Obsah (15)

§ 238 § 175 § 180 § 339 § 338 § 321 § 342 § 234 § 2861 § 233 § 7 § 60 § 74 § 337 § 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-2344 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ivi Ke

§ 238lg 2 kohaselt vähendas kohus karistust 1/3 võrra ja mõistis Martin Vaigu karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust 23.09.2020.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 2 aasta 9 kuu vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 4 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistuse kandmise alguseks 23.01.2021.a. 4.

§ 175

, § 179, § 180 alusel mõistis kohus Martin Vaigult riigituludesse: pool sundrahast, s.o 438 eurot; kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside kulud ½ ulatuses, s.o summas 765 eurot; kaitsjatasud ½ ulatuses, s.o summas 521,40 eurot. Kohus määras tasuda kriminaalmenetluse kulud kogusummas 1724,40 eurot 12 kuu jooksul.

§ 180

lg 3 alusel jättis maakohus riigi kanda ülejäänud osa menetluskuludest: pool sundrahast, s.o 438 eurot; kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside kulud ½ ulatuses, s.o summas 765 eurot, ja kaitsjatasud ½ ulatuses, s.o summas 521,40 eurot. Kaitsja apellatsioon 4. Kaitsja Leelo Viil esitas 14.05.2021 kohtuotsusele apellatsiooni, taotledes

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 2 ja 4; 340 lg 2 p 2; 180 lg 3 ja 185 lg 1 juhindudes, et ringkonnakohus tühistaks Harju Maakohtu otsuse Martin Vaigu süüditunnistamise osas KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja teeks uue otsuse, millega mõistaks Martin Vaik selles kuriteos õigeks; mõistaks Martin Vaigule KarS § 274 lg 1 järgi kergema karistuse ja jätaks menetluskulud osaliselt riigi kanda ja apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 2

Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu
aprilli
a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt, teinud neist ebaõigeid järeldusi ning andnud väära õigusliku hinnangu, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on mitmed süüdistatava väited ja tuvastatud olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
Kaitsja leiab, et kohtuistungil uuritud tõendite kogum ei kinnita Martin Vaigu süüd temale inkrimineeritava kehalise väärkohtlemise toimepanemises ja ta tuleb õigeks mõista KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. Martin Vaik andis 13.04.2021.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta kell 17.30 võttis 60 mg X ja seejärel kell 18.00 teatas GG, et soovib kolida sotsiaalkorterisse seoses probleemidega Martin Vaigu emaga. G-l on alkoholisõltuvus ning ta on konfliktne. Martin Vaik ei saanud aru, mida G tahab. G läks teise tuppa ja väitis, et Martin Vaik on teda tõuganud ja ta kutsub politsei. Tema kulm ja GG kulm puutusid kokku kogemata telefoni pärast tekkinud rüseluse pärast. Martin Vaik kutsus politsei ja selgitas, et pidi politseile midagi ütlema, et saada G-le abi, et politsei kohale tuleks. Tema ei näinud ühtegi vigastust enne, kui G ukse peal kulmu näitas. Käesoleval juhul on süüdistatava ütlused toimunu kirjeldamises usaldusväärsed ja riimuvad teiste kogutud tõenditega, sh suures osas kannatanu ütlustega ja kirjalikes tõendites fikseerituga. Kohus on otsuses märkinud, et kannatanu vigastused on sedastatud isiku läbivaatusprotokollis ja kiirabikaardis. Ka Martin Vaigul esinesid vigastused pea (lauba) piirkonnas. Seega on käesolevas asjas ümberlükkamatult tõendatud, et kannatanule tekkisid vigastused seetõttu, et süüdistatava ja kannatanu pead puutusid kokku, nagu ka Martin Vaik on selgitanud. Kuivõrd kannatanule ei põhjustatud vigastusi käega, jalaga, mingi esemega vms, võib asuda seisukohale, et tegemist võis olla ettevaatamatusega. Teise isiku tahtlik vigastamine või valu põhjustamine pealöögiga ei ole ilmselgelt tavapärane. GG ühel korral rusikaga õlga löömises ei ole Martin Vaigu ütlused muude tõenditega ümber lükatud. KarS eriosas ei sisaldu ettevaatamatusest toimepandud süüteo koosseisu, millele Martin Vaigu tegu võiks vastata. KarS §-s 121 ettenähtud kehalise väärkohtlemise puhul on nõutav tahtlus ning ettevaatamatusest toimepandud kehaline väärkohtlemine ei ole kuritegu. Seega tuleks Martin Vaik KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks mõista.
Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Karistuse mõistmisel pole maakohus järginud otsuse põhistamise nõuet, mis on käsitatav

§ 339lg 2 rikkumisena.

Maakohus on andnud ebaõige hinnangu Martin Vaigu süü suurusele ja jätnud arvestamata tõenditest nähtuvad ja Martin Vaigu poolt esiletoodud asjaolud, mis on olulised karistuse mõistmisel. Maakohus leidis põhjendamatult, et käesoleval juhul ei esine puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd süüdistatav on avaldanud kahetsust 22.11.2020.a toimepandu osas kohtueelses menetluses ja kohtus ning andis põhjalikke ütlusi.

Käesoleval juhul on karistuse mõistmisel eriti oluline Martin Vaigu isik, samuti eripreventiivsed kaalutlused. Martin Vaik põeb mitmeid raskeid haigusi, kohtule on esitatud sellekohased ekspertiisiaktid ja meditsiinidokumendid, mida on kohtuistungitel uuritud. Käesoleval ajal on vanglatingimustes Martin Vaigu tervislik seisund halvenenud. Süüdistatava puuet, tervist ja senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust. Martin Vaigul on korduvalt diagnoositud XXX, mis algasid juba varases nooruses. Tal on diagnoositud ka püsikululist XXX, mis väljendub XXX. Käesolevas kriminaalasjas 15.02.2021.a SA PERH Psühhiaatriakliinikus teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 7.-3/110 nähtuvalt on XXX kroonilise kuluga pidevat ravi vajav XXX. Kuigi eksperdid asusid seisukohale, et Martin Vaik on süüdiv, tal on sõltuvus XXX ja XXX, kuid see ei takista ega piira tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, tuleks karistuse mõistmisel igal juhul arvestada süüdistatava XXX ja XXX (mis on reeglina halva prognoosiga raske XXX) 3 tuleneva eripäraga. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust, eelkõige on oluline tõhus ravi. Käesoleval juhul on süüteo asjaolud, süüdistatava tervislik seisund ja tema XXX-ga seonduvad motiivid kahtlemata erandlikud ja Martin Vaigu süüditunnistamisel oleks maakohus pidanud sellest tulenevalt tema karistuse kergendamise võimalusi kaaluma.
Eeltoodud isikulisi asjaolusid arvestades ei ole ilmselt karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada ranget karistust. Lähtuvalt ultima ratio põhimõttest on vangistus tulenevalt selle karistusliigi isiku põhiõiguseid enim piiravast iseloomust viimaseks vahendiks õigusrikkumistele reageerimisel. Tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada ainult lähtuvalt asjaolust, et Martin Vaik on kuriteo toime pannud karistuse kandmise ajal. Kergem karistus KarS § 74 ja 75 kohaldamisega on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.
Käesolevas asjas on võimalik

180 lg 3 alusel kaaluda menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Martin Vaigul puudub vara ja piisav sissetulek toimetulekuks ning tema puuet ja tervislikku seisundit arvestades ei ole ka alust eeldada sissetulekute suurenemist. 11. Kaitsja leiab kokkuvõttes, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtu järeldused käesolevas kriminaalasjas ei vasta olemasolevatele tõenditele ja tuvastatud asjaoludele. Asjas kohtus uuritud tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda Martin Vaigu süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. Maakohtu otsuse põhjendused ei ole veenvad. Põhjenduste ja analüüsi puudumine kohtuotsustes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Samuti ei saa nõustuda, et Martin Vaigu suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk üksnes reaalse vangistusega ning ei ole võimalik kohaldada karistusest osaliselt tingimisi vabastamist. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus vastav Martin Vaigu süü suurusele ning tema isikule ning ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

