KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Maili Lokk 17.06.2021, Tartu 3-19-884 Nikola

) § 45 lg 1 järgi peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kui nõudeid kinnipidamistingimustele ei ole õigusaktides täpsemalt määratud, siis tuleb järgida

§ 41

lg-st 1 tulenevat põhimõtet, mille järgi kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selleks, et tegemist oleks väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses, peab kinnipidamistingimuste kõrvalekalle nõutavast ja nende mõju isikule ületama teatava raskusastme. Väärikuse alandamise puhul ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas kaebajale on tekkinud kahju ehk kas kaebaja on kinnipidamistingimuste tõttu pidanud taluma lubatavast suuremaid kannatusi. Kohus saab lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebajale tema poolt väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. 5.3.

1. Vastustaja märgib õigesti, et väljakujunenud kohtupraktika põhjal arvatakse kambri pinnast maha WC pind, kuid maha ei arvata mööbli alla jäävat pinda. Kaebaja on oma arvutused teinud nii, et kambri üldpinnast on maha arvatud ka sisustuse alla jääv pind. Kui seda mitte teha, siis oli kambrites põrandapinda vähemalt 3 m2 igale kinnipeetavale. Kaebaja esitatud kambri plaan (tl 43) näitab, et sisustus ei takista kambris liikumist. Mööbliesemed paiknevad seinte ääres ning kambri keskele jääb liikumiseks vaba ruum. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee 4 (CPT) avaldas
2. a raporti 27.09.2017 - 05.10.2017 toimunud Eesti külastuse kohta (CPT/Inf

§ 45

lg 1 sätestab, et kambril peab olema aken, kuid ei nõua, et see peab olema avatav. Seega avatava akna nõuet kinnipeetava kambrile kehtestatud ei ole. Ka kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused on õiguspärased, kui kambris puudub avatav aken, kuid on olemas sundventilatsioon (Tartu Ringkonnakohtu 05.11.

1. a otsus asjas 3-10-157, p 7; 18.06.
2. a otsus asjas 3-15-193, p 4). Eelviidatud CPT raporti p-s 49 märgitakse, et Viru Vanglas olid olmetingimused üldiselt rahuldavad, kuid nagu ka
3. aastal, sai delegatsioon vangidelt mitmeid kaebusi, et aknaid ei saanud avada ja ventilatsioon polnud piisav. CPT kordas oma soovitust, et Eesti ametivõimud võtaksid vajalikke meetmeid tagamaks, et kõik Viru Vangla kambrid oleksid piisavalt ventileeritud. Eeltoodu näitab, et CPT ei pidanud avatava akna olemasolu kambris kohustuslikuks, kuid pidas võimalikuks etteheiteid sundventilatsiooni toimimisele. Kohus ei pea siiski usutavaks, et kaebaja kambri ventilatsioon oli sedavõrd puudulik, et see saab kujutada endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Üldiselt teadaolevalt on Viru Vangla kaasaegne,
4. a valminud hoone. Vastustaja kinnitusel hooldab hoonet Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Kaebaja näeb õhuvahetuse puudust selles, et tegemist on ventilatsioonisüsteemi läbinud õhuga, mitte akna kaudu otse kambrisse pääseva õhuga. Seda, et kamber oleks õhutatav just akna avamise teel, kaebaja nõuda ei saa. 5.3.
5. Kinnises vanglas tuleb kinnipeetava üle teostada pidevat järelevalvet ning vanglal on kohustus korraldada järelevalve viisil, mis tagab julgeoleku (

§ 7lg 1 ja 2, § 66 lg 1).

