KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2021, Tallinn Haldusasj

) §-dele 154, 155 ja

2. Jõelähtme Vallavalitsus seadis
3. aprilli
4. a korraldusega nr 276,
5. aprilli
6. a korraldusega nr 277,
7. mai
8. a korraldustega nr 336 ja nr 337,
9. juuni
10. a korraldustega nr 427, nr 428 ja nr 429,
11. juuni
12. a korraldusega nr 451,
13. juuni
14. a korraldusega nr 472,
15. juuli
16. a korraldusega nr 557
17. augusti
18. a korraldustega nr 649 ja nr 650 ning
19. septembri
20. a korraldusega nr 742 kinnistutele taotletavas ulatuses sundvalduse Elektrilevi OÜ kasuks (korralduste p-d 1). Jõelähtme vald seadis tähtajatu sundvalduse ning kohustas Elektrilevi OÜ-d tasuma perioodiliselt 5 eurot aastas kinnistu kohta esimesed 10 aastat. Tasu arvestatakse alates sundvalduse otsuse kehtima hakkamisest ning selle maksmine toimub esitatavate arvete alusel, arvel märgitud tähtaja jooksul. Pärast 10 aasta möödumist lepitakse tasus uuesti kokku ning kokkuleppe puudumisel määratakse uus tasumäär (korralduste nr 276, 277, 336 ja 650 p 2.4.2, korralduse nr 337 p 3.2, korralduste nr 472, 428, 429, 451, 472 ja 557 p 2.5.2, korralduse nr 649 p 4.4.2 ning korralduse nr 742 p 9.4.2). Vald esitas korraldustes kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) tasu määramine on põhjendatud, sest sundvaldus piirab ja koormab valda maa edasisel kasutamisel. Näiteks tee remondil, katendi ehitusel, vee-, kanalisatsiooni- ja teiste trasside, mänguväljakute jm objektide rajamisel tuleb vallal taotleda tehnovõrgu või –rajatise omanikult tehnilisi tingimusi, kooskõlastada projektid. Tööde teostamisel kaasnevad täiendavad kulud, mida ei kaasneks, kui sundvaldust poleks. Sundvalduse tõttu kallinevad valla arendatavad projektid; 2) maaüksusi koormavate maakasutusõiguste üle arvestuste pidamine on püsiv ressursikulu; 3) KAHOS § 40 lg 5 ei välista sundvalduse seadmisel ühekordse tasu maksmist.

§-s 155 sätestatud talumistasu suuruse määramise koefitsiendid on eelduslikud, millest võib põhjendatud juhul kõrvale kalduda ja näha ette perioodilise tasu ka siis, kui

seda ette ei näe. Tegemist ei ole kindla valemi, vaid lähtekohaga. Sundvaldus määratakse haldusmenetluses, millest tulenevalt peab haldusorgan tegema otsuse ka tasude põhjendatuse üle; 2

i ega ElTS-ga; 2)

§ 155lg 1 ja lg 4 ei anna vastustajale õigust määrata sellise suurusega talumistasu.

Kaebaja ei ole kohustatud tasuma tehnorajatise talumistasu tähtajatult igal aastal kulutuste eest, mille kuludokumente ei ole kaebajale esitatud ja kulud on tõendamata; 3) tehnovõrgu püstitamine toimub avalikes huvides AÕS § 1581 lg 11 mõttes. Kuna pooled ei saavutanud tasu osas kokkulepet, pidi vastustaja määrama seadusjärgse tasu (KAHOS § 40 lg 4). Tegemist oli transpordimaaga, mistõttu seadusjärgne talumistasu suurus oli praegusel juhul null eurot (

§ 155

lg 1 ja lg 3); 5) üksnes põhjendatud juhul on seaduses sätestatud määrast võimalik kõrvale kalduda, kuid arvesse tuleb võtta maa sihtotstarvet ja asjaolu, kuidas tehnovõrk kitsendab kinnisasja kasutamist.

eelnõu seletuskirjas märgitakse, et transpordimaa puhul on tehnovõrkude paiknemine seal osa sihtotstarbelisest kasutusest, mistõttu on põhjendatud lugeda sellises olukorras kitsenduse sisuliseks määraks 0. Arvesse tuleb võtta seda, millisel määral sundvaldus takistab maaomanikul täitmast maa sihtotstarbega seonduvaid eesmärke. Kaasnevate kulutuste hüvitamist reguleerib

§ 155lg 4, mitte lg-d 1–3.

