Obsah (8)

§ 238§ 342§ 321§ 130§ 306§ 414§ 312§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuli 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-3609 Kohtukoosseis Heili Sepp, Orvi K

§ 238

lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 4 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati Aleksandr Eelranna karistusaja hulka eelvangistus, s.o Aleksandr Eelranna kahtlustatavana kinnipidamise aeg 30.04.2021 kuni 01.05.2021, s.o 2 päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 kuud ja 28 päeva, mille kandmist arvestada alates Aleksandr Eelranna kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 18.05.

1. Kohtuotsuses määras kohus ka kohaldada Aleksandr Eelranna suhtes kohtuotsuse täitmise 1 tagamiseks tõkendit vahistamine ning vahistada Aleksandr Eelrand kohtusaalis ning tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse tähtaja saabumisel. Samuti mõisteti süüdistatavalt välja kohtukulud. Otsuse venekeelse tervikteksti sai süüdistatav 08.06.
3. A. Eelrand mõisteti süüdi kahes – 30.04.2021 ja 18.05.2021 – süstemaatilise varguse katses kauplusest isikuna, keda oli karistatud KarS § 218 lg 1 alusel väheväärtusliku vallasasja varguse eest 11.05.2021 (tegu toime pandud 24.08.2020) ja 12.04.2021 (tegu toime pandud 12.04.2021).
4. Karistust mõistes arvestas kohus muuhulgas järgmist. Aleksandr Eelrand ei tööta ja on vanaduspensionär. Puuduvad andmed, et süüdistatav omaks mõnd muud legaalset sissetulekuallikat peale pensioni. Seejuures puudub süüdistataval ka püsiv elukoht ning süüdistatava selgituste kohaselt elab ta temale kuuluvas garaažiboksis. Seega on kaheldav, kas tal oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistataval on kolm kehtivat kriminaalkaristust ja seitse kehtivat väärteokaristust, kõik karistused on mõistetudmääratud varavastaste süütegude toimepanemise eest, mis viitab sellele, et varavastaste süütegude toimepanemine on muutunud talle omaseks käitumiseks. Ajal, mil ühes kriminaalasjas toimus kohtueelne menetlus, pani süüdistatav toime juba uue varavastase süüteo, mille eest karistati teda arestiga ning enne kui ta jõudis aresti kandma asuda, peeti ta kinni juba järgmise varguse toimepanemiselt. Kõik varasemad rahatrahvid on senini tasumata. Seega ei saaks süüdistatavat mõjutada ka kriminaalkaristusena kohaldatav rahaline karistus: süüdistatava rahaline mõjutamine karistusena on ennast ammendanud. Kohus hindas süüdistatava süü alla keskmise suureks. Süüdistatava tegevuses on sedastatav ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu. Samas inkrimineeritakse süüdistatavale kahe katsestaadiumisse jäänud varguse toimepanemist, millega varalist kahju ei tekkinud, sest süüdistataval ei õnnestunud temast olenemata põhjustel vargusi lõpuni viia. Süüdistatav pani kuriteod toime ettekavatsetult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Ta pani kuriteod toime olukorras, kus tal oli mõlemal korral kaasas piisavalt rahalisi vahendeid. Selline käitumine näitab süüdistatavale omaseks saanud käitumismustrit ja varastamine ei ole tingitud sellest, et tal puuduvad rahalised vahendid, vaid selline käitumine on muutunud tema elustiiliks. Kohus peab võimalikuks võtta kahetsust arvesse kergendava asjaoluna, kuid arvestades varavastaste süütegude süstemaatilisust ning asjaolu, et süüdistatavat on korduvalt samalaadsete väärtegude ja kuritegude eest karistatud, ei saa see kahetsus süüdistatava karistust kergendamise suunas eriti mõjutada. Arvestades süüdistatava kehtivaid karistusi ja püsiva elukoha puudumist, leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik mõistetavat karistust tingimisi kohaldamata jätta ei KarS 73 ega ka § 74 alusel, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub täielikult. Kohus märkis ka, et süüdistatava sõnade kohaselt tahtis ta sõita maale tuttava naisterahva eest hoolitsema, kuivõrd naisterahvas oma terviseseisundi tõttu ei tule enam iseseisvalt toime, jättes seejuures avaldamata selle naisterahva elukoha andmed. Seega ei oleks kohtule süüdistatava asukoht teada. Seejuures oli süüdistataval kogu aeg võimalus minna väidetavat abivajajat abistama, kuid süüdistatav eelistas abi osutamise asemel varavastaste süütegude süstemaatilist toimepanemist. Apellatsioon
5. 04.06.2021 esitas süüdistatav maakohtu otsusele apellatsiooni, leides, et teda karistati liiga rangelt ning paludes halastust ja tarka otsust, sh karistuse langetamist ühe või kahe kuuni.
6. Süüdistatav kirjutab, et ta on 78-aastane ja liigub raskustega. Suvi on vanainimesele ainus rõõm, aga nüüd on ta kogu suveks isoleeritud. Ta kirjutab, et Valga maakonnas, X alevikus (süüdistatav esitab nii täpsema aadressi kui ka telefoninumbri) ootab teda 82-aastane XX, kellel on liikumisraskused ja pole ühtki abistajat. Apellatsiooni kohaselt aitab süüdistatav teda prügi välja viimisega ja poest piima-leiva ostmisega. Süüdistatava abita sõbranna hakkama ei saa ja see võrduks surmaga. Kui karistust vähendataks, siis lubaks süüdistatav koheselt kohustuda sõitma karistuse järel maale sõbranna juurde X alevikku, kus hakkab tööle aiamaal ja sõbrannat (süüdistatava sõnul oma naist) aitama, kandma vett jõest ja kastma kurke-tomateid. Süüdistatav 2 märgib, et on juba sellises eas, et talle nõu andmine või tema ümberkasvatamine on tulutu. Ta teab kõike suurepäraselt ja kahetseb puhtsüdamlikult.
7. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses. Vastust apellatsioonile prokuratuur ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
8. Apellatsioon ei anna alust A. Eelrannale maakohtu otsusega mõistetud karistuse tühistamiseks ja kergema karistuse mõistmiseks. Nagu riigikohus on märkinud, saab maakohtu otsus karistamise osas olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt ka RKKKo-d nr 1-17-1629/44, p 26 3-1-1-7016, p 11). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu (RKKKo nr 1-19-4150, nr 27). Ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu otsuses selliseid karistust puudutavaid vigu, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 342

lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seda ringkonnakohus alljärgnevalt teebki.

1. Apellant on vaidlustanud üksnes karistuse määra, vaidlustamata süüdimõistmist, aga ka karistuse liiki või seda, et teda ei vabastatud karistuse kandmisest tingimisi. Seda, kuidas maakohus jõudis sellise karistusmäärani – 6 kuud (mida on vähendatud lühimenetluses 4 kuuni) -, on maakohus äärmiselt üksikasjalikult põhistanud otsuse lehtedel 8-9 (kokkuvõtlikult ülal p 3). Ringkonnakohus neid põhistusi ei korda, märkides vaid järgmist.
2. Karistust mõistes võttis maakohus arvesse asjakohaseid ja seaduse järgi nõutavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis ta lõpliku karistuseni põhiolemuselt jälgitava mõttekäigu tulemusena.
3. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et maakohus tegi ühe vea, jättes ebaõigesti tuvastamata KarS § 57 lg 1 p-s 7 nimetatud karistust kergendava asjaolu – kuriteo toimepanemise kõrges eas isiku poolt. Nimelt oli süüdistatav otsuse tegemise ja kuritegude toimepanemise ajal 77-aastane, maakohus on aga pärast puhtsüdamlikku kahetsust ehk KarS § 57 lg 1 p 3 asjaolu puudutavat mõttekäiku tõdenud, et muude karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne (vt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 10.2). Kohtupraktikas on peetud KarS § 57 lg 1 p 7 tähenduses kõrges eas olevaks isikuks vanaduspensioniealist inimest (vt ammendav käsitlus ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-93-12 p-s 9.2), A. Eelrand on sellestki east mituteist aastat vanem. Pole argumente, miks kohus ei peaks teda käsitlema ilmselgelt kõrges eas isikuna. Seega kohaldub talle KarS § 57 lg 1 p
4. See, et ringkonnakohus tuvastas selle õigusliku asjaolu maakohtust erinevalt, ei tähenda aga, et maakohtu seisukoht karistusmäära osas oleks vale. Kohtukolleegium on seisukohal, et mõistetud karistus 6 kuud vangistust vastab A. Eelranna süüle mh olukorras, kus süüdistatava puhul on tuvastatav kaks karistust kergendavat asjaolu ühe asemel. Seejuures on ringkonnakohus nõus maakohtu mõttekäiguga selles osas, mis puudutab A. Eelranna kahetsuse puhtsüdamlikkusele hinnangu andmist – see kahetsus, isegi kui see on siiras, ei vähenda tema puhul kuidagi tema ohtlikkust, kuivõrd pole saanud takistuseks tema järjepidevatele vargustele; seetõttu ei saa sel olla ka mingit mõjuvat kaalu, vähendamaks karistusmäära. Mis puudutab kuriteo toimepanemist kõrges eas, siis on maakohus tõepoolest jätnud selle asjaolu 3 formaalselt sidumata KarS §-ga 57, kuid tegelikkuses nähtub otsuse lk-lt 8 (viimane lõik), et kohus on võtnud karistust mõistes arvesse kuriteo toimepanemist vanaduspensioni eas.
5. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 jne). Maakohus tuvastas A. Eelranna puhul süü, mis jääb suuruselt alla keskmise, kuigi maakohus sedastas õigesti ka süü raskust tõstvaid asjaolusid. On tuvastatud kaks karistust kergendavat ja mitte ühtegi karistust raskendavat asjaolu. Eriosa sanktsiooni keskmine määr on ligi 2,5 aastat vangistust, alammäär on 30 päeva vangistust. Mõistetud karistus 6 kuud läheneb pigem alam- kui keskmäärale. Seejuures saab sedastada, et kui praegu karistas maakohus A. Eelranda 6-kuuse vangistusega kahe poevarguse katse eest, siis ligi kolm aastat tagasi karistas Harju maakohus teda otsusega nr 1-18-4959 ühe sarnase poevarguse katse eest 3-kuulise vangistusega (ka siis polnud tegu A. Eelranna esimese kriminaalkaristusega süstemaatilise varguse katse eest). Riigikohtu praktikas on leitud, et üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18). Ka selles valguses on 6-kuuline vangistus antud juhul kõigiti kohane mõõt ega ole ka A. Eelranna süü suuruse seisukohalt ülemäärane karistus.
6. Mis puudutab süüdistatava väidet, et temasugust vana inimest ei ole enam võimalik ümber kasvatada, siis kui A. Eelrand on selles ise veendunud, siis on kohtulgi raske sellega mitte nõustuda. Siiski pole võimalus süüdistatavat paremuse poole muuta ainus eesmärk, mida karistus saab kanda. On ilmselge, et isegi kui süüdistatavat ei anna enam muuta, ei saa see vabastada teda karistusest. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kõiki neid asjaolusid on maakohus ja ringkonnakohus koosmõjus arvestanud. Isegi kui möönda, et mitte ükski karistus ei suuda mõjutada nii vana inimest kui A. Eelranda oma käitumist muutma ehk uutest kuritegudest hoiduma, saab tõdeda, et mõistetud karistus vastab tema süüle ja on õiguskorra kaitsmise huvides, hoides ära A. Eelranna vargused lähitulevikus ja kinnistades üldist arusaama, et varastamine pole lubatud kellelegi, sh kõrges eas isikutele.
7. Apellatsioonis on A. Eelrand rõhutanud, et tal on vaja olla vabaduses selleks, et aidata Valgamaal elavat 82-aastast sõbrannat. Maakohus käsitles seda kaitseväidet ammendavalt juba otsuse lk-l
8. Apellatsioonis on esitanud A. Eelrand oma väidetava hoolealuse kohta faktiväiteid, mida ta maakohtule polnud esitanud. Neid väiteid ei saa ringkonnakohus maakohtu otsuse õigsuse kontrollimisel arvesse võtta, kuna neid pole tõendatud, kusjuures vastavaid tõendeid ei saakski praeguses faasis enam esitada.