§ 338

p 4 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

Kaitsja esitas ka taotluse riigi õigusabi kulude määratlemiseks ja hüvitamiseks. Süüdistatava apellatsioon ja muud pöördumised
Süüdistatav Martin Vaik on esitanud Tallinna Ringkonnakohtule terve rea erinevalt pealkirjastatud käsikirjalisi pöördumisi, millest esimest (pealkirjastatud „Austatud Ringkonnakohus. Määruskaebus“, allkirjastatud 30.04.2021, laekunud ringkonnakohtusse 04.05.2021, 7 lehte peamiselt kahepoolset teksti) käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebusena. Ringkonnakohus käsitleb käesolevas otsuses lihtsuse ja jälgitavuse huvides süüdistatava järgnevat erinevalt pealkirjastatud korrespondentsi süüdistatava apellatsioonkaebuse lisadena, sõltumata sellest, kas kirjad laekusid enne või pärast ringkonnakohtu 28.05.2021.a tehtud määrust, millega anti apellatsioonimenetluse pooltele muuhulgas õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, taandusi ja muid taotlusi kuni
juunini
Need lisad on järgmised: 1) 11.05.2021 allkirjastatud 1-leheline „Määruskaebus“ (laekus ringkonnakohtusse 12.05.2021); 2) 12.05.2021 allkirjastatud 2-leheline „Määruskaebus“ (laekus ringkonnakohtusse 12.05.2021); 3) kuupäevastamata, kuid laekus ringkonnakohtusse 12.05.2021 pealkirjaga „Ringkonnakohus“; 4) 13.05.2021 allkirjastatud ja laekunud „Juhtum“ (lisadega); 5) 17.05.2021 ringkonnakohtusse laekunud allkirjastamata kiri „Austatud Ringkonnakohus. Austatud Riigikohus. Määruskaebus“; 6) 14.05.2021 allkirjastatud ja 17.05.2021 laekunud „Ringkonnakohus. Riigikohus“; 7) 17.05.2021 allkirjastatud ja 20.05.2021 laekunud „Taotlus“; 8) 01.06.2021 allkirjastatud ja 02.06.2021 laekunud “Riigikohtule määruskaebus Leelo Viil vahendusel“ (lisaga); 9) 02.06.2021 allkirjastatud ja laekunud „Kokkuvõte-resolutsioon“/“Austatud Ringkonnakohus. Taotlus“; 10) 03.06.2021 4 allkirjastatud ja laekunud „Ettepanek, taotlus/Resolutsioon-kokkuvõte“; 11) 03.06.2021 alkirjastatud ja laekunud „Taotlus/kokkuvõte“, 12) 03.06.2021 allkirjastatud ja 04.06.2021 laekunud „Taotlus“ ja „Taotlus/Ettepanek/Resolutsioon“ (lisadega); 13) 10.06.2021 allkirjastatud ja 11.06.2021 laekunud „Taotlus/avaldus“ ja „Avaldus“ ning 14) 12.06.2021 allkirjastatud ja 14.06.2021 laekunud 5 kirja („Taotlus“, „Avaldus“, „Taotlus“, Apellatsioon“ ja „Taotlus“).
Martin Vaigu apellatsioonkaebusest on võimalik eristada alljärgnevaid mõõdukalt konkreetseid taotlusi ja seisukohti, mida ta on varieerinud hilisemates kirjades, mida ringkonnakohus ülal markeeris apellatsiooni lisadena. Allpool on viidatud lisale, kui seal on märgitud midagi, mis eristub apellatsiooni tekstist; sisuliselt analoogsed väited ja taotlused on jäetud kordamata.
Süüdistatav leiab, et ta tuleks KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna süüdimõistev otsus rajati GG „vihahoos antud ebaadekvaatsetele ja reeglina valedele ütlustele“. GG on korduvalt soovinud neid ütlusi prokurörilt tagasi võtta ja tunnistanud, et karistust ei soovi, mida prokurör on varjanud. Ka märgib ta: „Kannatanu ütlused on sama ühetaolised kui minu ütlused algusest peale, kirjeldasin tõde ja ei õigustanud ennast. GG on avaldanud, et ta tegi avaldused vihahoos, et tema avaldused on ühetaolised 1 nädala jooksul, kuna ta soovis mind karistada, pärast seda ta muutis oma hoiakut ja on kolmel korral prokurör Sandra Kursi käest kriminaalasja üritanud tagasi võtta, samuti tunnistanud, et ei soovi karistust, mida Sandra Kurs on varjanud.“ Samuti toob ta esile, et politsei videokaamerast on näha, et mõlemad andsid tunnistusi, et emaga on probleeme olnud. Ka märgib ta: „Olen tunnistanud, et kokkupõrge leidis aset, kuid pole piisavalt fakte, ainult kannatanu vihahoos antud tunnistused, mida ta on 3X proovinud tagasi võtta. Minu käitumist juhtis tugev hirm, kuna tean oma õigusi ja piiranguid katseajal, seega kindlasti ei soovinud ma panna toime uut kuritegu, et vabadust kaotada. Pigem oli mul hirm, et GG helistabki politseisse ja lähen vangi. Tahtlikult ma teda ei vigastanud ja kohus pole pannud tähele ka minu ütluste järjepidevust.“ Ta kinnitab, et suhe GG-ga oli hea ja see akt pole sarnane 5 episoodi mustriga: „kuna naine provotseeris ja me mõlemad olime joonud.“ Ta toonitab ka, et väline teopilt näitab ettevaatamatust, aga mitte tahtlikku vigastamist. Ta rõhutab, et polnud ka sõnalist konflikti, ning GG ütlused, et „olen ähvardav ja ettearvamatu, ei pea paika, olen tugevalt distsiplineeritud inimene.“ Ta ei soovinud ühelgi viisil abikaasat kahjustada ja tekib küsimus, miks ta ise endale politsei kutsus. Samuti toob ta esile, et käesolevas asjas mängib suurt rolli ema YY, kes on agressiivne, manipulatiivne ja ennastõigustav. Samuti palub ta arvesse võtta, et kõikidel episoodidel on GG purjus 2 promilli, alati on tülitekitajaks alkoholijoobes GG mõnitav käitumine ja tema endise mehe pidevad telefonikõned. Apellatsiooni lisas 5 märgib ta: „Tegemist on tänapäeva psühholoogilise juhusliku pidevalt Eestis ja Soomes paarisuhetes toimunud sündmusega, kus naine mõistis meest valesti ja mees naist, naine oli vihane ja andis vihahoos tunnistuse. Naise pidev karakter on olnud korrata mitut valet, et ennast õigeks teha, nii on ta varjanud laste eest alkoholismi juba aastaid.“ Apellatsiooni lisas nr 9 märgib ta, et GG ütlused pole pragmaatiliselt verifitseeritavad, ta pole GG löönud, nende kulm ja otsaesine põrkasid telefoni rüseluses kokku.
Süüdistatav viitab ka puhtsüdamlikule kahetsusele: „Oleksin avaldanud ja avaldan puhtsüdamlikku kahetsust, et selline ebatavaline olukord GG ja minu vahel toimus, kuid jään oma väidete juurde ja taotlen õigeksmõistmist/…/ Käesolevaga tahan avaldada puhtsüdamlikku kahetsust GG ees sel korral tema väärkohtlemises, mille tingis alkoholi ületarbimine, kahetsen ja soovin, et neid õigusrikkumisi poleks aset leidnud, vaid midagi muud oleks joomisele piiri pannud.“ Ta palub „vähendada puhtsüdamliku kahetsusega ka esimest vanglakaristust, mida ei saanud jagada, kuna“ mõtles, et ta mõistetakse õigeks. Ta kinnitab, et avaldas kahetsust ka vanglas X toime pandud teo osas. Ka apellatsiooni lisas nr 5 märgib ta: „Minu puhtsüdamlik kahetsus, et GG-le valu ja pinget põhjustasin.“ Apellatsiooni lisas 8 märgib süüdistatav muuhulgas: „Minu teod ei ole tahtlikud – olen iga kord endale ise politsei kutsunud ja vabandanud, andeks palunud nii G, YY, TV direktori, üksuse juhataja ja mõlema valvuri käest. 118 § vigastus ei olnud tahtlik, ma ei teadnud sellest 3 kuud (endise vangistuse käigus)“. Samas märgib ta, et on puhtsüdamliku 5 kahetsusega saavutanud konsensuse naise, ühiskonna ja Jumalaga, usub, et „andestus on võimalik ning vääramatut võimu-jõudu omab vaid Jumal, kelle läbi ja sees me kõik eksisteerime.“ Samuti märgib ta lisas 8, et on korvanud GG-le moraalse kahju.
Süüdistatav loetleb oma diagnoose ja rõhutab, et ta tegutses 23.01.2021 60 mg W mõju all; samuti taotleb ta uue kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramist, et tuvastada „Xde pidev kohalolu“ tuginedes sellele, et ekspertidel polnud teada kogu tema terviseinfo. Vaik selgitab, et ta on haiglaravi ja ambulatoorset ravi alati vältinud, sest ta pole kunagi abi saanud, käis aga LK ja TB juures, kus sai abi. Ta leiab, et ekspertiis tehti üksnes tema kohta teadaolevate andmete põhjal, mis puudutasid aega kuni 2018.a, kuna hilisemad andmed on ta ID-kaardiga kinni pannud. Ta kirjeldab oma X, mis on leidnud aset ka 2020.a. Apellatsiooni lisas 14 („Apellatsioon“) toonitab ta, et ta ei pannud KarS § 121 tegu toime kavatsetult, sest W võttis ära ohutunde ja tema seisund ei olnud adekvaatne, sest seda võis põhjustada ka ravimi suur kogus: „Peaga löömine on ebaloogiline tegu ja ei saa olla tahtlik kahjustus“.
Süüdistatav toob esile sedagi, et kardab vangla arsti, kuna see on isepäine, jäik, agressiivne ja vihastav. Samuti on arst ilmselt 78-aastane, mis paneb ta usaldusväärsuse kahtluse alla. Ta leiab, et vangla arst võib ta raviskeemi ära rikkuda ja selgitab, millised ravimid teda kodus aitasid. (Analoogne etteheide, aga viitega sellele, et arst on 80-aastane, sisaldub ka apellatsiooni lisas 12). Ta leiab, et „ravita jäädes või haigushoo korral ravimi mittemanustamine on otseselt ohtlik minu tervisele, mida Tallinna Vangla ei suuda tagada“, kodus aga langeks see olukord ära. Kritiseerides tehtud ekspertiise, leiab ta ka: „Samuti on näha arsti ütluste muutumist ajas Xde kirjelduse osas. Väidan, et psühhiaater on valmis enda positsiooni ära kasutama ja aksenteeritud ekspertiisi eest raha saamise suunitlusega. Vanglaarst on Xde tõttu üritanud mind 3X Tartu Psüh osakonda üritanud panna, millest olen keeldunud.“ Samuti toob ta apellatsiooni lisas 14 esile, et ekspertiisis 7.1-373 arst teda ei küsitlenud, ning ta taotleb ekspertiisiakti tühistamist. Lisas 9 toob ta esile, et Tallinna Vangla on jätnud ta korduvalt abita ja ei suuda täita 24/7 ravi, mida ta vajab, ning on rahulolematu vangla meditsiiniosakonna ülema DR tegevusega ravi tagamisel. Lisa 9 viimases osas „Taotlus“ palub ta Tallinna Vangla arstliku kolleegiumi kogunemise organiseerimist, et suurendada oma ravimiannuseid, loetledes vastavad ravimid, nende kogused ja märkides, et arstid on saanud raviskeemid paberkandjal; samas lisas esitab ta ka mitmeid erinevaid teisi spetsiifilisi taotlusi talle ravi ja uuringute teostamiseks, sh ravikoguste suurendamiseks.
Eelnevaga seoses leiab süüdistatav, et ta vajab sundravi/ravi Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglas. Vanglas on ta XXX ja võib langeda XXX. Vangla mõjub psüühilisele seisundile laastavalt, sest ta ei saa terviseseisundi tõttu minna ka jalutama. Seda, kui halvasti mõjub vangla, näitab ka eelmise vangistuse tervisekaart. Süüdistatav on seisukohal, et eelmise vangistuse – 6 kuud ja 20 päeva – oli tal iga päev X. Paralleelselt leiab ta ka, et edaspidi võiks ta saada kodusele ravile. Hilisemates apellatsiooni lisades on ta leidnud, et ta tuleks vabastada karistusest tingimisi kriminaalhooldusele, elektroonilise valve alla kodusele ravile. 12.06.2021 allkirjastatud ja 14.06.2021 kohtusse laekunud “Taotluses“ (lisa 14) seda ta taotlebki, soovides lisaks võimalust käia alkoholiprogrammis, psühhiaatri juures, abielutoetuses ja psühholoogi juures; apellatsiooni lisas 8 rõhutab ta, et ta pole ohtlik, linnavalitsusest saab taotleda perenõustamist, ravi ja viharavi ning kohus peab pakkuma kõiki ravivõimalusi, et kuriteod ei korduks; kuritegude ennustamine pole kohtu poolt fakt, vaid põhjendamatu ennustamine. Oma apellatsiooni lisades toonitab ta sedagi, et kohus võtaks arvesse GG soovi mitte kohaldada talle karistust ja lasta ta koju. Lisas 10 märgib ta, et vangistus ei enneta midagi, vaid süvendab tüsistusi, ajukahjustusi, emotsionaalseid häireid ja Xde tagajärgi; karistus vangistuses omab liitdiagnoosi arvestades regresseeruvaid terviserikkeid ja edaspidist käitumist mõjutavaid negatiivseid faktoreid nagu sissepoole elatud XXX, mis võib väljenduda vihana ühiskonna ja enda vastu, isolatsiooni toimel kujundades isiksust mitte ühiskondlik-normatiivseks kodanikuks. Apellatsiooni lisades 3, 8-9 ja 11-12 taotleb ta karistuse vähendamist isiksuse eripära tõttu, viidates oma erinevatele meditsiinilistele vajadustele 6 ja diagnoosidele. Süüdistatav toob oma arvukates pöördumistes esile järgmisi diagnoose ja probleeme: X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X. Samas toonitab ta lisas 14, et tal puudub rahustite ja alkoholisõltuvus.
Ta palub mõista endale KarS § 274 lg 1 järgi kergem karistus või mõista õigeks, kuna 22.11.2020 ei saanud ta abi juba teist kuud ja oli seetõttu X, temaga rääkis saatan (apellatsiooni lisa 14). Ka lisas 9 kordab ta üle, et pani KarS § 274 kuriteo toime haigushoos.
Tal on etteheiteid prokurörile, kes on „süüdimõistev ja feministlik“, on tarvitanud oma positsiooni vääralt, varjanud ja väärkasutanud fakte ja informatsiooni, pannes toime õigusrikkumisi. Apellatsiooni lisas 2 rõhutab ta, et prokurör pani toime väärteo, kui hoidis salajas GG kõned, kes soovis võtta kriminaalasja tagasi „milleks tal oli seaduslik õigus“, ja esitas soovi M. Vaik karistamata jätmiseks. Samuti leiab ta (nt lisas 9), et tema vahistamine oli ebaseaduslik, kuna ei arvestatud tema tervisliku seisundiga.
Ta heidab apellatsiooni lisades 13 ja 9 (dokument „Austatud Ringkonnakohus. Taotlus“) maakohtule ette menetlusrikkumisena seda, et teda ei informeeritud, et lühimenetluses tõendeid (esitada?) ja uut ekspertiisi ei saa. Martin Vaik taotles apellatsioonis ja hilisemates arvukates lisades (11.05, 12.05, 13.05.2021 kuupäevadega ning kuupäevastamata, kuid saabunud 13.
ja 17.05.2021 ja st lisad 1-5) uue kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramist; samuti taotles ta neis pöördumistes ja lisades 8 ja 12 Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast oma terviseandmete väljanõudmist, mis kinnitaks tema X ja edastas asja juurde võtmiseks Tallinna Vanglas koostatud sellega seotud dokumente. Lisas 8 leiab ta, et kohtuarst peaks uurima 23.01.2021 rüseluse käigus eelnevalt tarvitatud 60 mg W mõju. Oma erinevates taotlustes (lisad 4, 8 ja 12) nii enne kui ka pärast ringkonnakohtu 28.05 määrust on ta palunud, et ringkonnakohus võtaks vastu tema epikriiside väljavõtted, mis on koostatud tema kohta Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.31.05.2021 (st kajastavad sel perioodil jooksvalt tema tervist puudutavaid andmeid) ning samuti koopia 29.04.2021 käskkirjast, millega talle määrati distsiplinaarkaristus seoses 05.04.2021 käitumisega Tallinna Vanglas (lisa 4 tekstist nähtuvalt soovib ta sellega tõendada järjekordset X). Lisas 14 täpsustab süüdistatav põhjusena, miks ekspertiisiakt 71-373 tuleb tühistada seda, et arstid ei ole tervise osas üle kuulanud ning neil puudub Tallinna Vangla meditsiiniline teave 10.05.202012.06.2021 ja pole uuritud tema 2019-2021 X.
Ta palub jätta menetluskulud riigi kanda, kuna ta on langenud vahistamise tõttu võlgadesse (apellatsiooni lisa 14).
Apellatsiooni lisas 13 palub süüdistatav vaadata läbi tema 09.06.2021 prokuratuurile esitatud avaldus vahistamisega tekitatud kahju küsimuses ja vaadata läbi (kohtuasja?) 3-21-1234 faktis seoses ettevõte ja individuaalsesse pankrotti minekuga, samuti „14222112 OÜ kahju 75 000 EUR“. Lisas 8 palub ta p-s 9 pärida Harju Maakohtust talle e-maili teel saadetud „RÕA taotlus – mulle tehtud moraalne, materiaalne ja füüsiline kahju)“. Lisas 11 palub ta teavitada GG apellatsiooni läbivaatamisest jõustumisel ja rakendada ema YY kontroll, et ta võtaks ennetuseks XXX.
Apellatsiooni lisas 12 taotleb ta kohut saata vanglale kohtuarstliku ekspertiisi dokument ja taotleb mõistuse juures olevat arsti.
Apellatsiooni lisades 13, 10 ja 9 palub süüdistatav teha kõik saadetud ütlused, taotlused ja avaldused nähtavaks kaitsjale Leelo Viilile. Apellatsiooni lisades 6-7 palub ta korraldada, et kontakteerutaks Leelo Viiliga, ja Riigikohtusse edastataks määruskaebused ja materjalid. Apellatsioonimenetluse edasine käik
Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses. Samas määruses jättis ringkonnakohus tuginedes

