Obsah (4)

§ 184§ 65§ 76§ 64

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-7011 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik Kohtukoosseis Vaid

§ 184

lg 2 p 1 järgi 6 aasta 11 kuu vangistusega.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 03.09.2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-10573 mõistetud karistusega (7 aastat vangistust), lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti D. Kärbergile 7 aastat vangistust, mille ärakandmist arvestati alates eelmise kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-1710573 mõistetud karistuse kandmise algusest, s.o 28.07.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 28.07.
3. Viru Maakohtu 26.04.2021 määrusega jäeti D. Kärberg vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. Lahendi tegemise ajaks oli D. Kärberg mõistetud karistusest ära kandnud 3 aastat 8 kuud 28 päeva vangistust ehk enam kui poole mõistetud karistusajast ja rohkem kui 4 kuud. Kinnipeetav on nõus elektroonilise valve kohaldamisega. Elukoht sobib elektroonilise valveseadme paigaldamiseks ja korteriomanik ning korteris elav isik on vajalikud nõusolekud andnud. Seega on isiku enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamise formaalsed eeldused täidetud. 2.
5. Kinnipeetavat iseloomustab asjaolu, et teda on kahel korral kriminaalkorras karistatud sisult samade kuritegude eest ning korduv karistatus viitab sellele, et kuritegude toimepanemine ei ole olnud juhuslik ja varasem karistus ei ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ning isik on jätkanud kuritegude toimepanemist. 2.
6. D. Kärbergi käitumine vanglas on olnud seaduskuulekas, tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Maakohus leidis, et eelnimetatu on küll oluliseks, kuid mitte otsustavaks tingimuseks kinnipeetava isikuomaduste üle otsustamisel. Isiku lähisuhtevõrgustikku kuuluvad elukaaslane, vanemad ja lapsed, suhted lähedastega on head ning toetavad. Isa, lapsed ja elukaaslane on käinud vanglas kokkusaamistel, seega on suhtlus lähedastega säilinud. Isa on valmis poega vabanemisel ka igati toetama. Kinnipeetavat on vabaduses ootamas toetavad lähedased. Samas ei saa märkimata jätta, et grupis toimepandud kuritegude pikaajalisus, organiseeritus ja mahukus viitab sellele, et D. Kärbergi suhtlusringkonda kuuluvad ka kriminaalse taustaga tuttavad. Isik võib lasta end mõjutada kuritegelike gruppide poolt ning lootes sellest majanduslikku kasu saada võib teha riskeerivaid otsuseid. See viitab tema mõjutatavusele. Korduv karistatus aga samalaadsete kuritegude eest ja tagajärgedega mittearvestamine viitab riskeerivale ning hoolimatule elustiilile. 2.
7. Kinnipeetaval on A, B, C, D ja E kategooria sõidukite juhtimisõigus, tal on rannakaluri kutsekvalifikatsioon, isik on alati töötanud perele kuuluvates ettevõtetes, mis tegelevad peamiselt metsanduse, kinnisvara ja kalandusega. Seega on D. Kärbergil arvestatav töökogemus. Isik tegeleb ka vanglas olles äritegevusega edasi. Vangistuses saab raha isa ettevõtte „Peipsi Trade LTD OÜ“ kaudu. K-Raha andmetel puuduvad süüdimõistetul võlgnevused ja vabanemisfondis on 1752,00 eurot. Peale võimalikku ennetähtaegset vanglast vabanemist asub D. Kärberg tööle ettevõttesse Peipsi Grupp Varahaldus, mis tagab talle igakuise ametliku sissetuleku kodukontoris töö tegemisel. Samas ei saa jätta märkimata, et töökoht on kinnipeetaval tema enda sõnul alati olnud, seega ka ametlik sissetulek, kuid see ei ole teda takistanud tegelemast ebaseadusliku tegevusega majandusliku kasu saamise eesmärgil. Nii näiteks oli EMTA andmetel viimases töökohas tema brutopalgaks 120 eurot, kuid vangla iseloomustuses on märgitud, et hinnates D. Kärbergi ametliku sissetuleku suurust ning tema elustiili enne vangistust tuleb välja, et need ei ole omavahel vastavuses ning tema elukvaliteet enne vangistust oli silmnähtavalt kõrgem kui ametlik sissetulek. Seega järeldub, et kinnipeetav on oma majandusliku heaolu nimel kasutanud illegaalset raha teenimise võimalust ja tema tegevus oli allutatud kuritegelikele motiividele. Ta on teadlikult oma elukvaliteeti tõstnud läbi kuritegeliku ning ühiskonnaohtliku tegevuse. See viitab omakorda sellele, et D. Kärbergi puhul on tegemist enesekeskse inimesega, kes on võimeline teadlikult ohustama rahvatervist materiaalse kasu saamise eesmärgil. Maakohus asus seisukohale, et töökoha ja legaalse sissetuleku olemasolu ei pruugi vähendada uute kuritegude toimepanemise riski ning seda olukorras, kus isiku varasema kuritegeliku käitumise eesmärgiks on olnud just majandusliku kasu saamine praktiseerimaks kõrgemat elustandardit. 2.
8. Maakohus hindas positiivseks, et D. Kärberg töötab vanglas ja on edukalt omandanud riigikeele A2 tasemel. Ka on kinnipeetav läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, kus osales aktiivselt, väljendas oma arvamust, tõi elust võetud näiteid, tegi kodutöid. D. Kärberg ei tarvita narkootikume ja alkoholi tarvitamisega seotud probleeme ei ole. Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval oma vanusele, kultuuritaustale ja haridusele vastavad sotsiaalsed oskused. Info vägivaldse käitumise kohta puudub, kuid oma majandusliku heaolu tagamiseks on ta kasutanud kuritegelikke viise ning kiire tulemuse saavutamiseks on 2 valmis riskima. Ka viitavad kuritegude sisu, kõrgetasemelised konspiratsiooni võtted ja detailideni läbimõeldud tegevusviis sellele, et isik on teadlikult valinud illegaalse raha teenimise võimaluse. Isiku enda sõnul väärtustab ta kõige rohkem oma peret, soovib peale vanglast vabanemist jätkata töötamist pereettevõttes. Sõnades on ta küll seadnud endale eesmärgid, samas oli tal see võimalus juba enne vangistust olemas, kuid ikkagi tegeles ta pikaajaliselt kriminaalse tegevusega. Väärtuslik pere oli kinnipeetaval olemas ka enne vangistust, kuid nende olemasolu ei pannud teda varasemalt hoiduma riskeerivast elustiilist ega kuritegelikust käitumisest. 2.
9. Kuigi isiku vabanemisjärgsed elutingimused, töökoha olemasolu ning lähedaste positiivne toetus, on head, ei kaalu maakohtu hinnangul kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad asjaolud üles negatiivseid, millel kohus eelnevalt peatus ning milliseid peab kohus kaalukamateks

