Obsah (6)

§ 15§ 121§ 12§ 123§ 214§ 422

1-21-5937 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. september 2021. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-5937 (21730000232) Kohtunik Pavel Gontšarov

§-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseis. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust - tegu peab olema toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlus seisneb otsuses panna toime süüteokoosseisule vastav tegu. Antud juhul eeldanuks tahtlus seda, et CC oleks teadlikult ja tahtlikult tekitanud MM-le füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse.

§ 15

lg 1 järgi on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui sama seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Seadusandja ei ole

§ 121puhul ette näinud vastutust ettevaatamatu teo eest.

CC tegevuses pole tuvastatav

§ 12

lg 3 subjektiivne teokoosseis, kuna materjalidest ei ilmne tema tahtlust MM-le füüsilist valu ja/või tervisekahjustust põhjustada ja ta ei käitunud tahtlikult viisil, mis võiks seda teha.

§ 123

lg 1 järgi kvalifitseeritava teo objektiivsed tunnused on teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine ja ohtlikku olukorda jätmine. Eluohtlik on olukord, kus esineb reaalne võimalus surma saabumiseks ning tervist raskelt kahjustada võiv on olukord, kus esineb reaalne võimalus raske tervisekahjustuse tekkimiseks.

§ 123puhul on oht selline olukord, kus on põhjust karta õigushüve kahjustamist.

Ohtu asetamine on reaalse ohu põhjustamine ning ohtu jätmine on tekkinud reaalse ohu kõrvaldamata jätmine. Kõnealuse juhtumi asjaolud ei võimalda asuda seisukohale, et CC oleks põhjustanud reaalse surma ja või tervist raskelt kahjustada võinud ohu kaebajatele. Seetõttu leidis riigiprokurör, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks ka viidatud

§ 123

tunnustel.