§ 321

lg 6 kohaselt võib apellant tugineda apellatsioonis maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Selliseid aluseid ei ole A. Eelrand esile toonud. Samuti ei oleks võimalik uusi tõendeid vastu võtta seetõttu, et asja on arutatud lühimenetluses, tulenevalt lühimenetluse eripärast (

§-d 233 ja 237), s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtus.

1. Sõltumata A. Eelranna poolt apellatsioonis esitatud lisadetailidest abivajava daami kohta on kohtukolleegium seisukohal, et need argumendid ei saaks karistuse mõistmist mõjutada. A. Eelrand jätab oma apellatsioonis mulje, justkui kõnealuse naisterahva elu ja hakkamasaamine sõltuks tema igapäevasest hoolitsusest ning seega tähendaks A. Eelranna vangistamine nimetatud naisterahva 4 surma. Kohtu hinnangul on A. Eelrand liialdanud. Nagu nähtub käesoleva asja materjalidest ja karistusregistri väljavõttest (II kd, tl 24-25), on A. Eelrand pannud 2021.a aprillis-mais Tallinnas toime süstemaatiliselt poevargusi, mille katsetelt on teda korduvalt tabatud. Käesolevas asjas kinnipeetuna on ta nii aprillis kui ka mais teatanud oma elukohaks Tallinnas, Paljassaare teel asuva garaaži. Ei ole usutav, et talle saaks oma elu säilimises toetuda hooleta ja abita inimene, kes elab Valga vallas, enam kui kahesaja kilomeetri kaugusel diagonaalis teises Eesti otsas, kuhu ei lähe isegi otsetransporti (sõiduki olemasolu A. Eelrannal asjast ei ilmne). Ringkonnakohus nõustub maakohtu skeptitsismiga selles osas, kas A. Eelrand on ka tegelikult nimetatud isikule nii suureks ja vältimatuks abiks, nagu ta väidab. Pigem nähtub asja materjalidest, et abistamisele on ta vähemalt 2021.a kevadel eelistanud Tallinnas vargustega tegelemist.
2. Ringkonnakohus märgib, et Eesti Vabariigis on võimalik tagada üksikute eakate abistamist ka muude meetoditega, kui tuttava poolt osutatav tugi. Sotsiaalhoolekandega tegelevad kohalikud omavalitsused. Kohtul pole põhjust arvata, et Tallinnas elav A. Eelrand suudaks Valgamaal elavale üksikule vanurile pakkuda rohkem tuge kui sealne kohalik omavalitsus. Sotsiaalhoolekande seaduse § 13 kohaselt on kohtul kohustus teatada sotsiaalhoolekannet vajavast isikust isiku viibimiskoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Seda antud juhul ringkonnakohus ka tegi. Ka seda arvestades puudub vajadus vähendada A. Eelranna karistust tema väidetava hoolealuse igapäevase toimetuleku tagamiseks.
3. A. Eelrand on olnud oma apellatsioonis rahulolematu ka sellega, et ta peab kandma oma karistust just suvel. Selle vastuväitega on ta sisuliselt vaidlustanud talle maakohtu otsusega kohaldatud vahistamise, kuna üksnes kohaldatud tõkendi abil sai maakohus jätta ta kinnipidamiskohta enne maakohtu otsuse jõustumist.
4. Tuleb tõdeda, et maakohus on vahistanud Aleksandr Eelranna

