omakorda isikut uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seega puudub alus arvata, et V. Valiev hakkab uusi kuritegusid toime panema. Tema poolt seni juba kantud karistus on täitnud igakülgselt määratud karistuse eesmärgid. Kinnipeetava ütlustest, samuti isiku käitumisest vangistuse jooksul, nähtub, et ta on teinud omad järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. Isikul on selge sisemine soov teha oma elus muudatusi seadusekuulekuse suunas ning elada seadusekuulekalt. Ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annaks tema edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Käesolevas asjas on maksimaalselt sobivad tingimused V. Valievi vabastamise osas saabunud. Vabastamine on põhjendatud ja otstarbekas. V. Valievit ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, vanglas on ta pidevalt töötanud, läbinud sotsiaalprogrammi, ta soovib elada seaduskuulekalt, täitmata rahalised nõuded puuduvad, tal on olemas kindel elu- ja töökoht, toetav perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda.
2. Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2021 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 03.06.
3. Nimetatud ajaks esitas täiendava tõendina süüdimõistetu kaitsja V. Valievi vabanemisfondi väljavõtte, mille kohaselt on süüdimõistetul kontol 3700 eurot.
4. Viru Vangla on edastanud kohtule V. Valievi vanglasisese isikukonto väljavõtte alates 16.05.2017 kuni 27.05.2021, millest nähtub, et konto vaba jääk on 881,60 eurot, samas ei nähtunud sellest, milline on hoiustatud vabanemistoetuse suurus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebus alust maakohtu lõppjäreldusega mittenõustumiseks. Samuti ei veena määruskaebus ringkonnakohut selles, et V. Valiev tuleks tingimisi ennetähtaegselt vabastada ning tema poolt uute kuritegude toimepanemise risk oleks 4 viidud miinimumini. See, et määruskaebuses ei nõustuta teatud osas maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruses toodu vajab täiendamist. Ka tuleb ringkonnakohtul juhtida taaskord maakohtu tähelepanu seoses mõiste ühiskonna õiglustunne ning kustunud karistuste arvestamisega.
6. Maakohtu viide ühiskonna õiglustundele ei ole õige. Maakohus on küll ka ise leidnud, et tegemist on sisustamata õigusmõistega. Seejuures on maakohus märkinud, et kuigi tegemist on abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga, leiab maakohus, et antud kinnipeetava vabastamisel vangistusest tingimisi enne tähtaega saaks ühiskonna õiglustunne kindlasti riivatud. Maakohus arvestas nii kinnipeetava korduvat kriminaalkorras karistatust kui ka tema väljavaateid vabaduses. Kuidas seda õiglustunnet reaalselt siiski sisustada maakohtu määrusest ei nähtu ja milles seisneb seejuures õiglustunde arvestamisel korduv karistatus kui ka väljavaated vabaduses samuti ringkonnakohtule ei nähtu. Ehk kohtukolleegiumile ei ole teada, mida maakohus on selle mõiste all silmas pidanud. Tulenevalt eelnevast tuleb nimetatud osa maakohtu määruse põhistustest välja jätta. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et maakohus on lubamatult tuginenud kustunud karistusele seoses suhetega lähedastega. Lisaks on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus lubamatult ja üksnes segadusse ajavalt viidanud kustunud karistustele korduva karistatuse arvestamisel. Nii on maakohus märkinud, et V. Valiev on samade lähedaste (kelle juurde elama asub) suhtes vägivaldne olnud. Karistus on arhiveeritud. Seega märgib maakohus ka ise, et karistus on kustunud, kuid ei arvesta seejuures seaduses kui ka kohtupraktikas sätestatut. Kohtuasjas nr 31-1-12-17 tehtud määruse p-s 29 märkis Riigikohus, et olukorras, kus osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole kohtud õigustatud süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel nendele andmetele tuginema. Seega nähtub Riigikohtu praktikast selgelt, et karistusregistri arhiivi kantud andmetele pole lubatud tugineda muu hulgas siis, kui kohus lahendab

§ 76

lg 4 alusel süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust.

