1-21-5063/4

(18231501953)Kohtunik Ivi Kesküla Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuni 2021 määrus XX esindaja kaebuse rahuldamata jätmises Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (X, ik XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
2. juuni 2021 määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Kriminaalasjas nr 18231501953 alustati
4. septembril 2018 menetlust KarS § 263 lg 1 p 2 tunnustel selles, et
5. septembril 2018 kella 21.43 ajal, viibides Tallinnas XXX asuva hoone trepikoja II korrusel, tulistas YY temale kuuluvast relvast RUGER LCR

(54093444)XXle jalga, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

2. veebruaril 2019 koostas PPA Põhja prefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Menetleja leidis, et YY-le inkrimineeritud kuritegu ei ole õigusvastane, sest ta tõrjus vahetut õigusvastast rünnet tema enda õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid ületamata seejuures hädakaitse piiri.
3. XX esindaja vaidlustas PPA Põhja prefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse täies ulatuses, taotledes nimetatud määruse tühistamist, kriminaalmenetluse uuendamist ning tõendamiseseme asjaolude täpseks väljaselgitamiseks kriminaalmenetluse jätkamist. 1

(10)1-21-5063

1. Riigiprokuratuuri
2. märtsi 2019 määrusega jäeti esitatud kaebus rahuldamata ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrus muutmata. Kokkuvõtlikult põhistas riigiprokurör oma otsustust järgmiselt. Ei ole alust asuda seisukohale, et YY oleks seadnud eesmärgiks tappa XX, kellega ta kohtus seejuures esimest korda. Juhul kui YY soov oleks olnud XX tappa, oleks YY-l olnud võimalus veel tulistada eluohtlikematesse piirkondadesse. YY seda ei teinud, vaid olles tõrjunud õigusevastase ründe lasuga jalga, läks korterisse ning kutsus politsei ja kiirabi. Kuivõrd YY tahtlus ei olnud suunatud XX tapmisele, ei saa tema tegu kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi tapmiskatseks. YY tegu ei saa kvalifitseerida ka KarS § 263 lg 1 p-de 1, 2 ega § 262 järgi, kuna nimetatud sätted eeldavad teo toimepanemist avalikus kohas, milleks XXX korterelamu trepikoda ei ole. Ka ei saa YY tegevust kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. KarS § 28 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid ületamata seejuures hädakaitse piire. YY ei pannud toime tegu, mis vastaks karistusseadustikus sätestatud süüteokoosseisule ja oleks õigusvastane. Ei ole alust arvata, et kriminaalmenetluse jätkamisega oleks võimalik koguda tõenduslikku teavet, mis võimaldaks YY-le süüdistuse esitamist.
3. Riigiprokuratuuri määruse vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtus XX esindaja, kes palus määrus tühistada ning jätkata kriminaalmenetlust. Kaebuses ei nõustutud YY-l hädakaitseseisundi olemasoluga.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai 2019 määrusega jäeti Riigiprokuratuuri määrus muutmata ja XX kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus põhistas oma otsustust järgmiselt. Kaebuse väited ei lükka ümber järeldust, et YY tegutses hädakaitseseisundis. Toimus rünne YY elu ja tervise vastu olenemata sellest, kas toimus peksmine või rüselus. XX-le ründe lõpetamise eesmärgil tekitatud kehavigastus ei olnud XX poolt kasutatava vägivalla intensiivsust arvestades ebaproportsionaalne. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli YY eesmärk lõpetada rünne tema vastu. Ei saa üheselt väita, et YY oleks aru saanud, et XX avaldas tahet konflikt lõpetada ja kutsuda politsei või et selline ettepanek üldse tehti. Inimest saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on sedavõrd kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Kui vaatamata kogutud tõenditele jääb kõrvaldamata kahtlus selles, kas kahtlustatav pani toime kuriteo, tuleb see tõlgendada KrMS § 7 1g 3 kohaselt kahtlustatava kasuks, nagu seda kriminaalasjas nr 18231501953 menetlust lõpetades ka õigesti tehti.
7. oktoobril 2018 alustati kriminaalasjas nr 18230101516 menetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et
8. septembril 2018 kella 21.43 ajal lõi XX Tallinnas XXX asuva maja trepikoja II korrusel korteri 5 juures korduvalt YY-le rusikaga näo piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.
9. aprillil 2020 koostas prokurör kriminaalasjas nr 18230101516 süüdistusakti ja saatis kriminaalasja XX süüdistuses KarS § 121 1g 1 järgi kohtusse.
10. Harju Maakohus mõistis
11. novembri 2020 otsusega XX KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kokkuvõtlikult põhistas maakohus oma otsustust järgmiselt. 2

(10)1-21-5063 Esitatud tõendite pinnalt ei saa tõsikindlalt jaatada süüdistatava XX poolt kannatanule YY-le näkku löömist. Ka Tallinna Ringkonnakohus ei tuvastanud oma

