KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 12. aprill 2021 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-3012 Kohtukoosseis M.M. Kuusk, Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm

§ 104lg 3).

Ilmselt lootis kannatanu, et seistes tõstesüsteemi ja töökoja esiseina vahelisel alal, mis jääb 3 m piiridesse tõstesüsteemist, jõuab H. Maasing sõiduauto peatada ettenähtud kohas tõstesüsteemi vahel ja ei ohusta teda. Kannatanu hooletus ei välista süüdistatava H. Maasingu süüd.

1. Usutavaks ei lugenud kohus tunnistajate E.V. ja M.R. e ütlusi, kelle väitel lükatakse sõiduauto tõstukile, mitte ei sõideta sinna. Mõlemad tunnistajad on kohapeal vähe viibinud. Kannatanu tegeles ettevõttes iseseisvalt. Tõstuki kasutusjuhendis kirjeldatu kohaselt peab sõiduk sõitma tõstukile nii, et masinast oleks võimalik juhipoolsest uksest kas väljuda või siseneda, ilma, et uks käiks vastu tõstuki poste (tl 55). Juhendist nähtub, et sõidukiga tõstukile oli lubatud sõita, mida ka H. Maasing oli korduvalt teinud (tl 85-88).
2. M.M. i varaline kahju seisneb talle abikaasa surma põhjustamisega tekitatud varalises kahjus. Arvestuslikult on kahju 192,10 eurot kuus. 14,32 aasta puhul teeb see kokku 33 010 eurot. See kahju rahuldamisele ei kuulu. Kahju tekitamisele lisaks tuleb tuvastada põhjuslik seos kahju ja vastutuse aluseks oleva asjaolu vahel (

§ 127lg 4).

M.M. ja T.M. elasid viimase surmani koos perekonnana aadressil XXX . Hageja ei tõendanud M.M. i ülalpidamise vajadust T.M. i poolt. Hageja ei tõendanud sedagi, et tal ei olnud võimalik saada ülalpidamist muul viisil ning et T.M. i oleks tulevikus eeldatavat ülalpidamist jätkanud (

§ 129lg 6).

Toimikus olevad tõendid (Invaru OÜ arve, üürileping, Rakvere Vallavalitsuse väljatrükk

