aprilli 2021.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Dmitri Makarov ja tema kaitsja adv. Leelo Viil Süüdistatav Dmitri Makarov (ankeetandmed maakohtu otsuses) Prokurör Kaitsja Merike Tikk Adv. Leelo Viil RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 22.aprillist 2021 jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja 1 kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 22. aprilli 2021 otsusega mõisteti Dmitri Makarov süüdi
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust.
otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 4 kuud - võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust.
detsember 2020. Dmitri Makarov mõisteti süüdi selles, et tema, 07.12.2020 ajavahemikul kella 00.54 kuni kella 02.07 paiku Maardus aadressil XXX asuvas korteris, tekkinud tüli käigus, lasi üks kord pneumopüss Artemisest oma elukaaslasele kannatanu XX-le (X) vasakule selja piirkonda, tekitades sellega kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse s.o laskehaava vasakul pool kehatüvel koos vasaku Eesti Regionaalhaiglasse, kus tal 07.12.2020 eemaldati põrn. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Dmitri Makarov vaidlustab temale mõistetud karistust. Ta on nõus küll vangistuse määraga, kuid leiab, et selle reaalne ärakandmine on liiga range karistus. Kahetseb siiralt toimunut ja selgitab, et ta ei soovinud sellist tagajärge. Soovib olla vabaduses, et abistada kannatanut, kes tema abi praegu väga vajab. Palub asendada reaalne vangistus elektroonilise valvega. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmise osas
Uue otsusega palub kaitsja süüdi tunnistada Dmitri Makarov süüdi
Mõista Dmitri Makarovile kergem karistus
§-de 74 ja 75 kohaldamisega. Menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Tõendid ei kinnita süüdistatava poolt kannatanule raskete tervisekahjustuste tahtlikku tekitamist. Maakohus ei ole sellekohaseid järeldusi veenvalt põhjendanud. Kaitsja väidab, et
§-s 118 sätestatud süüteokoosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Tulenevalt
§-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks
2 § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg (vt RKKKo nr 3-1-119-09). Seega peab käesolevas asjas Dmitri Makarovi süüksarvatava teo kvalifitseerimisel tapmisena olema tuvastatav, et süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (
lg 4) selliseid faktilisi asjaolusid, mille korral võib tema tegu olla objektiivselt käsitatav teisele isikule raske tervisekahjustuse tekitamisena.
lg 1 p 1, 6 järgi süüdimõistvat kohtuotsust tehes pidanuks maakohus tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu suhtes rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks ohtu elule ja /või elundi kaotust ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Dmitri Makarov kinnitas kohtuistungil, et kindlasti ta ei tahtnud kannatanule tervisekahjustusi põhjustada. Kui X otsustas minna suitsetama, võttis tema kõlari tagant õhupüssi, suunas selle X-le ja küsis, et kuhu sa lähed, vajutas masinlikult päästikule. Alles hiljem sai ta aru, et relv oli juba varasemalt laetud. Algul ta ei saanud arugi, et kuul oli X tabanud ja arvas, et ta teeb nalja. X läks korterist välja, ta hakkas X pärast muretsema ja läks ka välja. Lasteaia juures ta nägi, kuidas X ülekäigurajal kukkus, jooksis tema juurde, võttis X sülle, viis koju ja pani diivani peale. Kui ta nägi, et X-l tuleb verd, kutsus kiirabi. Süüdistatav kahetseb, et nii juhtus ja on väga mures X pärast. Kohtu hinnangul kannatanu XX on ülekuulamiste käigus sündmusi väga detailselt kirjeldanud, tema poolt