1. mai 2019 määruses, et XX oleks YY näkku löönud. Esineb kõrvaldamata kahtlus selles, et tegelikkuses toimus süüdistuses näidatud ajal ja kohas, s.t ajal, mil kannatanu YY tervis sai kahjustatud, vastastikune kaklus/rüselus süüdistatava XX ja kannatanu YY vahel. Seejuures ei ole välistatud, et ka kannatanu YY hoiak ukse avamisel mängis aktiivset rolli esialgse verbaalse konflikti üleskasvamisel kakluseks. Kuna süüdistatava XX poolt kannatanule YY-le näo piirkonda löömine rusikaga on tõsikindlalt tõendamata, ei ole XX täitnud kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu ning ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Samuti esineb kõrvaldamata kahtlus, et XX poolt YY suhtes võimalik vägivalla tarvitamine leidis aset seetõttu, et kannatanu YY oli eelnevalt konkludentselt väljendanud nõusolekut osaleda vastastikuses kakluses. Kõrvaldamata kahtlused tuleb lähtuvalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. YY ja XX käitumisele kortermaja trepikojas ajal, mil toimus XX tulistamine YY poolt, on õiguslik hinnang antud juba Tallinna Ringkonnakohtu viidatud lahendis ning kohtule ei ole esitatud selliseid kaalukaid tõendeid, mis seaksid ringkonnakohtu määruses tuvastatu kahtluse alla või tooksid kaasa vajaduse asuda teistsugusele seisukohale.
2. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kannatanu YY. Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari 2021 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja YY apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsi ja arutluskäiguga. Ringkonnakohus leidis, et kõigi tõendite kogumis hindamise tulemina on maakohus jõudnud ainuõigele ja põhjendatud järeldusele, et YY ja XX vahel tekkis esialgu verbaalne konflikt, mis kasvas üle vastastikuseks füüsiliseks konfliktiks. Asjaolu, et YY-l oli sündmuste algusest peale käes relv, teeb temast pigem ründaja kui rünnatava. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et ilmselgelt oli YY see, kes oli koheselt valmis füüsiliseks konfliktiks ja XX-le ei saa ette heita, et tema läks YY juurde eesmärgiga ta läbi peksta.
4. Riigikohtu
5. märtsi 2021 määrusega jäeti YY kassatsioon läbi vaatamata ning Tallinna Ringkonnakohtu
6. jaanuari 2021 otsus on jõustunud.
8. märtsil 2021 esitas XX lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv Põhja ringkonnaprokuratuurile taotluse uuendada kriminaalasjas nr 18231501953 menetlus YY tegevuses KarS § 263 lg 1 p-s 1 või alternatiivselt KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud süüteo tunnustel KrMS § 193 lg 1 ja 2001 lg 2 alusel. Kokkuvõtlikult põhjendati taotlust järgmiselt. XX tegutses
9. septembri 2018 konflikti ajal hädakaitseseisundis ning kasutas selleks ettenähtud ja sobivaid kaitsevahendeid tõrjumaks enda suhtes YY poolset ähvardust ning rünnet. Poolte vahel toimunud intsidendi käigus YY-l tekkinud vigastused olid tingitud YY enda tegevusest ja sellega seonduva ohu tõrjumisest XX poolt. Kriminaalmenetluse nr 18230101516 tuvastatud asjaolude ja tehtud kohtuotsuste alusel on ära langenud alus YY suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks hädakaitses tegutsemise tunnustel kriminaalmenetluses nr
11. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila märkis oma
12. aprilli 2021 vastuskirjas, et kriminaalasja nr 18230101516 kohtuliku uurimise käigus leidis kinnitust, et YY ja XX vahel oli konflikt. Selle käigus aga ei arutatud küsimusi, kas YY poolt relva 3

(10)1-21-5063 kasutamine oli otstarbekas või mitte, kas YY tegutses hädakaitse piirides või mitte, sest süüdistus oli esitatud XX-le selles, et ta lõi YY-le näkku. Ringkonnaprokuröri hinnangul mõistis Harju Maakohus

