Obsah (6)

§ 100§ 101§ 108§ 102§ 96§ 99

Tsiviilasi nr.2-20-6693 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 09.12.2020, Tallinn Tsiviilasja number

§-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis kohtotsuse tegemise ajal on 292 eurot. Õigustatud isik võib

§ 108

alusel nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt

1. Hagejad esitasid elatise ja põlvnemise tuvastamise hagi 07.05.2020, põlvnemise osas tegi kohus osaotsuse 03.08.
2. Kohtupraktikas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13) on selgitatud, et

§ 108

eesmärgiks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud.

1. Kohus asub seisukohale, et kostja sai teada oma kohustusest põlvnemise nõude esitamisega ning seetõttu ei ole õigustatud hagejate nõue tagasiulatuva elatise osas enne hagi esitamist. Elatise suurus
2. Seadus sätestab minimaalse elatise suuruse, mis tähendab, et eeldatakse, et laste vajadused on vähemalt minimaalses elatise suuruses põhjendatud ja vajalikud. Jooksva elatise, ehk pärast hagi esitamist nõutava elatise väljamõistmisel juhindub kohus

§ 96

ja § 97 punkt 1 sätestatust, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama, kusjuures lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste 3 rahuldamist ja nende arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12 p 13 jt). Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib

§ 99

, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15). Kohus on seisukohal, et üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis), mille suuruseks on käesoleval aastal 584 eurot. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16012, p 17). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
7. Käesoleval juhul on hagejate igakuiste kulude suuruseks märgitud hagis 670 ja 680 eurot. Kostja on vaidlustanud hagejate ülalpidamiskulude suuruse ja leiab oma 02.10.2020 kohtule esitatud menetlusdokumendis, et mõistlikud kulutused ühele lapsele oleksid 315-340 eurot kuus, mis omakorda vastaks ka justiitsministeeriumi läbi viidud lapse ülalpidamise uuringus märgitud tavapärasele lapse ülalpidamiskulude suurusele.
8. Kohus asub seisukohale, et kostja esitatud vastuväide laste vajadustele ja seega elatise suurusele ei ole millegagi põhjendatud ega vasta ka seaduses sätestatud eeldusele. Elatise minimaalse suuruse väljamõistmisel ei mängi rolli asjaolu, et hagejad on oma kulutused näidanud suuremana, kui minimaalse elatise puhul, sest nad ei ole minimaalsest suuremat nõuet esitanud. Hagejate nõuet minimaalse elatise osas toetab ka hagejate ema pangakonto väljavõte (tl 83-84), millest nähtuvad hagejatele tehtavad kulutused ning hagejate ema sissetulek. Elatise vähendamine
9. Kohtu hinnangul saab erandina alla seaduses sätestatud elatusraha alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on

§ 102

lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on asunud oma lahendites seisukohale, et arvestada tuleb mõjuva põhjuse hindamisel esmajoones sellega, et 4 ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda saab aga kohus arvesse võtta juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.
3. Kostjal on TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus tõendada asjaolu, et ta varaline olukord ei võimalda objektiivsetel asjaoludel anda lastele ülalpidamist seadusega sätestatud minimaalses ulatuses. Kostja on menetluses esitanud vastuolulisi väiteid oma varalise seisu kohta. Ta on väitnud, et on töötu ning elab koos vanavanematega Võrus ning Võrus asub kinnistu on tema ainus elukoht. Samuti on kostja väitnud, et ta ei saa oma tervisliku seisundi tõttu töötada. Kohtuistungil väitis kostja esindaja, et kostja kasutab Tallinnas asuvat tööandja eluruumi ja töötab xxxna osalise tööajaga. Kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja sõidab tõesti ringi mööda Eestit ning viibib aeg-ajalt ka Soome Vabariigis. Kostja maksed on tehtud regulaarselt Tallinnas ja Võrus, millest saab järeldada, et kostjal on olemas elu- või viibimiskoht mõlemas linnas. Kostja vastuväited ei ole omavahel kooskõlas ja seetõttu ei ole kostja tõendid ja väited ei ole need ka usutavad. Seetõttu ei ole tõendatud ka kostja väited selle kohta, et tal puudub objektiivselt võimalus oma lapsi ülal pidada seadusega sätestatud minimaalses määras.
4. Kohus leiab, et hagejate nõue seadusega sätestatud minimaalse elatise väljamõistmiseks on põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista elatis mõlema lapse ülalpidamiseks seadusega sätestatud minimaalses määras, milleks käesoleval aastal on 292 eurot. Elatis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. Kohtuotsuse täitmise viis ja kord
5. Hagejad soovisid määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord. TsMS § 445 lg 1 sätestatu kohaselt tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Kuna

§ 100

lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, tuleb kostjat kohustada kohtuotsusega maksma elatist ette iga jooksva kuu

1. kuupäevaks, nagu hagejad seda soovinud on, laste ema arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX, märkides maksekorralduse selgitusse kellele ja millise perioodi eest elatist tasutakse. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jätab tagasiulatuva elatise kostjalt hagejate kasuks välja mõistmata, peab kohus põhjendatuks TsMS § 163 lg 1 alusel jätta hagejate menetluskulud nende endi kanda ja kostja menetluskulud kostja kanda. Kuna kohus jätab poolte menetluskulud nende endi kanda, ei määra kohus kohtuotsusega kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust. Tsiviilasja hinna määramine.
3. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete 5 kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Juhindudes Riigikohtu 08.01.2014.a. otsuse nr 3-2-1-165-13 p-st 19, mille kohaselt on minimaalse elatisenõude puhul tsiviilasja hinnaks kohtulahendi tegemise ajal kehtiv miinimumelatise üheksakordne korrutis, on käesoleva tsiviilasja puhul hagi hind mõlema lapse puhul 2628.- eurot (9 x 292). Kai Härmand Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtuotsuse põhjendusi on osaliselt muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2021 otsusega nr 2-20-
4. 6