← Eesti

3-20-2659/4

Obsah (4)§ 20§ 9§ 14§ 142

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 12.08.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2659 Haldusasi X kaebus Eesti Töötukassa 01.1

) § 20 lg 3 alusel. Otsuse kohaselt määras Töötukassa Xile tööandja maksejõuetuse hüvitis e kokku 3261.73 eurot (1464,45 +1464,45 + 332,83). Seega perioodi 01.09.2020 - 07.09.2020 töötasu summaks on Töötukassa arvestanud 332,83 eurot (1464,45 / 22 x 5). 3-20-2659

  1. 31.12.2020 esitas X kaebuse Tallinna Halduskohtusse Eesti Töötukassa 01.12.2020 otsusele nr 320000312 "Tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine" ühes kohustamisnõudega. 3.
  2. Töötukassa esitas vastuse kaebusele koos haldusakti aluseks olevate dokumentidega 08.02.
  4. Asja läbivaatamine toimus kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukoht
  5. Kaebaja ei nõustu Töötukassa poolse hüvitise määramise arvutuskäiguga, mille järgi kuulub kaebajale hüvitamisele kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu asemel vaid kahe kuu ja viie päeva brutotöötasu (otsuse punkt 2). Töötukassa otsus ei ole vaidlustatud osas kooskõlas kehtiva õigusega. 5.1.

§ 20

lg 1 p 1 alusel hüvitatakse töötajale tööandja maksejõuetuse korral enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu. Sama sätte lg 3 järgi makstakse töötajale hüvitist kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutokuupalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel. 5.2. Kaebajal jäi tööandja maksejõuetuse tõttu saamata töötasu summas 9 321,11 eurot perioodi eest jaanuar 2020.a-september 2020.a.

§ 20lg 3 põhjal on kaebajal õigus seega hüvitisele maksimaalses ulatuses, s.o.

kaebajale tuleks hüvitada saamata jäänud töötasu kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses. Vastustaja on aga oma otsuses arvutanud hüvitatavaks summaks kahe kuu brutotöötasu + viie päeva brutotöötasu, võttes aluseks kaebaja töötamise viimased kolm kalendrikuud, sh septembri, mil töösuhe lõppes 7. päeval (septembris oli5 tööpäeva). Nimetatud arvutuskäik ei ole kaebaja hinnangul korrektne ega õiglane. 5.3.

§ 20lg-s 3 kasutatud terminoloogia järgi on hüvitatav töötatud kuu brutotöötasu.

Kaebaja hinnangul on töötatud kuu puhul tegemist kuu aja pikkuse perioodiga, mil töötaja tegi tööd tööandja juures. Kuivõrd töösuhe kaebaja ja tööandaja vahel lõppes

  1. septembril
  2. a, siis käesoleval juhul on kolmeks viimaseks töötatud kuuks ajavahemik
  3. juuni
  4. a –
  5. september
  6. a. Alternatiivselt on võimalik ka lähtuda ka kolmest viimasest töötatud kuust, st kuudest, mil töösuhe kestis terve kuu vältel – so juuni kuni august 2020.a. 5.
  7. Kaebaja seisukohta toetab

läbiv terminoloogia kasutus. Nimelt on seaduses eristatud töötatud kuu ja töötatud kalendrikuu mõisted. Kuivõrd

§ 20

lg 3 ei kasuta terminit „kalendrikuu“, siis tuleb hüvitise arvutamisel aluseks võtta 30-päevased perioodid (ehk kuu), ning seega tuleks avaldajale hüvitada 3 x 1441 eurot (Eesti keskmine brutokuupalk) kolme viimase töötatud kuu brutotöötasuna (töötaja keskmine brutotöötasu ületab keskmist brutokuupalka, olles 1464.45 eurot). Vastupidine arvutuskäik ei oleks kooskõlas sätte mõttega, kuivõrd piiraks ebamõistlikult töötaja hüvitise saamise õigust. Tööandja maksejõuetuse korral ei ole võimalik töötajal oluliselt mõjutada töölepingu lõppemise kuupäeva, kuivõrd maksejõuetus võib tekkida töötaja jaoks suhteliselt ootamatult. 5.