1. novembri 2020 otsuses XX õigeks, sest kohtuliku uurimise käigus jäi tõsikindlalt tõendamata, et süüdistatav XX lõi YY rusikaga näo piirkonda, mistõttu tuli KrMS § 7 1g 3 kohaselt tõlgendada kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava XX kasuks. Kriminaalasjas nr 18230101516 kohtuliku uurimise käigus ei ilmnenud uusi tehiolusid, mis annaksid aluse kriminaalmenetluse nr 18231501953 uuendamiseks.
3. mail 2021 registreeriti Riigiprokuratuuris XX lepingulise esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve taotlus. Selles paluti kriminaalasjas nr 18231501953 menetluse uuendamist YY tegevuses KarS § 263 lg 1 p 2 ettenähtud süüteo või mõne muu süüteokoosseisu tunnustel. Alternatiivselt taotleti kriminaalmenetluse alustamist YY suhtes tema poolt
4. septembril 2019 toimepandud tegevuse uurimiseks KarS § 263 lg 1 p 2 või mõne teise süüteokoosseisu tunnustel. Lühidalt põhistas kaebuse esitaja oma taotlust järgmiselt. YY tulistas ja vigastas XX olukorras, kus konflikt oli sisuliselt lõppenud ja YY ei viibinud hädakaitseseisundis. YY on toime pannud KarS § 263 lg 1 р 2 ettenähtud või mõne muu karistusseadustikus ettenähtud süüteo. Tegemist on küsimusega, mida peab kriminaalasjas nr 120-2851 jõustunud otsusega tuvastatud asjaolude alusel kriminaalmenetluse uuendamise järgselt hindama prokurör ja menetleja andmaks õiguslikku hinnangut YY tegevusele. Riigiprokuratuuri määrus
5. Riigiprokuratuur jättis
6. juuni 2021 määrusega XX lepingulise esindaja vandeadvokaat A. Pilv kaebuse (mida kaebuse esitaja nimetas kannatanu taotluseks) rahuldamata. Riigiprokurör põhistas oma otsustust järgmiselt. Ringkonnaprokurör on õigesti märkinud, et kriminaalasja nr 18230101516 kohtuliku uurimise käigus ei ilmnenud uusi tehiolusid, mis annaksid aluse kriminaalmenetluse nr 18231501953 uuendamiseks. Harju Maakohus ei mõistnud
7. novembri 2020 otsuses XX õigeks mitte seepärast, et oleks välistatud YY-le näkku löömine XX poolt, vaid seetõttu, et kõnealune rusikaga näkku löömine polnud tõsikindlalt tõendatud. Seega esines kõrvaldamata kahtlus, et YY võis temal fikseeritud vigastused saada hoopis omavahelises kakluses/rüseluses XX-ga. Kui kriminaalmenetlus nr 18231501953 YY suhtes tõepoolest uuendataks, siis selles kriminaalasjas tõlgendataks kõik kõrvaldamata kahtlused omakorda YY kasuks (nii nagu seda kriminaalasja nr 18231501953 menetluse lõpetamisel tehtigi). Maakohtu otsusest nähtuvalt ei saa tõendite pinnalt tõsikindlalt jaatada süüdistatava XX poolt kannatanule YY-le näkku löömist. Seega ei saa ka süüdistatava XX poolt kannatanule YY-le näkku löömist tõsikindlalt eitada. Samasugune põhimõte kehtiks ka YY hädakaitseseisundis viibimise kohta (s.o YY hädakaitseseisundis viibimine ei ole tõsikindlalt tõendatud ega mitte ka tõsikindlalt välistatud ja sellisel juhul tõlgendataks kõrvaldamata kahtlus vaieldamatult YY kasuks). Maakohtu otsuses kasutatud määratlused „ei saa tõsikindlalt jaatada“; „ei ole tõsikindlalt tuvastatud“; „ei ole välistatud“; „on tõsikindlalt tõendamata“; „esineb kõrvaldamata kahtlus“ seonduvad XX õigeksmõistmisega. Kriminaalasjas, kus kahtlustatava/süüdistatava rollis oleks sama konflikti teine osapool YY, kehtiksid needsamad määratlused just tema tegevuse hindamisel. Tallinna Ringkonnakohtu
8. mai 2019 määruses kriminaalasjas nr 1-19-3284 leidis kohus, et YY tegutses hädakaitseseisundis. Harju Maakohus aktsepteeris oma
9. novembri 2020 otsuses 4

