Obsah (5)

§ 274§ 65§ 64§ 121§ 120

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 15. juunil 2021 Kriminaalasja number 1-20-5507 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Valentin

§ 274lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 19.

märtsi

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Viru Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Anu Toluk Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Valentin Ivanov, isikukood 38706282218; elukoht: XXX (viibib vahi all kriminaalasjas nr 1-206537) Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus Valentin Ivanovi õigeksmõistmises ja menetluskulude riigi kanda jätmises.
5. Teha asjas uus otsus, millega tunnistada Valentin Ivanov süüdi

§ 274lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust.

1. Karistuse kandmise algusajaks lugeda kohtuotsuse kuupäev, s.o
2. juuni
3. 4.

§ 65

lg 2 alusel mõista Valentin Ivanovile liitkaristus, liites mõistetud 6 kuu pikkusele vangistusele Viru Maakohtu 28.10.2019. a otsusega kriminaalasjas nr 119-4435 mõistetud ärakandmata 300 päevamäära suuruse rahalise karistuse 3000 eurot.

§ 64lg 2 alusel viia rahaline karistus täide iseseisvalt.

1. Mõista Valentin Ivanovilt riigi tuludesse sundraha 876 eurot ja riigi õigusabi kulud 349,20 eurot.
2. Muus osas jätta Viru Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus muutmata.
5. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldada. 1
6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt K.Kooga Advokaadibüroo kaudu 64,80 eurot, sealhulgas käibemaks 10,80 eurot, vandeadvokaat Kaido Kooga poolt süüdistatav Valentin Ivanovile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
7. Apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jätta riigi kanda.
8. Süüdistataval Valentin Ivanovil tuleb tasuda väljamõistetud menetluskulud otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS
9. Valentin Ivanovi süüdistatakse

§ 274

lg 1 järgi selles, et 27.05.2020 kell 08.23 – 08.40 kahtlustatavana ülekuulamisel Ida Prefektuuri arestimaja ruumis nr 226 kriminaalmenetluses nr 20240100036 ähvardas ta toimingut läbiviivat menetlejat vanemuurijat N.K. t tervisekahjustuse tekitamisega. Valentin Ivanov ütles kahel korral uurijale „Tahate, löön teile näkku? Mul ükskõik?“. Vanemuurija kui võimuesindaja täitis ametikohustust, kui teostas Ida Prefektuuri kriminaalbüroo talituste uurimisalluvuses olevas kriminaalasjas menetlust. Vanemuurijal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Valentin Ivanov on varem karistatud vägivallateo eest ja see asjaolu oli vanemuurijale teada seoses tööga, samuti oli Valentin Ivanov vanemuurijale piisavalt lähedal, et lüüa teda käega või kätega või laual oleva esemega. MAAKOHTU OTSUS 2. Viru Maakohus mõistis Valentin Ivanovi 19.03.2021. a otsusega

§ 274lg 1 järgi õigeks ja jättis menetluskulud, riigi õigusabi osutamise tasu 349,20 eurot, Kr

MS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Asitõendid, 2 CD-plaati, jäeti kriminaalasja juurde.

1. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et kannatanu töötas 27.05.2020 Ida Prefektuuris vanemuurijana ja teostas sel päeval ajavahemikul 08.23 – 08.40 süüdistatavaga menetlustoiminguid arestimaja kambris nr
2. Kannatanu näol oli tegemist ametikohustusi täitva võimuesindajaga. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatav ütles kannatanule kahel korral küsivas vormis: „Tahate, löön teid näkku?“.
3. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatav istus arestikambris laua taga ja oli alguses rahulik, kui aga tõlk jõudis tõlkimisel kahtlustuseni väljapressimises, muutus süüdistatav agressiivseks, hakkas karjuma, vehkis kätega, pani käed lauale ja tegi ettepoole kummardava liigutuse, nagu tahtis tõusta. Tunnistaja (tõlk K.K-N. ) ütlustest nähtub, et mingeid ähvardavaid liigutusi süüdistatav ei teinud, tunnistaja ei võtnud öeldud ähvardussõnu alguses reaalselt, hiljem kartis neid sõnu. 2
4. Maakohus möönab, et sellise lause puhul võib olla tegemist ähvardusega, kuid

§ 274

lg 1 koosseisu täitmiseks peab see ähvardus olema sedavõrd reaalne, et kannatanul oleks olnud alus karta selle ähvarduse täideviimist.

