Obsah (11)

§ 124§ 152§ 47§ 71§ 43§ 120§ 121§ 207§ 55§ 203§ 46

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 13.04.2021, Tartu 3-20-2663 Haldusasi Juri Kolesnikovi kaebus Tar

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse.

§ 152

lg-st 3 tulenevalt võib kohus kaebetähtaja järgimist kontrollida ja ennistamise taotluse lahendada ka enne kaebuse menetlusse võtmist. Kaebaja on vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 8 juhindudes enne kohtule kaebuse esitamist läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kohtueelset menetlust lõpetav lahend on Tartu Vangla 06.06.2018. a otsus nr 1-13/87-2.

§ 47

lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kohtule pole teada, millal kaebaja sai kätte vangla viidatud otsuse nr 1-13/87-2, kuid arvestades, et ta esitas haldusasjas nr 3-18-1365 kaebuse seoses eelmainitud Tartu Vangla otsusega 04.07.2018, on antud asjas 30.12.2020 kaebuse esitamisega ilmselgelt ületatud 30-päevane tähtaeg hüvitamiskaebuse esitamiseks.

§ 71

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. J. Kolesnikov on 25.02.

1. a puuduste kõrvaldamise avalduses märkinud, et palub tähtaja ennistamist ja tõi hilinemise põhjusena esile asjaolu, et just tagajärjed näitavad, et tal oli õigus ja M. Seppor oli süüdi ning see ei pea olema tavapärane käitumine. Kohus leidis, et kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et kaebajal oleks kaebuse esitamisel esinenud takistusi. Eelnevat kinnitab kohtute infosüsteemist nähtuv, mille kohaselt esitas J. Kolesnikov kaebetähtaja jooksul Tartu Halduskohtule kaebuse haldusasjas nr 3-18-1365, milles vaidlustas M. Seppori tegevust, lisades kaebusele Tartu Vangla 06.
3. a otsuse. Kaebajal ei saanud olla alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul ning vangla
4. a otsuses nr 1-13/87-2 toodud vaidlustamisviite järgimiseks puudub vajadus. Kaebaja on korduvalt halduskohtumenetluses osalenud ning sealhulgas esitanud kohtule tähtaegselt sisuliselt menetletavaid kaebusi. Seega oli ta ka käesoleval juhul võimeline kohtule tähtaegselt kaebuse esitama ning kaebetähtaja ületamist tulenevalt kaebaja isikust ja tema kogemustest ning kaebaja jätkuvast veendumusest, mille kohaselt on M. Seppor oma tegevusega rikkunud kaebaja õigushüvesid, ei saa lugeda õigustatuks. Kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad ning kaebaja vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.

§ 152

lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 2 Kaebaja nõudis esitatud kaebuses mittevaralise kahju hüvitist ka 01.11.2017 T. Vaapi poolt kaebaja inimväärikuse alandamise ja kaebaja tervise kahjustamise eest, kuna ta ei saanud sel kuupäeval ratastooli. Kohtute infosüsteemist ilmneb, et kaebaja esitas haldusasjas nr 3-18-267 kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks selle eest, et ta ei saanud 01.11.2017 meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli. Kaebaja väitis ka seal, et eelnevaga alandati ja solvati kaebajat ning tekitati valu ja kannatusi. Tartu Halduskohus jättis 21.12.2018. a otsusega kaebuse haldusasjas nr 3-18-267 rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 09.04.2019.

§ 152

lg 1 p 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta. Kuna 01.11.2017 kaebajale ratastooli andmata jätmisega seonduvas mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on olemas jõustunud kohtuotsus, ei ole käesolevas asjas samal alusel hüvitamisnõude esitamine lubatav. Eeltoodust tulenevalt lõpetas halduskohus asja menetluse ka osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitist seonduvalt 01.11.2017 ratastooli andmata jätmisega,

§ 152lg 1 p 1 alusel.

Menetluse lõpetamise korral ei ole sama nõudega samal alusel kaebuse esitamine halduskohtule lubatav (

§ 43lg 1 p 2).

4. Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist ka selle eest, et 01.11.2017 alandas T. Vaap kaebaja inimväärikust ja kahjustas tema tervist, kui talle ei kutsutud meedikut, ning selle eest, et Ü. Jurs pani 02.11.2017 kaebajale käerauad selja taha ja kaebaja kukkus, millega kahjustati kaebaja tervist. Tulenevalt

§ 120

lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb

§ 121

lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadusega mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kohtule kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval või vahistatul vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja määruse p-s 22 välja toodud kaebuse asjaoludega seonduva hüvitamistaotluse vanglale 07.10.2020 (registreeritud nr 1-13/263-1 all). Tartu Vangla jättis 04.12.