Maakaabelliin ja liitumiskilp ei välista tööde tegemist ega objektide rajamist, mistõttu pole maa kasutamist piiratud. Tulevikus hüpoteetilised kulud dokumendihalduse ja projektide võimaliku kallinemise osas ei ole erandlik olukord. Sellised kulud kaasnevad kõikidel kinnisasja omanikel, kes peavad tehnovõrke taluma; 6) maa kasutamise piiramine tähendab maa füüsilise kasutamise takistamist, mitte täiendavate kulude kaasnemist. Dokumentatsiooni haldamine on vastustaja seadusest tulenev kohustus, mis kaasneks ka ilma sundvalduseta; 7) asjaolu, et kaebajal on õigus nõuda kooskõlastamisel kulude hüvitamist, ei õigusta kulutuste hüvitamist talumistasu näol; 8) kuna tehnovõrgu rajamine transpordimaale ei piira maa kasutamist, on talumistasu määratud vastuolus

§ 155lg-tega 1 ja 3.

Projektide kooskõlastamine ja dokumentatsiooni haldamine on üks osa transpordimaa kasutamisest; 9) kaebajal ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt õigust leppida osade maaomanikega kokku soodsamas talumistasu määras; 10)

§ 155lg-te 1 ja 4 alusel ei saa tasu nõuda.

Suurema tasu nõudmise eelduseks on, et kulu oleks vältimatu ja selle suurus on rohkem kui 1/3 talumistasust. Kohalike teede ehitamine ja korrashoid on vastustaja seadusest tulenev kohustus. Tegemist on valla huvides ja temale endale vajalike kuludega. Vastustaja pole kulusid tõendanud. 3

§-s 155 sätestatud talumistasu suuruse koefitsiendid on eelduslikud ja neist võib põhjendatud juhul kõrvale kalduda; 3) sundvalduse tasu määrati

§ 155lg-te 1 ja 2 alusel.

Kuigi

§ 155

lg 1 kohaselt on talumistasu määr 0 eurot, siis lõike 4 kohaselt võib tasu määrata, sest sundvalduse seadmisel kaasnevad püsikulud on suuremad kui 1/3 talumistasust. Vastustaja peab ekspluateerima transpordimaad ja see on seadusest tulenev ülesanne. Sundvaldusega koormatud alal tuleb tööde teostamisel taotleda tehnovõrgu omanikult tehnilisi tingimusi, temaga tuleb projekte kooskõlastada, tellida tööde järelevalve ja tehnovõrgu audit jm. Tegemist ei ole väikesemahulise kohustusega. Teede majandamisega kaasnevad kulud kasvavad, mida ei esineks, kui seal ei oleks kaebaja tehnovõrke. Lisaks peab tehnovõrkude ja kitsenduste üle pidama arvestust (lepingute, projektide ja arvete haldamine). Samuti lisandub maakasutusõigse andmisega aruandlus- ja kooskõlastuskohustus. Tegemist on vastustajale kaasnevate vältimatute kuludega. Seega esineb alus nõuda kulude hüvitamist

§ 155

lg 4 alusel; 4)

-i üldiseks põhimõtteks on, et talumiskohustuse korral hüvitatakse sellega kaasnevad kulud. Asjaolu, et teised isikud oma õigusi maksma ei pane, ei ole määrav.

§ 155

lg 6 p 1 välistab riigile kuuluvatele maaüksustele talumistasu määramise, kuid sellist piirangut pole kehtestatud kohaliku omavalitsuse üksustele kuuluvate maaüksuste suhtes. Tasu määramine on individuaalne otsus; 5)

§ 155lg 4 alusel saab kulu hüvitamist nõuda ka ilma kuludokumentide olemasoluta.

