← Eesti

2-14-57452/290

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-57452 Tsiviilasi XX avaldus alaealise YY suhtes ainuhooldusõiguse saamiseks, alternatiivselt otsustusõiguse andmiseks või suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. CC avaldus YY suhtes ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX ja CC määruskaebused Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja (isa) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Puudutatud isik (laps) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Leino Biin Puudutatud isik (ema) CC (isikukood XXXXXXXXXXX) Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu), esindaja Kadri Pettai Keila linn (linnavalitsuse kaudu) Kirjalik menetlus Menetluse liik RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a määrus osas, milles kohus jättis rahuldamata XX taotluse kohustada CC igakordselt ja viivitamatult andma e-kirjaga XX pöördumistele teavet YY tervise, hariduse ja huvialade kohta. Rahuldada see taotlus.
  7. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.
  8. Jätta CC määruskaebus rahuldamata.
  9. Täpsustada maakohtu
  10. aprilli
  11. a määruse resolutsiooni p 6 teises alapunktis määratud XX ja YY astmelise suhtluskorra teise poolaasta kohtumiste ajalist kestust ning määrata, et alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest, on isal õigus suhelda lapsega iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja.
  12. Jätta Harju Maakohtu
  13. aprilli
  14. a määrus ülejäänud osas muutmata.
  15. Menetluskulud määruskaebemenetluses jäävad menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jätta riigi kanda. Kindlaksmääratav menetluskulu puudub. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja ei ole määruskaebemenetluses tasu kindlaksmääramise avaldust esitanud.
  16. Määruse tervikresolutsioon: 7.
  17. Rahuldada XX avaldus osaliselt. 7.
  18. Lõpetada CC hooldusõigus YY suhtes YY ja XX suhtlemise korraldamisel. 7.
  19. Määrata YY-le tema ja tema isa XX suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on YY igakordse alalise elukoha järgne kohalik omavalitsus. 7.
  20. Erieestkostja ülesandeid täidab p-s 7.3 märgitud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. 7.
  21. Erieestkostja ülesanneteks on osutada abi isa ja lapse vahelise kontakti saavutamisel ja selle loomisel, kaasa aidata isa ja lapse vastastikusele tundma õppimisele ning isa ja lapse kohtumiste korraldamisele. Erieestkostjal on õigus kasutada vajadusel oma ülesannete täitmisel asjatundjate ja/või spetsialistide abi. 7.
  22. Määrata kindlaks XX ja YY suhtluskord järgmiselt: - alates kohtumääruse jõustumisest on XX-l õigus suhelda oma poja YY-ga 6 kuu jooksul iga kuu
  23. ja
  24. nädala neljapäeval või reedel 3 tunni vältel, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja; - alates 6 kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest on XX-l õigus suhelda oma poja YY-ga iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja; - alates 1 aasta möödumisest kohtumääruse jõustumisest on XX-l õigus suhelda oma poja YY-ga kahel nädalavahetusel kuus (
  25. ja 3.) koos ööbimistega. Lapse tahte vastaselt ei pea laps isa juures ööbima. Sellisel juhul kohtuvad isa ja laps iga kuu
  26. ja
  27. laupäeval ja pühapäeval; - lapsel on õigus kohtuda isaga ka väljaspool eelmistes punktides märgitud suhtlemisaegu, kui laps seda soovib ja vanemad selles eelnevalt kokku lepivad; - vanemad suhtlevad üksteisega last puudutavas küsimuses kas e-posti, SMS-sõnumite või mõne muu elektroonilise sidevahendi kaudu; - kohustada CC igakordselt ja viivitamatult andma e-kirjaga XX pöördumistele teavet YY tervise, hariduse ja huvialade kohta. 7.
  28. Jätta rahuldamata XX taotlus kohtumääruse viivitamatult täidetavaks tunnistamiseks. 7.
  29. Jätta rahuldamata XX taotlus TMS §-s 179 sätestatu kohaldamiseks käesoleva kohtumääruse täitmise tagamisel. 7.
  30. Jätta XX ja CC menetluskulud nende endi kanda. Jätta YY riigi õigusabi korras õigusabi osutanud advokaadi kulud Eesti Vabariigi kanda. Jätta XX ja CC menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja 2

(14)kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE KÄIK
  1. XX (avaldaja, isa) esitas
  2. septembril 2014 Harju Maakohtule avalduse alaealise lapse YY (puudutatud isik, laps) suhtes vanema hooldusõiguse muutmiseks ja isale ainuhooldusõiguse andmiseks. Alternatiivselt palus isa muuta hooldusõigust osaliselt ja anda otsustusõigus lapse viibimis- ning õppimiskoha määramise osas isale. Alternatiivselt palus isa määrata kindlaks lapse ja isa suhtluskord järgmiselt: − alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga iganädalaselt kolmapäeviti koolivälisel ajal selliselt, et isa võtab lapse tema koolist pärast õppetöö lõppu ning viib lapse tema elukohta samal päeval kell 19.00; − alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga üle nädala nädalavahetustel selliselt, et isa võtab lapse reedeti pärast õppetöö lõppu koolist ning viib ta tagasi tema elukohta pühapäeva õhtul hiljemalt kell 19.00; − iga-aasta suveperioodil 1.–
  3. juulil viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg); − iga-aasta talveperioodil
  4. –
  5. jaanuaril viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg); − isal on õigus veeta lapsega täiendavalt üks terve päev tema sünnipäeval või sünnipäevale vahetult eelnevalt või järgneval kalendripäeval, samuti isa sünnipäeval või sellele vahetult eelneval või järgneval kalendripäeval; − isal on koos lapsega õigus õppetööst vabal ajal sooritada lühiajalisi (kuni 3 kalendripäeva) reise Rootsi oma isapoolsete sugulaste külastamise eesmärgil. Lisaks palus isa kohustada lapse ema CC (puudutatud isik, ema) andma avaldaja pöördumistele sisulise teabega vastuseid, eelkõige lapse suhtlusringkonna, tervise, kooli, huvialade jms seonduva kohta; pöörata menetlust lõpetav kohtulahend viivitamatule täitmisele koos kõigi täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 179 lubatud meetmetega ning võtta asja juurde asjade 210-50766 ja 2-13-57223 materjalid. Isa avalduse kohaselt on laps sündinud XX.XX.XXXX isa ja ema kooselust. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 rahuldati osaliselt isa avaldus hooldusõiguse määramiseks lapse suhtes selliselt, et vanematel on ühine hooldusõigus, v.a lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piirides, milline õigus jäeti emale. Sama määruse p-ga 1.2 määras ringkonnakohus kindlaks lapse ja isa vahelise suhtluskorra, mis kehtis kuni lapse 7-aastaseks saamiseni, s.o kuni