1. Vaadates CD-plaadil olevat salvestist, leidis maakohus, et sellelt nähtub üheselt, et kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav pani teatud hetkel käed lauale ja tegi ettepoole kummardudes liigutuse, nagu hakkaks tõusma, ei ole õiged. Vastupidi, salvestiselt nähtub, et süüdistatava käed olid algusest peale laual, ta istus kehaga tihedalt vastu laua serva ja ainus ajahetk, mil süüdistatav kummardus ettepoole, oli siis, kui ta asus pabereid allkirjastama. Sel hetkel kummardus ettepoole ka kannatanu. Süüdistatava poolt kätega erineva intensiivsusega žestikuleerimist on erinevatel ajahetkedel tõepoolest salvestiselt näha, kuid maakohus peab seda täiesti tavaliseks ja inimlikuks käitumiseks. Salvestiselt on üheselt aru saada, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimub vestlus, ilmselt küsimustele vastamine ja see, et osad inimesed toetavad oma vastuseid žestidega, on inimloomusele omane. Teatud ajahetkel toetas oma öeldut žestidega ka kannatanu. Žestikuleerimise tulemusena ei puutunud süüdistatav ühegi eseme ega ühegi isiku vastu, seda kinnitas maakohtu istungil ka kannatanu.
2. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema ja süüdistatava vahel oli vaid laud, laual olid veebikaamera, arvuti, printer ja klaviatuur. Veebikaamera ei olnud kinnitatud, seda oli võimalik liigutada ja sellega ka lüüa. Samuti kinnitas kannatanu vastuseks kaitsja küsimusele, et mitte midagi ei takistanud süüdistataval vägivalla kasutamist.
3. Maakohus ei pea ka neid kannatanu ütlusi sellisteks, millest saab teha järelduse, et ta võttis süüdistatava poolt öeldud küsimust reaalsena ja kartis selle ähvarduse täideviimist. Salvestiselt nähtub üheselt, et kannatanu liigutas lahtiselt paiknevat veebikaamerat vähemalt kahel korral enda poole ja jälle endisesse kohta enda ja süüdistatava vahel tagasi. Maakohtu arvates näitab kannatanu tegevus, et ta ei pidanud veebikaamerat mingiks ohuks ja esemeks, millega süüdistatav asub teda näkku lööma. Sama kehtib kõigi laual asuvate esemete kohta. Salvestiselt ei nähtu, et kannatanu oleks mingil ajahetkel asunud laual olevaid esemeid ringi ja/või süüdistatava haardeulatusest välja tõstma.
4. Maakohus möönab, et ähvarduse puhul on inimeste taluvuslävi erineva tasemega. See sõltub muuhulgas ähvarduse teinud isikust ja tema kehakeelest, ähvarduse tekstist, selle vormist ja ähvarduse tegemise situatsioonist. Maakohus ei nõustu ringkonnaprokuröri põhjendustega selles osas, et kannatanul oli alust eeldada ähvarduse täideviimist. Maakohus on kindlal veendumusel, et iga isik, keda on ähvardatud ja kes eeldab, et selle ähvarduse täideviimine on reaalne, reageerib sellele ja see reageering paistab ka välja. Käesolevas kriminaalasjas kannatanu käitumisest sellist reageeringut ei nähtu. Salvestiselt ei nähtu ühelgi ajahetkel, et kannatanu suunas oli tehtud ähvardus ja kannatanu võttis seda ähvardust reaalsena. Samuti ei nähtu salvestiselt, et seda süüdistatava poolt küsivas vormis öeldud lauset oleksid tõsiselt ja täideviimist eeldavalt võtnud samas ruumis viibinud tõlk ja kaitsja. Nende käitumisest ja kehakeelest seda ei nähtu.
5. Videosalvestiselt on ka näha, et laual asus arvutimonitori kõrval lauatelefon, mida kannatanu kasutas menetlustoimingu lõpus. Maakohus leiab, et reaalse ohu puhul oli kannatanul seda telefoni võimalik kasutada ja abi kutsuda. Seda võimalust kannatanu ei kasutanud, mis omakorda võib viidata sellele, et tegelikkuses oht ähvarduse täideviimiseks puudus või kannatanu ei võtnud seda tõsiselt ja reaalsena. 3
6. Maakohus nõustub kaitsjaga selles, et antud juhul ei saa lähtuda keskmise inimese arvamusest ja reaktsioonist. Kannatanu näol on tegemist vanemuurijaga, kelle ametikohustuste hulka kuuluvad menetlustoimingute tegemised ja antud menetlustoiming – isiku ülekuulamine kahtlustatavana – ei olnud ilmselgelt talle esimene ja midagi erilist. Seda seisukohta toetavad ka videosalvestis ja asitõendi 08.06.2020 vaatlusprotokoll, mille kohaselt võttis nimetatud menetlustoiming kannatanul aega 27 minutit.
7. Lisaks sellele peab maakohus oluliseks ka kannatanu enda väiteid selle kohta, et juhul, kui süüdistatav oleks tahtnud oma ähvarduse täide viia, oleks ta seda teha saanud, kuna vahemaa nende vahel oli maksimaalselt 50 cm, süüdistatav oleks temani ulatunud nii käte kui ka laual olevate esemetega. Samuti ei kinnitanud ähvardavaid liigutusi süüdistatava poolt maakohtu istungil tunnistajana ülekuulatud tõlk, kes viibis kogu menetlustoimingu aja kohapeal.
8. Kokkuvõttes nõustub maakohus kaitsjaga selles osas, et salvestisel ei ole tuvastatav süüdistatavapoolne tegevus, mis seisnes käte lauale panekus ja püüus püsti tõusta, mida kannatanu luges ähvardavaks ja ähvarduse reaalselt täideviimise eelduseks. Samuti nõustub maakohus kaitsjaga selles, et ühekordne vihapurse koos žestidega ei ole kuritegu.
9. Maakohus leidis, et esitatud tõendite alusel ei ole süüdistatava süüdimõistmine võimalik ja Valentin Ivanov tuleb