  1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 3 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Seega lähtutakse kuu leidmisel kuu aja pikkusest perioodist, mis saabub vastava kuu vastaval päeval. 5.
  2. Eeltoodud põhjusel leiab kaebaja, et Eesti Töötukassa on õigusvastaselt kolme Eesti keskmise brutokuupalga suuruse hüvitise asemel otsustanud töötajale hüvitada vaid kahe kuu ja viie päeva keskmine töötasu (so jätnud 25 päeva saamata töötasu hüvitamata). 2

(5)3-20-2659 Vastustaja seisukoht
  1. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel: 6.
  2. Eesti Töötukassa 01.12.2020 otsusega nr 320000312 määrati kaebuse esitajale

§ 20

lg 3 alusel hüvitamisele kuuluva töötasu summaks kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu summas 3261,73 eurot (1464,45 + 1464,45 + 332,83). 6.

  1. Kaebuse esitaja töösuhe lõppes töölepingu lõpetamise teatise ja töötamise registri andmete kohaselt 07.09.2020, seega arvestatakse kolme viimast töötatud kuud perioodi juuli – september 2020 eest: juuli töötasu 1464,45 eurot + augusti töötasu 1464,45 eurot + septembri töötasu 332,83 eurot = 3261,73 eurot. Perioodi 01.09.2020 – 07.09.2020 kalendaarseteks tööpäevadeks tuli lugeda 5 tööpäeva, seega oli septembri töötasu arvestus järgmine: 1464,45 (töölepingus kokkulepitud töötasu) /22 (
  2. aasta septembri kalendaarsed tööpäevad) x 5 (perioodi 01.09.2020 – 07.09.2020 kalendaarsed tööpäevad) = 332,83 eurot. 6.3.

§ 20

lõige 3 sätestab, et saamata jäänud töötasu hüvitatakse kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu töötaja brutotöötasu ulatuses. See tähendab, et võetakse arvesse kolmel viimasel töötatud kuul saamata jäänud töötasud sõltumata nendes kuudes töötatud päevade arvust. Viidatud sätte sõnastuse kohaselt ei saa teha järeldust, et isik peab töötama terve kuu või et arvestuse aluseks tuleks võtta pelgalt nö täis kuud ja nö poolikud kuud tuleb jätta arvestamata. Arvesse läheb kolm viimast kuud, mil isik reaalselt töötas. Seega ei saa vaidlusalusel juhul jätta arvestusest välja 2020. aasta septembrikuud. 6.4. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et

kasutatakse hüvitiste suuruste arvestamisel läbivalt mõistet „töötatud kuu“ või ka „töötamise kuu“, kusjuures mõlemal juhul arvestatakse kuuna kalendrikuud olenemata selles töötatud päevade arvust. Antud põhimõtet rakendatakse ka

§ 9

lg 1 kohaselt töötuskindlustushüvitise suuruse arvestamisel,

§ 14² lg 2 kindlustushüvitise suuruse arvestamisel koondamise korral.

6.

  1. Vastustaja on seisukohal, et kumbagi kaebaja poolt esitatud tõlgendamisviisidest ei saa iseenesest pidada isikule soodsamaks või ebasoodsamaks, sest see oleneb mitmete tegurite koostoimest. Kaebuses toodud variandi - võtta aluseks reaalselt töötatud periood 07.06.2020 – 07.09.2020 - puhul tekib küsimus, kuidas reaalset töötatud perioodi kindlaks teha, kuna ka selle perioodi sisse võib tulla neid päevi, mil isik oli nt puhkusel või haiguselehel. Teine kaebuses pakutud võimalus, et võtta aluseks täiskuud, kuid sama teoreetiliselt võib olla olukord, et ühtegi täiskuud ei olegi isikul antud perioodil (iga kuu on olnud haiguslehel või puhkusel), siis tekib küsimus, et mida sellisel juhul arvesse võtta. Vastustaja on seisukohal, et kuna asjaolud võivad olla erinevad, võib tekkida olukord, et kaebaja poolt pakutud ühe või teise lahendusvariandi ühesugune rakendamine kõigi taotlejate suhtes võib kaasa tuua isikute ebavõrdset kohtlemist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  2. Menetlusosaliste vahel on vaidlusküsimuseks

§ 20lg-te 1 ja 3 alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise arvestamine.

