Obsah (8)

§ 101§ 145§ 13§ 142§ 42§ 113§ 29§ 149

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-42

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on esitanud kostja I vastu müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude (

§ 101

lg 1 p 1 ja lg 6 ja § 108 lg 1) ning kostjate II ja III vastu müügilepingust ja käenduslepingust (

§ 145lg 2) tuleneva kohustuse täitmise nõude.

3 Maakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmiti hageja ja kostja I vahel

1. juunil 2012 ja
2. juulil 2016 kliendikaardi lepingud, mis mõlemad kandsid lepingu numbrit X ning mille alusel sai kostja I enda kasutusse algselt 6 maksekaarti (
3. juuni 2012 lepingu järgi) ning hiljem täiendavalt 1 maksekaardi (
4. juuli 2016 lepingu järgi).
5. juuni 2012 lepingu järgi oli kostjale I kinnitatud krediidilimiit 10 000 eurot,
6. juuli 2016 järgi 11 000 eurot. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et tegemist oli uue eraldiseisva lepinguga, vaid leidis, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingut nr X muudeti poolte kokkuleppel

§ 13lg 1 mõtte kohaselt.

Kuigi

1. juuli 2016 kuupäeva kandev leping ei sisalda otsest viidet eelnevalt sõlmitud lepingule, tuleb seda, arvestades sõlmimise eesmärki ja sisu, käsitleda kui esialgse kliendikaardi lepingu nr X muutmist.
2. juuli 2016 lepinguga muudeti nii krediidilimiiti kui ka maksekaartide arvu. Maakohtu hinnangul ei oma seejuures mingit tähtsust, et kostja I sai enda kasutusse uute numbritega maksekaardid. Tegemist on lepingute uuendamisel tavapärase praktikaga, mis toimib ka toidupoes kliendikaardi uuendamise korral. Muid tingimusi (nagu kliendilepingu number, lepingupooled, kliendi andmed, kontaktisik, arvete esitamise adressaat ja sagedus, kliendile kehtestatud soodustused ning AS Olerex üldtingimused) selle lepinguga ei muudetud. Asjaolu, et lepingul puudub viide eelnevale lepingule ning need on oma sisult samasisulised (v.a krediidilimiit, kuupäevad ja kaartide numbrid) ehk siis sisaldavad samu tingimusi, ei tähenda veel seda, et tegemist võiks olla täiesti uue ja eraldiseisva lepinguga. Kostja I on muudatustega nõustunud. Kostja I on kinnitanud, et ta on lugenud hageja kaardilepingu üldtingimusi ja kohustub neid täitma. Kuivõrd ükski kostjatest ei ole esitanud vastuväiteid selles osas, et kostja I ei oleks hagejalt arvetel nimetatud kaupasid saanud, luges kohus tõendatuks, et hageja on kostjale I üle andnud arvetel nr 505-10944388, nr 505-10946607,nr 505-10946608 ja nr 505-10955502 nimetatud kaubad, kokku summas 8 771 eurot 88 senti.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja nõue kostja II ja kostja III vastu tuleneb poolte vahel

1. juunil 2012 sõlmitud käenduslepingutest. Maakohus ei nõustunud kostjate vastuväidetega, et käendusega on tagatud üksnes
2. juuni 2012 lepingust nr X tulenevad nõuded. Maakohus leidis, et tegemist oli kliendikaardi lepingu nr X muudatustega ning kuigi käenduslepingud viitavad nn põhilepingu sõlmimise kuupäevale (lepingu number on sama), ei oma see käenduse seisukohast tähendust, sest käenduslepingu p 1.3 näeb ette, et käendaja vastutab põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest. Juhul, kui põhilepingu mistahes tingimusi muudetakse võlausaldaja ja võlgniku kokkuleppel, vastutab käendaja nendest muudatustest tulenevate kohustuste täitmise eest punktis 1.
3. nimetatud vastutuse rahalise maksimumsumma piirides. Lepingu p 4.1 sätestab, et leping jõustub sõlmimise momendist ja kehtib kuni võlgniku ja/või käendaja poolt põhilepingu järgsete kohustuste täieliku täitmiseni.

§ 142

lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust ning tulevast kohustust. Kuid tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kohus oli seisukohal, et käesolevas vaidluses oli kostja III (