räägitu on kooskõlas teiste kogutud tõenditega ning kohtul puudub alus kahelda tema ütlustes Tuleb nõustuda, et käesolevas kriminaalasjas oluline hinnata kannatanu XX ütlusi, kuid kaitsja hinnangul need riimuvad olulistes asjaoludes süüdistatava ütlustega. Kohus märkis, et kannatanu ja süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused lahknevad vaid osas, mis puudutab seda, kas tegemist oli tahtliku teoga või õnnetusjuhtumiga. Kannatanu XX on kohtu hinnangul andnud ütlusi selles, et ta nägi, kuidas Dmitri Makarov võttis esmalt õhupüssi kuulid, seejärel kõlarite tagant ka õhupüssi ning kuulis õhupüssi plaksatust, mis tähendas, et Dmitri oli õhupüssi sulgenud. Kohtu selline järeldus ei põhine toimiku materjalidel. XX on kohtueelses menetluses üle kuulatud 16.12.2020.a ja selgitanud, et kui kannatanu oli esikus kummargil, et jalanõusid jalga panna, siis kuulis ta õhupüssi plaksatust, mis tähendas, et Dmitri oli õhupüssi sulgenud. Kannatanu vaatas Dmitri poole ja nägi, et Dmitri hoidis õhupüssi käes, relvaraud oli suunatud kannatanu poole. Ta ei arvanud, et Dmitri teda tulistab, seisis rahulikult, ei püüdnud põgeneda, ei arvanud, et relv on laetud. 08.12.2020.a andis kannatanu XX ütlusi, millest nähtuvalt ta nägi, et Dmitri võttis kõlarite tagant õhkrelva, Dmitri seisis elutoas, kannatanu oli esikus, nende vahe võis olla meeter, ta võis olla Dmitri suunas mitte selja, vaid küljega. Järgmisel hetkel toimus lask, Dmitri laskis teda õhkrelvast ja ütles, et ta läheks ära. Kohe alguses kannatanu ei tundnud, et oleks millegagi pihta saanud, kuid kui ta astus trepikojast välja, hakkas valu tundma, katsudes selga sai käsi veriseks. Seega ei kinnita XX ütlused asjaolu, et Dmitri Makarov oleks tema nähes relva laadinud, mistõttu ei saa süüdistatava väiteid lugeda kannatanu ütlustega 3 kummutatuiks. Kuivõrd Dmitri Makarov, samuti ka XX ei saanud koheselt aru sellest, et õhupüss oli laetud ning lasuga oli kannatanut vigastatud, ei saa asuda seisukohale, et Dmitri Makarov laskis õhupüssist XX pihta tahtlikult ning põhjustas kannatanule tahtlikult raske tervisekahjustuse. Käesolevas asjas ei ole ühegi tõendiga kummutatud süüdistatava väited selle kohta, et ta ei tahtnud kannatanut vigastada. Seetõttu ei ole üksnes välise teopildi alusel võimalik tuvastada Dmitri Makarovi poolt kannatanule raskete tervisekahjustuste tekitamise tahtlust ning lugeda tõendatuks
Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et Dmitri Makarov püüdis kannatanule abi osutada, kandis ta koju ja kutsus kiirabi. Maakohtu hinnangul Dmitri Makarovi poolt antud ütlused osas, mis puudutavad muret kannatanu tervise pärast, ei vasta tegelikkusele, kuivõrd XX-le järele minemiseks kulus tal aega peaaegu pool tundi, tänavale maha kukkunud kannatanu juurde jõudis Dmitri Makarov kell 02:38, so rohkem kui pool tundi pärast seda, kui XX maja trepikojast väljus. Selle kohtu järeldusega ei saa nõustuda, süüdistatava ja kannatanu ütlustest nähtuvalt ei taibanud kumbki neist kohe, et XX oli raskelt vigastatud. Pigem võib nimetatud asjaolust järeldada, et Dmitri Makarovil puudus esialgselt nii arusaamine kui ka tahtlus XX-le vigastuste põhjustamise osas. Seega on tõendatud, et Dmitri Makarovi tegevusega on põhjustatud XX-le raske tervisekahjustus, kuid nõustuda ei saa süüdistatava tegevusele süüdistuses antud juriidilise hinnanguga. Apellant leiab, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida
Samuti leiab kaitsja, et maakohus on süüdistatavale mõistnud karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.
lg 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.