(10)1-21-5063 nimetatud ringkonnakohtu määruse õiguslikke järeldusi, sealhulgas ka seda, et kõnealuse konflikti käigus võis YY tegutseda hädakaitseseisundis. Nimelt märkis maakohus, et Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai 2019 määruses on antud õiguslik hinnang YY ja XX käitumisele kortermaja trepikojas ajal, mil toimus XX tulistamine YY poolt ning kohtule ei ole esitatud selliseid kaalukaid tõendeid, mis seaksid ringkonnakohtu määruses tuvastatu kahtluse alla või tooksid kaasa vajaduse asuda teistsugusele seisukohale. Seega konstateeris maakohus
2. novembri 2020 otsuses XX õigeks mõistes tegelikult, et YY võis kõnealuses konfliktis olla hädakaitseseisundis, s.t maakohus pole ringkonnakohtu määrusega tuvastatut kahtluse alla seadnud (vähemalt pole maakohus sellist võimalust – YY hädakaitset – kindlasti mitte välistanud). Kriminaalasja nr 18230101516 kohtulahendites ei ole kaugeltki ega sugugi välistatud see, et YY võis XX-ga toimunud konflikti ajal olla hädakaitseseisundis. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
3. Riigiprokuratuuri
4. juuni 2021 määrusele esitas kaebuse XX lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Pilv. Kaebusega taotletakse Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist uuendama kriminaalmenetlust YY tegevuses KarS § 263 lg 1 p-s 2 ettenähtud süüteo või mõne muu süüteokoosseisu tunnustel. Alternatiivselt taotletakse kriminaalmenetluse alustamist YY suhtes tema poolt
5. septembril 2021 toimepandud tegevuse uurimiseks KarS § 263 lg 1 p 2 või mõne teise süüteokoosseisu tunnustel. Taotlust põhistatakse järgmiselt. 15.
6. Riigiprokuratuuri määrus eirab kriminaalasjas nr 1-20-2851 kohtulahendiga tuvastatud asjaolusid, neile antud õiguslikke hinnanguid ning nendest tekkivaid õiguslikke küsimusi YY tegevuse motiivide kohta. Seda eelkõige küsimuses, kas jätkuvalt on võimalik käsitleda YY tegevust hädakaitseseisundis XX ründe tõrjumisena või on tegemist teadlikult provotseeriva käitumisega, millega kaasnes tulirelva õigustamatu kasutamine ja kaebajale tahtlikult kehavigastuse tekitamine. Kriminaalasjas nr 1-20-2851 tuvastatud asjaolud ja kohtulikult kontrollitud tõendid võimaldavad põhjendatult asuda seisukohale, et YY ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Viidatud kriminaalasjast nähtub, et YY tulistas XX teadlikult ja tahtlikult pärast seda, kui isikute omavaheline rüselus maja trepikojas oli sisuliselt lõppenud. Õigusvastase ründe ja seetõttu ka väidetava hädakaitseseisundi lõppemine pidi olema mõistetav ja arusaadav ka YY-le olukorras, kus XX tema kohalt püsti tõusis ja lausus, et vaja on kutsuda politsei ning samal ajal temast eemaldus. Tõenditest (nii tunnistajate ütlustest kui ka isikute paiknemisest sündmuskohal tulistamise ajal ja sellele järgnevalt) nähtuvalt tulistas YY XX olukorras, kus kaebaja oli YY-st selgelt eemaldunud. Seega ei saanud tegemist olla hädakaitseseisundiga. Kui YY isegi oleks viibinud hädakaitseseisundis, siis on tuvastatud asjaolude alusel ilmne, et ta on vähemalt ületanud hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes. 15.
7. Riigiprokuratuuri määruse korduvad viited Tallinna Ringkonnakohtu
8. mai 2019 määrusele kriminaalasjas nr 1-19-3284 on nii tõenduslikult kui ka õiguslikult põhjendamatud. Sellest lahendist lähtuvalt tegutses YY XX jalga tulistades hädakaitseseisundis. Kriminaalasjas nr 1-20-2851 ei tuvastatud YY hädakaitseseisundit. Prokurör eelistab viidatud ringkonnakohtu määruse seisukohti kriminaalasjas nr 1-20-2851 toimunud asja sisulisele arutamisele ja kohtu poolt tuvastatud asjaoludele, mis selgelt ringkonnakohtu määruse järeldusi ja seisukohti ei toeta. Nii tekib küsimus, millistel kaalutlustel määruskaebuse vormis ringkonnakohtu poolt 5

(10)1-21-5063 kontrollitud asjaolud kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatuse kohta koos toodud järeldustega saavad õigusliku hinnangu andmisel YY tegevusele olla eelistatud võrreldes kriminaalasjas nr 1-20-2851 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludele ja nendest tulenevatele hinnangutele. 15.