Kulud ei pea olema kantud; 6) transpordimaa ei ole ette nähtud tehnovõrkude rajamiseks ning tehnovõrguga kaasnev kulu pole maa sihtotstarbelise kasutamise osa (maakatastriseadus (MaaKatS) § 181 lg 1 p-d 1–6). Tehnovõrk tekitab ka transpordimaale piiranguid; 7) üldjuhul transpordimaadele rajatavad tehnovõrgud ei takista maaomanikul täitmast maa sihtotstarbega seonduvaid eesmärke (nt tee remont ja katendi ehitus, vee-, kanalisatsiooni ja teiste trasside jm objektide rajamisel). Transpordimaad saab pärast tehnovõrgu rajamist üldjuhul kasutada sihtotstarbeliselt. Samas tekitavad tehnovõrgud lisakulu. Maa kasutamine ja käsutamine on hiljem raskendatud. Kehtiv õigus lubab nõuda tasu mitte üksnes maa füüsilise kasutamise takistamisel, vaid ka siis, kui sellega kaasnevad muud kulud; 8) kaebaja küsib projektide kooskõlastamise eest tasu alates 20,94 eurost kuni 233,78 euroni. Vastustaja ei nõua talumistasuna nende kulude hüvitamist; 9) vastustajale ei teki kulu mitte üksnes lisatööjõu palkamisel ja uute programmide omandamisel, vaid esmalt seeläbi, et olemasolev tööjõukulu suureneb. Ametnikud peavad kulutama rohkem aega menetlemisele; 10) vältimatu kuluna tuleb käsitada ka seda, kui kehtiva õiguse kohaselt tuleb maaomanikul kanda kulu kooskõlastamisel või dokumenteerimisel. Tehnovõrgu olemasolust tingitud lisakulu ei ole kohaliku omavalitsuse üksusele vajalik kulu. Kohaliku tee keskmine eluiga on 15 aastat, misjärel vajab see rekonstrueerimist; 11) avalikes huvides ei ole mitte üksnes tehnovõrgu rajamine, vaid ka avalik tee, millega vastustaja peab arvestama. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 23. novembri 2020. a otsusega kaebuse ja tühistas Jõelähtme Vallavalitsuse korralduste nr 276, nr 277 ja nr 336 p-d 2.4.2, korralduste nr 427, nr 428, nr 429, nr 451, nr 472 ja nr 557 p-d 2.5.2, korralduse nr 649 p 4.4.2, korralduse nr 650 p 2.4.2 ning korralduse nr 742 p 9.4.2 osas, milles määrati kindlaks sundvalduse tasu (resolutsiooni p 1). Halduskohus lõpetas korralduse nr 337 p 3.2 tühistamise nõudes menetluse (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis Jõelähtme vallalt Elektrilevi OÜ kasuks välja 4

§ 155lg 4 alusel.

Korraldustes on kulutusi põhjendatud sellega, et pidada tuleb arvestust maakasutusõiguse üle ja hallata sellega seotud dokumentatsiooni (lepingud projektid ja arved), aruandlus- ja kooskõlastuskohustusega ning programmi tasu ja tööajaga. Samuti projektide kallinemisega. Vastustajal tuleks taotleda tehnilisi tingimusi, kooskõlastada projektid, tellida ehitusjärelevalve; 2) korraldustega nõutava talumistasu suurus ei ole tõendatud ega kinnitatud ühegi konkreetse kuludokumendiga; 3)

§ 155

lg 4 alusel ei ole võimalik määrata maakasutusõiguse eest perioodilist tasu nii, nagu tegi seda vastustaja. Viidatud normi alusel saab nõuda üksnes kantud kulude hüvitamist. Vastustaja kulud on oletuslikud, mitte tõendatud. Kui vastustajal tekivad konkreetsed kulud (nt kooskõlastamisega), on tal õigus neid nõuda

§ 155lg 4 alusel.

Vastustajal on võimalik vaidlustatud haldusakte uuendada. Kuna vastustaja hinnangul on tee eluiga umbes 15 aastat, ei saa haldusakti iga 15 aasta järel uuendamist pidada ülemääraseks halduskoormuseks. Seadusandja eesmärgiks oli luua paindlik regulatsioon, võimaldamaks erinevate kulude hüvitamist, mis kaasnevad sundvalduse seadmisega. Kuna maamaks on reguleeritud

§ 155

lg-ga 1, saab

§ 155

lg 4 alusel nõuda muude kulude hüvitamist, mis ei ole vajalikud maaomanikule, kuid mille kandmise kohustus tal lasub.

ei reguleeri seda, millises ulatuses tuleb kantud kulutusi kompenseerida. Kantud kulude hüvitamiseks tuleb maaomanikul esitada tehnovõrgu omanikule taotlus. Viidatud asjaolu tuleks kajastada ka sundvalduse seadmise korralduses (KAHOS § 39 lg 7 p 3); 4)

§ 155

lg 4 kohaselt peab kulude kandmine olema koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu. Selline kulu ei tohi olla vajalik kinnisasja omanikule endale. Vastustaja ei saa nõud halduskulusid, sh haldusmenetluse ja dokumentatsiooniga seotud kulusid

§ 155lg 4 alusel.

Samas ei ole korralduses märgitud muud kulud (nt projektide kallinemine), mis on põhjustatud tehnovõrgu olemasolust, vajalikud vastustajale. Hüvitatavad on seega kulud, mis seonduvad tehniliste tingimuste taotlemisega, projektide ja tööde teostamise kooskõlastamisega, ehitusjärelevalve kulud. Kui tehnovõrgu või –rajatise omaniku ehitusnõuete täitmisega kaasnevad täiendavad töö- ja ehitusvahendite kulud, mida muidu ei esineks, on ka need hüvitatavad; 5) vastustaja tahe oli sisuliselt kohaldada

§ 155lg-t 1 ja lg 3 esimest lauset, mitte sama paragrahvi lg-t 4.