  8. septembrini
  9. Kuna ringkonnakohtu määratud suhtluskorra alane toime hakkas lõppema, siis oli isa sunnitud esitama uue avalduse.
  10. Ema vaidles avaldusele vastu ja esitas
  11. oktoobril 2014 vastuavalduse lapse ainuhooldusõiguse saamiseks, alternatiivselt täieliku otsustusõiguse saamiseks lapsega seotud asjades (haridus, tervis, igakordne viibimiskoht jm). Ema väitel lõppes vanemate kooselu
  12. a alguses isa vägivaldse käitumise tõttu. Pärast kooselu lõppemisest isapoolne vägivald jätkus (isa närvilisus, lapse jõuga emast eraldamine, lapsele oma soovi jõuga pealesurumine, agressiivne ja jäik suhtlus emaga, lapse ja ema tahtevastane filmimine ja pildistamine, mis on tugevalt hirmutanud nii last kui ka ema). Ema ei ole isa ja lapse suhtlust takistanud, kuid lapse sundimine isaga suhtlema kahjustab last. Lisaks ei valda isa lapse emakeelt ning otsene suhtlus lapsega on juba seetõttu välistatud. Ka puudub isa ja lapse vahel kiindumussuhe ja isa ei ole ajast, kui isa sai lapse suhtes jagatud hooldusõiguse, seda kasutanud. Ta ei ole pöördunud lapse 3
(14)raviarsti, lasteaia ega ka kooli poole. Lapsele määrati
  1. a kevadel raske puue. Lapse raviarst ja terapeudid on seisukohal, et lapse tervise huvides tuleb lapse tahtevastased kohtumised isaga lõpetada ja tagada lapsele rahus rehabilitatsioon.
  2. Maakohus rahuldas
  3. mai 2015 määrusega osaliselt isa avalduse ja jättis rahuldamata ema avalduse. Maakohus rahuldas osaliselt isa avalduse suhtluskorra osas selliselt, et otsustas peatada isa ja lapse suhtluse kuni lapse 10-aastaseks saamiseni. Maakohus kohustas isa läbima pereteraapia kursused ning emotsioonide juhtimise kursuse hiljemalt ühe kalendriaasta jooksul kohtumääruse jõustumisest. Maakohus kohustas ema igakordselt ja viivitamatult andma isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta.
  4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse isa. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  5. detsembri
  6. a määrusega maakohtu määruse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata isa avaldus temale lapse ainuhooldusõiguse andmiseks ja alternatiivselt otsustusõiguse andmiseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega kohustati isa läbima pereteraapia kursused ning emotsioonide juhtimise kursuse hiljemalt ühe kalendriaasta jooksul kohtumääruse jõustumisest. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega rahuldati osaliselt isa avaldus suhtluskorra määramiseks alaealise lapsega selliselt, et peatati lapse ja isa suhtlus kuni lapse kümneaastaseks saamiseni ning saatis avalduse suhtluskorra määramise nõude osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.
  7. Maakohus suunas vanemad nende nõusolekul vastavalt ringkonnakohtu juhistele perelepitusse professionaalse lepitaja juures. Kuna perelepitus perelepitaja HH juures ebaõnnestus, otsustas maakohus
  8. veebruari
  9. a määrusega lapse ja tema vanemate suhtes korraldada kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi. Ekspertiisi läbiviimise tegi maakohus ülesandeks Marienthali Kliinik OÜ spetsialistidele.
  10. Maakohtule esitati
  11. jaanuaril 2020 kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi aktid nr 2020–1 (uuritav isa), nr 2020–2 (uuritav ema) ja nr 2020–3 (uuritav laps).
  12. Maakohus kuulas
  13. märtsil 2020 ära lapse.
  14. Isa esitas maakohtule
  15. märtsil 2020 lõplikud seisukohad. Isa palus: - piirata ema isikuhooldusõigust küsimustes, mis puudutavad isa ja lapse suhtlemist, võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses lapse emalt otsustusõiguse; - määrata isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja, kelleks on Keila Linnavalitsus; - määrata erieestkostja lapse ja isa suhete taastamiseks, suhtluskorra läbiviimiseks, ajamaks asju nii, et vanemad lapsega suhtlemise kontekstis omavahel ei kohtuks (sh lapse üleandmisel), mis aitab vähendada provokatsioonide ohtu ja oleks kasuks lapse huvide ja õiguste realiseerimisele; - erieestkostjal välja selgitada, kas ja milliseid meetmeid on võimalik rakendada, et taastada lapse ja isa vaheline suhe, ilma et see tekitaks lapsele negatiivset stressi; - anda erieestkostjale ülesannete täitmise ajaks õigus tutvuda lapse elukoha ja terviseandmetega, kohtuda lapsega vajadusel privaatselt ning otsustada lapse ja lahuselava vanema kohtumise aja, viisi ja kestuse üle, kui suhtluskorra järgne kohtumine on lapsest või lapsega koos elavast vanemast tulenevatel põhjustel ära jäänud; - kohustada vanemaid erieestkostjaga tema ülesannete täitmisel koostööd tegema; - kohustada erieestkostjat esitama kohtule iga nädal asjakohast aruandlust, et kohus saaks teostada järelevalvet erieestkoste üle; - mitte välistada erieestkostja määramist olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate suhtluskord lapsega. 4
(14)Isa palus kindlaks määrata vanemate suhtluskord lapsega järgmiselt: - alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga iga nädal kolmapäeviti koolivälisel ajal selliselt, et isa võtab lapse koolist pärast õppetöö lõppu ning viib lapse tema elukohta samal päeval kell 19.00; - alates kohtumääruse tegemisest viibib laps isaga üle nädala nädalavahetustel selliselt, et isa võtab lapse reedeti pärast õppetöö lõppu koolist ning viib ta tagasi tema elukohta pühapäeva õhtul hiljemalt kell 19.00; - iga aasta suveperioodil 1.–
  1. juulil viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg); - iga-aasta talveperioodil 15.–
  2. jaanuaril viibib laps isaga (vanema puhkuse aeg); - isal on õigus veeta lapsega täiendavalt üks terve päev tema sünnipäeval või sünnipäevale vahetult eelnevalt või järgneval kalendripäeval, samuti isa sünnipäeval või sellele vahetult eelneval või järgneval kalendripäeval; - isal on koos lapsega õigus õppetööst vabal ajal sooritada lühiajalisi (kuni 3 kalendripäeva) reise Rootsi lapse isapoolsete sugulaste külastamise eesmärgil; - kohustada ema andma avaldaja pöördumistele sisulise teabega vastuseid, eelkõige teavet lapse suhtlusringkonna, tervise, kooli, huvialade jms seonduva kohta; - pöörata kohtulahend viivitamatule täitmisele koos kõigi TMS §-s 179 lubatud meetmetega.