§ 76lg-s 4 sätestatud asjaolude kogumis.

Selliseks järelduseks annavad aluse tema varasem karistatus, tema võimalik mõjutatavus ja kõrge elustandardi omamise soov. Riski suurendab ka kriminaalne hoiak, kuna vangla hinnangul ei ole D. Kärberg valmis enesekriitiliselt oma tegusid analüüsima. Ka kohtuistungil 13.04.2021 viitas isik venna süüle selles, et tema vangis viibib. Kuritegelike hoiakute olemasolule viitab veel ka asjaolu, et ta ei püüdnud oma venna kriminaalset tegevust takistada. Pigem läks venna tegevusega kaasa ning kohtuotsustest nähtuvalt tegeles süüdimõistetu pikaajaliselt ja organiseeritult väga suures koguses narkootiliste ainete käitlemisega. 2.7. Kinnipeetav kannab

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristust I astme rahvatervisevastase (narko-) kuriteo toimepanemise eest. Karistusaja lõpuni on jäänud veel üle 2 aasta, mis on üsna pikk aeg. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikku käitlemist peetakse riigi julgeoleku ja avaliku korra seisukohalt väga tõsiseks kuriteoks, sest see kujutab endast suurt ohtu rahva tervisele. D. Kärbergi ennetähtaegse vabastamise korral saaks ühiskonna õiglustunne tugevalt riivata, kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on näidata ühiskonnale, et narkokuritegude toimepanemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub pikaajalises vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Kuna isik viibib vangistuses esimest korda, siis peaks vanglakaristuse mõju tema edaspidisele käitumisele olema eriti tugev. Kinnipeetav peab tunnetama karistuse mõju ning kandma vastutust toimepandu eest. 2.