1. aprillist 2020, koduteenuste osutamise leping ja majapidamiskulud) tõendavad M.M. il lasuvaid kulutusi, ent ei tõenda, et T.M. i oleks M.M. it ülal pidanud. Kaasomanikud kannavad kaasomandil lasuvad kohustused koos (AõS § 75 lg 1), mida hagiavalduses majandamiskulude arvestuses arvesse ei ole võetud. M.M. il oli endal piisav sissetulek (vanaduspension 400,05 eurot, mis alates
2. aprillist 2020 tõusis 438,91 euroni). Ta sai ka sotsiaaltoetust 26,85 eurot. Seega oli tal piisavalt vara oma vajaduste rahuldamiseks, kuna abikaasade vara hulka kuulub ka ühisvarana kinnistu XXX . M.M. i varaks on ka AS Seesam Insurance kindlustushüvitis 10 666,67 eurot (tl 187) ning pärimise teel talle T.M. i poolt pärandatud 1/3 mõttelist osa kinnistust XXX (tl 189).
3. XXX
4. A.M. i varalise kahju rahuldas kohus 2 voodipäeva ja hooldusravi maksumuse osas. Lisaks rahuldas kohus A.M. i kulud, mis olid seotud T.M. i matusega. Kulude hüvitamisel arvestas kohus, et A.M. ile on osaliselt hüvitatud ohvriabi seaduse alusel vägivallakuriteo ohvri T.M. i matuse korraldamisega seotud kulud (448 eurot). Seetõttu mõisteti matusekuludena välja varaline kahju summas 1082,31 eurot.
5. Kannatanu M.M. ile tekitatud mittevaralise kahju nõude, mille kannatanu nimel esitas A.M. i, jättis kohus rahuldamata, kuivõrd sama nõude esitas ka M.M. ile riigi õigusabi korras määratud esindaja. APELLATSIOONID H. Maasingu kaitsja R. Käbi apellatsioon 4
6. H. Maasingu kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu
7. detsembri
8. a otsuse osaliselt, s.o süüdistatava süüdi tunnistamises ja karistamises, tsiviilhagide rahuldamises ja menetluskulude väljamõistmises. Teha uus otsus, millega mõista H. Maasing talle esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt teha määrus prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamiseks, sest kriminaalasja materjalid ei ole piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Jätta tsiviilhagid läbi vaatamata. Süüdimõistva kohtuotsuse korral jätta tsiviilhagid rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
9. H. Maasing ei ole kuritegu toime pannud. Vaidlus puudub selles, et
10. märtsil
11. a kella 08.35 ajal sõitis H. Maasing Lexus LX450 (reg nr XXX ) Õli 3, Rakvere asuvasse Raudlepa OÜ remonditöökotta, kus sõitis otsa seal viibinud T.M. ile, kes hiljem suri. Vaidlusküsimuseks on see, kas H. Maasing rikkus hoolsuskohustust, oli ettevaatamatu tagajärje suhtes ja pani toime KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Apellandi arvates ei rikkunud H. Maasing hoolsuskohustust. Sündmuse oleks ära hoidnud tööohutusnõuete korrektne täitmine T.M. i poolt. 18.1 H. Maasing tuli töökotta kliendina. Teenusepakkujana oli T.M. i ülesandeks kujundada teenuse osutamise korda ja luua tingimused (enda ja kliendi turvalisus). Teenuse saajana käitus H. Maasing vastavalt teenusepakkuja juhistele, eeldades selle turvalisust ja mõistlikku korraldust. H. Maasing võis eeldada elementaarsete töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuete järgimist T.M. i poolt. Ebaõige on kohtu järeldus, et kuna H. Maasing ütlusi andes ei kirjeldanud T.M. i ära liikumist laua eest töökotta sõitmisel, siis järelikult ei saanud H. Maasing sellega arvestada. Selliselt möönab kohus, et autoremonditeenuse osutamisel peab klient tagama töö ohutu korralduse, ega saa seda eeldada või tarbijana nõuda. Kogutud tõenditest nähtuvalt olid T.M. ile antud vabad käed teenuse pakkumiseks. Seetõttu saab vajakajäämisi tööohutuses pidada tema vastutuseks. Juhtunu põhjuseks ei olnud H. Maasingu auto tehniline seisukord või juhtimisvõtted, vaid mitmed T.M. i tegematajätmised. 18.2 H. Maasingut sundis sissesõidul gaasi vajutama libe tee kallaku ees, mis tuli ületada garaaži sisenemiseks. Teenuse osutaja saanuks libisemise takistamiseks teed hooldada. Siis ei oleks H. Maasing pidanud gaasi vajuma ja oleks saanud garaaži sõita ohutumalt. T.M. i oleks võinud ka ise garaaži sõita (nagu tehnoülevaatuspunktides tehakse) hoides sellega ära mistahes ohu. 18.3 Silmas tuleb pidada H. Maasingu ütlusi (tl 87). („[h]akkasingi sõitma. No masin ei lähe. Mul olid MS rehvid (lamellid) all, rattad käisid all ringi ja auto ei tahtnud edasi liikuda. Siis vajutasin ma muidugi kergelt gaasi. Tõus on ukse ees umbes 40 cm kõrge. Eks ma vajutasin muidugi gaasi. Alguses kui vajutasin natuke, siis tõmbas rattad ringi. Kui rohkem vajutasin, siis läks auto betooni peale, seal enam ei olnud libe, ots oli hoones sees ja siis masin sisuliselt nagu sööstis minema[…]“). Ütluse kohaselt ei toimunud garaaži sõitmine hetkega, vaid nõudis aega. Mootori müra kuulnud T.M. il oli võimalik mõista tekkinud raskusi auto töökotta sõitmisel ja kui mitte korraldada sõiduki sisenemine ümber, siis arvestada ise kaasnevate riskidega. 18.4 T.M. ile pikaaegse elukutselise autoremondilukksepana oli teada, et H. Maasingu sõidukil lähevad vahetamisele pidurid. Seega oli ka lubamatu lasta H. Maasingul endal remonti toodud sõidukiga jäisest kallakust tavapäraselt vajalikust rohkem gaasi vajutades. Võib oletada, et sarnaseid raskusi garaaži pääsemisel on ette tulnud varemgi, millest T.M. i oli teadlik. H. Maasing aga ei saanud kaasnevaid ohte ette näha. Kui T.M. i oma kogemuste põhjal ei arvestanud võimalusega, et auto võiks talle otsa sõita, ei saanud sellega arvestada ka H. Maasing. T.M. iga juhtunud õnnetuse põhjuseks oli tema enda raske hooletus. Tunnistaja M.R. e ütluste kohaselt oli T.M. i mures, kas ta jõuab töö ära teha enne abikaasaga arsti juurde 5 minekut. See võis ta tähelepanu hajutada. Pööramata tähelepanu mootori tugevnevale häälele töökotta sõitmisel, oli T.M. i ise raskelt hooletu. Isegi kui ta oleks seisnud kohas, kus auto teda tabas, kuid hoolega jälginud tõstuki juurde sõitu, olnuks tal piisavalt aega eest ära liikuda. Kohtu seisukoht, et see ei olnud sündmuste kiire arengu tõttu võimalik, on oletuslik. 18.5 H. Maasingu ütlusi on mõistetud valesti. H. Maasing ütles, et ei ole ammu sõidukiga sõitnud.
12. märtsil 2019 liikudes kõik töötas. H. Maasing ei ole märkinud mistahes probleeme gaasi pealejäämisega
13. märtsil
14. Kaitsja palub arvestada, et kahtlustatavana ülekuulamine ei olnud esimene kord, kui H. Maasing pidi juhtumit politseile selgitama, vaid sündmusest oli möödunud mitu kuud. Siis oli selgunud, et sõidukil jääb „gaas peale“, kuna see oli põhjustanud õnnetuse. Protokolli on see mõte saanud kirja eksitavalt, sh kuna ülekuulamisel ei osalenud kaitsja. 18.6 Kohtu arvutused kiirusest ja teepikkusest on valed, sest auto ei liikunud ühtlase kiirusega, vaid hakkas kiirendama garaaži uksel. Tõenäoliselt ei saavutanudki ta sellist kiirust. Kui kohus soovis teha arvestusi aja kohta, millega auto töökojas liikus, tuleb välja selgitada sõiduki kiirendus, lähtuda suhteliselt madalast algkiirusest ja teha seejärel arvutusi. 18.7 Kokkuvõtteks ei nõustu apellant sellega, et H. Maasing rikkus hoolsuskohustust olla ettevaatlik ja mitte sõita sõiduautoga pärast gaasipedaalile vajutamist inimesele otsa. Selline vastutuse jaotus võib kehtida tavaliikluses autojuhi ja jalakäija kohustusi ja vastutust hinnates, ent mitte remonditöökojas. Viimases peab maksimaalse ohutuse (tehniliste riketega) autode puhul tagama teenusepakkuja.
15. Jääb ka küsimus, mida pidanuks H. Maasing sellises olukorras tegema. Eluvõõras olnuks sõidukist väljuda ja minna remondiprofessionaalile teatama, kus ta peab paiknema või milliseid ohutusnõudeid järgima. Kohus ei saa nõuda remonditöökoja kliendilt suuremat hoolt ja teadmist, kui elukutseliselt autoremonditegijalt.
16. Saabunud tagajärg ei ole toimepanijale inkrimineeritav, kui kannatanu asetas ise ohtu mõne õigushüve. Jättes tagamata ohutusnõuded, sh mitte pöörates tähelepanu suure mürina ja ilmsete raskustega töökotta pääseda püüdvale autole kui ohuallikale, seadis T.M. i oma elu ja tervise ise ohtu. Seega ei saa tema vigastusi ja järgnenud surma omistada H. Maasingule. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust.
17. Õigeksmõistmise korral tuleb tsiviilhagid jätta läbi vaatamata.
18. H. Maasingu süü muutmata jätmise korral puudub alus välja mõista M.M. i kasuks mittevaralise kahjuna 10 000 eurot. Abikaasa surm põhjustas M.M. ile tavapäraseid üleelamisi. Ta ei viibinud sündmuspaigal ega näinud vahetult pealt T.M. i kannatusi. Hagiavalduses toodud M.M. i teadmisest, et T.M. ile põhjustati valu ja kannatusi, ei piisa mittevaralise kahju hüvitamiseks. Valu ja kannatused kaasnevad sageli surmaga lõppevate õnnetustega. Pelgalt nendest teadmine ei ole

§ 134lg 3 mõttes erandlik asjaolu.

M.M. i ei viibinud liiklusõnnetuse ajal surmasaanuga ühes autos ega töökojas. T.M. i pärast õnnetust enam teadvusele ei tulnud (vt kannatanu A.M. i ütlused, tl 91).

1. XXX
2. Kahjusumma 10 000 eurot ei haaku senise kohtupraktikaga, arvestades ka kannatanu nn erilisi asjaolusid ning juhtumi asjaolusid. Kohus pidas süüd alla keskmise suureks. Maakohtu 6 poolt viidatud analüüsis on 10 000 eurot välja mõistetud lähedase surmaga lõppenud liiklusõnnetust pealt näinud inimesele. M.M. i puhul midagi võrreldavat ei ole. Liiklussüütegude asjades on 10 000 euro suurusi või isegi suuremaid hüvitisi välja mõistetud juhtudel, mis on suuremad ja äratuntavama ohuga (sh joobes juhtimine, sõit vastassuunavööndis, jalakäijale vöötrajal otsasõit jne). Suuremaid kahjuhüvitisi mõistetakse välja, kui viga on saanud laps, s.o ohvri vanemaks saades kahjuhüvitis väheneb (T.M. i oli õnnetusse sattudes 66-aastane). Seega on kahjusumma ülemäära suur arvestades H. Maasingule etteheidetava teo ja selle tagajärgede ettenähtavust võrrelduna tavapäraste liiklusrikkumistega.
3. Varaline kahju ei ole täielikult põhjendatud, sest selle tekkimises oli T.M. il oma osa (

§ 139lg 1 ja § 104 lg 4).

