← Eesti

1-20-2305/38

Obsah (10)§ 181§ 310§ 339§ 338§ 342§ 7§ 45§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2021.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2305 (18730000190) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Orvi Koik

§ 181

lg 1 alusel riigi kanda määratud kaitsja tasud kogusummas 1432,80 eurot ja kohtuarstliku ekspertiisikulu summas 84 eurot. Määrati, et YY kohta riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris sisalduvad andmed kustutada registritest kohtuotsuse jõustumisel. Kannatanu esindaja V. Kivistiku poolt esitatud tsiviilhagi jäeti

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

Kannatanu XX kasuks mõisteti Eesti Vabariigilt välja 2766 eurot (koos käibemaksuga) valitud esindajale osutatud õigusabi tasu katteks. Kohus lahendas ka asitõendite ja salvestistega seonduvad küsimused. 3. Maakohus leidis otsuses, et YY süü temale inkrimineeritavas kuriteos ei ole tõendamist leidnud. YY ütlustest kohtuistungil nähtub, et konflikt tekkis lastekarusellil toimunu tõttu, kus XX haaras tema karusellil oleval lapsel küljest kinni ja pigistas last, misjärel tõmbas ta lapse XX-st eemale ja lubas kutsuda politsei, tema kannatanut ei löönud. Kannatanu ütlustest nähtuvalt tegi süüdistatava tütar karusellil lastele ohtlikku hoogu, üks laps kukkus maha ja tema pidi karuselli peatama, selleks haaras ta kinni hoogu teinud süüdistatava tütre jopest. Karuselli peatamise vajaduse osas on süüdistatav, kannatanu ja tunnistajad andud vastuolulisi ütlusi. Esitatud tõendite pinnalt nentis kohus, et karusell oli ehituselt imelihtne, ülimadal ja lastele mitteohtlik, pigem nagu väikelaste (mudilaste) atraktsioon, mille peatamine ei saa olla keerukas ega vaevanõudev ei lapsele ega vanainimesele ega tingida vajadust haarata kinni mõnest lapsest, talle valu tekitades. Selline karusell ei saanud kujutada sellist ohtu, et oleks olnud põhjendatud mõnele lapsele haiget tegemine. Tunnistajana üle kuulatud YY ütluste kohaselt ta tõesti keerutas karuselli, kuid see keerles aeglaselt ja igaüks oleks sealt saanud maha hüpata, aga kannatanu karjus, et peatagu karusell ja haaras tema küljest kinni ning pigistas teda ribidest, tal oli valus ja ta hoidis kummargile. Lapse poolt kirjeldatu, et ta sai haiget, riimub tunnistajate NN ja VV ütlustega, samuti YY ütlustega. Süüdistatava selgitust koheselt kiirabi kutsumata jätmise põhjustest pidas kohus eluliselt usutavaks. Kohtu hinnangul puudus kannatanul igasugune hädavajadus haarata karuselli peatamiseks süüdistatava lapsest, samuti ei leidnud tuvastamist, et keegi lastest oleks karusellil eelnevalt vigastusi saanud või oleks esinenud muid asjaolusid, mis tinginuks vajaduse kasutada lapse suhtes füüsilist jõudu. Kohus leidis, et kannatanu ütlused süüdistatava poolt tema löömise ja löökide arvu kohta on vastuolulised ega riimu teiste usaldusväärsete tõenditega, mistõttu ei saa nendega arvestada. Kannatanul süüdistatava löökidest tingitud valu tundmist ega tekkinud liikumishäiret ei kinnita ükski kohtus uuritud tõenditest. EMO epikriisist tulenevalt kannatanul hematoome ei leidunud, tuvastati vaid punetus ja minimaalne turse õlaliigese piirkonnas. Et kannatanu põeb skolioosi ja osteoporoosi ja talle ongi omased valud ja valuravi, ei saa ekspertarvamuse pinnalt välistada, et kannatanul esinenud valuaistingud võivad olla seotud antud diagnoosidega. Ei ole välistatud ka see, et punetus tekkis süüdistava poolt kannatanu 2

