Obsah (9)

§ 238§ 230§ 633§ 272§ 229§ 640§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 12. august 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-10109 K

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, muutes ja täiendades osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli
2. augustil 2019 sõlmitud tööleping, millega kostja asus hageja juurde tööle lihunik-müüja ametikohale. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostja on rikkunud töölepingut ning peab hüvitama hagejale tekitatud kahju 9275 eurot.
3. Hageja nõuab kostjalt tekkinud varalise kahju hüvitamist. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude õiguslikuks aluseks saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, arvestades seejuures töölepingu seaduse (TLS) §-des 72 ja 74 sätestatud erisusi. Maakohus hindas hageja 3 kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldisi eeldusi ja leidis, et kostjapoolne rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel on tõendamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta, kuid peab vajalikuks muuta ja täiendada osaliselt otsuse põhjendusi.
4. Tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on, et töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72). Hagiavalduses toodud asjaoludel seisnes kostjapoolne töölepingu rikkumine selles, et kostja võttis tööpäeva jooksul kassast raha, sisestas teadvalt ja süstemaatiliselt kassasüsteemi valeandmeid (sisestas kassa jäägi väiksemana, kui oli tegelik ja õige kassajääk) ning omastas müüdud kauba eest saadud rahalisi vahendeid. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja mh vahetuse aruanded (tl 64–94 pöördel). Maakohus leidis, et vahetuse aruanded ei ole usaldusväärsed tõendid. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et vahetuse aruanded tuleb asja lahendamisel jätta arvestamata, kuid see menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud asja lahendamisel kaasa ebaõiget lõppjäreldust.
5. Kuigi maakohus ei ole selgelt välja toonud, saab vaidlustatud otsuse põhjendustest järeldada, et maakohus jättis hageja väiteid kinnitavad tõendid nende ebausaldusväärsuse tõttu

§ 238lg 5 alusel arvestamata.

Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohtu hinnang asjas esitatud tõenditele oli üllatuslik. Kolleegium märgib, et kohus ei või tulla kohtuotsuses üllatuslikult välja väitega, et poole esitatud tõend ei vasta protsessinormidele või ei ole usaldusväärne. Maakohus ei teavitanud hagejat menetluses, et kaalub esitatud tõendite osas

§ 238

lg 5 teise lause kohaldamist, ei teinud

§ 238

lg 4 alusel tõendite vastuvõtmisest keeldumise määrust ega andnud hagejale

§ 230lg 2 teise lause järgi võimalust tõendada asjaolu muude tõenditega.

Maakohtu otsustus hageja tõenditega mittearvestamise kohta nähtub alles kohtuotsusest. Samas ei esitanud hageja asjaolude, mida ta soovis maakohtu arvestamata jäetud tõenditega tõendada, tõendamiseks uusi tõendeid ka ringkonnakohtule (

§ 633lg 4).

1. Maakohus jättis hagejale andmata võimaluse esitada oma vastuväited vahetuse aruannete ebausaldusväärsuse väitele. Ringkonnakohus kõrvaldab selle maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise. Hageja selgitas, et vahetuse aruanded on automaatselt kassasüsteemi poolt koostatud aruanded, mis on välja trükitud, neid ei ole võimalik muuta ega modifitseerida (vt hageja
2. juuni
3. a menetlusdokumendi p 2.1, tl 176). Kolleegium nõustub ka hageja seisukohaga, et hageja ei ole väitnud, et kostja neid samu vahetuse aruandeid muutis. Eelnevat arvestades leidis kolleegiumi hinnangul maakohus ebaõigesti, et vahetuse aruanded on ebausaldusväärsed tõendid. Vahetuse aruannete mõistmiseks on hageja esitanud selgituse (tl 95) ja tabelid väidetavalt omastatud sularaha summadest (tl 96–97 pöördel). Kuna viimased on koostatud hageja enda poolt vahetuse aruannete põhjal, siis ei ole need dokumentaalsed tõendid

§ 272mõttes.

Samuti ei ole dokumentaalseks tõendiks „Hageja selgitused ja ülevaade kostja poolt teise töötaja nime alt kassa kasutamise kohta“, sest ka see on hageja enda poolt koostatud dokument (tl 98–102). Riigikohus on selgitanud, et kuna

§ 229

lg 2 esimese lause järgi ei ole hagimenetluses tõendiks poole seletus, siis ei saa näiteks lugeda tõendatuks hageja kulutusi üksnes tema enda koostatud kulutuste nimekirja ja kalkulatsiooni alusel (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Seega tuleb hinnata, kas vahetuse aruanded tõendavad kostjapoolset töölepingu rikkumist.
3. Esmalt tuleb selgeks teha, millist tööülesannet võis kostja hageja väidetud toimingutega rikkuda. Selles osas täiendab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 4 12.
4. Kostja ametijuhendist tulenevalt oli tema tööülesandeks mh toodete väljapanek, müümine ning klientide teenindamine ja aktiivne osalemine müügiprotsessis. Hageja tugines maakohtu menetluses sellele, et kostja omastas kassast raha kahel erineval meetodil: (i) võttis kassast raha tööpäeva jooksul; (ii) sisestas oma vahetuse alguses eelmise päeva sularaha jäägi väiksemana. Samuti märkis hageja, et sularaha kassast panka viimisel, mis märgiti kassasüsteemis „Muu väljamakse – Sularaha“, ei kontrollinud DD kassa sisestatud jääki tegeliku jäägiga. Ringkonnakohus pidas vajalikuks küsida hagejalt täpsustusi tööprotsessi korraldamise kohta

§ 640lg 1 p 7 järgi.