§ 76

lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on välja toonud, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud kolm korda, millest kaks on kehtivad karistused. Eelduslikult on maakohus saanud aru, et kustunud karistusi ei saa arvestada, kuid ühetaoliseks ja kõigile arusaadavaks seisukohaks ei ole kohane ära märkida ka kustunud karistuste arvu. Kriminaalkorras karistatud 3 korda on lugejat piisavalt eksitav ning tekitab põhjendatult pahameelt süüdimõistetutes ja kaitsjates. Ringkonnakohus tegi süüdimõistetu suhtes karistusregistrisse päringu ning päringu vastusest nähtub, et V. Valievil on 2 kehtivat kriminaalkaristust, mille võtab seisukoha kujundamisel ka aluseks. Küll ei muuda need asjaolud teiste asjaolude alusel kogumis tehtud lõppjäreldust. 7. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks kujundada seisukoha selles osas, et süüdimõistetul olev 1 distsiplinaarkaristus ei ole takistuseks tema ennetähtaegselt vabastamata jätmisel ning on rida süüdimõistetud, kes on sarnastel või raskematel asjaoludel vabastatud. Vabastamata jätmine oleks kaitsja hinnangul justkui diskrimineerimine ning põhiõiguste rikkumine. Kaalutlusõiguse teostamisel – sh

§ 76

lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda aga seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes automaatselt tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või vähemal määral sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte võib ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid 5 praktikas selgelt välja kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas kujuneksid välja mingid selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu (praktiliselt alati) ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse kohtlemise argument võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati hinnata, kas menetletav juhtum on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea vajalikuks algatada senise praktika muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada iga süüdimõistetu, kes on

§ 76lg-s 4 nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud isikuga sarnases olukorras.

Selline tõlgendus viiks vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus konkreetse juhtumi lahendamisel seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite lahendamisel. (Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2019 määrus asjas nr 1-16-9898 ja 05.11.2019 määrus asjas nr 1-172511) Seega ei saa nõustuda määruskaebuses väljatooduga, et ühetaolise ning võrdse kohtlemise rikkumise tõttu V. Valiev jääb vabastamata. Lisaks kaitsja poolt märgitud isikute puhul on välja toodud üksnes osaliselt ennetähtaegse vabastamise küsimuse puhul arvestatavad asjaolud. Ennetähtaegne vabastamine sõltub aga konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt

§ 76lg-st 4.

Peab märkima, et kaitsja viidatud kohtuasjade asjaolud ei anna piisavat alust järeldada, et tegemist oleks kaasustega, mida võiks pidada V. Valievi juhtumiga määravas osas sarnasteks. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda miski määruskaebuses märgitust asuda seisukohale, et V. Valievi vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmine rikuks PS §-st tulenevat võrdsuspõhiõigust või inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit

2. Kaitsja leiab, et kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisest keeldumise aluseks ning seda ei ole sätestatud ka karistusseadustikus. Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pannud isikute vabastamine, ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristus näitabki seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole argument justkui süüdimõistetu distsiplinaarkaristus aegub ehk 10 kuud pärast selle määramist ei ole midagi juhtunud. Kohtul tuleb arvestada asjaolusid määruse tegemise aja seisuga ning sellest nähtuvalt on süüdimõistetul kehtiv distsiplinaarkaristus, mis näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Kuigi kaitsja vähetähtsustab määruskaebuses distsiplinaarrikkumist ja selle eest määratud karistust, siis tuleneb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast järgmine. Kuigi allumatuse ja töökohustuse eiramise puhul on tegemist raske rikkumisega, siis arvestades, et V. Valievil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning ta osaliselt allus 28.05.2020 antud korraldusele ja töötas, siis ei oleks antud juhul proportsionaalne ja eesmärgipärane määrata karistuseks 6 elektriseadme, lühi- ega pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist või kartserisse paigutamist, vaid karistamine noomitusega. Seega kuulub distsiplinaarkaristus arvestamisele kõigi teiste asjaoludega kogumis ning arvestades selle sisu, näitab see süüdimõistetu manipuleerivat ning valikulist käitumist. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et distsiplinaarkaristuse olemasolu ei tähenda automaatselt ennetähtaegselt vabastamata jätmist. Lisaks tuleb siinkohal märkida, et V. Valievile määrati 25.06.2020 distsiplinaarkaristus 28.05.2020 rikkumise eest. Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on V. Valiev läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk perioodil 18.01.2019-24.04.2019. Selle tulemustest nähtuvalt on süüdimõistetu tõdenud, et peale vabanemist ei näe ta põhjust, miks ta peaks vabaduses seadust rikkuma ning tagasi vanglasse tulla. Ometi ei ole selle sotsiaalprogrammi läbimine avaldanud süüdimõistetule mõju vangistuses, sest distsiplinaarrikkumine on toimunud peale programmi läbimist. 9. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kinnipeetava vabastamine ei ole