Mootorsõidukite remont ja selle korraldamine on seotud riskidega, mille maandamata jätmine võib kaasa tuua raskeid tagajärgi. T.M. i ebapiisav tegevus auto töökotta sõitmise korraldamisel ja enda asukoha valimisel oli raskelt hooletu. Otsasõidu põhjustamisesse pidi panustama T.M. i enda tähelepanematus. Väljamõistetavat summat tuleks vähendada arvestades T.M. i osa kahju tekkimisel.

1. Kaitsja tõstatas juba maakohtu menetluses küsimuse, kas T.M. i surma põhjustas töökojas kohalduvate ohutusnõuete mittejärgimine. Töökohas, kus liiguvad suurema ohu allikast sõidukid ja kasutatakse väljaõpet nõudvaid seadmeid, peab olema tagatud ohutu töökorraldus. Kaitsja väitis, et T.M. i viibis töökojas alal, kus tal ohutusjuhendite kohaselt viibida ei olnud lubatud. T.M. i käitumise ja vastutuse hindamiseks tulnuks esmalt välja selgitada spetsiifilised tööohutusreeglid, mis töökojas kehtisid. Mitte ühtegi tõendit ükski menetlusosaline õnnetuse toimumise kohaks olnud töökojas kehtivate reeglite kohta kohtule ei esitanud. Kohus ühtegi juhendit tõendina ei uurinud (vt otsuse lk 3-5). Seetõttu ei saanud kohus vajaliku põhjalikkusega hinnata, kui oluliselt T.M. i tööohutusnõudeid rikkus ja kui suur oli tema panustatud osa saabunud tagajärge. Tõendite hulgas puudub info T.M. i väljaõppe ja selle kohta, kas töökojal olid tegutsemiseks vajalikud load, st nende saamise eeldused täidetud. Muuhulgas on T.M. i töökojas kehtivad ohutusreeglid ja nende järgimise või rikkumise kindlaks tegemine oluline tsiviilnõuete õigeks lahendamiseks. Riigikohus on leidnud, et isegi takistused tsiviilnõude õigeks lahendamiseks annavad aluse kohaldada KrMS § 238 lg 1 p 2 (RKKKo nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Seetõttu pidanuks maakohus kohtuotsuse asemel tegema kohtumääruse vastavalt KrMS § 238 lg 1 p
2. Seda mitte tehes, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kannatanu esindaja A. Aasmaa apellatsioon
3. Kannatanu M.M. i esindaja palub täpsustada otsust, jättes sellest välja otsustuse „Jätta kannatanu A.M. i esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 30 000 eurot M.M. i kasuks rahuldamata“. Tühistada otsus osas, milles M.M. i tsiviilhagi varalise kahju osas jäi rahuldamata. Uue otsustusega rahuldada hagi.
4. M.M. i kannatanuna ei ole esitanud menetluses mittevaralist kahju puudutavas osas kahte erinevat tsiviilhagi vaid ühe nõude, mille esmalt esitas tema nimel tütar A.M. i ning seejärel lepinguline esindaja, esitades ühtlasi täiendavad põhjendused.
5. Varalise kahju nõue summas 33 010 eurot tuleb rahuldada. M.M. i oli abielus T.M. iga. Kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut (PKS § 24 lg 2 I lause). Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud 7 esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Abikaasad teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti (PKS § 28 lg 1). Abikaasadel on õigus vallata ühisvara hulka kuuluvaid esemeid ühiselt. Ühisvara valitsevad abikaasad lähtuvad abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest. Nad teavitavad teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust (PKS § 28 lg 3).
6. Kohtu järeldus, mille kohaselt hageja ei tõendanud, et M.M. i vajas T.M. i ülalpidamist ja seda ei olnud võimalik muul viisil saada, on ekslik. Samuti on ekslik kohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud, et isik, kelle surm põhjustati, oleks tulevikus eeldatavat ülalpidamist jätkanud. Kuna M. ja T.M. i olid abielus ning neil oli ühisvara, siis kulutaksegi seda ühiselt enese ülalpidamiseks. M.M. i tervislik seisund on aastaid olnud raske. M.M. il on tuvastatud raske puue, kuna terviseseisundist tulenevalt vajab ta kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval.
7. Kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud (

§ 129lg 3).

Nimetatud sättest tulenevalt ei ole vajalik tuvastada, kas isik pidas surma ajal teist isikut üleval, vaid vastava kohustuse olemasolu. Abikaasad on vastastikku kohustatud oma töö ja varaga perekonda ülal pidama (PKS § 16 lg 1). Seeläbi oli T.M. il kohustus M.M. it ülal pidada. Viru Maakohtu otsus varalise kahju rahuldamata jätmises ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. M.M. i jääb apellatsioonis kõigi oma tsiviilhagis esitatud varalist kahju puudutavate argumentide juurde. Uue otsusega peaks ringkonnakohus hagi vastavas osas rahuldama. KIRJALIKUD SEISUKOHAD