karistatakse rahalise karistuse või kuni
lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb lisaks isiku süüle võtta karistuse mõistmisel arvesse ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Kuigi Riigikohtu praktika (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06) kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku teost, ei tohi lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. Süüdistatav on kriminaalkorras karistatud üksnes ühel korral, tema karistusandmetest nähtuvalt ei ole kuritegude toimepanemine tema tavapärane käitumismall ning isikuvastase kuriteo asetleidmist võib pidada erandlikuks ja ootamatuks. Kuriteo toimepanemise põhjuseks käesoleval juhul võis olla alkohol, stressi ja pingete kogunemine. Kaitsja loetleb kergendavaid asjaolusid, mida maakohus juba arvestanud on ja märgib, et Dmitri Makarovil on laps ning ta toetab ja kasvatab ka XX lapsi. Vabaduses on süüdistataval olemas töökoht. 4 Eeltoodut arvestades leiab kaitsja, et Dmitri Makarovi puhul on põhjendatud ja otstarbekas
§-de 74 ja 75 kohaldamine, kriminaalhooldusega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Katseajal on võimalik hinnata kinnipeetava püüdlusi oma elu korraldamisel, samuti kehtivate tavade ja reeglite järgimisel. Kuigi süüdistatav on kuriteo toime pannud katseajal, on käesoleval juhul Dmitri Makarovi tingimisi karistusest vabastamine võimalik elektroonilise valve kohaldamisega. 25.01.2021.a Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna vastuse ja selle lisade kohaselt kontrolliti 21.01.2021.a elukohta aadressil XXX, Maardu. Vastavalt kinnistusandmetele on kinnistu omanik Leonida Makarova ning korteris elab XX, nimetatud isikud on nõus Dmitri Makarovi suhtes elektroonilise valve kohaldamisega. Formaalsed tingimused Dmitri Makarovi elektrooniliseks valveks aadressil XXX, Maardu on seega täidetud - kriminaalhooldaja kontrollis ja tegi kindlaks, et kahtlustatava elukoht sobib elektroonilise valve kohaldamiseks ning sellega on nõustunud kinnisasja omanik ja seal elav täisealine isik. Süüdistatava käitumise prognoosimiseks ning talle eripreventiivsel eesmärgil reaalse vangistuse vajalikkuse kaalumisel tuleb eelkõige silmas pidada andmeid tema senise käitumise kohta. Süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt ei peaks tema puhul vangistuse reaalne ärakandmine olema eripreventiivsetel kaalutlustel vajalik. Maakohus ei ole süüdistatava süüd hinnanud suureks, samuti ei ole kohtu tuvastanud tegutsemist otsese tahtluse või kavatsetusega, mistõttu on
§-de 74 ja 75 kohaldamine kooskõlas väljakujunenud karistuspraktikaga. Süüdistatav on viibinud vahi all juba peaaegu 7 kuud, mistõttu ei oleks tema tingimisi karistamine liialt leebe karistusõiguslik kohtlemine. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust. Menetlusnormide oluliseks rikkumiseks on käesoleval juhul ka tõendite hindamise üldpõhimõtete järgimata jätmine, millele on eelpool osundatud. Riigikohus on märkinud, et kui kohus pole kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega (RKKKo nr 3-1-1-94-04; nr 3-1-1-92-11 jt). Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305-1 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või - veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 31-1-14-143, nr 3-1-1-63-14, nr 3-1-1-65-14). Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos, samuti arvestades süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Pärast apellatsioonitähtaja möödumist saatis kaitsja kohtule apellatsiooni poaranduse, kus märkis, et apellatsiooni reolutsioonis on ekslikult tema ooolt märgitud
lg 1 p 1 ja tegelikul taotleb ta süüdistatava käituise ümberkvalifitseerimist
5 Tallinna Ringkonnakohtu 28.juuni 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
§-s 118 sätestatud süüteokoosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Seega hindamaks, kas Dmitri Makarovile inkrimineeritav tegu võib olla kvalifitseeritav raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, tuleb kontrollida, kas süüdistatava tahtlus hõlmas selliseid faktilisi asjaolusid, mille olemasolul saaks
Käesoleval juhul ei saa väita, et Dmitri Makarov arvestas ja soostus võimaliku tagajärjena XX elundi kaotusega. Kohtukolleegium selgitab ja seda viitega 7 aasta tagusele Riigikohtu seisukohale, mis on välja öeldud pärast teatud seadusemuudatust
§ -s 118 järgmist. Esiteks, selle asemel, et refereerida pikalt apellatsioonis, mida tähendab ja kuidas tuvastada tahtlust tagajärje suhtes ja kui oluline see on andmaks hinnangut D.Makarovi käitumisele, oleks aeg ka kaitsjal tutvust teha Riigikohtu valitseva praktikaga konkreetse süüteokoosseisu osas ning sellega arvestada apellatsiooni koostamisel. Kõik vanad ja varem kirjapandud seisukohad ei päde enam apellatsiooni esitamise ajaks. Kohtukolleegium peab oluliseks viidata Riigikohtu otsuse 3-1-1-46-15 p-dele 10.1 ja 10.2. Viidatud otsuse p-s 10.2 võtab Riigikohus oma seisukoha kokku alljärgnevalt :
esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik
lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (
lg 2) või hooletult (
Kuivõrd
lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud 7 tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb
lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et
lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o
Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis
Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes
§-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o
(p 8) Jaatamaks isiku vastutust raske tervisekahjustuse tekitamise eest, tuleks tuvastada, et teo toimepanija pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löök toob kaasa enamohtlike tagajärgedeni viinud tervisekahjustused. (p 9).