§ 214

sätestab, et väljapressimiseks on varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivald. Riigiprokurör märkis, et kui isiku suhtes pannakse toime väljapressimine, siis pole eluliselt usutav, et ta (kuigi päev hiljem) Häirekeskusesse helistades seda ei maini, vaid vastupidi, kinnitab, et said kohapeal kokkuleppele. Ka pole riigiprokuröri käsutuses olevates materjalides sellist teavet, mis viitaks väljapressimise toimepanemisele CC poolt. Kuriteokaebuses märgib XX, et „raha saamisel lahkus CC sündmuskohalt“. Tegemist on taaskord eksitava väitega nagu oleks raha CC-le makstud kohas, kus väidetav rammimine toimus. Tegelikkuses maksti raha alles pärast seda, kui kaebaja oli viinud/müünud auto lähedalasuvasse romulasse, misjärel läks pangaautomaadi juurde, võttis sealt raha ja andis CCle üle. Raha küsimise ja üleandmise vahele jäi nii ajaline kui ruumiline vahe, mistõttu ei saa kuidagi väita, et XX ja/või temaga kaasas olnud isikud oleksid olnud sellises väljapääsmatus olukorras, kus ainsaks võimaluseks oma elu/tervist säästa oli CC-le soovitud summa maksta. Kaebuses Riigiprokuratuurile märgib XX seoses talle väidetavalt tekitatud kahjuga, et on lasknud auto vigastused ja taastamismaksumuse ära hinnata, esitamata samas ühtki sellekohast akti, kalkulatsiooni, hinnapakkumist jms või konkreetset viidet suulisele konsultatsioonile vastava ala spetsialistiga. Kaebus räägitakse sõiduki taastamisest. Samas nähtub CC seletusest, et sõiduk utiliseeriti vahetult pärast sündmust tema juuresolekul: „ta (XX) ütles et nad viivad auto T metalli kokkuostu ja siis sõidame lähima panga automaati, et raha välja võtta, nii juhtuski… tegemist on inimestega, kes on otsustanud selle olukorra pealt korralikult raha teenida, just rääkisin kindlustusagendiga, kelle juurde nad pöördusid, et auto hüvitise saada. Nüüd nad väidavad, et nad pole seda autot metallikokkuostu viinud, mul on selleks tõestusfotod olemas, et auto oli metallikokkuostus, ja isiklikult kruvisid seal auto küljest veljed ja said ülekande sealt, nüüd nad väidavad, et pole midagi sealt saanud“. Et auto „läks vanarauda“ juba 18.06., nähtub ka XX kõnest Häirekeskusele 19.06., mis kinnitab, et autot pole kavatsetudki taastada ega selleks kuluvat summat kindlaks teha ning kaebuses Riigiprokuratuurile on 4 1-21-5937 esitatud teadvalt valeinformatsiooni. Eeltoodu valguses tuleb XX väidet talle tekitatud vähemalt 4000 euro suurusest kahjust pidada paljasõnaliseks ja alusetuks ning ülimalt kriitiliselt suhtuda ka kõigesse muusse tema poolt esitatusse. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. 02.09.
2. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule XX lepingulise esindaja Madis Piirla kaebus, milles palutakse tühistada Riigiprokuratuuri määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama. Kaebaja esindaja asub seisukohale, et Riigiprokuratuuri määrus on alusetu ja motiveerimata mis annab aluse määruse tühistamiseks, kuna on rikutud määruse põhistamise kohustust, mis on sätestatud KrMS § 207 lg 5 ja samuti KrMS § 145 lg 3 p
3. Kaebaja esindaja hinnangul võimaldavad kuriteokaebuses esitatud andmed veenduda kaebuses esitatud andmete tõepärasuses ja täidavad KrMS § 193 lg 1 tähenduses ajendi ja aluse mille ilmnemisel on KrMS § 6 tulenevalt kohustus kriminaalmenetlust alustada. On ilmne, et kuriteokaebuses esitatud andmed ei ole ega peagi olema ammendavad andmaks lõplikku vastus kõigi kuriteo asjaolude kohta või selgitama välja isikute käitumise motiivid. Neile küsimustele vastus selgitataksegi välja kriminaalmenetluse käigus. Käesolevas asjas on tõendina esitatud videosalvestis, millelt on tuvastav otsasõit. Järelikult on juba kuriteokaebuses esitatud tõendid, millele tugineb kuriteokahtlus ning mis täidab ajendi ja aluse menetluse alustamiseks. Veelgi enam, lükkavad videosalvestiselt tuvastatavad asjaolud ümber CC versiooni sellest, et otsasõit oli juhuslik või, et teistkordne otsasõit sõiduki Hyundai Trajet vasakusse tagakülge toimus tagurdamise teel. Kaebaja hinnangul on rammimine tuvastatav alates videofaili sekunditelt 00:28, millelt on näha kuidas veetav auto (Hyundai Trajet) justkui tõugatakse vedavale (VW Caddy Max) autole järgi – nagu kiirendaks veetav auto mootori jõul. Kuivõrd veetav auto ei sõitnud mootori jõul, oli vedavale sõidukile järele jõudmise põhjuseks veetavale autole (Hyundai Trajet) tagant otsasõit puksiirauto poolt. See omakorda paiskas veetava auto vedavale (VW Caddy) autole järgi (videost nähtub et kahe sõiduki pikkivahe muutub oluliselt). Sellele annab kinnituse ka kaebuses esitatud fakt sellest, et peale esimest otsasõitu puruneb autorongil pukseerimisköis, mistõttu jätkab vedav auto (VW Caddy) oma tavapärast teekonda. Veetav (Hyundai Trajet) auto jääb aga otsasõidust saanud hoo raugedes sellest maha. Just hetkeline kahe sõiduki vaheline pikivahe muutus välistab ka selle, et veetava ja vedava sõiduki vahemaa väheneks nt vedava auto aeglustamise tõttu. Pole ka usutav, et veetav sõiduk suudaks mootori mitte töötamise tõttu iseseisvalt kiirendada. Järelikult tekkis veetava sõiduki kiirendus välisest tegurist – kaebaja väitel CC otsasõidust. Teine rammimine on videofaililt juba vahetult