76 lgs 4 sätestatud sisulisi eeldusi hinnates põhjendatud. Riigikohtu praktika kohaselt, nagu kohus ka eelnevalt märkis, on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (Riigikohtu 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21).

1. Nagu distsiplinaarkaristuse esinemine ei tähenda automaatselt ennetähtaegselt vabastamata jätmist, ei tähenda individuaalse täitmiskava läbimine automaatset vabastamist. Asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Kuna kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku edasist õiguskuulekat käitumist tuleb analüüsida esmajoones selle kaudu, kuidas ta end karistuse kandmise ajal on üleval pidanud ning kas on täidetud individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid, siis tuleb asuda seisukohale, et juba siinkohal tekib kahtlus süüdimõistetu edasises õiguskuulekas käitumises. Nii on ringkonnakohus eelnevas punktis juba põhjalikult käsitlenud seisukohti seoses distsiplinaarkaristusega ning osaliselt ka täitmiskava mõjust süüdimõistetule. Seega ei saa anda täielikult süüdimõistetu käitumisele vangistuses positiivset hinnangut. V. Valiev on küll täitmiskava nõuetekohaselt läbinud, kuid süüdimõistetul on olnud probleeme töötamisega. Nii nähtub ka vangla koostatud iseloomustusest, et kuigi käesolevalt V. Valiev töötab, siis teeb seda minimaalselt ning püüab ise valida tööülesandeid. Nimetatud asjaolule viitab ka määratud distsiplinaarkaristus. Iseloomustusest on tuvastatav ka see, et süüdimõistetu on sotsiaalprogrammi Õige Hetk läbimisel tõdenud, et vanglas tööle asumine on väga tähtis. Miks süüdimõistetu seda nii tähtsaks peab, jääb kohtule teadmata.
2. Järgnevalt tuleb kohtul analüüsida isiku elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivaid tagajärgi. 7 Võrreldes maakohtu menetluse ajaga on kaitsja koos määruskaebusega esitanud garantiikirja, mille kohaselt OÜ Tser-Hek garanteerib V. Valievile töökoha. Millist tööd süüdimõistetu tegema hakkab või milline töö talle garanteeritud on, kinnituskirjast ei nähtu. Määruskaebuse kohaselt on osaühingu juhataja süüdimõistetu vend, kes lisaks tööga hõivatusele on lubanud teostada järelevalvet ka süüdimõistetu üle. Seega garanteeritud töökoht oleks süüdimõistetul nüüd justkui olemas. Kuigi faktiliselt on positiivne, et süüdimõistetul on olemas garanteeritud elukoht ja lähedaste toetus ning nüüd ka garanteeritud töökoht, siis tuleb ringkonnakohtul siinkohal asuda maakohtuga võrreldes teatavale eriarvamusele. Süüdimõistetul olid need asjaolud olemas ka enne vangistust. Pole alust arvata, et tal puudus elukoht. Samuti nähtub vangla iseloomustusest, et suhted lähedastega on säilinud, seega puudub alus arvamuseks, et varasemalt lähedaste toetus puudus. Ka on süüdimõistetu varasemalt töötanud, sh oma venna juures, kuid ka olnud töötuna arvel. Vaatamata sellele ei takistanud need asjaolud süüdimõistetu poolt kuritegusid toime panemast. Kuidas need asjaolud käesolevalt omaksid teistsugust positiivset mõju, ringkonnakohtu hinnangul määruskaebusest tuvastatav ei ole.
3. On faktiliselt positiivne, et süüdimõistetul puuduvad rahalised kohustused ning tal on vabanemisfondis 3700 eurot. Vangla iseloomustusest nähtub, et vangistuse ajal on V. Valievit toetanud rahaliselt ema, aga ka isikud, kes on seotud organiseeritud kuritegevusega. Seega ei ole välistatud, et isiku suhted karistatud isikutega oleksid kustunud ega avaldaks süüdimõistetule mõju uute kuritegude toimepanemiseks. Ei ole vähetähtis, et V. Valiev kannab karistust kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, mida nagu teada iseloomustab selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk, nagu ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Lisaks kuuluvad

§ 76lg 4 alusel arvestamisele ka kuriteo toimepanemise asjaolud.