§ 321

lg-le 6 ja ka

§-dele 233 ja 237 7 rahuldamata Martin Vaigu taotlused (11.05, 12.05, 13.05.2021 kuupäevadega ning kuupäevastamata, kuid saabunud 13.

ja 17.05.2021) uue kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks, Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast oma terviseandmete väljanõudmist ja Tallinna Vanglas koostatud dokumentide asja juurde võtmiseks. Kohus märkis, et muudele menetluslikele taotlustele, mille M. Vaik oma kirjades 2021.a mais kohtule edastas, vastab kohus kohtuotsuses.
Prokurör saatis kohtu antud tähtajaks apellatsioonidele vastuse, milles leidis, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
E-posti-aadressilt XXX @mail.ee laekus Tallinna Ringkonnakohtusse 07.06.2021 ja 14.06.2021 kaks allkirjastamata e-kirja GG nimelt, milles kinnitatakse, et GG ei soovi Martin Vaigule karistust ning M. Vaik on algusest peale kahetsenud. 07.06.2021 kirjas märgitakse, et M. Vaik pole löönud, 14.06.2021 kirjas aga, et tegemist on tahtmatu juhtumiga, kirjutajal on temata raske, palub õigeksmõistu ja on „üritanud 3 korda asja tagasi võtta.“
Nagu ülal (p-d 13-26) juba viidatud, saatis M. Vaik kohtule seisukohtade ja taotluste esitamise tähtajaks hulganisti erinevaid pöördumisi. Kõigist neist saab sedastada, et (uue) ekspertiisi määramist ei ole Martin Vaik pärast 28.05.2021 kohtumäärust enam taotlenud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonide, seisukohtade ja taotlustega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on põhjendamatud, maakohtu otsus aga seaduslik. Seetõttu ei ole põhjust maakohtu otsust üheski osas tühistada.
Maakohus on veenvalt ja kahtlusi välistavalt põhistanud, miks on leidnud M. Vaigu süüdi olevat mõlemas inkrimineeritud kuriteos ja mõistnud just sellise karistuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja jätab need

§ 342lg 3 p 1 alusel siinses otsuses üle kordamata.

Apellatsioonimenetlus pole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 1-16-6115/67, p 28). Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30– 31). Ringkonnakohus juhindub ka Riigikohtu 23.04.2021 otsuses nr 1-20-3535 (p 8) märgitust, et ringkonnakohus peab analüüsima apellatsioonis esitatud asjakohaseid argumente. Ka praegusel juhul käsitleb kohtukolleegium just apellantide asjakohaseid argumente ega peatu süüdistatava muudel mõttekäikudel, mis ei ole apellatsioonmenetluse seisukohast asjakohased ega haaku käimasoleva juriidilise vaidlusega (nt „Taotlen eetilist konsensualismi otsuse tegemisel,“, „Kas Harju Maakohtul on pragmaatilist (tõelisuse verifitseerimise) või „väljaspool sundi ja karpi“ mõtlemisvõimet, et ta paneb liitdiagnoosiga ning mõjuva põhjusega isiksuse , rikkudes materiaalset seadusandlust /…/pannes eripäradest tulvil isiksuse sunni ja vägivallaga vanglasse. Kas kohtul on mõistust? Kas tegemist on absurdiga või intellekti puudusega?“, „Harju Maakohtu määrus on luululine ja idiotismi läbi kumav prokuröri fundamentaal ultima ratio loogika, mis on madalam kui analüüs“ jms.) Kohus jätab tähelepanuta ka M. Vaigu vastuväited tema süüdimõistmisele KarS § 118 järgi, kuna Harju Maakohtu 23.09.2020 otsus, millega ta selles kuriteos süüdi mõisteti, on juba jõustunud ja ringkonnakohus ei saa selle osas enam midagi muuta.
Kolleegiumi hinnangul on menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonides ei ole esitanud ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud vastust juba maakohtu otsuses. Asjaolu, et kohtumenetluse pool lihtsalt ei nõustu maakohtu otsuses tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus eksib. Ringkonnakohus esitab järgnevalt oma põhjendused kõigi apellatsioonide peamiste seisukohtade ja teemade lõikes järgmises järjestuses: I. M. Vaigu tõendite 8 kogumise taotlused ja ekspertiisidega seonduv, II. süüdistus KarS § 274 järgi, III. GG ütluste usaldusväärsus, IV. süüdistus KarS § 121 järgi, V. puhtsüdamlik kahetsus, VI. muu karistusega seonduv ja VII. muud taotlused ja kokkuvõte. I. M. Vaigu tõendite kogumise taotlused ja ekspertiisiaktide usaldusväärsus
Martin Vaik on taotlenud (vt ülal p-d 17 ja 22) Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast oma terviseandmete väljanõudmist, mis kinnitaks tema X. Samuti on ta lisanud oma kirjadele erinevaid Tallinna Vanglas koostatud dokumente, mis peaks tõestama seda, et ta pani talle inkrimineeritud kuriteod toime Xdes, mis tal katkematult kestavad. See on omakorda seotud tema läbiva argumentatsiooniga, et kriminaalasjas tehtud ekspertiisid tema psüühilise seisundi tuvastamiseks on valed, kuna need ei tugine piisaval teabel, sh märgib ta korduvalt, et ekspertidel olid käsutused andmed ainult kuni 2018.a kohta ja teda ei küsitletud ekspertiisides vahetult. Ta leiab sisuliselt, et kõigi nende puudujääkide tulemusena jõudsid eksperdid valele järeldusele, et ta suutis oma tegusid juhtida.
Täiendavate tõendite kogumise taotlused tuleb jätta rahuldamata ja kohus ei nõua Tallinna Vanglast välja M. Vaigu meditsiinidokumente ega võta tõendina vastu tema epikriiside väljavõtteid, mis on koostatud tema kohta Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.01.-31.05.2021, ja koopiat Tallinna Vangla distsiplinaarkaristuse käskkirjast.

§ 321

lg 6 näeb ette, et apellant võib tugineda apellatsioonis maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Selliseid aluseid ei ole Martin Vaik esile toonud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul õiguslikku alust uurida tema soovitud täiendavaid tõendeid, mida maakohtus ei uuritud. Samuti ei ole võimalik uusi tõendeid vastu võtta seetõttu, et asja on arutatud lühimenetluses. Tulenevalt lühimenetluse eripärast (

§-d 233 ja 237), s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtus. Süüdistatav pole aga seostanud neid dokumente mingi võimaliku maakohtu menetlusrikkumisega, mida need võiks tõendada.