§274lg 1 järgi mõista õigeks. Menetluskulud, riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 349,20 eurot jäeti Kr

MS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. APELLATSIOON D JA EELMENETLUS RINGKONNAKOHTUS

1. Ringkonnaprokurör Anu Toluk esitas 05.04.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub tühistada Viru Maakohtu 19.03.
2. a otsus, teha asjas uus otsus ja tunnistada Valentin Ivanov süüdi

§ 274

lg 1 järgi ning karistada 6 kuu vangistusega, mõista süüdistatavalt välja sundraha ja kaitsjatasu.

1. Prokurör ei vaidlusta maakohtu otsuse järeldust, et kannatanu on võimuesindaja ja et süüdistatava küsivas vormis öeldud lause on tervisekahjustuse tekitamise ähvardusena võetav. Apellant ei nõustu kohtu hinnanguga, et ähvardamise osas puudub koosseisuline tunnus - kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.
2. Maakohus viitas kannatanu ütlusele, et kui süüdistatav ütles kaks korda ähvarduse, siis kannatanu tundis hirmu ja võttis neid reaalse ähvardusena, kuid hirmu välja ei näidanud. Kui süüdistatav hakkas karjuma, siis süüdistatav pani käed lauale ja kannatanule tundus, et süüdistatav tahab tõusta, samuti süüdistatav vehkis kätega, kuid kedagi ega midagi ei tabanud. Maakohus tugines tunnistaja ütlusele, et süüdistatav ähvardavaid liigutusi ei teinud.
3. Kohus hindas süüdistatava tegevust žestikuleerimiseks ja järeldas, et salvestisest ei nähtu süüdistatava soovi püsti tõusta või lüüa ning kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav pani käed lauale ja tegi ettepoole kummardudes liigutuse nagu hakkaks tõusma, ei ole õiged. Süüdistatava käed on laual, ta istub tihedalt vastu lauda ja kummardus ainult siis, kui hakkas paberit allkirjastama. Apellant viimasega ei nõustu. Süüdistatava asendi ja liikumise saab jagada kaheks. Süüdistatav kas istub, käed enda ees, käte liikumist ei toimu, keha vastu lauda, või süüdistatav istub, vehib kätega, žestikuleerib ning sel ajal tema käed ja keha liiguvad nii ettepoole, tahapoole kui ka kõrvale. Keha liikumine taha või ette ei ole nii märkimisväärne, et oleks näha nt süüdistatava istmiku tõusu toolilt, kuid samas on liikumine piisavalt aktiivne, et kannatanu sai enda jaoks teha järelduse, et süüdistatav võib ka tõusta ning sealt edasi tegutseda. 4
4. Maakohus hinnangul kannatanu ütlus, et süüdistatav oleks saanud kasutada löömiseks veebikaamerat või muud eset, ei anna alust hinnata ähvardust reaalseks. Mitte midagi ei takistanud süüdistataval esemeid löömiseks kasutada. Apellant leiab, et viimane ei saa olla kriteeriumiks, et hinnata ähvarduse täideviimise alust. Tõesti olukorras, kus inimene ähvardab kõri läbilõikamisega nuga käes, on noa olemasolu ja nähtavus kannatanule argumendiks, mis tõstab ähvarduse täideviimise kaalu. Kuid olukorras, kus ähvarduse sisuks on löömine, saab kannatanu ette kujutada, et ähvardusele järgneb löömine käe, rusika või mõne esemega.
5. Maakohus hindas, et ähvardus ei olnud reaalne, kuna kannatanu ei näidanud mingil moel välja, et tal tekkis hirm ja ta kardab. Kannatanu ei katkestanud toimingut ega kutsunud abi. Vanemuurija puhul ei saa lähtuda keskmisest inimesest, sest politseiniku valulävi peab olema kõrgem. Apellant kohtu hinnanguga ei nõustu. Kannatanu ütles, et ta ei näidanud hirmu välja, sest ta ei saa näidata, et tal on hirm. Kannatanu kui politseinik ei saa lubada, et kahtlustataval tekib teadmine, et menetleja kardab teda, või levib jutt, et uurijast saab lahti, kui teda vaid ähvardada.
6. Istungil andis kannatanu ütlusi, et teab Valentin Ivanovi on karistatust vägivaldse isikuvastase teo eest. Viru Maakohtu 28.10.2019 otsus, millega Valentin Ivanov mõisteti süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi teise inimese peksmises, jõustus 17.12.2019.