Sisuliselt ei ole vastustaja soovinud mitte kantud kulude hüvitamist, vaid muutnud seadusest tulenevat koefitsienti. Sellega on vastustaja eksinud haldusakti põhjendamisel õigusliku alusega, samuti põhjenduste esitamisega. Vastustaja on siiski õigesti märkinud, et

§-s 155 sätestatud koefitsient on eelduslik, millest võib kõrvale kalduda. Kuigi seaduses on alus kalduda eelduslikest koefitsientidest kõrvale, tuleb seda põhjendada. Ka transpordimaal on võimalik eelduslikust koefitsiendist kõrvale kalduda, kuid seda tuleb põhjendada. Erinevalt riigist on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus nõuda talumistasu. Seaduses sätestatud koefitsiendist kõrvale kaldumine ei tähenda võrdse kohtlemise nõude rikkumist. Kohaliku omavalitsuse üksus ei pea kandma täies ulatuses lisakulusid, mis on tingitud eraisikust ettevõtja tehnovõrkudest ja –rajatistest. Kohaliku omavalitsuse üksusel kui maaomanikul on õigus nõuda kulude hüvitamist. Vastustajal on seega õigus edaspidi õigel õiguslikul alusel perioodiline sundvalduse tasu määrata

§ 155lg-te 1 ja 3 alusel; 6) kuna vastustaja on 19.

augusti

1. a korraldusega nr 649 tunnistanud
2. mai
3. a korralduse nr 337 p 3.2 kehtetuks, ei saa viimati nimetatud korraldust enam tühistada (HKMS § 152 lg 1 p 4); 7) kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulu 1080 euro väljamõistmist. Kaebaja ja Eesti Energia AS-i vahel on sõlmitud käsundusleping ja kaebajal on tekkinud kulude kandmise kohustus. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 1042,50 eurot. 5

§ 155lg-t 4.

Lisaks

§ 155

lg-tele 1 ja 4 viitas vastustaja korralduste õiguslike alustena KAHOS § 39 lg-le 6 ja § 40 lg-le 5. Kuna sundvalduse tasu määramisel tugineti KAHOS § 40 lg-le 5, ei pidanud kulud olema kantud.

§ 155

lg-d 1 ja 4 olid abinormid ning need ei keela võtta arvesse tulevikus tekkivaid kulusid; 2) sundvalduse seadmisest ja tehnovõrgu talumisest põhjustatud piirangud tekitavad vastustajale täiendava kulu (tehniliste tingimuste taotlemine, projektide ja tööde teostamise kooskõlastamine vastavalt kaebaja hinnakirjale, ehitusjärelevalve). Viimati nimetatud kulud ei pea olema kantud. Vastupidine tõlgendus tooks kaasa ebamõistlikult suure halduskoormuse. Seejuures pole võimalik alati välja tuua seda, et kulu on tekkinud just tehnovõrgu talumisest; 3) vastustajal ei ole võimalik ilma kaebaja nõusolekuta kinnistul omandiõigust teostada (ehitusseadustik (EhS) § 70). Sellise piirangu talumine ilma talumistasuta pole põhjendatud. Eesmärk on korvata omandiõiguse kaotust. Omandiõiguse kaotus on ka täiendavate kulude kandmine.

§ 155

lg-d 1 ja 3 ei võimalda talumistasu seada selliselt, et arvestataks tehnovõrgu olemasolust tulenevaid perioodilisi kulutusi. Vastustaja võttis talumistasu määramisel aluseks seega

§ 155

lg-s 4 sätestatud põhimõtte ja KAHOS § 39 lg-s 6 sätestatud põhimõtte hüvitada varaline kahju; 4) kui kulude kasv on ettenähtav ja objektiivselt ennustatav, ei ole

§ 155

lg-ga 4 vastuolus see, kui kulude tekkimine ja nende hüvitamine nähakse ette sundvalduse seadmise otsuses perioodilise tasuna; 5) eksliku õigusliku aluse kasutamine ei anna alust korraldusi kehtetuks tunnistada. Halduskohus nõustus korralduste põhjendustega. Halduskohus jättis hindamata selle, et KAHOS § 40 lg 5 lubab tasu määrata. Halduskohus jaatas seda, et vastustaja saaks tasu määrata

§ 155lg-te 1 ja 3 alusel.