1. Riigiprokuratuur eiras kohtute poolt tuvastatud olulisi asjaolusid konflikti osapoolte käitumises avaldunud tahteavaldusest (tahtlusest) ja faktilistest toimingutest, mis on viinud ebaõige õigusliku käsitluseni. Kriminaalasja nr 1-20-2851 kohtuotsusega on ümberlükkamatult tõendatud, et XX-l ei olnud koos QQ-ga
2. septembril 2018 YY juurde suundudes mingit kavatsust ega tahet teda füüsiliselt rünnata ja talle kehavigastusi tekitada ning füüsilist konflikti tekitada. Tema eesmärk oli YY-ga juristi vahendusel rääkida üürisuhtes kujunenud probleemidest. See asjaolu on oluline hindamaks küsimust YY võimalikust ja väidetavast hädakaitseseisundist. Seega peaks viidatud olukorras hädakaitseseisundi tekkimise eeldusena olema tuvastatud, et XX-l oli tahtlus füüsiliselt rünnata YY juba tema poole minnes või pidi selline tahtlus tekkima/väljenduma vähemalt kohapeal temaga suheldes. Järelikult saaks hädakaitseseisundist rääkida vaid siis, kui poolte vahelises konfliktis oleks tuvastatud sellise olukorra tekkimine, mis annab vähemalt võimaluse oletada või väita, et YY-l oli põhjust enda kaitseks (hädakaitseseisundiks) relva kasutada. Selliseid asjaolusid kriminaalasjas nr 1-20-2851 kohtu poolt tuvastatud ei ole. YY tegevus oli kantud tahtest tekitada poolte vahel konflikt ja relvaga hirmutada XX. YY pole suutnud mõistlikult põhjendada oma tegevuse motiive relva kasutamiseks. YY ütlused hädakaitse seisundist ja relva kasutamiseks enesekaitseks on ümber lükatud tema enda vasturääkivate ütluste ja teiste tõenditega, mille prokurörid on jätnud kannatanu taotlust/kaebust lahendades vajaliku tähelepanuta. On ilmne, et YY enda ütlused lükkavad ümber järelduse, et isik võis viibida või viibis hädakaitseseisundis korteri ust avama minnes ja sellele järgnenud vestluse käigus või XX tulistamise ajal. Kohtu poolt kontrollitud ja tuvastatud asjaolude alusel ei tekkinud YY-l hädakaitseseisundit ka poolte vahel tekkinud füüsilises konfliktis. Kriminaalasjas nr 1-20-2851 kohtute poolt esitatud põhjendustest ei nähtu, et XX oleks esimesena rünnanud YY. Tegemist on täpselt tuvastamata olukorraga, mis ei anna alust ka järelduseks, et YY hädakaitseseisund tekkis kohe konflikti alguses põhjusel, et XX lõi teda rusikaga näo piirkonda. Kohtud on järeldanud üheselt – tunnistajate BB ja QQ ütlustega on see YY väide ümber lükatud. Kohus pole kogutud tõendite alusel tuvastanud ka rüseluse käigus YY löömist XX poolt. Seega ei saanud YY-l ka rüseluse käigus tekkida hädakaitseseisundit, millest oleks tekkinud relva kasutamise vajadus ja põhjus. Vaidlust pole selles, et poolte konflikt (rüselus) lõppes XX initsiatiivil ning see avaldus nii konkreetses ja arusaadavas tegevuses (YY kohalt püsti tõustes ja eemaldudes) kui ka suusõnaliselt avaldatud seisukohas, et kutsuda tuleb politsei. Sõltumata keeleoskusest pidi see konkludentsete toimingutena olema mõistetav ka YY-le, sest väljend „politsei“ vene keeles on väga sarnane samale väljendile eesti keeles. Järelikult ei saanud need kirjeldatud XX toimingud tekitada YY-le muljet tema väidetavast ründest või selle aktiviseerumisest. Vastupidi, isik pidi mõistma, et XX soovis selgelt tekkinud rüseluse lõpetamist ja olukorra lahendamist politsei poolt. Seega ei olnud ka XX YY-st eemaldumise hetkeks tekkinud hädakaitseseisundit. Seega ei tulene prokuröride eelnevad järeldused YY viibimisest hädakaitses või võimalikust hädakaitseseisundist kriminaalasjas nr 1-20-2851 tuvastatud asjaoludest ja kohtute 6

(10)1-21-5063 hinnangutest. Seetõttu on põhjendamatu tugineda kaevatavas määruses valdavalt Tallinna Ringkonnakohtu varasemas