1. D. Kärbergi tingimisi ennetähtaegset vanglast vabastamist toetavad küll prokurör ja Viru Vangla, kuid prokuröri seisukoht on motiveerimata, mistõttu ei olnud maakohtule teada, mis asjaoludele tuginedes prokurör sellisele arvamusele jõudis. Prokuröri ja vangla seisukoht ei ole kohtule siduv. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. Liiatigi lahendati käesolev kriminaalasi kohtus kokkuleppemenetluses, seega teadis D. Kärberg hästi oma karistuse pikkust ning nõustus sellega. Määruskaebused ja vastus määruskaebustele
2. Viru Maakohtu 26.04.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu D. Kärbergi kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega vabastada kinnipeetav D. Kärberg vangistusest tingimisi enne tähtaega, allutada D. Kärbergi elektroonilisele valvele tähtajaga 7 kuud ja kriminaalhooldusele kuni 28.07.
3. 3 3.
4. Maakohtu mõttekäigust võib järeldada, et D. Kärberg pani toime esimese kuriteo, mille eest oli kohtu poolt karistatud, aga vaatamata sellele, jätkas uute kuritegude toimepanemist ja pani toime veel teise kuriteo. See ei vasta tegelikkusele. Maakohus on jätnud tähelepanuta D. Kärbergi selgituse ja Harju Maakohtu 04.11.2020 kohtuotsuse järeldused. 04.11.2020 kohtuotsusest nähtub, et D. Kärberg on karistatud õigusvastase tegevuse eest, milline on aset leidnud veel enne esimese kohtuotsuse tegemist 03.09.2019 Harju Maakohtu poolt. Tegemist on D. Kärbergi ühe tegevusega, mille eest ta on karistatud kahe eelnimetatud kohtuotsusega. Karistuse määramisel kohus arvestas seda asjaolu. Harju Maakohtu 04.11.2020 kohtuotsuse punktis 48 on märgitud, et „Samas on kohus
5. septembri 2019.a otsuses karistuse mõistmisel arvesse võtnud, et Paul Kärberg edastas menetlejale teavet ja loovutas suures koguses narkootilist ainet fentanüüli, mille osas oli tolle otsuse tegemise ajal menetlemisel teine kriminaalasi. Kohtuotsusest tulenevalt toimus narkootilise aine loovutamine ka Dimitri Kärbergi tahtest kantuna ja temaga kooskõlastatult“. 04.11.2020 kohtuotsuse punkti 47 kohus selgitas, et juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on kuriteod, mis on toime pandud enne eelmist süüdimõistvat kohtuotsust, tuleb liitkaristuse mõistmisel ennistada tagantjärele see olukord, mis oleks olnud siis, kui kõiki ühe süüdlase toimepandud kuritegusid oleks arutatud ühes menetluses ning nende eest oleks mõistetud karistus sama süüdimõistva kohtuotsusega. Seega maakohtu järeldus, et kuritegude toimepanemine ei olnud juhuslik ja varasem karistus ei ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ning isik on jätkanud kuritegude toimepanemist, ei ole asjakohane. Õige ei ole ka järeldus, et korduv karistatus samalaadsete kuritegude eest ja tagajärgedega mittearvestamine viitab riskeerivale ning hoolimatule elustiilile. 3.
6. Maakohtu järeldus, et D. Kärberg võib lasta end mõjutada kuritegelike gruppide poolt ning lootes sellest majanduslikku kasu saada võib teha riskeerivaid otsuseid, mis viitab tema mõjutatavusele, on ennatlik. Kohtumäärusest ei ole nähtav, milliste asjaolude alusel kohus jõudis järelduseni. Ei ole selge, kuidas selline asjaolu, et D. Kärberg pani toime kuriteo grupis ja arvatavasti sel põhjusel tema suhtlusringkonda kuulusid kriminaalse taustaga tuttavad, osutab sellele, et ta võib lasta end mõjutada kuritegelike gruppide poolt, teha riskeerivaid otsuseid, mis viitab tema mõjutatavusele. Ei ole mitte mingeid tõendeid ja asjaolusid, millised viitaksid sellele, et keegi mõjutaks D. Kärbergi selleks, et kallutada teda kuritegu toime panema ja ta oleks sellele mõjule allunud. 3.
7. Maakohus jättis tähelepanuta sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbiviija järelduse, et „Isik tunnistab oma kuritegu, kahetseb seda ning oskab põhjalikult analüüsida kuriteo põhjusi ja tagajärgi. Ta on kindel, et edaspidi hakkab elama seadusekuulekalt... Läbiviija hinnangul on sekkumine ja vangistus saavutanud antud isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et kinnipeetav suudab edaspidi elada õiguskuulekat elu“. 3.
8. Maakohus jättis hinnanguta ka D. Kärbergi selgituse, et viibides vanglas, ta ei suhtle isikutega, kellega koos pani toime kuriteo, sealhulgas, oma venna P.K. iga, kes kannab vanglakaristust Tallinna Vanglas. Ei ole alust väita, et tema on isik, keda võib mõjutada kuritegusid toime panema. D. Kärbergi iseloomustusest ja käitumisest vanglas üheselt nähtub, et ta on kindlal seisukohal, et edaspidi tuleb elada seadusekuulekalt. 3.
9. Maakohus tugines asjaoludele ja kinnipeetava D. Kärbergi käitumisele, mis iseloomustavad teda kuriteo toimepanemise ajal. 4 Neid asjaolusid arvestatakse peamiselt karistuse mõistmisel sisulise kohtuotsuse tegemisel. Ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel tuleb arvestada rohkem seda, kuidas kinnipeetav käitus vanglas ja kuidas suhtub sellesse, et ta pani toime kuriteo ja selle kuriteo tagajärgedele. Kaitsja kordab, et sotsiaalprogrammi läbiviija rõhutas, et „Isik tunnistab oma kuritegu, kahetseb seda ning oskab põhjalikult analüüsida kuriteo põhjusi ja tagajärgi. Ta on kindel, et edaspidi hakkab elama seadusekuulekalt... Läbiviija hinnangul on sekkumine ja vangistus saavutanud antud isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et kinnipeetav suudab edaspidi elada õiguskuulekat elu.“ Selles osas maakohus jättis kinnipeetava iseloomustuse tähelepanuta ja hinnanguta. Arvestades kinnipeetava D. Kärbergi väga head käitumist vanglas ja vangla positiivset iseloomustust, ei ole alust järeldada, et on olemas risk, et vabanemisel D. Kärberg jätkab kuritegude toimepanemist. Seda enam, et kindla töökoha ja piisava sissetuleku olemasolu on oluline tingimus kinnipeetava resotsialiseerimiseks ühiskonnas peale vanglast vabastamist. 3.