Seega on õige ja usutav, et seisuga 27.05.2020 teadis uurija Valentin Ivanovi tausta. Kohtupraktikas on ähvarduse reaalsust hinnatud läbi kannatanu teadmise ähvardaja taustast.

1. Prokurör ei sea kahtluse alla tunnistaja ütlust, et süüdistatav ähvardavaid liigutusi ei teinud, kuid märgib, et pool toimingu ajast oli tunnistaja kas ninapidi paberites või vaatas arvuti ekraanile. Kohus keskendus vaid sellele, kuid jättis tähelepanuta tunnistaja ütluste selle osa, et tunnistaja jaoks oli selline olukord esimest korda ning ta lootis, et lööki ei tule, kuid süüdistatava ärrituvuse tõttu mõtles lühikeseks ajaks, et kõik võib juhtuda. Tunnistaja, kes on prefektuuri koosseisuline tõlk, ei pea olema teadlik menetlusest ja uurija töö iseärasustest. Seega on ta keskmine mõistlik kõrvalseisja, kes kuulis sõnalist ähvardust ja pidas seda reaalseks.
2. Prokurör leiab, et nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustest järeldub, et ähvardus oli tegelik ja veenev ning taotleb süüdistatava süüdimõistmist.
3. Tartu Ringkonnakohtu 08.04.
4. a määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja taotlusi, kuni 28.04.
6. 20.04.2021 esitas vastuväite prokuratuuri apellatsioonile süüdistava kaitsja, kes leiab, et Viru Maakohtu 19.03.
7. a otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonis ei ole ühtegi väidet, mis seaks selle kahtluse alla. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vead tõendite hindamisel viisid materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, mistõttu tuleb Viru Maakohtu 19.03.
9. a õigeksmõistev kohtuotsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada Valentin Ivanov süüdi

§ 274lg 1 järgi.

27.