M. Vaik on märkinud, et hilise dokumentide esitamise tingis see, et tema ei teadnud 29.04.2021, et ta ei või enam tõendeid esitada, ta arvas, et toimub veel üks kohtuistung ja sai istungist teada 29.04.
Neid väiteid ei kinnita kohtuistungi protokoll, kust (kd 2, tl 149p) nähtub, et 13.04.2021 lühimenetluse kohtuistungi üsna alguses, pärast prokuröri avakõnet, selgitas kohus süüdistatavale lühimenetluse olemust, piiranguid ja õigust lühimenetlusest loobuda ning küsis, kas süüdistatav on nõus lühimenetlusega. Täiendavalt selgitas samu asjaolusid ka kaitsja, kes tõi esile, et süüdistatav ise soovis lühimenetlust (vastav 14.03.2021 taotlus asub ka II kd, tl 96). Selle kõige järel on sedastatud, et süüdistatav on nõus asja lahendamisega lühimenetluses. Protokolli parandamist pole keegi taotlenud. Samuti ilmneb toimikust, et kohtumääruse (II kd, tl 120-121), milles määrati asja lühimenetluses arutada just ühel päeval 13.04.2021, sai süüdistatav kätte 08.04.2021 (tl 131). Protokollist (tl 149 p) ilmneb, et pooled ei soovinud kirjalike tõendite avaldamist, kuigi kohus selle kohta küsis; ühtegi repliiki, mis viitaks sellele, et kellegi arvates oleks tõendid puudulikud, protokollist ei nähtu. 13.04.2021 kohtuistungil küsis kohus ( II kd, tl 151), kas on täiendavaid küsimusi või taotlusi või saab kohtuliku uurimise lõpetada; kellelgi ei olnud sellele vastuväiteid ega taotlusi, mistõttu kohus lõpetas kohtuliku uurimise, mh süüdistatava nõusolekul. Kohtuliku uurimise lõpetamisega ammendus süüdistatava õigus loobuda lühimenetlusest (

§ 234lg 5).

Kohtuistungi protokollis ei kajastu ühtki viidet sellele, miks oleks M. Vaik pidanud arvama, et ta peaks saama veel väljaspool seda istungit tõendeid esitada või et toimub veel üks kohtuistung. Seega ei tuvasta kohtukolleegium midagi, mis oleks saanud M. Vaigu viia eksitusse lühimenetluse tähenduse ja käigu osas, ega lühimenetlust puudutavate menetlusnormide rikkumist. 9 38. Samuti on oluline, et

§ 2861

lg 2 p 1 kohaselt peaks tõendil, mille vastuvõtmist taotletakse, olema ka asjas tähtsust. Mait Vaigu pöördumistest jääb ebaselgeks, millist tegelikku tähtsust tema poolt lisada soovitavad dokumendid omaksid. Süüdistatava apellatsioonist ja selle lisadest ilmneb, et süüdistatav juhindub seisukohast, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi teinud ekspertidel olid käsutuses vaid tema kohta kuni

aastani teada olevad andmed – hilisemaid ehk siis aktuaalseid andmeid ei ole ja ka süüdistatava endaga ei vesteldud. Ringkonnakohus nõustub siin aga maakohtu otsuses sisalduva hinnanguga asjas olevatele ekspertiisiaktidele (maakohtu otsuse lk 10-12) ega hakka neid seisukohti üle kordama. Toimikus on 1) 28.05.2020 SA PERH Psühhiaatriakliiniku ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi akt nr 7.1.-3/372 (kd 2 lk 71-75, eksperdid ÜK, MR), 2) 30.12.2020 SA PERH Psühhiaatriakliinikus ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 7.1-3/3 (kd 1 lk 60-69, ekspert PV) ja 3) 15.02.2021 SA PERH Psühhiaatriakliinikus ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 7.-3/110 (kd 2 tl 54-65, ekspert PT). Kokku on selles kohtuasjas kohtu käsutuses sama isiku suhtes ühe aasta jooksul teostatud kolm erinevat kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti, mis hõlmavad endas isiku käitumisele hinnangu andmist alates 2019 kuni 2021 jaanuarikuuni. Kokku neli eksperti on jõudnud kõik samale arvamusele isiku meditsiiniliste süüdivuskriteeriumite suhtes ning üheski ei ole peetud vajalikuks sh süüdistatava suhtes hinnangu andmiseks statsionaarse ekspertiisi läbiviimist. Samuti on jõutud samale järeldusele diagnooside suhtes, mis vastavad RHK-10 koodidele F07.0, F20.0 ja F19.
Ekspertidel ei ole tekkinud mingeid kõhklusi isiku seisundis, sh X mitteesinemise suhtes käesolevas asjas etteheidetud kuritegude ajal, samuti on kõik tuvastanud muuhulgas sõltuvuse rahustitest ja alkoholist.
28.05.2020 ekspertiisiaktist nähtub, et lisaks 26.05.2019-10.05.2020 kuriteosündmusi puudutavale uurimismaterjalidele oli ekspertidel käepärast mh süüdistatava haiguslood aastatest 2007-2020 (30 haiguslugu); viimaseid (sh 2019 ja 2020 andmeid) on aktis ka põhjalikult käsitletud, sh ka seda, et „Käesoleval aastal on sageli külastanud dr TB, kes on talle väljastanud retsepte X ja X suurtes kogustes.“. Ekspertiisiaktis on ilmekalt kirjeldatud isiku enda käitumist, sh jutukust ekspertiisil (II kd, tl 74), mh on märgitud: „Ekspertiisi ajal demonstreerib, kuidas talle X peale tuleb.“ 30.12.2020 ekspertiisiaktist nähtub, et ekspertidele on muuhulgas esitatud andmed erinevatest 2020.a maist novembrini M. Vaiguga vanglas toimunud sündmustest, sh juhtumitest, kui M. Vaik on väitnud, et ta on X, samamoodi haiguslood kuni 2020; ka see ekspert vestles M. Vaiguga isiklikult (I kd, tl 67), mida ta on põhjalikult aktis kajastanud. Ekspert on kirjelduslikus osas olnud väga rõhuline, öeldes: „Ekspertiisi käigus jääb minul veendumus, et inkrimineeritavad teod ei olnud sooritatud mitte kuidagi X, X avalduste, sümptomite tõttu ja nendest ajendatuna“, ning ekspert ka selgitab selle veendumuse kujunemist. 15.02.2021 ekspertiisiaktist nähtub, et ka see ekspert on tutvunud eelmainitud 2019-2020 andmetega, mida on põhjalikult aktis kajastanud, aga lisaks ka viimase ekspertiisi järel toimunud meditsiiniliste sekkumiste andmetega
detsembrist 2020 ja 2021.a jaanuarist. Aktis on põhjalikult kirjeldatud vestlust ekspertiisialusega (II kd, tl 61-62) ja tema käitumist, sh seda, kuidas ekspertiisialune nõuab koheselt rahusteid ja süste, targutleb, käitub maneerselt, keskendub püsivalt soovile saada juurde rahusteid, tunnistab ka ise sõltuvust, tunnistab pidevat tungi saada juurde rahusteid ja et vanglas määratud annused on liiga väikesed.
M. Vaigu väide, nagu oleks ekspertiisiaktid tuginenud ebapiisavatele andmetele, ei leidnud kinnitust. Eksperdid on vestelnud vahetult M. Vaiguga ning on võtnud arvamuste andmisel arvesse ka 2018-2021 andmeid. Arvestades, et ekspertide arvamused on ühesugused, sõltumata ekspertide erinevusest ja aja möödumisest, puudub mistahes põhjus arvata, et M. Vaigu poolt vanglast saadud 2021 kevadet puudutavad epikriisid midagi ekspertiisiaktide õigsuse seisukohalt muudaksid. Nagu saab järeldada juba 30.12.2020 ekspertiisiaktist, kus on loetletud M. Vaiguga toimunud intsidendid vanglas, ei viita tema käitumine vanglas mitte sellele, et tal on X (mille eksperdid on välistanud), vaid sellele, et ta väidab pidevalt, et tal on X. Ringkonnakohtul pole põhjust arvata, et väljavõtted 10 2021.a kevadet puudutavatest vangla epikriisidest annaks mingit teistsugust infot, mis võiks omada käesolevas asjas tähtsust. Sarnaselt maakohtuga ei ole ringkonnakohtul põhjust kahelda ekspertiisiaktide usaldusväärsuses ja seaduslikkuses, kuna need on süvitsi põhjendatud ja rajanevad esinduslikel andmetel. Mis puudutab ekspertiisiakti tühistamist, siis sellist toimingut seadus ette ei näe ja kohus ei saa sellist taotlust läbi vaadata.
Mis puudutab M. Vaigu väidet, et kohtuarst peaks uurima 23.01.2021 rüseluse käigus eelnevalt tarvitatud 60 mg W mõju, leiab ringkonnakohus järgmist. 15.02.2021 ekspertiisiaktist nähtub, et ekspert on rääkinud nii vahetult M. Vaiguga kui ka tutvunud tema ülekuulamisprotokolliga, kus M. Vaik on loetlenud 23.01.2021 tarvitatud ravimeid ja annuseid. Nimetatud ülekuulamisprotokollis (II kd, tl 36) on M. Vaik loetlenud 7 erinevat ravimit, kuid W’i ega ravimit toimeainega X nende hulgas ei sisaldu. Samuti ei ilmne, et ta oleks sellest ravimist rääkinud sündmuskohal politseile, kui ta oma tarvitatavaid ravimeid loetles (II kd, tl 15-19). W’i tarvitamisest rääkis ta 13.04.2021 kohtuistungil ristküsitlusel, väites, et see tegi ta politseile ütlusi andes julgeks; samuti oli ta seda maininud ühes oma kirjadest kohtule enne istungit (09.04.2021, II kd, tl 129), samuti seostades seda vaid julgusega politseiga suheldes.
Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada (nt RKKKo nr 1-18-2232, p 66). Kui M. Vaigu hinnangul mõjutas W’i tarvitamine tema käitumist viisil, mis mõjutab tema süüdivust või teo koosseisupärasust, siis oli tal võimalus teha see väide kontrollitavaks varem kui alles apellatsioonmenetluses. Seejuures oli tal võimalik mainida selle ravimi tarvitamist vahetus vestluses eksperdiga. Apellatsioonmenetluses on sellise tõendi kogumine välistatud tulenevalt

§ 321lg-st 6.

