2-18-7117/66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-7117 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2021, Tallinn Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Kohtuasi XX hagi YY vastu lahusvara tuvastamiseks ja YY vastuhagi XX vastu kinnistusraamatu kande tegemiseks nõusoleku andmise kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
2. mai 2020 otsus Kaebuse esitaja ja liik YY apellatsioonkaebus Kaebuse hind 7000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Monika Meerents Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Pärnu Maakohtu
4. mai 2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
5. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja YY kanda.
7. Välja mõista YY-lt menetluskulude hüvitis 576 eurot XX kasuks.
8. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb YY-l tasuda XX-le kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
9. XX esitas 08.05.2018 Pärnu Maakohtule hagi YY vastu, mida täpsustas 13.05.2019, paludes tuvastada, et Pärnumaal X külas asuva X kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) on hageja lahusvara. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
10. Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 18.05.
11. Abielu lahutati 13.10.
12. Paikuse Vallavalitsuse 06.10.2000 korraldusega nr 170 tagastati hagejale õigusvastaselt võõrandatud maana 10,19 ha. Katastriüksuse nimeks määrati X. Korralduse p 2 kohaselt kuulus tagastataval maal asuv pooleliolev elamu hagejale. X kinnistu kanti kinnistusraamatusse 13.03.2001, kinnisasja omanikuna on kinnistusraamatusse kantud hageja.
13. Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 141 sätestatu kohaselt on X kinnistu kui hagejale tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maa hageja lahusvara. Kuna notarid on aga nõudnud kinnisasjaga tehingute tegemisel ebaõigesti ka kostja nõusolekut, on vaja selgusetu olukord ja poolte omavahelised varalised suhted lõpetada. Kostja vastuväited
14. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
15. X kinnistu ei ole hageja lahusvara. Paikuse Vallavalitsuse 06.10.2000 korraldusega nr 170 tunnistati ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 19.04.1993 otsusega nr 51 kinnistu suhtes (kokku 52,22ha) õigustatud subjektideks QQ 1/3 osa ja LL 1/3 osa ulatuses. Korralduse kohaselt loovutas LL ½ osas maa tagastamise nõudeõiguse oma pojale, s.o hagejale. Hagejal tekkis maa tagastamise nõudeõigus seega 8,70 ha suhtes. Hagejale tagastati 10,19ha, s.o tema nõudeõigusest 1,49ha rohkem riigi tagavaramaast. Nõudeõigusest suuremas ulatuses tagastatud maa tuli riigilt välja osta. Maa eest tasuti 04.10.
17. Tagastataval maal asunud pooleliolev elamu ei olnud hageja lahusvara. Tähtsust ei oma, et hageja oli ehitisregistri andmetel selle omanik. ÕVVTK 19.04.1993 otsuse nr 51 tegemise ajal ei asunud X kinnistul ühtegi ehitist. 1990-ndatel võõrandasid abikaasad ühisvaraks oleva korteri ja alustasid saadud raha eest X kinnistule elamu ehitamist. Ehitamist alustati ilma ehitusloata. Ehitis seadustati 2000.a seoses maa tagastamisega.
18. Kuna kinnistu tekkis nii hagejale õigusvastaselt võõrandatud kui poolte abielu kestel ostetud maa arvel, kusjuures tagastatud maal asus ühisvaraks olev elamu, on kinnisasi abikaasade ühisvara. Kuna kinnistu omandati osaliselt hageja lahusvara arvel, tuleb kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest hagejale kuulunud 8,70ha nõudeõiguse ulatuses. 2 Vastuhagi
19. Kostja esitas 07.02.2020 hageja vastu vastuhagi, mida täiendas 25.02.
20. Kostja palus tunnistada teda X külas asuva X kinnistu ühisomanikuks ning kohustada hagejat andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande parandamiseks ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikuna, asendades hageja nõusoleku kohtulahendiga. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
21. Poolte abielu ajal, s.o 22.01.2001, kanti kinnistusraamatusse Pärnu maakonnas X külas asuv X kinnistu. Hageja ei olnud omandireformi käigus õigustatud subjektiks tunnistatud isik. Ta omandas nõudeõiguse loovutamise teel oma emalt. Tegemist ei olnud kinke teel kehtiva omandamisega, kuna see ei olnud notariaalselt tõestatud vormis. Tagastataval maal asunud poolelioleva elamu ehitust alustati abielu kestel ja see oli abikaasade ühisvara.
