Obsah (7)

§ 651§ 456§ 652§ 442§ 654§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 02. juuli 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-6

) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 15.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis elatise võlgnevuse nõude rahuldamata ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja alates 10.12.2020 igakuise elatise 150 eurot kuni hagejate täisealiseks saamiseni ja perioodi 07.05.2020 kuni 09.12.2020 eest kummagi hageja kasuks 900 eurot. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

16. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hagejate 08.02.2021 menetlusdokumendile lisatud täiendavate tõendite osas. Hagejad soovivad täiendavate tõenditega tõendada asjaolu, et kostja elab ja töötab Inglismaal ning tal on Eestis piisavalt vara. Ringkonnakohus leiab, et hagejate poolt esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seetõttu ei ole põhjendatud võtta vastu hagejate poolt esitatud kinnistusraamatu ja maakatastri väljavõtteid. Neid tõendeid oli hagejatel võimalik esitada ka maakohtus. Küll aga tuleb vastu võtta hagejate poolt esitatud hageja I kirjavahetuse kostjaga ja fotod kostja instagrammilehelt. Nimetatud tõendid on saanud hagejatele kättesaadavaks pärast maakohtu otsuse tegemist. 17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebapiisavalt põhjendanud PKS § 102 sätestatud aluste puudumist elatise vähendamiseks. Selline minetus ei ole põhjustanud aga ebaõiget kohtulahendit ning ringkonnakohus parandab maakohtu vea ja esitab puuduolevad põhjendused. Ülejäänud osas vastab maakohtu otsuse põhjendav osa

§ 442lg-s 8 sätestatule.

Ringkonnakohus nõustub nende esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

1. Maakohus on põhjendanud elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära välja mõistmata jätmist sellega, et kostja on menetluses esitanud vastuolulisi väiteid oma varalise seisu kohta. 4 2-20-6693 Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid lisaks oleks maakohus pidanud hindama, kas kostja osaline töövõimetus annab aluse PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi elatise alammäärast väiksema elatise välja mõistmiseks. Lisaks ei ole maakohus käsitlenud kostja väidet peretoetuste maksmise kohta hagejatele ja sellest tulenevalt elatise vähendamise vajalikkust.
2. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 9.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja on põhjendanud enda halba majanduslikku olukorda sellega, et ta on osalise töövõimega ja ei oma seetõttu piisavat sissetulekut. Riigikohus on leidnud, et tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja PKS § 61 lg 6 p 1 mõttest saab järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid (vt Riigikohtu 12.03.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-1907, p 12). Kostja on esitanud oma osalise töövõime tõendamiseks Eesti Töötukassa 28.09.2020 otsuse, mille kohaselt on kostjale määratud osaline töövõime kestusega kuni 08.09.2022 (tl 142). Selles otsuses ei ole aga kolleegiumi hinnangul märgitud, millest on kostjal osaline töövõime põhjustatud. Sellest tõendist ei saa seega teha järeldust selle kohta, et kostja võimalused ükskõik millist tööd leida ja ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalikku sissetulekut saada oleks piiratud. Kostja ei ole esitanud ka ühtegi muud tõendit selle kohta, et kostjal sellised võimalused tulenevalt enda tervislikust seisundist puuduvad. Asjas esitatud seisukohtadest ja tõenditest nähtuvalt on kostja töökohta omanud ja omab seda ka käesoleval ajal. Tulenevalt kostja enda maakohtus esitatud väidetest töötas kostja Eestis kullerina, samuti on hagejad esitanud tõendid selle kohta, et kostja töötab Inglismaal sõidukite kullerina (tl 192-197). Töövõime osaline kaotus iseenesest ei ole määravaks, et vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, vaid selleks aluseks saab olla vanema võimetus teenida ülalpidamise kohustuse täitmiseks piisavas ulatuses sissetulekut. Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Selliseid asjaolusid, millest tulenevalt järeldada, et kostja elatist maksta ei suuda, käesolevas asjas esile toodud asjaoludest ega tõenditest ei nähtu.
3. Maakohus leidis õigesti, et käesolevas asjas ei ole hagejatel vajalik enda vajadusi ega nende rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Hagejad esitasid nõude elatise saamiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Riigikohus on selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Seega eeldatakse, et lapse vajadused vastavad kahekordsele miinimumelatisele ja tegemist on ülalpidamiseks vajalike põhivajadustega. Hagejad on need esile toonud ja kostja on saanud võimaluse vastuväited esitada ning neid vastuväiteid tõendada. Kostja pole tõendanud, et hageja vajadused on väiksemad kui seaduses sätestatud miinimummäär. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited hagejate kulutuste põhjendamatuse kohta. Samuti on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et maakohus on jätnud 5 2-20-6693 arvesse võtmata Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi läbi viidud uuringu ning Perekonnaseaduse muutmise eelnõu. Kohus peab elatise nõude lahendamisel lähtuma kehtivast seadusest. Kehtivas õiguses on lapse ülalpidamise nõude suurus sätestatud PKS §-s
4. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Seega ei saa kehtiva õiguse järgi üldjuhul elatist mõista välja väiksemana kui PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras. Riigikohus on küll mitmes lahendis viidanud RAKE uuringutes toodud lapse vajaduste suurusele ja selle arvestamise võimalusele, kuid seda olukorras, kus lapse vajadused on väiksemad mastaabisäästu tõttu (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 15). Üksnes RAKE uuringu alusel pole aga võimalik elatist välja mõista väiksemana kui seaduses sätestatud minimaalne määr.
5. Kuna asjaolusid, millega koostoimes saaks peretoetuste maksmist arvesse võtta, käesolevas asjas tuvastatud ei ole, ei saa kohus peretoetuste võrra elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära vähendada.
6. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

23.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastustajad vastasid 17.06.2021 ringkonnakohtule, et on kandnud apellatsioonimenetluses kulusid summas 10 eurot, mis on tasutud 4 tunni ulatuses õigusabi osutamise eest. Apellatsioonkaebuse vastuse koostamisel on vastustajaid esindanud jurist Alla Žulinskaja. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aega ja tasutud summa suurust mõistlikuks ja põhjendatuks. Seega rahuldab ringkonnakohus vastustajate taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 10 eurot (käibemaksu ei lisandu). (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 6