(8)lapsest eemale tõmbamisest, milline oli aga õigustatud tegevus. Kohtul puudus alus kahelda süüdistava ütlustes, et kaitstes last, tõmbas ta lapse suhtes tehtud ründe lõpetamiseks kannatanu lapsest eemale. Süüdistatava ütlused riimuvad selles osas teiste kohtus uuritud tõenditega. Kohtus uuritud videosalvestiselt nähtub, et vahetult peale konflikti kannatanu naerab ja miski ei viita valu olemasolule või halvale enesetundele. Apellatsiooni sisu 4. Maakohtu otsusele esitasid ringkonnakohtule apellatsiooni kannatanu XX esindajad G. Kask ja V. Kivistik. Apellandid, vaidlustades kohtuotsuse täies ulatuses leiavad, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme (

§ 339

lg 1 p 8) ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (

§ 338p 2).

Apellantide argumendid on alljärgnevad. 4.

  1. Kohtu seisukoht, et kannatanu ei olnud karuselliga seotud sündmuste tõttu hädaseisundis ning tema põhjendamatu tegutsemine õigustas süüdistatava tegevust kannatanu suhtes, ei põhine tõendite igakülgsel hindamisel. 4.
  2. Erinevalt YY kui alaealise tunnistaja ütlustest, kelle arvates oli hoog väike, riimuvad tunnistajate JJ ja NN ning kannatanu ütlused selles, et karusellil tehti süüdistatava lapse poolt ohtlikku hoogu. Tunnistajate ja kannatanu ütlustega on tõendatud, et üks laps juba kukkus või hüppas karusellilt maha selle suure hoo tõttu. Arvestades 8 aastase tunnistaja YY ealisust, ei olnud ta ilmselgelt oma vanuse tõttu võimeline erinevalt täiskasvanutest mõistma, kas ja millist ohtu kujutab endast karusellile kiire hoo tegemine. 4.
  3. Kannatanul, kelle lapselaps oli karussellil, oli põhjust hinnata ohtu ja paluda karusselli keerutamine lõpetada peale seda kui karusellilt oli juba üks laps maha kukkunud. Kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütluste põhjal puudub vaidlus, et enne kui kannatanu läks karusselli peatama, palusid täiskasvanud, sh kannatanu, karussell peatada, kuna selle liikumine selle kiirusega oli juba lastele ohtlik. 4.
  4. Maakohus jättis hindamata, et karusell oli metallist, mis teeb selle tema suurust arvestades (läbimõõduga 1 meeter) raskeks ja jättis arvestamata ka selle, et karusell kui seisev objekt ei pruugi tõepoolest iseenesest olla ohtlik, kuid eluliselt on usutav, et just liikumisel vastavalt tööpõhimõttele kujutab selline objekt teatud tingimustel (nt. suur hoog) sellel viibijatele olulist ohtu (kukkumine). 4.
  5. Kohtu seisukoht ja arutluskäik, et kannatanu haaras karuselli peatamiseks lapsest, on vastuoluline. Lapsest haaramist, sh haaramist lapse ribidest, väitsid vaid süüdistav ja laps ise. Kannatanu ja tunnistaja JJ väitsid, et kannatanu haaras lapse jopest. Tunnistaja NN järeldas, et haarati tüdrukust. Kohus ei põhjendanud, miks tuleb lähtuda süüdistatava ja lapse ütlustest. 4.
  6. Süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed, tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta, sest kohe peale politseisse helistamist on ta asunud valetama ja sündmust moonutama. Kuivõrd lapsel oli seljas jope, ei ole eluliselt usutav, et invaliidist 64 aastane kannatanu hoiaks läbi jope kinni karusellil tiirleva lapse ribidest. 4.
  7. Vastuolud tunnistaja JJ kohtueelses- ja kohtumenetluses antud ütlustes ei ole kuriteosündmuse tehiolude hindamisel otsustavad. Ka mõne meetri kauguselt ja selja tagant saab hinnata löökide arvu, ligikaudset tabamispunkti ja tugevust. Tunnistaja kirjeldas süüdistatava suuliselt karjutud väljendeid „Kas nii on valus, kas nii on valus“, mis haakub kannatanu ütlustega, et süüdistatav lõi teda nagu trummi. 4.
  8. Süüdistaval puudus kannatanu nõusolek filmimiseks. Kannatanu ilmest ei saa ainuvõimalikult järeldada, et ta oleks lahkudes heas tujus. Maakohus ei hinnanud, kas süüdistatava tehtud video on tõendina lubatav. 4.
  9. Tunnistaja YY ja süüdistatava ütlustes nii lapsel ribidest haaramise kui valu põhjustamise kohta on põhjust kahelda. Olukorras, kus eakas kannatanu hindas ohtu karusellil olevatele lastele ja karusellile lähenedes enne käepidemest haaramist jooksis talle ette laps, oli lapsest haaramine etteplaneerimatu ja juhtus kogemata. 3