Eelnevast tulenevalt ei kogu ringkonnakohus ega võta vastu M. Vaigu nimetatud tõendeid ning jätab vastavad taotlused rahuldamata. II. Süüdistus KarS § 274 järgi
Süüdistatav on palunud mõista end KarS § 274 lg 1 järgi õigeks, kuna ta pani vanglaametniku löömise 22.11.2020 toime X, kui temaga rääkis saatan. Sisuliselt osutaks apellant justkui sellele, et ta pani teo toime süüdimatusseisundis.
Sama versiooni toimunust ja kaitseargumendi esitas süüdistatav ka maakohtus. Maakohus on vastanud otsuses (II kd, tl 180-184) neile väidetele veenvalt ja põhjendanud igakülgselt M. Vaigu süüdimõistmist (sh tema süüvõime küsimust), selgitades ammendavalt, millega on väide X ümber lükatud. Ringkonnakohtul pole siia midagi lisada (vt ka p-d 38 ja 39 ülal). Samuti ei leia materjalidest kinnitust süüdistatava väide, justkui oleks teda vangistuse ajal hoitud vajaliku ravita – ainuüksi selle kuriteo asjaolud, millest nähtuvalt ta tungis kallale talle justnimelt korraliselt ravimeid toovale vanglaametnikule, lükkavad selle väite ümber.
Samuti nähtub kriminaalasjas olevatest kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktidest üheselt, et süüdistataval on ravimisõltuvus ja oma veendumus, milline raviskeem talle sobib – süüdistatava kui ravimisõltlase arusaam sellest, kui palju ravimeid talle on vaja, ei pruugi arusaadavalt kokku langeda vangla meditsiinipersonali arusaamaga. Maakohtu otsuse muutmiseks pole põhjust. III. GG ütluste usaldusväärsus
Martin Vaik on seadnud kahtluse alla GG ütlustele tuginemise 23.01.2021 kuriteo osas. Süüdistatav põhjendab oma kriitikat sellega, et ütlused on antud vihahoos, need olid ühetaolised 1 nädala jooksul, kuna kannatanu soovis M. Vaiku karistada, pärast seda ta muutis oma hoiakut ja üritas kolm korda nii ütlusi kui ka kriminaalasja tagasi võtta, aga prokurör ei lasknud.
Maakohus on äärmiselt põhjalikult käsitlenud seda, miks GG ütlused on usaldusväärsed ja miks Martin Vaigu ütlused nendega vastuolus olevas osas seda ei ole (II kd, tl 181-182). Siinkohal tuleb 11 toonitada, et kumbki isikutest ei eita, et peade vahel kokkupuude toimus, üksnes kannatanu sõnul lõi süüdistatav teda ka rusikaga vasaku õla piirkonda, lükkas ta voodile pikali ja lõi siis kannatanut peaga vasaku kulmu piirkonda (nagu on kirjas ka süüdistuses), M. Vaigu sõnul põrkasid nende pead rüseluse käigus üksnes kogemata kokku.
Kordamata üle juba maakohtu poolt öeldut, lisab kohtukolleegium sellele järgmist, põhjendamaks nõustumist maakohtuga. Esiteks nähtub M. Vaigu apellatsioonist, et kuigi ta nimetab oma kirjades kannatanu ütlusi „reeglina valedeks“ ja kannatanut üldiselt valelikuks, ei ole ta esitanud ühtegi konkreetset argumenti ega detaili, millises osas oleks GG ütlused seekord valed. Vastupidi, ta on isegi tunnustanud kannatanu ütluste järjekindlust: „Kannatanu ütlused on sama ühetaolised kui minu ütlused algusest peale.“ Kannatanu ütluste järjekindlust arvestas ühe argumendina nende usaldusväärsuse jaatamisel ka maakohus. Kannatanu ülekuulamise protokollist (II kd, tl 3) nähtub, et kannatanut hoiatati enne ütluste andmist, et ta ei pea oma lähedase vastu ütlusi andma, ning see asjaolu oli kannatanule kahtlemata teada ka eelnenud aastal toimunud kriminaalmenetlusest, kus M. Vaiku süüdistati sama kannatanu suhtes toimepandud arvukates vägivallategudes. Ometi ta neid ütlusi andis ja need langevad kokku ka nende esialgsete selgitustega, mida kannatanu andis toimunu kohta sündmuskohal vahetult pärast juhtumit – see nähtub videosalvestuselt, mis kinnitab samuti kannatanu ütluste usaldusväärsust (II kd, tl 15-19). Tutvunud lühimenetluse asja materjalidega ja apellatsioonidega ei leia ringkonnakohus ühtegi viidet sellele, et kannatanu ütlused peaks olema mingis osas valed või ebausaldusväärsed.
Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda ka selles, et kannatanu kasutas oma ütlustes sõna „lööma“ („lõi mind peaga vasaku kulmu piirkonda“) just nii nagu seda tavaliselt eesti keeles kasutatakse ja nagu seda mõistis ka maakohus – suunatud löögi tähenduses, mitte aga juhusliku kokkupõrkamisena. Kannatanu kasutas sama sõna sündmuskohal ametnikega vesteldes ja sama ütles süüdistatav ka ise korduvalt häirekeskusele tehtud kõnes („Lõin talle peaga näkku“ ja „lõin peaga näkku teda“; II kd, tl 12 ja 13). Sama selgitus („Abikaasa lõi peaga vastu tema pead“) nähtub ka kiirabikaardilt, kus kajastuvad kannatanu selgitused meditsiinitöötajatele, kes olid (ka politsei rinnakaamera salvestuselt nähtuvalt) sündmuskohal. Kaitsja sõnul kasutas süüdistatav häirekeskusesse helistades sõna „lööma“ selleks, et politsei tuleks kindlasti välja. Juhul kui süüdistatav tegelikult kannatanut ei löönud, aga politseile teatas, et lõi, et nad kindlasti välja tuleksid, jääb arusaamatuks selle mõttekäigu loogika. Selline politsei eksitamine M. Vaigu enda huvide vastaselt pole eluliselt usutav; oluliselt usutavam on, et ta ütles, et lõi, sest tegelikult ta lõigi.
Nii kaitsja kui ka süüdistatav on pidanud vajalikuks esile tuua, et teise isiku pealöögiga vigastamine pole tavaline ega loogiline, andes ilmselt mõista, et selline löömine pole eluliselt usutav. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi pealöögiga vastu teise pead löömine pole kuigi sage, saab seda siiski pidada M. Vaigu puhul eluliselt usutavaks ja ühtlasi kannatanu GG poolt selgelt äratuntavaks liigutuseks. Nimelt nähtub 23.09.2020 Harju Maakohtu otsusest (II kd, tl 6979), et M. Vaik on kasutanud varem (2019-2020) GG suhtes vägivalda paljudel kordadel eri viisidel, sh mitmekesiste löökide vormis – kätelöögid näo- ja kehapiirkonda, kägistamine, jalalöögid selja-, keha- ja roiete piirkonda, raputamine, tõukamine, rusikalöök näopiirkonda. Raskeimal juhul oli tagajärjeks kannatanu põrnarebend. Kõike seda arvestades ei saa öelda, et M. Vaigu käitumismustriks on mingid kindlad löögid mingi kindla kehaosaga mingi kindla kehaosa pihta, küll aga saab mustrina sedastada, et tal on vägivaldseks muutudes komme lüüa, sh näopiirkonda. Pole midagi ebausutavat selles, et ta võib lüüa ka peaga peapiirkonda. Teiseks aga leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et ei ole põhjust arvata, et GG, kes on olnud kõigi nende varasemate M. Vaigu löökide saajaks, eksib „löögi“ määratlemisel või ajab löömise segi kogemata kokkupõrkamisega. GG elukogemus osundab selgelt sellele, et ta suudab eristada lööki kui suunatud hoopi. Kõik eelnev viitab sellele, et GG ütlused, sh löömise osas, on usaldusväärsed. 12
Asjaolu, et kannatanu võis olla ütlusi andes vihane, ei muuda ütlusi iseenesest valeks või ebausaldusväärseks. On inimlik ja mõistetav, et mistahes vägivallakuriteo kannatanu võib olla vägivallatseja peale vähemalt pahane, aga see asjaolu ei ole seaduse ega kohtupraktika kohaselt olnud midagi sellist, mis saaks välistada kannatanu ütluste kasutamise tõendina.
Süüdistatav eksib selles, et GG-l on „õigus“ oma ütlused ja algatatud kriminaalasi „tagasi võtta“. Sellist õigust GG-l ei ole. Samas ei nähtu lühimenetluse kriminaalasja materjalidest, mis olid maakohtul otsuse tegemisel käepärast, et kannatanu oleks soovinud edastada kohtule mingisugust muud seisukohta või teavet toimunud kuriteo kohta, kui see, mis väljendub tema ütlustes. GG teadis kohtuistungi ajast ja kohast ning oli maakohtuga ka
ja 13.04.2021 kirjavahetuses (II kd, tl 138-139) , aga ei ilmne, et ta oleks tahtnud käimasolevat menetlust kuidagi takistada või kohtus midagi öelda. Kujunenud olukorras oli ainuvõimalik, et maakohus tugines toimikus olevatele kannatanu ütlustele, arvestades, et tegemist oli lühimenetlusega. Seejuures ei leia kriminaalasja materjalidega kinnitust, et kannatanu muutis nädal pärast kuriteosündmust (so veebruarist) asja osas oma suhtumist, sest veel kuni kohtumenetluse lõpuni ehk aprillis ei olnud selle kohta asjas mingeid andmeid. Kannatanu teadis, millise kohtuniku käes on kriminaalasi ja millal on istung, aga oma võimalikust suhtumise muutusest ta vähemalt kohtule teada ei andnud.
Mis puudutab e-posti-aadressilt XXX Tallinna Ringkonnakohtusse 07.06.2021 ja 14.06.2021 GG nimelt saadetud e-kirju, milles kinnitatakse, et M. Vaik pole löönud ja tegu oli tahtmatu juhtumiga ning soovitakse „õigeksmõistu“, siis ringkonnakohus ei saa neid väiteid otsuse tegemisel arvesse võtta.

§ 233

lg 1 ja § 237 lg 4 kohaselt saab lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile (mis tähendab seda kriminaaltoimikut, mis on olemas maakohtul).

§ 321

lg 6 kohaselt võib apellant tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kui M. Vaik soovinuks tugineda käesolevas asjas (sh maakohtu menetluses) mingitele sellistele GG ütlustele, mida toimikus ei olnud, siis oli tal võimalus lühimenetluse taotlusest taganeda ja lühimenetlusega mitte nõustuda. Sel juhul oleks saanud kannatanu kohtus üle kuulata. Seejuures ei ole GG nimelt saadetud nappidel e-kirjadel allkirja ning kohtul puuduvad mistahes andmed nende pöördumiste usaldusväärsuse ja tegeliku autori kohta, isegi juhul kui kohus saaks neid kirju arvesse võtta. Kokkuvõttes ei oma kannatanu nimelt saadetud e-kirjades sisalduvad faktiväited kohtu jaoks õiguslikku tähendust ja kohus jätab need tähelepanuta. IV. Süüdistus KarS § 121 järgi

