KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 30. märts 2021, Tartu 3-20-911 Haldusasi

) § 5 alusel tunnustatud.

§ 5

lg 3 kohaselt on tunnustamine mahepõllumajanduse seaduse tähenduses menetlus, mille käigus PMA või Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele.

1. Tõendid kinnitavad, et kaebaja on jätnud seaduse kohaselt kontrolltoimingute eest riigilõivu tasumata, jätnud vaidlustamata PMA
2. septembri
3. a otsuse nr 13-1/22 ning sellega minetanud võimaluse oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kaebaja väidab kaebuses, et temani ei ole jõudnud PMA
4. septembri
5. a otsus ettevõtte tunnustamise kehtetuks tunnistamise kohta.

-s ei ole sätestatud erikorda seaduse alusel tehtud otsuste kättetoimetamise või teatavaks tegemise kohta. PMA selgituse järgi on kaebaja kontrolliprotokollis andnud nõusoleku menetluses dokumentide elektrooniliseks edastamiseks. Kuna

ei keela elektrooniliselt menetlusdokumente edastada ega näe ette ettevõtte tunnustamise kehtetuks tunnistamise otsuse kättetoimetamist, võib pidada piisavaks elektrooniliselt otsuse edastamist. HMS § 27 lg 2 p 3 järgi loetakse elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud või edastatud dokument kättetoimetatuks kui dokument või teade dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta on edastatud äriühingu äriregistrisse kantud elektronposti aadressil. Kohtule on PMA esitanud väljavõtte dokumendihaldussüsteemist ning selgitanud, et süsteemi alla laetud dokumenti jagati kaebajaga, edastades kaebaja äriregistris märgitud elektronposti aadressile teate otsuse kohta. Dokumendihaldussüsteemi väljavõtet elektronpostiaadressile dokumendi edastamise kohta saab kohtupraktika järgi pidada usaldusväärseks tõendiks dokumendi saatmise kohta. Äriregistri andmete kohaselt on meelis@varainvest.com kaebaja sidevahendiks. Seega on täidetud HMS § 27 lg 2 p 3 tingimus ning PMA otsuse saab lugeda elektrooniliselt kätte toimetatuks

1. septembril
3. Põllumajandusministri
4. veebruari
5. a määrusega nr 26 kehtestatud „Mahepõllumajanduse valdkonnas tegutsemiseks tunnustamise taotlemine ja taotluse menetlemise korrast“ (määrus nr 26) § 1 lg 1 p-de 1-8 järgi peab isik esitama ettevõtte tunnustamise taotluse PMA-le ja tasuma riigilõivu. Määruse nr 26 § 4 lg 2 kohaselt ei pea mahepõllumajandusliku taimekasvatusega tegeleda sooviv isik esitama PMA-le andmeid ja dokumente, kui ta esitab samal aastal PRIA-le määruse nr 53 § 22 lg-tes 1 ja 2 nimetatud andmed mahepõllumajandusele ülemineku või mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks. 3 Kuna kaebaja esitas
6. mail
7. a PRIA-le mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse, siis ei pidanud kaebaja esitama eraldi taotlust PMA-le. Kuid riigilõivu tasumine kontrolltoimingute eest on ettevõtte tunnustamise otsuse tegemise eelduseks ning üksnes riigilõivu tasumata jätmine annab PMA-le piisavalt selge aluse tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks

§ 9lg 1 p 3 alusel.

Vaidlust ei ole, et kaebaja oma kohustust riigilõivu tasumiseks

1. aastal ei täitnud.
2. Määruse nr 53 § 7 lg 3 kohaselt võib mahepõllumajandusega jätkamise toetust taotleda taotleja, kelle ettevõte on kogu kohustusperioodi kestel

alusel tunnustatud. Tunnustatud ettevõtte kohta järgmise tunnustamise otsuse tegemise või tunnustamisest keeldumise otsustab PMA või VTA omal algatusel kehtiva tunnustamise otsuse kehtivusaja lõppemise aastal, võttes aluseks selle aasta järelevalve tulemused (

§ 7lg 5).