1. a otsusega nr 1-13/263-2 J. Kolesnikovi taotluse läbi vaatamata. Kaebuse esitamine määruse p-s 22 välja toodud osas on lubatav vaid juhul, kui kaebaja kahjunõue on vangla poolt lahendatud ebaõigesti. Kui läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane, ei ole kinnipeetaval kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud. Tartu Vangla jättis J. Kolesnikovi 07.10.
2. a kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata põhjusel, et vangla on samasisulise taotluse lahendanud 05.01.
3. a otsusega nr 1-13/232-
4. Vangla sõnul on taotluse menetlus sellisel juhul haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 4 p 2 kohaselt lõppenud ning samasisulise nõude uuesti läbivaatamiseks ei ole alust. J. Kolesnikov esitas 07.11.2017 Tartu Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks, milles tõi muuhulgas välja, et 01.
5. 2017 alandati kaebaja inimväärikust ning tekitati füüsilist ja hingelist valu, kui T. Vaap ei kutsunud meedikut, ning 02.11.2017 tekitati kaebajale füüsilised vigastused ja psüühiline trauma, kui kaebajale taheti panna käerauad ning kaebaja kukkus. Tartu Vangla jättis 05.01.
6. a otsusega nr 1-13/232-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Et 3 kaebaja on nii 07.10.2020 vanglale esitatud kahjunõudes kui ka 07.11.
7. a kahjunõudes nõudnud vanglalt hüvitist selle eest, et 01.11.2017 alandas T. Vaap kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist, kui talle ei kutsutud meedikut, ning selle eest, et Ü. Jurs pani 02.
8. 2017 kaebajale käerauad selja taha ja kaebaja kukkus, millega kahjustati kaebaja tervist, on tegemist korduvate samasisuliste nõuetega. Kuivõrd 07.10.2020 vanglale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, nt uute oluliste tõendite ilmnemine vms, mis tingiksid HMS § 44 lg 1 alusel menetluse uuendamise, on kohtu hinnangul vangla lõppkokkuvõttes põhjendatult leidnud, et samasisulise nõude uuesti läbivaatamiseks puudub alus. Eeltoodud põhjendustele tuginedes esines määruse p-s 22 toodud osas alus vanglale esitatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks ning selles osas ei saa kohustuslikku kohtueelset menetlust lugeda nõuetekohaselt läbituks. Halduskohus tagastas

§ 121

lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist Ü. Jursi tegevuse eest ja T. Vaapi poolt meediku kutsumata jätmise eest.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. J. Kolesnikov ei nõustu määruskaebuses halduskohtu 04.03.
2. a määrusega, milles tema kaebuse ühes osas menetlus lõpetati ja ülejäänud osas kaebus tagastati. Määruskaebuse esitaja palub anda talle RÕA korras advokaat. Halduskohus saab valesti aru, et kaebaja oskab ja saab aru, millal ja kuidas kaebusi esitada. J. Kolesnikov selgitab, et tal on puuduv töövõime ja keskmine puue. Tal on enda arvates õigus pöörduda hüvitamisnõudega kohtusse 3 aasta jooksul. Samuti sai ta aru, et võib uuesti kohtusse pöörduda, aga nüüd öeldakse, et ei saa. Kui asjas nr 3-18-318 kaebus tagastati, pöördus ta uuesti ja tema kaebus rahuldati. Ülejäänud osas selgitab määruskaebuse esitaja hüvitamiskaebusega seotud sisulisi aspekte. 11.04.2021 esitas J. Kolesnikov määruskaebuse täienduse, milles palus, et kohus tunnistaks ka
3. a aprillis toimunud ratastooli andmata jätmise õigusvastaseks, sest ta küll pöördus erinevate kaebustega halduskohtu poole, aga asjas nr 3-19-107 ei olnud sellest sõnagi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus otsustab esmalt määruskaebuse menetlusse võtmise (I) ning seejärel lahendab määruskaebuse sisuliselt (II). I 7.