Nii nähtub 06.12.2019 kohtuotsusest, et V. Valiev on süüdi tunnistatud Amid Magerramovi juhitud kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Süüdimõistetu tegeles narkootiliste ainete müügiga – narkootiliste ainete hankimine ning edasimüüjate varustamine narkootiliste ainetega. Kandes kriminaalasjas nr 1-17-9845 eest karistust Viru Vanglas (otsus 14.02.2018) on A. Magerramov taganud V. Valievile rahalise toetuse maksmise. Näitena võib välja tuua 06.09.2017 A. Magerramovi ja T.T. i (V. Valiev ja T.T. i abikaasa olid kinnipeetavatena ühes kambris) vahel toimunud vestluse, mille käigus selgitab A. Magerramov T.T. ile, et „me peaaegu iga kuu anname talle (Vagif Valiev´ile) raha, mina või minu nõbu. Noh, nagu seal perele, lapsele, et nii, kaitsjale, noh. Kaitsja saab enne kohut kuidagi aidata. Kaitsjale on kõik makstud. Kõik. Ja kui seal istub, temale ka, noh, anname edasi, ta kannab talle kontole. Meie ei saa talle seda teha, sest et kohe saadakse aru.“ Seega faktiliselt on küll positiivne, et süüdimõistetul puuduvad võlgnevused, kuid kui neid on tasutud kuritegelikku ühendusse kuulumise eest või kriminaalkorras sarnaste tegude eest karistatud isikute poolt saadud rahast, siis selle positiivne mõju edasisele õiguskuulekale käitumisele on kaheldav. 13. Karistuse aluseks olevate kohtuotsuste ja liitkaristuse osas on maakohus oma seisukoha kujundanud. Kaitsja kordab üle oma seisukoha, aga ei heida maakohtu järeldustele midagi ette. Nii on maakohus põhjendatult märkinud, et süüdimõistetut on karistatud 2 kohtuotsusega, mille alusel kannab V. Valiev käesoleval ajal liitkaristust

§ 65lg 1 alusel.

See, et inimene kannab liitkaristust, ei tähenda, et ta oleks varem karistamata. V. Valiev kannab karistust

§ 255

lg 1 järgi ning

§ 184lg 2 p-de 1, 2 järgi.

8

1. Analüüsides kõiki asjaolusid kogumis ongi maakohus jõudnud seisukohale, et retsidiivsusrisk on süüdimõistetu puhul jätkuvalt kõrge ning tingimisi ennetähtaegne vabastamine võimalik ei ole. Kaitsja leiab, et vangistuse eesmärk on isiku käitumist muuta ning võimaldada tal pärast vangistust taasühiskonnastuda ning vähendada kriminaalset käitumist. Kohus ei vaidle sellele vastu, kuid kui isik jätkuvalt rikub õiguskorda ka pärast vangistuse mõistmist, ei suuda täita vanglas kehtivat korda, siis pole ka alust arvata, et vangistus on oma eesmärgi täitnud ning edasine vangistus oleks justkui mõttetu. Vastupidi, süüdimõistetul on edasi töötades, korda järgides ning võimalusel ka eesti keele omandamist jätkates, võimalik näidata, et ta sõnas väljendatut ka reaalselt täita suudab.
2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval ajal ei ole V. Valievi puhul sobiv meede uute kuritegude maandamiseks ka kriminaalhooldus. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. V. Valiev on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et vaatamata sellele, et ta sõnas on valmis muutuma, oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-dest 2 ja 3 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
4. aprilli 2021 määruse sisuliselt muutmata, kuid lisab sellele omapoolsed põhjendused ning jätab välja maakohtu viited õiglustunde ning kustunud karistuste arvestamisele. Määruskaebus jääb rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Ingeri Tamm Maarika Kuusk 9