← Eesti

2-21-5312/44

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 12. august 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-5312 Tsiviilasi XX avaldu

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. 16. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (

§-ga 659) alusel maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses vaidlustatakse üksnes eestkostja valikut. Määruskaebusega ei ole vaidlustatud eestkostetava eestkoste vajadust, selle ulatust ega pikkust. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust üksnes osas, millega maakohus määras puudutatud isiku I eestkostjaks puudutatud isiku II.

  1. Kolleegium selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 204 lg 1 järgi määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. Seejuures on füüsilise isiku kui eestkostja sobivuse hindamisel oluline, et füüsiline isik otsustab vabatahtlikult hakata eestkostetava eestkostjaks, soovib ja ka suudab eestkostetava huve kaitsta, lähtub oma tegevuses üksnes eestkostetava huvidest ning mõistab eestkostjaks hakkamisega kaasnevaid kohustusi ja tagajärgi (vt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 212-16865/101, p 12.2).
  4. Kolleegiumi hinnangul nähtuvad maakohtu määrusest piisavad põhjendused ja kaalutlused, miks puudutatud isik II on sobiv isik puudutatud isiku I eestkostjaks. Eestkostja valiku küsimuses diskretsioonipiiride ületamist või menetlusõiguse normi olulist rikkumist maakohtule ette heita ei saa. Maakohus on järeldusele jõudnud kõiki asjaolusid ja tõendeid objektiivselt ja nende kogumis hinnates, kohtu kaalutlusotsuse kujunemine on jälgitav. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 (

§-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium on seisukohal, et maakohtust teistsugusele järeldusele jõudmiseks ei anna alust ka puudutatud isiku III määruskaebuses esile toodud uued asjaolud, mis ei ole kinnitust leidnud. Puudutatud isiku II jätkamist puudutatud isiku I eestkostjana peavad põhjendatuks ja toetavad ka avaldaja ja puudutatud isikule I määratud lepinguline esindaja. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. Puudutatud isik III väidab määruskaebuses, et puudutatud isik I ei soovi, et puudutatud isik II oleks tema eestkostja. Samas on nii avaldaja kui ka puudutatud isik II kinnitanud, et ühisel kohtumisel
  2. juulil 2021 soovis puudutatud isik I jääda koos puudutatud isikuga II elama oma koju XXX tallu. Samuti on puudutatud isik I talle määratud lepingulisele esindajale avaldanud, et ta on rahul, et puudutatud isik II tema eest hoolitseb ja tema asju ajab. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul alust asuda seisukohale, et puudutatud isiku II suhted puudutatud isikuga I oleksid halvad või takistaksid muul põhjusel puudutatud isikul II eestkostja ülesandeid täita. Tõendamata on ka määruskaebuse esitaja väide, et puudutatud isik II on soovinud viia puudutatud isiku I vastu tema tahtmist teadmata aadressile Jõhvi elama. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt soovib puudutatud isik II tagada puudutatud isikule I võimaluse elada oma kodus XXX talus.
  3. Puudutatud isik III heidab määruskaebuses ka ette, et puudutatud isik II ei mõista eestkostja õigusi ja kohustusi. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita asja materjalid puudutatud isiku III kahtlusi. Nii näiteks kohustati vaidlustatud määrusega puudutatud isikut II koostama ja esitama 4