(8)4.
  1. Häirekeskuse kõnedega, videosalvestisega sündmuskohalt, kohtus üle kuulatud kahe politseinikust tunnistaja ütlustega ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks hoidnud peale lapse jopest haaramist lapsest edasi kinni. Süüdistatav väitis, et kui kannatanu tema last külje pealt pigistas, seisis laps karusellil ja karusell keerles. Selline karuselli peatamise viis on ebarealistlik ja seda pidanuks nägema ka tunnistajad, kellest ükski ei kirjeldanud karuselli peatamise viisi selliselt nagu süüdistatav ja tema laps. Peale süüdistatava ütluste ei ole kohus objektiivselt hinnanud muid tõendeid, mis toetavad versiooni kannatanu suhtes jõu kasutamise vajalikkusest lapse suhtes tehtud ründe lõpetamiseks. 4.
  2. Kannatanu ütluste arvestamisel keskendus kohus põhjendamatult löökide arvule, leides, et kohtumenetluses need suurenesid, mistõttu on kannatanu ütlused löömise kohta ebausaldusväärsed. Süüdistatava tegevuse ajaks ei hoidnud kannatanu lapsest kinni, kuid süüdistatav ründas kannatanut, tema kätt ja õlavarrepiirkonda lüües. Löökidest vastu kätt võib tunda valu, tekkida punetus ja turse. 4.
  3. Õlavarre tursel ei ole seost kannatanu tervisliku seisundiga. Seisukoht, et ühe õlavarre punetus, minimaalne turse on niivõrd tühised vigastused, mille võis kannatanu saada ka hiljem, on tõendamata. Sündmuste kirjeldusest ei nähtu, et kannatanul oleks jäänud mitmetunnine ajavahemik, mille vältel ta võis saada epikriisis kirjeldatud vigastused. On eluliselt usutav, et kannatanule tekitasid mitu lööki valuaistingud. 4.
  4. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellandid paluvad maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tunnistada YY KarS § 121 lg 1 järgi süüdi, rahuldada XX tsiviilhagi ja mõista YY-lt kannatanu kasuks välja tsiviilhagi kohtu õiglasel äranägemisel, samuti mõista YY-lt XX kasuks välja esimese ja teise astme menetluskulud. Apellatsioonimenetluse poolte kirjalikud seisukohad
  5. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitasid apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad prokuratuur ja süüdistatava kaitsja. 5.
  6. Prokurör toetab täielikult apellatsioonis esitatud argumente ja jääb enda kohtukõnes YY süüdi tunnistamiseks esitatud seisukohtade juurde. Prokurör leiab, et kohus hindas tõendeid ühekülgselt, mistõttu ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus ei ole analüüsinud vastuolusid süüdistatava ja tema lapse ütlustes ning on jätnud põhjendamatult tõenditena arvestamata kannatanu ja tunnistaja JJ ütlustega. 5.
  7. Kaitsja palub jätta kannatanu apellatsioon rahuldamata ja maakohtu seaduslik ja põhjendatud otsus muutmata. 5.2.
  8. Kaitsja hinnangul tingis süüdistatava käitumise kannatanu poolne ilmselge rünne tema tütre vastu. Apellant kordab kohtueelses menetluses ja kohtus esitatud selgitusi, tõlgendades neid endale kasulikult. Ka prokuratuur on varasemalt leidnud, et süüdistatava käitumisele ei ole KarS § 121 lg 1 sätestatud süüteokoosseis objektiivselt omistatav. Kannatanu ei soovinud vahetult peale sündmust kohale tulnud politseinikele avaldust esitada ega kurtnud, et talle oleks tekitatud vigastusi või valu. Põhjust kahelda on kannatanu ütluste usaldusväärsuses talle süüdistatava poolt sooritatud löökide arvus, mida kannatanu on alates sündmuskohal antud ütlustest ajas järjest võimendanud. 5.2.
  9. Kohus on igakülgselt ja üksikasjalikult põhjendanud, miks on kohtu jaoks ühed tõendid usaldusväärsemad kui teised. Kohtu järeldused tõendite hindamisel on otsuses igati jälgitavad ja arusaadavad. Asjaolu, et kannatanule kohtuotsus ei meeldi, ei tee otsust ebaseaduslikuks ega põhjendamatuks. 5.2.
  10. Milles maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb, seda apellatsioonist selgelt ega üheselt ei nähtu. Seisukoht, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on ekslik. Kohus on jälgitavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ja miks ei ole süüdistatava süü temale inkrimineeritavas teos tõendamist leidnud. 5.2.
  11. Kaitsja palub hüvitada apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 162 eurot (s.h käibemaks 27 eurot) ja jätta see riigi kanda. 4
(8)Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht 6. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, kannatanu esindajate apellatsioonis esitatud argumentidega, samuti prokuratuuri ja süüdistatava kaitsja kirjalike seisukohtadega leiab, et apellantide poolt taaskorratud seisukohad, mida nad on esitanud juba maakohtus ja millele on maakohus otsuses ammendavalt vastanud, otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohtu tõenditele antud hinnanguga ja nendest tulenevate seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda aga seda, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust või rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, millele kannatanu esindajad viitavad. Selliseid rikkumisi maakohtu vaidlustatud otsuses kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, vastates