10. Maakohus on jätnud hinnanguta, et vangla iseloomustusest nähtub, et üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 13%. See on madal risk. 3.
11. Maakohtul on õigus selles osas, et kinnipeetaval oli väärtuslik pere ka enne vangistust, kuid see ei ole hoidnud tagasi kuriteo toimepanemisest. Aga see asjaolu ei tähenda automaatselt seda, et viibides vanglas 3 aastat 9 kuud, kinnipeetav ei teinud õigeid järeldusi oma õigusvastasest käitumisest ja ei hakanud väärtustama oma peret veel rohkem kui enne vangistust. Vangistuse ajal omavaheline suhtlus lähedastega on säilinud, kinnipeetavat külastavad isa, elukaaslane ja lapsed. Kõigi lastega on suhted säilinud, toetab neid. Lähedaste toetus on ka oluline tingimus kinnipeetava resotsialiseerimiseks ühiskonnas. Maakohus ei ole analüüsinud, kas on muutunud D. Kärbergi suhtumine peresse vangistuse ajal ja kuidas. Maakohus lähtub üksnes D. Kärbergi käitumisest, mis on aset leidnud kuriteo toimepanemise ajal. 3.
12. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et D. Kärbergi iseloomustuses on olemas vastuolulised järeldused, millele pööras kohtu tähelepanu kaitsja esitatud arvamuses. Ühelt poolt hoiakute osas on märgitud iseloomustuses, et D. Kärberg ei ole valmis enesekriitiliselt oma tegusid analüüsima. Teiselt poolt on märgitud, et D. Kärberg läbis sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, mille käigus oli tuvastatud, et tal on arendatud kriitiline mõtlemine, isik tunnistab oma kuritegu, kahetseb seda ning oskab põhjalikult analüüsida kuriteo põhjusi ja tagajärgi. Läbiviija hinnangul on sekkumine ja vangistus saavutanud antud isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et kinnipeetav suudab edaspidi elada õiguskuulekat elu. Jääb mulje, et iseloomustuse ühes kohas on tegemist ühe isiku iseloomustusega, aga teises kohas on tegemist teise isiku iseloomustusega. Kaitsja rõhutab, et sotsiaalprogrammi raames D. Kärbergi mõttekäiku ja maailmavaadet hindas psühholoog, s.o spetsialist. Aga see järeldus, et D. Kärberg ei ole valmis enesekriitiliselt oma tegusid analüüsima, tegi kontaktisik. Iseloomustusest ei ole selge, mille alusel kontaktisik tegi sellise järelduse. Lähtudes kinnipeetava iseloomustuse sisust on ilmselge, et D. Kärberg on võimeline kriitiliselt analüüsima oma tegusid ja on valmis alustama õiguskuulekat elu. 3.
13. Maakohtu seisukoht, et kohtuistungil viitas D. Kärberg venna süüle selles, et tema vangis viibib, ei vasta tegelikkusele. Maakohus ei saanud aru kinnipeetava selgituse sisust, mis ta andis, vastates kaitsja küsimusele. Kaitsja küsis, kas D. Kärberg suhtleb oma venna P.K. iga, kes viibib Tallinna Vanglas. D. 5 Kärbergi vastuse sisu oli see, et ta ei suhtle vennaga, kuna vend ei ole menetlejale õigeaegselt välja andnud kõiki narkootikume, mille tulemusena on tekkinud teine kriminaalmenetlus ja teine kohtuotsus. D. Kärberg ei süüdistanud venda selles, et D. Kärberg viibib vanglas. Kaitsja palub kontrollida kohtuistungi video- ja audiosalvestist, kuna arvatavasti tõlk ei tõlkinud kohtule õigesti kinnipeetava ütlusi. Ei ole õige põhjendada kuritegelike hoiakute olemasolu sellega, et D. Kärberg ei püüdnud oma venna kriminaalset tegevust takistada ning tegeles pikaajaliselt ja organiseeritult väga suures koguses narkootiliste ainete käitlemisega. Tema vend P.K. , kes kuriteo toimepanemise ajal oli 30-aastane, oli iseseisvalt võimeline võtma vastu otsuseid, kas osaleda kuriteo toimepanemisel või mitte. Ei ole õige seda D. Kärbergile ette heita. 3.
14. Toimepandud kuriteo pikaajalisus ja organiseeritus ei viita sellele, et käesoleval ajal kinnipeetaval on olemas kuritegelikud hoiakud. Kaitsja kordab üle, et D. Kärbergi käitumise karistuse kandmise ajal ning on individuaalse täitmiskava ettenähtud eesmärkide saavutamise. D. Kärbergil ei ole kuritegelikku hoiakut. Seda enam, et D. Kärbergi puhul on tegemist isikuga, kes kannab vanglakaristust esimest korda. Kohtuotsused olid tehtud sisuliselt ühe ja sama tegevuse eest. Kinnipeetava D. Kärbergi iseloomustuses on märgitud, et isiku hoiak enda suhtes põhineb üldtunnustatud sotsiaalsetel väärtustel. Maakohus jättis eeltoodu hinnanguta. 3.
15. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud negatiivsed asjaolud. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt. Peale selle, asjaolude analüüsimisel maakohus lähtus üksnes kinnipeetava D. Kärbergi tegevusest ja käitumisest, millised on aset leidnud kuriteo toimepanemise ajal, s.o enne vangistust. Maakohus on jätnud sisuliselt hinnanguta kinnipeetava käitumise muutumise vangistuse ajal ja faktilised asjaolud, millised üheselt näitavad, et viibides vanglas, ta asus paranemise teele ja edaspidi soovib elada seadusekuulekalt. 3.
16. Toimepandud kuriteo raskus ei välista ennetähtaegset vangistusest vabastamist, millele osutab ka kohtupraktika. Seega narkokuriteo toimepanemine ei välista isiku ennetähtaegset vabastamist. Maakohtu tuginemine sellele, et kinnipeetava D. Kärbergi ennetähtaegne vabastamine on vastuolus karistuse üldpreventsiooni eesmärgiga, ei ole asjakohane. Teised ennetähtaegse vabastamise eeldused kinnipeetava D. Kärbergi puhul on täidetud. 3.
