Obsah (10)

§ 113 § 1057 § 130 § 139 § 1043 § 134 § 127 § 132 § 128 § 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 17. juuni 2021 Kriminaalasja number 1-20-278 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Istungisekretär Liina Tulit

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni. 2.

Mõista Peeter Kurelt välja kannatanu L.M. kasuks maakohtu menetluses kantud esindajakulu 2331 (kaks tuhat kolmsada kolmkümmend üks) eurot (sh käibemaks). 2.
Mõista Peeter Kurelt Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha osa 100 (ükssada) eurot ning ekspertiisitasu 61 (kuuskümmend üks) eurot, mis tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole.
Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Süüdistatava Peeter Kure kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumetsa, tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja advokaat Tiia Tafenau ja tsiviilkostja Salva Kindlustuse AS esindaja prokurist Elar Simmo apellatsioonid jätta rahuldamata.
Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 462 (nelisada kuuskümmend kaks) eurot 24 senti, sealhulgas käibemaks 77 (seitsekümmend seitse) eurot 4 senti, vandeadvokaat Marko Paabumetsa poolt süüdistatav Peeter Kurele apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
Jätta süüdistatav Peeter Kurel apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud 462,24 eurot (sh käibemaks 77,04 eurot) riigi kanda.
Välja mõista Eesti Vabariigilt kannatanu L.M. kasuks esindaja vandeadvokaat Maano Saarevälja poolt osutatud õigusabikulud apellatsioonimenetluses 982 (üheksasada kaheksakümmend kaks) eurot 3 senti, sh käibemaks 163 (ükssada kuuskümmend kolm) eurot 67 senti.
Välja mõista Eesti Vabariigilt tsiviilkostja Aker Teenused OÜ kasuks esindaja advokaat Tiia Tafenau poolt osutatud õigusabikulud apellatsioonimenetluses 954 (üheksasada viiskümmend neli) eurot 14 senti.
Jätta rahuldamata Aker Teenused OÜ ja L.M. nõue apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskuludedelt viiviste väljamõistmiseks. 2 Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. SÜÜDISTUS
Peeter Kurele esitati süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi selles, et tema 05.12.2017 kella 20.53 paiku Tartumaal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
kilomeetril juhtis mootorsõidukit Volvo FL616 reg nr XXX ning pidurdamise tagajärjel kaotas kontrolli sõiduki üle, mille tulemusena sõiduk libises paremale poole vastu tee ääres olevat killustikuhunnikut ning veoki tagaosa paiskus vastassuunavööndisse otsa Tartu poolt Tallinna suunas liikunud mootorsõidukile Volkswagen Touran reg nr XXX , mida juhtis L.M. . Kokkupõrke tagajärjel sai Volkswagen Tourani juht L.M. järgnevaid vigastusi: teise kaelalüli e telglüli hamba nihkega murd, kolmanda ja neljanda kaelalüli nihketa murd, peaaju põrutus paremal otsmikupiirkonnas, parema ja vasaku kopsu põrutus vasakpoolse õhkrinnaga, vasaku õlavarreluu diafüüsi keskmise kolmandiku killunenud murd, vasaku õlavarreluu kaugmise otsa külgmise kondüüli (õlavarreluupõnda) nihkega murd, vasaku küünarliigese subluksatsioon (mittetäielik nihestus), vasaku küünarvarre luude diafüüside kaugmise kolmandiku killunenud nihkega murd, vasaku käe kodarluunärvi ja küünaluunärvi kahjustus, nahamarrastused otsmikul, verevalum paremal niudeluupiirkonnas. Vigastused põhjustasid lähtudes raskeimast – teise kaelalüli murrust – eluohtliku tervisekahjustuse. Oma tegevusega rikkus Peeter Kurg LS § 14 lg-t 2 ja § 50 lg 3 punkte 1 ja
MAAKOHTU OTSUS
Tartu Maakohus karistas Peeter Kurge 01.02.
a otsusega KarS § 423 lg 1 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga.
Kõigepealt märkis maakohus, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 05.12.2017 kella 20.53 paiku toimus Tartumaal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
kilomeetril liiklusõnnetus, milles osalesid kolm mootorsõidukit: Volvo FL616 reg nr XXX , mida juhtis Peeter Kurg, Volkswagen Touran (edaspidi VW) reg nr XXX , mida juhtis L.M. ja Toyota Auris reg nr XXX , mida juhtis K.L. . Esmalt põrkus mootorsõiduk Volkswagen Touran vastu Volvot, mille tagaosa oli libisenud vastassuuna vööndisse ning seejärel sõitis Volkswagen Touranile sisse Toyota Auris.
Maakohus leidis, et nii süüdistatava kui ka tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja Andrus Agarmaa ütlused sõidutee seisukorra osas on ennast õigustavad ja vastuolus tunnistajate ütlustega, kes vahetult veendusid sõidutee seisukorras. Nende ütlused on usaldusväärsed osas, mis langevad kokku tunnistajate ütlustega, kuid ütlused, mis on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega ja ka sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga, tuleb jätta kui ebausaldusväärsed tõendikogumist kõrvale. Tunnistajate K.L. a, K.K. i, L.Õ. a, F.L. i ja M.S. u ütlused on usaldusväärsed.
Maakohus leidis, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et kannatanu L.M. vigastused on tekkinud 05.12.2017 süüdistuses kirjeldatud liiklusõnnetuse käigus. SA Tartu Ülikooli 3 Kliinikumi 05.12.
a teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest kinnitab, et kannatanu saabus kliinikumi üliraskete vigastustega, muuhulgas on fikseeritud vasaku õlaja küünarvarre luude murrud, II kaelalüli murd, vasakpoolne minimaalne õhkrind, ajupõrutus. Isiku ekspertiisiakti leidis ekspert, et vigastused põhjustasid lähtudes raskeimast – teise kaelalüli murrust – eluohtliku tervisekahjustuse. L.M. l tuvastati süüdistuses nimetatud vigastused. Maakohus luges eksperdiarvamusega tõendatuks, et liiklusõnnetusega tekitati L.M. le eluohtlik tervisekahjustus. Seega on tõendatud süüteo objektiivse koosseisu üks tunnustest.
Järgnevalt leidis maakohus, et kuivõrd KarS § 423 lg 1 puhul on tegemist materiaalse ettevaatamatusdeliktiga, tuleb tuvastada Peeter Kure vastutuse eeldused vastavalt KarS §-s 18 sätestatule. Seega asus maakohus kontrollima, kas Peeter Kurele saab ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi 3-1-1-45-14 punktis 8 avaldanud hoolsuskohustuse kohta järgmist: “..hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava, ühiskonnas vajaliku hoolsuse ülesnäitamist. Isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda olemasolevat ohtu mingile õigushüvele ja see oht ära tunda. Hoolsus tähendab ka kohustust tunnetada ohtu, tajuda tingimusi, milles viibitakse.“ Kohtupraktikas tehakse vahet üldinimliku hoolsuskohtuste ja mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt isikult nõutava hoolsuskohustuse vahel. Süüdistuses on märgitud, et Peeter Kurg rikkus LS § 14 lg 2 ja § 50 lg 3 p-de 1,2 sätteid, seega heidetakse talle ette konkreetselt liiklusseaduses fikseeritud nõuete mittetäitmist.
Kriminaalasja kohtulikul uurimisel leidis nii süüdistatava, kannatanu kui ka kõigi tunnistajate ütlustega tõendamist, et 05.12.2017 õhtul olid ilmastiku-ja teeolud liiklusõnnetuse toimumise ajal rasked – tee oli lume või lumelörtsiga kaetud, lund sadas pidevalt juurde ning nähtavus oli halb. Peeter Kurg avaldas ristküsitlemisel, et sõidutee oli ka libe. LS 14 lg 2 sätestab, et iga liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohte liikuses ja kahju tekitamist. Seega peab eespool kirjeldatud liiklusoludes iga liikleja ohu vältimiseks valima just sellise liikumiskiiruse, mis võimaldaks tal eespoolse nähtavusulatuse piires juhtida oma sõidukit ohutult ja vajadusel ka ohutult pidurdama, kuni selleni, et vajadusel jääda seisma.
Kohtus uuritud tõendite pinnalt tegi maakohus järelduse, et Peeter Kurg ei olnud 05.12.2017 ilmastikutingimustes ja remonditaval teelõigul sõites piisavalt ettevaatlik. Peeter Kurg avaldas kohtus ristküsitlemisel, et tema poolt juhitud veoki kiirus oli enne pidurdamise algust umbes 50-60 km/h. Ta vähendas oma liikumiskiiruse 50-60 km/h-le siis, kui liiklusmärgid 686 otsa lõppesid. Tema sõiduki tulede poolt valgustatud ala umbes 20-30 meetrit.
Kannatanu esindaja avaldas kohtuvaidluste käigus, et nähtavusega 20-30 meetrit kiirusel 5060 km/h liikumine ei ole ohutu ja esitas omapoolsed arvutused. Kiirusel 50-60 km/h liikudes läbib sõiduk igas sekundis 13,8-16,7 meetrit. Üldteada on asjaolu, et mootorsõiduki peatamine sekundiga ehk nö hetkega ei ole füüsiliselt võimalik. Vandeadvokaat Maano Saareväli selgitas: „…ohu märkamisel kaotanuks süüdistatav enda poolt valitud sõidukiiruse korral umbes 1/3 kuni 1/2 oma nähtavusulatusest ainuüksi reageerimisele. Sõiduki pidurdatud liikumiseks ja peatumiseks jäänuks alles üksnes 13,3 kuni 16,2 meetrit juhul, kui süüdistatava eespoolne nähtavusulatus olnuks 30 meetrit (seda kiiruse 50-60 km/h juures). Kui nähtavusulatus ettepoole olnuks väiksem, näiteks 20 meetrit, nagu süüdistatav samuti oma nähtavusulatust ise hindas, siis oleks sõiduki pidurdamiseks ja peatamiseks alles jäänud teepikkus olnud veelgi lühem. On ilmselge, et libedal ja lörtsisel teel ei ole ka 16,2 meetrisel teepikkusel 50-60 km/h liikuva sõiduki peatamine võimalik. Seega oli süüdistatav juba iseenesest valinud sellise sõidukiiruse, mis ei oleks tal võimaldanud oma sõidukit eespoolse nähtavusulatuse piires peatada.“ Maakohus leidis, et kannatanu esindaja poolt toodud algaandmed tulenevad süüdistatava enda ütlustest ja arvutused põhinevad üldteadaolevatel matemaatilistel valemitel, nendest tehtud järeldused on loogilised ning tõesed nii arvutuslikult kui ka sisuliselt. Maakohus 4 ei pidanud õigeks omistada endale eespool kajastatud arvutusi, kuid nende analüüsi tulemusel nõustus kannatanu esindaja seisukohtadega.
Kriminaalasjas ei olnud vaidlust ka selles, et teelõigul, kus liiklusõnnetus toimus, teostati teetöid. Tee-ehitustööde toimumine oli juhtidele vastava liikluskorraldusega teatavaks tehtud. Tunnistajad F.L. , M.S. ja L.Õ. avaldasid kohtus, et kuivõrd vanast kaherajalisest teest ehitati kolmerajalist, siis seoses teetöödega ladustati graniitkillustikku kolmandale ehitatavale rajale, mis oli muust liiklusest eraldatud. Teetööde tõttu oli sellel teelõigul piirkiiruseks 70 km/h. Ka süüdistatav kinnitas, et ta märkas kiirusepiirangu märki ja oli teadlik teetöödest juba seetõttu, et ta oli samal teel sõitnud enne õnnetust palju kordi. Samas on Peeter Kurg avaldanud, et vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist puudusid liiklusmärgid
Samasisulisi ütlusi liiklusmärkide puudumise kohta on andnud ka Aker Teenused OÜ esindaja Andrus Agarmaa. Süüdistatava ja Andrus Agarmaa sellesisulised ütlused ei ole usaldusväärsed ja kohus arvab need tõendikogumist välja.
Maakohus leidis, et süüdistatava käitumise muutis veelgi ohtlikkumaks asjaolu, et ta jätkas ka siis kui väidetavalt olid liiklusmärgid 686 lõppenud, liikumist kiirusega 50-60 km/h ja seda olukorras, kus ta enda sõnul orienteerus üksnes paremal pool paiknenud lumevalli (lumega kaetud killustikuhunnikud) ääre järgi. Seega tuleb nõustuda siingi kannatanu esindaja seisukohaga, et süüdistatava tähelepanu pidi olema jagatud nii lumevalli ääre jälgimise ning eespoolse nähtavusulatuse ja muu liikluse jälgimise vahel. Vähendatud piirkiirusega teelõikudel, samuti teel, kus toimuvad ehitustööd, ja tööde ala on liiklusmärkidega märgistatud, on võimalike takistuste esinemine igale liiklejale ette aimatav.
Süüdistatav avaldas kohtus, et ta märkas tee ääres killustikku vedavat autot, millel olid katusel plinkivad kollased, mis tekitas valguse. Valgus oli kaugemalt tugevam. Kui süüdistatav jõudis lähemale, siis plinkiv kollane valgus nagu hajus seetõttu, et auto oli kallamise protsessis ja kast varjas ära. Süüdistatav on tunnistanud, et ta märkas tee-ehituse alal töötava veoki vilkurite põlemist. Maakohtu arvamuse kohaselt peaks enam kui 45-aastase staažiga autojuht saama aru, et vilkur võib eespoolset nähtavusulatust veelgi vähendada, mistõttu tuleks sõidukit juhtides olla sellist ohtu märgates eriliselt ettevaatlik, et suuta sõiduk ohu ilmnemisel ohutult pidurdada ja selleks tulnuks valida märksa väiksem sõidukiirus kui süüdistatav oli valinud.
Kõike eelnevat arvestades leidis maakohus, et süüdistatav ei olnud ei hoolikas ega ka ettevaatlik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-109-05 punktis 14 kinnitab kolleegium oma varasemas lahendis avaldatud seisukohta ja leiab, et halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena. Lahendite tegemise ajal kehtinud liikluseeskirja § 123 sisu on identne käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 50 lg 3 p 1 sisuga. Seega olukorras, kus Peeter Kurg liikus pimeda ajal „suurim kiirus 70 km/h" piiranguga libedal ja halva nähtavusega ning ehitusjärgus oleval teel kiirusega 50-60 km/h, seega vaid 1020 km/h suurimast lubatud kiirusest väiksema kiirusega, ei saa seda pidada ohutuks ja sobivaks kiirusevalikuks. Kohus tuvastas objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise ja on seisukohal, et Peeter Kurg pikaajalise kogemusega autojuhina valides sellistes liiklustingimustes kiiruse 5060 km/h sai ja pidi mõistma, et tema teo tulemusel võib saabuda kaasliiklejatele oht. Samas oleks õige kiirusevalikuga olnud see välditav.
Maakohus leidis, et on põhjuslik seos süüdistatava poolt hoolsuskohustuse rikkumise ja kannatanul tekkinud eluohtliku tervisekahjustuse vahel. Ebaõige sõidukiiruse valik ning 5 hooletu ja ettevaatamatu käitumine vähenenud nähtavuses viis koosmõjus selleni, et süüdistatav ei tajunud eespoolseid liiklusolusid enam adekvaatselt, ei hinnanud õigesti võimalikku ohtu ega saanud täpselt aru, kas tema ees sõidab või ei sõida teine sõiduk, ning kas see sõiduk pidurdab või mitte. Tõendamist on leidnud, et Peeter Kurg tulenevalt kehvadest nähtavusoludest pidurdas järsult, millise tegevusega kaotas kontrolli tema juhtimisel olnud sõiduki üle. Sel põhjusel sattus Volvo libisemisse ning kaldus sõiduteelt välja vastu väljaspool sõiduteed ladustatud killustikuhunnikut, mille tagajärjel paiskus veoki tagaosa vastassuuna vööndisse ja ootamatult ette seal liikunud kannatanu sõidukile.
Maakohus asus seisukohale, et kaitsja väide kannatanu liiga suurest sõidukiirusest ei ole millegagi tõendatud. Isegi süüdistatav pole avaldanud, et vastassuunast oleks tema suunas liikunud mõni sõiduk suure kiirusega. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid L.M. täpset liikumiskiirust. Tuletades selle tunnistaja K.L. a ütlustest, kes sõitis L.M. taga ja nägi eessõitvat sõidukit ning liikus ise tema enda arvates kiirusega 60-70 km/h, siis kas sama kiirusega või aeglasemalt sai liikuda ka L.M. . Tartu-Tallinna suunal ei olnud sellel teelõigul ehitustöödest tulenevaid takistusi. Sõidurada oli piisavalt lai. Kui Peeter Kure poolt juhitava Volvo tagaosa poleks ootamatult paiskunud vastassuuna vööndisse, siis poleks mingit liiklusõnnetust toimunud.
Kaitsja tõi kohtuvaidluses välja ka asjaolu, et teelõigul, kus õnnetus toimus ei olnud liiklusruumi ja tööruumi vaheline ohutusruum ning selle külgvahe vastavuses liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud Majandus- ja taristuministri 13.07.
a määruse nr 90 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel" § 2 p
Nimetatud määruse lisa 2 kohaselt kohane peab ohutusala olema 1 m laiune sellisel teel, millel kehtiv suurim lubatud sõidukiirus on 70 km/h. Samuti ei olnud märgid 686 asetatud nõuetekohaselt. Maakohus järeldas, et ohutusruum tuleb luua sellise tööruumi ümber, mis asub otseselt sõiduteel. Käesolevas kriminaalasjas uuritud liiklusõnnetuse puhul toimusid teetööd väljapool sõiduteed, mistõttu ohutusruumi kehtestamine ei olnud vajalik. Nimetatud asjaolu tuleneb ka määruse nr 90 §- de 31 ja 32 sisust.
Kõike eelnevat kokku võttes leidis maakohus, et Peeter Kurg rikkus nii LS § 14 lg 2 kui ka § 50 lg 3 p-de 1, 2 nõudeid ja temapoolse hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel sai L.M. liiklusõnnetuse käigus raske eluohtliku tervisekahjustuse.
Subjektiivsest küljest eeldab tegu ettevaatamatust nii liiklusnõuete rikkumise suhtes kui ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse suhtes. Koosseisu realiseerimiseks piisab, kui isik tegutses vähemalt hooletusega. Maakohus on seisukohal, et Peeter Kurg oli hooletu konkreetsetes liiklusoludes kiiruse valikul ning tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta saanud minimeerida ohu ning vältida tagajärje saabumist. Teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
Karistuse mõistmisel arvestas maakohus järgmist. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole. Inimlikus mõttes ei ole süüdistatav mingit huvi üles näidanud kannatanu tervisliku seisundi osas. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ega otstarbekas, kuna Peeter Kurg on pensionär, kes ei tööta ning tal tuleb tasuda lisaks menetluskulud ja tsiviilhagid. Süüdistatav andis ennast õigustavaid ütlusi, ta ei tunnistanud toimepandud kuritegu ega sellest tulenevalt ka kahetsenud. Eelnimetatud asjaolud kinnitavad seda, et isik ei ole mõistnud, et konkreetsetes liiklusoludes ei olnud ta piisavalt hoolikas ja ettevaatlik ning ei suutnud vältida ohtu ja sellega seoses kahju tekitamist kannatanule. Süüdistatav ei avaldanud vähemalt kohtus, et ta oleks teinud oma käitumisest õigeid järeldusi. Lisaks arvestas maakohus õiguskorra kaitsmise huvisid üldpreventsiooni tähenduses. Peeter Kure süü hindas kohus keskmiseks: ta sõitis 12 tonnise kaaluga sõidukiga, mille sattumine avariisse tekitab ilmselgelt raskemaid 6 tagajärgi kui väiksem sõiduauto. Peeter Kurge tuleb karistada vangistusega. Küll aga on võimalik ta mõistetud karistusest tingimisi vabastada KarS § 73 alusel, kuna tegemist on esmakordse karistamisega.
Tsiviilhagide osas leidis maakohus kõigepealt, et lisaks Peeter Kurele vastutavad koos temaga solidaarselt ka tsiviilkostjad Aker Teenused OÜ (Peeter Kure tööandja)