1. mai 2019 määruses toodud seisukohtadele kriminaalasjas nr 119-
2. Ringkonnakohus ei teostanud kohtulikku uurimist ja kõikide tõendite kohtulikku kontrolli, mistõttu on mõistetav, et määruskaebuse lahendamisel toodud järeldused ei pruugi ja ei saagi alati olla kokkulangevad samade asjaolude alusel tehtud sisulise kohtulahendiga. 15.
3. Riigiprokuratuur jättis tähelepanuta YY ütluste ebausaldusväärsuse ja sisulised vastuolud, millest nähtuvalt ei olnud tema poolt kirjeldatud olukorras (vasakul küljel maas lebades ja ennast väidetavalt jätkuvalt hädakaitseseisundis ründe eest kaitstes) tehniliselt võimalik teostada XX vigastanud lasku. Kriminaalasjas nr 1-20-2851 nõustusid kohtud kaitsjaga selles, et YY poolt kirjeldatud viisil ja asendis polnud võimalik kannatanu väidetavas hädakaitseseisundis tekitada lasust tingitud vigastust XX vasakusse reide. Seega kummutavad jõustunud kohtulahendi järeldused eelnevalt kohtueelses menetluses uurija poolt kriminaalasjas nr 18231501953 tehtud olulise eksliku järelduse, mille kohaselt kasutas YY relva enesekaitseks ja hädakaitses olukorras, kus XX oli trepikoja põrandal tema kohal ja surus teda vastu maad. Kokkuvõttes on eeltoodud asjaoludel ümberlükkamatult tõendatud, et YY vigastas tehtud lasuga XX tegelikult olukorras, kus viimane oli öelnud, et olukorra lahendamiseks tuleb kutsuda politsei ning oli püsti tõusnud ja väidetavast kannatanust eemaldunud. Kõik eelpool toodud asjaolud oma kogumis välistavad YY viibimise hädakaitseseisundis ja enda kaitseks relva kasutamise. Äärmisel juhul (kui kõiki eespool käsitletud asjaolusid pidada põhjendamatuteks või osaliselt tähelepanuta jätta) võib tekkida küsimus tema poolt hädakaitse piiride ületamisest KarS § 28 lg 2 tähenduses, kuid kindlasti mitte õiguslikust vastutusest vabastamiseks. 15.
4. Prokuratuur jättis tähelepanuta, et
5. septembri 2018 intsidendis viibis hädakaitseseisundis hoopis XX, kes kasutas selleks ettenähtud ja sobivaid kaitsevahendeid, tõrjumaks enda suhtes YY poolset ähvardust ning rünnet. Rünne koos tulirelvaga kujutas otsest ja vahetut ohtu XX elule ja tervisele. Neid järeldusi ei ole ümber lükanud ka kohtud kriminaalasja nr 1-20-2851 arutamisel. Tallinna Ringkonnakohus rõhutas
6. jaanuari 2021 otsuses kriminaalasjas nr 1-20-2851 (p-s 8), et YY käitumises avaldus eelkõige ründaja, mitte rünnatava suhtumine ja tegevus. Selline kohtu järeldus on oluline käesoleva kaebuse lahendamisel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks kriminaalmenetlust uuendama ei ole alust. ja prokuratuuri kohustamiseks
8. Kaebuse keskne väide on see, et YY ei olnud XX jalga tulistades hädakaitseseisundis. Sellisteks järeldusteks annavad kaebuse esitaja hinnangul alust kriminaalasjas nr 1-20-2851 Harju Maakohtu
9. novembri 2020 ja Tallinna Ringkonnakohtu
10. jaanuari 2021 otsustes tuvastatud asjaolud ning neile antud õiguslikud hinnangud. Kaebuse kohaselt on kriminaalasjas nr 1-20-2851 tuvastatud asjaolude pinnalt ilmne, et YY kasutas tulirelva ja tekitas XX-le kehavigastuse olukorras, kus nendevaheline konflikt oli lõppenud. Seega on kaebuse kohaselt varasem käsitlus YY hädakaitseseisundis viibimise kohta ümber lükatud ning nii on ka alus YY 7

(10)1-21-5063 suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks hädakaitseseisundis tegutsemise tõttu ära langenud. See annab kaebuse esitaja hinnangul aluse kriminaalmenetluse nr 18231501953 uuendamiseks KrMS § 2001 ja § 193 lg 1 alusel. Ringkonnakohus esmalt märgib, et nii nagu ringkonnaprokurör õigesti selgitas, kohaldatakse KrMS § 2001 alust siis, kui kohtueelse menetluse käigus ei õnnestu tuvastada isikut, kes kuriteo toime pani. KrMS § 2001 lg 2 kohaselt uuendatakse menetlus KrMS §-s 193 sätestatud korras juhul, kui hiljem osutub siiski võimalikuks kuriteo toime pannud isik tuvastada, mistõttu langeb ära kriminaalmenetluse lõpetamise alus. Seega kriminaalmenetlust nr 18231501953 sel alusel uuendada ei ole kooskõlas kaebuses viidatud seaduse mõttega ega võimalik kuna võimaliku kuriteo toime pannud isik oli kohtueelsel uurimise käigus tuvastatud ja antigi hinnang kindla isiku tegevusele, mitte ei lõpetatud menetlust isiku tuvastamatuse tõttu.