1. juuni 2012 lepingu sõlmimise ajal) ning kostja II (
2. juuli 2016 lepingu muudatuse sõlmimise ajal) põhivõlgnikuks oleva äriühingu ainsa juhatuse liikmena piisavas teadmises äriühingu olemasolevatest ja tulevastest kohustustest hageja ees. Kohustus hageja ees oli põhivõlgniku enda igapäevasest majandustegevusest tulenev, seega kohustuse suuruse (krediidi kasutuse) otsustas kostja I ise ning see pidi olema käendajale kui põhivõlgniku juhatuse liikmele piisavalt määratletav. Arvestades käenduslepingute sõlmimise eesmärki, asjaolusid ning lähtudes lepingu p-s 1.3 sätestatust oli maakohus seisukohal, et poolte tahe oli suunatud kliendikaardi lepingust nr X ja 4 selle muudatustest tulenevate kohustuste tagamiseks. Seega oli kohus seisukohal, et käendatud on hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingust nr X tulenevaid kohustusi st põhivõlgniku poolt tasumata summasid, viivist ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutusi (p 1.2) ning käendajate vastutuse rahaline maksimumsumma on 10 000 eurot. Maakohus leidis, et hageja põhinõue müüdud kauba eest tasu saamiseks on põhjendatud ning kostjatel I, II ja III tuleb tasuda hagejale solidaarselt põhivõlgnevus. Üldtingimuste p 3.6 järgi on rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel hagejal õigus nõuda tähtaegselt tasumata summast viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Viivise mõistlikku määra tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, seega ei ole mitte iga tüüptingimus

§ 42lg 1 järgi tühine.

Kohus oli seisukohal, et kuigi lepingu üldtingimustes tüüptingimusena sätestatud viivisemäär on ligi kuus korda kõrgem

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada lepingu sisu ja lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt suureks, ühte lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks ning seetõttu seadusega vastuolus olevaks. Kostja I on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ning antud juhul ei ole ka tegemist erakordse ja lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega, mis võiks olla tühine. Seega leidis kohus, et lepingu üldtingimustes sätestatud viivisemäär on kehtiv. Maakohus leidis, et viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et hageja viivisenõue ja täiendava viivise nõue tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel on põhjendatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja III esitas apellatsioonkaebuse milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi kostja III vastu rahuldamata. Kostja III palub menetluskulud jätta hageja kanda. Hagejal ei ole kostja III vastu käenduslepinguga tagatud nõudeid.
2. juuli 2016 kliendikaardi leping on iseseisev uus leping, mitte
3. juuni 2012 lepingu muutmise kokkulepe. Võrreldes erinevaid lepingudokumente on nähtav, et tegelikult erinevad lepingud suure osa tingimuste osas. Algne leping koosneb vaid ühel lehel olevast dokumendist,
4. juuli 2016 leping aga sisaldab ka põhjalikke lepingule lisatud üldtingimusi.
5. juuni 2012 lepingus on küll viidatud „pöördel“ olevatele üldtingimustele, kuid kohtule neid esitatud ei ole ja seega peab järeldama, et neid ei ole olemas ning need ei ole ka
6. juuni 2012 lepingu lisad. Uue lepingu sõlmimise üks põhjus võiski olla, et sooviti lepingu regulatsiooni üldtingimuste võrra laiendada. Lepingud kattuvad peamiselt vaid osalevate poolte osas, arvete esitamise sageduse osas, bensiini soodustuse osas ja lepingu numbri osas. Kõigis muudes tingimustes on lepingud erinevad. Kostja III käendusleping ei lange vastutuse maksimummäära (10 000 eurot) osas kokku
7. juuli 2016 lepingus oleva krediidilimiidiga (11 000 eurot). See viitab täiendavalt, et
8. juuli 2016 leping oli eraldiseisev uus leping.
9. juuni 2012 leping ei sisalda regulatsiooni selle kohta, et seal nimetatud kaardid võiksid muutuda ja selle lepingu alusel võiks anda välja uued kaardid.
10. juuni 2012 leping hõlmas üksnes seal nimetatud kaarte. Kõik seal nimetamata kaardid on väljastatud muude õigussuhete alusel, kuid nendest tulenevaid nõudeid ei ole hageja käendanud. Koos
11. juuni 2012 lepingus nimetatud kaartide kehtivusaja lõppemisega lõppes ka vastav leping, kuna leping sai poolte poolt täidetud (hageja enam ei võimaldanud kostjal I kasutada lepingus nimetatud maksekaarte). Nende maksekaartide kehtivus lõppes hageja
12. juuni 2020 vastuse lisa 2 kohaselt
13. juunil
14. 5 Kostjalt III nõutav viivise määr on ebamõistlikult suur. Kostja III on varatu. Kostjalt III viivise nõudmine on ebaõiglane ja viivisenõue tuleb jätta tervikuna rahuldamata või alternatiivselt vähendada viivise määra.
15. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub menetluskulud jätta kostja III kanda.
16. Hageja esitas
17. veebruaril 2021 taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde
18. juuni 2012 kliendikaardi lepingu nr X redaktsiooni originaaldokument. Tegemist ei ole uue dokumendi esitamisega, sest sama dokument on lisatud ka hagiavaldusele. Hageja soovib tõendada, et lepingu juurde kuulusid üldtingimused.
19. Kostja II esitas seisukoha, mille kohaselt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.
20. Kostja III esitas
21. märtsil 2021 taotluse jätta hageja poolt
22. veebruari 2021 menetlusdokumendile lisatud
23. juuni 2012 kliendikaardi lepingu originaaldokument vastu võtmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
25. detsembri 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Antud juhul on apellatsioonkaebuse esitanud kostja III, teised menetlusosalised ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes kostja III suhtes. Ringkonnakohus märgib, et kuna kostja I ja kostja II ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis vastavalt TsMS § 456 lg 2 p-le 1 on nende suhtes otsus jõustunud.
26. Asja materjalide kohaselt sõlmiti hageja ja kostja I vahel
27. juunil 2012 ja
28. juulil 2016 kliendikaardi lepingud (lk 7, 12). Lepingute alusel sai kostja I enda kasutusse algselt 6 maksekaarti (22.06.2012 lepingu järgi) ning hiljem täiendavalt ühe maksekaardi (25.07.2016 lepingu järgi).
29. juuni 2012 lepingu järgi oli kostjale I kinnitatud krediidilimiit 10 000 eurot,
30. juuli 2016 lepingu järgi 11 000 eurot. Hageja seisukoha kohaselt on tegemist ühe kliendikaardi lepinguga,
31. juuli 2016 kliendikaardi leping ei ole iseseisev uus leping, vaid
32. juuni 2012 lepingu muutmise kokkulepe. Kostja III väitel on
33. juuli 2016 kliendikaardi leping iseseisev uus leping, mitte
34. juuni 2012 lepingu muutmise kokkulepe. Maakohus on õigesti lähtudes

