KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-6344 Tsiviilasi XX avaldu

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 2

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. 9. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab

§ 175

lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-134-16, p 56). Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks.
3. Avaldaja leiab määruskaebuses, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel rikkunud

§ 175lg-t 1.

Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus ei ole õigusabiteenuse osutamisele kulunud aja ja tunnitasu hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjendustes jälgitav ja arusaadav. Asjaolu, et avaldaja ei nõustu maakohtu hinnanguga toimingute vajalikkuse ja neile kulunud aja kohta, ei anna alust maakohtu määrust muuta. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 11. Avaldaja on määruskaebuses vaidlustanud menetluskulude jaotust, paludes jätta puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda. Tulenevalt

§ 173lg-st 1 on menetluskulude jaotus kindlaks määratud Harju Maakohtu 22.

juuni

1. a, Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a ja Riigikohtu
4. veebruari
5. a määrustega. Kolleegium selgitab, et

§ 178

lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada, kaevates kohtulahendi peale, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa vaidlustada menetluskulude jaotust. Praeguses asjas on põhimenetluses jäetud puudutatud isikute menetluskulud kõigis kohtuastmetes avaldaja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tuleb lähtuda põhimenetluses kindlaksmääratud menetluskulude jaotusest, mistõttu on maakohus õigesti avaldajalt puudutatud isikute põhjendatud ja vajalikud menetluskulud välja mõistnud.

1. Maakohtu määruse muutmiseks ei anna alust määruskaebuse väide, et puudutatud isikute esindaja toimingud ei mõjutanud avaldaja väitel lõpplahendit. Menetluskulude nimekirja järgi seisnesid toimingud seisukoha koostamises eeltõendamismenetluse algatamise avaldusele ja selle eelnenud ettevalmistavates toimingutes. Puudutatud isikud esitasid oma seisukohas argumendid, miks avaldus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus vastavasisulise lahendi ka tegi ning kõrgema astme kohtud ei muutnud maakohtu otsustust. Maakohus märkis avalduse lahendamise määruses sõnaselgelt, et on tutvunud avalduse ja puudutatud isikute seisukohaga (vt maakohtu
2. juuni
3. a otsuse p 17) ning kolleegiumil ei ole alust kahelda, et maakohus hindas järeldusele jõudmisel asjas esitatud väiteid ja tõendeid kogumis. Kolleegium märgib, et puudutatud isikute esindaja poolt vastuse koostamine avaldusele ja sellele eelnenud kliendiga kohtumine ja materjalidega tutvumine on põhjendatud ja vajalikud toimingud puudutatud isikute õiguste kaitsmisel. Seisukoht on esitatud kohtu nõudmisel ning on selge, et esindaja ja pool peavad omavahel suhtlema. Siinjuures ei nõustu kolleegium avaldajaga, et maakohus küsis ebaõigesti puudutatud isikute seisukohta.

§ 248

lg 3 järgi tuleb eeltõendamismenetluse algatamise taotlusest vastaspoolt teavitada, tagamaks võimalus oma õigusi kaitsta ja avaldada seisukohta eeltõendamismenetluse algatamise taotluse kohta, mh selleks, et vastaspoolel oleks võimalik anda eeltõendamismenetluse korraldamiseks

§ 244lg 1 alusel oma nõusolek. 3

§ 175

lg 1 võimaldab arvestada lepingulise esindaja kulu hindamisel ka menetluse ja asja liiki, asja mahukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu (vt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 19). Kolleegiumi hinnangul on maakohus

§ 175

lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud toimiku materjalidele tuginedes puudutatud isikute lepingulise esindaja toimingute, neile kulunud aja ja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning kolleegiumil ei ole alust ümber hinnata maakohtu diskretsiooniotsust. 14. Samuti tugineb avaldaja määruskaebuses sellele, et välja mõistetud menetluskulud on tema jaoks suur väljaminek. Kolleegiumi hinnangul ei tingi see puudutatud isikute menetluskulude vähendamist. Avaldajal tuli kohtusse pöördumisel arvestada võimalusega, et tal tuleb hüvitada vastaspoolele tekkinud kulutused. Sealjuures on eeltõendamismenetluse algatamisel just avaldaja see, kes tõendi kogumist taotleb ning kavatseb sellele põhimenetluses tugineda. 15.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 16. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 4