1. Prokuratuur palub jätta Viru Maakohtu otsuse H. Maasingu süüdi tunnistamises ja tema vastu esitatud hagide rahuldamises muutmata ning süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. Apellatsiooniga seoses tekkinud menetluskulud mõista välja H. Maasingult.
2. Kaitsja väide selle kohta, et T.M. i oli ise õnnetuse päeval hooletu, on oletuslik ja ei tugine ühelegi tõendile. Abikaasaga arsti juurde minemine oli tema jaoks pigem tavapärane toiming.
3. H. Maasingu kahtlustatavana antud ütlusi ei ole valesti mõistetud. Teda kuulati üle vahetult peale õnnetust
4. märtsil 2019 ja kaks kuud hiljem, s.o
5. mail
6. Selleks ajaks oleks pidanud esmane šokk juhtunust möödunud. Eluliselt ei ole usutav, et H. Maasing oleks veel sedavõrd mõjutatud, et tema ütlusi oleks valesti mõistetud. H. Maasing andis ka allkirja õiguste ja kohustustega tutvumise kohta, kaitsjat ta ei soovinud ning kinnitas protokolli lõpus, et see on koostatud tema sõnade järgi ja õigesti.
7. Tsiviilhagi ja selle väljamõistmise osas on maakohtu otsus põhjalikult ja arusaadavalt põhjendatud. Prokurör nõustub ka M.M. i esindaja A. Aasmaa seisukohtadega apellatsioonivastuses, mis seonduvad mittevaralise kahju suuruse ja selle väljamõistmise aluseks olevate asjaoludega.
8. Kannatanu esindaja palub jätta maakohtu otsuste muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
9. Kohus mõistis mittevaralise kahjuna välja 10 000 eurot, millega kannatanu ka nõustus. Konkreetse summa valik on kohtu diskretsiooniotsus. Seetõttu puudus alus vaidlustamaks selles 8 osas kohtulahendi resolutsiooni. Küll aga saab esindaja vastuses süüdistatava apellatsioonile motiveerida, miks peaks kohus põhjendusi muutma. Nimelt ei nõustu kannatanu maakohtu järeldusega, et „erandlikuks asjaoluks ei ole hagiavalduses kirjeldatud T.M. i poolt elu ajal M.M. ile osutatud igapäevane kõrvalabi“. Kaitsja esitas tsiviilhagis olemuslikult samad põhjendused, mida Viru Maakohus luges erandlikuks asjaoluks asjas nr 1-18-
10. Ka T. ja M.M. i olid aastakümneid abielus ning neil on 40-aastased lapsed. M.M. i tugines oma abikaasale ja toe kadumine põhjustas temas ebakindlust.
11. Kaitsja palub jätta kannatanu apellatsiooni rahuldamata.
12. Süüdistatav vaidleb kannatanu apellatsioonile vastu, pidades õigeks

§ 129

lg 6 tingimuste kohaldamist kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude hindamisel.

§ 129

lg 3 kohaldamiseks ei anna alust pelk PKS § 16 lg 1 järgne üldine abikaasade vastastikune kohustus perekonda ülal pidada, vaid üksnes asjaolu, et üks abikaasadest teiselt ka tegelikult ülalpidamist vajab. Kui maakohus tuvastas, et kannatanu suudab end ülal pidada, andis juba see asjaolu – ülalpidamise mitte vajamine – aluse varalise kahju nõue rahuldamata jätta.