§ 207

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. 8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on tähtaegne ning sisaldab pärast puuduste kõrvaldamist taotlust ja põhjendusi. Eelnevast tulenevalt võtab ringkonnakohus määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.03.2021. a määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

4

1. Määruskaebuse esitaja palub anda talle RÕA korras advokaat. J. Kolesnikov esitas sama taotluse juba algselt ehk 19.03.2021 esitatud määruskaebuses. Ringkonnakohus jättis selle taotluse oma 26.03.
2. a määruses, millega esitatud määruskaebus jäeti käiguta ja anti tähtaeg määruskaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks, rahuldamata. Seega on määruskaebuse täiendatud versioonis esitatud taotlus saada riigi kulul advokaat, korduv avaldus

§ 55lg 3 mõistes ja ringkonnakohus jätab taotluse läbi vaatamata.

II

1. Halduskohus jättis 04.03.
2. a määruse resolutsiooni p 2 kohaselt kaebaja hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas menetluse osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt 08.10.2017 vanglaametniku poolse ropendamisega,

§ 152

lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, sest puudusid mõjuvad põhjused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. 01.11.2017 kaebajale ratastooli andmata jätmisega seonduvas mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on olemas jõustunud kohtuotsus, mistõttu ei ole käesolevas asjas samal alusel hüvitamisnõude esitamine lubatav. Eeltoodu tõttu lõpetas halduskohus asja menetluse ka osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitist seonduvalt 01.11.2017 ratastooli andmata jätmisega,

§ 152

lg 1 p 1 alusel ja märkis, et menetluse lõpetamise korral ei ole sama nõudega samal alusel kaebuse esitamine halduskohtule lubatav (

§ 43lg 1 p 2).

Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist ka selle eest, et 01.11.2017 alandas T. Vaap tema inimväärikust ja kahjustas tervist, kui talle ei kutsutud meedikut ning selle eest, et Ü. Jurs pani 02.11.2017 kaebajale käerauad selja taha ja kaebaja kukkus, millega kahjustati tema tervist. Selles osas ei pidanud halduskohus kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbituks ja tagastas kaebuse

§ 121lg 1 p 4 alusel.

11. Ringkonnakohus nõustub eeltooduga ja halduskohtu vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. 12. Ringkonnakohus selgitab, et tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus (RKHKm 21.06.2013, 3-3-1-30-13, p 12).

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Samas on rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (RKHKm 16.01.2009, 3-3-1-75-08, p-d 16-17). Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (RKHKm 01.10.2002, 3-3-1-57-02, p 19). 13.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse ja sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks 5 ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 näeb sellise kohustusliku kohtueelse menetluse ette ja sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on M. Seppori 08.10.2017 teoga seoses VangS § 11 lg-st 8 juhindudes enne halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamist läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kohtueelset menetlust lõpetavaks lahendiks on Tartu Vangla 06.06.2018. a otsus nr 1-13/87-2, millega jäeti J. Kolesnikovi esitatud kahjunõue rahuldamata ja selle lõpus on märgitud, et otsusega mittenõustumisel tuleb pöörduda kaebusega halduskohtusse 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates. 30 päeva pikkune tähtaeg hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumiseks tuleneb

§ 47

lg-st 2 mis sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada kohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Sama tuleneb ka RVastS § 18 lg-st 2, mis sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. vangla Halduskohus leidis, et kaebaja oli vangla 06.06.

1. a otsusest teadlik hiljemalt 04.07.2018 ja esitades alles 30.12.2020 kaebuse halduskohtusse, on ilmselgelt ületatud 30-päevane tähtaeg. Määruskaebuse esitaja on asjas ka ise olnud nõus, et ta esitas kaebuse tähtaega ületades. Halduskohus on kaebetähtaja ennistamata jätmisel õigesti hinnanud asjaolusid ja kohaldanud seadust. Ka ringkonnakohtule ei nähtu asja materjalidest taolisi asjaolusid, millest tingituna tulnuks kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samuti usutav, et määruskaebuses märgitud kaebaja puuduva töövõime ja keskmise puude tõttu ei olnud ta võimeline kohtule hüvitamiskaebuse esitamise tähtajast aru saama ka siis, kui see oli selgelt kirjas Tartu Vangla 06.06.
2. a otsuses nr 1-13/87-2, millega jäeti J. Kolesnikovi poolt vanglale esitatud kahjunõue rahuldamata. Kaebaja poolt määruskaebuses väljendatud arusaam, et tal on hüvitamiskaebusega õigus halduskohtusse pöörduda 3 aasta jooksul, ei ole õige. Selline 3 aasta pikkune tähtaeg on tõesti sätestatud