§ 1057alusel ja Salva Kindlustuse AS LKindl

S § 23 lg 1,

§ 1057, § 521 lg 1 alusel.

Kannatanu vähendas esialgset varalise kahju nõuet, kuivõrd osaliselt hüvitati kahju Salva Kindlustuse AS poolt, ning palus hüvitada vaid kõrvarõngaste maksumuse 29 eurot, treeningpükste maksumuse 30 eurot ja ainepunktide eest tasutud 120 eurot, s.o kokku 179 eurot. Kõrvarõngaste kadumine ning treeningpükste hävimine ning nende esemete maksumus on tõendatud kannatanu ütlustega. Tartu Ülikooli ainepunktide eest tasumine on tõendatud Tartu Ülikooli 01.03.2018 arvega nr
Maakohus asus seisukohale, et hageja varalise kahju nõue kuulub rahuldamisele osas, mida Salva Kindlustuse AS pole käesolevaks hetkeks hüvitanud. Treeningpükste kohta märkis maakohus, et kannatanu viibis õnnetuse eelselt tantsutreeningus. Puudub igasugune alus arvamuseks, et kannatanu väide, et tal olid õnnetuse hetkel jalas treeningpüksid, pole õige. Arvestades kannatanu vigastusi ja avariipaigast tehtud fotosid, on eluliselt usutav, et püksid polnud enam pärast haiglasse viimist riietusesemena kasutatavad. Kohtule esitatud fotod, mille kohta kannatanu selgitas, et tal olid sarnased treeningpüksid sarnase hinnaga, annavad aluse välja mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjatelt pükste maksumuse 30 eurot.
Puudub alus kahtluseks, et kannatanu on meelevaldselt asunud nõudma olematute kõrvarõngaste hüvitamist. On eluliselt usutav, et noor naisterahvas kannab igapäevaselt kõrvarõngaid, mis pole liialt hinnalised, ja olid kannatanul kõrvas 05.12.2017 ning on liiklusõnnetuse tagajärjel kadunud või hävinud. Maakohus pidas kannatanu esindaja vastuväiteid Salva Kindlustuse AS seisukohtadele kõrvarõngaste hüvitamise osas põhjendatuks ja leidis, et nõue tuleb ka nende vastu rahuldada, s.t solidaarselt nii süüdistatava kui ka tsiviilkostjate vastu.
Küll leidis maakohus, et ainepunktide tasu 120 eurot ei kuulu tulenevalt LKindlS § 33 p-st 12 väljamõistmisele Salva Kindlustuse AS-lt vaid süüdistatavalt ja Aker Teenused OÜ-lt. Hageja ei saanud tervisekahjustusest tulenevalt täita oma koolikohustust, pidi sooritama eksamid/arvestused järgi ning Tartu Ülikooli õppekorraldusest tulenevalt maksma mõne aine eest eraldi tasu.
Hageja hindas mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 25 000 eurot. Tsiviilkostja Salva Kindlustuse AS tasus 19.06.2019 hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 2600 eurot vastavalt LKindlS § 32 lg-le 1 ja lg 3 p-le 4 ning leidis, et tegemist on mõistliku ja piisava hüvitisega. Hageja esindaja sõnul talus hageja liikumispiirangut, kuivõrd kandis kaelatuge, ka on tal tekkinud peavalud ja jätkuvalt lööb kaela valulikkus välja. Hageja on pidanud läbima mitu operatsiooni ning vajab täiendavat operatsiooni. Tema kehas on võõrkehad (metalltoed), käe välisilme on muutunud ning ta vajas pikaajaliselt kõrvalabi igapäevastes tegevustes. Samuti on ta pidanud loobuma tantsimisest, pidi õppima topeltkoormusel ning käima ravil.
Maakohus, arvestades senist kohtupraktikat mittevaralise kahju väljamõistmise kohta, L.M. le tekitatud tervisekahjustuse iseloomu (eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamiste) ja sellega tekitatud eeldatavat valu suurust (sh korduvaid operatsioone) ning täieliku tervenemise võimalusi, samuti kindlustuse poolt varasemalt hüvitatud mittevaralist kahju, pidas mõistlikuks 7 hüvitiseks 17 400 eurot, mõistes selle välja süüdistatavalt Peeter Kurelt, tsiviilkostjalt Aker Teenused OÜ-lt ja Salva Kindlustuse AS-ilt solidaarselt.
Samuti mõistis kohus välja viivised

§ 113

lg 2 sätestatud määras nii varalise kui ka mittevaralise kahju osas alates hagi esitamisest 18.04.2019 kuni hüvitise täieliku tasumiseni.