Praegusel juhul ei saanud kaebaja õigest õiguslikust alusest teada alles kohtumenetluses, vaid sellele on viidatud juba haldusmenetluses. 7. Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ning halduskohtu otsuse põhjendava osa muutmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) pooled ei saavutanud sundvalduse seadmisel talumistasu osas kokkulepet (KAHOS § 40 lg 5). Sundvalduse tasu suurus ei tohi sellises olukorras ületada samadel tingimustel tehnovõrgu või –rajatise vahetut seadusjärgset talumistasu; 2) asjakohane ei ole vastustaja väide, mille kohaselt KAHOS § 40 lg 5 ei tee viidet

§ 155lg-le 4.

Vastustaja määras talumistasu

§ 155lg 4 alusel ja esitas selle kohta ka põhjendused.

Vastustaja ei ole tasu määranud KAHOS § 40 lg 5 alusel; 3) vastustaja loobus talumistasu kohaldamisest

§ 155lg-te 1 ja 3 alusel (vt vastustaja 29.

juuni 2020. a vastus, p 16). Seega tuli KAHOS § 40 lg 5 alusel hinnata üksnes

§ 155

lg-t 4; 4) halduskohtu seisukoht on õige, et

§ 155lg 4 alusel saab nõuda üksnes kantud kulusid.

Sellega kaasnev väidetav halduskoormus ei ole ebaproportsionaalne; 5) halduskohus märkis, et tehniliste tingimuste, projektide ja tööde teostamise kooskõlastamise, ehitusjärelevalve kulud kuuluvad hüvitamisele. Samuti kuuluvad hüvitamisele täiendavad tööja ehitusvahendite kulud. Samas jättis halduskohus tähelepanuta majandus- ja taristuministri 25. juuni 2015. a määruse nr 73 „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemis korda ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“. Määruse § 6 lg 1 sätestab, et kui kaitsevööndis 6

§ 155lg 4 alusel tagasinõude õigus, ei omaks määruse § 6 lg 1 sisu.

Kaebaja poole pöörduvad projekteerijad ja ehitajad, kes ei täpsusta, kas pöördutakse maaomaniku või muu huvitatud isiku nimel. Kaebaja toimingud on vajalikud selleks, et tagatud oleks tehnovõrgu ohutus. Näiteks tuleb ette näidata kaabli tegelik asukoht. Kaebaja hinnakiri ei sisalda ehitusjärelevalve tasu. Tehniliste tingimuste väljastamine pole kohustuslik, kui võrku pole vaja ümber tõsta; 6) seadusandja eesmärgiks ei olnud hüvitada maaomanike neid kulusid, mis kaasnevad kaitsevööndis ehitamisega. Kui kaebaja peaks kõik need kulud hüvitama, tooks see tarbijatele kaasa vähemalt võrgutasude mitmekordistumise; 7)

§ 155

lg-s 4 sätestatud kulu all on silmas peetud maaomaniku neid hoolduskulusid, mida ta peab kandma, et maa oleks korras, kuid ise ta maad tehnovõrgu tõttu kasutada ei saa. Eesmärgiks ei ole kõikide võimalike kulude hüvitamine. Halduskohus tõlgendas Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsust asjas nr 3-2-1-87-14 valesti. Vastustaja kinnistute sihtotstarbeline kasutamine ei ole takistatud, omandiõiguse piirang seisneb üksnes kaasnevates kuludes. Võrguettevõtjad ei ole täna ehitustegevusega ega kaitsevööndis tegutsemisega seotud muude kulude hüvitist võrguettevõtja tegevuskulusse arvestanud. Selle tõttu tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi muuta; 8) halduskohus pole otsuse p-s 15 leidnud, et kulutuste hüvitamine on põhjendatud

§ 155

lg-te 1 ja 3 alusel.

§ 155

lg-te 1 ja 3 alusel tuleb põhjendada koefitsiendist kõrvale kaldumist.

§ 155lg 4 alusel tuleb põhjendada kulutuse vältimatust kinnisasja omanikule.

Normide kohaldamise eeldused on erinevad. Vastustaja eksis nii õigusliku aluse valikul kui ka põhjendustega.

§ 155lg-te 1 ja 3 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja on õigesti enda kinnistutele sundvalduse seadmise otsustamisel kohustanud kaebajat iga kinnistu kohta tasuma maakasutusõiguse eest esimesed 10 aastat igal aastal 5 eurot ning kui pärast 10 aasta möödumist ei lepita tasu osas kokku, on vastustajal õigus määrata uus tasumäär. Tegemist on seega perioodilise sundvalduse tasuga.
2. Vastustaja viitas vaidlusaluste korralduste andmisel tasu suuruse kehtestamise otsustamisel KAHOS § 40 lg-le 5 ning

§ 155lg-tele 1 ja 4.