  3. Ema palus jätta isa avalduse rahuldamata ning lähtuda lapse parimatest huvidest. Laps väljendas kohtumenetluses korduvalt ja selgelt, et ta ei soovi isaga suhelda. Tegemist ei ole tujudest lähtuva vetoõigusega, vaid lapse põhjendatud sooviga mitte olla suhtes, milles ta endale ühtegi positiivset emotsiooni ei taju. Isa esitatud nõuded ei taga lapsele normaalset lapsepõlve ega rahulikku elu, vaid ametivõimude sekkumise lapse ellu ning kohtumenetluste jätkumise. Lisaks andis isa lapsele ekspertide juuresolekul lubaduse, et ta last enam ei tülita ja tema ellu ei sekku. Samas on isa nõudmised ema isikuhooldusõiguse piiramiseks ning erieestkostja ja suhtluskorra määramiseks taaskord lapsele antud lubadusi rikkuvad ning jõumeetodite kasutamist nõudvad, mis näitavad selgelt, et lapse isa ei arvesta oma lapse tunnete, heaolu ega soovidega. Isa nõue määrata erieestkostja tema ja lapse suhtlemise korraldamiseks on n-ö jõumeetod ja sunniviisiline, sest varasem erieestkostja määramine mõjus lapse tervislikule seisundile ja tema psüühikale laastavalt. Seega ei saa ka seekordne erieestkostja määramine ega ka muud sunnimeetmed olla lapse huvides ega tekita lapsel isaga seonduvalt usaldust ega positiivseid tundeid.
  4. Lapse esindaja
  5. aprilli 2020 seisukoha kohaselt on laps praktiliselt kogu oma teadliku elu elanud koos emaga ning peaaegu üldse mitte kohtunud ega suhelnud isaga. Vaieldamatult on lapsel kujunenud välja negatiivne kuvand isast, mille kujunemisele on kaasa aidanud vanemate vahelised pinged ning aastaid kestnud kohtuvaidlused. Laps on korduvalt ja selgelt väljendanud soovi isaga mitte kohtuda. Lapse seisukoht on siiras. Hooldusõiguse muutmise ega ka ükskõik mis viisil lapse ja isa suhtluskorra kehtestamisega ei ole võimalik lapse suhteid isaga normaliseerida. Arvestades lapse vanust, tuleb tema arvamusega arvestada. Lisaks ei ole last võimalik vägisi ega tema tahte vastaselt teda täiendavalt traumeerimata sundida isaga suhtlema. Samas ei pruugi 12-aastane laps veel õigesti hinnata lapse ja vanema suhte tähtsust ega anda objektiivset hinnangut isa käitumisele. Seega ei pruugi lapse soovimatus isaga suhelda vastata lõppkokkuvõttes lapse tegelikele huvidele. Lapse esindaja nõustus isaga, et probleemi lahendamiseks võib abi olla erieestkostja määramisest. Seega toetab lapse esindaja isa
  6. märtsi 2020 menetlusdokumendi palvepunktides 2–6 esitatud taotlusi. Isa ja lapse suhtluskorra määramine võiks arutlusele tulla siis, kui erieestkostja tegevuse tulemusel õnnestub muuta lapse vastuseisu isaga suhtlemisele. 5
(14)
  1. Põhja-Tallinna linnaosavalitsus on seisukohal, et lapse ja isa suhtlus tuleb taastada, kuid suhte taastamise vastutust ei saa jätta erieestkostjale. Erieestkoste määramine ei täida eesmärki, sest ema mõju lapsele jääb intensiivsemaks erieestkostja võimalikust mõjust. Ükski kolmas isik ei saa muuta ema suhtumist ja seeläbi lapse suhtumist, kuivõrd laps on oma emale lojaalne. Erieestkostja ei saa kasutada lapse suhtes sundi. Samuti ei ole kohalikul omavalitsusel sunnimeetmeid, millega suunata vanemad erieestkostjaga koostööd tegema. Ka on varasemalt üritatud erieestkostet rakendada, kuid seda tulemusteta. Tingimused võrreldes toonase olukorraga on muutunud vaid nii palju, et lapse vanusest tulenevalt on ära langenud ema kartus, et laps ei saa isast aru, kuivõrd lapsel ja isal on võimalik suhelda inglise keeles. Lisaks oskab ja saab laps iseseisvalt ilma emata liikuda. Põhiprobleem on aga jäänud muutumatuks. Suhtluse taastamise vastutus tuleb jätta vanematele, eelkõige emale, kes on aastate jooksul suhtlust takistanud ja last isa vastu negatiivselt meelestanud. Põhja-Tallinna Valitsus tegi ettepaneku, et kohus määraks emale tähtaja isa ja lapse suhtluse taastamiseks ning määruse täitmata jätmisel tuleks rakendada muid meetmeid (täitemenetlus, hooldusõiguse piiramine, viibimiskoha otsustusõiguse üleandmine teisele vanemale). Lapse elukohajärgne omavalitsus saab küll kaasa aidata juhtumikorralduslikult, sh sobiva psühholoogi, spetsialisti, keskuse leidmisega ning järelevalve teostamisega, kuid selleks tuleb neile anda õigus teha päringuid. Tulenevalt varasemast kogemusest töös vanematega, tuleks ka mõlemat vanemat kohustada lapse ja isa suhte taastamise eesmärgil tegema koostööd spetsialistidega ning täitma spetsialistide soovitusi, tooma lapse kokkulepitud kohtumistele ja juhendama tema liikumisi kokkulepitud kohtadesse.