1. Nii ringkonnaprokurör kui ka riigiprokurör leidsid, et viidatud kriminaalasja nr 1-20-2851 kohtuliku uurimise käigus ei ilmnenud uusi tehiolusid, mis annaksid aluse kriminaalmenetluse nr 18231501953 (kohtumenetluse nr 1-19-3284) uuendamiseks. Prokurörid selgitasid, et kriminaalasja nr 1-20-2851 kohtuliku uurimise käigus ei võetud selgesõnalist seisukohta selles, kas YY tegutses XX tulistades hädakaitse piirides või mitte. Seejuures tõi riigiprokurör asjakohaselt välja viidatud kriminaalasjade olulisimad järeldused, mille pinnalt ei saa tema hinnangul välistada, et YY võis konflikti ajal hädakaitseseisundis olla. Ringkonnakohus nõustub prokuröridega, et kriminaalasja nr 1-20-2851 lahendite pinnalt ei ole põhjust kriminaalasja nr 1-19-3284 kohtulahendites võetud seisukohta, et YY tegutses konfliktis hädakaitseseisundis, kahtluse alla seada. Oma seisukohta põhistades ja vastates Riigiprokuratuuri määrusele tehtud etteheidetele, märgib ringkonnakohus järgmist. 18.
2. Kaebuse esitaja heidab riigiprokurörile ette, et prokurör eelistab kriminaalasjas nr 1-193284 tehtud ringkonnakohtu määruse seisukohti, milles anti hinnang Riigiprokuratuuri poolt menetluse lõpetamise määrusele, kriminaalasjas nr 1-20-2851 toimunud asja sisulisel arutamisel ja kohtu poolt tuvastatud asjaoludele. Veelgi enam, kaebuses leitakse, et kriminaalasja nr 1-19-3284 ringkonnakohtu lahendile tuginemine on põhjendamatu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kuivõrd kriminaalasjas nr 1-19-3284 oli süüdistus esitatud YY-le XX tulistamises, kriminaalasjas nr 1-20-2851 aga arutati XX süü küsimust YY-le näkku löömises, siis on igati põhjendatud YY hädakaitseseisundis viibimist käsitledes tugineda just kohtulahendile, milles arutati YY poolt süüteo toimepanemist. Kriminaalasja nr 1-20-2851 otsuses märkis maakohus, et lähtudes XX-le esitatud süüdistusest on selles asjas oluline tuvastada, kas XX lõi korduvalt YY-le rusikaga näo piirkonda. Seega keskenduti selles kriminaalasjas just viidatud küsimusele, mitte aga sellele, kas YY tegutses XX jalga tulistades hädakaitseseisundis või mitte. Nii ei võetud ka kriminaalasjas nr 1-20-2851 selgesõnalist seisukohta YY hädakaitseseisundis või hädakaitse piirides tegutsemise kohta. Seisukoht YY hädakaitseseisundis tegutsemise kohta võeti kriminaalasja nr 1-19-3284 lahendites. Ka väidab kaebuse esitaja, et kriminaalasjas nr 1-19-3284 tehtud ringkonnakohtu lahend kriminaalasja nr 1-20-2851 järeldusi ja seisukohti ei toeta. Ringkonnakohus märgib, et 8

(10)1-21-5063 kriminaalasjas nr 1-19-3284 aktsepteeris ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamist YY suhtes tema hädakaitseseisundis olemise tõttu ning maakohus väljendas kriminaalasjas nr 1-202851 selgelt, et nõustub viidatud ringkonnakohtu lahendis tuvastatuga. Seetõttu jääb kaebuse esitaja viide kriminaalasjades tehtud lahenditest ilmevatele vastuoludele YY hädakaitseseisundi tuvastamise osas, ainetuks. 18.

1. Kaebuses esitatakse mitmeid väiteid, mis kaebaja arvates tulenevad kriminaalasjas nr 120-2851 tuvastatud asjaoludest ja lahenditest, tuues seejuures valikuliselt sealt välja kaebajale meelepäraseid järeldusi. Samas eelistatakse kaebaja positsiooni mittetoetavad seisukohad jätta tähelepanuta. Nii märgitakse kaebuses, et vaidlust ei ole selles, et poolte konflikt lõppes XX initsiatiivil ning see avaldus nii konkreetses ja arusaadavas tegevuses (YY kohalt püsti tõustes ja eemaldudes) kui ka suusõnaliselt avaldatud seisukohas, et kutsuda tuleb politsei. Ringkonnakohtule jääb selline väide arusaamatuks, kuivõrd kriminaalasja nr 1-20-2851 ega ka kriminaalasja nr 1-19-3284 lahendite pinnalt sellist järeldust konflikti lõppemise kohta teha ei saa. Ka väidetakse, et isegi, kui XX ründas YY, oli rünne selgelt selleks ajaks lõppenud, kui YY XX tulistas. Kaebuse kohaselt kinnitavad seda nii XX kui ka tunnistajate QQ ja BB ütlused, mida maakohus pidas kokkulangevateks ja usaldusväärseteks. Harju Maakohtu
2. novembri 2020 otsusest nähtub aga hoopis järgnev. Maakohus märkis selgelt, et YY ja XX käitumisele kortermaja trepikojas (sealhulgas tunnistajate ütluste asjakohasusele ja vajadusele teostada täiendavaid menetlustoiminguid) ajal, mil YY tulistas XX, on õiguslik hinnang antud juba kriminaalasjas nr 1-19-3284 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai 2019 lahendis. Maakohus leidis, et kohtule ei ole esitatud selliseid kaalukaid tõendeid, mis seaksid ringkonnakohtu määruses tuvastatu kahtluse alla või tooksid vajaduse asuda teistsugusele seisukohale. Selles osas, kas YY tulistas XX hädakaitseseisundis või pärast ründe lõppemist, maakohus seisukohta ei võtnud. Seega jäävad ainetuks ka kaebuse väited, et konflikti lõppemise tõttu ei olnud YYl XX eemaldumise hetkeks hädakaitseseisundit tekkinud ja et YY tulistas XX olukorras, kus nendevaheline konflikt oli lõppenud. 18.
4. Puutuvalt etteheitesse, et Riigiprokuratuur eiras kohtute poolt tuvastatud olulisi asjaolusid konflikti osapoolte käitumises avaldunud tahteavaldusest ja faktilistest toimingutest, mis on viinud ebaõige õigusliku käsitluseni, märgib ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasja nr 1-20-2851 lahendis märkis maakohus, et YY-l oli juba korteri ust avades kaasas relv ning on eluliselt usutav, et relva kaasavõtmine viitab kavatsusele lahendada konflikti vägivallaga, mitte rahumeelselt. Ka leidis maakohus, et puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, et rünnet alustas esimesena XX ning arvestades, et YY-l oli ust avama minnes relv kaasas, ei ole välistatud, et YY tõukas XX esimesena. Sama kriminaalasja ringkonnakohtu lahendis märgiti, et YY käitumises avaldus eelkõige ründaja, mitte rünnatava suhtumine ja tegevus. Ringkonnakohus möönab, et eelnevad sedastused viitavad sellele, et rünnet võis esimesena alustada YY ning tema hoiak ukse avamisel mängis olulist rolli verbaalse konflikti ülekasvamisel kakluseks. Küll aga ei tähenda eelöeldu seda, et kohtud oleksid asunud tõsikindlale seisukohale, et YY ründas XX esimesena ega välista kuidagi seda, et YY oli XX tulistades hädakaitseseisundis. Kaebuses väidetakse, et maakohus ei tuvastanud ka rüseluse käigus YY löömist XX poolt, mistõttu ei saanud YY-l ka rüseluse käigus tekkida hädakaitseseisundit, millest oleks tekkinud 9