17. Maakohus märkis ka, et kuna isik viibib vangistuses esimest korda, siis peaks vangistuse mõju tema edaspidisele käitumisele olema eriti tugev. Kinnipeetav peab tunnetama karistuse mõju ning kandma vastutust toimepandu eest. Maakohtu järeldusest võib aru saada selliselt, et kui isik kannab vanglakaristust esimest korda, siis ta peab viibima vanglas kauem, kui isik, kes kannab vanglakaristust teisel korral. See ei oleks olnud õiglane. Kui isik viibib vangistuses esimest korda, siis vangistuse mõju tema edaspidisele käitumisele on tunduvalt suurem, võrreldes mõjuga, kui isik viibib vangistuses korduvalt. D. Kärbergi puhul on tegemist isikuga, kes viibib vangistuses esimest korda. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et vanglas viibimise ajal aastal 2019 oli diagnoositud depressioon, ta vajas psühhiaatri sekkumist, esines enesetapukatse. Praeguseks on kinnipeetava emotsionaalne seisund stabiliseerunud. Tal on olemas tulevikueesmärgid. Isiku hoiak enda suhtes põhineb üldtunnustatud sotsiaalsetel väärtustel. Viibimine vangistuses 3 aastat 9 kuud osutas väga tugevat positiivset mõju D. Kärbergi käitumisele ja kinnipeetav tunnetas vangistuse mõju. 3.
18. D. Kärberg, viibides vanglas, tõendas oma käitumisega ja konkreetsete tegudega, et algusest peale ta oli motiveeritud saavutama tema individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. See tuleneb vangla iseloomustusest, milles on rõhutatud, et „sekkumine ja vangistus 6 on saavutanud antud isiku puhul oma eesmärgi ning on alust arvata, et kinnipeetav suudab edaspidi elada õiguskuulekat elu“. Maakohus tuvastas ka, et kinnipeetava D. Kärbergi puhul on täidetud tingimus – vangistatu õiguspärane käitumine karistuse kandmise ajal. Tal on olemas kindel elukoht ja töökoht pereettevõttes, kus D. Kärberg töötas enne vangistust. Kinnipeetavat on vabaduses ootamas toetavad lähedased, kellega on head suhted. Seega D. Kärbergi puhul on täidetud eelnimetatud ennetähtaegse vabastamise eeldused. 3.
19. Maakohtu määrus ei vasta Riigikohtu lahendis asjas nr 3-1-1-12-17 punktis 21 toodud nõudele, et kohtumääruses peavad kajastama selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetu positiivselt iseloomustava teabe. Maakohus jättis hinnanguta D. Kärbergi käitumise muutmise ja tegevuse vangistuse ajal. Maakohus sisuliselt ei arvestanud positiivseid asjaolusid, millised tekkisid vangistuse ajal. Riigikohtu eeltoodud kohtumääruse punktist 28 tuleneb lisaks, et kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul väheneb ja seda tuleb arvestada. Maakohus seda ei teinud. D. Kärbergi puhul ennetähtaegse vabastamise eeldused on täidetud ja vanglakaristuse eesmärk on saavutatud. Kuriteo toimepanemise asjaolud ja kinnipeetava varasem elukäik ei anna alust prognoosida, et vabanemise puhul ta jätkab kuritegude toimepanemist.
20. Viru Maakohtu 26.04.2021 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu D. Kärberg, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla. D. Kärberg leiab, et maakohtus tõlk tõlkis valesti ning ta ei öelnud, et on vanglas venna tõttu, vaid, et tema käitus seadust rikkudes narkootikume üle andes. D. Kärberg toob välja, et tal on korduv karistus selle tõttu, et vend andis vabatahtlikult narkootikumid üle. Peaks olema üks otsus ja üks karistus, aga asjaolu on selline, et on kaks karistust. Rääkida sellest, mis on 4 aastat tagasi, on subjektiivne. D. Kärberg toob välja, et on läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk. Praegu on maalimas covid-19 ja see toob uued elutingimused. D. Kärberg toob välja, et temal on ka nii – enne vangistust elas ühte elu, aga peale vangistust tahab elada seadusekuulekat elu. Võimalusi on.
21. Tartu Ringkonnakohtu 14.05.2021 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 25.05.
22. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
23. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebused alust asuda võrreldes maakohtuga teistsugusele lõppjäreldusele. Küll sisaldab maakohtu määrus mõningaid puudusi, millistele on tähelepanu juhtinud ka kaitsja. Ringkonnakohtul on võimalik KrMS § 339 lg 2 ja KrMS § 341 lg 3 kohaselt esinevad puudused kõrvaldada.
24. Esmalt on ebaõige maakohtu viide ühiskonna õiglustundele. Tegemist on sisustamata õigusmõistega, mis on abstraktne ja raskesti hinnatav. Ometi on maakohus leidnud, et D. Kärbergi ennetähtaegse vabastamise korral saaks ühiskonna õiglustunne tugevalt riivata, kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on näidata ühiskonnale, et narkokuritegude toimepanemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub pikaajalises vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Arvestades, et narkootiliste ainete käitlemise eest on isikule mõistetud karistus, näitab see ka üheselt, et narkokuritegude toimepanemine ei ole tolereeritav. Lisaks vangistuses karistuse kandmisele on ka ennetähtaegsel vabanemisel kriminaalhooldusel olek karistuse kandmine. 7 Küll ei ole karistuse raskus omaette argument süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamata jätmiseks. Mõistetud karistuse pikkus on määrav formaalsete eelduste täidetuse puhul. Nagu ka maakohus ja kaitsja välja toonud on, siis tõesti ei ole süüdimõistetul subjektiivselt õigust nõuda enda ennetähtaegset vabastamist. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1, RKKKm asjas nr 3-1-1-1217, p 18). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Küll