§-des 311-313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele. 7. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega YY temale esitatud süüdistuse järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi tunnistamiseks. Kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on otsuses arusaadavalt selgitanud, miks YY tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtukolleegiumil puudub alus kogutud ja hinnatud tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Ka on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et …["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires.

§ 342

lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. 8. Nõustuda ei saa esiteks apellatsioonis esitatud seisukohaga kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusest tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (Riigikohtu otsus asjas nr 3-11-50-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-90-09 p 6). Kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsus legitiimsuse tagamiseks olema seega üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellist vastuolu, sest neid lugedes ja võrreldes on võimalik üheselt aru saada, miks luges kohus süüdistatava tegevuse, s.o enda lapse kannatanust eemale tõmbamise, õiguspäraseks ja põhjendatuks ning kannatanu ütlused süüdistatava poolt temale valu ja tervisekahjustuste tekitamises korduvatest rusikalöökidest erinevatesse kehaosadesse ebausaldusväärseteks. Kokkuvõttes asus maakohus tõendite kogumis hindamise tulemusena otsuse põhiosas õigele seisukohale, et puuduvad tõsikindlad tõendid selle 5

(8)kohta, et süüdistatav oleks kannatanu suhtes süüdistuses nimetatud teo toime pannud ja seetõttu kuulub YY esitatud süüdistuses õigeksmõistmisele. Kohtuotsuse resolutsioonis märgitu kohaselt ongi YY süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõistetud. Seega ei ole maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 8 tähenduses, kuna kohtuotsuse resolutiivosa YY süüdistuses Kar

S § 121 lg 1 järgi õigeks mõistmises on kooskõlas otsuse põhisosas kohtu poolt tuvastatuga.

