Obsah (8)

§ 663§ 657§ 543§ 534§ 654§ 656§ 536§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 31. august 2021 Tallinn Kohtuasja number 2-21-10673 Kohtuasi Sihtasutuse

) § 534 lg 5 alusel. 3 2-21-10673 Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta

1. Puudutatud isiku raviarst esitas 09.07.2021 kohtule arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Esineb vajadus tahtest olenematu haiglaravi jätkamiseks. Harju Maakohtu 09.07.2021 määrus
2. Harju Maakohtu 09.07.2021 määrusega paigutati puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras 40 päevaks psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega alates 06.07.2021 kuni 15.08.2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Samuti kohaldas maakohus puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
3. Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik eelkõige iseendale, aga ka teistele. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Maakohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise kohta. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 07.07.2021 ja 09.07.2021 määrused ning lõpetada tahtest sõltumatu ravi kohaldamine ja vabastada puudutatud isik haiglast.
5. Puudutatud isik on seisukohal, et tal ei ole rasket psüühikahäiret, mis piiraks tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Samuti ei esine puudutatud isiku puhul asjaolu, et haiglaravita jätmisel ohustaks ta enda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Puudutatud isikule ei ole tagatud tema õigusi, sest talle riigi poolt määratud esindaja ei ole temaga kohtunud ning ta pole saanud tutvuda oma ravidokumentidega.
6. Avaldaja leidis määruskaebusele esitatud vastuses, et psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud, korrates suures osas maakohtus väljatoodut.
7. Puudutatud isiku esindaja märkis määruskaebusele esitatud vastuses, et maakohtu määrused kuuluvad tühistamisele. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tal ei esine rasket psühhikahäiret ning ei vaja psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isiku ohtlikkus endale ega teistele ei ole tõendatud.
8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb maakohtu määrused

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus

§-ga 659 tühistada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uued määrused. Samuti tuleb

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

§-ga 659 osaliselt muuta ja täiendada 4 2-21-10673 maakohtu määruste põhjendusi. Muus osas ei anna määruskaebus alust maakohtu määrusi tühistada. 14. Ringkonnakohus märgib, et vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on möödunud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele.

§ 543

lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus [RKTKm] 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. 15. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud

§ 534lg 1 ning Ps

AS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse ning pikendas seejärel esialgse õiguskaitse tähtaega. 16. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku

§ 534

lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

1. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud isik on selle määruskaebuses vaidlustanud. Puudutatud isiku vastav väide ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Puudutatud isik on viibinud ka varem psühhiaatrilisel ravil ning tal diagnoositi äge psühhootiline häire mitme psühhoaktiivse aine tarvitamisest (F19.53). Puudutatud isiku depooravi lõppes
2. aasta lõpus. Praegusel juhul toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse, kuna tema käitumine oli muutunud ebaadekvaatseks. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire valdavalt maniakaalne psühhootiline häire amfetamiinist (F15.55). Oma psüühilisest seisundist (luulutaju; paranoidsed ja suurusluulumõtted) tulenevalt ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ning oma käitumisega ohustab nii iseend (korduvad suitsiidmõtted; psühhoosist juhitud ettearvamatu käitumine) kui ka ümbritsevaid (lähedaste ja tuttavate kahtlustamine temavastases vandenõus ja nõudmised seda tunnistada). Puudutatud isik oli hospitaliseerimisel pinges ja ärritunud olekuga, igasuguseid kaebusi eitas ja väitis, et kõik andmed tema kohta on fabritseeritud, et teda kõrvaldada. Puudutatud isiku raviarsti 09.07.2021 esialgse õiguskaitse pikendamise kohta esitatud arvamuse järgi ei olnud puudutatud isiku seisund pärast hospitaliseerimist muutunud.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on psühhiaatrite arvamus küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul psühhikahäire esinemist. Maakohus tuvastas seega õigesti, et puudutatud isikul oli ka esialgse õiguskaitse pikendamise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud isiku enda hinnang, et tal ei ole rasket psüühikahäiret, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. 5 2-21-10673
4. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Kuigi puudutatud isik ei ole määruskaebuses PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eelduste esinemist eraldi vaidlustanud, märgib ringkonnakohus siiski järgmist. Puudutatud isik käitus enne haiglasse toomist ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse kohaselt on puudutatud isik korduvalt mitmele isikule (isa, abikaasa, alaealine laps) viidanud, et kavatseb teha suitsiidi. Avaldaja on vastuses määruskaebusele märkinud, et puudutatud isikul esinev raske psüühikahäire avaldub järskude meeleolumuutustena, kaasnevate luulutajuelamuste, suurusluulu- või suitsiidmõtetena ning neist juhitud ebaadekvaatse ja tasakaalutu käitumisena. Esialgse õiguskaitse pikendamise seisuga püsis puudutatud isiku seisund muutumatuna. Enda ravivajadust puudutatud isik eitas. Seetõttu oli nii hospitaliseerimisele vahetult eelnenule kui ka varasemale kogemusele tuginedes pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise korral endale ohtlik (võimalik suitsiid). Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 2-15-3662, p 14 teine lõik). Avaldaja on vastuses määruskaebusele märkinud, et haiglaravita jäämisel oleks puudutatud isik jätkanud amfetamiini tarbimist, mis süvendanuks veelgi psühhootilisi sümptomeid ja tasakaalutut käitumist.
2. Teistele ohtlikkust selle füüsilises tähenduses määrustes väljatoodud asjaoludel ei pea kolleegium lähitulevikus piisavalt reaalseks, kuna sel korral ümbritsevatele isikutele füüsilist ohtu kujutavaid intsidente ei olnud. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi. Psühhiaatrid kirjeldavad oma 07.07.2021 arvamuses juhtumeid, mis toimusid enne hospitaliseerimist 28.05.
3. Kolleegiumi hinnangul ei saa enam kui kaks aastat tagasi toimunud juhtumitest järeldada, et puudutatud isik oleks lähitulevikus füüsiliselt ohtlik teistele isikutele. Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja seal viibimise pikendamise otsustamine kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist (RKTKm 3-2-1-33-14, p 16).
4. Ohtlikkus teistele ei pea ilmtingimata väljenduma füüsilise ohuna (PsAS § 11 lg 1 p 2). Kolleegiumi hinnangul hõlmab PsAS § 11 lg 1 p-s 2 märgitud oht teise tervisele teatud juhtudel ka ohtu vaimsele tervisele. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse järgi on puudutatud isik varem korduvalt enda alaealise lapse juuresolekul ähvardanud ennast üles puua. Kolleegiumi hinnangul võib sellise ähvarduse realiseerumine ohustada alaealise lapse vaimset ja hingelist heaolu (vaimset tervist), sest on ebatõenäoline, et alaealisel lapsel oleks võimalik mõista oma vanema tervislikku seisundit ja sellega kaasnevat. Kolleegiumi hinnangul on puudutatud isiku suitsiidi ohu tõttu oluline võtta arvesse ka selle võimalikke mõjusid puudutatud isiku alaealise lapse vaimsele tervisele. Puudutatud isiku kalduvus suitsiidile väljendab samaaegselt ohtu ka tema alaealise lapse tervisele. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi.
5. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule olnuks piisav muu psühhiaatriline abi. Psühhiaatrite 07.07.2021 arvamuse järgi ei ole puudutatud isikul haiguskriitikat ja ta ei suuda mõista ravivajadust ning see ei ole ka edaspidi muutunud. Puudutatud isik eitab psüühikahäire esinemist ning keeldus koostööst ja ravist. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik maakohtule, et ta ei tea, miks ta haiglas on. Samuti selgitas puudutatud isik, et tal ei ole selliseid mõtteid, et tahaks endale liiga teha. Puudutatud isiku sõnul on ta enesetunne hea ning ta ei kurda millegi üle. Puudutatud isiku hinnangul tahab abikaasa temast lahti saada ja et ta oleks kuskil kinnises asutuses. Puudutatud isiku raviarsti 09.07.2021 arvamuse kohaselt puudus puudutatud isikul jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Täiendavalt on avaldaja vastuses määruskaebusele 6 2-21-10673 märkinud, et arvestades puudutatud isikul esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades. Puudutatud isik ei ole ka ise väljendanud tahet enda ravimisega vabatahtlikult tegeleda.
6. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Samas eksis maakohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramisel. Selles osas on määruskaebus osaliselt põhjendatud.
7. Maakohtu määrustes on sõnastatud esialgse õiguskaitse ja tahtest olenematu ravi kohaldamine alates 06.07.2021 ilma kellaajalise täpsuseta. Selline tähtaja määramine ei ole korrektne. Samuti tegi maakohus määruse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks 07.07.2021 ehk päev hiljem kui puudutatud isiku suhtes kohaldati esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi. Esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada tagasiulatuvalt ega legaliseerida juba kohtulahendita toimunud kinnipidamist (RKTKm 3-2-1-155-13, p 46.2). Sellest järeldab kolleegium, et kui isik on esialgse õiguskaitse määruse alusel paigutatud kinnisesse asutusse tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile, tuleb kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata lugema selle määruse tegemisest, mille alusel isik kinnisesse asutusse paigutati. Maakohus sai seega esialgset õiguskaitset kohaldada määruse tegemisest. Enne kohtuloa saamist (mis tuleks teha kellaajalise täpsusega) toimub kinnipidamine ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi halduskorras. Kohtumääruseta toimunud kinnisesse asutusse paigutamise seaduslikkust saab kontrollida eelkõige PsAS § 11 lg 2 teise lause ja § 13 lg-te 2 ja 3 ning

§ 534

lg 6 nõuete täitmise kontrollimise teel halduskohtumenetluses (RKTKm 3-2-1-155-13, p 46.2). Kolleegiumi arvates on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa maakohtu määruse tühistamise esialgse õiguskaitse pikendamise tähtaja osas olenemata määruskaebuse põhjendustest (

§ 656lg 2 koostoimes §-iga 659).