järgi ei pea aga teo toimepanija tahtlus katma enamohtlike tagajärgede saabumist, s.o tagajärjed osutuvad või kujunevad eluohtlikuks
lg 1 p 1 mõttes või toovad kaasa tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või millega kaasneb osaline või puuduv töövõime
Kohtukolleegiumi seisukohast on eeltsiteeritud Riigikohtu seisukohad vägagi asjassepuutuvad arutatava kaasuse puhul. Tuues need Riigikohtu seisukohad arutatava kaasuse konteksti on oluline süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks
Esiteks, et süüdistatav vajutades kannatanule suunatud õhkpüssi päästikule, tegi selle liigutuse tahtlikult ja teiseks, et ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et see lask tekitab kannatanule tervisekahjustuse
lg 1 alt 1 mõttes.
järgi ei pea aga süüdistatava tahtlus katma enamohtlike tagajärgede saabumist, s.o tagajärjed osutuvad või kujunevad eluohtlikuks
lg 1 p 1 mõttes või toovad kaasa raske tervisekahjustuse p 6 mõttes e elundi kaotuse või selle tegevuse lakkamise. Esmalt kohtukolleegium rõhutab ja nõustub seejuures ka kaitsja poolt maakohtu väljendatud seisukohaga, et päästikule vajutamine saab olla ainult tahtlik tegevus. Nimelt, päästikule vajutades ja seda teab iga relvaomanik, tekib lask e kuul lendab välja ja see suundub sinna suunda, kuhu on relv suunatud. Ei ole usutav eluliselt ja see ei ole ka kooskõlas loogikaga, et relva käes hoidev inimene vajutab päästikule, isegi, kui ta arvab, et relv ei ole laetud, ainult kellegi hirmutamiseks. Sellisel juhul, kui relv ei ole laetud ja soovitakse kedagi hirmutada relvaga e ähvardada relvaga, piisab ainuüksi relva väljavõtmisest ja selle suunamiseks inimese suunas. Päästikule vajutamine on selles olukorras, milles väidab end olevat süüdistatav e teadmatuses sellest, et tema relv on laetud, absoluutselt ebavajalik tegevus ja päästikule vajutab inimene, kelle käes olev relv on suunatud kellegi suunas ainult siis, kui ta soovib, et lask tabaks sihtmärki. Siinjuures aga rõhutab kohtukolleegium, et iga relvaomaniku sh ka lubatud kaliibriga õhkrelva omanikule on teada ja see on ka üldteada asjaolu, et relva ei tohi suunata inimese poole, olenemata, kas relv on laetud või mitte. See on üks olulistest ohutusreeglitest. Süüdistatava selgitused, et tema ei teadnud seda, et relv on laetud, on kohtukolleegiumi hinnangul ennastõigustavad ning ei veena kohut. Samuti ei ole selline väide eluliselt usutav. Relva omanik peab alati, kui ta relva kätte võtab, eeldama, et relv on laetud ja esimene ohutusreegel, mis kehtib õhkrelva 8 käsitsemisel on „Relv on alati laetud, kui Te ei ole isiklikult vastupidises veendunud“ https://www.jahipaun.ee/userfiles/6hkrelvad.pdf . Kohtukolleegium ei pea usutavaks seda, et isik, kelle korteris käivad lapsed ja nagu tema ütlustest selgub on kannatanu lapsed tema korteris ka ilma temata, kui koolist tulevad, jätab relva korterisse kontrollimata seda ära pannes või nö peites kuskile kõlarite taha, et relv ei oleks laetud. Kohtukolleegiumi seisukohast tõendavad ka kannatanu ütlused üheselt, et süüdistatav mitte ainult ei teadnud kindlalt, et relv on laetud vaid ta laadis relva enne, kui selle kannatanule suunas. Kannatanu on üle kuulatud kohtueelses menetluses kolm korda. Esimest korda toimus ülekuulamine 8.detsembril 2020 e kohe järgmisel pärast sündmust haiglas. Kannatanu sel ülekuulamisel väga täpseid ütlusi ei andnud, küll aga lükkas ümber selle süüdistatava seisukoha, et laskevigastuse sai tänaval ja tundmatult. Ta väitis, et vigastuse tekitas D.Makarov, kes lasi õhkrelvast umbes meetri kauguselt tema pihta. 16.detsembril 2020 kuulati kannatanu uuesti üle juba politseis ja sellel ülekuulamisel selgitab kannatanu täiendavalt varasematele ütlustele, et tekkinud tüli käigus võttis Dmitri televiisori tagant õhupüssi kuulid ja läks toas olevate kõlarite juurde ning võttis sealt tagant seina vastu nõjatuva õhupüssi. Jalanõusid jalga pannes kuulis ta plaksatust, mis tähendas, et Dmitri oli püssi sulgenud. Õhupüssi avamist ta ei näinud, kui varasemalt oli näinud, et püssi laadimiseks on vaja see pooleks murda. Kolmandat korda kuulati kannatanu üle seoses sellega, et temale oli telefonile saabunud sõnum võõralt numbrilt, milles paluti tal loobuda senistest ütlustest. Samas kinnitas kanatanu, et jääb eelnevalt antud ütluste juurde. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseteks ja põhjendatult ka järeldanud kannatanu ütluste põhjal seda, et D.Makarov enne õhupüssist laskmist laadis seda ja seega teadis kindlalt, et päästikule vajutades käib lask, millega ta vigastab tugevasti kannatanut, kelle suunas ta tulistas ja suhteliselt väikese vahemaa pealt. Seega teadis süüdistatav seda, et lasuvigastus tekitab kannatanule tervisekahjustuse e vähemalt
Süüdistatav on ise kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ütlusi andes tunnistanud seda, et ta sai aru, et sellise vahemaa pealt sellisest relvast tulistades võib lask relvast inimesele tugevalt viga tekitada (ülekuulamine 4.03.2021). Seega on kohtukolleegiumi hinnangul täidetud kõik
lg 1 p 1,6 koosseisulised tunnused ja asjaolu, et süüdistatav ei soovinud sellist konkreetset tagajärge tekitada nagu ta tegelikult tekitas, ei mõjuta kuidagi tema käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Mis aga puudutab kaitsja apellatsioonis esitatud etteheiteid tõenditele antud hinnangu osas, siis kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ja leiab, et maakohtu järeldus süüdistatava süü ja tema käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu osas rajaneb asjakohasel tõendite analüüsil sh põhjendatud tõendite eelistusel e põhjendatult on maakohus eelistanud kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele ning lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks. Süüdistatav on 8.detsembri 2020 ( järgmisel päeval) hommikul ülekuulamisel avaldanud, et ei soovi ütlusi anda. Vahistamisel maakohtus samal päeval kell 15 ajal annab ütlusi, et ei tea , kuidas kannatanut tulistati, sai tänaval kuuli ja tema ei ole sellega puutumuses. 14.jaanuaril 2021 (protokoll on ekslikult dateeritud 14.01.2020) vastab küsimusele, kas on toime pannud kuriteo, et ei ole pannud ja ütlusi anda ei soovi. 4.märtsil 2021 ülekuulamise tunnistab süüdistatav, et lask toimus tema korteris, 9 tema käes olevast relvast aga ta ei teadnud, et relv on laetud. Peale viimast relva kasutamise korda jättis relva tuppa seisma ja ei teadnud, et relv on laetud. Samas nähtub D.Makarovi kahtlustatavana antud ütlustest, et ta oli väga purjus ja kõike, mis toimus enne lasku, ta ei mäleta. Ei mäleta, mida X-ga rääkisid, ei mäleta, mida korteris tegid ja alates relva võtmisest hakkab mäletama, mäletab, et ei vajutas päästikule masinlikult ja et ei teadnud, et relv on laetud. Maakohtus ei soovinud süüdistatav kuriteo tehiolude kohta ütlusi anda. Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu seisukoht süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse osas igati põhjendatud. Esiteks, nagu kohtukolleegium juba oma hinnangu andis, ei ole need veenvad e ei ole eluliselt usutavad, on vastuolus kannatanu poolt antud ütlustega. Süüdistatava versioon toimunust on ennastõigustav ja sellise versiooni tõepärasust on alus eitada ka seetõttu, et oleks kõik tõesti toimunud nii nagu seda presenteerib kohtule süüdistatav ja kelle seisukohta toetab kaitsja oma apellatsioonis, oleks igati loogiline ja eluliselt usutav, et isik keda kahtlustatakse kuriteos ja kes võetakse ka kuriteos kahtlustavana vahi alla esitab sellise versiooni, mis, kas välistab või oluliselt kergendab tema süüd ja millist ta ise peab ainuõigeks, koheselt pärast kinnipidamist. Kui aga isik, kes tõesti vajutas päästikule tahtmatult nagu süüdistatav väidab ja veel teadmata, et relv on laetud, ei taha üldse ütlusi anda, seejärel hakkab üldse eitama oma puutumust toimunuga ( tulistas relvast keegi tundmatu ja tema leidis vigastatud kannatanu tänavalt), seejärel, kui juba tõendid e eelkõige tänavakaamerate