← Eesti

2-20-12310/20

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 20. mai 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-12310 Tsiviilasi XX avaldus

§-ga 659) alusel muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi. Puudutatud isiku määruskaebus ja avaldaja vastumääruskaebus jäävad rahuldamata. 9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Kuigi puudutatud isik on määruskaebuses märkinud, et vaidlustab maakohtu määruse terves ulatuses, nähtub määruskaebuse põhjendustest, et maakohtu määrus vaidlustatakse üksnes avalduse menetlemise kulude jaotamise osas. Samuti ei vaidlustanud avaldaja vastumääruskaebuses maakohtu määrust avalduse läbi vaatamata jätmise osas. Selles osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 1) on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 kohaselt jõustunud.

  1. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kuidas tuleks asjas jaotada menetluskulud. Maakohus jättis avalduse menetlemisega seotud menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjärelduse, kuid mitte kõigi põhjendustega.
  2. Kolleegium märgib, et nõustub puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt on maakohus põhjendamatult viidanud tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohale. Kolleegium jätab selle viite seisukohale maakohtu määruse põhjenduste p-st 15 välja. Kolleegium selgitab, et Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt hüvitatakse hagita menetluses menetlusosaliste õigusabikulusid üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19), võib olenevalt asjaoludest olla asjakohane menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 175 lg 1 alusel. Esmalt tuleb jaotada menetluskulud ning seejärel jaotusest ja TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest lähtudes mõista välja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega tugines maakohus menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ebaõigesti Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt puudub hagita menetluses üldjuhul hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada professionaalset õigusabi. Kuivõrd praeguses asjas jättis maakohus puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda, siis küsimust lepingulise esindaja kulude välja mõistmise põhjendatusest tõusetuda ei saanud. 3

(5)12. Samas ei anna eelnev alust muuta maakohtu lõppjäreldust menetluskulude jaotuse määramisel. Ülejäänud osas nõustub kolleegium vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 (

§-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Kolleegium selgitab, et TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse menetluskulude jaotuse otsustamisel. Viidatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastuseks määruskaebuse ja vastumääruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.
  3. Puudutatud isik tugineb sellele, et TsMS § 162 lg-t 4 ei saa kohaldada olukorras, kus avaldus jäetakse läbi vaatamata. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Kohtul on TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel lai kaalutlusõigus, mistõttu on avatud põhimõtteliselt ka kõik §-de 162 juures kirjeldatud menetluskulude jaotuse viisid. Hagita menetluse lõpetamine on sarnane hagimenetluse lõpetamisele, mistõttu saab siin kohaldada TsMS § 168 lg-t 2, mille järgi kannab hagi läbivaatamata jätmisel üldjuhul menetluskulud hageja. Sealjuures lähtub TsMS § 168 lg 2 samast üldreeglist nagu TsMS § 162, st menetluskulud peab kandma kohtuasja kaotanud või alusetult põhjustanud pool. Samas tuleb poolte vahel menetluskulude jaotamisel lisaks TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh TsMS § 162 lg 4 (vt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 9). Kohus saab kulude jaotamisel hinnata, kas hageja vastutab hagi läbi vaatamata jätmise eest ja kas ta sai enda tegevusega hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada. Kui kohus leiab, et sellises olukorras on hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, saab kohus tuvastada, et kostja menetluskulude täies ulatuses hagejalt väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt Riigikohtu
  6. jaanuari
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 14). Avaldaja kanda oleks põhjendatud jätta kulud juhul, kui menetluse põhjustamine ja sellest tingitud kulud oleksid talle ette heidetavad. Praegusel juhul jättis maakohus avalduse läbi vaatamata, sest avaldaja võõrandas vaidlusaluse korteri (vt maakohtu määruse põhjenduste p-d 11–13). Kuigi avaldaja sai mõjutada seda, kas ta võõrandab korteri või mitte, siis ei saa avaldajale sellist tegevust ette heita ega asuda seisukohale, et avaldaja vastutab läbi vaatamata jätmise eest. Avaldaja ei võtnud ise avaldust tagasi ning asjaolud, mis maakohtu hinnangul tingisid avalduse õigusliku perspektiivituse, ilmnesid menetluse kestel. Eelnevat arvestades ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire tuvastades, et sellises olukorras on avaldajalt puudutatud isiku menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. 12.
  8. Puudutatud isik heidab ka määruskaebuses ette, et maakohus järeldas avalduse perspektiivikust selle esitamise hetkel menetlusse võtmisest, kuigi avaldus võeti menetlusse vaid seetõttu, et see vastas formaalsetele tunnustele. Kolleegium märgib, et maakohus on menetlusse võtmise hinnanud seda, kas esineb TsMS §-s 371 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluseid (kd I, tl 133 pöördel). TsMS § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alus, millele tuginedes jättis maakohus praeguses asjas avalduse läbi vaatamata, on identne TsMS § 371 lg 2 p-s 2 nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise alusega. Avaldaja oli avalduse esitamise hetkel vaidlusaluse korteri omanik, sest maakohus tuvastas, et avaldaja võõrandas korteri
  9. detsembril
  10. Seega ei esinenud maakohtu märgitud avalduse läbi vaatamata jätmise tinginud alust avalduse esitamisel. 12.
  11. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu ka puudutatud isiku etteheide, et maakohus pidas puudutatud isiku huviks avaldaja korteri võõrandamist ja sellega seotud võlgnevuse tasumist. Maakohtu seisukohta kinnitab vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsuse punkt, millega kohustati avaldajat võõrandama temale kuuluv korter võlgnevuse tõttu (kd I, tl 54). 4