Pidev järelevalve tähendab, et seda tuleb teostada ka öösel. Öövalguse kasutamine kinnipeetava kambris jääb kinnipidamisega paratamatult kaasnevate ebamugavuste piiridesse ning seda ei saa pidada õigusvastaseks. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kaalub üles kaebaja soovi magada täiesti pimedas kambris. 5.3.5. Õigusaktid ei nõua seda, et jalutuskäigud peaksid toimuma maapinnal või loodusliku kattega alal (murul). Riigikohus on selgitanud, et

§ 55

lg 2 sätestatud värskes õhus jalutamise all on mõeldud viibimist väljaspool siseruume ning õigusaktide tingimustele ei vasta täies ulatuses jalutusboks, mis on suletud nii seinte kui ka varikatusega (RKHK 08.12.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 19). Kaebaja kinnitusel puudus tema jalutusboksil katus, ülevalt oli see piiratud üksnes võrega. Jalutusboksi ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks. Kaebajal puudub õigus nõuda, et reageerimine hädaolukordadele peab jalutuskäigu ajal olema korraldatud just kutsunginupu abil. Kohtul puudub põhjus kahelda selles, et vanglaametnikud jälgivad jalutusboksis toimuvat ja vajadusel sekkuvad või osutavad abi. 5.3.
2. Kokkuvõttes vastasid kambrite põrandapinna, akende, öövalguse kasutamise ja jalutamise tingimuste osas kinnipidamistingimused õigusaktide nõuetele. Kambri ventilatsioon ei saanud aga avaldada kaebajale sedavõrd tugevat mõju, et tegemist oleks väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Seega ei ole alust rahuldada ka väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista tema kasuks välja hüvitis summas 24 620 eurot. Kaebaja leiab jätkuvalt, et Viru Vangla kinnipidamistingimused ei vasta nõuetele ja on vastuolus

§ 41lg-ga 1 ning Põhiseaduse §-dega 10, 12, 19, 26 ja 28.

5 Kaebaja esitas taotluse kahju hüvitamiseks tähtaegselt, s.o siis, kui sai teada, et vangla tegevus on õigusvastane. RVastS § 17 lg 3 järgi võib samuti taotluse esitada kuni kümne aasta jooksul kahju tekitamise päevast või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kambris oli vaba pinda 2,25 m2 ühe inimese kohta. Seadus näeb ühe kinnipeetava kohta ette 3 m