Kannatanu seaduslik esindaja esitas kohtule kulude hüvitamise taotluse 5355 eurot. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu esindaja poole esitatud menetluskulust on advokaadibüroo arve nr 190425 kohaselt tsiviilhagiga seotud menetluskulud pool, s.o 615 eurot. Arve nr 201005 osas pidas maakohus tsiviilhagiga seotud kuluks samuti poolt õigusabikulu, s.o 789 eurot. Selle arve puhul jättis maakohus sõidukulu ja ööbimiskulu 261 eurot tsiviilhagi juurde kuuluvaks. Advokaadibüroo 23.11.2020 arve jagas maakohus pooleks ja luges tsiviilhagiga seotud kuludeks 927 eurot ning lisas sellele sõidukulu 432 eurot. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus süüküsimuse lahendamisega seotud kannatanu esindaja kuluks kokku 2331 eurot ja tsiviilhagi menetlemisega seotud kuluks 3024 eurot.
KrMS § 182 lg 2 ja TsMS § 162 lg 1 ning § 165 lg 1 alusel mõistis maakohus solidaarselt Peeter Kurelt, Aker Teenused OÜ-lt ja Salva Kindlustus AS-ilt välja tsiviilhagisse puutuva menetluskulu 3024 eurot ning määras, et menetluskulude tasumisega viivitamisel tuleb tsiviilkostjatel tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 kohaselt viivist.
Maakohus arvestas Peeter Kure isikut ja varalist seisundit ning leidis, et muudest menetluskuludest jääb riigi kanda kaitsjatasu 1161,60 eurot, sundraha summas 776 eurot ja pool ekspertiisitasust 61 eurot. Maakohus mõistis Peeter Kurelt riigi kasuks välja menetluskuludena sundrahast 100 eurot, kannatanu esindaja kulu süüasja lahendamisel 2331 eurot ja pool ekspertiisitasust 61 eurot, kokku 2492 eurot, mille tasumise määras ühele aastale alates otsuse jõustumisest. APELLATSIOONID JA KANNATANU ESINDAJA VASTUS APELLATSIOONIDELE
Süüdistatava Peeter Kure kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets esitas 12.02.2021 apellatsiooni, milles taotleb Tartu Maakohtu 01.02.
a otsuse täielikku tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista Peeter Kurg õigeks temale esitatud süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi süü tõendamatuse tõttu. 16.02.2021 kaebuse täienduses ühines kaitsja Salva Kindlustuse AS apellatsioonis esitatud vastuväidetega ning taotleb jätta tsiviilhagi rahuldamata. 31.
Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et Peeter Kurg ei olnud 05.12.2017 ilmastikutingimustes ja remonditaval teelõigul sõites piisavalt ettevaatlik. Peeter Kure juhitud sõiduki sattumine killustikuhunnikusse põhjustas teetööde käigus sõiduteele valgunud killustik, mis pidurdamisel haakis parema esiratta. 31.
Maakohus on põhjendamatult arvanud süüdistatava ja Andrus Agarmaa ütlused tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed. Süüdistatava ütlused on kooskõlas asjas uuritud tõenditega, eelkõige sündmuskoha vaatlusprotokolli ja liiklusõnnetuse skeemiga. Tegemist on ainsa objektiivse tõendiga, millest on näha, et liiklusmärk 686 asub killustikuhunnikute vahel. Süüdistatav ja Andrus Agarmaa ei saanudki neid seetõttu näha. Maakohus ei ole arvestanud liiklusõnnetuse skeemilt lähtuvate asjaoludega, ega ole põhjendanud miks ta selle tõendiga ei arvesta. 31.
Kaitsjale jääb arusaamatuks maakohtu poolt kannatanu esindaja argumentidaga nõustumine. Peeter Kurg on kirjeldanud, miks sõiduk teelt välja sõitis, maakohus ei ole sellega 8 arvestanud. Kuigi lubatud oli 70 km/h, vähendas süüdistatav kiiruse 50 km/h-ni. Samas puuduvad maakohtu otsuses põhjendused, miks selline käitumine ei taganud hoolsuskohustuse täitmist ning kuidas kiirus põhjustas teelt väljasõidu; miks oleks pidanud sõiduk ilma igasuguse põhjuseta sirgel teel pidurdades teelt välja paremale sõitma. Maakohtu järeldus, et Peeter Kurg pidurdas järsult ja see põhjustas väljasõidu, on meelevaldne. Nagu väide, et Peeter Kurg ei tajunud, kas tema ees sõidab või ei sõida teine sõiduk. Maakohus on jätnud täielikult analüüsimata ja ümber lükkamata kaitseversiooni õnnetusjuhtumi kohta. Kõik eelnev on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 31.
Samuti jääb kaitsjale arusaamatuks, miks süüdistatava poolt valitud sõidukiirus 50 km/h ei ole piisav hoolsuskohustuse täitmiseks, kuid kannatanu valitud sõidukiirus 70 km/h oli. Maakohus on käsitlenud tunnistaja K.L. a ütlusi vaid osaliselt, sõidukiiruse tuvastamiseks. Süüdistusest on välja jäetud oluline osa sündmuste ahelast, s.o Toyota otsasõit VW Touranile, ja selle mõju kannatanu vigastustele. Süüdistusakt on puudulik kuriteosündmuse tehiolude käsitluse osas, mis omakorda välistab süüdistatava süüdi tunnistamise. Kannatanu vigastused põhjustasid lähtudes raskeimast – teise kaelalüli murrust – eluohtliku tervisekahjustuse. Kaelalüli murd tekib üldteadaolevalt tagant otsasõidu tagajärjel, kuid maakohus on põhjendamatult jätnud täielikult tähelepanuta Toyota otsasõidu mõju kannatanu tervisekahjustuste tekkepõhjuse kohta. Hindamata on ka tunnistaja K.L. a poolt hoolsuskohustuse täitmine lähtuvalt LS sätetest. Kui K.L. oleks valinud ohutu kiiruse vastavalt valitsenud teeoludele, mitte sõitnud lubatud kiirusega 70 km/h, vaid näiteks 30 km/h, ei oleks tagant otsasõitu ilmselt toimunud ja kannatanud kaelalüli ei oleks murdunud ning ei oleks tekkinud eluohtlikku tervisekahjustust. Tegemist on KrMS § 339 lg 2 rikkumisega. 31.
Kaitsja on tõstatanud kohtumenetluses põhjendatud kahtlused õnnetusjuhtumi toimumise kohta, mistõttu oleks pidanud maakohtu poolt need tõlgendatama süüdistava kasuks tulenevalt KrMS § 7 lg
Maakohus on menetlusõiguse norme rikkudes ning materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldades jõudnud väärale järeldusel, et Peeter Kurg rikkus nii LS § 14 lg 2 kui ka § 50 lg 3 p-de 1, 2 nõudeid ja temapoolse hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel sai L.M. liiklusõnnetuse käigus raske eluohtliku tervisekahjustuse. 31.
Maakohtu järeldus, et liiklusõnnetus puhul toimusid teetööd väljapool sõiduteed, mistõttu ohutusruumi kehtestamine ei olnud vajalik, on väär ja meelevaldne. Nimelt käsitleb maakohtu poolt viidatud määruse nr 90 § 31 ja 32 teepeenarde tähistamist. Vastavalt kehtivale õigusele ja liikluskorralduse projektile pidi töökoha ja liiklusruumi vahe, ohutusruumi suurus, 70 km/h korral olema 1 m. Liiklusmärgid 686 aga asusid killustiku hunnikute alal, kuhu ladustati killustikukoormad ehk osalisel liiklusruumil ja ohutusalal, kus need olla ei tohtinud. Kui killustik ei oleks sattunud liiklusruumi teetöödel, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Tööde teostaja (Nordecon AS) on rikkunud kehtestatud korda ja nõudeid, mistõttu on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest.
Salva Kindlustuse AS esindaja prokurist Elar Simmo esitas 12.02.2021 apellatsiooni, milles palub teha uus otsus, millega jätta rahuldamata L.M. taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks, viivise nõue mittevaralise kahju hüvitise pealt ning menetluskulu nõue tsiviilhagi puudutavas osas. 32.
Apellant juhindus mittevaralise kahju hüvitamisel LKindlS § 32 lg-st 1 ning leidis, et kahju suuruseks on LKindlS § 32 lg 3 p 4 järgi 2600 eurot. Raske tervisekahjustuse määratlemisel lähtutakse LKindlS Lisast 1 ning hageja kehavigastuste raskusastmed on tuvastanud õigesti. Apellandi poolt väljendatud seisukohti ja käsitlust mittevaralise kahju suuruse kohta maakohus ei käsitlenud. 9 32.
Maakohus on leidnud, et L.M. le tekkinud mittevaralise kahju suurus on u 8 korda suurem kui tavapäraselt on seadusandja sarnastes olukordades sama raskete liiklusvigastustega seonduvalt eeldanud. Samas ei ole kohus välja toonud, mis muudab konkreetse kahju suuruse niivõrd palju kordi suuremaks, kui seda on teistel isikutel olnud. Antud juhul ei ole kohtumenetluses tuvastatud, et Peeter Kure tegevuses oli midagi sellist, et nende asjaolude esinemise tõttu tuleks suurendada L.M. mittevaralise kahju suurust. Tegemist oli õnnetusega olenemata sellest, kas Peeter Kurg mõistetakse süüdi või mitte. 32.
Apellant on seisukohal, et lähtuda tuleks nii kriminaal- kui ka tsiviilasjades väljamõistetud hüvitiste suurustest ning hüvitiste suurustest, mis sisalduvad analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018-2019“, mis kattub liiklusõnnetuse toimumise perioodiga. Lisaks on avaldatud analüüs „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 20182020“, mille järgi KarS § 422 lg 2 p 1 süüdistuses oli keskmise hüvitise suurus 7000 eurot ja mediaanhüvitis 5000 eurot ning sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise korral ettevaatamatusest oli keskmise hüvitise suurus aga 6443 eurot ja mediaanhüvitis 5500 eurot. 20 000 euro suurust hüvitist ei ole välja mõistetud ning hüvitised on jäänud võrreldavates olukordades kordades väiksemateks. 32.
L.M. mittevaralise kahju suuruse hindamisel ei saa kannatanu poolt väljatoodud asjaolusid arvestades lugeda

mõttes tema kannatusi suuremaks kui on teistel kehavigastusi saanud isikutel. Ka lõpetas ta ülikooli nominaalajal, töövõime ei ole enam vähenenud, on vaid tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas (vigastuste jääknähud), ning ei ole esitatud tõendeid, et isikul puudub võimalus täielikult terveneda.

Tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja advokaat Tiia Tafenau esitas 16.02.2021 apellatsiooni, milles taotleb jätta rahuldamata L.M. tsiviilhagi Aker Teenused OÜ vastu täies ulatuses ja tsiviilhagi menetlemisest tekkinud menetluskulud L.M. kanda. 33.
Apellant leiab, et Tartu Maakohus on välja mõistnud L.M. le mittevaralise kahju hüvitise põhjendamatult suures ulatuses. Riigikohtu 22.10.
a lahendi nr 3-2-1-85-08 järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Viimase,
aasta analüüsi järgi jäid KarS §-s 423 sätestatud asjades hüvitised vahemikku 500 kuni 15 000 eurot (seda ka olukordades, kus tekitati eluohtlik tervisekahjustus), keskmine oli 6443 eurot ja mediaan 5500 eurot. Tsiviilasjades oli kehavigastuse tekitamise ja tervise kahjustamise asjades kõige suurem välja mõistetud hüvitis 17 000 eurot ning väikseim 200 eurot, keskmine hüvitis oli 2437 eurot ning mediaan 1000 eurot. Kohtupraktika analüüsidest nähtuvalt on suuremad mittevaralise kahju hüvitised välja mõistetud juhul, kui kannatanutel on esinenud eluohtlikud ja ulatuslikud tervisekahjustused, mille tulemusel on kannatanul tekkinud püsiv töövõime kaotus. 33.
L.M. kasuks väljamõistetu hüvitis on oluliselt suurem kui sarnastel juhtudel kannatanutele on välja mõistetud. Kohus ei ole seejuures otsuses välja toonud ühtegi erandlikku asjaolu, mis õigustaks L.M. le mittevaralise kahju väljamõistmisel senisest kohtupraktikast kõrvalekaldumist ning hüvitise väljamõistmist oluliselt suuremas summas kui senise kohtupraktika kohaselt võiks põhjendatuks lugeda. 33.
Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks hüvitise suuruse otsustamisel analüüsinud ja arvestanud kahju tekitanu süü astet ja varalist olukorda ning kahju tekitanu käitumist ja suhtumist kannatanusse, ega ka põhjendanud, miks eeltoodud asjaolusid ei arvestata. 10 Mittevaralise kahju hüvitise otsustamisel on oluline arvesse võtta asjaolu, et kannatanule ei tekitatud kahju tahtlikult toimepandud kuriteoga vaid tegemist oli õnnetusega, kahju põhjustaja on toimunut kahetsenud ning kannatanule tekkinud kahju on suures osas hüvitatud juba enne kohtumenetluse algust. L.M. on käesolevaks ajaks raskematest tervisekahjustustest paranenud, talle ei ole enam määratud osalist töövõimet ning tal ei esine püsivalt olulisi piiranguid igapäevaste tegevuste ja tööde osas. Salva Kindlustuse AS on L.M. le hüvitanud mittevaralise kahjuna 2600 eurot, mis vastab L.M. le tekkinud mittevaralise kahju suurusele 33.
Apellant on seisukohal, et kohus on põhjendamatult ja ebaõigesti rahuldanud kannatanu L.M. varalise kahju nõude 179 eurot. Apellant ei ole omaks võtnud hageja väiteid kahju osas, mis puudutab kõrvarõngaste ja treeningpükste kadumist või hävimist liiklusõnnetuse tõttu. Samuti ei saa lugeda üldtuntuks asjaolu, et kannatanu õnnetuse ajal nimetatud esemeid kandis. L.M. ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et liiklusõnnetuse toimumise ajal kandis ta kõrvarõngaid ja treeningpükse, mille maksumuse hüvitamist ta nõuab. Samuti ei ole ta esitanud tõendeid, mis kirjeldaks nimetatud esemeid ning võimaldaks hinnata nende väärtust. Kohus on tuginenud üksnes kannatanu ütlustele, kuid TsMS § 229 lg 2 järgi ei ole hageja seletused tsiviilkohtumenetluses tõendiks. 33.
Apellant on seisukohal, et kohus on põhjendamatult kannatanule välja mõistnud hüvitise Tartu Ülikoolile ainepunktide eest makstud õppeteenustasu 120 eurot. Tegemist ei ole

§ 130lg 1 alusel hüvitatava kahjuga.

Õppeteenustasu ei ole käsitatav tervisekahjustusest või kehavigastusest tingitud kuluna ega ka täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahjuna. Põhjuslik seos kahjuga puudub. Nimetatud kulu on kannatanul tekkinud seoses tema õpingutega ning selle tekkimist oleks kannatanu saanud vältida, võttes vigastustest paranemise ajaks õpingutest akadeemilist puhkust. Seega tekkis nimetatud kulu eelkõige kannatanu enda otsuste ja tegevuse tulemusel, mis annab

§ 139lg 1 järgi aluse kahju vähendamiseks nullini.