2. veebruari 2021 vastuses süüdistatava apellatsioonile on kannatanu toonud esile uusi asjaolusid, millele tsiviilhagis mittevaralise kahju nõude alusena ei tuginetud. Kannatanu mittevaralise kahju nõude faktiliseks aluseks ei olnud kannatanu ja tema kadunud abikaasa koosolemise pikkus ning laste vanus, vaid kannatanu tervise halvenemine, mida kannatanu seostas oma abikaasaga juhtunud õnnetuse ning surmaga. Kuna uued asjaolud on esitatud apellatsioonimenetluses ning kannatanu isegi ei ole esitanud põhjendusi, miks tugineb ta neile alles apellatsioonimenetluses, ei ole kannatanu viidatud kohtupraktika käesoleva asja lahendamisel oluline. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsioonide, kirjalike seisukohtade, maakohtu otsuse ja maakohtus uuritud tõenditega, lahendab esmalt H. Maasingu kaitsja apellatsiooni, s.o võtab seisukoha esitatud süüdistuse osas (I), seejärel lahendab tsiviilhagiga seotud küsimused (II) ning menetluskuludega seonduva (III) ja võtab apellatsioonimenetluse tulemuse kokku (IV). I
4. Apellatsioonis puudub vaidlus faktis, et
5. märtsil 2019 kella 8.35 ajal sõitis H. Maasing autoga Lexus LX450 (reg-nr XXX ) Õli tn 3, Rakvere asuvasse Raudlepa OÜ remonditöökotta, kus sõitis otsa seal viibinud T.M. ile, kes sai vigastada ja hiljem suri. Apellatsiooni põhirõhk on sellel, et juhtunut ei toonud kaasa auto tehniline seisukord ega H. Maasingu juhtimisvõtted, vaid mitmed T.M. i tegematajätmised, s.o tema enda raske hooletus.
6. Kohtukolleegium nõustub süü küsimuses maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ja järeldustega.
7. Ettevaatamatusdelikti eristab tahtlikust süüteost eelkõige subjektiivne koosseis, kus tahtlus on asendunud ettevaatamatuse eri vormidega (RKKKo 3-1-1-28-11, p 13.4.2). Tegu on tuletisdeliktiga, mis oma loogikalt põhineb suuresti siiski põhideliktil. Ka ettevaatamatusdeliktile omase (hoolsuskohustust rikkuva) teo ja tagajärje vahel peab tuvastama põhjusliku seose. Naturalistliku põhjuslikkuse tuvastamisel ehk conditio-vormeli rakendamisel siin erisusi pole, muu hulgas allub see samamoodi põhjuslikkuse katkemisele ja ülevõtmisele 9 (nt kannatanu enda panus, kolmanda isiku sekkumine) nagu tahtlike süütegude puhul (RKKKo 3-1-1-23-06, p 6). Selle järel tuleb aga kontrollida õigusvastasusseost ehk seda, kas tagajärg saabunuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral (RKKKo 3-1-1-3-13, p 6).
8. Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata (RKKKo 3-1-1-4-08, p 11). Maakohus tuvastas õigesti, et H. Maasingu teo (T.M. ile otsasõitmine) mõttelisel eemaldamisel ei oleks T.M. i surm saabunud.
9. Kohtukolleegiumi arvates tuvastas maakohus õigesti ka õigusvastasusseose. Nimelt puudub riigikohtu praktika järgi põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel õigusvastasusseose mõttes siis, kui ka hoolsuskohustusele vastava teo juurde mõtlemisel oleks tagajärg ikkagi saabunud. Seega on põhiline erinevus tahtlikust süüteost selles, et ettevaatamatusest toime pandud teo jaatamiseks tuleb seda võrrelda kolmanda isiku hüpoteetilise mõistliku alternatiivkäitumisega (RKKKo 31-1-90-06, p 31).
10. T.M. ile otsasõidu põhjustas maakohtu arvates H. Maasingu poolt hoolsuskohustuse rikkumine. Hoolsuskohustus seisnes kohustuses olla ettevaatlik ja mitte vajutada nii tugevalt gaasipedaalile, et auto sööstaks sedavõrd suurel kiirusel remonditöökotta, et seda ei olnud võimalik peatada ja autoremonditöökojas viibivale T.M. ile otsasõitu vältida. Kohtukolleegium märgib, et mõistlik alternatiivkäitumine oleks olnud vajutada gaasi vähem ning saavutada sõidukiirus, et oleks piisavalt aega sõiduk enne T.M. ini jõudmist peatada. Valides aga sellise sõidukiiruse, mille puhul ei olnud otsasõitu võimalik vältida, hindas H. Maasing T.M. ile otsasõidu vältimiseks vajaminevat aega või otsasõidu vältimist mõjutavaid asjaolusid ebaõigesti. Seega rikkus H. Maasing ka ringkonnakohtu arvates hoolsuskohustust. Kohtukolleegiumi hinnangul põhjustasid fataalse tagajärjega õnnetuse H. Maasingu väärad juhtimisvõtted.
11. Kaitsja esimene kaitseväide seisneb selles, et juhtunut ei toonud kaasa auto tehniline seisukord. Ringkonnakohus peatubki esmalt H. Maasingu auto tehnilisel seisukorral, sest tegemist on süüdistuses toodud asjaoluga. Liiklustehnilise ekspertiisiakti kohaselt tuvastati, et sõiduk võib käigu sisse lülitamisel alustada kiirendamist juhi tahtest sõltumatult ning sõiduauto pidurdusvõime on oluliselt vähenenud. Sõiduautol Lexus (XXX ) ei tuvastatud selliseid tehnilisi rikkeid, mis oleksid tekkinud juhile ootamatult. Ekspertiisist nähtuvalt oli sõiduki pidurdusvõimsus vähenenud miinimumini ja piduripedaal avaldas vastusurvet pedaali põhjani vajutamisel. Seisupiduri tõmbamisel seisupidur rakendus. Ka rooliratast oli kerge äärmistesse piirasenditesse pöörata. Vastavalt rooli pööramisele pöördusid ka esirattad. Rehvi muster oli normi piires (TõTo, tl 74-75). Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et H. Maasingu auto ei olnud tehniliselt korras. Samas aga rakendusid ekspertiisi käigus nii jalgpiduripedaal, kui ka seisupidur, s.o need allusid H. Maasingu tahtele. Ka H. Maasing ise kinnitas, et „vajutasin küll kohe pidurit, aga mitte nii ruttu“ (TõTo, tl 22). Järelikult möönis H. Maasing isegi, et sõidukit ei õnnestunud õigeaegselt peatada piduri vajutamisel tekkinud viivituse tõttu. Sellest järeldab ringkonnakohus, et H. Maasing kasutas valesid juhtimisvõtted.
12. Kaitsja kinnitusel on H. Maasingu ütlusi (tl 85-88) mõistetud valesti.
13. märtsi ülekuulamisel ei ole ta märkinud mistahes probleeme gaasi pealejäämisega. Kahtlustatavana kuulati ta üle mitu kuud pärast sündmust ning siis oli selgunud, et sõidukil jääb „gaas peale“, kuna see oli õnnetuse põhjustanud. Mõte sai protokolli kirja eksitavalt, sest kaitsja 10 ülekuulamisel ei osalenud. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks, nagu oleks H. Maasingu kahtlustatavana antud ütlusi valesti mõistetud. Nagu prokurör ka märkis, kuulati H. Maasing üle vahetult pärast õnnetust (
14. märtsil 2019) ja siis kahe kuu möödumisel (
15. mail 2019). H. Maasing on
16. mail
17. a korduvalt kinnitanud sõidukil olevat probleemi „gaasi peale jäämisega“. Protokolli allkirjastamisega kinnitas ta ühtlasi, et see on koostatud tema sõnade järgi õigesti. Kaitsjat H. Maasing ülekuulamise juurde ei soovinud.
18. Edasiselt paneb kaitsja aga kogu vastutuse sündmuse toimumise eest kannatanule, kes oli ise raskelt hooletu. Kaitsja arvates sundis H. Maasingut gaasi vajutama sissesõidul libe tee kallaku ees, selle hooldamata jätmine teenusepakkuja poolt ning muude abinõude (teenusena sõiduauto garaaži ajamine) kasutamata jätmine. Ühtlasi küsib kaitsja, mida oleks H. Maasing pidanud sellises olukorras tegema: kas minema remondiprofessionaalile ütlema, kus see seisma peab või milliseid ohutusnõudeid järgima.