22. Maareformi seaduse (MaaRS) § 12 lg 2 kohaselt on kostjal õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna. X kinnistu katastriüksusel asuva elamu teenindamiseks vajaliku maa pindala oli 06.10.2000 seisuga 0,55ha. Vastuväited vastuhagile
23. Hageja palus jätta vastuhagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
24. MaaRS § 12 lg 2 alusel esitatud nõue on võimatu. X kinnistu moodustati juba 2001.a ja ehitise teenindamiseks vajalikku maad ei ole kindlaks määratud. Kostja soovib saada kogu kinnistu ühisomanikuks, kuid tal oleks olnud õigus nõuda vaid ehitise teenindamiseks vajaliku maa osas, s.o 0,55ha osas ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist.
25. Kostja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 kohaselt aegunud. Kostja nõudeõigus tekkis kinnistu moodustamisel, s.t 13.03.
26. Kostja nõudeõigus lõppes abielu lahutamisel 2008.a, sest nõudeõigus ei laiene endisele abikaasale.
27. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu abikaasade ühisvara hulka, on X kinnistu tervikuna hageja lahusvara. Õige ei ole seisukoht, nagu muutuks kinnisasi ühisvaraks põhjusel, et see moodustati nii nõudeõiguse alusel tagastatud maast kui ka nõudeõigusest suuremas osas, mille eest tasuti ühistest vahenditest. Käesoleval juhul oli nõudeõigusest suurem osa tähtsusetu osa.
28. Õige ei ole väide, nagu ei oleks nõudeõigus omandatud kinke teel. Hageja omandas nõudeõiguse oma emalt 26.10.1995 nõudeõiguse loovutamise teel tasuta. Sellel ajal kehtinud seaduse kohaselt piisas sellise tahteavalduse tegemiseks vallasekretäri toimingust. Maakohtu otsus ja põhjendused
29. Maakohus rahuldas hagi, jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja menetluskulude hüvitamiseks välja 2592 eurot.
30. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kui omandireformi õigustatud subjektile tagastati maa, millel asus poolte ühisvaraks olnud pooleliolev ehitis (elamu). Kinnistu omandati abielu ajal kinnistusraamatusse kande tegemisega 13.03.2001
31. PKS1995 § 141, mis käsitleb olukorda, kus abikaasa oli ise algne õigustatud subjekt, antud juhul ei kohaldu, kuna hageja sai nõudeõiguse loovutamise teel. Vara tagastamise nõudeõiguse tasuta loovutamise teel saadu on PKS1995 § 15 lg 1 kohase abielu kestel kinke teel omandatud vara, s.o lahusvara. Hageja ema ei loovutanud hagejale nõudeõigust tasu eest.
32. Asjakohane ei ole viide tsiviilkoodeksi § 260 lg-le 1, mille kohaselt pidi üle 50 krooni väärtuses kinkeleping olema sõlmitud notariaalses vormis. 29.01.1992 Vabariigi Valitsuse 3 määrusega nr 42 kehtestatud „Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta“ p 3 kohaselt pidi nõudeõiguse loovutamise avaldus olema tõendatud notariaalselt või sellega võrdsustatud korras. Sel ajal tõestati selliseid avaldusi vallasekretäri poolt.
33. Hageja ostis täiendava 1,49ha erastamisväärtpaberite eest. Ei ole selge, kas väärtpaberid olid ühisvara või mitte. Maa lisati tagastatavale maatükile ja tervikuna sai hageja 10,19 ha suuruse maatüki omanikuks kinnistusraamatu kandega. Õigus maa täiendavaks omandamiseks tekkis tänu hageja lahusvarale. Mitteolulises osas tagastatava maa juurdeostmine maareformi käigus ei tee seda ühisvaraks, kui olulises osas oli tagastamise nõudeõigus lahusvara.
34. Kostjal tekkis MaaRS § 12 lg 2 mõttes õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna, kuid kostja selline nõue on aegunud. Tegemist on MaaRS alusel esitatava (mitte perekonnaõigusest tuleneva) nõudega, mis aegub TsÜS § 149 alusel 10 aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue aegus seega 13.03.
35. MaaRS on sellise nõude aegumise seisukohalt eriseadus PKS suhtes.
36. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu kostja kanda. Apellatsioonkaebus
37. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
38. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejale loovutatud vara tagastamise nõudeõigus on kinke teel omandatud vara. Nõudeõiguse loovutamise vormist ei nähtunud, kas loovutamine toimus tasuta või tasu eest. Hageja ei ole tõendanud, et nõudeõiguse loovutamine toimus tasuta ja seda ei saa eeldada. Maa tagastamise nõudeõigus sai muutuda hageja lahusvaraks aga üksnes juhul, kui tegemist oli kinkega.