salvestised, „räägivad“ tema vastu hakkab alles rääkima endast, kui tulistajast ja alles siis esitab ennast õigustavad argumendid, siis on pigem põhjust eeldada, et ta valetab. Kohtukolleegiumi hinnangul toetab sellist seisukohta ka Riigikohus, kui leiab oma otsuses 3-1-1-68-06, et põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest eelnevalt rünnanud süüdistatavat, oleks olnud põhjust oletada, et süüdistatav oleks enese väidetavast hädakaitseseisundis olemisest rääkinud koheselt esimesel ülekuulamisel. Kannatanul seevastu ei ole mingit põhjust alusetult süüstada süüdistatavat, sest tal puudub vastav huvi. Ta ei ole nõudnud ei varalise ega ka mittevaralise kahju hüvitamist, ei taotle ranget karistamist. Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust ei ole alust kergendada. Esmalt märgib kohtukolleegium, et süüdistatava taotlusel asendada temale mõistetud vangistus elektroonilise valvega puudub seaduslik alus.
- võimaldab vangistuse asendamist elektroonilise valvega vaid sel juhul, kui mõistetud vangistuse pikkus on kuni üks aastat. Süüdistatavat on karistatud
sanktsiooni alammääras, ärakandmisele kuulub sellest 2/3 e 1/3 võrra alla sanktsiooni alammäära. Sega puuduvad seaduslikud alused karistusmäära kergendamiseks. Teist korda tingimisi karistuse mõistmise võimatust on maakohus põhjendanud ja maakohtu põhjendusi kaitsja apellatsiooni väited ei kummuta. D.Makarovi suhtumist õiguskorda ja karistamatuse tunnet iseloomustab asjaolu, et D.Makarov on uue kuriteo toime pannud eelmise kohtuotsusega määratud katseaja 1/3 piirimail e sisuliselt 6 ja poole kuu möödumisel 1 aasta 6 kuulisest katseajast. Katseajal toimepandud kuritegu on olemuselt sarnane eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuriteoga. Ilmselgelt on süüdistatavat vallanud tulistamise pisik – ta on õhkpüssist tulistanud korteris, seda kinnitavad kuuliaugud 10 seintes. Ta on mõistetud süüdi selles, et tulistas õhkrelvast surnuks kassi. Arutatavas kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt on alust väita, et purjus peaga on süüdistatava käitumine konfliktsituatsioonis ettearvamatu ja kontrollimatu, kui tema käeulatuses on relv, siis lahendab konflikti relva abil. Kohtukolleegium selgitab, et seaduseandja tahe oli seadustada teistkordselt nö tingimisi karistamine vangistusega nendeks juhtudeks, kui tõesti isik paneb katseaja lõpus toime uue ja sisult teiseliigilise kuriteo. Nii on seadusemuudatuse juurde esitatud seletuskirjast välja loetav, et „Muudatuse eesmärk on regulatsiooni paindlikumaks muutmine – võib eeldada, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Karistusliigi valikul hindab kohus konkreetseid asjaolusid“ https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b298b2f-4281-a582-0efb9631e2ad. Positiivseks peab kohtukolleegium süüdistatava poolt läbitud sotsiaalprogrammi, mille kohta ta esitas ringkonnakohtule tunnistuse, kuid see asjaolu ei kummuta neid põhjendusi, miks kohus on otsustanud reaalse vangistuse kasuks. Mis aga puudutab süüdistatava poolt kohtule saadetud kirjalikes seisukohtades kirjeldatut, siis kohtukolleegium rõhutab, abivajavate pereliikmete ja rahaliste kohustuste peale peab inimene mõtlema ka siis, kui ta võtab nurgast relva ja suunab selle oma lähedasele inimesele, mitte, et see meenub vangis istudes ja karistust oodates. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Muuhulgas on kaitsja apellatsioonis möödaminnes ka märkinud, et kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos, samuti arvestades süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Menetluskulude osas leiab kohtukolleegium, et D.Makarovi suhtes on maakohus teinud süüdimõistva otsuse ja ringkonnakohtu otsusega jääb tema suhtes maakohtu muutmata. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalist seisundit kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekuid ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse D,Makarovi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.