§ 274

lg 1 objektiivse koosseisu täidab vägivalla kasutamine võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu 5 vanemuurija Natalja Kalinina on võimuesindaja ja ta täitis Valentin Ivanovi 27.05.2020 kahtlustatavana üle kuulates ametikohustusi. Süüdistatav ütles kannatanule menetlustoimingu käigus, ajal kui tõlk tõlkis talle väljapressimises esitatavat kahtlustust, kahel korral küsivas vormis lause: „Tahate, löön teid näkku?“. 28. Riigikohus on selgitanud: „

§ 120

dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et

§ 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama).“ (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2020. a otsus asjas nr 1-19-1849, p 23). 29. Vägivallateoks, mis täidab

§ 274

lg 1 koosseisu, on muuhulgas

§ 120

järgi kvalifitseeritav tegu - ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega juhul kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus möönis, et sellise lause puhul võib olla tegemist ähvardusega. Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid lisab järgmist. Ähvardus rusikaga näkku löömises on ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega. Rusikas käega, aga ka lahtise käega näkku löömisel, eriti suure tugeva mehe poolt, nagu on Valentin Ivanov, tekitataks kannatanule vähemalt verevalum. Tervisekahjustuse mõiste tuleneb Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 266 kehtestatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 1 lg-st 2, milleks on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Verevalumi puhul on kudede anatoomine terviklikkus rikutud, mistõttu on see käsitletav tervise kahjustamisena. Ähvardamine oli vahetult seotud kannatanu tegevusega - kahtlustuse esitamisega, mille sisu Valentin Ivanovile ei meeldinud ja kutsus esile sellise reaktsiooni.