  2. Keila linnavalitsuse seisukoha kohaselt on vanemaid suunatud korduvalt erinevatesse teraapiatesse omavahelise suhtluse parandamiseks ja võimaluste leidmiseks lapse ja isa vahelise suhtluse taastamiseks, kuid need ei ole tulemust andnud. Ka varem määratud erieestkoste soovitud tulemusi ei andnud. Sellisel viisil erieestkostja ülesannete täitmist, nagu taotleb isa, ei ole võimalik teostada. Lisaks lapsevanemate piiratud koostöövalmidusele on erieestkostjale esitatud ülesanded niivõrd ressursimahukad, et sellisel juhul tuleks tagaplaanile jätta kogu ülejäänud lastekaitsetöö. Ka ei ole Keila linnavalitsusel erieestkostjana võimalik asuda last kasvatama ega veenda last isaga kohtuma, kui ema, kellega laps veedab enamuse oma ajast, seda ei toeta. MAAKOHTU MÄÄRUS
  3. Maakohus rahuldas
  4. aprilli
  5. a määrusega isa avalduse osaliselt ja lõpetas ema hooldusõiguse lapse ja isa suhtlemise korraldamisel. Maakohus määras lapsele tema ja tema isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse igakordse alalise elukoha kohalik omavalitsus. Erieestkostja ülesandeid täidab lapse igakordse alalise elukoha kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Erieestkostja ülesanneteks on osutada abi isa ja lapse vahelise kontakti saavutamisel ja selle loomisel, kaasa aidata isa ja lapse vastastikusele tundma õppimisele ning isa ja lapse kohtumiste korraldamisele. Erieestkostjal on õigus kasutada vajadusel oma ülesannete täitmisel asjatundjate ja/või spetsialistide abi. Maakohus määras isa ja lapse suhtluskorra järgmiselt: − alates kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega kuue kuu jooksul iga kuu
  6. ja
  7. nädala neljapäeval või reedel 3 tunni vältel, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja; − alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega iga nädala neljapäeval või reedel, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja; − alates ühe aasta möödumisest kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega kahel nädalavahetusel kuus (
  8. ja 3.) koos ööbimistega. Lapse tahte vastaselt ei pea laps 6
(14)isa juures ööbima. Sellisel juhul kohtuvad isa ja laps iga kuu
  1. ja
  2. laupäeval ja pühapäeval; − lapsel on õigus kohtuda isaga ka väljaspool eelmistes punktides märgitud suhtlemisaegu, kui laps seda soovib ja vanemad selles eelnevalt kokku lepivad; − vanemad suhtlevad üksteisega last puudutavas küsimuses kas e-posti, SMS-sõnumite või mõne muu elektroonilise sidevahendi kaudu. Maakohus jättis rahuldamata isa taotlused kohtumääruse viivitamatult täidetavaks tunnistamiseks ning TMS § 179 kohaldamiseks kohtumääruse täitmise tagamisel. Vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, v.a arvatud lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piirides, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a määrusega asjas 2-1050766 emale. Sama määrusega määrati kindaks ka lapse ja isa suhtluskord, mis kehtis kuni lapse 7-aastaseks saamiseni, kuid mida tegelikult ei täidetud. Laps elab koos emaga. Isa ja laps ei ole suhelnud alates
  5. aastast. Isa palub määrata suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, sest ema takistab lapsega suhtlemist ja mõjutab last isa vastu. Ema ei pea erieestkostja määramist põhjendatuks ja leiab, et laps ei pea isaga suhtlema, kui ta seda ei taha ja lapse arvamusega tuleb arvestada. Laps avaldas kohtule ärakuulamisel ja ka ekspertidele, et ta isaga suhelda ei soovi, sest isa on tema ja ema suhtes olnud halb ning on tema jaoks „võõras mees“, keda ta ei tunne ega mäleta. Maakohus leidis, et praeguses asjas korraldatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisidega ning ära kuulatud menetlusosaliste ja kohalike omavalitsuste seisukohtadega on tõendatud, et ema on alates vanemate suhete lõppemisest
  6. aastal teinud endast kõik oleneva, et isa oma lapse elust midagi ei teaks, temaga ei suhtleks, lapsega ei kohtuks ning isa ja lapse vahel mingisugust suhet ei tekiks. Ekspertide hinnangul on ema negatiivsed hoiakud isa suhtes üle kandunud lapsele ja mõjutavad lapse hoiakuid ja käitumist isa suhtes. Ema soovib kujundada lapses isa suhtes negatiivseid hoiakuid ja hirmu ning püüab takistada lapse ja isa kontakte ja kokkusaamisi. Laps avaldas ekspertidele korduvalt ühetaolisi negatiivseid mõtteid ja hoiakuid isa suhtes, mis olid sarnased ema avaldatutele. Lapsel ei ole olnud võimalusi isaga kiindumussuhte kujunemiseks, vaid lapse jaoks on isa paha võõras mees, kellega ta suhelda ei soovi. Eksperdid leidsid ka, et ei ole alust järeldada, et isa oleks last vaimselt või füüsiliselt väärkohelnud. Seega ei ole tuvastatud alust, mis välistaks isa suhtluse lapsega. Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et isaga suhtlemine kahjustaks lapse huve sedavõrd, et isa üldse lapsega suhelda ei tohiks. Asjaolu, et lapse psüühiline seisund vastab täpsustamata segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäirete (kood F92.9) diagnostilistele kriteeriumitele RHK 10 järgi, ning et psüühikahäired kujunevad päriliku eelsoodumuse foonil keskkonnategurite mõjul, ei välista samuti isa ja lapse suhtlemist. Lapse väidetavad mälestused sellest, et isa lükkas tema ema, tema tõmbamisest, tema üksinda isa koju jätmisest, on kas ema poolt lapsele sisendatud või vähemalt ülepaisutatult lapse mällu söövitatud eesmärgiga tõrjuda isa lapse elust välja ja tekitada lapses soovimatus isaga suhelda. Asjaolu, et laps on emast kui temaga koos elavast vanemast oluliselt mõjutatud, on tõendatud ekspertiisidega, nagu ka see, et ema mõjutab last isa suhtes negatiivselt. Lisaks ei saa lapse arvamust samastada tema huviga. 12-aastane laps ei pruugi täielikult aru saada, kas tema väljendatud seisukoht on tegelikult tema huvides. Maakohus juhindus perekonnaseaduse (PKS) § 122 lg-st 1 ja § 134 lg-test 1 ja 3 ning piiras lapse heaolu tagamiseks ema isikuhooldusõigust isa ja lapse suhtlemist puudutavas küsimuses ning võttis selles osas emalt ära lapse isikuhooldusõiguse. Maakohus määras isa ja lapse suhtlemise korraldamiseks PKS § 209 lg 1 kohaselt erieestkostja. Maakohus määras erieestkostjaks lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ning jättis erieestkostja ülesannete täitmise kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kellele andis võimaluse kaasata ülesannete täitmiseks ka asjatundjaid või spetsialiste. 7