Kannatanu L.M. lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli esitas 13.04.2021 Tartu Ringkonnakohtule seisukoha vastuseks esitatud apellatsioonidele. 34.
Kaitsja väide killustikuhunniku paiknemise kohta sõiduteel ei leidnud maakohtus tõendamist. Peale süüdistatava ja tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja ei kinnitanud ükski tunnistaja seda. Ka ei kajastanud seda ükski kohtule esitatud foto ega sündmuskoha skeem. 34.
Samuti ei ole tõendatud, et liiklusmärgid 686 asusid killustikuhunnikute vahel ning seetõttu Peeter Kurg neid ei näinud. Nii on tunnistajad L.Õ. a, F.L. , M.S. ja K.K. oma ütlustes selgitanud, et märgid ei asunud killustikuhunnikute vahel. Samuti ei ole liiklusõnnetuse skeem ainus tõend. Tunnistaja K.K. i sõnul ta liiklusmärkide vahemaid joonisele ei märkinud, kui kaugel ja kus need täpselt olid, need olid seal tee ääres. Lisaks ei omaks märkide paiknemine killustikuhunnikute vahel tähtust, kuna süüdistatava sõnul orienteerus ta lumevallidest. 34.
Süüdistatava valitud liikumiskiirus 50-60 km/h ei olnud piisavalt väike, et see takistuse ilmnemisel pidurdades oleks taganud sõiduki peatamise nähtavusulatuse piires. Süüdistatav oleks pidanud alustama kiiruse vähendamist oluliselt varem, siis kui ta nägi kollase vilkuri tulesid. Ka on selline sõidukiirus ebasobiv olukorras, kus süüdistatav ei saanud selgelt aru, kas eespoolsed tuled on tema ees liikuva sõiduki tuled või tee kõrval töötava töömasina tuled. Kannatanu ja süüdistatava olukord ja hoolsusnõuded ei olnud üks-ühele samad, kuivõrd liiklusolustik ei olnud võrdne ega ühesugune. Samuti nõustus kannatanu esindaja maakohtu käsitlusega seoses teetööde ohutusruumiga, leides lisaks, et see ei ole tegelikult käesoleva asja juures oluline, kuna ei ole leidnud tõendamist, et killustikuhunnik oleks paiknenud sõiduteel. 11 34.
Mittevaralise kahju väljamõistmise osas märki kannatanu esindaja, et kohtupraktika on ajas dünaamiliselt muutuv ja arenev ning iga juhtum on individuaalne ja kannatanu isiklike õiguste rikkumine võib olla äärmiselt varieeruv. Kannatanu kasuks väljamõistetud hüvitis ei ole ebamõistlikult suur. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka elukalliduse ja raha väärtuse muutumisega ajas, millest tulenevalt on loomulik, et suurenevad ka hüvitised. Kannatanu on noor naine, kes peab pikemalt taluma saadud püsivaid vigastusi ja kehalisi muutusi (moondunud käsi), sh taluma hingelisi üleelamisi seoses välimuse muutusega. Tegemist on noore naisega, kes soovib tulevikus saada lapsi, kellega tegelemine on keerulisem seoses vasaku käe funktsioonihäire tõttu. LKindlS § 32 lg-s 3 toodud hüvitised on eelduslikud. Kannatanu vigastused ei ole täielikult paranenud 3 aastat hiljem ja ortopeedi hinnangul ei taastu tema vasaku käe funktsionaalsus kunagi. 34.
Varalise kahju väljamõistmise osas leidis kannatanu esindaja esmalt, et kannatanu ütlused on kriminaalmenetluses tõendiks ning TsMS § 229 lg 2 alusel on tõendiks mh ka menetlusosalise vande all antud seletus. Nii on kannatanut hoiatatud valeütluste andmise eest, seega on tegemist sisuliselt vande all antud seletusega. Kannatanu ütlusi tuleb hinnata läbi elulise usutavuse kriteeriumi ning maakohus on seda ka teinud. Ka on küsitud hüvitis mõistliku suurusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL
Kohtuistungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, toetasid ka tsiviilkostjate esitatud apellatsioone ning taotlesid apellatsioonide rahuldamist.
Salva Kindlustuse AS esindaja taotles apellatsiooni rahuldamist selles toodud motiividel. Aker Teenused OÜ esindaja jäi samuti esitatud apellatsiooni juurde ja taotles selle rahuldamist.
Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, see tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Riigikohtu lahendi kohaselt võib halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral lubatud sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ja see võib olla liikluseeskirja rikkumine. Killustikuhunnikute paiknemist tee peal kinnitavad vaid Andrus Agarmaa ja Peeter Kure ütlused, mis ei haaku teiste tõenditega. Maakohtus killustiku olemasolu tee peal tõendamist ei leidnud. Kannatanu ja K.L. a poolt liiklusrikkumisi ei tuvastatud, mistõttu on need etteheited alusetud. Ka tuleb jätta maakohtu otsus tsiviilhagi osas muutmata. Maakohus on leidnud, et liiklusõnnetuses saadud vigastused on kannatanule põhjustanud pikaajalist füüsilist, kannatanu on pidanud läbima mitmeid operatsioone ja taluma oma kehas võõrelemente. Vigastused on moonutanud kannatanu väljanägemist ja ta ei ole käesoleva ajani täielikult taastunud. Tantsimisega ta enam tegeleda ei saa. Käel on moondumine ja ortopeedi õiend näitab, et täielikust taastumisest rääkida ei saa. Vaieldakse kõrvarõngaste ja treeningpükste üle, mille väärtused ei näita, et kannatanu sooviks rikastuda.
Kannatanu esindaja taotles apellatsioonide rahuldamata jätmist ja kannatanu menetluskulude riigi või süüdistatava kanda jätmist ning jäi 13.04.2021 esitatud kirjaliku seisukoha juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 01.02.
a otsus on põhjendatud osaliselt, s.o Peeter Kure süüditunnistamises KarS § 423 lg 1 järgi, temale mõistetud karistuses ning süüdistatavalt ja tsiviilkostjatelt väljamõistetud varalise ja mittevaralise kahju osas. Küll on 12 ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on eksinud kannatanule väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude riiginõuetesse arvestamisega ning mittevaraliselt kahjult väljamõistetud viiviste sissenõutavaks muutmise ajas, millises osas tuleb Tartu Maakohtu 01.02.
a otsus tühistada ja teha uus otsus.
Nii nagu maakohus leidis, leiab ka ringkonnakohus, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 05.12.2017 kella 20.53 paiku toimus Tartumaal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
kilomeetril liiklusõnnetus, milles osalesid kolm mootorsõidukit – Volvo FL616 reg nr XXX (edaspidi Volvo), mida juhtis Peeter Kurg, Volkswagen Touran (edaspidi VW) reg nr XXX , mida juhtis L.M. ja Toyota Auris reg nr XXX (edaspidi Toyota), mida juhtis K.L. . Esmalt põrkus mootorsõiduk Volkswagen Touran vastu Volvot, mille tagaosa oli libisenud vastassuuna vööndisse ning seejärel sõitis Volkswagen Touranile sisse Toyota Auris.
Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas süüdistatav Peeter Kurg on süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises hoolsuskohustuse täitmata jätmise tõttu, või oli liiklusõnnetuse põhjuseks teeremondi käigus teele sattunud graniitkillustik (nimetatud ka kruusaks) või valesti paigaldatud teetööde märgid, sh märk „686“. Ka on kaitsja poolt tõstatud küsimus, kas kannatanu L.M. ja tunnistaja K.L. täitsid ise juhi hoolsuskohustust. Lisaks on kaitsja seisukohal, et alusetult on jäetud arvesse võtmata süüdistatava ja tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja Andrus Agarmaa ütlused. Seejärel on tsiviilkostjad ja kaitsja leidnud, et maakohus on rahuldanud kannatanu taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendamatult suures summas ning osaliselt ei ole põhjendatud ka varalise kahju hüvitis, seda kõrvarõngaste, treeningpükste ja ainepunktide eest makstud tasu väljamõistmises.
Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha KarS § 423 lg 1 sätestatud koosseisu täidetuses, seejärel lahendab tsiviilhagiga seotud küsimused ja võtab seisukoha menetluskulude osas. Kuivõrd maakohtu otsus on põhjalik ning selles on käsitletud ringkonnakohtu hinnangul kõik vajalik, sh apellatsioonides esitatud väited, ei ole põhjust kõike üle korrata. Küll vastab ringkonnakohus apellatsioonides esitatud väidetele.
Kriminaalasjas on esitatud tõendina sündmuskoha vaatlusprotokoll (kd 1, tl 52-53), mille lisaks on liiklusõnnetuse skeem. Kaitsja on seisukohal, et tegemist on ainsa objektiivse tõendiga, mille järgi on võimalik kindlaks teha liiklusmärkide paiknemine. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnatakse tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Lisaks sätestab KrMS § 61 lg 1, et ühelgi tõendile ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Liiklusõnnetuse skeemil on märgitud sõidutee laius ning selle osa laius, kus asusid killustiku hunnikud, samuti liiklusõnnetuses osalenud mootorsõidukite sõidusuunad ning paiknemine üksteise ja sõidutee suhtes. Kuigi liiklusmärkide 686 ja 351 asukoht on märgitud sõidutee ääres/vahetus läheduses, ei ole skeemil mõõteandmeid, kui kaugel asusid liiklusmärgid killustiku hunnikutest või mõõdetud teeäärest. Ka sündmuskoha vaatlusprotokolli, sh liiklusõnnetuse skeemi, koostaja politseiametnik K.K. i sõnul ei teinud ta mõõtmisi killustiku hunniku ja märgi 686 asetuse suhtes, liiklusmärkide vahemaid ta joonise peale ära ei märkinud ning märgid on näha fotode pealt. Seega on kaitsja väide selle kohta, et tegemist on ainsa objektiivse tõendiga tõestamaks märgi 686 asukohta meelevaldne, kuivõrd ka liiklusõnnetuse skeemi koostaja sõnul märkis ta vaid märkide asukoha kruusasel alal (laius 3,7 m), kuid mitte nende täpset vahemaad killustiku hunnikutest. Tegelikult annab liiklusõnnetuse skeem vaid teabe, et vahetult enne liiklusõnnetuse toimumise kohta asus kaks liiklusmärki 686, mis tähistasid ohtlikku kohta või teeäärt.
Liiklusmärkide 686 asukoha kohta on andnud ütlusi ka süüdistatav ja mitmed tunnistajad. Süüdistatava ütluste järgi tema vahetult enne killustiku hunnikuse sõitmist neid konkreetseid 13 liiklusmärke ei näinud ning orienteerus sõitmisel tee ääres olevate lumehunnikute (lume all olevad killustiku hunnikud) järgi. Tunnistaja Andrus Agarmaa sõnul nägi ta liiklusmärki 686 küll liiklusõnnetuse kohast Tartu pool, kuid sellest Tallinna pool tee ääres ta neid ei näinud. Samas väitis Andrus Agarmaa, et killustiku hunnikud olid liiklusmärkide vahelt väljas, millise hinnangu andis esimese, s.o Tartu pool asuva, märgi järgi. Andrus Agarmaa viidatud märgi asukoht on näha ka fotodelt (kd 1, tl 58 ja 59).
Andrus Agarmaa ja Peeter Kure ütlustele vastupidiseid ütlusi andsid teetööde eest vastutava ettevõtte Nordecon AS töötajad L.Õ. a, F.L. ja M.S. , kelle sõnul asusid liiklusmärgid 686 sõidutee serval asfaltkattega kaetud teeosal ning kindlasti ei olnud need killustikuhunnikute vahel. Selles osas ei kattu kolme tunnistaja ütlused K.K. i ütlustega, kelle sõnul asusid liiklusmärgid kruusasel teealal. Samas ei ole see vastuolu niivõrd oluline, kuna kõik neli tunnistajat kinnitasid, et liiklusmärgid 686 ei asunud killustikuhunnikute vahel. Seega olid need märgid nähtaval kohal ning ka vahetult enne liiklusõnnetuse toimumise kohta.
Ringkonnakohus leiab, et isegi kui nentida, et liiklusmärgid 686 ei asunud täpselt sõidutee serval asfaltkattega osal, vaid olid paigutatud kruusase ala peal vastu killustikuhunniku alumist äärt, olid need K.K. i ütluste kohaselt 20 – 30 cm kaugusel sõidutee servast. Arvestades seda, et mootorsõiduki juht ei tohi märkidele otsa sõita, tuli liikluses osalejatel sellega arvestada ja jätta neist möödumiseks mingi vahemaa. See tähendab, et ka sellise liiklusmärkide asetuse korral neid järgides ei oleks Peeter Kurg mootorsõidukit juhtides pidanud sõitma üle asfaltkattega sõidutee ääre kruusasele pinnale. Kuivõrd neli tunnistajat kinnitavad, et killustikuhunnikud ei asunud sõiduteel vaid kruusasel osal, ehitataval sõidurajal, mis oli sõiduteest liiklusmärkidega eraldatud ja asfaltkattega sõidutee osa oli liiklejatele vaba (sealhulgas K.K. , kes tunnistas, et mõõtmisi teostades ta veendus selles ja seetõttu, et tee oli vaba, ei pidanudki ta vajalikuks mõõta killustikuhunniku ja liiklusmärgi 686 vahelist vahemaad), ei vasta Peeter Kure ja Andrus Agarmaa väited selle kohta, et liiklusmärgid jäid sõiduteel oleva killustikuhunniku varju, tõele.
Samuti ei väära maakohtu otsustust väide, et fotodelt on justkui näha, kuidas killustik on vajunud ka sõiduteele. Ringkonnakohus, tutvudes fotodega, leiab, et üheltki fotolt ei ole võimalik sellist olukorda tuvastada. Nii on fotol (kd 1, tl 58) näha kallurautot, mis asetseb liiklusmärgist 686 vasakul ning tagapool paistab killustikuhunnik, mille sisse Peeter Kurg autoga sõitis. Kuivõrd foto on tehtud nurga alt, mitte otse, võib esmapilgul jääda tõesti mulje, et killustikuhunnik asub märgist sõidutee poole. Kui vaadata fotot hoolikamalt, tõmmates mõttelise joone märgist kuni killustikuhunnikuni, sealjuures arvestades foto tegemise nurka, on näha, et tegelikult ületab märgi vaid see osa killustikuhunnikust, mis on laiali valgunud seetõttu, et süüdistatav sinna sisse sõitis. Seda, et tegemist on kahel fotol (kd 1, tl-d 57 ja 58) sama killustikuhunnikuga, saab öelda kaubiku vasaku esinurga ja killustikuhunniku paiknemise järgi. Seega on dokumentaalsed tõendid kooskõlas L.Õ. a, F.L. i ja M.S. u ning K.K. i ütlustega, et sõiduteel ei olnud enne liiklusõnnetust killustikku. Lisaks on fotodelt, mis asuvad köite 1 lehekülgedel 100-102 näha, et killustikuhunnikud paiknevad tõesti kõik ühes reas ning üksteise vahetus läheduses, mistõttu liiklusmärkide 686 paigaldamine nende vahele oleks raskendatud kui mitte võimatu.