1. Vaidlusaluseks on küsimus, kas kannatanul oli alust karta sellise ähvarduse täideviimist.
2. Kannatanu ütluste kohaselt muutus Valentin Ivanov agressiivseks siis, kui nad jõudsid tõlkimisega väljapressimise süüdistuse juurde. Karjus, et mida te teete, teete spetsiaalselt, et teda kinni panna ja ütles veel; „Mida ma pean tegema, tahate ma löön teid nakku?“ Viimast kordas kaks korda. Sellel ajal istus Valentin Ivanov laua taga ja võttis ähvardava poosi. Pani käed lauale, tegi liigutuse tema poole nagu tahaks püsti tõusta, lehvitas kätega. Oli tunne, et kohe tõuseb ja teeb midagi. Kannatanu sõnul tundis ta hirmu, võttis süüdistatava sõnu kui reaalset ähvardust, teadis, et teda on varem karistatud vägivalla kasutamise eest nii lähedaste kui võõraste inimeste suhtes. Ta püüdis Valentin Ivanovi rahustada. Ta rahunes, aga mitte kohe ja nad said viia toimingu lõpuni. Kannatanu kinnitas, et kuigi ta kartis, ei saanud ta uurijana oma hirmu välja näidata.
3. Ringkonnakohus nõustub siinkohal prokuröriga, et kannatanu selgitus on usutav: menetleja ei saa oma tööülesannete iseloomu tõttu menetlusosalistele, eriti kahtlustatavatele/süüdistatavatele välja näidata oma tundeid ja emotsioone, mis näitavad teda nõrga ja haavatavana. Selliselt käitudes seaks ta kahtluse alla oma autoriteedi menetlejana. Nõustuda ei saa maakohtuga selles, et iga isik, keda ähvardatakse ja kes eeldab, et selle 6 ähvarduse täideviimine on reaalne, reageerib sellele silmnähtavalt. Hea enesevalitsemiseoskuse ja väljaõppega isiku käitumises ei pruugi kogenematu silm näha mingit reaktsiooni ega hirmu. Samas ei saa öelda, et kannatanu üldse ei reageerinud: kui ta eelnevalt istus laua taga kergelt kummargil, vaadates arvuti ekraanile, siis süüdistatava ägestumisel liikus ta tooliga taha poole, süüdistatavast kaugemale ja nii kahel korral, pannes esmalt käed sülle ja teisel korral rinnale risti, mis näitab kannatanu muret toimuva pärast ja soovi süüdistatavast distantseeruda. Seega on kannatanu ütlused hirmu tundmisest kooskõlas tema käitumisega.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus liigselt keskendunud ühele tõendile, videosalvestisele, ja sündmuses osalejate kehakeele tõlgendamisele, ning jätnud põhjendamatult nii kannatanu kui tunnistaja ütlused sellest, kuidas nemad situatsiooni tajusid, arvesse võtmata. Tähele tuleb panna, et videosalvestisel puudub hääl. Selle järgi ei ole võimalik teha ühest järeldust situatsiooni rahulikkusest. Seda saab hinnata vaid koos kannatanu ja tunnistaja ütlustega. Maakohus on tunnistaja ütlustest teinud järelduse, et tunnistaja ei võtnud öeldud ähvardussõnu alguses reaalselt, hiljem kartis neid. Selline sõnastus tekitab mulje justkui oleks tunnistajal tekkinud hirm pärast sündmuse lõppu, mida tunnistaja K.K-N. i ütlustest tegelikult ei nähtu. Tunnistaja ütles, et kui süüdistatav ütles sõnad löömise kohta, lootis ta, et lööki ei tule, et need on lihtsalt sõnad. Kuna süüdistatav oli väga ärritunud, mõtles ta, et kõik võib juhtuda. Sellistest ütlustest nähtuvalt pidas tunnistaja Valentin Ivanovi käitumist tervikuna selliseks, et ta võib ka oma ähvarduse täide viia. Kaitsja tõepoolest ei reageerinud sündmusele ega sekkunud sellesse, ta oli süvenenud käes oleva dokumendi lugemisse. Kui süüdistatav uuesti ärritus, jälgis toimuvat, pead oluliselt pööramata, eemalt. Siinkohal tuleb arvestada tema erandliku positsiooniga – kaitsja ei saa reeglina oma kaitsealusele ette heita tema käitumist, mistõttu on rahulikult ootele jäämine ja lootmine, et situatsiooni lahendab menetleja, eluliselt usutav tavapärane asjade käik. Samas ei saa sellest järeldada, et kannatanul polnud alust karta ähvarduse täideviimist.
5. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale ning asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas 3-1-1-59-11, p-d 9.2, 10.2).
8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et käesolevas asjas ei saa situatsiooni hindamisel lähtuda keskmise inimese arvamusest ja reaktsioonist. Selline arusaam toob kaasa olukorra, kus võimuesindajad peavadki taluma sellist ähvardamist, mis objektiivselt vastab kuriteo tunnustele. Küll aga on politseiametnikul tulenevalt väljaõppest võimalik hinnata ohusituatsiooni paremini, sh seda, kuivõrd tõsine on tema jaoks oht ja kas see võib realiseeruda. Seetõttu ei tunta hirmu olukordade ees, mis keskmisele mõistlikule kõrvaltvaatajale tunduvad hirmutavate ja ähvardavatena. Käeoleval juhul hindas uurija Valentin Ivanovi käitumist selliseks, et ta võib teda lüüa ja tundis hirmu. Siinkohal omab tähtsust kannatanu teadmine, et Valentin Ivanov on vägivallategudeks võimeline, ta on seda varemgi teinud.
9. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa antud juhul olla selliseks keskmiseks mõistlikuks kõrvaltvaatajaks tõlk. Kuigi ta ei ole politseiametnik, töötab ta politseis tõlgina, st tema igapäevaste tööülesannete hulka kuulub tõlkimisvajaduse tekkimisel menetlustoimingutes osalemine. Ilmselgelt on tal oma tööülesannete tõttu sagedane kokkupuude ka kahtlustatavatega ja keskmisest suurem teadmine kinnipeetavate käitumisest. Teisalt oli ta kaasatud samasse menetlustoimingusse ega ole ka seetõttu kõrvaltvaataja staatuses. Kui võtta tavainimene, keskmine mõistlik kõrvaltvaataja, kes näeb järgmist situatsiooni – tugev ärritunud kinnipeetav, kes istub kannatanule nii lähedal, et ulatub temani (nende vahel on vaid ca 50 cm kitsas laud), 7 lubab naisuurijale näkku lüüa, korrates seda kahel korral, sealjuures kätega vehkides, siis ilmselgelt tunneb inimene sellises olukorras hirmu ja tal on alust eeldada, et selline sõnaline ähvardus võibki päädida löömisega. Valentin Ivanovi puhul ei saa kätega vehkimist vaadata tavapärase žestikuleerimisena, vaid see näitab tema ärritust ja lisab kaalu lausutud ähvardussõnadele. Neid tegusid ei saa käsitleda eraldiseisvatena.
10. Maakohus leidis, et tegelikkuses puudus oht ähvarduseks, kuna kannatanu ei tõstnud süüdistatavast eemale laual olevaid esemeid ega kasutanud telefoni abi kutsumiseks. Sellise maakohtu seisukohaga ei saa taaskord nõustuda. Reaalse ohu olemasolu eelduseks ei ole kannatanu poolt abi kutsumine või süüdistatava ees laual olevate esemete eemaldamine. Selline käitumine võib konflikti eskaleerida, ärritada ähvardajat veelgi rohkem. Kannatanu valis õige taktika, läbirääkimised, ja hakkas Valentin Ivanovi rahustama, olukorda selgitama. Seda kinnitas kannatanu oma ütlustes ja see on kooskõlas tema rahustavate žestidega, mis nähtuvad videosalvestiselt. Selline kannatanu tegevus tõi soovitud tulemuse – kahtlustatav rahunes ja menetlustoimingu sai lõpule viia. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav võttis laua taga ähvardava poosi ja tegi liigutuse tema poole nagu tahaks püsti tõusta, ei ole vastuolus videosalvestiselt nähtuvaga. Kui Valentin Ivanov hakkab kätega vehkima, liigub tema keha korduvalt laua kohale, st kannatanu poole ja selline liikumine võis kannatanule tekitada mulje, et ta võib hakata püsti tõusma. Videot vaadates on Valentin Ivanov näha selja tagant, kannatanule aga eestvaates.
11. Ähvardamise eesmärk on tekitada ähvardatavas hirmutunnet, teda selle läbi mõjutada. Kas ähvardaja plaanis ka tegelikult oma ähvarduse täide viia või mitte, see ei oma ähvarduse veenvuse hindamisel tähtsust. Ähvardus peab looma kannatanule arusaama, et ta võib selle täide viia. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht õigeksmõistva otsuse kontekstis selles, et oluline on kannatanu hinnang, et kui süüdistatav oleks tahtnud oma ähvarduse täide viia, oleks ta seda teha saanud. See on kannatanu hinnang, mis vastab situatsioonile – Valentin Ivanov oli talle nii lähedal, et ulatus teda lööma nii käega kui laualt võetava esemega. Selline kannatanu arusaam näitab, et ta tajus olukorra tõsidust ähvardamise hetkel. Tunnetamine, et ähvardajal on reaalne võimalus oma ähvardus vahetult realiseerida, tugevdab ähvarduse tõsiseltvõetavust ja näitab ühtlasi, et sündmuste käik on ähvardaja kontrolli all, kahjuliku tagajärje saabumine sõltub temast.
12. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et Valentin Ivanov ähvardas kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega, talle näkku löömisega. Kannatanu tundis hirmu ja tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna ta teadis, et tegemist on vägivalda kasutanud isikuga, kes oli talle väga lähedal, et soovi korral oma sõnad täide viia. Tegemist ei olnud Valentin Ivanovi poolt kogemata lausutud praaliva väljendiga, vaid süüdistatav kordas seda ja lisas ähvardusele tõsidust oma žestidega. Selline ähvardus tundub reaalne ja hirmutekitav ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega täitis Valentin Ivanov