(10)1-21-5063 relva kasutamise vajadus. Ringkonnakohtu hinnangul on õige see, et maakohus asus seisukohale, et tõendite pinnalt ei saa tõsikindlalt jaatada XX poolt YY-le näkku löömist. Seega ei välistanud maakohus võimalust, et XX võis YY näkku lüüa, kuid kuna seda tõsikindlalt ei tõendatud, mõistis kohus XX õigeks. Nii nagu riigiprokurör kaevatavas määruses õigesti rõhutas, tõlgendati kõrvaldamata kahtlused süüdistatava XX kasuks ja nii tuleb neid maakohtu järeldusi ka võtta. Kõrvaldamata kahtlus tähendab seda, et võimalik on ka vastupidine ehk et XX siiski võis YY näkku lüüa. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kriminaalasjas nr 1-20-2851 leidis ringkonnakohus, et toimus rünne YY elu ja tervise vastu olenemata sellest, kas toimus peksmine või rüselus. Seega ei saa nõustuda kaebuse väitega, et YY-l hädakaitseseisundit rüseluse käigus tekkida ei saanud. 18.

1. Kaebuses märgitakse, et prokuratuur jättis tähelepanuta, et
2. septembri 2018 intsidendis viibis hädakaitseseisundis hoopis XX, kes kasutas selleks ettenähtud ja sobivaid kaitsevahendeid tõrjumaks enda suhtes YY poolset ähvardust ning rünnet. Väidet, et XX oli konfliktis hädakaitseseisundis, ei ole kohtulahendites kinnitatud, mistõttu jättis prokuratuur selle õigustatult tähelepanuta ning nii teeb seda ka ringkonnakohus. 18.
3. Veel heidetakse kaebuses ette, et Riigiprokuratuur jättis tähelepanuta YY ütluste ja tegevuse sisulised vasturääkivused ja elulise ebausutavuse. Sisuliselt palutakse kaebuses hinnata asjaolusid, mida on kriminaalasja nr 1-19-3284 raames juba uuritud ning millele on õiguslik hinnang antud Riigiprokuratuuri
4. märtsi 2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai 2019 määrustes. Kaebuse esitaja väidab, et kohtuasjas nr 1-20-2851 nõustusid kohtud kaitsjaga selles, et YY poolt kirjeldatud viisil ja asendis polnud YY-l väidetavas hädakaitseseisundis lasust tingitud vigastust XX vasakusse reide võimalik tekitada. Ringkonnakohtu hinnangul midagi sellist maakohtu ega ringkonnakohtu vastavatest lahenditest ei nähtu ning seega puudub ka kaebuse väidete põhjal alus varasemas kriminaalasjas tuvastatut kahtluse alla seada.
6. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga, et kriminaalasja nr 1-20-2851 kohtulahendites ei ole välistatud, et YY võis XX-ga toimunud konflikti ajal olla hädakaitseseisundis ning et viidatud kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus ei ilmnenud uusi tehiolusid, mis annaksid aluse kriminaalmenetluse nr 18231501953 uuendamiseks. Seetõttu puudub ka alus YY suhtes KarS § 263 lg1 p 2 või mõne muu süüteokoosseisu tunnustel kriminaalmenetluse uuendamiseks.
7. Süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud menetluslõigusikke eksimusi ega rikkumisi, mistõttu tuleb Riigiprokuratuuri menetlusotsustus lugeda õiguspäraseks ja seaduslikuks. Ühtlasi puuduvad alused ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
8. juuni 2021 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 10