Seega ei vasta Andrus Agarmaa väited nagu oleks liiklusmärk asunud killustikuhunnikute vahel ning fotodelt on näha üldse asjasse puutumatut killustikuhunnikut, tõele ning maakohus on põhjendatult need kõrvale jätnud.
Ringkonnakohus möönab, et kaitsja on õigesti osundanud, et Majandus- ja taristuministri 13.07.
a määruse nr 90 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel" §-d 31 ja 32 käsitlevad tõesti teepeenarde tähistamist. Tutvudes eelmärgitud määruse lisadega 2 ja 4, ei olnud lisas 4 märgitud 14 joonistel võimalik leida ühtegi sellist olukorda, mis oleks täpselt samasugune teetöödega õnnetuse toimumise piirkonnas. Kuigi tegemist ei olnud teepeenarde remonttöödega, tuleb tunnistada, et analoogia teetööde teostamisega 05.12.2017 Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa maanteel on olemas. Liikluskorralduse projekti tüüpskeemilt (kd 1, tl 168) on näha, kuidas tuli paigaldada märgid 686a ja 686b ning puuduvad igasugused viited, et töötsooni ja sõidutee vahel peaks olema ohutusruum, märgid ei asu töötsoonist eemal. Seega võib eeldada, et ohutusruum antud olukorras ei olnud vajalik.
Siinkohal nõustub ringkonnakohus kannatanu esindaja seisukohaga, et Peeter Kure süüküsimuse lahendamisel ei ole tegelikult oluline, kas liiklusmärgi 686 ja teetööde alal oli vahemaaks, s.o ohutusruumiks, Majandus- ja taristuministri 13.07.
a määruse nr 90 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel" lisas 2 sätestatud 1 meeter või mitte. Nii on maakohus tuvastanud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et Peeter Kurg juhtis mootorsõidukit sõiduteel, millel ei olnud teetööde jaoks toodud killustikku. Isegi kui on rikutud eelmärgitud määrusega kehtestatud nõudeid, ei ole see toonud endaga kaasa liiklusõnnetuse põhjustamist ega mingilgi määral mõjutanud sündmuse käiku.
Peeter Kurele on süüks arvatud järgmiste liiklusnõuete rikkumist:  LS § 14 lg 2 sätestab, et iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.  LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama (p 1) ning vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb (p 2).
Peeter Kure ütlustest on näha, et ta sõitis seda teed pidi kolm korda nädalas edasi-tagasi. Teetöid teostati selle koha peal juba alates
aasta kevadest, seega oli tegemist pikaajalise ja süüdistatavale tuttava olukorraga. Nii ei saanud tulla talle üllatusena Tartu poole sõites paremal pool olev kruusase kattega ala, mille peale ehitati uut teed. Vaidlust ei ole selles, et 05.12.2017 olid ilmastikutingimused rasked – sadas lund, tee oli värskest lumest puhastamata, nähtavus halb ning liiklemine oli tulenevalt sellest keskmisest keerulisem. Seda kinnitas nii süüdistatav kui ka tunnistajad, ka on teeolud näha esitatud fotodelt. Kuna oli õhtune aeg ja väljas juba pime, raskendas see veelgi nähtavust.
Ringkonnakohus leiab, et sellised liiklusolud (teetööd, rasked tee- ja ilmastikuolud, pime aeg) nõuavad igalt mootorsõiduki juhilt suuremat hoolsust ja tähelepanelikkust, et vältida nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise ohustamist.
Riigikohus on 04.10.
a otsuse nr 4-18-5832 punktis 21 selgitanud, et hoolsuskohustuse rikkumisest on alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante-vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (vt veel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.11.
a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 23 ja 10.10.
a otsus asjas nr 3-1-1-45-14, p 8.). Riigikohtu kriminaalkolleegium on öelduga haakuvalt leidnud, et näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda (vt veel Riigikohtu 15 kriminaalkolleegiumi 29.11.
a otsus asjas nr 3-1-1-109-05, p 14). Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-52-16, p 11.3).
Ringkonnakohtu hinnangul pidi Peeter Kurg ette nägema, et libedal ja lumisel teel (tema enda sõnul) liiga suure kiirusega sõites võib pidurdamisel kaotada sõiduki üle kontrolli, see võib hakata libisema ja seetõttu tekitada ohu kaasliiklejate elule ja tervisele. Ka pidi ta kogenud sõidukijuhina aru saama, et teetööde alal ongi tingimused sõitmiseks keerukamad – seal võib olla teetöid teostavad masinad, tuled vilkuda (mis ka nii oli) –, ning pimedast ajast ja lumesajust tingitud vähesest nähtavusest on oluliselt raskem näha eesolevaid objekte ja pidurdades sõiduk peatada.
Peeter Kurele on süüks arvatud LS § 50 lg 2 p-le 1, mille järgi peab juht sõidukiiruse valikul arvestama mh tee ja sõiduki seisundit. Peeter Kurg on pikaaegne mootorsõiduki juht, 45 aastat, sealjuures on ta juhtinud nii busse kui ka raskeveokeid. See annab aluse eeldada, et tal on vajalikud oskused ja kogemused liiklemiseks igasugustes ilmastiku- ja teeoludes. Peeter Kurg tunnistas, et kuivõrd ta märke 686 mingil hetkel enam ei näinud, sõitis ta tee ääres olevate hunnikute järgi. Ühel hetkel nägi ta kollaseid vilkuvaid tulesid, mis kuulusid kruusa vedavale kallurautole. Need kadusid ära ja siis ilmusid uuesti välja, seejärel nägi ta punaseid tulesid, mis võisid kuuluda eessõitvale autole või kallurautole. Ta ei saanud täpselt aru, mis tuled need olid. Selle järel ta pidurdas sujuvalt, kuivõrd tundis, et on libe. Siis haakis ratas millegi tõttu kinni ja ta sõitis vastu kruusahunnikut. Kiirus võis olla kusagil 50 – 60 km/h ning kruusahunnikusse sõites 30 – 40 km/h.
Ringkonnakohtu hinnangul näitab ainuüksi asjaolu, et Peeter Kurg ei suutnud mootorsõidukit võimaliku ees oleva takistuse ees peatada vaid sõitis pidurdamise tagajärjel killustikuhunnikusse, et tema kasutatud juhtimisvõtted, valitud sõidukiirus ei olnud õiged. Peeter Kurg selgitas ka ise, et vaateväli oli piiratud, ta orienteerus sõitmisel lumevallidest, teel ei olnud jälgi ning ta ei saanud aru, milliste tuledega on tegemist. Olukorras, kus süüdistatav ei saanud päris täpselt aru, kus asub sõidurada, oleks ta pidanud sõitma kas veel väiksema kiirusega või auto kinni pidama. Peeter Kurg reageeris alles siis, kui nägi teel võimalikku takistust (või vähemalt tulesid), kuid sellel hetkel oli juba hilja ning pidurdamise tagajärjel hakkas suur sõiduk libisema. Selline sündmuste käik on ka eluliselt usutav, kuivõrd värske lumega kaetud tee võib olla libe. Ka selgitas süüdistatav ise, et tegemist oli lobjakaga (märja lumega), milles pidurdamise tagajärjel on tõenäoline, et auto hakkab libisema.
Hoolsama ja tähelepanelikuma käitumise korral, rasketele liiklusoludele vastava väiksema kiiruse valimisel oleks Peeter Kurg saanud liiklusõnnetust vältida, mistõttu on temale omistatav ettevaatamatusest liiklusnõuete rikkumine.
Ringkonnakohtu hinnangul on alusetu kannatanule heita ette lubatud sõidukiirusel sõitmist, kuivõrd tema liikus enda sõidurajal ning ei pidanud arvestama sellega, et iga hetk võib vastassuunas liikuv sõiduk kalduda tema suunavööndisse ning tekitada kokkupõrkeohu (käesolevalt kokkupõrke). Kaitsja sellekohase väitega nõustumine tekitaks olukorra, kus iga kord, kui toimub liiklusõnnetus, oleks selle eest vastutav ka teine osapool. Nii oleks alati võimalik väita, et kannatanul oli võimalik kasutada „õigeid“ juhtimisvõtteid ja õnnetust vältida: kui oleks sõitnud väiksema kiirusega, ei oleks kokkupõrget toimunud või veelgi enam, kui kannatanu ei oleks autorooli istunud, ei oleks ta ka viga saanud. Kannatanu ei rikkunud liiklusnõudeid ning ta võis eeldada, et ka teised liiklejad käituvad samamoodi. Seda enam, et kannatanu sõidurajal oli lubatud liikumiskiiruseks 70 km/h, muid teetööde tõttu olevaid 16 piiranguid (nt märk 686) ei olnud. Arvestada tuleb sellega, et kannatanu jaoks oli tegemist ootamatu olukorraga, millele reageerimiseks ei pruukinud üldse aega jääda. Nii on ka süüdistatav öelnud, et kohe pärast auto esiosaga vastu kruusahunnikut sõitmist käis pauk. Seega oli tegemist väga lühikese ajavahemikuga. Ringkonnakohus nõustub, et teatud juhtudel on võimalik vältida liiklusõnnetust ka kannatanul, kuid kriminaalasjas ei ole toodud välja ühtegi sellist asjaolu, millest saaks järeldada, et see oli võimalik käesoleva sündmuse toimumise ajal. Seda enam, et teel olid rasked liiklusolud, ning isegi pidurdamise korral (mida kannatanu ka tunnistaja K.L. a sõnul tegi) ei oleks saanud ta õnnetust vältida. Samas oleks aga süüdistatav õigete juhtimisvõtetega saanud vältida sellise olukorra tekkimist.
Ka ei anna maakohtu otsuse muutmiseks alust asjaolu, et kannatanu juhitud mootorsõidukile sõitis otsa tema taga sõitnud tunnistaja K.L. a juhitud sõiduauto Toyota. Ringkonnakohtul ei ole kahtlust, et ka juhul, kui sellist otsasõitu ei oleks toimunud, oleks kannatanu ikkagi saanud raske tervisekahjustuse. Kaelalüli murd tekib ennekõike pea järsust liikumisest tahapoole, milline olukord tekib ka otsasõidul teisele autole, käesoleval juhul Peeter Kure poolt juhitud veokile. Kinnitatud turvavöö hoiab ära rindkere liikumise vastu rooli ja armatuurlauda, kuid pea liigub ka eesolevale takistusele otsasõidu korral kõigepealt ette ja seejärel järsult taha, mis põhjustabki kaelalülide murru.
Kriminaalasjas on esitatud mitmeid fotosid (kd 1, tl 48-50, 57-60, 100-102), millelt on näha liiklusõnnetuse järgne olukord, sh autode paiknemine ja osaliselt ka autode vigastused. Nii on näha, et L.M. VW-il on deformeerunud juhipoolne esiosa ja külg kuni sõiduauto tagumise ukseni. Sealhulgas on deformeerunud juhiistme osa, kus paiknes õnnetuse toimumise ajal kannatanu. Fotodelt nähtub kõige selgemalt kannatanu sõiduki olukord pärast kokkupõrget süüdistatava juhitud sõidukiga ning ei ole kahtlust, et selliste vigastustega sõidukis sai juht raskelt vigastada (seda kinnitab ka ekspertiis kehavigastuste ja nende tekkemehhanismi kohta). Samas ei ole fotode järgi oluliselt saanud kannatada VW tagaosa, mistõttu saab eeldada, et K.L. a juhitud Toyota ei sõitnud VW-le tagant otsa suure kiirusega ja see kokkupõrge ei olnud tugev.
Õige on see, et kui Peeter Kurg oleks järginud liiklusnõudeid, sh täitnud hoolsuskohustust, ei oleks tema juhitud veoauto tagaosa sattunud vastassuunavööndisse, mille tagajärjel ei oleks L.M. sõitnud vastu veoauto tagumist osa ning K.L. omakorda vastu L.M. juhitud sõiduautot VW. Ringkonnakohus möönab, et tulenevalt rasketest liiklusoludest ei piisanud K.L. a hoitud pikivahest, et vältida otsasõitu eessõitvale ja liiklusõnnetusse sattunud L.M. VW-le, kuid see ei ole põhjuslikus seoses kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamisega. Kaitsja etteheited süüdistuse puudulikkusele on alusetud.
Eelnevast tulenevalt ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ka süüdistatava ja tema kaitsja etteheited kannatanu L.M. ja/või tunnistaja käitumisele õnnetuse toimumise ajal.
Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et mingeid kõrvaldamata kahtlusi Peeter Kure süüs ei jäänud. Kohtupraktika kohaselt ei tähenda kõrvaldamata kahtluse nõude (in dubio pro reo) tõlgendamine süüdistatava kasuks seda, et kohus peab isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtma süüdistatava jaoks soodsaima versiooni olukorras, kus puuduvad kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid sellised kõrvaldamata kahtlused, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades ka eluliselt usutavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas 3-1-1-8-10 p 8). Maakohus on õigesti tuvastanud, et 05.12.2017, juhtides mootorsõidukit, rikkus Peeter Kurg liiklusnõudeid. Selle tagajärjel tekitas ta liiklusõnnetuse, mille käigus sai raske tervisekahjustuse kannatanu L.M. . Tsiviilhagi 17
Süüdistatav Peeter Kurg ja tema kaitsja Marko Paabumets ning tsiviilkostjad Aker Teenused OÜ ja Salva Kindlustuse AS on kõik leidnud, et maakohtu otsus tuleb tühistada mittevaralise kahju väljamõistmise osas. Lisaks paluvad nii süüdistatav, kaitsja kui ka Aker Teenused OÜ tühistada maakohtu otsuse ka varalise kahju väljamõistmises. Seega käsitleb ringkonnakohus esmalt mittevaralise kahjuga seonduvat ning seejärel võtab seisukoha varalise kahju väljamõistmise põhjendatuse osas.
Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti, et Peeter Kurg on toime pannud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille tõttu sai kannatanu eluohtlikke vigastusi. Kannatanule seeläbi tekkinud varaline ja mittevaraline kahju tuleb hüvitada süüdistataval. Maakohus on õigesti tuvastanud ka selle, et lisaks süüdistatavale Peeter Kurele vastutavad L.M. le tekitatud mittevaralise ja varalise kahju eest ka tsiviilkostja Salva Kindlustuse AS osaliselt (v.a ainepunktide eest tasutu) ja tsiviilkostja Aker Teenused OÜ. Varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmise õiguslikuks aluseks on