§ 130

lg 41 alusel, kuid pole kahetsusväärselt nimetatud õiguslikule alusele viidanud ega ka vahistamist põhistanud. Kohtuotsuse resolutsioonis sisaldub üksnes punkt: „4.Kohaldada Aleksandr Eelranna suhtes kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendit vahistamine ning vahistada Aleksandr Eelrand kohtusaalis. Tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse tähtaja saabumisel.“ 18. Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et A. Eelranna vahistamine oli põhjendatud.

§ 130

lg 41 näeb ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel

§ 306lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades.

Sarnaselt

§ 130

lg-le 4 - kuid erinevalt näiteks sama paragrahvi lõikest 2 - annab

§ 130

lg 41 kohtule õiguse võtta süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta (vt nr 3-1-1-94-12).

§ 130

lg 41 alusel on võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel - talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu

§ 414lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja läheb pakku.

19. Tulenevalt

§ 312

p-st 7 tulnuks maakohtul Aleksandr Eelranna vahistamist põhjendada, näidates need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks järeldusele, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Kuigi maakohus otsuse motiveerivas osas vahistamist ei puudutanud, on kõnealune kõrvalehoidumise kahtlus põhistatav sama argumentatsiooniga, millega maakohus põhistas seda, miks ei saa süüdistatavat tingimuslikult vabastada: „Süüdistatav on kohtueelsel menetlusel märkinud, et tema elukohaks on garaažiboks asukohaga Paljassaare 37, kuid elukohast lahkumise keeldu kohaldati temale Merelahe 4 öömajas. Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et ta elab hoopis Laevastiku 2 asuvas garaažiboksis Paljassaares. Seega on süüdistatav oma elukoha kohta andnud andmeid, mis omavahel ei riimu ja kriminaalasjast võib järeldada, et süüdistataval tegelikkuses puudub püsiv elukoht, millele viitab ka asjaolu, et süüdistatava asjade läbivaatusel tema kinnipidamise järgselt on tal kaasas olnud eluks vajalikud esmatarbevahendid, milliste esemete kaasaskandmiseks tavaliselt püsiva elukoha olemasolul 5 vajadus puudub.“ Kui arvestada siia juurde ka sellega, et süüdistatav väitis juba maakohtus, et tal on kusagil mujal Eestis maapiirkonnas sõbranna, kelle juurde ta soovib elama suunduda, ning et süüdistatav ei nõustu vangistusega, on põhjust asuda seisukohale, et kui ta oleks sattunud kohtuotsuse tegemisel vabadusse, oleks tema ülesleidmine ja omal käel vanglasse suunamine võinud jääda tagajärjetuks, kuna ta võinuks minna pakku. 20. Mis puudutab A. Eelranna väidet, et suvine vanglasviibimine võtab temalt suverõõmu, siis tuleb tõdeda, et karistus peabki olema mingil määral ebamugav. Sedasi võib loota, et tulevikus hoidub inimene kuritegudest, sest tal on meeles viimatine karistus – ja kui ta ei hoidu täielikult, siis A. Eelranna puhul vähemalt kevad-suvisel perioodil. 21. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse või tõkendi osas. Kuigi maakohtu otsuse põhjendused karistust kergendavate asjaolude ja tõkendi kohaldamise osas olid puudulikud, olid need vead kõrvaldatavad käesolevas ringkonnakohtu otsuses ega toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmist. Seetõttu teeb ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 6