Kohtukolleegium ei pea ekslikuks ka maakohtu mõttekäiku, mille tulemusel ta mõistis Martin Vaigu süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid ei veena, et maakohus tegi vigu, mis annast põhjust otsuse tühistamiseks.
Martin Vaik mõisteti süüdi GG ütlustega kooskõlas selles, et ta lõi oma abikaasale GG-le ühe korra rusikaga vasaku õla piirkonda, lükkas ta voodile pikali ja lõi kannatanut ühe korra peaga vasaku kulmu piirkonda, tekitades sellega GG-le füüsilist valu ja tervisekahjustused.
Nagu ringkonnakohus juba ülal p-des 46-49 märkis, on maakohus tuginenud õigesti kannatanu GG ütlustele kui usaldusväärsetele. Maakohus on käsitlenud otsuses (II kd, tl 181-182) põhjalikult kõiki tõendeid, mis kogumis seda süüdistust kinnitavad, ja ringkonnakohus nõustub selle käsitlusega. Kaitsja ega süüdistatav ei ole seejuures vaidlustanud seda osa süüdistusest, mis puudutab voodile pikali lükkamist ning kuna ringkonnakohus on seotud apellatsiooniga, siis saab lugeda selle osa süüdistusest vastuvaidlematult tõendatuks.
Rusikaga vastu õlga löömisele on esitanud vastuväite kaitsja ja seda järgmisel kujul: „GG ühel korral rusikaga õlga löömises ei ole Martin Vaigu ütlused muude tõenditega ümber lükatud.“ Siinkohal kaitsja eksib, sest M. Vaigu ütlused (kus ta küll otseselt ei eita löömist, aga märgib: „ma 13 vist veits tõukasin teda“ – II kd, tl 150p) on ümber lükatud kannatanu ütlustega, mille kohaselt süüdistatav lõi teda rusikaga vasaku õla piirkonda ja see tegi valu. Nagu juba ülal märgitud, on kannatanu ütlused usaldusväärsed ja sobituvad kõigi ülejäänud tõenditega (peale süüdistatava ütluste ses osas) ning asjaoluga, et abikaasade vahel toimus konflikt. Valu tekitamist saab sellise rusikalöögi puhul süüdistatavale ka kahtluseta omistada, võttes arvesse mh kannatanu ja süüdistatava füüsilist vahekorda (seda, et kannatanu ei ole suur naine, on näha nii rinnakaamera videolt kui ka fotolt (II kd, tl 6), süüdistatav on aga suurt kasvu (nii pikk kui üsna kogukas), nagu nähtub samalt videolt ja sündmuskohal tehtud fotolt (II kd, tl 18), aga ka nt ekspertiisiaktist, II kd, tl 74 – „Kehaliselt on Mait Vaik pikka kasvu ja korrapärase, normosteenilise kehaehitusega“). Kokkuvõttes on ka see osa kuriteo objektiivsetest tunnustest tuvastatud veatult.
Kaitsja on oma apellatsioonis tõdenud nagu kohuski, et kannatanule tekkisid vigastused seetõttu, et süüdistatava ja kannatanu pead puutusid kokku. Maakohus on ammendavalt loetlenud ka tõendid, mis kinnitavad vigastusi ja nende sobivust tekkemehhanismiga. Selles aspektis objektiivsete tunnuste osas vaidlus puudub. Kaitsja on märkinud: „Teise isiku tahtlik vigastamine või valu põhjustamine pealöögiga ei ole ilmselgelt tavapärane.“ Sellest on võimalik järeldada küsimust, kas valu ja kehavigastuste põhjustamine on objektiivselt omistatav. Ringkonnakohtul ei ole selles kahtlust, seda enam, et kannatanul tuvastati silmalau ja silmaümbruse kontusioon, mille seost peade kokkupõrkega pole keegi ka vaidlustanud. Kuna kolju on kõva ja massiivne kehaosa, siis ei saa olla kahtlust, et igaüks, kes sellega teist peapiirkonda lööb – seejuures sellise jõuga, et tulemuseks on vigastused, nagu antud juhul – peab eeldama, et vähemalt valu see tekitab. Valu ja ka võimalik põrutus on ka kõrvalseisja vaatepunktist selle teo tüüpiline tagajärg. Ka saab M. Vaigu vägivallategevust GG aadressil tol õhtul käsitada piisavalt intensiivsena, et see väärib karistusõiguslikku sekkumist, arvestades muuhulgas, et M. Vaik on tarvitanud GG suhtes füüsilist vägivalda ka varem korduvalt ja väga raskete tagajärgedega, põhjustades nii valu kui kehavigastusi, ning on selle eest ka kriminaalkorras karistatud.
Vaidlus on selles, kas M. Vaik pani 23.01.2021 vägivallateo toime tahtlikult. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse lk 10 keskel asuvas lõigus esitatud põhjendusega, miks saab M. Vaigule omistada teo suhtes kavatsetust kui raskeimat tahtluse vormi. Nagu ringkonnakohus juba ülal (otsuse p-d 48-49) märkis, viitavad kannatanu ütlused ja nendega kooskõlas olevad muud tõendid (sh süüdistatava enda kõne häirekeskusesse), et tegemist oli „löögiga“, mitte aga kogemata kokkupõrkamisega. Süüdistatav on korduvalt kannatanut tülide käigus löönud, tekitades valu ja ka kehavigastusi. Nii süüdistatav kui ka kannatanu on seejuures andnud ütlusi, et nende vahel toimus seekord jagelus telefoni pärast, kuna kannatanu soovis kutsuda politsei, süüdistatav oli aga katseajal ja kartis uuesti vangi minna. Hirm vangimineku ees väljendub ilmselgelt ka süüdistatava märkustes ja küsimustes politseiametnikele, nagu see on talletatud rinnakaamera videosalvestusele. Kannatanu ütlustest saab järeldada, et peaga kulmupiirkonda löömine oli seotud telefoni kättesaamise sooviga – sellest saab omakorda tuletada, et löök oli eesmärgistatud olema piisavalt tugev, et kannatanu loobuks vähemalt hetkeks telefonist ja sellega seotud vastupanust. Sellise eesmärgi sai saavutada valureaktsiooni teadliku esilekutsumise abil. Seega on põhjust arvata, et valu tekitamine oli tõepoolest süüdistatava eesmärk ning kindlasti pidas ta seda võimalikuks. Seda, et tegu oli kavatsetud vägivallateo ja valu tekitamisega, saab järeldada ka üldisest teopildist, mis paigutab selle juhtumi M. Vaigu arvukate varasemate kannatanule suunatud vägivallategude mustrisse. See muster veenab, et M. Vaigule on tavapärane reageerida konfliktides kannatanuga valu tekitamisega.
Süüdistatav on ühe vastuargumendina märkinud, justkui peaks asjaolu, et ta kutsus ise politsei, tekitama kahtluse selles, et ta tarvitas vägivalda tahtlikult. Ringkonnakohus ei näe siin mingit sellist seost, mis tekitaks kahtlusi süüdistuse paikapidavuses. Ringkonnakohtule pole päris lõpuni teada, miks M. Vaik teeb politseisse/häirekeskusesse väljakutseid (nagu ekspertiisiaktidest ja ka süüdistatava enda apellatsioonist üheselt nähtub, on ta keskmisest mõneti erineva psüühikaga 14 inimene), küll aga saab veendunult väita, et tema puhul ei välista see, et ta on just kuriteo toime pannud, seda, et kutsub politsei ise kohale. Nii on ta ise täheldanud apellatsiooni lisas 8: „ olen iga kord endale ise politsei kutsunud.“ Seda, et sageli ta nii tõesti käitub, kinnitab ka tema 23.09.2020 kohtuotsuse (II kd, tl 69) ja politseiandmebaasi väljavõtte (II kd, tl 76-76) võrdlus, millest saab järeldada, et vähemalt 23.04.2020, 18.03.2030, 06.08.2019 ja 26.05.2020 juhtumeil, mille puhul M. Vaik sai hiljem KarS § 121 järgi karistada, oli ta ise politsei väljakutsujaks. Selline käitumine võib elulise usutavuse aspektist olla selgitatav mitmeti. Helistaja motiiviks võib olla ennast esimesel võimalusel õigustada ja veenda politseid teise osapoole süüs. On usutav, et see sai olla üks M. Vaigu motiividest, arvestades, kuidas ta oma apellatsioonis ja selles lisades rõhutab, et tülinorijaks ja probleemitekitajaks on nende peres just GG ise ja ema YY. Samuti võib olla tegu juba harjumuskäitumisega, mis lööb välja alkoholijoobes ja mille loogikat on seetõttu ka raskem selgitada, aga mis ei tähenda, et see on võimatu - kohtuekspertiisiaktist nr 7.1-3/372 nähtub (II kd, tl 74), et M. Vaik kutsus eelmainitud juhtudest nt 23.04.2020 politsei omal väitel selleks, et teda naise löömise pärast vanglasse viidaks.
M. Vaik on apellatsioonis vaidlustanud oma süüdimõistmise KarS § 121 järgi ka seoses väidetava X tarvitamisega. Seda küsimust käsitles ringkonnakohus juba ülal otsuse p-s
Oluline on aga ka see, et enne apellatsiooni ei ole M. Vaik kunagi maininud selle ravimi tarvitamist seoses sellega, et see oleks kuidagi mõjutanud tema käitumist süüdistuses nimetatud kuriteo toimepanemisel. Süüdistatav mainis vaid, et see mõjutas tema käitumist politseiga rääkimise ajal. Seega on tegemist kaitseväitega, mida süüdistatav ei esitanud maakohtule ja mille kohta tõendite kogumine on nüüd juba hilinenud. Tegemist ei saa olla

§ 7

lg 3 tähenduses kõrvaldamata kahtlusega kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus, mida saaks tõlgendada tema kasuks. Maakohtule ei esitatud andmeid, mille pinnalt tal oleks saanud selline kahtlus tekkida ja seetõttu ei saa maakohtule ette heita ka selle asjaolu kontrollimata jätmist. 61. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tuleks tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning selle on maakohus jätnud tegemata. Siiski ei saa mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Antud kohtuasjas ei ole tõusetunud selliseid kahtlusi, mis oleks jäänud kõrvaldamata ja mida tuleks seetõttu tõlgendada süüdistatava kasuks. 62. Seejuures leiab kohtukolleegium, et just praeguses asjas on asjakohane pidada silmas ka Riigikohtu osutusi RKKKo-s nr 1-20-1301 (12.02.2021, p 10-11), mille kohaselt ei tule mõista

§ 60

lg 2 ja § 61 lg 2 selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetav sündmuste käik peab olema ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Käesoleval juhul ongi ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise juhtumiga. Maakohus on oma otsuses hinnanud tõendeid ja asjaolusid sellise põhjalikkusega, et ka ringkonnakohus nõustub: süüdistuses kirjeldatud sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist ja nagu need on süüdistuses esitatud. V. Puhtsüdamlik kahetsus

Mõlemad apellandid on leidnud, et maakohus leidis põhjendamatult, et käesoleval juhul ei esine karistust kergendavat asjaolu - puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. 15
Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, mille tulemusena jõudis kohus veendumusele, et Martin Vaigu puhul ei esine puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium leiab, et puhtsüdamlikku kahetsust ei saa jaatada hoolimata Riigikohtu praktikas (RKKKo nr 1-20-3535, p 20, 1-17-105/35, p 20) väljendatud mööndusest, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist ning isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane saabub ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus.
Praeguses asjas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et M. Vaik pani etteheidetavad teod toime kavatsetult. Samas aga, nagu nähtub ka maakohtu otsusest, on ta läbivalt distantseerinud end vastutusest, omistades oma teod ja teistele inimestele põhjustatud kahju ja valu nn X-le ehk haiguslikule seisundile, mis justkui poleks tema kontrolli all, või siis ravimitele, kuigi järjepidevad ekspertiisid on tuvastanud, et tegelikult siiski juhib ta oma käitumist ise. Lisaks on ta veel ka apellatsioonis ja selle lisades heitnud erinevas sõnastuses 23.01.2021 tegu ette just kannatanule, kes tema hinnangul provotseeris, valetab kogu aeg, tarvitab alkoholi, annab tema peale vihahoos ütlusi jms, lisaks toob ta esile, et käesolevas asjas mängib suurt rolli ema YY, kes on agressiivne, manipulatiivne ja ennastõigustav (vt ülal p 15). Puhtsüdamliku kahetsusega ei ole kuidagi võimalik ühitada ka järgmist süüdistatava pisendavat mõttekäiku apellatsiooni lisas nr 5: „Tegemist on tänapäeva psühholoogilise juhusliku pidevalt Eestis ja Soomes paarisuhetes toimunud sündmusega, kus naine mõistis meest valesti ja mees naist, naine oli vihane ja andis vihahoos tunnistuse. Naise pidev karakter on olnud korrata mitut valet, et ennast õigeks teha, nii on ta varjanud laste eest alkoholismi juba aastaid.“ KarS § 57 lg 1 p 3 ei nimeta karistust kergendava asjaoluna lihtsalt kahetsust või selle väljendamist, vaid just puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtul peab olema võimalik eristada läbitunnetatud puhtsüdamlikku ehk siirast kahetsust paljasõnalisest kahetsuse väljendamisest. Praegusel juhul nõustub kolleegium maakohtuga, et süüdistatav on end sellisel määral toimepandud tegude eest vastutamisest distantseerinud, et tema korduvalt deklareeritud kahetsusel puudub tegelik ja siiras sisu.
Seda, et süüdistatava puhul on ebasiirus usutav ja harjumuslik, kinnitavad ka tema kohta koostatud kohtuekspertiisiaktid, millest nähtuvalt on eksperdid tajunud tema käitumist üksmeelselt manipulatiivsena (II kd, tl 74, 62; I kd, tl 67). See annab põhjust uskuda, et ta võib valetada ja öelda seda, mis talle parasjagu kasulik tundub, sõltumata sellest, kas see on tõde. Ka Riigikohus (RKKKo 1-17-105/35, p 20) on möönnud, et teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine siiski seada kahetsuse siiruse kahtluse alla – näiteks kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Käesoleval juhul just selline olukord ongi, sest süüdistatava apellatsiooni peamine argument, mis korreleerub ka tema seisukohtadega varasemas menetluses, on see, et vastupidiselt ekspertidele ja kohtu poolt tuvastatule leiab M. Vaik, et tal puudub oma tegude üle kontroll. VI. Muu karistusega seonduv
Kaitsja heidab maakohtule ette, et ta pole põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, tagamaks süüdistatava hoidumist uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmist, ning et karistuse mõistmisel pole maakohus järginud otsuste põhistamise nõuet, mis on käsitatav