1. Kambrites asuv mööbel takistab liikumist, kui kambris on kaks inimest. Kui kamber on suletud, peab üks kinnipeetav istuma või voodis lamama, et teine saaks liikuda, kuna kambri laius on 1,10 cm voodist tumbani. Õigusaktidest tuleneb, et kambri aknad peavad lahti käima, kuna akendel on trellid, kogu territooriumile on paigaldatud jälgimiskaamerad ja julgeolek on tagatud. Kambrites põleb terve öö valgus. See takistab und ja puhkust, mis mõjub halvasti psüühilisele tervisele. Arst diagnoosis kaebajal psüühikahäire, nii et tuleb välja, et see siiski on tervisehäire põhjus. Vanglasse saabudes oli kaebajal tervis täiesti korras. Psüühikahäireid tal ei olnud ja nägemine oli korras. Seadus ei näe ette, et jalutusboks asub katusel, aga mitte maa peal. Samuti on see jalutamiseks väga väike, kõigest 157 m2 40 inimese peale. Normaalsed inimesed jalutavad mööda maad, aga mitte mööda katuseid. Õhku on kambrites ebapiisavalt ja sundventilatsioon ei toimi nõuetekohaselt. Kaebaja arvab, et tal on peavalud õhupuudusest.
2. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja peab apelleeritavat kohtuotsust õigeks ning otsuse põhjendusi asjakohasteks. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi, millele halduskohus oma otsuses põhjalikult vastas. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud uusi asjaolusid, mida halduskohus ei oleks eelnevas menetluses juba käsitlenud või oma otsuses kaalunud. Vastustaja on eelnevas menetluses kaebuse argumentidele vastanud ning jääb oma seniste seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu 26.05.
4. a otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud menetlusnorme, samuti on halduskohtu otsus väga põhjalik, selle selgitused jälgitavad ning kooskõlas uuritud tõendite ja seisukohtadega, mistõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Nõustuda ei saa kaebaja arvamusega, et ta esitas ka perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas taotluse kahju hüvitamiseks tähtaegselt. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teadasaamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Viidatud norm seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Sõnastus „sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates” näeb ette kahju hüvitamise taotlemise tähtaja maksimaalse ulatuse, muutmata seejuures lause esimeses pooles ettenähtud tingimust. Järelikult ei ole käesoleval juhul õige kaebaja väide, et kaebuse esitamise puhul tuleb kohaldada 10-aastast kaebuse esitamise tähtaega. Kui kahju ja selle tekitaja on isikule teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Kaebaja viibib Viru Vanglas alates 25.07.
6. Seega ei ole usutav, et tema poolt väidetud ja kambri tingimustega seonduvad ebameeldivused ning neist tulenev väidetav mittevaraline kahju 6 avaldusid tervikuna alles
7. a mais. RVastS § 17 lg 3 on imperatiivne norm, millest tulenevalt tuleb vajalikud toimingud kahjuhüvitise nõudmiseks teha etteantud tähtaja jooksul. Apellatsioonkaebuse kohaselt esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse siis, kui sai teada, et vangla tegevus on õigusvastane. Selline kaebaja seisukoht ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et kaebajal ei esinenud ei objektiivseid ega subjektiivseid takistusi esitada oma kahjunõue ka perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas tähtaegselt. Ringkonnakohus selgitab, et kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamine ei ole samastatav kahju tekitamisest teadasaamisega (RKHKo 3-3-1-35-08, p 10). See tähendab, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja alguseks ei saa lugeda seda, kui isik jõuab selgusele, et temaga käituti õigusvastaselt. Õigusvastasus on üksnes üks element, mis peab olema täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, kuid sellega ei saa siduda kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgemahakkamist. Nagu eelnevalt selgitatud, hakkab kahju hüvitamise tähtaeg kulgema juba siis, kui isik sai teada või pidi teada saama talle tekkinud kahjust ehk neist mõjutustest, mis tekkisid talle väidetavalt nende kambrite tingimustega seonduvalt, kus ta Viru Vanglas paiknes.
8. Nagu halduskohus vaidlusaluses otsuses ka märkis, ei leidnud tõendamist kaebaja väited, et tema kambris oli vaba pinda üksnes 2,25 m2 ühe inimese kohta ja kambrites asuv mööbel takistas kahel inimesel kambris liikumist. Kuna perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas jättis halduskohus kaebuse põhjendatult läbi vaatamata, siis tuli halduskohtul hinnata kaebaja väiteid üksnes perioodi 17.09.201521.01.2018 osas. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja sel perioodil kambrites S401 (pindala 9,8 m2) ja S403 (pindala 9,9 m2), mille WC pindala oli ligikaudu 1,8 m
9. Riigikohus leidis 16.03.
10. a otsuses asjas nr 3-3-1-83-16 p-s 11, et kambripinna arvestusest tuleb WC pindala välja jätta. Seega oli viidatud kambrites põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vähemalt 4 m
11. Senise kohtupraktika kohaselt ei arvata kambri pindalast maha mööbli alla jäävat pinda. Kaebaja tegi oma väite aluseks olevad arvutused nii, et arvas kambri üldpinnast maha ka sisustuse alla jääva pinna, mida aga teha ei saa. Samuti tuleb nõustuda halduskohtu seisukohaga, et ka kaebaja enda esitatud kambri plaan (tl 43) näitab, et selle sisustus ei takistanud kambris liikumist isegi kahel kinnipeetaval, kuna mööbliesemed paiknevad seinte ääres ning kambri keskele jääb liikumiseks piisavalt vaba ruumi.
12. Alust ei ole kaebaja väitel, nagu tuleneks õigusaktidest, et kinnipeetavate kambri aknad peavad vanglas lahti käima.

§ 45

lg 1 sätestab, et kambril peab olema aken, kuid ei nõua, et see peab olema avatav. Seda, et kambri aken peaks olema avatav, ei näe ette ka muud kinnipeetava kambri nõudeid reguleerivad õigusaktid. Riigikohtu 21.04.2010. a otsuse nr 3-3-1-14-10 p-s 18 selgitatakse samuti, et

§ 45lg 1 sisustamisel saab arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

§ 45

lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kambrites nr S401 ja S403 on aken olemas ja samuti kunstlik valgustus. Kuna

§ 45

lg 1 ei nõua, et kambri aken peab olema avatav, siis ei ole kambris lahtikäiva akna puudumine õigusvastane, kui kambri õhuringlus tagatakse sundventilatsiooni kaudu (Tartu Ringkonnakohtu 7 05.11.

