Obsah (8)

§ 230§ 436§ 232§ 229§ 5§ 171§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 5. märts 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-14595 Kohtu

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes ja täiendades osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel on lepinguline suhe ja kas lepingu tühistamise eeldused on täidetud või on hagejal kostja vastu lepingulise kohustuse rikkumisest või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kuna nõue on suunatud Eestis elava kostja vastu, siis ei tõusetu kohtualluvuse ega kohaldatava õiguse küsimust, sest tegemist ei ole piiriülese toimega asjaga.
2. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti alusetu rikastumise nõudena võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 90 lg 2 sätestab, et tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõue jäi sellel alusel rahuldamata, sest maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole investeerimistoodete müügilepingut VÕS § 208 lg 1 mõttes. Kolleegium ei nõustu maakohtu õigusliku hinnanguga, et esitatud asjaoludel saaks õigussuhte kvalifitseerida müügilepinguna, kuid nimetatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei mõjuta vaidlustatud otsuse lõppjäreldust, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 8.
3. Kuna nanocoin ei kvalifitseeru finantsinstrumendiks väärtpaberituru seaduse § 2 lg 1 järgi ning esitatud asjaoludel ei ole nende pakkuja krediidiasutus, investeerimisfond, makseasutus või e-raha asutus, tuleb poolte vahelised õigused ja kohustused kindlaks teha VÕS sätete alusel. Kolleegiumi hinnangul võib poolte vahel sõlmitud leping vastata teenuse osutamise lepingu tunnustele. Täpsemalt on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Hagiavalduse kohaselt anti hagejale nanocoin’ide osas lubadusi, et hageja saab nendest rahalist kasu – nanocoin’ides igakuiselt intressi 80%, nanocoin’idega saab hakata börsil kauplema, sissemaksu eest saab boonusena 360 nanocoin’i kupongi väärtusega 3600 eurot ja 90 oksjonikrediiti väärtusega 900 eurot. Sellest saab järeldada, et investori peamiseks huviks ei ole nanocoin’e omandada, sest see ei oma väärtust juhul, kui seda ei ole võimalik hiljem kasutada võõrandamise või teenuse kasutamise eesmärgil. Näiteks on Euroopa Kohus ühise käibemaksusüsteemi käsitlevat Nõukogu
4. novembri
5. a direktiivi 2006/112/EÜ art 2 lg 1 p c tõlgendades leidnud, et tehingud, mis seisnevad virtuaalse valuuta bitcoin vahetamises traditsioonilise valuuta vastu ja vastupidi, ning mille eest võetakse tasu, mis vastab asjaomase ettevõtja poolt valuuta eest makstava ostuhinna ja tema poolt oma klientidelt võetava müügihinna vahele, kujutavad endast teenuse osutamist tasu eest (Euroopa Kohtu
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr C-264/14 Skatteverket vs. David Hedqvist, p 31). 8.
8. Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja vande all antud seletust ning millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et kostja üksnes vahendas hageja makseid Nano Club Ltdle. Maakohus on õigesti jaotanud pooltevahelise tõendamiskoormise. Hageja pidi

§ 230

lg 1 järgi tõendama, et kostja on investeerimistoodetega seoses teenuse osutamise lepingu pool. Samas nõustub kolleegium hageja etteheitega, et maakohus ei ole otsust piisavas ulatuses 4 põhjendanud, rikkudes sellega

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid.

Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Mõlemad pooled on maakohtu

1. oktoobri
2. a istungil vande all seletuse andnud (tl 137–149). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis 23 000 eurot üle kostja arveldusarvele ning kostja saatis raha eest vastu vautšerid, mille hageja pidi aktiveerima nanoclub’i lehel. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjat pidada lepingu pooleks üksnes seetõttu, et hageja kandis kostja arveldusarvele raha ning kostja saatis selle raha eest vastu vautšerid. Hageja on vande all vastanud jaatavalt kostja esindaja täpsustavale küsimusele: „Saan aru, et Teil oli valida kahe võimaluse vahel investeeringu tegemiseks. Üks nendest oli kanda investeeringu eest rahasumma otse nende investeerimistoodete pakkujale ja teine võimalus oli kanda need rahad E. Nurme kontole, kelle kaudu oleks jõudnud see rahaline vääring kiiremini Teie investeerimiskontole /--/.“ (tl 140 pöördel). Kostja vande all antud seletuse kohaselt sõlmib investor lepingu Nano Club Ltd-ga („Pooled olid väga selgelt defineeritud ettevõtte poolt „terms of conditions“ ehk siis seadistused, leppetingimused, mille härra ise ettevõttega allkirjastas siis, kui ta sisenes oma back-office’isse ja siis kui tema aktiveeris oma investeerimistooted.“) Edasi on kostja selgitanud, et: „Ettevõte väljastab need tooted sinu back-office’isse, mitte keegi võrkturundaja eales.“ Kostja võimalikku rolli teenuse pakkujana ei tõenda ka hotelli Nordic Hotel Forum
3. juuni
4. a vastus ega tunnistaja CC ütlused (tl 90, 146 pöördel–147 pöördel). Kuna hageja soovis tunnistaja CC ütlustega tõendada lisaks kostja rollile ka tehingu tühistamise materiaalseid eeldusi, siis polnud maakohtul vaja tunnistaja ütlusi selles osas hinnata, sest lepingulise suhte puudumise tõttu polnud materiaalsete eelduste esinemise tuvastamine vajalik. 8.
5. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja roll piirdus üksnes hageja makse vahendamisega Nano Club Ltd-le. Maksete vahendamise osas on kostja oma kohustuse täitnud. Hageja on kinnitanud, et pärast raha kostja arveldusarvele ülekandmist tuli tema registreeritud kontole nanocoin’id (tl 138). Seega ei saa makse vahendamisest tuleneda tarbijakaitseseaduse ega kaubandustegevuse seaduse sätete rikkumisi, mida hageja kostjale ette heidab. 8.
6. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et hageja esitatud väiteid ei saa lugeda tõendatuks üksnes hageja vande all antud seletusega. Kolleegium esitab sellele seisukohale täiendavad põhjendused. Tõendeid peab kohus hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama seejärel oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (

§ 232

lg 1) ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (

§ 232lg 2).

Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletusele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15). Hageja vande all antud seletus ei haaku ühegi teise asjas esitatud ega kogutud tõendiga. Küll aga on kostja vande all antud seletus kooskõlas asjas esitatud kaudsete dokumentaalsete tõenditega: pooltevahelised sõnumid (tl 25–31 pöördel), Nanoclubi uudiskiri (tl 71–72), Nano Club Ltd arved ja maksekorraldused (tl 102–107; tõlked tl 110–111). Kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab

§ 229

lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kuigi nimetatud dokumentaalsed tõendid ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, siis koosmõjus kostja vande all antud seletusega kinnitavad nad 5 kostja väiteid raha ülekandmise ja vautšeri saatmise seose kohta, mille põhjal on võimalik järeldada, et hageja ei sõlminud lepingut kostjaga. 8.

1. Kuna hageja ei sõlminud investeerimistoodetega seoses lepingut, mille tühistamisavalduse hageja hagiavalduses esitas, kostjaga, siis ei ole vaja hinnata tehingu tühistamise formaalseid ega materiaalseid eelduseid. Samuti ei saa hagejal kostja vastu olla VÕS § 115 alusel kvalifitseeritavat lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet (vt otsuse p 8.3). Nende asjaolude kohta esitatud tõendid ja väited võis maakohus jätta hindamata.
2. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja kahju õigusvastasest põhjustamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet ja sellega seoses esitatud apellatsioonkaebuse väiteid. Maakohus leidis, et hageja ei ole kohtu ette toonud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusi ega esitanud tõendeid. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamise eeldusi esile toonud ega tõendanud. Kolleegium selgitab, et kui hageja väidab, et kostja rikkus teatud kaitsenormi, peab hageja tuginema konkreetsele kaitsenormile, mida kostja väidetavalt rikkus ja tõendama rikkumise asjaolusid. Kohus ei pea omal algatusel otsima hagejat kaitsta võivat normi ega võtma ilma hageja taotluseta seisukohta, kas mõni selline kaitsenorm on olemas ning kas see kuulub kohaldamisele (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). 9.
5. Tsiviilkohtumenetluses on üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise

§-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt

§ 230lg-le 1 tõendab.

Seega tuleb nõude lahendamisel aluseks võtta hageja poolt

1. juuli
2. a menetlusdokumendis välja toodud asjaolud (tl 114–117). Nimetatud menetlusdokumendi ps 10 on hageja tuginenud sellele, et poolte vahel eksisteeris võlasuhe, mille poolteks olid kaupleja ja tarbija nii tarbijakaitseseaduse kui ka kaubandustegevuse seaduse tähenduses ning kostja kauplejana rikkus nendest seadustest tulenevaid kohustusi. Hageja välja toodud tarbijakaitseseaduse ja kaubandustegevuse seaduse normid ei saa olla käsitatavad kaitsenormidena, sest need kohustused, mida kostja väidetavalt rikkus, tekiksid lepingulise võlasuhte raames. Maakohtu tuvastatu kohaselt, millega ringkonnakohus nõustub, võttis kostja hageja ees üksnes makse vahendamise kohustuse ning muus osas lepinguline võlasuhe tõendamist ei leidnud. 9.
3. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tõi välja asjaolu, millele hageja ei tuginenud – hageja ei ole küsinud raha tagasi Nano Club Ltd-lt – ja seega ei pidanud hageja seda väidet tõendama. Maakohtu

§ 5lg 1 rikkumine aga ei muuda maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks.

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

12. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 6