Määruse nr 26 §-dest 4 ja 10 tuleneb, et isik, kes jätkab mahepõllumajandusliku taime- või loomakasvatusega tegelemist, peab PMA-d sellest samal aastal teavitama, esitades selle kohta nõutud andmed ja dokumendid. Kuna kaebaja seda

1. aasta kohta ei teinud, võis PMA põhjendatult järeldada, et kaebaja
2. aastal mahepõllumajandusliku tegevusega ei tegelenud. Vaidlust ei saa olla, et kaebajale sai enne PRIA otsuse tegemist teatavaks PMA
3. septembri
4. a otsus. Igal juhul pidi kaebaja PMA
5. septembril 2019 saadetud e-kirjadest teada saama, et tema suhtes on tehtud ettevõtte tunnustamise kehtetuks tunnistamise otsus. Asjaolu, et kaebaja uuris, kas ta peab esitama eraldi avalduse, kinnitab, et kaebaja sai PMA e-kirjad kätte, mis saadeti äriregistrisse kantud kaebaja e-posti aadressile. Kaebajal oleks olnud oma õiguste kaitseks kohane välja selgitada PMA otsuse vastu võtmise asjaolud ning kaebaja oleks pidanud oma vastuväited esitama PMA-le, mitte PRIA-le.
6. Kaebajale on MAH toetus välja makstud 2015-
7. aasta eest.
8. mail 2019 esitas kaebaja PRIA-le uue taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks. PRIA ei saanud
9. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse kohta otsuse tegemisel kõrvale kalduda PMA menetluses ehk
10. aastal vaide esitaja ettevõtte mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustamise menetluses tehtud otsusest, millest nähtuvalt on vaide esitaja ettevõtte tunnustamise otsus kehtetuks tunnistatud.
11. PRIA otsuses on otsuse faktilise alusena selgelt välja toodud, et toetust ei arvestata põldude kohta, mis ei ole kantud mahepõllumajanduse registrisse, vastavalt määruse nr 53 § 8 lg-le
12. Samuti on PRIA otsuses selgelt välja toodud, et taotleja ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud viitega asjakohasele õigusnormile. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga põhjendamispuudustest või ei ole need vähemasti sellised, mis iseenesest võiksid kaasa tuua vaidlustatud haldusakti tühistamise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul ei vasta halduskohtu otsuse HKMS § 157 lg 1 nõuetele põhjusel, et otsuses on jäetud lahendamata üks kaebaja põhiargument. Kaebuses Tartu Halduskohtule toodi välja asjaolu, et PRIA vaidlustatud otsus ei vastanud elementaarsetele haldusakti nõuetele, kuivõrd seal puudus igasugune haldusakti andmist tinginud faktikirjeldus. Asjaolud, mida halduskohus käsitles haldusakti faktiliste alustena, on tegelikkuses hoopis õiguslikud hinnangud. Fakte, ehk elulisi sündmusi, ei ole vaidlustatud aktis välja toodud. PRIA vaidlustatud otsuse alusel ei ole ühelgi keskmisel lugejal võimalik aru saada, mis asjaolud tingisid selle otsuse tegemise. PRIA on oma menetlusdokumendis toonud välja asjaolu, et PMA haldusakti edastamisel esines probleeme, mistõttu tuli haldusakti korduvalt edastada. Halduskohus oleks pidanud eeltoodut ka arvestama ning andma hinnangu, et kui on tuvastatud takistused/puudused haldusakti edastamisel, siis kas on õige ja põhjendatud tugineda HKM § 27 lg 2 p-le
14. Kaebaja on seisukohal, et osundatud 4 normi ei saa kohaldada juhtudel, kui on tuvastatud või vähemalt saab tõsikindlalt eeldada, et halduse adressaat ei pruukinud siiski haldusakti kätte saada.
15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud otsusest nähtub taotluse rahuldamata jätmise faktiline alus koos viidetega asjakohasele õigusakti sätetele. Faktilise alusena on välja toodud, et toetust ei arvestata põldude kohta, mis ei ole kantud mahepõllumajanduse registrisse ning märgitud, et taotlus jäetakse tervikuna rahuldamata, kuna apellandi ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. PMA poolt on
16. septembril
17. a saadetud kaebajale e-kiri tema äriregistrisse kantud elektronposti aadressil. E-kirjas oli märgitud, et PMA edastab otsuse ettevõtte kehtetuks tunnistamise kohta, millele kaebaja vastas samal päeval, et ta ei leidnud kirjas dokumenti. Kirjavahetusest nähtub, et kaebaja on PMA e-kirja, milles oli märgitud millise sisuga otsuse on PMA apellandi suhtes teinud, kätte saanud, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja ei olnud PMA otsusest teadlik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud haldusmenetluses haldusakti kättetoimetamise regulatsiooni ja selgitanud, miks kaebuse asjaoludel tuleb PMA
19. septembri
20. a otsus lugeda kaebajale kättetoimetatuks, samuti PMA otsuse tähendust käesolevas asjas vaidlustatud PRIA otsuse tegemisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
21. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et PMA otsusel kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise kehtetuks tunnistamise kohta ei olnud käesolevas asjas vaidlustatud PRIA otsuse andmise ajal haldusaktina õigusjõudu, sest PMA otsus ei olnud kaebajale nõuetekohaselt teatavaks tehtud. Seega on PRIA vaidlustatud otsuses õigusvastaselt tuginenud PMA otsusele. Samuti tingib PRIA otsuse tühistamise selle põhjenduse puudulikkus, eelkõige otsuse faktilise aluse puudumine. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
22. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et juhul, kui taotleja viieaastase kohustuse perioodi jooksul kaotab tunnustuse mahetootjana, siis tuleb toetusetaotlus vastaval aastal tervikuna rahuldamata jätta ja nõuda tagasi ka varasemate aastate eest makstud toetus. Ka ringkonnakohus jagab seda seisukohta, kuid osutab siiski, et PRIA otsuses ei ole korrektselt viidatud eelnevate perioodide toetuse tagasinõudmise otsustuse õiguslikule alusele.
23. Nimelt on
24. aastal kaebaja poolt taotletud toetuse andmisest keeldumise alusena viidatud määruse nr 53 § 7 lg-tele 2 ja 3 ning § 8 lg-le
25. Nendest sätetest järeldub tõesti, et PRIA-l ei ole õigust määrata mahepõllumajandusega jätkamise toetust äriühingule, kelle ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud või kelle kasutatav maa ei ole mahepõllumajanduse registrisse kantud.
26. kuni
27. aasta eest makstud toetuse tagasinõudmise õigusliku alusena on otsuses viidatud määruse nr 53 § 2 lg-le 1 ja ELÜPS § 111 lg-le
28. Neist esimene sätestab, et mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse (edaspidi kohustus). Seega on siinkohal küll ette nähtud viieaastane kohustuse periood, kuid mitte seda, millised tagajärjed on kohustuse rikkumisel või ennetähtaegsel lõpetamisel. ELÜPS § 111 lg 1 järgi, kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes 5 Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Ka sellest normist ei tulene otsesõnu, et eelnevatel perioodidel makstud toetus tuleks tervikuna tagasi nõuda. Lisaks on Riigikohus sedastanud2, et ELÜPS § 111 lg 1 on viitenorm, mitte volitusnorm. Seega puudub vaidlustatud otsuses viide normile, mille alusel kaebajalt toetus tagasi nõutakse. Tegemist on olulise vormiveaga, kuid see iseenesest ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, kui puudus ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).
29. Siseriiklikus õiguses puudub norm, mis sätestaks aluse kaebajale aastatel 2015 kuni 2018 makstud toetuse tagasinõudmiseks. Küll on sätestatud vastustaja selline õigus ja kohustus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-s 1 ja 56 lg-s 1 koostoimes Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-tega 1, 3 ja 4 . Nimetatud normide kohaselt iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud (määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 ls 1). Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset (määruse (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 1 ls 1). Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Sätte järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta (lg 1). Sanktsioonide rakendamisel tuleb võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist (lg 3). Seejuures nõuete rängal rikkumisel, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (lg 5). Mitmeaastaste kohustuste või maksete puhul kohaldatakse lõikes 3 osutatud kriteeriumidel põhinevat toetuse tühistamist ka nende summade suhtes, mis varasematel aastatel on kõnealuse tegevuse eest juba makstud (lg 5). Seega on määrusega (EL) 1306/2013 pandud liikmesriikidele kohustus reageerida toetuse tingimuste rikkumisele ning määrusega (EL) nr 640/2014 sätestatud toetuse maksmisest keeldumise ja toetuse tagasinõudmise konkreetsed kriteeriumid.
30. Kaevatavas otsuses kaebaja ettevõtte mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustuse puudumise etteheide puudutab toetuskõlblikkuse tingimusi, kuna määruse nr 53 § 7 lg 3 nõuete täitmine on toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks tingimuseks. Selle rikkumise tuvastamisel puudus vastustajal seega kaalutlusõigus ning tulenevalt määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-test 1, 3 ja 4 tuli mahepõllumajandusega jätkamise toetuse maksmisest
31. aasta eest keelduda ning varasemate aastate eest makstud toetus tervikuna tagasi nõuda.
32. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohta, et PMA otsus kaebaja mahetootjana tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamise kohta oli kaevatava otsuse andmisel PRIA-le siduv.