  1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt möönis kohus põhjendatult, et YY ja XX vaheline konflikt sai alguse kannatanu poolt süüdistatava 8 aastasest tütrest kinni haaramisest, mille tagajärjel tundis laps valu. Laste karusellil hoogu tegevast süüdistatava lapsest kinni haaramist ei ole eitanud ka kannatanu XX. Vaidluse esemeks on küsimus sellest, kas kannatanul esines vajadus karuselli peatamiseks ja sellest johtuvalt YY poolt süüdistuses kirjeldatud viisil kannatanu suhtes vägivallateo toimepanemise tõendatus. Otsustamaks nii karuselli ehitusest ja kiirusest tulenevalt selle võimaliku ohu üle sellel tiirlevatele lastele aga samuti süüdistatava ja kannatanu käitumise üle nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtu seisukohaga selles, et hinnatud tõenditest tulenevalt oli karusell ehituselt imelihtne, ülimadal ja lastele mitte ohtlik, vaid pigem väikelaste (mudilaste) atraktsioon (kd II, lk 87), mille peatamine ei saa olla keerukas või aeganõudev, rääkimata vajadusest haarata selleks kinni mõnest karusellil tiirlevast lapsest viisil, mis on lapsele valu tekitav. Ka kannatanu esindaja enda poolt kohtule esitatud ja kohtus vaadeldud 2016 Google Maps-i foto antud karusellist ei tekita kahtlust, et isegi juhul, kui väikelaste mänguväljakul asuva karuselli kiirus tundunuks karusellil tiirlevate laste vanematele, kes seisid samas karuselli kõrval, lastele ohtlikuna, kui mõni neist soovinuks karusellilt maha minna. Seega ei saanud karusell kujutada endast kuidagi lastele sellist ohtu, et täiskasvanu inimene pidanuks seda peatama mõnele lapsele haiget tegemisega. Et kannatanu tegevuse tagajärjel tundis süüdistatava laps, 10 aastane YY valu, on eluliselt usutav. Et süüdistatava lapsel oli pärast kannatanu poolt temast kinni haaramist valus, ta oli kummargil ja hoidis pärast kõhtu kinni, kinnitavad lisaks süüdistatava ja tema lapse ütlustele tunnistaja NN kohtuistungil antud ütlused. Tõsikindlalt on tuvastamata apellantide seisukoht, et kannatanu pidi karuselli peatama, kuna üks laps kukkus sellelt maha. Tunnistaja JJ ütlustest nähtuvalt ükski laps tiirlevalt karusellilt maha ei kukkunud. Kuigi tunnistaja NN väitis kohtuistungil, et ta nägi eemalt, kuidas üks laps kukkus, ei pidanud vajalikuks sekkuda, sest samas seisid laste vanemad ja tiirlev karusell ei kujutanud lastele mingit ohtu, sest maha kukkunud laps lahkus ja kohtukolleegiumi hinnangul võis tõenäoliselt olla tegemist sama lapsega, kes tunnistaja JJ ütlustest nähtuvalt ise karusellilt maha hüppas. Et kohtus hinnatud tõenditega ei leidnud tuvastamist, et karusellil viibinud laste elu ja tervis olid reaalselt ohustatud, puudus kannatanul igasugune hädavajadus karuselli peatada.
  2. Süüdistatav ei eita, et ta tõmbas enda lapse kannatanust eemale. Kannatanu ütluste kohaselt hüppas süüdistatav peale seda kui tema oli süüdistatava lapsest karuselli peatamiseks kinni haaranud, üle mänguväljakut piirava aia ja lõi teda mõlema käe rusikaga nagu poksiks vastu rindu, ribidesse, õla piirkonda ja vastu kätt, lõi agressiivselt ja küsis, kas niimoodi on valus. Süüdistatava antud löökidest tundis ta valu. KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus, vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Erinevalt kannatanu ütlustest enda löömise kohta süüdistatav kannatanu löömist eitab. Nagu maakohus õigesti tuvastas, nähtub kannatanu ütlustest, et kannatanu on süüdistatava poolt enda löömist ajas võimendanud, seda eelkõige löökide arvu osas. Nii on kannatanu selgitanud esmalt, et süüdistatav lõi teda mõlema rusikas käega rohkem kui 5 korda, kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt esmalt 4-5 korda ja hiljem 7-10 korda, väites kohtus ka esmakordselt, et ta tundis valu. Tunnistajana üle kuulatud politseiametnik V. Eksi ütluste kohaselt ei rääkinud kannatanu valu tundmisest, pigem oli tegu kannatanu eneseuhkuse riivega. Põhjendatult osundas maakohus kohtuistungil vaadeldud videosalvestisele, millest nähtub, kuidas kannatanu lahkub sündmuskohalt koos tunnistaja JJ-ga reipalt ja naeratades. Videosalvestiselt nähtu ei kinnita 6