(6)kohtule kirjalik nimekiri puudutatud isiku I vara kohta koos vara tõendavate dokumentidega, millise kohustuse on puudutatud isik II täitnud. Kuigi ka avaldaja on nentinud, et puudutatud isiku II eestkostja ülesannete täitmises on esinenud puudusi, siis on ta samas selgitanud, et kohustuste täitmine ei ole olnud võimalik puudutatud isiku III enda tegevuse tõttu. Asjaolu, et puudutatud isik III takistas eestkostja ülesannete täitmist, on kinnitanud ka puudutatud isik II. Maakohtu ette on toodud, et puudutatud isik III keeldus puudutatud isikule II üle andmast puudutatud isikule I kuuluva XXX talu ja selle abihoone võtmeid, samuti oli puudutatud isikul II takistatud puudutatud isiku I hoolduse, ravi ja järelevalve tagamine (vt puudutatud isiku II
  1. juuni
  2. a kiri maakohtule; tl 88 pöördel).
  3. Puudutatud isik III tugineb määruskaebuses sellele, et puudutatud isik II on püüdnud omastada puudutatud isiku I vara. Kolleegium märgib, et see asjaolu ei ole tõendamist leidnud ning ka teisi asjaolusid, mis seaks kahtluse alla puudutatud isiku II suutlikkuse puudutatud isiku I varalisi huve kaitsta, asja materjalidest ei nähtu. Samuti märgib kolleegium, et eestkostetava varalise huve kaitseb PKS §-s 194 sätestatud eestkostja aruandekohustus. Vastavalt PKS § 194 lg-le 2 tuleb eestkostjal esitada eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta kohtule iga-aastane kirjalik aruanne. Tehingute loetelu, milleks eestkostjal on vaja taotleda kohtu nõusolekut, on sätestatud PKS §-des 187 ja
  4. PKS § 187 lg 1 loetleb kinnisasjatehingud, mida eestkostja ei tohi eestkostetava nimel teha ilma kohtu sellekohase nõusolekuta.
  5. Kolleegium ei nõustu Kuusalu Vallavalitsuse käsitlusega, mille kohaselt, kui puudutatud isiku I lapsed omavahel eestkoste küsimuses kokkuleppele ei jõua, siis ei sobi ükski laps eestkostjaks. Kolleegium selgitab, et eestkostjat ei määrata eestkostet vajava isiku lähedaste kokkuleppel, vaid eestkostja määrab PKS § 203 lg 1 kohaselt kohus. Seejuures ei ole Kuusalu Vallavalitsus toonud esile, kes tuleks puudutatud isiku II asemel sellisel juhul eestkostjaks määrata. Kolleegium märgib, et PKS §-de 204 ja 205 mõtte järgi tuleb eestkostjat määrates eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele (vt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 22). Seega eestkostjana tuleb võimalusel alati eelistada füüsilisest isikust sugulast kohalikule omavalitsusele. Praegusel juhul on leitud sobiv lähisugulane eestkostja ülesannete täitmiseks, kes avaldas ise soovi olla eestkostja. Kuigi puudutatud isik III on määruskaebuses palunud eestkostjaks määrata puudutatud isiku II asemel avaldaja, siis võib PKS § 204 lg 4 kohaselt isiku eestkostjaks määrata tema nõusolekul. Avaldaja loobus maakohtus toimunud ärakuulamisel enda kandidatuurist (tl 71 pöördel) ning määruskaebusele ei ole lisatud avaldaja nõusolekut, millest nähtuks, et avaldaja on nõus olema eestkostjaks. Vastuses määruskaebusele on avaldaja leidnud, et puudutatud isik II peaks eestkostja ülesannete teostamist jätkama.
  8. Kolleegium märgib, et ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu kohtu järeldustega, ei anna alust kohtulahendi tühistamiseks või muutmiseks. Teistel puudutatud isiku I lastel tuleb aktsepteerida kohtulahendit, millega on määratud eestkostjaks puudutatud isik II. Kolleegium selgitab, et PKS § 193 kohaselt teostab kohus järelevalvet eestkostja tegevuse üle. TsMS § 530 lg 1 alusel võib kohus mõjuval põhjusel eestkostja ametist vabastada. Seega on kohtul võimalik eestkostja tegevuse üle järelevalvet teostades vabastada puudutatud isik II eestkostja ülesannetest, kui ilmnevad selleks olulised asjaolud, mh kui eestkostja rikub oma kohustusi oluliselt.
  9. TsMS § 532 lg 1 ning TsMS § 696 lg-d 1 ja 3 võimaldavad esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. Menetluskulude jaotus 5
(6)
  1. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Muuhulgas võib kohus TsMS § 172 lg 3 järgi jätta isikule eestkostja määramise menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Kolleegium leiab, et määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on põhjendatud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud puudutatud isiku I riigi õigusabi tasu ja kulud, mis tuleb jätta TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
  2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.