nähtav. Nii nähtub videofaili sekunditelt 00:31, et puksiir rammib juba teeserva hoidvat sõidukit selliselt, et see satub kergesse külglibisemisse. Videost nähtub selgelt, et puksiir rammib juba teeserva liikuvat Hyundai Trajet vasakusse tagakülge. Selliselt ei ole usutav, et tegemist oleks õnnetusjuhtumi, tähelepanematusega või toimuks vahejuhtum tagurdamise teel. Kaebuse esitaja leiab, et ainuüksi videofailist on tuvastatav, et taolise liiklussituatsiooni tekkimine ei saa ole juhuslik ega ettevaatamatu. Kaebuse esitaja leiab, et toodud asjaolude valduses on prokuratuur eiranud KrMS § 6, mille sisustamisel, sh kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel, tulnuks lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest ehk tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (vt ka RK 3-1-1-60-10 p 9), mitte aga in dubio pro reo põhimõttest, kus kohtuotsuse tegemisel tuleb tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks. 5 1-21-5937 Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et rammimise tagajärjel sai tervisekahjustusi kannatanu MM. Selliselt asetas CC MM erakordselt ohtlikusse olukorda, kui mitte öelda eluohtlikkusse olukorda. Seda põhjusel, et veoautoga teise isiku juhitava sõiduauto rammimine võinuks põhjustada ka kannatanule rakse tervisekahjustuse või asetada ta eluohtlikkusse seisundisse. Samuti tekitati teo tagajärjel XX-le tema vara kahjustamise või hävitamise läbi varaline kahju. Kaebaja esindaja ei nõustu väitega, et kuivõrd sõiduki müügihind oli 350 eurot, on välistatud, et kriminaalmenetluse alustamine võõra asja rikkumise või hävitamise eest olulise kahju puudumisel. Siinkohal on ebaõige anda hinnang kahju suurusele arvestades sõiduki turuväärtust. On õige, et kriminaalmenetlus ei saa olla kannatanule alusetu rikastamise allikaks ent kahju hüvitise eesmärk peab olema suunatud endise olukorra taastamine. Järelikult ei ole olulise kahju sisustamisel õige seda samastada eseme väärtusega, milleks seaduse kohaselt loetakse kohalikku keskmist müügihinda. Järelikult tulnuks oluline kahju võõra asja rikkumisel või hävitamise eest sisustada väärtusena, mis kulub asja taastamiseks, et taastada asja endine olukord. See, et käesolevas ajas ületab asja rikkumise või hävitamise taastamisväärtus eseme turuhinda tõenäoliselt 13-15 kordselt ning kõigi eelduste kohaselt ei oleks sõiduki taastamine endisesse olukorda majanduslikult otstarbekas, ei saa olla etteheidetav kannatanule. Nii pole välistatud, et olulise kahju hindamisel on võimalik võtta aluseks sõiduki kahjustatud üksikosade kui varuosade turuhinda, mis samuti täidaks kaebaja hinnangul olulise kahju ning ületades sealjuures sõiduki turuhinda. Kaebaja esindaja märgib, et enamiku liikluses osalevate sõidukite puhul ületaks sõiduki üksikosade soetamine sõiduki enda turuväärtuse. Kokkuvõtvalt leiab kaebuse esitaja, et prokuratuur ei ole pädev otsustamaks kannatanu eest tema omandi ja selle käsutamisega seotud õigusi. Nii tulnuks olulise kahju sisustamisel kaebajalt täpsustada kahju ulatus, mitte aga välistada olulise kahju esinemine sõiduki turuväärtuse kaudu. Kolmandaks on kaebaja märkinud, et CC sai teo tagajärjel XX-lt 105 eurot. Kaebaja leiab, et selle rahasumma tasumine toimus tema ähvardamise teel. Vaatamata asjaolule, et prokuratuur on CC-lt küsinud selgitusi juhtumi asjaolude kohta kriminaalmenetluse väliselt, ei ole CC esitanud oma versiooni kinnitavaid tõendeid. Kaebaja esindaja märgib, et kui CC väidab, et 105 eurot oli tasutud osutatud teenuste eest, siis saanuks CC esitada oma versiooni kontrollimiseks vastavad kuludokumendid, nt tšeki või kassaorderi. CC seda teinud ei ole ja seda seetõttu, et XX ja CC vahel mistahes võlasuhe puudus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 30.07.
5. a määruse muutmiseks.
6. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. 6 1-21-5937
7. Kaebaja selgitab, et asjas on olemas videosalvestis, millest on tuvastatav otsasõit, seega on täidetud kriminaalmenetluse alustamiseks vajalik ajend ja alus. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt vaidlustatud Riigiprokuratuuri määrusest, ei ole selle üle asjas ka sisulist vaidlust, et avarii toimus. Nii on ka CC ise selgitanud, et sõitis autole tagant sisse. Sellegipoolest aga ei anna ainuüksi see asjaolu alust kriminaalmenetluse alustamiseks ning ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses tooduga sellest, miks kriminaalmenetluse alustamine põhjendatud pole. Kaebuses analüüsitakse videost nähtuvat ning antakse sellele omapoolne hinnang. Kuigi ringkonnakohtul ei õnnestunud kaebusesse lisatud veebiaadressil viidatud videot avada, tuleb siiski märkida, et isegi, kui nõustuda kaebuses antud hinnanguga toimunule, ei too see kaasa Riigiprokuratuuri poolt avaldatu ümberhindamist. Vaid kaebaja enda hinnang sellele, et tekkinud liiklussituatsioon ei saanud olla juhuslik ega ettevaatamatu, ei lükka ümber CC poolt antud seletusi. Samuti on oluline rõhutada seda, et liiklusavarii põhjustamine iseenesest ei ole kriminaalkorras karistatav. Nagu menetlejad juba märkinud on, pole toimunu käigus tekitatud kellelegi rasket tervisekahjustust ega põhjustatud inimese surma (mis võiks täita