1. a otsus asjas nr 3-10-157, p 7). Vaidlust ei ole selle üle, et Viru Vanglas on rajatud filterelementidega varustatud ventilatsioonisüsteem ning sellega tagatud kambrites õhu liikumine sundventilatsioonisüsteemiga. Arvestades seda, et Viru Vangla on kaasaegne,
2. a valminud hoone, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et olenemata võimalikest puudujääkidest, millele viitab ka CPT
3. a raport, ei ole siiski alust pidada usutavaks, et kaebaja kambri ventilatsioon on vanglas aastaid nii kehv, et see saab kujutada endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale tagatakse vanglas igapäevased jalutuskäigud värskes õhus. Kaebaja arvamust, et tal on peavalud tekkinud just õhupuudusest, ei kinnita asja juures olev väljavõte kaebaja tervisekaardist, millele õigesti viitab ka halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s
5. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kuna vangla kambrites on öövalgustus ja arst diagnoosis tal psüühikahäire, siis et tuleb välja, et öine valgus kambris siiski on tema tervisehäire põhjus. Kaebaja tervisekaart näitab, et alates 09.10.2017 kurtis kaebaja meditsiiniõele närvilisust ja unehäireid. Viibides psühhiaatri vastuvõtul
6. a kurtis ta samuti unehäirete üle, mis algasid tema enda sõnul siis, kui vanglas keelati suitsetamine. Kaebajal diagnoositi segatüüpi ärevushaire, kuid diagnoosist ja selle põhjusest (närvilisus, unehäired) ning kaebaja tervisekaardi vastavatest sissekannetest ei ole võimalik järeldada, et tema tervisehäire põhjus on öövalgustus kaebaja kambris. Öövalgustus on Viru Vangla kambrites ilmselt olnud kogu aeg, kuid kaebaja hakkas unehäirete üle kurtma alles
7. a ja seostas seda tervisekaardi andmete kohaselt ise hoopis suitsetamise keelustamisega vanglas, mistõttu ei ole usutav kaebaja nüüdne väide, et tema und ja väljapuhkamist takistab just see, et kambris põleb ka öösel valgustus.
8. Samuti ei anna halduskohtu vaidlusaluse otsuse tühistamiseks alust kaebaja väited, mille kohaselt on õigusvastane, et vanglas asub jalutusboks katusel, aga mitte maa peal, ja samuti on see kinnipeetavatele jalutamiseks väga väike. Õigusaktid ei kehtesta eraldi nõudeid jalutusboksi asukohale ega suurusele.

§ 55

lg 2 näeb üksnes ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.

§ 55

lg 2 peab vabas või värskes õhus viibimise all silmas üksnes viibimist väljaspool siseruume ja käesoleval juhul ei ole ka vaidlust selle üle, et Viru Vangla jalutusõue asukoht võimaldab kinnipeetavatel jalutuskäikude ajal värskes õhus viibimist. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 20) on vangla S-hoone jalutusala julgeolekukaalutlustel juba projekteeritud maja katusele. Samuti on haldusasjas nr 3-16-1737 kindlaks tehtud, et jalutushoov on 164,6 m2 suurune ala ja mitte 157 m2 suurune, nagu väidab kaebaja. Jalutusboksi ei saa pidada ka ebamõistlikult väikeseks, sest vangla selgituste kohaselt (tl 9) oleks isegi juhul, kui selles jalutaksid korraga kõik osakonna kinnipeetavad (40 inimest), igale kinnipeetavale ruumi 4,1 m2. 14. Ringkonnakohus jätab seega N. Šmeljovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata. 15. Kuna kaebaja on vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning menetlusosalistel pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust. (allkirjastatud digitaalselt) 8