§ 339lg 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Maakohus on kaitsja arvates andnud ebaõige hinnangu Martin Vaigu süü suurusele ja jätnud arvestamata tõenditest nähtuvad ja Martin Vaigu poolt esiletoodud asjaolud, mis on olulised süüdistatavale karistuse mõistmisel. Nende üldsõnaliste etteheidetega ringkonnakohus ei nõustu. Maakohus on põhjendanud karistuse mõistmist märkimisväärselt põhjalikult (II kd, tl 184-185) ning see, et kaitsja pole nende põhjendustega nõus, ei tähenda, et need puuduvad. Samuti paistab kaitsja olevat lähtunud oma kriitikas ekslikust arusaamast, nagu oleks karistusest vabastamine eraldi karistusliik. Nii see ei ole. Maakohus on kõigiti adekvaatselt põhjendanud, miks ta eelistas 16 võimalikest karistusliikidest – vangistus ja rahaline karistus – just vangistust. Arvestades seda, kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidest nähtuvalt pole süüdistatav suuteline isegi menetluskulusid tasuma, saab järeldada, et sisuliselt on ka nemad mõistnud, et rahaline karistus ei oleks niikuinii täidetav. Mis puudutab kaitsja etteheidet süü suuruse ebaõige hindamise osas, siis on see etteheide paljasõnaline ja ringkonnakohtul pole siin maakohtule midagi lisada. Tutvunud maakohtu otsusega saab ringkonnakohus vaid tõdeda, et maakohus ei ole M. Vaigu süüd keskmiseks hinnates kindlasti M. Vaigu süü suurust üle hinnanud.

Peamine kaitsja ja süüdistatava vastuväide seoses karistusega puudutab Martin Vaigu isiku arvestamist. Mõlemad loetlevad rea meditsiinilisi diagnoose ja põhjendusi, mille tõttu ei peaks Martin Vaik reaalset vangistust kandma (vt ülal otsuse p-d 8-9 ja 18-19). Kaitsja leiab kokkuvõttes, et süüdistatava puuet, tervist ja senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust, eelkõige on oluline tõhus ravi. Kaitsja leiab, et süüteo asjaolud, süüdistatava tervislik seisund ja tema vaimuhaigusega seonduvad motiivid on erandlikud ja Martin Vaigu süüditunnistamisel oleks maakohus pidanud sellest tulenevalt tema karistuse kergendamise võimalusi kaaluma. Kergem karistus KarS § 74 ja 75 kohaldamisega on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Süüdistatav ise soovib kodusele ravile ühes elektroonilise valve ja kriminaalhooldusega, lisaks võimalust käia alkoholiprogrammis, psühhiaatri juures, abielutoetuses, psühholoogi juures, perenõustamises, ravil ja viharavil.
Kohtukolleegium nõustub üksmeelselt maakohtu põhistustega karistuse määra ning vangistusest tingimuslikult mittevabastamise osas (II kd, tl 184 p ja 185). Maakohus on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Maakohus on olnud karistust mõistes leebe, mida apellandid ei paista teadvustavat. Olles tuvastanud süü keskmääras ja vastutust kergendavate asjaolude puudumise, on kohus ometi mõistnud mõlema kuriteo eest karistuse märkimisväärselt alla keskmäära ning pole karistusi isegi täiel määral liitnud, vaid on liitnud need raskema karistuse suurendamise teel ehk osaliselt. Karistus jääb juba praegu niivõrd oluliselt alla mõlema teo eest mõistetava karistuse keskmäära (mõlemad teod on karistatavad kuni 5-aastase vangistusega), et isegi kui võtta karistuse mõistmisel arvesse süüdistatava vaimseid iseärasusi, ei oleks põhjendatud juba niigi madalast karistusest veel madalamat määrata, arvestades, et tegu on korduvalt ja katseajal samasuguseid tegusid toime paneva isikuga. Ringkonnakohus ei näe sarnaselt maakohtuga, et oleks alust karistust kergendada – KarS §-s 60 nimetatud alused selleks puuduvad, kusjuures KarS § 61 aluste esinemist pole ka apellatsioonides argumenteeritud. Ka KarS §-st 57 ei ole võimalik tuletada nõuet kergendada karistust just sellises olukorras, nagu kaitsja ja süüdistatav esile toovad. Kuigi kaitsja rõhutab seda, et liiast on määrata süüdistatavale pikaajalist vangistust, tuleb panna tähele, et käesolevas asjas arutatud kuritegude eest karistati M. Vaiku (lühimenetluse reeglite kohaselt) üksnes 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega. Suurema osa kanda jäävast liitkaristusest moodustab eelmise kohtuotsuse järgi kandmata 2 aasta ja 9 kuuline vangistus, mille liitmine tuleneb seadusest.
Sarnaselt maakohtuga ei näe ringkonnakohus niisiis õiguslikke aluseid niigi leebe karistuse kergendamiseks ega selle põhjendamiseks, miks jätta see täitmisele pööramata.

§ 74

lg-st 5 saab järeldada, et reeglina tuleb katseajal tahtliku kuriteo toimepanemise puhul siiski liitkaristus täitmisele pöörata ja üksnes erandlikud põhjused võivad viia teistsugusele otsusele. Selles asjas selliseid erandlikke põhjuseid pole. Maakohus on õigesti rõhutanud, et kuigi süüdistatavale mõisteti maksimaalne katseaeg, pani ta uue ja seejuures sisuliselt varasemaga samasse mustrisse sobituva teo sama kannatanu suhtes toime juba paar kuud pärast vabanemist. Seejuures polnud see tema esimene kuritegu pärast kohtuotsust, sest teise käesolevas asjas arutatud vägivaldse teo pani ta toime veel enne nn šokivangistuse lõppu. Sellistel asjaoludel puudub mistahes usutavus väitel, et nüüd tingimuslikult vabanedes võiks loota süüdistatavalt õiguskuulekat ja kuriteovaba käitumist. Tähelepanuväärne on ka see, et kuigi M. Vaigul oli katseajal alkoholi tarvitamise keeld (II kd, tl 17 70), tunnistas ta ka ise apellatsioonkaebuses, et oli 23.01.2021 tarvitanud alkoholi – see viitab, et ta pole suutnud kriminaalhoolduse reegleid järgida.