§ 274lg 1 objektiivse koosseisu.

1. Süüdistatav kasutas kohtus õigust ütlusi mitte anda, samuti kahtlustatavana ülekuulamisel (kd 2, tl 44-46), kus ütles vaid, et ülekuulamise ajal ei saanud nad uurijaga üksteist õigesti aru. Seega saab tahtluse tuvastada ainult objektiivse teopildi alusel. Koosseisu täitmiseks piisab kaudsest tahtlusest, mille puhul isik ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Valentin Ivanov teadis kindlalt, et tegemist on politseiametnikuga, kes täidab tööülesandeid, esitab talle kahtlustust ning tulenevalt talle esitatud kahtlustuse sisust hakkas uurijat ähvardama. Tegemist ei olnud juhuslikult öelduga, vaid Valentin Ivanov kordas oma ähvardust, mis näitab, et ta soovis, et tema sõnum jõuaks adressaadini, tekitaks kannatanus hirmu. Valentin Ivanov ähvardas kannatanut samasuguse vägivalla kasutamisega, näkku löömisega, millise tegevuse eest karistati teda Viru Maakohtu 28.10.
2. a otsusega: ta lõi 8 rusikaga näkku erineval ajal kahte kannatanut, sh noort naist, kellele põhjustas khavigastusi. Korduvalt karistatud isikuna oli Valentin Ivanovile teada, et kriminaaltoimik sisaldab tema karistusandmeid, seega sai ta arvestada, et tema varasemad vägivallakuriteod on teada ka tema kriminaalasja menetlevale uurijale. Ähvardades uurijat vägivallaga, mida ta ennegi on kasutanud, lisades ähvardusele jõudu selle korduva esitamise ja kätega vehkimisega, pidi ta pidama vähemalt võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena.
3. Seega tuleb Valentin Ivanov süüdi tunnistada

§ 274lg 1 järgi ja mõista talle selle teo eest karistus.