19. Ringkonnakohus ei näe iseenesest midagi imelikku selles, kui H. Maasing, saades aru, et ta ei ole võimeline ise libeduse tõttu sõidukit ohutult autoremonditöökotta ajama, oleks sellest teavitanud T.M. it ning palunud teenusepakkujalt abi. Selles, et klient ajab sõiduki autoremonditöökotta, ei ole midagi tavapäratut ning vastutuse panemine teenuse pakkujale oleks antud olukorras selge liialdus. Analoogselt toimub näiteks ka praami või laeva peale sõitmine reguleerija juhendamisel, kusjuures sarnaselt antud kaasuse olukorraga eeldab praamile sõitmine juhiste jälgimist ning vastavalt nendele tegutsemist. Lisaks ei saanud T.M. i ilmselgelt teenusepakkujana olla teadlik sellest, et pikaajalise juhikogemusega H. Maasing ei saa sel korral hakkama sõiduki ohutu garaaži ajamisega. H. Maasing kinnitas ka ülekuulamisel, et on varem korduvalt käinud Rakveres Õli tn 3 asuvas autoremonditöökojas ning sõitnud selle tõstesüsteemi postide vahele (TõTo, tl 86 ja 87). Seetõttu ei saanud tema jaoks tulla üllatusena ukse ees olev 40 cm suurune tõus, mida ta oli varem korduvalt garaaži sõites sama sõidukiga ületanud. Samuti oli ta n-ö püsikliendina teadlik garaaži pikkusest ning elukutselise bussijuhina (alates
20. a, TõTo tl 87) ja pikaajalise sõidustaažiga juhina (juhiload alates
21. a, TõTo, tl 87) pidid tal olema keskmisest paremad oskused käitlemaks sõidukit erinevates teeoludes, sh jäiselt pinnalt liikuma hakkamisega automaatkäigukastiga („Masin on automaatkäigukastiga, mis ei ole mulle võõras. Töötan linnaliinibussijuhina, ka buss on automaatkäigukastiga“ (TõTo, tl 87)). Lisaks sellele teadis H. Maasing sõiduauto Lexus LX450 eripärasid, kinnitades ka ülekuulamisel, et kuna auto on automaatkäigukastiga, siis gaasi vajutamine kohe ei mõju (TõTo, tl 22). Niisamuti oli ta teadlik sellest, et „piduri mõju võtab ka aega“ (TõTo, tl 22). Ilmselgelt viitavad H. Maasingu kahtlustatavana antud ütlused („Umbes 20 cm jäi puudu, et oleksin pidama saanud.“ (TõTo, tl 87), et H. Maasing hindas otsasõidu vältimist mõjutavaid asjaolusid ebaõigesti (vahetult pärast sündmust tunnistajana üle kuulamisel arvas H. Maasing, et puudu jäi umbes pool meetrit (TõTo, tl 22). Samamoodi nagu ta hindas ebaõigesti sõidukiirust, millega garaaži siseneda („Ma olin aga gaasi vajutanud nii kõvasti, et see jõud, see hoog oli masinal nii suur“ (TõTo, tl 87)). Asjaoludest nähtuvalt toimus kogu sündmustik ilmselt sekundite jooksul. Seda kinnitab asjaolu, et ka H. Maasing ise näiteks ei lasknud signaali, et T.M. it ohu eest hoiatada või arvestades garaaži suurust, ei pööranud rooli teise suunda (näiteks tõstukipostidest mööda, et välistada laua vastas seisvale T.M. ile otsasõitu), vaid lootis, et suudab täie jõuga pidurit vajutades ja otse sõites sõiduki enne T.M. it peatada. 11
22. Kohtukolleegium leiab, et H. Maasing toimis
23. märtsil
24. a lubamatul viisil, ületades tugevasti gaasipedaali vajutades ja suurel kiirusel remonditöökotta sööstes lubatud riski, millega põhjustas süüdistuses nimetatud tagajärje. Kohtukolleegiumi arvates ei välista asjaolu, et H. Maasing tuli töökotta kliendina, tema vastutust. H. Maasingu enda ütlustest nähtub, et teenuse pakkuja (st T.M. i) poolt olid teenuse osutamise kord ja tingimused kogu aeg samad: H. Maasing oli aastate vältel korduvalt ajanud sõiduki ise remonditöökotta tõstuki postide vahele, nagu juhtus ka sel korral (TõTo, tl 86 ja 87).
25. Kaitsja arvates seisneb sündmuse põhjus ka vajakajäämistes T.M. i poolt tööohutusnõuete täitmises (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 1 p 5 ja lg 5 p 3), s.o ta jättis tagamata enda tööohutuse, kuigi töötajal on õigus tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peatada töö ja lahkuda ohualalt. Kaitsja arvates on ebaõige kohtu järeldus, et kuna H. Maasing ei kirjeldanud T.M. i ära liikumist laua eest töökotta sõitmisel, ei saanud H. Maasing sellega arvestada. Kaitsja arvates konstrueerib kohus selliselt vastutuse jaotuse, milles tööohutuse tagamise peab tagama klient, mitte teenuse pakkuja.
26. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et tööohutusnõuete täitmine on oluline igas töövaldkonnas. Küll aga tuvastas kohtukolleegiumi arvates maakohus õigesti, et T.M. i tegi endast oleneva tööohutuse tagamiseks. Nimelt tuvastas I astme kohus, et T.M. i oli 3 m piirides tõstesüsteemist, millele osutab ka sündmuskoha skeem ja kannatanu saabas fotol (TõTo 1-9, tl 13). Seega täitis T.M. i ohutusjuhendit tõsteseadmetega töötamisel (TõTo, tl 42), mille p 2.2 alapunkt 2 kohaselt pidi ta veenduma, et tõstuki ümber oleks igas suunas umbes 3 m vaba ruumi, et hädaolukorras oleks piisavalt ruumi lahkumiseks. Ka H. Maasingu omakäelise skeemi jooniselt nähtub, et T.M. i paiknes tema tõstesüsteemide vahele sõitmise juhendamise ajal laua vastas (TõTo, tl 24), s.o kaugeimas võimalikuks punktis. Küll aga nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et ilmselgelt ei jäänud T.M. il lahkumiseks aega. Arvestades garaaži pikkust ja H. Maasingu juhitud sõiduki kiirust, puudus T.M. il võimalus sündmuse kiire arengu tõttu ohualalt lahkumiseks, mistõttu see ettevaatusabinõu tema elu ja tervist ei päästnud. Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata võinuks olukord laheneda teisiti, kui H. Maasing oleks auto garaaži ajanud jalakäija liikumiskiirusel (u 5 km/h), sest sellisel juhul olnuks T.M. il ilmselt piisav aeg lahkumiseks.
27. Kaitsja on seisukohal, et kuna T.M. il oli võimalik kuulda müra, mõistis ta ka tekkinud raskusi auto töökotta sõitmisel. Seega oli tal võimalus kui mitte korraldada sõiduki sisenemine ümber, siis arvestada ise kaasnevate riskidega.
28. Kohtukolleegium leiab, et taoline seisukoht on oletuslik. Kuigi H. Maasing kuulis sõiduki mootori müra garaaži sisenemisel, ei oleks ilmselt ka väga treenitud kõrv mootori mürataseme järgi suuteline arvutama sõiduki liikumiskiirust. Samuti jääb kohtule arusaamatuks, kuidas oleks T.M. i sellisel juhul pidanud hakkama ümber korraldama sõiduki sisenemist garaaži.
