Obsah (7)

§ 652§ 436§ 654§ 173§ 163§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 16. august 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-15401 K

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 207 eurot ületavas osas, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostjalt hageja kasuks välja mõistmata igakuise 3 elatise 207 eurot ületavas osas ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, milline on põhjendatud elatise suurus ning millises ulatuses katab kostja lapse vajadusi vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel ja kulude jooksva kandmisega. Kostja leiab jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses, et ta täidab ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ning elatist ei tule välja mõista.
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuses väite hageja poolt maakohtus esitatud dokumentaalse tõendi lubatavuse kohta. Kostja hinnangul on üürileping fiktiivne, et näidata kulusid suuremana. Maakohtu
3. veebruari
4. a istungil määras kohus pooltele avalduste ja taotluste esitamise tähtpäevaks
5. märts
6. a ning nendele seisukoha esitamise tähtpäevaks
7. aprill 2021 (kd I, tl 92). Hageja esitas
8. märtsil
9. a maakohtule üürilepingu (kd I, tl 162–164 pöördel). Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud kostja väiteid üürilepingu kui dokumentaalse tõendi lubatavuse kohta. Kuna menetlusnormide olulist rikkumist kolleegiumi hinnangul ei esine ning kostja ei ole põhjendanud, miks ta esitab tõendi lubatavuse osas vastuväite alles apellatsioonimenetluses, jätab kohus kostja väite

§ 652lg 4 järgi tähelepanuta.

Hageja esitas apellatsioonkaebuse vastusega uue tõendi elamispiirkonna keskmise üürihinna tõendamiseks (väljavõte kinnisvaraportaalist kv.ee; kd II, tl 11). Kuna kostja on lapse eluasemekulude suuruse osas esitanud vastuväiteid maakohtu menetluse kestel, siis sai hageja oma väite tõendamiseks esitada tõendeid maakohtus (vt maakohtu 10. veebruari 2021. a istungi protokoll; kd I, tl 91–92). Kolleegiumi hinnangul ei esine

§ 652lg 3 p 2 kohaselt eeldusi uue tõendi vastuvõtmiseks.

1. Maakohus tuvastas, et hageja ema teeb ühes kuus lapsele kulutusi 660,74 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et kostja kannab vahetult meelelahutusele, transpordile ja mänguasjadele tehtavaid kulusid ning seega ei ole põhjendatud nõuda kostjalt 60 euro ulatuses kulude kandmist. Samas märgib kolleegium, et praeguses asjas ei ole tegemist miinimumelatise nõudega, mistõttu tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Seda on ka maakohus teinud, kuid nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, mille kohaselt tuleb elatise suuruse määramisel arvestada lapse eluasemekuludega 236,74 eurot kuus. Maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1, § 442 lg 8), sest ei ole hinnanud kostja väidet, et vanemate varalist seisundit arvestades on lapse eluasemekulud ebaproportsionaalsed. Kolleegium saab nimetatud rikkumise kõrvaldada. 9.