9.1. Vastustaja oli seisukohal, et KAHOS § 40 lg 5 ei välista ühekordse tasu maksmist, vaid reguleerib perioodilise tasu maksmist. Vastustaja lisas, et

§ 155

lg-tes 2 ja 3 ning seaduse lisas sätestatud talumistasu suuruse määramise koefitsiendid on eelduslikud, millest võib põhjendatud juhul kõrvale kalduda ja näha perioodilise tasu ette ka siis, kui

seda ette ei näe. Omavalitsusel on kohustus arendada teedevõrku ning see toob kaasa täiendavad kulud

§ 155lg 4 mõttes.

9.2. Täiendavate kuludena käsitas vastustaja järgmisi kulusid: 1) tee-ehitustööde teostamise ja kaebaja seatud ehitusnõuete täitmisega kaasnevad töö- ja ehitusvahendite kulu, s.o tee remontimisel, katendi ehitusel, vee-, kanalisatsiooni- ja teiste trasside, mänguväljakute jm objektide rajamisel tuleb taotleda kaebajalt tehnilisi tingimusi, kooskõlastada projektid ja maksta selle eest tasu. Seeläbi kallinevad tee-ehitustööde projektid; 2) valla maaüksuste ja neid 7

§ 155

lg 1 sätestab, et talumistasu suurus aastas on 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega. Kitsenduse sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid on sätestatud

lisas (

§ 155

lg 2 esimene lause).

lisa kohaselt on tehnovõrgu rajatisest tuleneva sisulise ulatuse koefitsient transpordimaa puhul 0. Lisaks

§ 155

lg-s 1 sätestatud suurusega tasule on kinnisasja omanikul õigus nõuda talumistasuna selliste kantud kulude hüvitamist, mille kandmine on koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks kolmandik talumistasust (

§ 155lg 4).

Talumistasu ei ole õigus nõuda riigil kinnisasja omanikuna ega tehnovõrgu rajatise selle osa talumise eest, mis on vajalik ainult samal kinnisasjal teenuse tarbimiseks (

§ 155lg 6).

Talumistasu ei maksta, kui selle suurus ühe kinnisasja kohta on alla ühe euro (

§ 155lg 7).

11. Kui sundvaldus on seatud tehnovõrgu või –rajatise talumiseks, tuleneb kokkuleppe puudumise korral KAHOS § 40 lg 5 teisest lausest õigus määrata sundvalduse tasu. Viimati viidatud norm sätestab ka sundvalduse tasu suuruse arvestamise aluse, mille kohaselt ei tohi tasu suurus ületada samadel tingimustel tehnovõrgu või –rajatise vahetu seadusjärgse talumiskohustuse eest makstavat tasu. Tehnovõrgu või –rajatise seadusjärgse talumiskohustuse eest makstava tasunõude arvestamise õiguslik alus on sätestatud

§ 155lg-tes 1 ja 4.

KAHOS § 40 lg 5 teine lause on seega ka viitenorm

§ 155lg-tele 1 ja 4 (vt ka Riigikogu XIII koosseisu 598 SE seletuskiri, lk 40).

KAHOS § 40 lg 5 teises lauses kasutatav lauseosa „samadel tingimustel“ tähendab, et KAHOS § 40 lg 5 alusel määratav sundvalduse tasu ei tohi olla kõrgem kui

§-s 155 sätestatud talumistasu. Kui

§ 155

lg-te 1 ja 4 alusel ei saa talumistasu määrata, ei saa ka sundvalduse tasu määrata. 12.

§ 155lg 1 kohaselt oleks praegusel juhul talumistasu suurus aastas 0 eurot.

Maa maksustamishind tuleks korrutada ruumilise ulatuse koefitsiendi ja

lisas sätestatud sisulise ulatuse koefitsiendiga (transpordimaa puhul on see 0). 12.1. Vaidlustatud korraldused ei võimalda järeldada, et KAHOS § 40 lg-s 5 sätestatud sundvalduse tasu suurus oleks arvutatud

§ 155lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või –rajatise talumistasu suuruse alusel.

