KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2021 Võru kohtumaja Põlvas, Võru tn 12 Kriminaalasja number 1-20-8041 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Kohtuistungi sekretär
§ 424
lg 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 4 kuud.
§ 68lg 1 alusel loetakse H.
Pehlaku karistuse kandmise aega alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 28.09.
- Kohtuotsus jõustus 9.12.
- Käesoleval ajal kannab H. Pehlak karistust xxxxxxxxxxxxx. Tema karistusaja algus on 28.09.2020 ja lõpp 28.01.
- 20.05.2021 on Tartu Vangla edastanud Tartu Maakohtule H. Pehlaku isikliku toimiku, otsustamaks H. Pehlaku vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Tartu Vangla ei toeta H. Pehlaku ennetähtaegset vabastamist. Kohtumenetluse poolte seisukohad Süüdimõistetu H. Pehlak soovib enda tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kaitsja on seisukohal, et H. Pehlak tuleb tingimisi enne tähtaega vabastada. Prokurör on esitanud kirjaliku seisukoha, milles ei toeta H. Pehlaku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kohtu põhjendused H. Pehlak kannab vanglakaristust teise astme kuriteo toimepanemise eest. Vastavalt
§ 76
lg-le 1 teise astme kuriteos või ettevaatamatus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud: 1) vähemalt ühe kolmandiku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega või 2) vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Käesolevaks ajaks on H. Pehlak teise astme kuriteo eest mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole, kuid mitte vähem kui neli kuud. Seega on täidetud formaalsed eeldused H. Pehlaku vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Üksnes formaalsete aluste täidetus aga ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal 2
(5)õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (RKKKm 3-1-1-12-17, p 18). Küll aga on kinnipeetaval õigus seaduses sätestatud tähtaegade saabumisel tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemisele.
§ 76
lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kokkuvõttes peab nimetatud erinevate asjaolude hindamine viima arusaamani, milline on süüdimõistetust tulenev uute kuritegude toimepanemise oht. Kui see oht on väike, tuleb inimene vabastada, kui aga oht on arvestatav, tuleb ta jätta vabastamata. Kohus, ära kuulanud süüdimõistetu ja tema kaitsja, tutvunud prokuröri kirjaliku arvamusega, uurinud süüdimõistetu isiklikus toimikus leiduvaid dokumente, leiab, et H. Pehlak tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega jätta vabastamata.
§ 76lg 4 kohaselt välistab H.
Pehlaku ennetähtaegse vabastamise süüdimõistetu isik ja tema varasem elukäik. Kohtu hinnangul iseloomustab süüdimõistetut positiivselt, et vangla kinnitusel puuduvad tal vangistuses distsiplinaarkaristused, ta osaleb majandusabitöödel ning on läbinud struktureeritud vestlused alkoholi kuritarvitamisest tingitud tagajärgede ja tagasilanguse ennetamise teemadel. Vangla iseloomustuse kohaselt on H. Pehlak erialalt maaparandaja ja metsaoperaator ning tal on pikaajalised töökogemused. Samas vabanedes kindel töökoht puudub. Iseloomustuse koostamise ajal (7.05.2021) polnud süüdimõistetu veel osalenud täitmiskavas ettenähtud ja 2021. aasta II kvartalisse planeeritud struktureeritud vestlustel probleemilahenduse oskuse ja vägivaldse käitumise teemadel. Kohtuistungil süüdimõistetu kinnitas, et vestlused juba käivad ning jõuavad lähiajal lõpule. Kohus ei sea seda süüdimõistetu väidet kahtluse alla. Süüdimõistetu kirjeldused vestluste käigus toimuvast ei tekitanud kohtul kahtlusi, et süüdimõistetu räägib tegelikult toimuvast. Tuleb nentida, et vangla iseloomustus on vastuoluline asjaolu osas, kas H. Pehlakul vabanemise korral on olemas kindel elukoht. Esmalt on iseloomustuses