(14)Maakohus märkis, et ka isa peab tegema pingutusi ja leidma vahendid ja viisid lapsega usalduslike suhete taastamiseks ja käituma lapsega suheldes viisil, et laps tahaks temaga suhelda. Maakohus määras isa ja lapse suhtluskorra kindlaks selliselt, et esimese kuue kuu vältel pärast kohtulahendi jõustumist kohtub isa lapsega kahel korral kuus, s.o. iga kuu esimese ja kolmanda nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, järgmised kuus kuud iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga ning lõpuks ka kahel nädalavahetusel kuus koos ööbimistega. Samas sunniviisiliselt ja lapse tahte vastaselt ei pea laps isa juures ööbima. Kui laps soovib ööseks koju minna, tuleb isal laps koju viia. Sellisel juhul on isal õigus järgmise päeva hommikul uuesti lapsega kohtuda ja lapsega päev koos veeta. Kui kontakt isa ja lapse vahel on saavutatud ja nende kohtumine kulgeb erieestkostja arvates sujuvalt, siis ei pea erieestkostja viibima kogu isa ja lapse kohtumise aja nende juures. Maakohus ei võtnud sisulist seisukohta isa taotluse osas kohustada ema andma isa pöördumistele sisulise teabega vastuseid, eelkõige teavet lapse suhtlusringkonna, tervise, kooli ja huvialade kohta, sest selline nõue saab olla iseseisvaks vanema teabe andmise nõudeks teise vanema vastu hagita menetluses. Lisaks ei ole sellist nõuet praeguses asjas kohtu menetluses olnud. Selle taotluse esitas isa alles oma lõplikes seisukohtades. Ringkonnakohus on saatnud käesoleva tsiviilasja uueks menetlemiseks esimese astme kohtusse vaid isa ja lapse suhtluskorra määramise küsimuses. Maakohus ei tunnistanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 3 ja § 466 lg 3 kohaselt kohtumäärust viivitamatult täidetavaks. Lisaks ei ole maakohtu määrus sundtäidetav. Sundtäidetav on vanema ja lapse suhtlemist korraldav kohtulahend pärast lepitusmenetluse läbimist. MÄÄRUSKAEBUSED 14. Isa esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni p 8 ja teha selles osas uus määrus, millega rahuldada isa taotlus TMS §-s 179 sätestatu kohaldamiseks kohtumääruse täitmise tagamisel järgmiselt: − kui ema takistab lapse üleandmist ja lapsega suhtlemise võimaldamise sundtäitmist, võib kohtutäitur ema suhtes määrata sunniraha; − vajaduse korral võib kohtutäitur tõstatada lapse elukohajärgse või erandina ema elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse; − kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks ema suhtes jõudu. Kohtutäitur võib jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Isa palus kohustada ema igakordselt ja viivitamatult andma e-kirja vormis isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta. Kaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et isa ja lapse suhtlemist reguleerivas kohtulahendis ei saa määrata, et kohtulahendi täitmiseks on kohtutäituril õigus kasutada TMS §-s 179 sätestatud meetmeid. Kuivõrd korduvad kohtulikud ja kohtuvälised lepitusmenetlused ei ole andnud emast tulenevatel põhjustel tulemust, tuleb isa ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend muuta koheselt sundtäidetavaks ning rakendada TMS §-s 179 sätestatud meetmeid. Järjekordse lepitusmenetluse korraldamise kohustus olukorras, kus kohtulahendeid pole täidetud aastaid ning lepitusmenetlus on korduvalt ebaõnnestunud, ei ole põhjendatud. Maakohus oli seisukohal, et ema on last isa suhtes 8
(14)negatiivselt mõjutanud ja teeb seda tõenäoliselt ka edaspidi. Kui vaidlustatud kohtumäärust ei muudeta sobivate meetmetega sundtäidetavaks, jääb vaidlustatud kohtulahend samuti täitmata, ei reguleeri ega võimalda lapse ja isa suhete taastamist ning kohustab pooli läbima järjekordset tulutut lepitusmenetlust. Isa väitel tuleb lähtuda tegelikest asjaoludest ning mitte siduda sundtäitmist TMS § 179 mõttes üksnes lepitusmenetlusega. Sunniraha võib olla üks meede, mida ema suhtes täitemenetluses tuleb rakendada. Arvestades ema varasemat käitumist, tuleb täitemenetluse meetmed viia seosesse erieestkostja tegevusega. On mõeldamatu, et erieestkostja suudab midagi korraldada, kui tal ei ole ühtegi kohtulahendist või seadusest tulenevat tagatist. Praktika on ema osas korduvalt kinnitanud, et kui ema ei võta erieestkostjat jutule, siis sellega asi piirdubki. Kui
  1. a erieestkostja määrati, oli Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse üks kesksemaid vastuväiteid ja vabandusi just see, et neil pole ühtegi sunnivahendit, mille abil erieestkostja saaks lapsega kohtumist tagada. Peaks olema võimalus, et kui erieestkostja ja isa lähevad lapse juurde, kutsutaks kohale ka kohtutäitur, kes suudab sunniraha või muude meetmete abil tagada selle, et erieestkostjal ja isal on reaalne võimalus kohtulahendit täita. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata isa nõude emalt lapse kohta teabe saamiseks. Praeguse asja
  2. mai
  3. a maakohtu määruse resolutsiooni p-s 5 oli ema kohustatud igakordselt ja viivitamatult andma isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta. Seega ei vasta tõele maakohtu väide, et see taotlus on kohtule esitatud hilisemas menetluses. Selline regulatsioon on otstarbekas igas suhtluskorra ja hooldusõiguse asjas. Kui pool seda ei nõua, võib kohus PKS § 134 lg-te 3 ja 4 alusel sellise küsimuse lapse huvidest lähtuvalt ka ise reguleerida.
  4. Ema esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus osas, millega lõpetati ema hooldusõigus lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel. Lisaks palus ema tühistada lapsele tema ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja määramise. Ema palus tühistada maakohtu määruse ka suhtluskorra määramise osas ning teha maakohtu määruse resolutsiooni p 6 osas uus määrus järgmiselt: - laps suhtleb oma isaga vabal soovil ning omal algatusel lapse poolt valitud viisil (nt telefoni, e-maili, Skype’i kaudu) või kohas; - suhtlemisel arvestatakse lapse vaba tahet ning jõudu, sundi ega manipuleerimise viise lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks ei kasutata; - kui laps keeldub isaga suhtlemast, siis arvestatakse lapse tahet ja tegemist ei ole suhtluskorra rikkumisega. Ema soovis asja arutada kohtuistungil. Ema väitel kohaldas maakohus ebaõigesti nii materiaalõiguse norme kui ka rikkus menetlusõiguse norme. Maakohus ei lähtunud määruse tegemisel lapse huvidest. Maakohus ei arvestanud suhtluskorra määramisel ema ettepanekuid ega seisukohti. Maakohus tugines küll ekspertiisiaktides sisalduvale, kuid seda vaid ema puudutavas osas ning ignoreerides isa kohta käivat. Maakohus eiras ekspertiisiaktis välja toodud isa negatiivseid isikuomadusi, temale iseloomulikke käitumismustreid ning ohtusid, mis sellega lapse tervisele võivad kaasneda. Lisaks on ema tõendanud, et isa on aastate jooksul olnud korduvalt nii lapse kui ka ema suhtes vägivaldne. Näiteks on oportuniteediga lõpetatud juhtum, kus isa ründas lapse silme all ema. Ekspertiis on tehtud nii ema kui ka lapse osas väga pinnapealselt ja konkreetseid fakte eirates. Maakohus on meelevaldselt loonud vale, et ema mõjutab last isa suhtes negatiivselt, kuid pole viidanud, millistele tõenditele või faktidele ta tugines. Ka ekspertiisiaktis pole seda järeldust põhjendatud. Maakohus ei rahuldanud ka ema taotlust ekspertide kutsumiseks kohtuistungile, kus oleks olnud võimalik saada vastuseid, millele tuginedes eksperdid ema süüdistava hoiaku võtsid. Kohtumenetluse käigus esitatud ja kogutud tõenditest ei nähtu, et laps oleks kellelegi 9
