Obsah (9)

§ 162§ 637§ 445§ 174§ 405§ 442§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Neve Uudelt ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 18. august 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-116737 Koh

) § 445 lg 1 mõttes. Taotlus ei ole põhjendatud. Kohtuotsuse täitmise ajatamine enam kui aasta pikkusele perioodile on ebamõistlik. Hagejal on õigus oma nõude rahuldamisele mõistliku aja jooksul ning kostja esile toodud asjaolude põhjal ei saa teha järeldust, et kostja huvid kaaluvad hageja vastava õiguse üles. 7.5. Menetluskulud jäävad

§ 162lg 1 ja § 168 lg 4 alusel kostja kanda.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude (riigilõivu) hüvitise 250 eurot ning vastavalt hageja taotlusele viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse viivise väljamõistmise, otsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotluse rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta viivised välja mõistmata või vähendada viivise määra 7% või arvestada viivist ainult põhivõlalt 600 eurot ning jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on viivis valesti arvutatud ja viivise määr liiga kõrge. Kostjal on raskusi tööde hankimisega ja koroonapiirangute tõttu palju peatatud või lõpetatud töövõtulepinguid. Kuigi on raske tõestada, miks keegi lepingu peatas või lõpetas, on selge, et
2. a ei olnud Eesti majanduses kerge aasta. Menetluskulud tuleks jätta menetlusosaliste enda kanda. Kostja on näidanud üles head tahet tasuda arve osamaksetena pikema perioodi vältel ning seda näitab asjaolu, et põhivõlg on kahanenud 600 euroni. Kostja ei soovinud kohtumenetlust ja hageja keeldus kompromissidest. Kostjal on tahe võlga tasuda, kuid tal ei ole selleks võimalusi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus 4 2-20-116737 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 10. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
3. Praegusel juhul ei nõustu kostja maakohtu otsusega viiviste väljamõistmise, otsuse täitmise korra kindlaksmääramata jätmise, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Põhivõlast osalise loobumise ja põhivõla väljamõistmise osas ei ole kostja maakohtu otsust vaidlustanud. 11.
4. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esitanud apellatsioonkaebuses selliseid väiteid, mis annaksid alust tühistada maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise. Kuigi kostja väitel on maakohus viivised valesti arvutanud, ei ole kostja täpsustanud, milles maakohtu eksimus täpsemalt seisneb. Samuti ei ole kostja maakohtu menetluses esitanud hageja viivisearvutustele ühtki vastuväidet. Arvestades seda, et nii hageja kui ka maakohus lähtusid viivist arvutades tasumata põhivõla suurusest vastaval ajavahemikul, võttes viivist arvutades arvesse ka kostja põhivõla katteks tasutud summasid, ning juhindusid kliendilepingus kokku lepitud viivisemäärast, ei ole kolleegiumil alust järeldada, et viivist oleks valesti arvutatud. Seda, et maakohtu otsuses oleks mõni arvutusviga, ei ole kostja esile toonud. Kuigi kostja väitel on viivisemäär liiga kõrge, ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et viivisemäära kokkulepe võiks olla vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 tähenduses või kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu VÕS § 42 järgi tühine. Poolte lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,1% tasumata põhivõlalt päevas on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul praktikas tavapärane ega anna alust pidada vastavat kokkulepet tühiseks. Ka Riigikohus on möönnud, et majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu osaks saanud tüüptingimusega määratud viivisemäära 0,2% päevas ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks (vt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-2-1-5-13, p 49). Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust pidada viivisenõuet tervikuna ebamõistlikult suureks, sest hageja on viivisenõuet piiranud algse põhivõla suurusega. Kostja esiletoodud asjaolud ei anna alust ka viivist VÕS § 113 lg 8 alusel koosmõjus §-ga 162 vähendada, sest kostja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et viivis on ebamõistlikult suur. Samuti ei ole toonud kostja esile asjaolusid, mis annaksid alust viivist vähendada. Kuigi kostja väitel on tal koroonakriisi ja -piirangute tõttu majanduslikud raskused, mis on takistanud tal võlga kogu ulatuses tasuda, ei ole kostja toonud esile konkreetseid asjaolusid, millest kohus seda järeldada saaks. Arvestades asjaolu, et hageja esitas kostjale põhivõla tasumiseks arve juba
7. septembril 2019 tasumistähtajaga
8. oktoobril 2019, kuid Covid-19 piirangud kehtestati Eestis alles
9. aasta märtsis, ei saanud kostjal jääda arve õigel ajal tasumata väidetud piirangute tõttu. Samuti ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et just piirangute kehtestamise tõttu tekkisid tal hiljem makseraskused. 5 2-20-116737 11.
10. Kostja apellatsioonkaebuse väiteid arvestades ei oleks ringkonnakohtul alust tühistada maakohtu otsust ka osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse määrata kohtuotsuse täitmise kord kindlaks selliselt, et kostja tasub võla osamaksetena.

§ 445

lg 1 alusel saab täitmist ajatada erandlikel asjaoludel ja ajatamise aluseks olevad asjalud peab esile tooma ja tõendama taotluse esitaja. Praegusel juhul ei ole kostja toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid temalt välja mõistetud summade täitmist ajatada. Kostjal tekkis võlg juba

1. aasta oktoobris ja hagejal on õigustatud huvi selle täitmise vastu mõistliku aja jooksul. 11.
2. Kuna ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu otsust tühistada, ei oleks ringkonnakohtul alust tühistada maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Arvestades seda, et hageja loobus osaliselt hagist seetõttu, et kostja tegi pärast hagi rahuldamist põhinõude katteks mitmeid makseid, ja maakohus rahuldas hagi, tuleb kohtul menetluskulude jaotamisel juhinduda

§ 162lg-st 1 ja § 168 lg-st 4 ja jätta kulud kostja kanda.

Menetluskulud saaks jaotada kostja soovitud viisil juhul, kui oleksid täidetud

§ 162

lg-s 4 sätestatud eeldused, s.o hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja ei ole aga selliseid asjaolusid esile toonud. Kostja üldsõnalised väited koroonakriisi ja majandusraskuste kohta ei anna selleks alust. 11.4. Arvestades menetluskulude jaotust ja asjaolu, et hagejale hüvitatav menetluskulu on üksnes hagilt tasutud riigilõiv 250 eurot, ei saaks ringkonnakohus maakohtu otsust tühistada ka osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 250 eurot. Kohus määrab

§ 174

lg 1 järgi hüvitatavate menetluskululude rahalise suuruse kindlaks vastavalt sellele, millises ulatuses on kulud olnud põhjendatud ja vajalikud. Kolleegiumi hinnangul ei saa riigilõivuseaduses sätestatud määras tasutud riigilõivu pidada põhjendamatuks ega ebavajalikuks kuluks ja see tuleb igal juhul hüvitada. 12. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades hageja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

13. Ringkonnakohus lisab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest saaks täiendavalt keelduda ka

§ 637lg 21 alusel.

Nimelt, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 I lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Kuna hageja põhinõue ei ületa 2000 eurot ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses

§ 442lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks.

Tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti 6 2-20-116737 kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. 14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi apellandi kanda.

Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (50 eurot). Kolleegium märgib, et kuigi apellant ei ole apellatsioonkaebuselt seaduses sätestatud ulatuses riigilõivu tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil täiendavalt riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (

§ 637

lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

15. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Neve Uudelt, Gea Lepik 7