42.

§ 274

lg 1 sanktsioon näeb ainuvõimaliku karistusena ette vangistuse, seda kuni 5 aastat. 43. Ringkonnakohus leiab, et Valentin Ivanovi teosüü ei ole suur. Ta ähvardas kannatanut vaid löömisega, s.o tervisekahjustuse tekitamisega, mis on üks kergemaid

§ 274lg 1 objektiivset koosseisu täitvatest tegudest.

Samuti ei kasutanud ta ähvardamisel peale sõnade muid vahendeid, mis sellisena on kannatanule vähem traumeeriv. Puuduvad viited sellele, et ähvardamine oleks põhjustanud kannatanule raskeid või pikaajalisi üleelamisi. Valentin Ivanovi karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole.

1. Eripreventiivsetel kaalutlustel võtab ringkonnakohus arvesse, et Valentin Ivanovi on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud (kd 2, tl 14-16). Viimati karistati teda Viru Maakohtu 28.10.
2. a otsusega kahe kannatanu löömise eest

§ 121lg 2 p 3 järgi rahalise karistusega.

Need teod pani ta toime 08.09.

1. a otsusega määratud katseajal (kd 2, tl 17-39), millal kandis tingimisi vangistust eriliigiliste kelmuste, teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise ja rahapesu eest. Seega on Valentin Ivanovi näol tegemist isikuga, kes on toime pannud erinevaid kuritegusid, millest viimased on vägivallateod. Kuigi maakohus andis Valentin Ivanovile viimase kohtuotsusega rahalist karistust mõistes võimaluse pääseda tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramisest, ei osanud ta seda hinnata. Uue kriminaalasja menetlus käigus näitas ta taas oma vägivaldset poolt, kasutades sel korral psüühilist vägivalda – tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist. Seega on tegemist isikuga, kellele varasemad karistused ei ole olulist mõju avaldanud.
2. Eeltoodud asjaolud, ennekõike teosüü väiksus ja karistust raskendavate asjaolude puudumine, võimaldavad Valentin Ivanovile mõista prokuratuuri poolt taotletud sanktsiooni alammäärale lähedase 6 kuu pikkuse vangistuse. Karistuse kandmise algusaega tuleb hakata arvestama alates käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäevast. Kuna Valentin Ivanov on vahistatud kriminaalasjas nr 1-20-6537, puudub alus kohaldada talle KrMS § 130 lg 41 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendina vahistamist.
3. Karistusregistri andmetel on Valentin Ivanovil Viru Maakohtu 28.10.
4. a otsusega mõistetud 300 päevamäära suurune rahaline karistus täielikult tasumata. Seega on tegemist

§ 65

lg-s 2 sätestatud olukorraga, kuna Valentin Ivanov on pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse ärakandmist toime pannud uue kuriteo, mistõttu tuleb moodustada liitkaristus kohtuotsuste kogumis. Küll aga jääb mõistetud rahaline karistus vastavalt

§ 64lg-le 2 täideviimisele iseseisvalt. 47. Valentin Ivanovi menetluskuludeks, mis tuleb tal vastavalt Kr

MS § 180 lg-le 1 hüvitada, on maakohtus osutatud riigi õigusabi kulu 349,20 eurot. Sellele lisandub süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteo puhul on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot. 9

1. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 2 tühistab Viru Maakohtu
2. märtsi
3. a õigeksmõistva kohtuotsuse, teeb selles osas uue otsuse, millega tunnistab Valentin Ivanovi süüdi

§ 274

lg 1 järgi, mõistab talle selle teo eest karistuse ning mõistab välja menetluskulud. Muus osas, asitõendite kohta tehtud otsustuses jääb maakohtu otsus muutma. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldatakse.

1. Valentin Ivanovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga esitas 20.04.
2. a Tartu Ringkonnakohtule kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal tutvumiseks maakohtu otsuse ja prokuratuuri apellatsiooniga ning vastuväite koostamiseks 60 minutit, mille eest taotleb tasu 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud 64,80 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Maarika Kuusk 10 Tiit Lõhmus