Asjakohaste sätete sõnastus on järgnev: „Tööandja maksejõuetuse korral hüvitatakse töötajale: 1) enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu; 2) enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud puhkusetasu; 3) enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses.“ (

§ 20

lg 1); „Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud alusel makstakse töötajale hüvitist kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutokuupalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel.“ (

§ 20lg 3). 3

(5)3-20-2659
  1. Kaebaja töösuhe lõppes 07.09.2020 ning vastustaja arvestas kaebajale hüvitist kokku 3261,73 eurot, võttes seejuures arvesse kaebaja juuli töötasu 1464,45 eurot, augusti töötasu 1464,45 eurot ning septembri töötasu (5 tööpäeva eest) 332,83 eurot. Kaebaja sellega ei nõustu ja leiab, et vastustaja oleks pidanud võtma kolme kuu brutotöötasu arvestamise aluseks perioodi 07.august – 07.september või alternatiivselt viimased kolm töötatud täiskuud st juuni- august.
  2. Töötuskindlustus põhineb sundkindlustuse põhimõttel, mis tähendab seda, et isikutel, kes peavad täitma kindlustusmakse tasumise kohustust, on õigus seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses riigipoolsele vastusooritusele hüvitise maksmise läbi. Hüvitis, mis makstakse tööandja maksejõuetuse korral, on töötuskindlustushüvitise üks liik, mille eesmärgiks on hüvitada töötajale tööandja maksejõuetuse tõttu saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised ning tagada seeläbi töötaja nõuete kaitse tööandja pankrotimenetluse korral seaduses sätestatud ulatuses. 10.

§ 20

lg 3 näeb ette, et tööandja maksejõuetuse korral on töötajal õigus saada hüvitist viimase kolme töötatud kuu brutotöötasu ulatuses. Seejuures ei näe seadus ette täpsemat regulatsiooni kuidas konkreetsel juhul hüvitise suurust arvestada. Möönan, et seadus vajaks siinkohal täpsustamist, kuid seni tuleb sätte kohaldamisel lähtuda viisist, mis enim vastab seaduse mõttele ja hüvitise maksmise eesmärgile.

  1. Leian, et vastustaja poolne tõlgendus ei taga kindlustatud isikutele nõutavas mahus vastusooritust, kuivõrd sõltuvalt tööandja maksejõuetuse väljakuulutamise ajast võib isik saada kindlustushüvitist oluliselt väiksemas mahus, kui tal on seadusest tulenevalt võimalik saada. Näiteks käesoleval juhul on kaebaja seaduses viidatud viimase kolme kuu brutotöötasu asemel saanud kindlustushüvitist kahe kuu ja viie päeva eest, ehk märkimisväärselt vähem seaduses sätestatud määrast. Nõustun kaebajaga, et selline vastustaja poolne tõlgendus on kaebaja suhtes ebaõiglane, seades sisuliselt hüvitise suuruse sõltuvusse tööandja maksejõuetuse väljakuulutamise päevast ehk asjaolust, mida töötajal endal ei ole võimalik kuidagi suunata ega kontrollida.
  2. Seega tuleks

§ 20

lg 3 õigeks kohaldamiseks minu hinnangul vastustajal lähtuda hüvitise arvestamisel perioodist, mis vastab kolmele kuu aja pikkusele perioodile enne tööandja maksejõuetuse välja kuulutamist, antud juhul siis perioodist 07.juuni kuni 07.september. Sellist tõlgendust toetab ka TsÜS § 136 lg 3, mis näeb, ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuude arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. See tähendab, et kuu leidmisel lähtutakse kuu aja pikkusest perioodist, mis saabub vastava kuu vastaval päeval.