29. Oletuslikuks peab apellatsioonikohus sedagi kaitsja väidet, et õnnetus sai juhtuda vaid selle tõttu, et T.M. i oli mures, kas ta jõuab õnnetuse päeval tööd ära teha enne abikaasaga arsti juurde minekut. Kohtukolleegium leiab, et kuigi T.M. i pidi kõnealusel päeval tõepoolest abikaasaga arsti juurde minema, on meelevaldne kaitsja järeldus, et ta sellepärast ei pööranudki tähelepanu mootori tugevnevale häälele töökotta sõitmisel ega jälginud hoolega auto sõitu tõstuki juurde. Kohtukolleegiumi arvates pidi T.M. i H. Maasingut autot jälgima (H. Maasing on kinnitanud, et T.M. i teda juhendas). H. Maasingu kohtueelses menetluses antud ütlusest ei nähtu, et ta oleks T.M. it ajaliselt survestanud või et esimesed pidurikettad ja klotsid pidid kindlasti vahetatud saama enne T.M. i suundumist abikaasaga arsti juurde. Pigem kinnitavad tunnistaja M.R. e 12 ütlused, kes pakkus end T.M. ile järgmisel päeval tööde lõpetamiseks appi (TõTo, tl 27), et kui T.M. i ei oleks töödega valmis saanud, oleksid nad M.R. ega piduriketaste vahetust jätkanud koos. Erinevalt kaitsjast ei pea ringkonnakohus aga oletuslikuks maakohtu järeldust, et T.M. il polnud piisavalt aega auto eest ära liikuda. I astme kohus on oma seisukohta selles küsimuses argumenteeritult põhistanud.
30. Kaitsja arvates ei ole saabunud tagajärg toimepanijale inkrimineeritav juhul, kui kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve. Jättes järgimata ohtudega seotud töö tegemisel ohutusnõuded, sh mitte pöörates tähelepanu suure mürina ja ilmselgete raskustega töökotta püüdvale autole kui ohuallikale, seadis T.M. i oma elu ja tervise ise ohtu.
31. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigikohtu praktikas võib kannatanu oluline sekkumine viia kausaalahela katkemiseni, v.a juhtudel, kus süüdlane viib eelneva õigusvastase käitumisega kannatanu ohtlikku olukorda, mille tulemusena süüdlase põhjustatud oht realiseerub (RKKKo 3-1-1-13-07, p 11.1). Kausaalahela katkemist võib Riigikohtu praktika kohaselt jaatada juhul, kui kannatanu tegevus vallandas tagajärje suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Seega, kui kannatanu käitumine üksnes soodustas või kiirendas tagajärje saabumist, ei ole tegemist kausaalahela katkemisega (RKKKo asjas nr 3-1-1-112-16, p 13).
32. H. Maasingu ütluste kohaselt seisis T.M. sisenemise ajal laua ees ja juhendas kuidas ja kuhu sõitma peab. [-] Edasi selgitas H. Maasing, et „tavaliselt on olnud nii, et kui ta on postide vahele sõitnud, siis on T.M. öelnud, et võta natuke edasi või tagasi“ (TõTo, tl 87). Sellest järeldab ringkonnakohus, et kannatanu seisis kogu aeg ühe koha peal ning oli juhendamise kaudu süüdistatavaga kontaktis. Sarnaselt olid T.M. i ja H. Maasing toiminud sõiduki garaaži ajamisel aastakümneid. Süüdistatav hoidis kannatanuga juhendamise tõttu silmsidet ning nägi ja teadvustas kannatanu viibimiskoha garaaži sissesõidul ja edaspidi. Seetõttu ei saa öelda, et kannatanu tegevus oleks vallandanud tagajärje suhtes mingi täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Isegi kui kannatanu tegevus soodustas tagajärje saabumist (nt kui möönda, et T.M. i oleks pidanud suurema ohu allika suhtes näitama üles kõrgendatud tähelepanelikkust), ei tinginud kannatanu tegevus kausaalahela katkemist.
33. Kaitsja arvates seisneb menetlusõiguse oluline rikkumine ka selles, et kohus pidanuks kriminaalasja saatma KrMS § 238 lg 1 p 2 järgi prokuratuurile tagasi, sest välja olid selgitamata töökojas kehtinud spetsiifilised tööohutusreeglid. Seetõttu ei saanud kohus vajaliku põhjalikkusega hinnata, kui oluliselt T.M. i tööohutusnõudeid rikkus ja kui suur oli tema panus tekkinud tagajärge ning kas töökojal olid tegutsemiseks vajalikud load. Kohtule heidetakse ette juhendite uurimata jätmist tõendina.
34. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja kriitikaga. Nimelt taotleti asja lahendamist lühimenetluses kaitseaktis (KoTo, tl 33). Seejuures on kaitsja palunud tugineda prokuröri poolt
35. mail
36. a loetletud tõenditele ning täiendavaid tõendeid esitada ei ole soovinud (KoTo, tl 32). Järelikult pidas ka kaitsja võimalikuks asja arutamist juba olemasolevate tõendite pinnalt. Tõendite toimikus asuva õiendi kohaselt tõi
37. aprillil
38. a Raudlepa OÜ juhatuse liige E.V. menetlejale kausta ning sellest tehti toimikusse järgmised koopiad: T.M. i tööleping (TõTo, tl 31-32), töökaitsealase koolituse registreerimise kaart (TõTo, tl 33-34), OÜ Raudlepa töökeskkonna riskianalüüs, OÜ Raudlepa töökorraldusreeglid (TõTo, tl 35-37), sissejuhatav ohutusjuhend 1.06.2015, ohutusjuhend automehhaanikule (TõTo, tl 38-41), ohutusjuhend tõsteseadmega töötamisel 7.04.2015 (TõTo, tl 42-46), tõstuk HOFFMAN Duolift MTF 3000 kasutusjuhend (TõTo, tl 53-62) ja ohutusjuhend autoremondilukksepale 07.05.2015 (TõTo, tl 13 47-52), osadest dokumentidest koopiaid ei tehtud (TõTo, tl 30). Sellest järeldab ringkonnakohus, et menetlejatele esitati kogu olemasolev tööohutusreegleid kätkev dokumentatsioon ning lisatõendite kogumine kaitsja poolt taotletud viisil ei oleks olnud tulemuslik. Kohus nimetas prokuratuuri poolt esitatud tõendeid ka nende kirjalike tõendite hulgas, mida kohus uuris. Põhistuses osutas maakohus konkreetselt ka tõsteseadmega seotud tööohutusjuhendile, millega maakohus tuvastas, et T.M. i täitis ettevõtte tööohutusjuhendit.
39. Kokkuvõtlikult nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning leiab, et H. Maasingu süü on tõendatud. Mingitki põhjust maakohtule ette heita kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, ringkonnakohus ei näe. II
40. H. Maasingu kaitsja palub vähendada väljamõistetavat varalise kahju summat. Selle väljamõistmine täielikult H. Maasingult ei ole põhjendatud arvestades T.M. i enda rasket hooletust, kuivõrd otsasõidu põhjustamisesse pidi panustama T.M. i enda tähelepanematus.
41. Maakohus tuvastas, et kannatanu A.M. i tsiviilhagi on põhjendatud ja mõistlik. Selles osas ei ole I astme kohtu otsust ka vaidlustatud. Kaitsja taotleb vähendada tsiviilhagi T.M. i enda raske hooletuse tõttu. Kohtukolleegium tuvastas eelnevalt, et T.M. i tegevusele ei ole võimalik etteheiteid teha – alapeatükis I ei tuvastanud kohus kannatanu tegevuses asjaolusid, mis oleksid viidanud (raskele) hooletusele. Lisaks ei ole maakohtus varalise nõude vähendamisel tuginetud mitte T.M. i raskele hooletusele, vaid vastuväitele, millega maakohus tsiviilhagi lahendades arvestas – s.o sotsiaalkindlustusameti poolt hüvitatud 448 euro mahaarvestamisele matusekuludelt. Seepärast ei näe ringkonnakohus põhjust H. Maasingult kannatanu A.M. i kasuks välja mõistetud varalise kahju nõuet vähendada.
42. Esindaja apellatsioonis taotletakse M.M. i varalise kahju nõude rahuldamist summas 33 010 eurot.
43. Esindaja taotleb varalise kahjuna summat, mis seisneb M.M. i sissetulekute ja suhtelise vaesuse piirmäära vahes, arvestusega, et T.M. i oodatav eluiga olnuks veel 14,32 aastat. Esmalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et T.M. i esindaja nõude aluseks ei saa olla