Hageja selgitas tööprotsessi järgnevalt: töötaja loeb tööpäeva alguses üle kassas oleva sularaha jäägi ning sisestab vastava summa, mis kajastub aruande real „Muu sissemakse – Sularaha“, töötaja loeb päeva lõpus üle kassas oleva sularaha ning märgib summa kassasüsteemi, mis kajastub aruande real „Kupüürid“. Hageja väidab, et kostja sisestas järgmise tööpäeva hommikul sularaha kassajäägi väiksemana, kui see oli tegelikult eelmise päeva lõpus ning kassasüsteem teostas arvutused edasi sisestatud kassa sularaha jäägist („Sularaha kassas“), sest kassaga ühendatud arvutiprogramm ei teinud saldode võrdlust. 12.

1. Hageja esitatud töölepingus ega ametijuhendis ei ole sätestatud kostjale reegleid rahaliste vahendite ega kassasüsteemi kasutamise kohta – kostja ei pidanud sularaha üle andma hagejale allkirja vastu, samuti ei kontrollinud hageja tööpäeva lõpus ja järgmise päeva hommikul kassasüsteemi sisestatud summade suurust. Samas võivad töölepingulises suhtes töötaja kohustused tuleneda nii töölepingust, kollektiivlepingust kui ka muudest õigusaktidest. Arvestades hageja esitatud asjaolusid võis kostja kolleegiumi hinnangul rikkuda TLS § 15 lgst 1 ja lg 2 p-st 5 tulenevat lojaalsuskohustust. Nimetatud sätete järgi tuleb töötajal täita oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt ning hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja vara.
2. Järgmisena tuleb hinnata, kas hageja on oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Nagu kolleegium märkis, siis ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et vahetuse aruanded on ebausaldusväärsed tõendid. Kolleegium leiab aga, et need ei tõenda seda, et väidetav kahju tekkis hagejal kostja rikkumise tõttu. 13.
3. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja võttis kassast sularaha tööpäeva jooksul. Nimetatud väidete tõendamiseks ei ole hageja turvakaamera salvestusi esitanud (vt maakohtu
4. märtsi 2021 istungi protokoll, tl 132). Samuti ei tõenda vahetuse aruanded, et just kostja oli see, kes sisestas oma vahetuse ajal hommikul ja õhtul sularaha jäägi kassasüsteemi või võttis kassast raha tööpäeva jooksul. Ainuüksi asjaolust, et vahetuse aruande järgi oli teenindaja kostja, ei saa järeldada, et kostja pani toime hageja väidetud rikkumised. Hageja selgituste kohaselt oli ka DD kassaaparaadi juures vähemalt sularaha korje ajal ning hageja on pidanud võimalikuks ka seda, et kassat sai kasutada kolleegi nime all. Lisaks ei ole hageja koostatud „Hageja selgitused ja ülevaade kostja poolt teise töötaja nime alt kassa kasutamise kohta“ dokumentaalne tõend

§ 272

mõttes, mistõttu ei saa sellega tõendada hageja väidetud asjaolusid ning seega ei ole tõendatud hageja väide, et kostja opereeris kassasüsteemi ka CC nime all. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja

§ 230lg 1 kohaselt tõendanud, et väidetav kahju tekkis tal kostja rikkumise tõttu.

13.

1. Maakohus on hagejale tõendamiskoormist vajalikus ulatuses selgitanud (vt maakohtu
2. novembri
3. a määrus, tl 58–59 pöördel). Kolleegium selgitab, et tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kuna kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude tõendamise koormis lasus hagejal, võis kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet enda tõendeid esitamata (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 217-1722/31, p 14). Seejuures ei olnud praeguses asjas ka alust pöörata tõendamiskoormist hea usu põhimõttest tulenevalt ümber, sest hageja saab tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid, kuna kogu müügiprotsessi puudutav dokumentatsioon on hageja kontrolli all. 5
3. Kuivõrd vähemalt üks kahju hüvitamise nõude eeldustest ei ole täidetud, siis asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele. Kolleegiumil puudub vajadus kontrollida ülejäänud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus õigesti rahuldamata ka hageja viivisenõude. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuigi hageja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta kostja menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud. 16.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium

§ 174lg 3 järgi kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

16.

1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista 593,34 euro suuruse lepingulise esindaja tasu. Menetluskulude nimekirjale lisatud arve nr 17157 järgi on kostjale osutatud õigusabi kokku 6,9167 tundi tunnihinnaga 80 eurot (käibemaksuta), millele lisandub menetluskulude nimekirja koostamise kulu 40 eurot. Kostja palub mõista menetluskulude hüvitise välja ilma käibemaksuta. 16.
2. Kuigi kostja menetluskulude nimekirjaga esitatud arve sisaldab ebatäpseid menetlustoimingu kirjeldusi, on selles näidatud kulude koosseis menetluses tehtud toimingutega seostatav. 16.
3. Kostja apellatsioonistme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades, et menetlusdokumentide maht ei ole suur ega ole need õiguslikult keerukad, on apellatsioonkaebusega tutvumise, sellele vastamise ning täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu põhjendatud 5,5 tunni ulatuses. 16.
4. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu 80 eurot ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega tuleb kokku hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 440 eurot (käibemaksuta). Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 6