39. Isegi kui hageja omandas nõudeõiguse kinke teel, ei ole X kinnistu hageja lahusvara. Õige ei ole seisukoht, nagu ei oleks selge, kas nõudeõigusest suurema maa ostmiseks kasutatud erastamisväärtpaberid olid ühisvara või mitte. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et tegemist oli ühisvaraga. Kui maa tagastatakse ühisvarasse kuuluvate vahendite arvel osaliselt nõudeõigusest suurema maana, tekib tagastatud maa osas igal juhul ühisomand. Üks kinnistu ei saa samaaegselt olla nii lahusvara kui poolte ühisvara.
40. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja MaaRS § 12 lg 2 tulenev kinnistusraamatus kande parandamise nõue on aegunud. Olemuslikult on tegemist perekonnaõigusest tuleneva nõudega ja tulenevalt TsÜS § 155 lg-st 1 ei ole see aegunud.
41. Kuna tegemist on abieluasjast tuleneva vaidlusega, tuli menetluskulud jätta TsMS § 164 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Vastustaja seisukoht
42. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
43. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
44. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad 4 kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
45. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et vaidlusalune kinnistu on PKS1995 § 15 lg 1 järgi hageja lahusvara. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ema loovutas hagejale maa tagastamise nõudeõiguse 8,7ha osas. Nõudeõiguse loovutamise avaldusest (I kd lk 111) nähtub, et hageja ema loovutas selle hagejale tasuta. Vara tagastamise nõudeõiguse tasuta loovutamise alusel saadut saab käsitleda abielu kestel kinke teel omandatud varana. Kinkele on iseloomulik kingisaaja rikastamine vastusoorituseta. Kui kostja väidab, et tegemist ei olnud kinkega, oleks ta pidanud välja tooma asjaolud ja esitama tõendid selle kohta, et hageja ema sai hagejalt vastusoorituse. Kostja ei ole seda teinud.
46. Lisaks 8,7 ha maale tagastati hagejale täiendavalt 1,49ha, mille eest ta tasus riigile MaaRS § 14 lg 5 alusel erastamisväärtpaberites. Asjaolu, kas maa eest tasumiseks kasutatud erastamisväärtpaberid olid abikaasade ühisvara või mitte, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Täiendav 1,49ha suurune maa tagastati hagejale üksnes seetõttu, et ta oli õigustatud subjekt, kellele anti võimalus maa tagasi saada tema nõudeõiguse osast suuremas osas (I kd lk 93, 94). Samadest tõenditest nähtub, et hagejale tagastati kokku 10,19ha ühe maaüksusena. Sama tõendab ka Maa-ameti 11.11.2019 vastus kohtunõudele (I kd lk 102).
47. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kui maa tagastatakse ühisvarasse kuuluvate vahendite arvel nõudeõigusest suurema maana, tekib kogu tagastatud maa osas ühisomand ja tal on õigus nõuda kinnistusraamatus omanikukande parandamist ja tema kandmist kinnistusraamatusse kinnistu ühisomanikuna. MaaRS § 12 lg 2 kolmanda lause järgi oleks kostja saanud vastuhagiavalduses nõuda üksnes enda kandmist kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu jagamist. Selliseid nõudeid kostja ei esitanud ja tema nõue ei põhine seadusel.
48. Kuna kostja nõudel puudub õiguslik alus, ei oma asjas tähtsust poolte väited ja kohtu seisukoht selle kohta, kas vastuhagi on aegunud või mitte. Seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut ka kostja sellekohastele apellatsioonkaebuse väidetele.
49. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et menetluskulud tuleb hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu jätta kostja kanda, kuid ringkonnakohus muudab selles osas otsuse õiguslikku põhjendust. Kuna tegemist on hagilise perekonnaasjaga, oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotamisel kohaldama TsMS §-s 164 sätestatut, mitte § 162 lg-t
50. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega, et antud juhul tuleb kohaldada TsMS § 164 lg-t
51. TsMS § 164 lg 2 järgi võib kohus jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lg-s 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega. Arvestades asja lahendamise lõpptulemust, mida ringkonnakohus ei muuda, on maakohtu otsus menetluskulude jaotamise osas lõppjärelduses õige ja ringkonnakohtul puudub alus ka selles osas kohtuotsuse tühistamiseks.
52. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
53. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskuluks õigusabikulud suurusega 576 eurot. Hageja esindajal kulus maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja õigusliku analüüsi tegemiseks aega 1 tund ja vastuse koostamisele 3 tundi. Esindaja tunnihind on 120 eurot (lisandub käibemaks.
54. Ringkonnakohtu hinnangul olid eelnimetatud toimingud ning ajakulu 4 tundi hageja õiguste efektiivseks kaitsmiseks mõistlikud ja vajalikud. Hageja esindaja tunnihind on mõistliku 5 suurusega. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele õigusabikulu suurusega 576 eurot (käibemaksuga).
55. Hageja taotlusel tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 6