§ 127

lg 6, sest isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju on reguleeritud

§-des 129 ja 134 (vt maakohtu otsuse lk 13-15). 68. Kohtukolleegiumi arvates on maakohus hagi läbivaatamisel õigesti lähtunud

§-st 129. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et hagi rahuldamise välistab käesolevas asjas

§ 129

lg-s 6 sätestatud eelduste täitmata jätmine, sest nimetatud säte reguleerib juhtumeid, kus ülalpidamiskohustuse tekkimise aluseks on üldjuhul kõlbeline kohustus. Kohtukolleegiumi arvates on antud asjas nõude aluseks §

127 lg 3, kuna abikaasade vastastikune kohustus tuleneb PKS § 16 jj. Küll aga tuleb ka antud olukorras arvestada ülalpidamisõiguse üldiste põhimõtetega. 69. Hagi rajaneb sellel, et H. Maasingu teo tagajärjel võis väheneda M.M. i igakuine sissetulek, sest abikaasa sissetulek langes ära. Samuti on välja toodud kahju suurus ja põhjuslik seos. Iseenesest tuleb esindajaga nõustuda, et abikaasade elutingimused ja ülalpidamiskulude suurus tulenevad otseselt abikaasade varalisest seisundist ja omavahelistest kokkulepetest kooselu korraldamisel ja ülalpidamiskulude suuruse kujundamisel. Samas ei anna

§ 129

lg 3 kohaldamiseks alust pelk PKS § 16 jj sätetega reguleeritud abikaasade üldine vastastikune 14 kohustus perekonda ülal pidada (mida antud juhul teostati ühise vara arvelt), vaid üksnes asjaolu, et üks abikaasadest teiselt ka tegelikult ülalpidamist vajab. Ülalpidamisõiguse üldiseks põhimõtteks on täisealise ülalpeetava puhul isiku abivajadus ning võimetus ise enda eest hoolitseda. Maakohus märkis, et antud asjas ei ole tõendatud, et M.M. i tegelikult ülalpidamist vajas. Ringkonnakohus nõustub sellega. Hagi teravik on pigem suunatud vaid sellele, et M.M. i elukvaliteet halveneb T.M. i surma järel. Kohtupraktikas on leitud, et isik suudab end ise ülal pidada, kui tal on sissetulekud või muu vara, mille arvelt end ise ülal pidada. Üksnes juhul, kui nendest vahenditest ei piisa, et tema tavapäraseid vajadusi rahuldada, tekib isikul õigus saada ülalpidamist (RKKKo 3-2-1-10-13, p 14). Maakohus märkis, et M.M. il oli endal piisav sissetulek vanaduspensioni ja sotsiaaltoetuse näol ja piisavalt vara enda vajaduste rahuldamiseks (ühisvarana kinnistu XXX ja lisaks pärimise teel saadud 1/3), samuti maksti talle kindlustuse poolt välja 10 666,67 eurot. Esitatud tõendite kohaselt on M.M. i kulud küll arvestatavad (moodustades kuus üle poole tema sissetulekutest), ent ka ringkonnakohtu arvates on M.M. il piisavalt vahendeid oma vajaduste rahuldamiseks, sest ta saab igakuist sissetulekut, tema vara on ka kindlustushüvitisena saadud raha ning kaasomandi valitsemisega tekkinud kulusid ei tule tal üksi kanda (seetõttu ei saa hagis välja toodud kulusid seoses XXX majandamisega lugeda üksnes M.M. i kuludeks). TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited või vastuväited. Seega pidanuks kannatanu esindaja tõendama, et M.M. il puudusid sissetulekud või muu vara, mille arvelt end ise ülal pidada või olid need vahendid ebapiisavad tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks. Seda tõendatud ei ole.

1. H. Maasingu kaitsja leiab, et kannatanu M.M. i kasuks mittevaralise kahju väljamõistmine on põhjendamatu ja kahjusumma suurus ülemääraselt suur.
2. Apellatsioonikohus ei pea põhjendatuks kannatanu esindaja taotlust muuta osaliselt kohtu põhjendusi erandlike asjaolude osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et igapäevase kõrvalise abi osutamine abikaasale ei ole erandlik asjaolu. Kaitsja viidatud lahend ei ole lisaks kohtupraktikas juurdunud, vaid Riigikohtu
3. a kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–
4. aastal“ kohaselt senisest kohtupraktikast mõnevõrra irduv (vt lk 19). Kaitsja on seisukohas õigesti osutanud sellelegi, et kannatanu mittevaralise kahju nõude faktiliseks aluseks ei olnud kannatanu ja tema kadunud abikaasa kooselu pikkus ega laste vanus, vaid kannatanu tervise halvenemine, mida kannatanu seostas oma abikaasaga juhtunud õnnetuse ja surmaga.
5. XXX
6. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et maakohtu poolt välja mõistetud tsiviilhagi suurus on igati põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha kohaselt väljendab mittevaralise kahju hüvitis teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (RKTKo 3-2-1-18-13). Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi 15 säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-185-08, p 13).

1. Kaitsja möönab, et hüvitise suurus oli põhjendamatu. Samas aga osutab kaitsja sellelegi, et arvestades riigikohtu analüüsi mittevaralise kahju hüvitiste väljamõistmise osas, võivad hüvitised olla isegi suuremad, kui praegusel juhul. Ringkonnakohtu arvates ei tingi hüvitise vähendamist asjaolu, et kannatanu oli vanemaealine ning kohus tuvastas karistust mõistes H. Maasingu keskmisest väiksema teosüü. Kohtukolleegiumi arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud ning otsus on mittevaralise kahju hüvitamise osas igati motiveeritud.
2. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et otsust tuleb täpsustada Viru Maakohtu otsuse resolutsiooni punkti osas, milles maakohus otsustas „Jätta kannatanu A.M. i esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 30 000 eurot M.M. i kasuks rahuldamata“. Esindaja märgib, et M.M. i ei esitanud kannatanuna menetluses mittevaralist kahju puudutavas osas kahte erinevat tsiviilhagi, vaid ühe nõude, mille esmalt esitas tema nimel tütar A.M. i ning seejärel esindaja, kes ühtlasi esitas täiendavad põhjendused. Kohtukolleegium möönab, et kuna sisuliselt on tegemist ühe nõudega (M.M. i nõue H. Maasingu vastu), siis tuleb maakohtu otsuse resolutsioonist jätta välja järgnev lause: „Jätta kannatanu A.M. i esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 30 000 eurot M.M. i kasuks rahuldamata“. III
3. Kannatanu esindaja esitas taotluse tasu määramiseks apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt tutvus esindaja otsusega 30 minutit, koostas apellatsiooni 60 minutit ning tutvus kaitsja apellatsiooniga 30 minutit. Kokku taotleb kaitsja riigi õigusabi käigus tehtud toimingute eest tasu 129,60 eurot (sh käibemaks 21,60 eurot). Lisaks taotles kaitsja kirjaliku seisukoha koostamise eest (60 minutit) tasu 64,80 eurot (10,80 eurot).
4. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra § l p 11 ja p 10 ning § 6 lg-le 4 leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna kannatanu esindaja apellatsiooni alusel teeb ringkonnakohus maakohtu otsusesse sisulise täpsustuse, jätab kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud 194,40 eurot (sh käibemaks 32,40 eurot) riigi kanda.
5. H. Maasingu menetluskulude suurus on 1200 eurot. Kaitsja tunnitasu on 93,46 eurot (millele lisandub käibemaks). Lepinguline esindaja tegi järgmised toimingud: nõupidamine kliendiga (48´), apellatsiooniteate koostamine ja esitamine (18´), apellatsiooniprojekti koostamine (3 h 6´), telefonikonsultatsioon kliendiga