Korraldustes puuduvad arvutuskäigud, millest nähtuks vaidlusaluste kinnistute maa maksustamishind, ruumiline koefitsient ja sisulise ulatuse koefitsient ning nende korrutiste tulemusena saadud talumistasu suurus. 8

§ 155

lg-st 3 võib järeldada, et seadusandja tahteks oli kehtestada

lisas kitsenduse sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 405 SE) seletuskirja (seletuskiri) lk 1 kohaselt tähendab kitsenduse eeldusliku ulatuse koefitsient seda, et konkreetse olukorra asjaolusid arvestades saab koefitsiendist kõrvale kalduda ja seeläbi tagatakse regulatsiooni piisav paindlikkus erinevate olukordade tarvis. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda vaidlustatud korraldused järeldada ka seda, et vastustaja oleks asunud muutma seaduses sätestatud transpordimaa eelduslikku koefitsienti 0. Esmalt ei võimalda vaidlustatud korraldused järeldada, et vastustaja oleks konkreetse kinnistu põhist talumistasu suurust arvutanud

§ 155lg 1 alusel.

Vaidlustatud korraldused ei sisalda kitsenduse eeldusliku ulatuse suurendatud protsendimäära. Samuti ei sisalda korraldused põhjendusi ega kaalutlusi selle kohta, miks tuleks

lisas sätestatud kitsenduse ulatuse eelduslikku koefitsienti 0 suurendada, puudub ka suurendatud koefitsient. Sellest tulenevalt ei ole vastustaja kasutanud ka

§ 155

lg-s 1 toodud valemit ning selle alusel arvutanud suurendatud kitsenduse eeldusliku ulatuse koefitsiendi alusel talumistasu suurust. 13. Isegi juhul, kui vastustaja kavatses

lisas märgitud transpordimaa kitsenduse eeldusliku ulatuse koefitsienti 0 suurendada, ei oleks see praegusel juhul korralduses märgitud alustel õiguslikult lubatav. 13.1.

§ 155

lg 1 mõtteks on hüvitada maaomaniku vältimatud kulud (nt maamaks, kinnisasja hooldamise kulud), samuti sisaldab see hüvitist saamata jäänud tulu eest (seletuskiri, lk 19; vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-2-1-87-14, p 33). Seega annaks koefitsiendi suurendamiseks alust asjaolu, kui kitsenduse tõttu ei saaks maad sihipäraselt kasutada või kui kitsendusest tingituna jääks maa omanik tulust ilma. 13.
3. Erinevalt riigist, ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse puhul selgesõnaliselt välistatud talumistasu nõudmine (vt

§ 155lg 6 p 1).

Vaidlusalused tehnorajatised on ehitatud avalikes, mitte üksnes erahuvides, kuna nende kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laienevad ELTS § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud võrguteenuse osutamise ja võrgu arendamise kohustus (AÕS § 1581 lg 1; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-2-1-87-14, p 22). Üldise põhimõtte kohaselt on talumistasu mõtteks maksta hüvitist kinnisasja omanikule tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustuse eest ja saada seeläbi oma põhiõiguse piiramise eest kohast hüvitist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 54; tsiviilkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-2-1-87-14, p 30). Õiglane hüvitis tuleb ette näha osas, milles üksikisiku omandipõhiõigust riivatakse rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides, ning eesmärgiks on vältida olukorda, kus üksikisik peaks kandma suuremaid kulusid kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49). Kohaliku omavalitsuse üksus täidab transpordimaal avalikult kasutatava tee ehitamise ja selle käigus hoidmisega avalikku ülesannet ning ta ei muutu põhiõiguste adressaadist põhiõiguste kandjaks (põhiseadus (PS) § 14). Kohaliku omavalitsuse üksus ei saa seega üldjuhul õigustada koefitsiendi suurendamist tema omandipõhiõiguse kitsenduse argumendiga. 13.
9. Kuigi sundvalduse tasu võimaluse puudumine võib teatud olukordades riivata kohaliku omavalitsuse PS §-ga 154 kaitstavat enesekorraldusõigust, ei tingiks ka viidatud asjaolu hüvitise määramist, sh põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Transpordimaa 9

§ 155

lg 4 alusel on kinnisasja omanikul õigus nõuda talumistasuna selliste kantud kulude hüvitamist, mille kandmine on koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks kolmandik talumistasust.

§ 155

lg 4 kohaldamise eelduseks on, et koormatud kinnisasja omanik on tehnovõrgust tingituna pidanud kandma täiendava vältimatu kulu, mis on suurem kui üks kolmandik talumistasust. Vaidlust pole asjaolu üle, et vastustaja pole tõendanud, et ta oleks kandnud tehnovõrgust tingituna täiendava vältimatu kulu. Selliseks kuluks ei ole haldamis- ja administreerimiskulu, kuna vastustaja peab seda kandma juba oma seadusest tulenevate põhiülesannete täitmise tarvis. Vastustaja pole tõendanud, et üksnes kinnistu koormamise tõttu pidi ta võtma tööle uue ametniku, kes üksnes selle vaidlusaluse küsimusega tegeleks. Tulevikus tee-ehitusega kaasnevaid võimalikke abstraktseid suuremaid kulusid ei saa käsitada kantud täiendava vältimatu kuluna

§ 155lg 4 mõttes.