(5)Maakohus ei välistanud, et puudutatud isiku huvi on käesolevas kohtuvaidluses suunatud otsuste kehtivuse kinnitamisele, vaid hindas asja läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolude vastavust puudutatud isiku huvidele. 12.
  1. Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga justkui oleks maakohus menetluskulude jaotamise otsustamisel hinnanud vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsuse kehtivust. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks avaldust sisuliselt lahendanud. Vastupidi, maakohus märgib, et ei võta seisukohta menetlusosaliste sisuliste väidete osas (maakohtu otsuse põhjenduste p 15). Sisulist hinnangut korteriühistu üldkoosoleku otsuse kehtivuse osas ei saa järeldada ka maakohtu põhjendusest, et kuna avaldaja vaidlustas korteriühistu üldkoosoleku otsuse p 10 erinevatel alustel, siis ei järeldu ainuüksi korteriga seotud võla hilisemast tasumisest avaldaja nõustumist vaidlusaluse otsusega. Kolleegiumi arvates viitab maakohus sellele, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus võlgnevuse tasutud saamisega oleks avaldaja ühtlasi kinnitanud otsuse kehtivust, mistõttu ei saa asuda enne vaidluse sisulist lahendamist seisukohale, et avaldaja pöördus kindlasti kohtusse põhjendamatult. Seega ei ole ka alust jõuda järeldusele, et avalduse menetlemisega seotud kulud oleks tingimata õiglane jätta avaldaja kanda. 12.
  2. Kolleegium leiab, et vaidlustatud määruse muutmiseks ei anna alust ka avaldaja viited sellele, et puudutatud isik aitas avaldaja korterit väidetavalt ebaseaduslikult kasutanud isikuid ega väljastanud nõutud dokumente, mistõttu puudus õigus kohustada avaldajat korteri võõrandamiseks. Kõnealused väited on menetluskulude jaotuse seisukohast asjakohatud. Kolleegium ei saa praeguses määruskaebemenetluses hinnata vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsuse p 10 otstarbekust ega tühisuse või kehtetuse aluseid. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas esile toodud ka mistahes muid asjaolusid, mis annaksid aluse jätta avalduse menetlemisega seotud kulud puudutatud isiku kanda. 12.
  3. Kolleegium ei nõustu ka avaldajaga, et analoogia alusel on kohaldatav TsMS § 172 lg 6, mille kohaselt kannab juriidilise isiku sundlõpetamise menetluse ning asendusliikme, audiitori, erikontrolli läbiviija ja likvideerija määramise ja sellega seotud menetluse kulud juriidiline isik. Seadusandja on lähtunud eeldusest, et vaid nimetatud sättes loetletud toimingud on üldjuhul juriidilise isiku kui terviku huvides. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust kohaldada TsMS § 172 lg-t 6 korteriühistu üldkoosoleku otsuste vaidlustamisel ning avaldaja ei ole oma sellekohast järeldust ka põhjendanud.
  4. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel.
  5. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1 alusel kummagi menetlusosalise enda kanda, võttes arvesse, et nii määruskaebus kui ka vastumääruskaebus jäävad rahuldamata. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.