(8)aga millegagi kannatanu ütlusi valu tundmisest ja halvast enesetundest, miski ei viita ei valule ega liikumishäiretele. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanu, keda on süüdistatava poolt rusikatega eelnevalt löödud rindu, ribidesse, õla piirkonda ja vastu kätt, lahkub reipalt sündmuskohalt enne politsei saabumist, vaatamata süüdistatava palvele oodata ära politsei. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtuga selles, et kannatanu ütlusi ei saa nendes esinevate vastuolude tõttu usaldusväärseteks pidada ega arvestada tõendina tema peksmise kohta süüdistatava poolt.
  1. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Valulävi e. vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 16). KarS § 121 koosseisu kontekstis tuleb piirsituatsioonides täiendavalt küsida selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kas kannatanu löögi tõttu ka tõepoolest valu tundis, tuleb eraldi tuvastada ja olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.
  2. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et kannatanu vastuolulised ütlused ühelt poolt ja politseinikest tunnistajate ütlused ning ekspertarvamus ja videosalvestus teiselt poolt ei tõenda tõsikindlalt, et kannatanu oleks temast süüdistatava poolt lapse eemale tõmbamise tagajärjel tundnud valu. Epikriisist (kd I, lk 122) nähtuvalt on kannatanu küll pöördunud Ida-Tallinna Keskhaiglasse 04.05.2018 kell 16:57, sooviga fikseerida vigastused, kus tal oli tuvastatud vaid punetus ja minimaalne turse õlaliigese piirkonnas. Hematoome, mis kahtlemata tekivad kannatanu kirjeldatud viisil talle süüdistatava poolt antud löökide tagajärjel, EMO-sse pöördumise ajaks kannatanul ei tuvastatud. Ei ole eluliselt usutav, et minimaalne punetus saaks reeglina tekitada valuaistingut. Samas nähtub eksperdiarvamusest (kd I, lk 152), et kannatanu põeb skolioosi ja osteoporoosi ja talle ongi omased valud ja valuravi. Seega ei ole ekspertarvamusest tulenevalt välistatud, et kannatanul esinenud valuaistingud võivad olla seotud antud diagnoosidega ning subjektiivsed valuaistingud, tulenevalt nende tekkepõhjustest, ei ole sageli üheselt kindlaks tehtavad. Seega ei ole välistatud, et kannatanul tuvastatud punetus ja parema õlaliigese minimaalne turse tekkisid kannatanul süüdistatava poolt lapse eemale tõmbamisest, mis ei ole hinnatav valu tekitava väärkohtlemisena KarS § 121 lg 1 tähenduses.
  3. Tõlgendades

§ 7

lg 3 kohaselt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks, ei rikkunud kohus YY õigeksmõistmisel temale süüdistuses XX suhtes toimepandud vägivallateo toimepanemises kriminaalmenetlusõigust ega tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Erinevalt apellantide seisukohast on kohus kohtukolleegiumi hinnangul otsuse lugejale arusaadavalt põhjendanud, miks kohus süüdistatava ütlused kannatanu ja tunnistaja JJ ütlustest usutavamateks luges. Apellatsioonist tulenev alus süüdistatava talle esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistamiseks puudub. Tulenevalt