Sellest tulenevalt ei saa iga-aastast sundvalduse tasu 5 eurot nõuda ka KAHOS § 40 lg 5 teise lause ja

§ 155 lg 4 alusel.

Kuna viimati nimetatud kulude kandmine pole tõendatud, pole põhjust analüüsida seda, kas kohaliku omavalitsuse üksuse sellist kulu saaks üldse

§ 155lg 4 kontekstis arvesse võtta.

Kui sellised väidetavad kulud peaksid tekkima ja olema tõendatud, mida ei saaks tulenevalt kohaliku omavalitsuse üksuse spetsiifikast

§ 155

lg 4 kohaselt arvesse võtta (vt ka käesolev otsus, p 13), kuid sellega riivataks ülemääraselt kohaliku omavalitsuse PS §-s 154 sätestatud enesekorralduse õigust, võib see anda alust kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. 15. Vaidlustatud korraldused ei luba järeldada, et vastustaja oleks määranud ühekordse hüvitise KAHOS § 40 lg 5 kolmanda lause ja § 39 lg 6 alusel. Vastustaja ei määranud ühekordset hüvitist, vaid perioodilised maksed. Vastustaja pole tõendanud 5 euro määramist kui hüvitist varalise kahju (s.o otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu) eest. 10

§ 155

lg 4 mõttes vastustaja hüvitatavateks kuludeks tehnovõrgust tingitud tee ehitamise projektide kallinemist (s.o tehnilised tingimused, kooskõlastamised, ehitusjärelevalve, töö- ja ehitusvahendid). Kas kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus selliseid kulusid

§ § 155 lg 4 alusel nõuda, tuleb hinnata siis, kui need kulud on kantud ja vastustaja nõuab kaebajalt nende hüvitamist.

1. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud (s.o õigusabikulu ja riigilõivu) 1042,50 eurot. Halduskohus märkis, et kaebaja ja Eesti Energia AS-i vahel oli tekkinud sõlmitud käsunduslepingust kulude kandmise kohustus, mille kohaselt tuli kaebajal Eesti Energia AS-le maksta õigusabi teenuse eest, kui kaebuse rahuldatakse (nn tulemus- või edukustasu). Kaebaja taotleb ringkonnakohtus vastustajalt menetluskulu 900 euro väljamõistmist. Õigusabi tasu ilma käibemaksuta on 150 eurot/h. Õigusabi osutati järgmiselt: 1) halduskohtu otsusega tutvumine (0,25 tundi), apellatsioonkaebusega tutvumine (0,75 tundi), vastuse koostamine (3 tundi), kohtuistungiks ettevalmistamine (1 tund). Samuti taotleb kaebaja kohtuistungil osalemise kulu hüvitamist vastavalt kohtuistungi kestvusele. Kohtuistungi sisuline osa algas 13.04 ja lõppes 14.
2. Kaebaja taotleb õigusabikulude hüvitamist ilma käibemaksuta ning kulude kandmise kohustust tõendab ta käsunduslepinguga. Ringkonnakohus jääb varasema praktika juurde, mille kohaselt on menetluskulude väljamõistmisel HKMS-i kohaselt õiguslikult lubatav, kui Elektrilevi OÜ tellib käsunduslepingu alusel õigusabiteenust Eesti Energia AS-lt (vt Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-16-2460, p 20;
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-19-1376, p 18). Samas on ringkonnakohus seisukohal, et praegusel juhul ei ole kaebaja ja Eesti Energia AS-i vahel sõlmitud käsundusleping piisav, et tõendada kulude kandmise kohustuse tekkimist. Praegune vaidlus on sarnane kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamisega, milles menetlusosalise lepinguline esindaja on saanud tavapärast kuupõhist töötasu teiselt äriühingult, mitte nn projektipõhist tasu nt käsunduslepingu alusel igas kohtuasjas esindustoimingute tegemise eest. Sellises olukorras ei saa HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 alusel mõista menetlusosalise kasuks välja menetluskulusid, mille kandmise kohustus ei ole tõendatud arve esitamisega (vt analoogia korras Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
7. veebruari
8. a määrus asjas nr 3-2-1-17315, p 14). Kuna kaebaja pole kohtutele arveid esitanud, jäävad kaebaja õigusabikulud tema enda kanda, v.a halduskohtus tasutud riigilõiv 60 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jäi põhiosas rahuldamata, jääb vastustaja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11