(14)avaldanud soovi isaga suhelda ega ole ka kordagi väitnud nagu oleks ema teda hirmutanud või mõjutanud sellisel seisukohal olema. Laps on vastupidiselt väitnud, et tal on oma pere keskel hea, et ema suhtub temasse hästi, et ema isegi ei räägi isast, kuna laps ise ei soovi seda. Emal ei ole võimalik last isa vastu üles ässitada ja temaga hirmutada, kui laps ja ema ei puuduta oma vestlustes isa üldse. Lapsel tekkis juba varakult selektiivne mutism just oma isaga seonduvate traumade tagajärjel. Seda ei ole võimalik esile kutsuda manipulatsiooniga, vaid see on posttraumaatiline häire, millele viitas ka Põhja-Tallinna Valitsus oma
  1. a seisukohas. Seda on kinnitanud ka lapsega tegelenud spetsialistid. Lapsele on määratud puue alates
  2. aastast. Tema tervisliku seisundi taastamisega on tegelenud mitmed spetsialistid, lapsele on koostatud erinevaid rehabilitatsiooniplaane ja kokkuvõtlikult on ema teinud lapse tervise taastamiseks kõige suurema töö. Ema on teinud aastaid spetsialistidega koostööd ja mingit lapse kahjustamist ema tegevuse tõttu pole ükski spetsialist täheldanud. Varem on kohtule esitatud lapsega tegelevate spetsialistide/ekspertide seisukohad, kus on mh välja toodud, et ema ei mõjuta last ning lapse ja isa suhtluse probleem on tingitud eeskätt isast. Seda on väitnud ka Põhja-Tallinna Valitsus oma
  3. a seisukohas, mil nad olid lapse erieestkostjad. Suhtluskorra mitte toimimises pole süüdi ema. Ka viimasel kohtuistungil olid tunnistajateks nii lapse psühholoog kui ka psühhiaater, kes samuti kinnitasid, et lapse hirm ja vastumeelsus on lapsel tekkinud isa tegude tagajärjel ja emale ei saa süüd selle eest panna. Ema ei ole kunagi lapsel takistanud isaga suhelda. Probleem on isas. Laps ei ole seda ise soovinud. Laps on lausa keeldunud isaga suhtlemast. Maakohus ei arvestanud, et isa on lükanud tagasi kõik kompromissettepanekud tema ja lapse suhte taastamiseks sunnivabade meetoditega. Isa peaks erivajadustega lapse kõnetamiseks ja tema hirmude leevendamiseks omama vajalikku ettevalmistust. Toimiva tegevuskava koostas praeguses asjas
  4. aastal maakohus, määrates, et suhtluse taastamise eelduseks peab isa läbima vajaliku ettevalmistuse. Maakohus jättis arvesse võtmata lapse tervise, selle taastamisega seotud objektiivsed asjaolud ning tema isiklikud seisukohad. Maakohus ei arvestanud ema esitatud tõendeid selle kohta, et isa senised käitumismustrid on põhjustanud konflikte ja pingeid, sh kahjustanud last ning tekitanud lapses vastumeelsust isaga suhtlemiseks. Maakohus ei arvestanud isa agressiivset suhtumist ema ja lapse suhtes, mis on lapse huve ja tervist kahjustav. Ema on läbi aastate kestnud kohtuvaidluses esitatud kohtule tõenduspõhiseid fakte tegeliku olukorra kohta, miks laps ei soovinud oma isaga suhelda (kohtumiste pealtnägijate tunnistused, lapsega tegelevate spetsialistide/ekspertide seisukohad, arstide tõendid psühhosomaatiliste tervisehädade tekkimisest lapsel enne isaga kohtumisi jne). Samuti on Põhja-Tallinna Valitsus olnud
  5. novembri 2014 ja
  6. mai 2015 arvamustes seisukohal, et ema ei mõjuta last. Maakohus ei arvestanud, et lapsel ja isal on erinev emakeel. Isa eesti keele oskus on olematu. Laps õpib inglise keelt vaid koolitundides ja ei oma sellist sõnavara, et vajadusel enda eest seista või teha enda seisukoht ja soovid selgeks inimesele, kes eesti keelt ei valda. Ometi võimaldas maakohus isal lapsega eraviisiliselt kohtuda ja lõpuks lausa ööpäevade kaupa. Maakohtul ei olnud mõistlikku alust ema isikuhooldust lapse suhtes piirata, sest laps on korduvalt kohtunikule, ekspertidele, temale määratud esindajale ja ka lastekaitsetöötajatele selgitanud, et ta ei soovi isaga suhelda. Maakohus ei arvestanud, et lapsel on õigus, aga mitte kohustus oma lahuselava vanemaga suhelda. Ka ei arvestanud maakohus lapse tervislikku seisundit ega seda, et erinevad eksperdid (sh lapse raviarstid, Põhja-Tallinna Valitsus
  7. a ja
  8. a seisukohtades ja
  9. a koostatud ekspertiisis) on välja toonud, et lapse isaga sundima suhtlemine kahjustab last. Laps vajab rahulikku ja stabiilset elu- ning kasvukeskkonda. Maakohtu määratud suhtluskorras puudub kaitse lapsele juhuks, kui realiseeruvad riskid uuteks konfliktideks lapse ja tema isa vahel, või kui satub ohtu lapse tervis. Suhtluskord seab eelisseisu isa, mitte lapse. Lapsele ei ole tagatud tema tervise taastamiseks vajalik rahu, tema vaba tahte järgimine ning otsustusõigus. 10
(14)Isa isikuhooldusõiguse piiramise ja erieestkostja määramise avaldus tuleb jätta rahuldamata. Kuna lapse ja isa suhtlemine ei ole lapse huvides, ei ole põhjendatud ka suhtlemise korraldamiseks määrata erieestkostjat. Erieestkoste määramine on lapse survestamine isaga kohtumiseks. Maakohtu määratud suhtluskorda ei ole võimalik täita. Maakohtu määrusest ei selgu, millisel viisil on ema või erieestkostja võimuses oma isa kartvat erivajadustega last viia kohustuslikele kohtumistele isaga. Last ei ole võimalik tema tahte vastaselt isaga kokkusaamistele toimetada. Ka Keila Linnavalitsus oli seisukohal, et sellisel viisil erieestkostja ülesannete täitmist, nagu määras maakohus, ei ole võimalik teostada. Lisaks lapsevanemate piiratud koostöövalmidusele on erieestkostjale esitatud ülesanded niivõrd ressursimahukad, et sellisel juhul tuleks tagaplaanile jätta kogu ülejäänud lastekaitsetöö. Lapse esindaja tõi välja, et hooldusõiguse muutmise ega ükskõik millise viisil lapse ja isa suhtluskorra kehtestamisega ei ole võimalik lapse suhteid isaga normaliseerida. Laps on sellises vanuses kus tema arvamusega ja kujunenud seisukohtadega tuleb mõistlikul viisil arvestada. Last ei ole teda täiendavalt traumeerimata võimalik vägisi ja tema tahte vastaselt sundida isaga suhtlema. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  1. Maakohus võttis isa ja ema määruskaebused menetlusse ning andis menetlusosalistele tähtaja kaebustele vastamiseks.
  2. Lapse esindaja vaidles isa määruskaebusele vastu, märkides, et kujunenud situatsioonis jõu ja sunni kasutamise lubamine tõukaks lapse isast eemale ja muudaks ilmselgelt igasuguse isa ja poja suhte normaliseerumise võimatuks. Lapse esindaja vaidles vastu ka ema määruskaebusele, leides, et selle rahuldamisel, katkeks lapse igasugune side isaga ning suhte taastumise tõenäosus muutuks olematuks. Kuivõrd vanemad ei suuda või ei taha teha vähimatki koostööd, toetab lapse esindaja erieestkostja määramist, kelle ülesandeks oleks püüda last ja isa teineteisele lähendada. Lapse esindaja kahtleb maakohtu määruses määratud suhtluskorra otstarbekuses, sest esmalt tuleks saavutada olukord, kus laps soostub isaga suhtlema. Alles seejärel saaks määrata suhtlusgraafikuid.