§ 310

lg-s 2 märgitust, jättis kohus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kannatanu esindaja V. Kivistiku tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seadusest tulenevalt õigesti läbi vaatamata. 14. Seonduvalt apellatsioonimenetluses kohtukolleegium järgmist. tekkinud menetluskulude hüvitamisega leiab 7

(8)14.1.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175

lg 1 p 4 järgi on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. YY-le riigi õigusabi korras määratud kaitsja M. Mahlapuu esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluse raames süüdistatavale osutatud õigusteenuste eest tasu saamiseks kokku summas 162 eurot. Taotlusest nähtuvalt on kaitsjal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele seisukohtade esitamiseks 150 minutit, summas 135 eurot, millele lisandub käibemaks 27 eurot. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitsja poolt taotletava tasu suurus apellatsioonimenetluses on põhjendatud. Et ringkonnakohus, menetledes asja kannatanu esindajate apellatsiooni alusel, jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tuleb menetluskulu, mis süüdistatava kaitsjal tekkis tingituna kannatanu esindajate põhjendamatust apellatsioonist, jätta riigi kanda. 14.2. Kannatanu XX esindaja G. Kask esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi- ja asja läbivaatamise kulude hüvitamiseks summas 1458 eurot (sh käibemaks). Taotluses märgitu kohaselt ei ole menetluskulude hulka arvestatud 04.03.2021 arvel nr 1901735 kajastuv bürookulu 12,16 eurot. Osundatud arvele lisatud õigusteenuste aruandest nähtuvalt on advokaadibüroo HansaLaw OÜ osutanud XX-le õigusabi tunnihinnaga 135 eurot, kokku 9 tunni eest, millest kulus kohtuotsusega tutvumisele 0:35 h, teate esitamisele apellatsiooniõiguse kasutamisest 0:10 h, nõupidamisele kliendiga apellatsiooni osas 0:10 h, õigusliku olukorra ja tõendite analüüsile apellatsioonkaebuse koostamiseks 1:30 h, apellatsioonile 0:20 h, apellatsioonkaebuse koostamisele 25.01.2021 otsusele 4:00 h, suhtlusele kliendiga 0:10 h, apellatsioonkaebuse täiendamisele 1:15 h ja apellatsioonile 0:50 h.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtukolleegium peab osutatava õigusteenuse tunnihinda põhjendatuks, kuid õigusteenuse osutamisele kulunud aega ülepaisutatuks. Tasu mõistliku suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada nii kriminaalasja keerukust kui mahukust, samuti esindaja töökvaliteeti ja muid asjaolusid. Tasu mõistlikkuse hindamisel tuleb silmas pidada veel ka apellatsioonimenetluse eset ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, et apellandid tuginevad apellatsioonis juba kohtumenetluses kujundatud kaitsepositsioonile. Kannatanu esindajate apellatsioon ei ole mahukas ja suurema osa selle tekstist moodustab tunnistajate JJ ja YY ning süüdistatava ütlustele ning kohtu seisukohtadele antud omapoolne refereering. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole taotletav 1458 eurot (sisaldab käibemaksu) kannatanu esindajate panust arvestades mõistliku suurusega tasu. Kannatanu esindaja G. Kask osales kõikidel maakohtu istungitel, tegemist on ühe episoodiga, mistõttu peab kohtukolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks õigusabile kulunud aega 7 tunni ulatuses, s.o summas 945 eurot (s.h käibemaks 189 eurot). Et kohtukolleegium jätab kannatanu huvides esitatud apellatsiooni rahuldamata, tuleb kannatanu menetluskulud

§ 185lg 2 kohaselt jätta XX kanda.

15. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest ning juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25.

jaanuari 2021 otsuse YY süüdistusasjas muutmata ja kannatanu esindajate apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu esindajate apellatsioonimenetluse kulud jäävad kannatanu enda kanda ja süüdistatava määratud kaitsja kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.