§ 76

lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast

§ 76lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4.

lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19). Ehk maakohus on sisustanud ühiskonna õiglustunnet lubamatuga ehk õiglustunde arvestamine on põhjendamatu. Tulenevalt eelnevast tuleb nimetatud osa põhistustest maakohtu määrusest välja jätta. See asjaolu ei muuda aga maakohtu lõppjäreldust.

1. Küll peab etteruttavalt ringkonnakohus vajalikuks vastata kaitsja määruskaebusele seoses väitega, et maakohus on jätnud hinnanguta, et vangla iseloomustusest nähtub, et üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 13%, mis on madal risk. Maakohus on jätnud selle käsitlemata tulenevalt kohtupraktikast. Nii maakohtud, Tartu Ringkonnakohus ja ka Riigikohus juba oma 07.03.2019 lahendis asjas nr 1-09-14104 punktides 26-27 on märkinud, et sellisel kujul esitatud riskihinnangule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda ei saa. Kriminaalasja materjali põhjal ei ole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Oluline on märkida, et paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Seega on kaitsja etteheide, et maakohus ei ole n-ö madalale riskile hinnangut andnud, alusetu.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on mõlemas määruskaebuses ületähtsustatud D. Kärbergi poolt maakohtu istungil öeldut selle kohta, kuidas ta on vanglas oma venna pärast. Nii kirjutab maakohus oma määruses, et „Ka kohtuistungil 13.04.2021 viitas isik venna süüle selles, et tema vangis viibib.“ Kohus tutvus ka maakohtus toimunud istungi protokolliga, kus D. Kärberg on kaitsjale vastanud, et „Ma ei suhte kriminaalkorras karistatud inimestega. Ma ei suhtle oma vennaga. Ma ei suhtle temaga, kuna teine kriminaalmenetlus sündiski minu venna tegevuse tõttu, ta pidi andma politseile välja narkootikumid, aga ta ei teinud seda ja selletõttu sain 8 kannatada ka mina. Ma ei tea mida temast oodata, juhtub nii et ta teeb jälle midagi valesti ja mina olen jälle selles süüdi.“ Süüdimõistetu kirjeldab määruskaebuses vennaga mittesuhtlemise kohta antud selgitust nii, et tema ei öelnud, et ta viibib vanglas venna tegevuse tõttu või venna süüle selles, et ta viibib vanglas. Määruskaebuses toodud selgituse kohaselt ütles D. Kärberg, et ta ei suhtle vennaga sellepärast, et tema käitus seadust rikkudes, kui andis üle narkootikumid. Kaitsja versioon on, et D. Kärbergi vastuse sisu oli see, et ta ei suhtle vennaga, kuna vend ei ole menetlejale õigeaegselt välja andnud kõiki narkootikume, mille tulemusena on tekkinud teine kriminaalmenetlus ja teine kohtuotsus. D. Kärberg ei süüdistanud venda selles, et D. Kärberg viibib vanglas. Kohus kuulas ka kohtuistungi salvestist ja leiab, et süüdimõistetu ja tema kaitsja argumentatsioon on ilustatud ning ei lükka ümber maakohtu põhistusi selles osas. Kuigi käitlemises on süüdi mõlemad vennad, ei pea D. Kärberg ennast justkui hilisemalt välja tulnud üle andmata narkootilise aine käitlemises osaliseks. Süüdimõistetu määruskaebusest ei ole aru saada, kas ta on pahane selle tõttu, et vend andis narkootikumid välja või andis ta need välja valel ajal. Sisuliselt on narkootikumide hilisema väljatulemise tulemusena mõistetud süüdimõistetule liitkaristus

§ 65

lg 1 alusel ning karistus on mõistetud

§ 64lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga.

Seega kuigi D. Kärberg kannab liitkaristust 2 kohtuotsuse alusel, ei raskenda see eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust. Lisaks nähtub 04.11.2020 kohtuotsuse punktist 48, et eelmise kohtuotsuse (Harju Maakohtu 03.09.2019) kohaselt toimus narkootilise aine loovutamine ka D. Kärbergi tahtest kantuna ja temaga kooskõlastatult. 04.11.2020 kohtuotsuses viidatakse P.K. i poolt narkootilise aine loovutamisele 09.08.2019 ja 14.08.

1. Selles osas on süüdistatavatele esitatud süüdistus narkootilise aine käitlemises käesolevas asjas. Seetõttu on see asjakohane ka selles asjas. Seda enam jääb arusaamatuks süüdimõistetu ja kaitsja argumentatsioon. Õige on ka kaitsja seisukoht, et kriminaalasja 1-20-7011 kohtuotsuses on kohus tõesti märkinud, et juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on kuriteod, mis on toime pandud enne eelmist süüdimõistvat kohtuotsust, tuleb liitkaristuse mõistmisel ennistada tagantjärele see olukord, mis oleks olnud siis, kui kõiki ühe süüdlase toimepandud kuritegusid oleks arutatud ühes menetluses ning nende eest oleks mõistetud karistus sama süüdimõistva kohtuotsusega. Eesmärk on, et isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega või mitme kohtuotsusega. Ehk teisisõnu on isikul karistus küll 2 kohtuotsuse alusel, kuid ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdimõistetu ei õppinud varasemast karistusest ja pani toime uue kuriteo.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada, et maakohus oleks rikkunud kaalutlusõigust üksnes seetõttu, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega. Põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav kaalutlusõiguse rikkumisega või määruse põhistamata jätmisega. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult arvestanud süüdimõistetu suhtes negatiivseid asjaolusid ning jõudnud kogumis ebaõige tulemuseni. Ringkonnakohus selle argumendiga ei nõustu. Kaitsja küll viitab sellele, aga jätab arvestamata, et

§ 76

lg-s 4 toodud asjaolusid tuleb kohtul ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel arvestada kogumis. See tuleneb ka kaitsja poolt viidatud kohtupraktikast. See tähendabki seda, et tuleb arvestada süüdimõistetut positiivselt ja negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid kogumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus poleks arvestanud süüdimõistetut positiivselt kirjeldavaid asjaolusid, kuid on ka kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult asunud seisukohale, 9 et need ei anna alust süüdimõistetu vabastamiseks. Uue kuriteo toimepanemise riskid ei ole viidud miinimumini.