§ 1043, § 1045 lg 1 p-d 2 ja 7, § 1054 lg 1, § 1056, § 1057, § 137 lg-d 1 ja 2, § 521 lg 1 ja LKindl

S § 23 lg

Nimetatud asjaolus ei ole ka vaidlust ning ringkonnakohus sellel pikemalt ei peatu.
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult välja mõistnud L.M. le mittevaralise kahju hüvitisena 17 400 eurot, hinnates mittevaralise kahju suuruseks 20 000 eurot, millest 2 600 eurot on kindlustus juba hüvitanud. 68.

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on
juuni
a otsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt ka Riigikohtu 22.10.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11– 13).
Kannatanu L.M. taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Kannatanu ise hindas tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 25 000 eurot.
Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.09.2013 otsus asjas 3-2-1-80-13 p 20). Ringkonnakohtu hinnangul on selleks kõige lihtsam võtta aluseks Riigikohtu poolt koostatud 18 kohtupraktika analüüsid (sh tabel mittevaralise kahju väljamõistmise kohta). Ringkonnakohus leiab, et kõik need analüüsid on orientiiriks määramaks mittevaralise kahju hüvitist, kuid kaalu annavad ennekõike need kohtulahendid, mis on tehtud lähiajal. Seda seetõttu, et kohtupraktika on ajas muutuv ning hiljutised lahendid annavad kõige täpsema ülevaate sellest, milliseks on see kujunenud. Ei ole mõistlik vaadata vaid liiklusõnnetuse toimumise perioodi jäävaid lahendeid, kuivõrd hüvitised mõistetakse alati välja viivitusega.
Järgnevalt toob ringkonnakohus välja neli erinevat analüüsi seoses mittevaralise kahju hüvitamisega liiklusnõuete rikkumise tõttu:  „Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 2014 – 2016“ punkti 2.3.
järgi oli ettevaatamatusest toimepandud liiklusrikkumiste tõttu väljamõistetud hüvitise keskmiseks suuruseks 12 268 eurot ning hüvitised jäid vahemikku 5000 – 30 000 eurot.  „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
aastal“ analüüsi järgi oli liiklussüütegudega tekitatud

§ 132

lg 2 järgi väljamõistetava hüvitise suuruseks keskmiselt 17 300 eurot, mediaan 17 200 eurot, ning hüvitised jäid vahemikku 5000 – 30 000 eurot. Sealjuures oli üldmenetluses hüvitiste vahemik 5000 – 50 000 eurot, keskmine 14 700 eurot ja mediaan 9750 eurot.  „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades

–
aastal“ tabeli nr 4 järgi oli kehavigastuste ja tervisekahjustuse tekitamise tõttu väljamõistetud hüvitiste keskmine summa 2437 eurot, mediaan 1000 eurot. Nendes liiklusõnnetuse tagajärjel mõisteti välja 950 eurot.  „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades
–
aastal“ järgi oli ettevaatamatusest toimepandud liiklusrikkumiste tõttu väljamõistetud keskmiseks hüvitiseks 6443 eurot, mediaan 5500 eurot, ning hüvitised jäid vahemikku 0 – 15 000 eurot.
Analüüsidest on näha, et ajas on mittevaralise kahju hüvitised pigem langenud. Samas tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et mittevaralise kahju hüvitised olenemata rikkumise raskusest ja kannatanu üleelamistest, ei ole siiski kohtupraktikas ühetaolised. Nii on mõnikord välja mõistetud oluliselt kergemate vigastuste eest suuremaid summasid kui pikaajaliste üleelamiste eest.
Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi kohtupraktika analüüside pinnalt sellist otsustust teha ei ole võimalik. Need vaid lihtsustavad menetleja tööd, andes ülevaate mittevaralise kahju suurustest läbi aastate. Kohtul tuleb hüvitist välja mõistes arvestada konkreetse kriminaalasja aluseks olevate sündmustega ning kannatanu vigastuste ja läbielamistega, mitte vaid lähtuda võrdlusest teiste samalaadsete olukordadega. Analüüsid on tehtud alati minevikus toimunud sündmuste ja kahjuhüvitiste määramise kohta ega kajasta elukalliduse muutumist ajas ega ootusi mittevaralise kahju hüvitiste suurenemisele. Ei saa õigeks pidada olukorda, kus alati põhjendatakse mittevaralise kahju hüvitise suurust sellega, et see peab vastama juba sarnastes asjades väljamõistetud hüvitistele, millest tulenevalt ei saakski need ajas suureneda.
Kohtukoosseis on seisukohal, et Eesti Vabariigis väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised on pigem väikesed ega vasta kannatanute tegelikele kannatustele ja üleelamistele. Tsiviilkostjate, süüdistatava ja kaitsja seisukoht, et 2600 eurot on L.M. kannatuste hüvitamiseks piisav, ei vasta kindlasti ühiskonna heaolu tasemele ega ole kohane L.M. läbielatu kompenseerimiseks. Liiga väikesed mittevaralise kahju hüvitised tekitavad kannatanule täiendava trauma - läbi tunnetuse, kuivõrd marginaalseteks tema kannatusi hinnatakse.
Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilkostja Salva Kindlustuse AS esindaja seisukoht, et 19 mittevaralise kahju hüvitis ei võta ära kannatanu valu ega käsi ei parane selle võrra rohkem, kummastav. Mittevaraline kahju hõlmab

§ 128

lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju väljamõistmise eesmärk ongi hüvitada L.M. le vigastustest ja sellega kaasnenud ebameeldivustest tekkinud kannatused ning maksta õiglane summa selle eest, et ta pidi liiklusõnnetuse tagajärjel taluma nii füüsilist kui ka hingelist valu. On ilmne, et ükski rahasumma ei võta ära neid kannatusi ega valu. Selliste tingimuste esitamisel ei oleks mittevaralise kahju hüvitamisel kunagi alust. Tegemist on kompensatsiooniga kõige läbielatu eest, mida ei süüdistatav, tema kaitsja ega ka tsiviilkostjad ei ole senini soovinud õiglaselt hinnata. Seejuures ei kuulu arvestamisele ainult see, milline on L.M. füüsiline ja vaimne vorm praegu, vaid mitme aasta jooksul õnnetuse tõttu läbielatu.

Nii tuleb arvestada sellega, et L.M. on noor naisterahvas, kes sattus liiklusõnnetusse hooletu juhi süül. Liiklusõnnetus toimus 05.12.2017, kuid vähemalt maakohtus toimunud kohtuistungi ajaks 28.09.2020 ei olnud L.M. kannatused lõppenud. Nii olid tal jätkuvalt olemas kätte paigaldatud metallist plaadid, mis saab eemalda siis, kui luud on piisavalt terved ega vaja enam väliste abivahendite toestust. Seega ootas teda ees veel vähemalt üks operatsioon ja seda kolm aastat hiljem. Ringkonnakohtu hinnangul on positiivne see, et L.M. juhib jätkuvalt ise autot, tema igapäevatöö ei ole oluliselt häiritud ning psühholoogilist abi ta vajanud ei ole. Küll ei saa ainult nendele asjaoludele tuginedes öelda, et L.M. läbielatud kannatused on möödanik.
Ringkonnakohus ei pea vajalikuks siinkohal välja tuua kõiki neid asjaolusid, mida L.M. avaldas vigastuste, läbielamiste jms kohta, kuivõrd maakohus tegi sellest otsuse lehekülgedel 15-16 kokkuvõtte. Küll toob ringkonnakohus välja olulisema, mis annab aluse L.M. le maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju muutmata jätmiseks.
L.M. selgitas maakohtu istungil, et haiglas olles, s.o kuni
a jaanuarini, oli ta voodis pikali, tal oli kaelatugi ning vasaku käe küljes olid välised metallfiksaatorid, liigutada sai vaid paremat kätt. Sellest tulenevalt vajas ta pidevalt välist abi, lisaks hooldajatele käis tema ema teda igapäevaselt aitamas. Pärast haiglast koju saamist vajas ta samuti igapäevatoimingutes abi, kuivõrd lebas kogu aeg. Ka püsti pidi keegi ta aitama, kuid kaelavigastuse tõttu ei suutnud ta väga pikalt istuda või püsti olla. Lisandusid peavalud. Kaelatugi eemaldati
aasta veebruarikuu alguses. Samuti käis ta füsioteraapias, kuna vasaku käe sõrmed alguses ei liikunud.
a veebruarikuus läks ta kooli tagasi, kuid käsi oli ortoosis ja seda ta kasutada ei saanud. Ta vajas pidevalt teiste abi, kursusekaaslased aitasid teda nii koti tõstmisel kui ka söömisel. Lisaks sõidutas kuu aega isa teda kooli. Pärast õnnetust ei saa ta enam tegeleda võrkpalliga ja käia tantsutrennis, kuivõrd vasak käsi ei lähe enam sirgeks ja sellega ei saa järske liigutusi teha. Samuti ei saa vasaku käega raskeid asju tõsta, ka mitte kahe käega. Tema käel on kaheksa armi ning kehal (puusal ja kopsutoru paigaldamisest) kaks armi. Käeluu paranemine on võtnud aega mitu aastat, kuivõrd luustumine on olnud väga aeglane. Füsioteraapias ta enam ei käi, terapeudid ja raviarst on öelnud, et käsi ei taastu 100%.
Ajavahemikul 19.04.2018 – 18.10.2019 hinnati L.M. töövõimet osaliseks (kd 1, tl 108 pöördel – 121).
Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule täiendavalt 31.03.
a SA Tartu Ülikooli Kliinikumi tõendi (haigusjuht nr 20180903-346106/01-56-02037), millelt on näha, et L.M. sai 05.12.2017 ulatuslikke vigastusi kaelal ja vasakul ülajäsemel, vajas viit operatsiooni, lisaks närvikahjustuse. L.M. l on lubatud piiranguteta koormamine, kuid defitsiit suutlikkuses, mis on tingitud nii liikumisulatuse vähenemisest kui ka neuroloogilisest jääkdefitsiidist, seab piirangud elu lõpuni. Ortopeedi hinnangul on L.M. saanud jäädavaid tervisekahjustusi, mis võivad ajas veel süveneda. 20
Ringkonnakohus lähtus eelmärgitud teabest ning tutvus hiljutiste lahenditega (1-18-7387, 1-19-6138, 1-20-2281, 1-20-7325), milles on sarnastel asjaoludel välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised. Kuivõrd iga juhtum on erinev ning põhjustab ka inimesele erinevalt valu ja kannatusi ning vigastused vajavad erinevat ravi (seda ka ajaliselt), ei ole võimalik üks ühele paralleele tõmmata. Nii on kõigis kolmes viidatud kriminaalasjas kannatanud saanud eluohtlikke vigastusi, neile on tehtud operatsioone, mingis osas on jäänud püsivad vigastused (mõne kehaosa osaline või täielik liikumisvõime puudulikkus), nende elukvaliteet on vähenenud, nad on vajanud kõrvalist abi ning nad on pidanud muutma vigastuste tõttu enda elustiili (tegelemine hobidega jms).
Kuigi kriminaalasjas nr 1-20-2281 mõisteti kannatanule välja 10 000 eurot ning ka tema ei olnud kohtuistungi toimumise ajaks paranenud, oli õnnetuse toimumise ja kohtuotsuste tegemise vahe vaid 9,5 kuud. L.M. l on ka pärast 3 aastat vigastuste tõttu jätkuvalt probleeme ning ortopeedi hinnangul on tegemist jäädavate tervisekahjustustega. Seega ei ole võimalik L.M. l enam mitte kunagi vasakut kätt selliselt kasutada nagu varem (võrkpall, tantsutrenn, raskete asjade tõstmine). Võrdluseks kriminaalasjadega 1-18-7387 ja 1-20-2281, saab öelda, et mõlemal juhul on kannatanud esitanud mittevaralise kahju nõude vastavalt 000 eurot ja 10 000 eurot, millised rahuldati täies ulatuses.
Lisaks nõustub kohtukoosseis kannatanu esindajaga, et L.M. on noor naisterahvas, kelle vasak käsi on lisaks selle kasutamise võimekuse vähenemisele ka moondunud (kd 1, tl 86). Võrdluseks kriminaalasjadega 1-19-6138 ja 1-20-7325, kus tegemist oli meesterahva ja üle keskea oleva naisterahvaga, ning mõlemal inimesel tekitas probleeme jalavigastus, mis ei paista (peale lonkamise) nii hästi välja, kui käe moondumine. Ka on õige see, et nooremal inimesel tuleb taluda kannatusi ja vigastuste tõttu tekkinud võimekuse vähenemist pikema aja vältel. Tulevikus võib kannatanul olla raskendatud näiteks laste eest hoolitsemine jms tegevused. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa alahinnata ka seda, et tegemist oli tema välimuse rikkumisega, mis paratamatult mõjutab lisaks füüsilisele vajakajäämisele ka kannatanu vaimse heaolu tunnet. Lisaks on kannatanu ütlustest näha, et pärast õnnetust haiglas ärgates oli tal hirm ja ta ainult nuttis. On ilmne, et selline olukord tekitas L.M. le ka hingelisi üleelamisi, mis tõenäoliselt on küll ajas vähenenud, kuid mida ei saa pidada vähetähtsaks. 85.