  1. Nõustuda ei saa vastustajaga, et eelpoolviidatud tõlgendamisviisi ei ole võimalik rakendada, sest tekib küsimus, kuidas reaalset töötatud perioodi kindlaks teha, kuna ka selle perioodi sisse võib tulla neid päevi, mil isik oli nt puhkusel või haiguselehel, millal töötasu ei maksta. Selliseid olukordi võib ette tulla, kui see ei õigusta sätte kohaldamist isiku suhtes ebasoodsamal viisil. Kui konkreetse perioodi tasu arvestamine meetod osutub administratiivselt liialt keerukaks, on alternatiivselt võimalik arvestada hüvitist kolme viimati tervenisti töötatud kuu töötasu põhiselt (antud juhul siis juuni, juuli ja august) – vastavad andmeid on Töötukassal võimalik hõlpsasti kontrollida töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel.
  2. Asjakohane ei ole vastustaja viide sellele, et käesolevas asjas vaidlustatud otsuses tooduga sarnast põhimõtet hüvitiste määramisel rakendatakse ka

§ 9

lg 1 kohaselt töötuskindlustushüvitise suuruse arvestamisel ja

§ 14² lg 2 kindlustushüvitise suuruse arvestamisel koondamise korral.

Esiteks on eelpoolviidatud hüvitiste arvutuskäik seaduses reguleeritud käesolevas asjas vaidlusaluseks olevast tööandja maksejõuetuse hüvitise arvestamisest erineval. Nii nähtub

§ 9

lõikest 1, et töötuskindlustuse hüvitis arvestatakse, lähtudes kindlustatu üheksa kuu keskmisest ühe kalendripäeva töötasust töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Keskmine ühe kalendripäeva töötasu leitakse 4

(5)3-20-2659 viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul kindlustatule makstud tasude alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Sarnane regulatsioon on toodud ka koondamishüvitise korral (

§ 142lg 2).

Teiseks ei ole nende hüvitiste arvestamise õiguspärasuse hindamine käesoleva vaidluse esemeks. Viitan siinjuures veelkord, et edaspidiste vaidluste ärahoidmiseks oleks vajalik ka tööandja maksejõuetuse hüvitise arvutamise korda seaduses täpsemalt ja selgemalt reguleerida.

  1. Eeltoodust tulenevalt leian, et kaebus tuleb rahuldada Eesti Töötukassa 01.12.2020 otsuse nr 320000312 tühistaminõudes. Tühistamisnõude rahuldamise korral tuleb rahuldada ka kohustamisnõue, kuid kuivõrd kaebajal määratava hüvitise suuruse täpne arvestamine ei ole käesoleva kohtuasja andmete pinnalt võimalik, tuleb vastustajat kohustada vaadata kaebaja 25.11.2020 taotlus uuesti läbi, juhindudes käesolevas otsuses toodust. Menetluskulud
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks, seega tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud vastustajalt välja mõista (HKMS § 109 lg 6).
  3. Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja millest nähtub, et kaebaja menetluskuludeks on õigusabikulu kokku 1 106 eurot (koos käibemaksuga). Asja juurde on esitatud arve, millest nähtub, et kokku on kaebajale käesoleva haldusasjas raames osutatud õigusabi 6 tunni ja 35 minuti ulatuses. Asja sisu ja mahtu arvestades saab kulusid õigusabiteenusele pidada mõistlikuks ning need tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Riigilõivu tasumisest on kaebaja vastatud RL § 22 lg 2 p 2 alusel ja asjas riigilõivu tasutud ei ole.
  4. Seega on vastustajalt väljamõistevate menetluskulude suuruseks 1 106 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.