Ringkonnakohus saab selle vea ise parandada.

1. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu määrused osas, millega maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset alates 06.07.2021 ning teeb uued määrused, millega paigutatakse puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega alates 07.07.2021 kell 16.03 (s.o maakohtu määruse allkirjastamise kellaaeg). Ringkonnakohus täiendab kellaajaliselt ka maakohtu määrustes toodud tähtpäevi, milleni puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi esialgse õiguskaitse korras kohaldati. Ülejäänud osas jäävad vaidlustatud määrused muutmata.
2. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku väide nagu poleks menetluses olnud tagatud puudutatud isiku õigused seetõttu, et esindaja ei ole temaga kohtunud, ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku esindaja on oma sellekohased selgitused määruskaebuse vastuses esitanud (esindaja ja puudutatud isiku suhtlus ja selle sisu, digitoimiku lk [dtl] 82 lõiked 3 ja 4). Kolleegiumil ei ole alust nende selgituste õigsuses kahelda. Puudutatud isikule on esindaja maakohtu poolt määratud, esindaja on menetluses seisukohad esitanud ning puudutatud isik on saanud esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise määrused vaidlustada. See, et puudutatud isikul puudub juurdepääs ravidokumentidele, ei ole määruskaebuse lahendamise seisukohalt asjakohane. Maakohus juhindus 07.07.2021 psühhiaatrite arvamusest, mis on ka menetluses esitatud dokumendina puudutatud isikule kättesaadav. On ebatõenäoline, et ravidokumendid väljendaksid midagi muud kui 07.07.2021 psühhiaatrite arvamus.
3. Kolleegium märgib, et maakohus jättis ära kuulamata puudutatud isiku lähedased (

§ 536lg 2).

Kuigi kohtupraktika kohaselt tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel 7 2-21-10673 üldjuhul lähedaste ärakuulamise kohustus, arvestades et see on isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses oluline garantii, mis tuleb isikule tagada, sätestab

§ 536lg 21 sellest ka erandid (vt ka RKTKm 2-20-6730/42, p 17).

Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (

§ 536lg 22; RKTKm 2-20-17226/30, p 12).

Maakohus ei ole puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmist määrustes põhjendanud, kuid kolleegium saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruste põhjendusi. 29. Praegusel juhul oleks võinud põhjendatud olla puudutatud isiku isa ja abikaasa ära kuulamine.

§ 536

lg 2 mõtteks on kuulata puudutatud isiku kõige lähedasemad inimesed ära ka siis, kui puudutatud isik elab üksi.

§ 536

lg 21 p 3 kohaselt ei pea sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed) ära kuulama, kui nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus juba kajastab puudutatud isiku isa ja abikaasa selgitusi puudutatud isiku käitumise ja tema igapäevase elu kohta ning koostöövalmidus raviks ei ole lähedaste poolt objektiivselt kontrollitav, ei oleks puudutatud isiku lähedaste ärakuulamine aidanud asja lahendamisele ilmselt kaasa. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmine võis mõjutada asja lahendust.

1. Viimasena märgib kolleegium järgmist. Psühhiaater või muu pädev arst peab vaatama isiku üle ning andma hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 23.04.2021 nr 2-20-10639, p 14). Selliseks hinnanguks on praegusel juhul e-kiri haigla sekretärilt, kuhu on lisatud (kopeeritud) arsti nimel paarilauseline kiri selle kohta, et patsiendi seisund pole muutunud ning et patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele (dtl 25). Raviarsti ennast kirja saajate seas ei ole, hinnang ei ole otse raviarsti poolt saadetud ega raviarsti poolt allkirjastatud. Arvestades kirja sisu ning asjaolu, et sama töötaja (sekretär) on menetluses kohtuga avaldaja eest kirjale saatmisele eelnevalt mitmel korral suhelnud, s.h edastanud kohtule psühhiaatri arvamuse (dtl 8), käsitab ringkonnakohus sekretäri edastatud kirja raviarsti hinnanguna esialgse õiguskaitse pikendamise vajaduse kohta. On ebatõenäoline, et sekretär oleks viidatud kirja kohtule saatnud raviarstilt selleks juhist saamata. Kiri on kooskõlas avaldaja poolt menetluses esitatud seisukohtadega, sealhulgas määruskaebustele esitatud vastuses toodud seisukohtadega (dtl 77-79).
2. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.

32. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (

§ 543lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 8