§ 422või § 423 koosseisu), mistõttu võib olla tegu vaid tsiviilõigusliku vaidlusega.

1. Kaebaja märgib, et vähetähtis ei ole asjaolu, et rammimise tagajärjel sai tervisekahjustusi MM. Selline väide on paljasõnaline, puuduvad mistahes tõendid selle väite kinnituseks. Nagu ka riigiprokurör märkis, nähtub PERH EMO patsiendikaardist, et MM-l ei tuvastatud mingit tervisekahjustust ei visuaalsel vaatlusel ega rindkerest tehtud röntgenuuringul. Sellest tulenevalt on täiesti asjakohatu ka kaebaja väide, et CC asetas MM erakordselt ohtlikkusse olukorda, kui mitte öelda, et eluohtlikkusse. Asjaolu, et rammimine oleks võinud põhjustada kannatanule raske tervisekahjustuse või asetada ta eluohtlikkusse seisundisse, ei anna mingisugust alust kriminaalmenetluse alustamiseks.
2. Arusaamatu on ka kaebuses esitatud käsitlus väidetava tekkinud varalise kahju osas. Sisuliselt leiab kaebaja, et prokuratuur on põhjendamatult lähtunud tekkinud kahju suuruse hindamisel sõiduki turuväärtusest, mis oli 350 eurot ning oleks pidanud täpsustama kannatanult tekkinud kahju ulatuse. Samas ei too kaebaja kordagi välja summat, mida peab tekkinud kahjuks. Kuigi kaebuse esitaja hinnangul pole välistatud, et sõiduki taastamine võib olla kordades kallim, kui selle soetusmaksumus, pole ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav, et sõiduk, mida pakuti müügiks nii romulale kui metallkokkuostuga tegelevale ettevõttele, oleks väärt vähemalt 4000 eurot. Samuti pole üheselt selge seegi, kas sõiduk enam üldse alles on, st sõidukit pole võimalik taastada või anda hinnangut sellele, kui palju sõiduki taastamine maksma võiks minna. Nagu asjaoludest nähtub, müüdi sõiduk tõenäoliselt vanametalli kokkuostu. Juhul, kui pole enam sõidukit, mida taastada, puudub ka igasugune alus väita, et seoses sõiduki taastamisega on tekkinud XX-le varalist kahju. Nagu riigiprokurör märkis, pole XX esitanud ühtki sõiduki hindamisakti, kalkulatsiooni selle taastamismaksumuse kohta, hinnapakkumist vm, kuigi ta on esitatud kuriteokaebuses väitnud, et lasi auto vigastused ja taastamismaksumuse ära hinnata.
3. Ka väidetava ähvardamise osas ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohus leiab, et riigiprokurör on oma määruses kõiki asjaolusid ja kogutud materjale asjakohaselt hinnanud ja toonud välja vastuolud, mis annavad aluse arvamuseks, et tegelikkuses mingisugust ähvardamist ei toimunud. Nii on XX ise pärast toimunud sündmust Häirekeskusele avaldanud, et avarii pooled saavutasid kohapeal kokkuleppe. Samuti asjaolu, et raha küsimise ja üleandmise vahele jäi nii ajaline kui ruumiline vahe, mistõttu ei saa kuidagi väita, et XX ja/või temaga kaasas olnud isikud oleksid olnud sellises väljapääsmatus olukorras, kus ainsaks võimaluseks oma elu/tervist säästa oli CCle soovitud summa maksta.
4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 30.07.
5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. 7 1-21-5937 /allkirjastatud digitaalselt/ 8