kinnitatud, et süüdimõistetul on võimalik ennetähtaegse vabanemise korral elama asuda enda ja õe ühisomandisse kuuluvale kinnistule aadressil xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, kus H.Pehlak elas ka enne vangistust. Samas on märgitud, et eluaseme sobivust elamiseks ei ole kriminaalhooldusametnik saanud kontrollida ning pole ka teada, kas teine ühisomanik lubab H.Pehlakul antud kinnistule vabaneda. Süüdimõistetu kohtuistungil avaldatu kohaselt õde antud kinnistul ei ela. Et talu on tühi, on kinnitatud ka vangla iseloomustuses. Kohus leiab, et kuna H.Pehlak on kinnistu ühisomanik, on tal AÕS §-st 68 lg 1 tulenevalt õigus ka sinna soovi korral elama asuda. Asjaolu valguses, et süüdimõistetu elas Koidu talus ka enne vangistust, on eluliselt usutav, et elamistingimuste seisukohalt on sinna võimalik elama asuda ka nüüd. Seetõttu kohus leiab, et süüdimõistetul on vangistust tingimisi enne tähtaega vabanemise korral siiski elukoht olemas. Elukoha olemasolu, laitmatu käitumine vanglas, erinevate teemadega struktureeritud vestlustel osalemine ja erialased oskused iseloomustavad süüdimõistetut positiivselt ning räägivad tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise poolt. Sellegipoolest kaaluvad negatiivsed asjaolud käesoleval juhul üles H. Pehlakut positiivselt iseloomustava teabe. Süüdimõistetu 3
(5)ennetähtaegsel vabastamisel tuleb kogumina arvesse võtta nii isiku vangistuseelset käitumist, tema poolt toime pandud kuriteo olemust kui ka vangistusaegset käitumist. Kohus ei saa seega ennetähtaegse vabastamise otsustamisel lähtuda ainult kinnipeetava käitumisest vangistuse kandmise ajal. Karistusregistri 9.06.2021 teatise kohaselt on H. Pehlakul 4 kehtivat kriminaalkaristust. Käesoleval ajal kannab H. Pehlak karistust mootorsõiduki korduva joobes juhtimise eest. Kinnipeetavat on ka varasemalt mitmel korral karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest, samuti korduva kehalise väärkohtlemise eest lähisuhtes, ähvardamise ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest. Tegemist ei ole tema esimese vangistusega. H. Pehlak on ka varasemalt viibinud pikemat aega (Tartu Maakohtu 13.11.2018 otsuse nr 1-18-7667 alusel 1 aasta 5 kuud 23 päeva) vangistuses. Pärast vanglast vabanemist pani kinnipeetav vähem kui 8 kuud hiljem toime uue kuriteo. Eelnev osutab sellele, et vangistus kui spetsiifiline karistusliik ei ole olnud mõjus isiku kuritegelikult teelt eemale hoidmisel. Kuna H. Pehlak on vabaduses jätkanud kuritegude toimepanemist (mis on valdavalt liikluskuriteod, s.o mootorsõiduki joobes juhtimised) lühikeste ajavahemike järel, ta on kuritegusid toime pannud katseajal ja üldkasuliku töö tegemise tähtaja jooksul ning teda ei ole uute kuritegude toimepanemiselt eemale hoidnud muuhulgas pikaajaline vangistuses viibimine, ei ole kohtu arvates seni vanglas viibitud aeg (veidi üle 8 kuu) süüdimõistetust lähtuvat uute kuritegude toimepanemise ohtu minimeerinud. Oma varasema käitumisega on H. Pehlak selgelt näidanud, et õiguskuulekas elu ei ole talle jõukohane ning seega ei saa kriminaalhooldust pidada karistuse eesmärkide saavutamiseks piisavalt efektiivseks. Kohtul puudub alus arvata, et süüdimõistetu suhtumine on senise vangistuse jooksul täielikult muutunud ja ta käituks edaspidi teisiti. Varasema käitumise valguses jäävad süüdimõistetu poolt kohtuistungil antud lubadused elada edaspidi õiguskuulekalt paljasõnalisteks. Ka kohtupraktika kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm 3-1-1-103-06, p 15). Jätkuvalt suur uute kuritegude toimepanemise oht välistab H. Pehlaku tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise. Vangla iseloomustuse kohaselt on H. Pehlaku käitumist ja toimetulekut tugevalt mõjutanud aastatepikkune alkoholsõltuvus. H. Pehlak