§ 134

lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

Kohus möönab, et Peeter Kurg rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest. Samas tõi see endaga kaasa rasked tagajärjed kannatanule. Aker Teenused OÜ esindaja väide, et kahju põhjustaja on toimunut kahetsenud, ei põhine asjas olevatel materjalidel. Maakohus märkis, et süüdistatav ei ole toimepandud kuritegu tunnistanud ega sellest tulenevalt ka kahetsenud. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustamisel ei ole tähtsust sellel, et õiguslikkus mõttes ei näe Peeter Kurg endal süüd, kuid ta ei ole ilmutanud kannatanu käekäigu vastu mingit inimlikku huvi, mis näitaks, et tal on toimunu pärast kahju. Seega pole neid asjaolusid, mida arvesse võtta.
Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et arvestades L.M. vigastusi, jäädava tervisekahjustuse olemasolu, korduvaid operatsioone ja kehal olevaid arme (sh moondunud vasakut kätt), asjaolu, et tegemist on noore naisterahvaga (välimuse muutus, tagajärgede pikaajaline talumine), vajadus kõrvalise abi järele, muutused tema eluolus ja igapäevategevustes ning kohtupraktikat ja süüdistatava käitumist/suhtumist pärast õnnetust, on maakohus õigesti hinnanud mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 20 000 eurot. Sellest tuleb maha arvestada 2600 eurot, mis on AS-i Salva Kindlustuse poolt juba hüvitatud. Seetõttu jääb 21 maakohtu otsus mittevaralise kahju hüvitamiseks väljamõistetud 17 400 euro osas muutmata.
Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha väljamõistetud varalise kahju – treeningpüksid väärtusega 30 eurot, kõrvarõngad väärtusega 29 eurot ja ainepunktide tasu 120 eurot – osas. 89.

§ 128

lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

§ 132

lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Sama paragrahvi lõike 2 järg, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus varalise kahju väljamõistmises jääb samuti muutmata. Maakohus on õigustatult tuginenud kannatanu ütlustele ja elulisele usutavusele. Alati ei ole võimalik esitada selliseid dokumentaalseid tõendeid, mis tõendaksid mingite asjade olemasolu kannatanul. Küll on aga üheks tõendiks KrMS § 63 lg 1 alusel kannatanu ütlused, mille usaldusväärsust tuleb kohtul hinnata.
Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et vastupidiselt Aker Teenused OÜ esindaja seisukohale, on võimalik kannatanu L.M. ütlusi kasutada tõendina ka tsiviilhagi lahendamisel. Nii nagu kohus eelnevalt märkis, on kannatanu ütlused kriminaalmenetluses lubatavaks tõendiks. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib mh olla tõendiks menetlusosalise vande all antud seletus. Ringkonnakohus juhib siin tähelepanu sellele, et maakohus hoiatas 28.09.2020 kohtuistungil kannatanut valeütluste andmise eest ja selle kohta võeti ka allkiri (kd 1, tl 124). Seega on tegemist sisuliselt vande all antud ütlustega. , mis on kasukäsitletavad ka tsiviilhagi lahendamisel tõendina.
Kannatanu on selgitanud, et õnnetuse toimumise ajal olid temal jalas treeningretuusid hinnaga 40 eurot ning tegemist oli sarnaste pükstega nagu fotodel (kd 1, tl 99). Fotodelt on näha, et sarnaseid pükse müüakse hinnaga 22,99 – 32,99 eurot (sh soodushinnaga). Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et kannatanu ei ole kirjeldanud pükste välimust, mille järgi saaks hinnata nende maksumust, kuivõrd eeltooduga on see nõue täidetud. Kannatanu poolt küsitud 30 eurot on täiesti tavapärane treeningpükste hind ning ei nähtu, et kannatanu üritaks kuidagi süüdistatava arvelt alusetult rikastuda.
Vaidlust ei ole selles, et 05.12.2017 sõitis kannatanu koju pärast tantsutreeningut. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et kannatanu võis kanda treeningul olles treeningpükse, kuivõrd tegemist on selleks otstarbeks ettenähtud riietusesemega. Ka on usutav, et koju sõites ei vahetanud kannatanu riideid, vaid läks autosse treeningpükstega. Arvestades toimunud liiklusõnnetust ja kannatanu auto seisukorda pärast õnnetust, on eluliselt usutav, et treeningpüksid said selle tagajärjel kahjustada ja muutusid kasutuskõlbmatuks.
Kannatanu ütluste järgi olid tal õnnetuse toimumise ajal kõrvas kõrvarõngad, mida ta 22 kannab püsivalt. Kõrvarõngaste väärtuseks hindas L.M. 29 eurot ning samasugused kõrvarõngad soetas ta endale 29 euro eest 24.03.2018 (kd 1, tl 74). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et on usutav, et noor naisterahvas kannab igapäevaselt kõrvarõngaid. Millest tingituna oleks L.M. pidanud valetama, jääb arusaamatuks. Arvestades kõrvarõngaste väikest väärtust, ei saa öelda, et tegemist oleks pahatahtliku nõudega, kannatanu soovib vaid liiklusõnnetuses kaotsi läinud asja hinna hüvitamist.
Arusaamatuks jääb tsiviilkostja esindaja seisukoht, et ei ole piisavalt tõendatud, et L.M. l olid kõrvarõngad kõrvas ja treeningpüksid jalas ka õnnetuse toimumise ajal. Milliseid tõendeid oleks kannatanu veel saanud esitada, ei selgu. Sõidukis oli õnnetuse toimumise hetkel üksi. Ei ole tõenäoline, et kannatanul on olemas pildid sellest tantsutreeningust või keegi kindlasti mäletab, et too päev olid temal need püksid jalas või kõrvarõngad kõrvas. Ringkonnakohus peab kannatanu ütlusi piisavaks tõendiks.
Ka ei lükka kannatanu ütlusi ümber kõrvarõngaste ja treeningpükste osas asjaolu, et ta ei mäleta õnnetuse toimumisest mitte midagi. Kannatanu on selgitanud, et ta mäletab, kuidas ta oli tantsutrennis ning seejärel mäletab uduselt pilte pärast seda, kui oli juba mitu päeva haiglas olnud. Seega ei mäleta kannatanu vahetult õnnetusele eelnenud aega, õnnetuse toimumist ja veel paari päeva pärast seda. Küll ei tähenda see, et L.M. ei mäletaks, mida ta kandis tantsutreeningul seljas ja kõrvas.
Lisaks eelnevale on vaidlus selles, kas süüdistatava ja tsiviilkostja Aker Teenused OÜ poolt kuulub hüvitamisele ainepunktide eest makstud 120 eurot. 98.

§ 130

lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. 99. Aker Teenused OÜ esindaja hinnangul ei ole õppeteenustasu käsitatav tervisekahjustusest või kehavigastusest tingitud kuluna (milleks on näiteks ravikulud) ega ka täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahjuna. Põhjuslik seos kahjuga puudub. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Põhjuslik seos on olemas: kui Peeter Kurg ei oleks rikkunud liiklusnõudeid ja põhjustanud liiklusõnnetust, mille tagajärjel sai L.M. vigastada, oleks ta saanud sooritada eksami õigeaegselt ja seda kulu ei oleks tal tekkinud. Kahjuhüvise vähendamiseks

§ 139lg 1 alusel põhjust ei ole, kuna L.M.

ise ei tinginud ega soodustanud kuidagi selle kahju tekkimist. Kannatanule ei saa ette heita soovi lõpetada kursus õigeaegselt ning vältida õppepuhkuse võtmist, millega oleks lükkunud edasi ka kooli lõpetamine.

Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski esitatud vastuväide ümber kannatanu ütlusi, mis on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Seetõttu jääb maakohtu otsus varalise kahju väljamõistmise osas samuti muutmata.
Tulenevalt süüdistatava ja tema kaitsja ning tsiviilkostjate apellatsioonidest, tuleb ringkonnakohtul käsitleda ka viiviste väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud viivise nõude varalise kahju osas, kuid mittevaralise kahju puhul tuleb viivised välja mõista mitte hagi esitamisest, vaid kohtuotsuse jõustumisest. Seega tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada mittevaraliselt kahjult viiviste väljamõistmine alates kohtuotsuse jõustumisest kuni väljamõistetud summa täieliku tasumiseni. 23 102.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitis muutub sissenõutavaks alates sellest hetkest, kui kohtuotsus, millega see välja mõisteti, jõustub. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus lahendi tegemisel, hinnates kõiki

§ 134

lg-s 5 toodud asjaolusid alates liiklusõnnetuse põhjustamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Süüdistatav ega tema kaitsja, samuti tsiviilkostjad ei ole taotlenud viivise vähendamist

§ 113

lg 8 ja

§ 162alusel, siis puudub kohtul vajadus hinnata nende majanduslikku olukorda.

Kohus saab sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks (RKKKo asjas nr 1-16-5540, p 32). Menetluskulud

Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha maakohtu otsusega kindlaksmääratud ja väljamõistetud menetluskulude osas ning seejärel lahendab apellatsioonimenetluses esitatud õigusabi tasu ja kulude taotlused.
Ringkonnakohus selgitab, et kuigi apellatsioonides ei ole vaidlustatud kannatanu menetluskulude osaliselt riigi kasuks väljamõistmist, kohaldub siinkohal KrMS § 191 lg 3, mille kohaselt võib kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.
Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt kannatanule menetluskulude hüvitamise osas tühistada, millest tulenevalt muutub ka riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude suurus. 105.
Nii on maakohus leidnud, et kannatanu esindaja kulud on põhjendatud täies ulatuses summas 5355 eurot ning hinnanud, et sellest 2331 eurot on seotus süüküsimuse lahendamisega ja 3024 eurot tsiviilhagi menetlemisega. Maakohus on otsuse leheküljel 23 (kd 2, tl 26) mõistnud 2331 eurot välja KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel ning otsuse resolutsioonis (kd 2, tl 6) mõistnud selle summa riigi kasuks välja koos teiste menetluskuludega (ekspertiisitasu ja sundraha). Tsiviilhagi menetlemisega seotud 3024 eurot mõistis maakohus välja solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjatelt L.M. kasuks (kd 2, tl 5, 26). 105.
Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millest tingituna mõistis maakohus kannatanu lepingulise esindaja kulud osaliselt kannatanu kasuks välja ning osaliselt riigi kasuks välja, kuigi nimetatud kulud on tervikuna kandnud kannatanu. Nii hüvitab KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistva otsuse korral menetluskulud küll süüdimõistetu, kuid menetluskulud tuleb hüvitada kulu kandnud isikule. Kannatanu esindaja esitas maakohtule kulu tõendavate dokumentidena arved (kd 1, tl 181 – 183), millelt on näha, et arvete maksjaks on märgitud L.M. . Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 105.
Kuivõrd ringkonnakohtul on võimalik nimetatud rikkumine apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus otsuse selles osas ning mõistab seoses süüküsimuse lahendamisega tekkinud kannatanu esindaja kulu 2331 eurot samuti L.M. kasuks välja Peeter Kurelt välja. Seega kuulub Peeter Kurel kannatanule hüvitamisele viimase lepingulise esindaja kulu 2331 eurot ja solidaarselt koos Aker Teenused OÜ ja Salva Kindlustuse AS-iga 3024 eurot. 24
Selles tingituna aga muutub ka Peeter Kurelt riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude suurus. Nii tuleb Peeter Kurelt riigi kasuks välja mõista ekspertiisitasu (L.M. ekspertiis) 61 eurot ja sundrahast 100 eurot, s.o kokku 161 eurot, mis tuleb tal tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Järgnevalt võtab kohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas.
Süüdistatava Peeter Kure kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets esitas kaks taotlust riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks:  12.02.2021 taotluse andmetel kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 120 minutit, s.o kokku 180 minutit, mille eest küsib tasu 162 eurot. Sellele lisandub käibemaks 32,40 eurot. Kogusumma on 194,40 eurot.  14.04.2021 taotluse andmetel kulus kaitsjal asja ettevalmistamiseks (istungiks) 210 minutit ja kohtuistungil osalemiseks 60 minutit, s.o kokku 270 minutit, mille eest küsib tasu 243 eurot. Sellele lisandub käibemaks 48,60 eurot. Kogusumma on 291,60 eurot. 108.
Ringkonnakohus leiab, et 12.02.2021 esitatud taotlus on põhjendatud täielikult. Arvestades seda, et maakohtu otsus oli pikk ja põhjalik, on 1 tund aega sellega tutvumiseks põhjendatud. Samuti on põhjendatud apellatsiooni koostamise aeg 2 tundi. Seega tuleb 12.02.2021 taotluse alusel kaitsja kasuks välja mõista 194,40 eurot (sh käibemaks 32,40 eurot). 108.
Samas leiab ringkonnakohus, et 14.04.2021 esitatud taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Nii ei ole põhjendatud kohtulikuks arutamiseks üldmenetluses ettevalmistamise aeg 210 minutit, mis teeb 3 tundi 30 minutit. Kaitsja esitas apellatsiooni ning osales ka maakohtus aktiivselt süüdistatava kaitsmises. Talle olid teada vaidlusalused küsimused kriminaalasjas, samuti ei olnud kannatanu esindaja vastuväited apellatsioonidele nii mahukad, mis tingiksid nii pikaajalise ettevalmistamise aja. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on ajakulu 2 tunni ulatuses, mille osas kuulub riigi õigusabi tasu kaitsjale väljamõistmisele. Seega tuleb kaitsjale kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise eest välja mõista 108 eurot, millele lisandub käibemaks 21,60 eurot, s.o kokku 129,60 eurot. 108.
Küll aga tuleb suurendada kaitsja kohtuistungil osalemise tasu. Kaitsja arvestas kohtuistungi ajaks 1 tunni, kuid tegelikult kestis istung 2 tundi ja 8 minutit. Kaitsja palus kohtuistungil korrigeerida tasu istungi tegeliku aja järgi. Seega tuleb kaitsjale kohtuistungil osalemise eest välja mõista 115,20 eurot, millele lisandub käibemaks 23,04 eurot, s.o kokku 138,24 eurot. 108.
Eeltoodust tulenevalt tuleb hüvitada kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi teostamise eest kokku 462,24 eurot (sh käibemaks 77,04 eurot).
Tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja advokaat Tiia Tafenau esitas 14.04.2021 taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks kriminaalasjas nr 1-20-278:  Advokaadibüroo Mets OÜ arve nr F210201 summas 562,50 eurot 15.02.2021 e-toimiku materjalidega tutvumise ja 16.02.2021 apellatsiooni koostamise eest kokku 4,5 h tunnihinnaga 125 eurot (ilma km-ta);  Advokaadibüroo Mets OÜ arve nr F210401 summas 125 eurot kohtuistungiks ettevalmistamise eest kokku 1 h tunnihinnaga 125 eurot (ilma km-ta);  Õigusabikulu summas 375 eurot istungil osalemise eest 3 tunni ulatuses tunnihinnaga 125 eurot. 25 109.
Aker Teenused OÜ kinnitas menetluskulude nimekirjas, et on käibemaksukohuslane ja ei taotluse käibemaksu hüvitamist. Seetõttu taotleb tsiviilkostjale Aker Teenused OÜ-le õigusabitasu väljamõistmist summas 1062,50 eurot ning TsMS § 177 lg 4 alusel viiviste väljamõistmist. 109.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14.12.
a määruse nr 1-17-7077 punktis 80 selgitanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.
a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Kriminaalasja nr 3-1-1-58-15 punktis 14 asus Riigikohus seisukohale, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.
a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.
a otsus kriminaalasjas nr 3-1-179-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.03.
a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-14, p 29.3). 109.
Kuivõrd valitud esindaja kulude hüvitamise aluseks on samuti KrMS § 175 lg 1 p 1, tuleb eelmärgitud põhimõtetest lähtuda ka tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja menetluskulude põhjendatust ja suurust hinnates. 109.
Kõigepealt leiab ringkonnakohus, et tunnitasu 125 eurot (ilma km-ta) ei ole ülemäära suur ja jääb mõistlikkuse piiridesse. Ka on ringkonnakohtu hinnangul e-toimiku materjalidega tutvumine ja apellatsiooni koostamiseks kulunud aeg 4,5 tundi vajalik ja põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus ei rahulda tsiviilkostja esindaja apellatsiooni, pidi ta tutvuma kriminaalasjas olevate materjalidega (maakohtu otsus jms dokumendid) ning koostama ka apellatsiooni. Arvestades seda, et esindaja astus kriminaalmenetlusse pärast maakohtu otsust, oli tal vajalik end kurssi viia kriminaalasja materjalidega, milleks 4,5 tundi ei ole ülemäära suur aeg. Kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise aeg 1 tund on põhjendatud. Kohtuistungil osalemise eest on esitatud taotlus summas 375 eurot, s.o 3 tunni eest, kuid kohtuistung kestis 2 tundi ja 8 minutit. Arvestades tunnitasu suuruseks 125 eurot, on eelmärgitud aja eest õigusabi tasu suuruseks 266,64 eurot (2 tundi = 250 eurot + 8 minutit = 16,64 eurot). 109.
Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Aker Teenused OÜ esindaja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, s.o summas 954,14 eurot.
Kannatanu L.M. esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli palub lahendada kannatanu/hageja menetluskulude küsimus sõltuvalt vastu võetavast otsusest ühel KrMS §-s 185 sätestatud viisil. Samuti määrata, et menetluskulude tasumiseks kohustatud isikul tuleb tasuda TsMS § 177 lg 4 alusel viivist. 110.
Advokaadibüroo Sirk & Saareväli tööde spetsifikatsiooni andmetel kulus kannatanu esindajal õigusabi osutamiseks kokku 11,30 tundi, millest 0,5 tundi süüdistatava kaitsja apellatsiooniga tutvumiseks, 0,4 tundi Aker Teenused OÜ apellatsiooni tutvumiseks, 0,7 tundi Salva Kindlustuse AS apellatsiooniga tutvumiseks, 0,2 tundi kliendikonsultatsiooniks, 0,25 tundi tõendi esitamiseks kohtule, 6,25 tundi kannatanu esindaja kirjalike 26 seisukohtade/kohtuvaidluse teksti koostamiseks ja 3 tundi kohtuistungil osalemiseks. Tunnihinnaks on 100 eurot (ilma km-ta) ning kannatanu ei ole käibemaksukohuslane. Kokku kulus kannatanul õigusabi saamiseks 1130 eurot, millele lisandub käibemaks 226 eurot, s.o kogusummas 1356 eurot. 110.
Nii nagu Aker Teenused OÜ lepingulise esindaja kulude hindamisel, lähtub ringkonnakohus ka siin käesoleva otsuse punktis 116.
toodud põhimõtetest. 110.
Ringkonnakohus leiab, et tunnitasu 100 eurot (ilma km-ta) ei ole suur ja jääb mõistlikkuse piiridesse. Apellatsioonidega tutvumiseks, kliendikonsultatsiooniks ja tõendi esitamiseks kulunud aeg on põhjendatud, sest esitatud apellatsioonid olid pikad ning tõendi esitamiseks ja kliendiga konsulteerimiseks kulunud aeg vastab mõistlikule ajale. See on kokku 2,05 tundi, millele vastab 205 eurot. Sellele lisandub käibemaks 41 eurot, s.o kogusummas 246 eurot. Samas leiab ringkonnakohus, et kirjalike seisukohtade/kohtuvaidluste teksti koostamiseks kulunud aeg on liiga pikk. Nii olid ka kannatanu esindajale kriminaalasja materjalid tuttavad ja vaidlusalused küsimused teada. Esindaja vastus kajastab osaliselt juba varasemalt esitatud põhjendusi. Seetõttu on kohtukoosseisu hinnangul põhjendatud ajakulu 4 tundi, arvestades nii vastuväidete põhjendatust kui ka dokumendi pikkust, millele vastab 400 eurot. Sellele lisandub käibemaks 80 eurot, s.o kogusummas 480 eurot. Kohtuistungil osalemise eest on esitatud taotlus 3 tunni eest, s.o summas 300 eurot (ilma km-ta), kuid kohtuistung kestis 2 tundi ja 8 minutit. Arvestades tunnitasu suuruseks 100 eurot (ilma km-ta), on eelmärgitud aja eest õigusabi tasu suuruseks 213,36 eurot (2 tundi = 200 eurot + 8 minutit = 13,36 eurot), millele lisandub käibemaks 42,67 eurot, s.o kogusummas 256,03 eurot. 110.
Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kannatanu L.M. esindaja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, s.o summas 982,03 eurot (sh km 163,67 eurot).
KrMS § 185 lg 1 järgi, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. 111.
Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel lahendi, jäävad nii süüdistatava Peeter Kure, kannatanu L.M. kui ka tsiviilkostja Aker Teenused OÜ apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. 111.
Seega tuleb Eesti Vabariigilt välja mõista kannatanu L.M. kasuks 982,03 eurot (sh käibemaks 163,67 eurot) ja tsiviilkostja Aker Teenused OÜ kasuks 954,14 eurot. Süüdistataval Peeter Kurel tekkinud riigi õigusabi korras kaitsja tasu kogusummas 462,24 eurot (sh käibemaks 77,04 eurot) jääb Eesti Vabariigi kanda. 111.
Tsiviilkostja Aker Teenused OÜ esindaja ja kannatanu L.M. esindaja taotlesid apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel viiviste väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt Riigikohtu 20.04.
a otsuse nr 3-1-123-15 punktis 78 väljendatud seisukohtadest ei kuulu viivisenõuded rahuldamisele. Nii on Riigikohus leidnud järgmist: „

§ 113

ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav. Riigikohus on varem selgitanud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel koostoimes

§-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.

a otsus asjas nr 3-3-1-66-14, p 19.) Selline nõue tuleb aga esitada riigi vastu eraldi ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga, sest selle lahendi tegemise ajal ei ole 27 RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused tuvastatavad. 111.
Eelmärgitust tulenevalt jäävad tsiviilkostja Aker Teenused OÜ ja kannatanu L.M. esindaja taotlus viiviste väljamõistmiseks apellatsioonimenetluse kuludelt rahuldamata.
Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 341 lg-st 3 tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 01.02.
a otsuse osaliselt menetluskulude väljamõistmises ning mittevaraliselt kahjult väljamõistetud viiviste sissenõutavaks muutmise aja osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab kannatanul maakohtu menetluses süüküsimusega lahendamisega tekkinud menetluskulud 2331 eurot välja süüdistatavalt kannatanu kasuks, määrab, et viivist väljamõistetud mittevaralise kahju osas arvestatakse alates kohtuotsuse jõustumisest, ning mõistab süüdistatavalt menetluskuludena riigi kasuks välja 161 eurot, mis jääb tasumisele 1 aasta jooksul alates otsuse jõustumisest. Süüdistatava ja tema kaitsja ning tsiviilkostjate esindajate apellatsioonid jäävad rahuldamata täies ulatuses. Samuti jääb rahuldamata kannatanu ja tsiviilkostja taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude pealt viiviste väljamõistmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingeri Tamm Tiit Lõhmus 28 Aarne Sarjas

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

1-20-278/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 17. juuni 2021 Kriminaalasja number 1-20-278 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Istungisekretär Liina Tulit

§ 113

§ 1057alusel ja Salva Kindlustuse AS LKindl

§ 1057, § 521 lg 1 alusel.

§ 113

§ 130lg 1 alusel hüvitatava kahjuga.

§ 139lg 1 järgi aluse kahju vähendamiseks nullini.

§ 1043, § 1045 lg 1 p-d 2 ja 7, § 1054 lg 1, § 1056, § 1057, § 137 lg-d 1 ja 2, § 521 lg 1 ja LKindl

§ 134

§ 127lg 6 ja Ts

§ 132

§ 128

§ 134

§ 128

§ 132

§ 130

§ 139lg 1 alusel põhjust ei ole, kuna L.M.

§ 113

§ 134

§ 113

§ 162alusel, siis puudub kohtul vajadus hinnata nende majanduslikku olukorda.

§ 113