§ 46

lg-s 4, kuid tegemist on kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude üldtähtajaga. Kui isik esitab eelnevalt samasisulise taotluse haldusorganile (vanglale) ja viimane jätab selle rahuldamata, on tegemist kohtueelse menetluse läbimisega ning tulenevalt

§ 47lg-st 2 (ning RVast

S § 18 lg-st 2) tuleb sellisel juhul halduskohtule kaebus esitada 30 päeva jooksul haldusorgani otsuse teatavakstegemisest. 14. Määruskaebuse esitaja on väljendanud samuti arusaamatust, miks halduskohus ütleb määruses, et ta ei saa enam kohtusse pöörduda, kuigi näiteks asjas nr 3-18-318 algul kaebus tagastati, kuid siis pöördus ta sama kaebusega uuesti kohtusse ja see rahuldati. J. Kolesnikovi poolt viidatud asjas nr 3-18-318 tagastati tema kaebus esmalt seetõttu, et ta ei kõrvaldanud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kaebuse puudusi, s.o ei tasunud kaebuselt nõutavat riigilõivu. Kaebaja esitas sama kaebuse uuesti ja taotles enda vabastamist riigilõivu tasumisest, millise taotluse halduskohus rahuldas ja sel korral võeti tema kaebus menetlusse asjana nr 3-18-877 ning tehti ka sisuline lahend. Olukorras, kus kaebus esmalt näiteks mõne puuduse kõrvaldamata jätmise tõttu tagastatakse, võimaldab sama nõudega ja sisuga kaebuse uuesti esitamist

§ 43

lg 2, mille kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt ära õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Käesolevas asjas ütles halduskohus seda, et kaebaja ei saa samas asjas, s. o sama nõude ja sisuga kaebusega enam halduskohtusse pöörduda nende hüvitamiskaebuse nõuete osas, mille osas halduskohus menetluse lõpetas (halduskohtu määruse resolutsiooni p 2). Halduskohtu selgitus on õige, sest vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 6

1. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.03.
2. a määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 muutmata.
3. Mis puudutab 11.04.2021 esitatud määruskaebuse täiendust ja taotlust, et ringkonnakohus tunnistaks õigusvastaseks J. Kolesnikovile
4. a aprillis toimunud ratastooli andmata jätmise Tartu Vangla poolt, siis jätab ringkonnakohus ka selle taotluse läbi vaatamata, sest ringkonnakohtu pädevuses ei ole määruskaebemenetluse raames lahendada sisuliselt nõudeid (või kohustada seda tegema halduskohut), mida kaebaja pole käesolevas haldusasjas esitanud halduskohtule ja mis ei ole seega haldusasja nr 3-20-2663 esemeks. Lisaks eelnevale on viidatud
5. a aprillis toimunud ratastooli andmata jätmine juba tunnistatud õigusvastaseks Tartu Halduskohtu 14.08.
6. a otsusega haldusasjas nr 3-18-
7. Sama toiminguga oli seotud ka haldusasi nr 3-19-107, milles J. Kolesnikov nõudis vanglalt mittevaralist kahju perioodi eest (28.09.2017-13.04.2018), mis haldusasjas nr 3-18-877 õigusvastaseks tunnistati. Asjas nr 3-19-107 tegi Tartu Ringkonnakohus 10.12.2020 otsuse, milles mõistis perioodi 28.09.2017-26.01.2018 eest J. Kolesnikovile välja mittevaralise kahju hüvitise 150 eurot. Selles lahendis märkis ringkonnakohus, et sõltumata sellest, et halduskohus tunnistas õigusvastaseks kaebajale ratastooli andmata jätmise kuni 13.04.2018, siis ajavahemikul 26.01.2018-13.04.2018 kaebajale kahju tegelikult ei tekitatud, kuivõrd alates 26.01.2018 kaebajale ratastooli kasutamist ette ei nähtud või nähti ette selle kasutamine üksnes meditsiinitöötaja heakskiidu korral ning selliste heakskiitude kohta andmed puudusid. Tartu Ringkonnakohtu 10.12.
8. a otsus asjas nr 3-19-107 sellisena ka jõustus, kuna Riigikohus ei andnud J. Kolesnikovi kassatsioonkaebusele menetlusluba. (allkirjastatud digitaalselt) 7