1. On oluline, et süüdimõistetu käitumine vangistuses oleks normikohane ja hea, kuid see ei tähenda, et kui isikul puuduvad distsiplinaarkaristused või tal puuduvad probleemid vanglaametnikega suhtlemisel, siis see tähendab automaatselt seda, et süüdimõistetu tuleb ennetähtaegselt vabastada. Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetul on olemas elukoht ja lähedased, kes teda toetavad ning töökoht. Samuti, et isikul puuduvad võlgnevused. Isegi kui faktiliselt on elukoha ja töökoha olemasolu positiivne, tuleb nentida, et tegemist ei ole asjaoludega, mis motiveeriksid süüdimõistetut kuritegude toimepanemisest hoiduma. Nii nähtub vangla iseloomustusest, et ka enne vangistust oli isikul olemas elukoht, kuid see ei ole ära hoidnud uusi kuritegusid. Ka on süüdimõistetu töötanud, kuid ka see ei ole hoidnud ära süütegude toimepanemist. Vaatamata sellele, et isik on töötamisega olnud hõivatud, on ta toime pannud kuriteo majandusliku kasu saamise eesmärgil. Nii on maakohus põhjalikult ka käsitlenud, kuidas isik on töötanud, millised on olnud tema sissetulekud ning elustiil. Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetul on lähedaste toetus ja ta soovib oma pere juurde tagasi pöörduda. See oli enne vangistust nii ning puuduvad andmed, mille pinnalt asuda seisukohale, et praegusel ajal oleks nendel asjaoludel teistsugune mõju. Maakohus ei ole kaitsja hinnangul analüüsinud, kas on muutnud D. Kärbergi suhtumine peresse vangistuse ajal ja kuidas. Selline seisukoht on väär. Maakohus on tõdenud, et lähedastega suhted on säilinud.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita, et kohus oleks lähtunud üksnes süüdimõistetu käitumisest vangistuseelselt, vaid maakohus on pööranud proportsionaalselt tähelepanu ka süüdimõistetu käitumisele vangistuses. Kuigi eelnevalt kohtukolleegium märkis, et varasema karistuse mõju justkui eraldiseisva teo näol

§ 65

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisest lähtuvalt arvestada ei ole õige, siis ei nõustu kohus ka kaitsjaga, et kuriteo toimepanemine on olnud justkui juhuslik.

§ 76

lg-st 4 tuleb üheselt, et kogumis arvestatakse isiku varasemat elukäiku ning kuriteo toimepanemise asjaolusid. Ringkonnakohus ei pea ennatlikuks ka maakohtu järeldust, et süüdimõistetu on mõjutatud kuritegelike gruppide poolt ning ta teeb riskeerivaid otsuseid. Nii on maakohus selgitanud, kuidas isikul on olemas küll rahalised vahendid majanduslikult toimetulekuks, kuid vaatamata sellele on isik mittelegaalse majandusliku kasu saamise eesmärgil olnud valmis toime panema pika aja jooksul süüteo. Grupi mõjus ei ole samuti alust kahelda, sest tegusid on toime pandud mitmekesi, sh vennaga, kes üritavad kord üks ühele teine teisele süüd kaela veeretada. Tuleb märkida, et suure koguse narkootilise aine käitlemine on kuritegu, mis eeldab planeerimist, vastavaid tutvusi, usalduslikke suhteid kriminaalse taustaga isikutega ning süsteemset ja plaanipärast käitumist, aga ka teadmisi klientide kohta, kellele suurt kogust müüa. 04.11.2020 kohtuotsusest nähtuvalt on D. Kärberg süüdi mõistetud suure koguse fentanüüli käitlemises. Harju Maakohut 03.09.2019 otsusega mõisteti vennad Kärbergid süüdi

1. aastal fentanüüli sisaldavas üle 3 kilo pulbri käitlemises. 04.11.2020 tehtud otsuse kohaselt algas fentanüüli käitlemine aga palju varem –
2. -
3. aastal. Selles menetluse käigus saadi kätte veel suur kogus fentanüüli ja selle valmistamiseks vajalikke aineid. Fentanüül on äärmiselt mõjus uimasti: ühele inimesele narkojoobe tekitamiseks piisab 0,13 milligrammist ainest (vt nt Harju Maakohtu
4. septembri 2020 otsus asjas nr 1-20-5864). Seega saab nt ühe kilogrammi fentanüüliga tekitada joobe ca 7 või 8 miljonile inimesele. Isegi kui käideldavas aines on fentanüüli vaid mõningane osa, on ikkagi tegemist ülitugeva substantsiga. Seega ajas D. Kärberg peaaegu et hoomamata mastaapsusega uimastiäri. Niisuguse äri puhul on kahtlustatavatel omad varustuskanalid ja narkootilisi aineid tarbivad kliendid, mis suurendab aga käitlemise jätkamise tõenäosust. Kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude puhul, 10 milleks on ka narkokuriteod. Arvestades asjaolu, kuidas süüdimõistetud ehitasid oma tegevuse üles kõrge konspireerituse tasemel, omandades ainete ja esemete hoidmiseks spetsiaalsed ruumid koos tegelike omanike varjamise ning võltsitud passi kasutades, muretsedes käitlemiseks spetsiaalse sõiduki ning jätkasid grupina tegutsemist ka vangistuses, näitab, et tegemist ei ole juhusliku kuriteoga, vaid väga pikka aega teadliku ja konspireeritud tegevusega. On märkimist väärt, et kuigi käideldi ülisuuri koguseid, siis süüdimõistetu ise narkootikume ei tarvita, mis annab kinnitust vangla poolt väljatoodule, et D. Kärberg on enesekeskne. Kasu saamise nimel on isik valmis tegutsema. Seega arvestades konspireeritust ning asjaolu, et tegemist oli süsteemse käitumisega ning isikul pidi olema kontakte, kellelt ainet hankida, on uute kuritegude toimepanemise risk märkimisväärne. Just eelnev viitab sellele, et D. Kärberg võib lasta end mõjutada kuritegelike gruppide poolt, teha riskeerivaid otsuseid ning jätkata narkootilise aine käitlemist. D. Kärbergi fentanüüli käitlemine ärilisel eesmärgil väga suurtes kogustes ning pika aja jooksul, näitab ohtu, et D. Kärberg võib taas asuda samasuguseid kuritegusid toime panema. Teenides pika aja vältel tulu kuritegevusega ning püüeldes suure varalise kasu suunas, on põhjust karta, et ta võib otsida võimalusi sellise varalise kasu teenimiseks edaspidigi ning selleks legaalse võimaluse puudumise korral võib ta panna varalise kasu saamise eesmärgil toime kuritegusid. Seda ohtu ei kummuta ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuses rõhutatud asjaolu, et vanglast vabanedes on süüdimõistetul olemas garanteeritud töökoht. Töökoht oli tal ka enne vangistust. Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetu on läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk, kuid tutvudes ka ülejäänud vangla iseloomustuses tooduga, puudub kohtul veendumus, kas sõnas väljendatut tasub ka uskuda. On positiivne, et isik soovib edaspidi õiguskuulekalt elada, kuid arvestada süüdimõistetu isikut ning toimepandud kuriteo asjaolusid, puudub kohtul alus seda uskuda. Nagu ringkonnakohus juba korra kaitsja tähelepanu sellele pööras, siis