  3. Isa vaidles ema määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse menetlusse võtmata või alternatiivselt rahuldamata.
  4. Põhja-Tallinna Valitsus ei toeta ema määruskaebuse rahuldamist, v.a kaebuse taotlus, milles on märgitud, et suhtlemise korraldamisel ei kasutataks jõudu. Põhja-Tallinna Valitsus toetab isa määruskaebuse rahuldamist, v.a kaebuse taotlus, mis puudutab jõu kasutamist suhtluskorra tagamisel. Isa ja lapse suhte taastamise eest vastutuse panemine kolmandatele isikutele, st erieestkostjale, ei ole sobivaks lahenduseks tekkinud olukorrale. Isa ja lapse suhtlus tuleb taastada, kasutades selleks elukohajärgse omavalitsuse kaasabi sobivate teenuste leidmisel. Lapse ega ema vastu jõu kasutamine ei ole lapse huvides. Kohtumääruse täitmata jätmisel on võimalik rakendada muid meetmeid (täitemenetlus, hooldusõiguse piiramine, viibimiskoha otsustusõiguse üleandmine teisele vanemale). Põhja-Tallinna Valitsus palus end vabastada edasisest arvamuse andmisest. Lapsel on kohtumenetluses esindaja ja lapse registreeritud elukoht on alates
  5. augustist 2017 Paldiski mnt 28a-28, Keila linn.
  6. Keila Linnavalitsus leiab, et isa soov lapse või ema vastu sunni või jõu kasutamiseks ei ole lapse huvides. Kuna varasem erieestkostja seadmine ei andnud soovitud tulemust ning lapsel on välja kujunenud oma arvamus ja tahe, siis erieestkostja määramise kaudu ei ole võimalik tagada lapse ja isa suhte taastumist. Last võiks aidata sotsiaalne rehabilitatsioon ehk kompleksteenus, mille ülesandeks on psühhosotsiaalse toimetuleku toetamine eesmärgiga suurendada lapse eneseteadvust, arendada tema eneseregulatsiooni, suhtlemis- ja koostööoskusi ning ühiskonnaelus osalemist. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kaudu saavad tuge nii laps kui ka vanemad. Enne suhtluskorra määramist on oluline lapse ja isa suhte taasloomine. Isa ja 11
(14)lapse suhte taastumiseks tuleb arvesse võtta lapse tahet ja valmisolekut ning abistada last ja lapsevanemaid toetavate teenustega.
  1. Ema vaidles isa määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse menetlusse võtmata või alternatiivselt rahuldamata.
  2. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 järgi osaliselt tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata isa taotluse kohustada ema igakordselt ja viivitamatult andma e-kirjaga vastuseks isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta. Lisaks täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni p 6 teises alapunktis määratud isa ja lapse astmelise suhtluskorra teise poolaasta kohtumiste ajalist kestust ning määrab, et alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest, on isal õigus suhelda lapsega iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja. Ülejäänud osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Isa määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Ema määruskaebus jääb rahuldamata.
  4. Ringkonnakohus leiab, et isa määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Isa taotlus tuleb rahuldada osas, milles ta soovib, et ema kohustataks igakordselt ja viivitamatult andma ekirjaga isa pöördumistele teavet lapse tervise, hariduse ja huvialade kohta. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et sellist taotlust ei ole kohtumenetluses tähtaegselt esitatud, kuivõrd isa esitas selle taotluse alles oma
  5. märtsi 2020 lõplikus seisukohas. Toimikust nähtub, et sellesisulise taotluse esitas isa juba esialgses, s.o
  6. septembri 2014 avalduses. Ringkonnakohus leiab, et teabe andmise kohustust saab tõlgendada suhtluskorra osana, mille kindlaksmääramist isa on taotlenud. Lisaks on isa taotlus, milles ta soovib, et ema kohustataks lapse kohta teavet andma, ka sisuliselt põhjendatud. Isa on esile toonud, et hoolimata lapse ühisest hooldusõigusest vanemate vaheline koostöö puudub. Ta on jäänud kõrvale lapse kasvatamisest ning temaga suhtlemisest. Samas on seadusest tulenevalt mõlema vanemal kohustus anda teisele vanemale teavet lapse isikuga seotud tähtsate asjaolude kohta (PKS § 144). Seega on ka lapsest lahus elaval vanemal õigus olla kursis lapse igapäevaeluga ning saada lapsega koos elavalt vanemalt teavet last puudutatavate oluliste asjaolude kohta.
  7. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud osas ei ole määruskaebused põhjendatud. Maakohus ei ole ületanud kaalumispiire, sh võttis maakohus õigesti arvesse kõigi menetlusosaliste huve, aga seadis esiplaanile lapse huvid, kui piiras ema isikuhooldusõigust isa ja lapse suhtlemise korraldamisel, määras isa ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja ehk erieestkostja ning määras kindlaks isa suhtluskorra lapsega. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Ringkonnakohus leiab, et menetlusosalised ei ole esile toonud ega nähtu ka asja materjalidest faktilisi asjaolusid, mis välistaks täielikult võimaluse isal lapsega suhelda ning kohtuda.
  8. Ringkonnakohus selgitab vastuseks ema määruskaebuse väidetele, et PKS § 143 lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu
  9. aprilli
  10. a määrus asjas 2-15-16111, p 18). Lapse tahet tuleb suhtluskorra määramisel küll arvestada, kuid see ei ole asja lahendamisel määrava tähendusega, vaid seda tuleb arvestada koosmõjus kõigi asjaoludega, et selgitada välja lapse huvidele vastav lahendus. Maakohus on lapse ära kuulanud ja tema tahet asja lahendamisel arvesse võtnud, kuid on leidnud, et vaatamata sellele, et laps isaga suhelda ei soovi, on isaga suhtlemine siiski lapse huvides. Ringkonnakohus nõustub sellega. 12
(14)
  1. Ekspertiisiaktist küll nähtub, et isal on mõned negatiivsed isikuomadused, aga eksperdid ei tuvastanud isal ühtegi vaimse tervise häiret ega muud asjaolu, millest võiks järeldada, et isa võiks olla lapse suhtes vägivaldne. Kohtu ette ei ole toodud ka muid tõendeid, millest nähtuks, et isa võiks olla lapse suhtes vägivaldne. Samuti ei selgu ekspertiisiaktist ega menetlusosaliste kohtu ette toodud materjalidest, et isaga suhtlemine võiks olla lapsele ohtlik. Asjaolu, et vanematel on olnud varem lapse üleandmisel konflikte, ei tähenda, et isaga suhtlemine ei oleks lapse huvides. Arvestades lapse vanust ja suhtluse korraldamiseks erieestkostja määramist, on võimalik korraldada isa ja lapse suhtlus selliselt, et vanemad omavahel kokku ei puutu.