Ringkonnakohus ei alahinda süüdistatava tervislikku seisundit, kuid kaitsja ega süüdistatava apellatsioonis pole esitatud tõsiseltvõetavaid argumente, miks ei saa süüdistatava meditsiiniliste probleemidega toime tulla vanglas. Vangistusseaduse § 52 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele ning arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seejuures on ka M. Vaik ise oma apellatsiooni lisades viidanud sellele, et vanglas on üritatud tema raviga sisuliselt tegeleda: „Vanglaarst on /…/ üritanud mind 3X Tartu Psüh osakonda üritanud panna, millest olen keeldunud.“ Eksperdid on olnud järjepidevalt üksmeelel selles, et M. Vaik on võimeline karistust kandma, olles tuvastanud tema psüühikahäired (vt ülal p 38). Samuti on nad olnud üksmeelel selles, et ta on muude tervisehäirete kõrval ka ravimisõltlane. M. Vaigu apellatsioonis ja selle lisadest, aga näiteks ka politsei vormikaamera salvestiselt 23.01.2021 ilmneb väga selgelt tema soov ise oma raviskeemi dikteerida. Tema põhjendused, miks ta muuhulgas ei soovi vanglas olla, hõlmavad väidet, et vangla arst on liiga vana ja võib ta raviskeemi ära rikkuda – see mõttekäik pole tõsiseltvõetav. Ka viimase ekspertiisi käigus kurtis ta eksperdile, et vanglas antavad ravimiannused on liiga väikesed; samuti nähtub ekspertiisiaktist (II kd, tl 9) järgmine asjakohane mõttekäik: „2019 suurendas uuritav omavoliliselt taas rahustite annuseid ja tema käitumine ning tegevus olid suunatud ainult rahustite hankimisele. Kui M. Vaikile enam uusi retsepte ei väljastatud, kujunes tal võõrutusseisund erinevate häirivate kehaliste sümptomitega ning tema käitumine oli inadekvaatne, agiteeritud ja konfliktne. Kodus tekkisid uuritaval abikaasaga tülid, mis päädisid kehalise väärkohtlemisega, mille eest talle mõisteti karistus. M. Vaik oli Tallinna Vanglas kuni 30.11.
Vabanemise järgselt alustas uuritav vaatamata teadmisele rahustite liigse tarvitamise mõjust taas rahustite tarvitamist ja otsis sihipäraselt võimalusi neid juurde saada, külastades erinevaid polikliinikuid ja arste. Rahustite puudumisel või annuste vähenemisel (kuna retsepte anti piiratult) kujunes halvasti talutav võõrutusseisund ning M. Vaik muutus pahuraks, konfliktseks ja impulsiivseks.“ Aktist (II kd, tl 59) nähtub seegi, et pärast viimatist vanglast vabanemist ilmus M. Vaik 30.12.2020 korduvalt valveõe vastuvõtule retseptisooviga, kaasas enda koostatud raviskeem ja kui tema soovi kohe ei rahuldatud, teatas valveõele: „Kui te ei taha, et ma teid relvast ähvardama tulen, kirjutage ravimid välja ja olge vait.“
Kõik eelnev viitab sellele, et on äärmiselt ebatõenäoline, et M. Vaik hakkaks vabaduses (olgu siis elektroonilise valve all või mitte) käituma korrapäraselt ja kuidagi teistmoodi, kui ta käitus pärast vanglast vabanemist 2020.a lõpus. Pigem võib tema vabanemine tuua kaasa peatse ja teiste isikute tervist ohustava uue kuriteo. Kuivõrd ekspertiisiaktist nähtuvalt tekitab M. Vaigule probleeme just võõrutusnähtudega toimetulek (süvendades mh agressiivsust) ja ise ta meditsiiniliselt näidustatud raviskeemi järgida ja alkoholist loobuda ei suuda, siis on vanglas viibimine (ühes kaasneva korralise meditsiinilise abiga) tegelikult ka Martin Vaigu enda huvides, kuigi ta ise ei pruugi sellega nõustuda. Seda ei muudaks ka see, kui kannatanu sooviks M. Vaigu vabastamist – kannatanu selline soov ei ole kohtule siduv. M. Vaik ei kujutaks praegu vabaduses endast ohtu mitte üksnes sellele ühele kannatanule.
Seejuures, kuigi kaitsja on väitnud, et M. Vaigu tervis on kinnipidamiskohas halvenenud, ei ole ta seda väidet tõenditega kinnitanud. Samuti pole kohtus tekitatud veendumust, et kui tervise halvenemine on ka aset leidnud, siis see on tingitud just sellest, et vanglas tullakse M. Vaigu meditsiinilise toetamisega toime halvemini, kui see toimuks vabaduses. Nagu ülalviidatud ekspertiisiaktist nähtub, võib siis, kui M. Vaik ei saa nii palju ravimeid, kui ta oma sõltuvuse tõttu 18 sooviks, olla tal võõrutusnähte, mis pole kahtlemata meeldivad; selles aga ei saa süüdistada vanglat. Võib nõustuda süüdistatavaga, et vanglas viibimine ei ole tõesti rõõmustav asjaolu ja võib teatud juhtudel kutsuda esile X omaseid sümptome. Sellegipoolest on kõigi eelmainitud asjaolude koos hindamisel kõige tõenäolisem see, et praegu on M. Vaigu enda ja ühiskonna huvides, kasulikum ja ohutum M. Vaigu viibimine vanglas. Seejuures tuleb rõhutada, et kuigi kaitsja räägib pikaajalisest vangistusest, on M. Vaigul siiski samaväärsed seaduslik võimalus vabaneda vangistusest ennetähtaegselt juba paari aasta jooksul, kui ta veenab oma käitumisega, et vabanedes uusi kuritegusid toime ei pane. Niisiis ei saa kaitsja ja süüdistatavaga nõustuda, et vangistusel pole eripreventiivset väärtust või et karistus on sobimatu just M. Vaigu isiksusega. Seega jättis maakohus ta õigesti vangistusest tingimuslikult vabastamata.
Ringkonnakohus tõdeb ka, et kuigi M. Vaik on oma apellatsioonis ja selle lisades jõudnud viimaks domineerivale järeldusele, et ta tuleks vabastada koju (taotlus, millele kohtukolleegium juba ülal vastas), siis on ta apellatsioonis nimetanud alternatiivina ka soovi saada karistuse asemel sundravile ja/või ravile Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglasse. Ringkonnakohus märgib, et ka selle on jätnud maakohus põhjendatult tegemata. Käesolevas asjas ei esine KarS § 86 märgitud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eelduseid (meditsiiniliste eelduste puudumine nähtub ka asjas tehtud ekspertiisiaktidest). Maakohus on seda otsuses ammendavalt käsitlenud (II kd, tl 183-184). Mis puudutab vangistuse asendamist raviga, siis KarS § 692 näeb tõesti ette, et kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada vangistuse raviga. Ravi nimetatud paragrahvi tähenduses on narkomaanide sõltuvusravi isikule, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu, ning seksuaalkurjategijate kompleksravi täisealisele isikule, kes on kuriteo toime pannud seksuaalsuunitluse häire tõttu. Põhimõtteliselt on võimalik käesolevas asjas argumenteerida, et M. Vaik võib olla pannud oma teod toime muuhulgas rahustite ja uinutite sõltuvuse tõttu. NPALS § 2 p 6 kohaselt on narkomaania psüühiline või füüsiline sõltuvus, mis on tekkinud narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise tagajärjel, st see sõltuvus võib tekkida ka arsti ordineeritud ravimitest. RHK-10 järgi võib tõmmata siin paralleeli psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäiretega (kood F10-F19), mille hulgas on mh rahustite või uinutite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F13) ja mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (F19). M. Vaigul on diagnoositud muuhulgas sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsetest ainetest (F19), sh rahustitest ja alkoholist, mis määrab tema käitumist (ekspertiisiaktid II kd, tl 63, 74p, I kd, tl 69). Siiski pole ringkonnakohtu hinnangul võimalik selles asjas vangistuse asendamist raviga kaaluda juba seetõttu, et mõistetud liitkaristus ületab lubatud kaheaastase ülempiiri, millal on võimalik karistust raviga asendada. VII. Muud taotlused ja kokkuvõte
Kaitsja on taotlenud, et käesolevas asjas kaalutaks

180 lg 3 alusel menetluskulude osalist riigi kanda jätmist, kuna Martin Vaigul puudub vara ja piisav sissetulek toimetulekuks ning tema puuet ja tervislikku seisundit arvestades ei ole ka alust eeldada sissetulekute suurenemist. M. Vaik ise on taotlenud samadel argumentidel menetluskulude täielikku riigi kanda jätmist. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus on juba niigi jätnud

§ 180lg 3 alusel pool menetluskulust riigi kanda ja lisaks määranud, et M.

Vaik võib tasuda menetluskulud aasta jooksul. Kummaski apellatsioonis ei ole esitatud argumente, mille poolest on maakohtu selline toimimine puudulik ja mitte-ammendav. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus toiminud menetluskulude osas seaduslikult ja õiglaselt ja selle otsustuse ümbervaatamiseks puudub põhjus.

Süüdistataval on etteheiteid prokurörile, kes on „süüdimõistev ja feministlik“, on tarvitanud oma positsiooni vääralt, varjanud ja väärkasutanud fakte ja informatsiooni, pannes toime õigusrikkumisi, täpsemalt väärteo, kui hoidis salajas GG kõned, kes soovis võtta kriminaalasja 19 tagasi, „milleks tal oli seaduslik õigus“, ja esitas soovi M. Vaik karistamata jätmiseks. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud asja läbi vaadates selliseid prokuröri minetusi, mille kohta oleks tõendid ja mis saanuks mõjutada kuidagi õige kohtulahendini jõudmist. Nagu juba ülal märgitud, ei näe seadus ette kannatanu õigust võtta „kriminaalasja tagasi.“
Süüdistatav leiab ka, et tema vahistamine kohtunik A. Möldre poolt oli ebaseaduslik, kuna ei arvestatud tema tervisliku seisundiga. Ringkonnakohus selgitab, et käesoleva apellatsioonmenetluse raames ei saa enam maakohtu vahistamismääruse peale kaevata. Süüdistatav ja kaitsja juba esitasid selle määruse peale kaebused ning Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata oma 16.02.2021 määrusega, mis on jõustunud.
Apellatsiooni lisas 13 palub süüdistatav vaadata läbi tema 09.06.2021 prokuratuurile esitatud avaldus vahistamisega tekitatud kahju küsimuses ja vaadata läbi (kohtuasja?) 3-21-1234 faktis seoses ettevõte ja individuaalsesse pankrotti minekuga, samuti „14222112 OÜ kahju 75 000 EUR“. Lisa 8 palub ta pärida Harju Maakohtust talle e-maili teel saadetud „RÕA taotlus – mulle tehtud moraalne, materiaalne ja füüsiline kahju)“. Lisas 11 palub ta rakendada ema YY kontroll, et ta võtaks ennetuseks X. Apellatsiooni lisas 12 taotleb ta kohut saata vanglale kohtuarstliku ekspertiisi dokument ja taotleb mõistuse juures olevat arsti. Kõik need taotlused tuleb jätta läbi vaatamata, kuna neil puudub sisuline seos käesoleva apellatsioonimenetlusega (vähemalt ei ole seda võimalik M. Vaigu pöördumistest tuletada) ja ringkonnakohtul ei ole alust neid selle menetluse raames lahendada. Samuti ei saa ringkonnakihus lihtsalt läbi vaadata taotlust, mis on esitatud (väidetavalt) lahendamiseks prokuratuurile ja mida pole ringkonnakohtule esitatud.
Apellatsiooni lisades 13, 10 ja 9 palub süüdistatav teha kõik saadetud ütlused, taotlused ja avaldused nähtavaks kaitsjale Leelo Viilile. Apellatsiooni lisades 6-7 palub ta korraldada, et kontakteerutaks Leelo Viiliga ja Riigikohtusse edastataks määruskaebused ja materjalid. Lisas 11 palub ta teavitada GG apellatsiooni läbivaatamisest jõustumisel. Ringkonnakohus selgitab, et kohus on teinud kõik käesoleva kohtuasja materjalid jooksvalt kohtuinfosüsteemi/e-toimiku kaudu kaitsjale kättesaadavaks ning kaitsja saab esitada ise Riigikohtule kassatsioonkaebuse, kui tema ja M. Vaik seda vajalikuks peavad. Sellisel juhul edastatakse kriminaalasja materjalid ringkonnakohtust Riigikohtusse. Ringkonnakohus saadab käesoleva otsuse koopia ka kannatanule GG-le.
Kokkuvõttes leiab kolleegium, et apellatsioonis toodud väidete ja maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Praeguses asjas ei ole argumente, millele tuginedes maakohtu otsust tühistada.
Kuna ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt või tervikuna, teeb ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 82. M. Vaigu kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 129.60 eurot. Taotluse kohaselt on kohtumääruse analüüsi ja nõustamise ning apellatsiooni koostamise ajakulu 120 minutit ning sellele vastava tasu suurus 108 eurot, millele lisandub 20 käibemaks 20%, s.o 21,60 eurot, kokku 129, 60 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja

§ 175lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada.

Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellatsioone, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt

§ 185lg-le 2 Martin Vaigu kanda.

83. Arvestades kaitsja ja süüdistatava taotlust, väljamõistetavate menetluskulude kogusummat, kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava olematut päevasissetulekut (II kd, tl 26), tema tervislikku seisundit ja tema lähitulevikku vanglas, kus on elatise teenimise võimalused piiratud, määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda ositi. Kohus arvestab sedagi, et apellatsioonmenetluse kulud on väikesed ja suur osa menetluskuludest on juba riigi kanda jäetud, mistõttu pole nüüd tekkinud kulusid vältimatult riigi kanda jätta. Kohus juhindub seda määrates

§ 180

lg-st 3, mis käsib kohtul menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võimaldab määrata menetluskulud ositi tasumisele. Kuna maakohtu otsusega, mis jääb muutmata, mõisteti süüdistatavalt välja menetluskulud kogusuuruses 1724, 40 eurot ja määrati, et need võib tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 143,70 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks igakuist miinimummakset suurendada. Oluline on, et makstes vähemalt maakohtu otsuses märgitud summa igal kuul, oleks kõik menetluskulud 12 kuu jooksul hüvitatud. Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Ringkonnakohus selgitab ka, et

§-de 423 ja 424 alusel on süüdimõistetul võimalik taotleda, et maakohtu täitmiskohtunik pikendaks või ajataks menetluskulude tasumist omakorda kuni ühe aasta võrra. Allkirjastatud digitaalselt 21

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

1-21-2344/82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-2344 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ivi Ke

§ 238lg 2 kohaselt vähendas kohus karistust 1/3 võrra ja mõistis Martin Vaigu karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. Kar

§ 175

§ 180

§ 339lg 2 rikkumisena.

§ 339lg 2 mõttes.

§ 338

§ 321

§ 342lg 3 p 1 alusel siinses otsuses üle kordamata.

§ 321

§ 234lg 5).

§ 2861

§ 321lg-st 6.

§ 233

§ 321

§ 7

§ 7

§ 60

§ 339lg 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

§ 74

§ 180lg 3 alusel pool menetluskulust riigi kanda ja lisaks määranud, et M.

§ 337

§ 175lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada.

§ 185lg-le 2 Martin Vaigu kanda.

§ 180