tunnistab, et alkoholi tarvitanuna ta ei suuda ennast valitseda ning käitub vägivaldselt. Kuigi H.Pehlak vestluste jooksul tõdes, et alkoholi tarvitamisel on tema elule olnud negatiivsed tagajärjed, ta alkoholi tarvitamisharjumuste muutmiseks ise vajadust ei näinud. Kuigi H. Pehlak tunnistab, et alkoholi liigtarvitamine on tema elu osaliselt ära rikkunud, siis ta alkoholi kuritarvitamises otseselt midagi halba ei näe ning alkoholi tarvitamisest loobuda ei soovi. Enda sõnul suudab ta ka mitte tarvitada, kui seda ise soovib. H.Pehlaku kohtuistungil avaldatu kohaselt saab ta aru, et on just alkoholi pärast vanglasse sattunud. Ka kinnitas süüdimõistetu, et oli varem alkoholi kuritarvitaja, kuid edaspidi tahab alkoholist loobuda ja on nõus vajaduse korral pöörduma alkoholivastasele ravile. Kriminaalhooldusametniku hinnangul ei nähtu kinnipeetaval motivatsiooni alkoholi kuritarvitamisest loobumiseks. Kohus nõustub siinkohal vanglaga selles, et arvestades H. Pehlaku senist suhtumist alkoholi ei ole tõenäoline, et ta vanglast vabanedes alkoholi tarvitamise lõpetaks. Ta ei ole varem vabaduses olles pidanud vajalikuks pöörduda sõltuvusravile ning sõltuvusest vabaneda ei ole aidanud ka varasem pikaajaline vanglakaristus ja selle jooksul läbi viidud sekkumised. Vangla iseloomustuses on märgitud ja süüdimõistetu ka kohtuistungil kinnitas, et eelmise vangistuse kandmise ajal läbis ta muuhulgas ka alkoholitarvitamist käsitleva sotsiaalprogrammi. Seega ei ole suure tõenäosusega ka senise 4
(5)vangistuse jooksul läbitud vestlused ja muud sekkumised avaldanud kinnipeetavale loodetud mõju. Programmides ja sõltuvusravis osalemine võib ainult siis olla tulemuslik, kui inimene ise soovib alkoholi tarvitamisest vabaneda. H. Pehlaku kohtuistungil avaldatu, et ta edaspidi alkoholi enam ei tarbi ja on nõus minema ravile, ei ole tema varasemat käitumist arvestades eriti veenev. Seega ei annaks kohtu arvates tulemusi ka katseajaks täiendavate lisakohustuste, s.o läbida sõltuvusravi ja/või sotsiaalproramm, määramine. H. Pehlaku varasema käitumise valguses esineb kohtu hinnangul jätkuvalt väga suur oht, et H. Pehlak jätkab vabaduses alkoholijoobes olles kuritegude toimepanemist. Suur uute kuritegude toimepanemise ja käitumiskontrolli nõuete rikkumise oht teeb aga kaheldavaks vabastamisel määratava katseaja edukuse. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et Heiki Pehlaku ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Tulenevalt vangistusseaduse §-st 6 lg 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma eesmärgi saavutanud ja süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine võimalik juhul, kui tema puhul on oht uute kuritegude toimepanemiseks väike. H. Pehlaku puhul see aga nii ei ole ning temast lähtuvaid kuriteoriske tuleb pidada suureks. Kohtu arvates on ka vajalik, et karistuse edasise kandmise aja jooksul saaks H. Pehlak positiivseid nihkeid oma mõtlemises ja käitumises kinnistada. H. Pehlak peab mõistma, et sõiduki alkoholijoobes juhtimine seab ohtu nii tema enda kui ka teiste inimeste kaalukad õigushüved (elu, tervise, vara). Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 mõistab kohus süüdimõistetult menetluskuluna välja riigi õigusabi tasu 81,60 eurot. Arvestades menetluskulu väiksust, ei pea kohus põhjendatuks jätta sellest osa veel riigi kanda, nagu taotles kohtuistungil kaitsja. Kaitsja osalemine käesolevas menetluses ei ole kohustuslik. Seega on menetluskulu teke tingitud süüdimõistetu enda menetluslikust käitumisest. Kuna vangistuses on süüdimõistetu võimalused regulaarset sissetulekut saada siiski piiratud, peab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel võimalikuks määrata menetluskulu tasumise ositi mõne kuu jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg 5
(5)