  2. Ema väited, et isaga suhtlemine võiks kahjustada lapse vaimset tervist, ei ole põhjendatud. Eksperdid tõid esile, et lapse vaimne tervis on mõjutatud eelkõige keskkonnateguritest. Kuivõrd asja materjalidest nähtub, et isa ja laps kohtusid viimati
  3. aastal, kui laps oli kolme-nelja aastane, ei ole usutav, et lapsel on iseseisvalt kujunenud ületamatu vastumeelsus ja hirm isaga suhtlemise ees. Laps on kogu oma teadliku elu olnud ema mõjusfääris, mistõttu vanemate omavaheline halb läbisaamine on paratamatult kandunud edasi emalt lapsele. Kuivõrd laps on isast võõrdunud ja ta ei tunne oma isa, on ta kohtumenetluses väljendanud soovi isaga mitte suhelda, kuid kohtu ette ei ole toodud objektiivseid asjaolusid, millest nähtuks, et isaga kohtumine ei ole lapse huvides. Ringkonnakohus ei nõustu emaga, et lapse parimates huvides on olukord, kus laps isaga ei suhtle. Üldjuhul on lapse huvides omada sidet ja häid suhteid mõlema vanemaga. Üksnes erandlikel asjaoludel võib lapse huvides olla ühe vanemaga mitte suhelda. Eelkõige saab selliseks juhuks olla olukord, kus suhtlemine mõjub lapsele kahjulikult. Asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole põhjust arvata, et praegu oleks tegu sellise olukorraga. Eksperdid ei ole tuvastanud põhjuslikku seost lapse vaimse tervise probleemide ja isaga suhtlemise vahel. Arvestades asjaolu, et laps ei ole suurema osa oma elust isaga suhelnud ja on viibinud ema mõju all, ei ole selline seos ka eluliselt usutav. Lapse hirmudega ja võimaliku vastumeelsusega isaga suhtlemiseks on vajalik tegeleda. Seda saab teha eelkõige nendevahelise suhtlemisega. Nii lapse kui ka isa huvides on võimaldada neil üksteist taas tundma õppida. Isa ja lapse suhte taastamine ei ole võimalik olukorras, kus nad üldse kohtuda ei saa. Praegu on maakohus seda arvestanud, määrates kindlaks astmelise suhtluskorra ning määrates suhtlust korraldama erieestkostja. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus laps ja isa ei ole suhelnud aastaid, on mõistlik määrata kohtumiste korraldajaks erieestkostja, kes saab olla nii lapsele kui ka isale abiks ning toeks üksteisega kontakti saavutamisel ning pingelistes olukordades kohase käitumisviisi leidmisel.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus ema ei toeta isa ja lapse suhtlemist ning vanematevaheline koostöö puudub täielikult, ei ole jäänud lapse huvide kaitseks enam muud toimivat võimalust, kui piirata ema isikuhooldusõigust lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ning määrata isa ja lapse suhtlemise korraldamine erieestkostja ülesandeks. Ringkonnakohus märgib, et see ei tähenda aga seda, et emal ei oleks suhtluse korraldamisel rolli. PKS § 143 lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Sellest tulenevalt on ka ema kohustatud käituma selliselt, et lapse ja isa suhtlus oleks võimalik.
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määratud isa ja lapse suhtlemise kord on sisult mõistlik ja põhjendatud. Maakohus kehtestas suhtluskorra astmeliselt, mis tagab, arvestades asjaolu, et laps ja isa ei ole aastaid kohtunud, neile võimaluse järk-järgult üksteist tundma õppida.
  6. Lapse ja isa suhtlemisõigust ei välista ka asjaolu, et lapsel ja isal on erinev emakeel. Asja materjalidest nähtub, et laps ja isa saavad suhelda inglise keeles. Laps ja isa suhtlesid ekspertiisi tegemise ajal. Samuti on laps ise
  7. märtsi 2020 ärakuulamisel maakohtus avaldanud, et ta oskab inglise keelt. Maakohtu määratud suhtluskorra astmelisus tagab ka selle, et isa ja lapse suhtluse keeleline pool saaks järk-järgult paremaks muutuda enne, kui laps isa juurde mitmeks päevaks läheb. 13
(14)
  1. Ringkonnakohus ei nõustu ema määruskaebuses esile toodud isa ja lapse suhtluskorra määramise taotlusega, milles kohtumiste toimumise otsustamine on jäetud lapsele. Ringkonnakohus nõustub lapsele määratud esindaja seisukohaga, et sellise suhtlemiskorra määramisel katkeks lapse igasugune side isaga ning lapse ja isa suhte taastumise tõenäosus muutuks olematuks.
  2. Lapse vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks. Vanemate vastastikune üksteise süüdistamine ei aita kaasa probleemi lahendamisele. Kohustus last kohtumisteks isaga ette valmistada on ka emal. Samuti tuleb isal arvestada lapse tunnete ning emotsioonidega. Isa peab arvestama, et usaldusliku suhte taasloomine võtab aega. Samuti peavad mõlemad vanemad tegema koostööd erieestkostjaga. Vanemad peavad käituma heas usus ning hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga.
  3. Isa määruskaebuse taotlus määruse resolutsiooni täiendamiseks selliselt, et suhtluskorra täitmine oleks tagatud sunnivahenditega (TMS § 179), tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et kohtulahend, millega määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord (ehk ka praeguses asjas tehtud määrus), ei ole sundtäidetav. TsMS-s on sätestatud vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise kohta erikord, mille kohaselt tuleb enne suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist läbida TsMS § 563 järgi kohtulahendi rikkumise korral kohtulik lepitusmenetlus. Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, saab kohus TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks rakendada. Täitemenetlust saab TsMS § 563 lg 8 järgi alustada üksnes sellise kohtumääruse alusel, millega kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada (vt Riigikohtu üldkogu
  4. detsembri
  5. a määrus asjas 3-2-1-4-13, p 61). Seega ei ole praeguses asjas õiguslikult võimalik anda luba suhtluskorra täitmiseks sunnivahendite kohaldamiseks.
  6. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni p 6 teises alapunktis määratud isa ja lapse astmelise suhtluskorra teise poolaasta kohtumiste ajalist kestust ning määrab, et alates kuue kuu möödumisest kohtumääruse jõustumisest on isal õigus suhelda lapsega iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi korraga, kusjuures täpsed isa ja lapse kohtumiste ajad ja kohad määrab kindlaks erieestkostja. Nimelt nähtub maakohtu määruse põhjendavast osast (p 29), et maakohus on soovinud määrata lapse ja isa teise poolaasta kohtumiste kestuseks iga nädala neljapäeval või reedel 3 tundi. Ilmselt ekslikult ei ole maakohus seda määruse resolutsiooni märkinud. Seetõttu tuleb maakohtu määruse resolutsiooni täiendada.
  7. Ema on avaldanud soovi asja arutada kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 alusel lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada.
  8. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Vanemad ja eestkosteasutused kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
  9. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.