ega määrus nr 53 ei näe PRIA-le ette taotleja mahetootjana tunnustamise pädevust, mistõttu ei saanud vastustaja PMA asjakohast otsust muuta ega kalduda kõrvale otsuse resolutsioonist. Kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise lõpetamise järel ei saanud vastustaja PMA asemel uuesti hinnata, kas kaebaja tegelikkuses täitis mahetootjale esitatavaid nõudeid. See tuleneb üheselt määruse nr 53 § 7 lg-st 3, mille järgi on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemise tingimuseks, et taotleja ettevõte on tunnustatud kogu kohustuse viieaastase perioodi jooksul. Kaebaja võttis endale kohustuse järgida kogu põllumajandusmaal mahetootmise nõudeid (määruse nr 53 4. peatükk), kuid toetuse taotlemiseks oli nõutav

§ 5lg-s 3 sätestatud menetluse läbimine.

Ka varasemalt tunnustatud ettevõtte tunnustamise kehtetuks tunnistamise otsuse tegemine 2 Vt RKHK

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-18-305 (p 9). 6 oli PMA pädevuses (

§ 9lg 1).

PMA otsuse tagajärjeks on ka kaebaja põldude väljaarvamine mahepõllumajanduse registrist. Siinjuures on asjakohatu halduskohtu otsuse viide määrusele nr 44, kuna see määrus reguleerib mahepõllumajanduse tootmise toetuse tingimusi eelneval programmiperioodil (2007-2013). Vastavalt tuleb lähtuda määruse nr 53 regulatsioonist.

1. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kaebaja vastuväidetele vaatamata tuleb lugeda PMA
2. septembri
3. a otsus kaebajale kättetoimetatuks elektrooniliselt
4. septembril 2019 äriregistrisse kantud kaebaja elektronposti aadressile esmalt teatega PMA otsuse kättesaadavaks tegemise kohta ning vastuseks kaebaja päringule ka otsuse edastamisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid täies mahus. Kaebaja oli suhetes PMA-ga kahel eelneval aastal kontrolliprotokollis andnud nõusoleku talle dokumentide elektrooniliseks edastamiseks. Seejuures ei tulene HMS § 25 lg-st 1 ega §-st 27, et haldusakti elektrooniline kättetoimetamine äriühingu äriregistrisse kantud elektroonilise posti aadressile oleks lubatav üksnes äriühingu eelneval nõusolekul. Ringkonnakohus nõustub, et PMA on usaldusväärselt tõendanud otsuse edastamise kaebaja elektronposti aadressile ning selle aadressi kaudu kaebajaga toimunud suhtlus lubab järeldada, et kaebajal oli ka tegelik võimalus haldusaktiga tutvuda. Sellele osutab muu hulgas asjaolu, et otsuse teistkordse saatmise järel kaebaja ei taotlenud enam talle otsuse uut saatmist ega teavitanud PMA-d otsusega tutvumise võimatusest. Seega on täidetud HMS § 61 lg 1 ls-s 1 sätestatud haldusakti kehtivuse eeldus.
5. Seda järeldust ei muuda kaebaja väide, et HMS § 27 lg 2 p 3 ei ole praegusel juhul kohaldatav, sest tal tegelikult puudus võimalus otsusega tutvuda. Kaebaja ei ole oma väite kinnituseks tõendeid esitanud. Elektroonilise kirja mittesaamist oleks ilmselt olnud võimalik tõendada teenusepakkuja logiandmetega kaebaja elektronpostiaadressile saadetud kirjade kohta. Ainuüksi kaebaja väide otsuse mittesaamise kohta ei ole aga piisav, et lükata ümber PMA esitatud andmeid ja tõendeid kaebajale elektrooniliste kirjade saatmise kohta, mida teisalt kinnitab kaebaja poolt PMA kirjale vastamine.
6. Kuid isegi juhul, kui kaebajal
7. septembril 2019 ei olnuks tegelikku võimalust PMA otsusega tutvuda, ei tuleneks sellest, et PMA otsus ei olnud kehtiv PRIA vaidlustatud otsuse andmise ajal.
8. septembril
9. a kaebajale saadetud PMA esimesest elektroonilisest kirjast nähtub üheselt, et PMA on teinud kaebaja õigusi puudutava otsuse. Täpsemalt märkis PMA ametnik, et PMA tegi otsuse kaebaja ettevõtte kehtetuks tunnistamise kohta (dtl 127). Pidades silmas, et kaebaja varasematel aastatel läbis ettevõtte mahetootjana tunnustamise menetluse,
10. aasta augustis suhtles PMA ametnikuga mahetootjana tunnustamise lõpetamise osas ning
11. septembri
12. a vastuses PMA elektroonilisele kirjale palus kinnitust, et tunnustamise lõpetamise avaldust ei ole tarvis enam esitada, saab järeldada, et kaebajale oli arusaadav, et PMA otsusega lõpetati kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks.3 Seega olukorras, kus kaebaja teadis, et PMA on andnud tema õigusi puudutava haldusakti, kuid ei võtnud samme selle otsusega tutvumiseks, ei lükka see haldusakti kehtima hakkamist edasi määramata aja jooksul. Ühtlasi kandis kaebaja sel juhul riski, et tema õigusi piiravat haldusakti ei ole võimalik hiljem enam tähtaegselt vaidlustada. Kui algselt võis kaebaja olla eksituses, arvates, et mahetootjana tunnustamine lõpetati alates
13. aastast, siis kaebaja ja PMA kirjavahetusest (dtl 305) nähtub, et hiljemalt
14. aasta novembri lõpuks oli kaebajale selgunud, et PMA
15. septembri
16. a otsusega lõpetati kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamine
17. aastal. Seejuures selgitas PMA kaebajale otsuse vaidlustamise võimalust, kuid kaebaja seda ei kasutanud. 3 Vt RKHK
18. juuni
19. a otsus asjas nr 3-3-1-25-09 (p 11) 7
20. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsuse andmisel pidi PRIA lähtuma sellest, et kaebaja ettevõte ei ole
21. aastal mahetootjana tunnustatud. Kehtiva õiguse järgi puudus PRIA-l õigus määrata kaebajale mahepõllumajandusega jätkamise toetust
22. aasta eest. Kuna kaebaja ei toonud esile põhjusi, mis võimaldaks viieaastase kohustuse ennetähtaegse lõpetamise korral jätta tagasi nõudmata toetus varasemate aastate eest, siis puudus PRIA-l ka selles osas otsustusruum ning varasemate aastate eest makstud toetus tuli tervikuna tagasi nõuda. Varasemate aastate eest toetuse tagasinõudmata jätmise aluseks olevaid asjaolusid (vääramatu jõud) ei ole kaebaja esile toonud ka kohtumenetluses.
23. Kaebaja heidab PRIA-le veel ette kaevatava otsuse põhjendamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub, et PRIA otsus on raskesti arusaadav. Selles on esitatud üldised viited valdkonda reguleerivatele siseriiklikele ja Euroopa Liidu õigusaktidele ning täpsemad viited õigusnormidele ei ole täpsed. Samuti puudub otsuses kaebajat puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldus või viide PMA otsusele kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise kehtetuks tunnistamise kohta. Valdkonda tundmata ja konkreetse taotlejaga seotud asjaolusid teadmata ei ole otsus seetõttu jälgitav. Kaebajal on siiski otsuses esitatud tabelist võimalik aru saada, et toetusetaotluse rahuldamata jätmise tingib see, et tema ettevõte ei ole mahetootjana tunnustatud ja toetusetaotluses märgitud põllud ei ole kantud mahepõllumajanduse registrisse. See tõi kaasa mahepõllumajanduse jätkamise kohustuse ennetähtaegse lõpetamise ja eelnevatel aastatel makstud toetuse tagasinõudmise. Olukorras, kus kaebaja oli teadlik PMA otsusest kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise kehtetuks tunnistamisest, pidi talle siiski olema mõistetav ka PRIA kaevatava otsuse tinginud faktiline asjaolu. PRIA-le esitatud vaidest (dtl 286) ilmneb, et kaebaja tõepoolest ongi vaidlustatud otsust mõistnud, esitades selgitused selle kohta, miks ta
24. aastal mahetootjana tunnustamise taotlust PMA-le ei esitanud ja riigilõivu ei tasunud. Seega ei takistanud puudused PRIA otsuse põhjendamisel kaebajal oma õiguste kaitset. Ka PRIA vaide- ja kohtumenetluses esitatud seisukohad ja põhjendused kinnitavad, et vastustaja lähtus kaevatava otsuse tegemisel just kaebaja ettevõtte mahetootjana tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamisest PMA poolt. Kuna ringkonnakohus eelnevalt leidis, et mahetootjana tunnustuse puudumise tõttu ei olnud PRIA-l võimalik teistsuguse sisuga haldusakti anda, siis ei aitaks kaevatava otsuse tühistamine põhjendamispuuduse tõttu kaasa kaebaja õiguste kaitsele. PRIA-l tuleks kaebaja toetustaotluse uuel lahendamisel anda uus samasisuline otsus.
25. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 8