§ 76

lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega ei päde kaitsja väide, et D. Kärbergi käitumist, mis iseloomustavad teda kuriteo toimepanemise ajal, arvestatakse eelkõige karistuse mõistmisel. 13. Kaitsja leiab, et ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel tuleb arvestada rohkem seda, kuidas kinnipeetav käitus vanglas ja kuidas suhtub sellesse, et ta pani toime kuriteo ja selle kuriteo tagajärgedele. Ringkonnakohus viitab siinkohal kaitsja enda määruskaebuses toodud Riigikohtu lahendile asjas nr 1-09-14104 (p 21), mille kohaselt kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Seega ka uue kuriteo risk ei tulene üksnes sellest, kuidas isik end vanglas üleval pidas või millise tegevusi ta individuaalse täitmiskava kohaselt läbis. Asjaolusid arvestatakse kogumis. Lisaks nii psühholoogi kui ka kontaktiisiku väljatoodu aluseks on olnud info süüdimõistetult. Kui see on vastuoluline, mida kohus leiab, et vastuoluliseks pidada ei saa, siis tekitab see pigem küsimust, kas süüdimõistetu seisukohad on järjepidevad. Samuti on kaheldav, et isik, kes pani 8 aasta jooksul tegusid toime ja ei näinud selles midagi halba, et katkestada, on sellest poole aja jooksul nüüdseks aru saanud, et ta on käitunud valesti ja peab muutuma. See, et D. Kärberg ei ole üritanud P.K. i tegevust takistada, 11 ei olegi kohtu hinnangul nii määrav. D. Kärberg on ise tegutsenud sama moodi kui P.K. ega ole näinud selles midagi lõpetamist väärivat enne, kui ta kinni peeti ja süüdi mõisteti. Seega käitumine vangistuses ei lükka ümber, et tulenevalt pikaaegsest ja organiseeritud kuritegevusest ei oleks süüdimõistetul kuritegelikke hoiakuid. Peale sotsiaalprogrammi läbimisel avaldatu ei nähtu ringkonnakohtule, et muud asjaolud oleks kuriteo toimepanemise ajaga võrreldes muutunud või maandaksid uue kuriteo riske.

1. Ringkonnakohtul tuleb nõustuda, et maakohtu põhistused seoses esimese vangistuse eriti tugeva mõjuga ning kokkuleppemenetluses kinnitatud karistusega on asjakohatud või valesti väljendatud. Isik, keda ei ole varem vangistusega karistatud, ei pea olema kauem vanglas kui korduvalt karistatud süüdimõistetud. Küll esimene vangistus võiks anda isikule selge signaali, et tal tuleb oma käitumist muuta ning et see esimene vangistus jääkski viimaseks. Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse puhul on ainus eelis süüdimõistetule, et kokkuleppe sõlmimisel on teada, milline on süüdimõistmisel süüdistatavat ootav karistus – ta saab kokkulepitud karistuse või menetlus jätkub. Kuidas see peaks maakohtu arusaama kohaselt mõjutama süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, jääb arusaamatuks. Millised positiivsed asjaolud tekkisid süüdimõistetule kaitsja määruskaebuse kohaselt vangistuse ajal, jäävad ringkonnakohtule teadmata. Arvestades eeltoodut kogumis on asjakohatud kaitsja väited, et maakohus ei ole arvestanud Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-1-1-12-
3. Ringkonnakohtu hinnangul ka elektrooniline valve ei maanda süüdimõistetu puhul täiendavalt riski, et ta ei paneks toime uusi kuritegusid. Narkootiliste ainete käitlemiseks ei pea süüdimõistetu oma elukohast lahkuma. Nagu käesolevas kriminaalasjas ka nähtub, siis ei ole asukoht määrav narkoäri ajamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et käesoleval ajal on D. Kärberg ära kandnud karistusest miinimumi, millisel juhul saab kaaluda tema ennetähtaegset vabastamist.
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 3 tuleb jätta Viru Maakohtu
5. aprilli 2021 määrus sisuliselt muutmata, kuid jätta sellest välja maakohtu põhistused seoses õiglustundega. Määruskaebused jäävad rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk /allkirjastatud digitaalselt/ 12 Erkki Hirsnik