1. Kostja apellatsioonkaebuse väite kohaselt on tõendamata, et lapse eluasemekulud ema juures on 236,74 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning üürilepingu, kommunaal- ja sideteenuste arvetega on tõendatud, et hageja ema igakuised kulutused eluasemele on järgmised: üür 900 eurot, kommunaalkulud ca 179 eurot ja teleteenuse kulud 29 eurot. 9.
2. Kohtupraktikas on leitud, et eluruumi kasutuseelise väärtuse saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-69-13, p 21). Praegusel juhul saab eluruumi kasutuseelise väärtuseks lugeda üürilepingus kokku lepitud üüri, s.o 900 eurot. Samas ei saa nõustuda hageja käsitlusega, millega maakohus nõustus, et üüri ning tarbitud kommunaal- ja teleteenuste eest kantavatest kuludest on hageja osa üks neljandik. Maakohus jättis asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuvastamata, sest arvestades vanemate sissetulekut ja varalist seisu ei ole selline kulu mõistlik. 4 Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et vanemate sissetulekud on võrdväärsed. Hageja ema ei ole palunud kõrvale kalduda võrdsetes osades ülalpidamisest. Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kohtupraktikas on selgitatud, et lapse elatisnõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada (vt Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-17, p 12). Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. 9.
7. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostja väide, et vanemate sissetuleku ja varalise seisundiga ei ole võimalik üürida 900 euro eest eluruumi, sest see ei vasta vanemate elustandardile. Asjas esitatud tõendite kohaselt on hageja ema igakuine keskmine sissetulek ca 1450 eurot (bruto) ja kostjal ca 1464 eurot (bruto), muu olulise vara olemasolu pooled välja toonud ei ole (kd I, tl 15–16, 42, 87–90). Kostja kirjeldatud elustandardi kohaselt elab ta väikeses alevikus asuvas korteris, sõidab suhteliselt vana autoga ning ta ei saa lubada endale luksust. Kolleegium märgib, et kui lapse vajaduseks saab pidada ainukasutuses olevat tuba, siis lapse vajaduseks ei ole elada majas üldpinnaga 196 m². Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on lapse põhjendatud eluasemekulud 236,74 eurot. Võttes aluseks maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud lapse vajaduste ja tema tavalise elulaadi ning vanemate elustandardi kohta, peab kolleegium põhjendatuks arvestada eluasemekulude suuruseks kokku 137,68 eurot, sh hageja ainukasutuses oleva ruumi kasutuseelis 42,84 eurot, ainukasutuses oleva ruumiga samas ulatuses ühiskasutuses olevate ruumide eest 42,84 eurot, kommunaalkulud 44,75 eurot ja teleteenus 7,25 eurot. 9.
8. Kolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud arvestamata kostja tehtavate kulutustega transpordile ja meelelahutusele. Neid kulusid on maakohus arvestanud 60 euro ulatuses, mis on lapse vajadusi ja tema tavalist elulaadi arvestades mõistlikud. Lapse elatisenõude suuruse määramisel arvestatud kulud toidule 120 eurot on maakohtu tuvastatu järgi ema poolt kantavad kulud ning kostjalt ei nõuta kulude katmist sama aja eest, kui laps on kostja juures. Kostja avaldas maakohtu
9. veebruari
10. a istungil, et ta on nõus, et toidule kulub 120 eurot kuus (kd I, tl 91 pöördel). 9.
11. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et hageja ema ei võimalda kostjal lapsega suhelda. Kolleegium märgib, et nimetatud asjaolu ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, sest elatise suuruse määramisel tuleb kindlaks teha, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures (vt Riigikohtu
12. jaanuari
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Ülalpidamise vaidluse lahendamisel ei määra kohus vanema ja lapse suhtlemise korda. 9.
14. Kolleegiumi hinnangul on osaliselt põhjendatud kostja väide, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kostja vahetult kantavate eluasemekuludega. Maakohtus hageja avaldatud asjaolude kohaselt viibib laps kostja juures üle nädalavahetuste reede õhtust pühapäeva õhtuni (vt ka hageja
15. detsembri
16. a menetlusdokumendi p 10; kd I, tl 61 pöördel–62). Kohtupraktikas on leitud, et vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada lapse vanemate juures oleku aja järgi (vt Riigikohtu
17. juuni
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.4). Kolleegium leiab, et isegi kui laps viibib kostja juures vähem kui seitse päeva kuus, tuleks seda elatise suuruse määramisel eespool viidatud kohtupraktika kohaselt arvestada, sest ei ole põhjendatud nõuda 5 lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui ka tema peab eluasemekulusid lapse huvides kandma. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks vähendada hageja ema eluasemekulusid kuue päeva võrra, s.o 28 eurot.
19. Muude kulude kindlaksmääramise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning kostja apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei pidanud arvestama kõikide kostja esile toodud kuludega (kd I, tl 38–40). Kostja kulutuste võrra lapse ema püsikulud selle tõttu ei vähene ning ema kantavad kulutused ei sõltu sellest, kas laps on kostja juures või mitte. Kulutused peavad olema suunatud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kulude kandmise kokkuleppe puudumisel kannab kulud lapsega kooselav vanem, kes on lapse vajadustega kõige paremini kursis, ning lahuselav vanem täidab ülalpidamiskohustust raha maksmisega. Lisaks väidab kostja, et osade hagis välja toodud kulude kandmine on lõppenud (logopeed, ujumistreening). Eeltoodu aga ei tähenda kolleegiumi hinnangul, et sellises ulatuses kulutusi ei saa arvestada. Nõustuda saab hageja väitega, et lapse vajadused ajas muutuvad, kuid kulutused jäävad, sest neid tuleb teha lapse uute vajaduste katmiseks (näiteks asendub kulu logopeedile eelkooliga).

1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tasub igakuiselt hageja ema pangakontole 150 eurot. Lisaks on maakohus tuvastanud, et kostja kannab vahetult kulutusi 60 eurot. Isegi kui arvestada lapse vahetu ülalpidamisega, siis katab hageja ema suurema osa lapse järgmistest püsikuludest: eluasemekulud 109,68 eurot (= 137,68 - 28); toidukulud 120 eurot; riided, jalanõud ja voodipesu 50 eurot; lasteaia tasu 71 eurot; lasteaiaga seotud muud kulud 15 eurot; hügieenitarbed 10 eurot, logopeed 80 eurot, ujumistreening 18 eurot. Seega kokku 473,68 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei täida kostja lisaks 150 euro tasumisele vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatis tuleb välja mõista. Pooled ei vaidle, et elatise suuruse kindlaksmääramisel saab arvestada lapsetoetusega 60 eurot kuus (473,68 - 60 = 413,68 eurot), mis teeb kostjalt väljamõistetava elatise suuruseks ümardamisel täisarvuni (413,68 / 2 = 206,84) 207 eurot. Menetluskulude jaotus
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis on vajadus muuta ka menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

12.1. Hagi osalise rahuldamise korral kohaldub menetluskulude jaotusele

§ 163

. Nimetatud säte annab kohtule menetluskulude jaotuse otsustamisel suure kaalutlusruumi, mh ei kohusta lg 1 kohut otsustama, et pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või jaotama kulusid hagi rahuldamise ulatust arvestades ega lg 2 kompromissettepaneku korral jätma kulusid tervikuna kompromissiga mitte nõustunud poole kanda. Kohus peab kulude jaotamise otsustamisel kaaluma asjaolusid ja otsustama, milline menetluskulude jaotus on õiglane. 12.

1. Hagi kuulub rahuldamisele 82% ulatuses. Samas on apellatsioonimenetluses kostja kompromissina pakkunud, et tasub elatist 200 eurot kuus (kuid mitte tagasiulatuvalt). Maakohtu menetluses on hageja olnud nõus summaga 220 eurot kuus (kd I, tl 91 pöördel), kuid apellatsiooniastmes hageja oma ettepanekut kompromissiks ei teinud. Kolleegiumi hinnangul on kõiki asjaolusid arvestades õiglane jätta hageja menetluskuludest 50% kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. 6
2. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 7