§ 29

lg 1 tõlgendanud lepingut (vt maakohtu otsuse p 35) ja põhjendatult asunud seisukohale, et hageja ja kostja I vahel 22. juunil 2012 sõlmitud kliendikaardi lepingut nr X muudeti poolte kokkuleppel

§ 13lg 1 mõtte kohaselt 25.

juulil 2016, s.o

1. juulil 2016 ei sõlmitud poolte vahel uut kliendikaardi lepingut. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 36 ja 37, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.
2. Alusetu on kostja III seisukoht, et
3. juuni 2012 lepingus on küll viidatud „pöördel“ olevatele üldtingimustele, kuid kohtule neid esitatud ei ole ja seega peab järeldama, et neid ei ole olemas ning uue lepingu sõlmimise üks põhjus võiski olla, et sooviti lepingu regulatsiooni üldtingimuste võrra laiendada. Nähtuvalt
4. juuni 2012 lepingus märgitust, on kostja III kostja I volitatud esindajana kinnitanud oma allkirjaga, et ta on lugenud pöördel olevaid AS Olerex kaardilepingu üldtingimusi ja kohustub neid täitma. Seega oli kostja III, tegutsedes kostja I esindajana, enda kinnitusel lugenud
5. juuni 6 2012 lepingu pöördel kaardilepingu üldtingimusi ja kohustunud neid täitma ning seetõttu on arusaamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et
6. juuni 2012 lepingul ei olnud üldtingimusi.
7. Ringkonnakohus leiab, et kostja III poolt apellatsioonkaebuse p-s 2.1.3 väljatoodud lepingute erinevad tingimused (sh e-posti aadressid, kontaktisikud, kaartide numbrid, arvete maksetähtaeg, maksete viitenumbrid jms) ei ole sellised, mis oleksid määrava tähtsusega ja mida ei saa käsitleda lepingu muudatustena. Lepingu pooled on samad, sama on ka lepingu number ning kuigi lepingu eset on laiendatud (muudeti maksekaartide arvu (uute numbritega) ja tõsteti krediidilimiiti), on ka ringkonnakohtus arvates sarnaselt maakohtuga tegemist
8. juuli 2016 kliendikaardi lepingu näol
9. juuni 2012 lepingu muutmisega. Eeltoodut kinnitab ka
10. juuni 2012 kliendikaardi lepingu lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste p 5.2, mille kohaselt „Kliendil ja Olerexil on õigus leping igal ajal üles öelda, teatades sellest teisele poolele kirjalikult ette. Leping loetakse lõppenuks hetkest, mil osapooled on oma lepingujärgsed kohustused täitnud ja klient tagastanud Olerexile kaardi.“ Antud juhul puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kostja I või hageja oleks
11. juuni 2012 lepingu üles öelnud, teatades sellest teisele poolele kirjalikult. Seega on alusetu kostja III väide, et koos
12. juuni 2012 lepingus nimetatud kaartide kehtivusaja lõppemisega lõppes ka vastav leping. Hageja väite kohaselt anti kostjale I maksekaardid teiste numbritega, kuid kumbki pool pole lepingut lõpetanud.
13. Kuna
14. juuli 2016 kliendikaardi leping ei ole iseseisev uus leping, vaid
15. juuni 2012 lepingu muutmise kokkulepe, siis on alusetu kostja III väide, et hagejal ei ole tema vastu käenduslepinguga tagatud nõudeid. Hageja ja kostja III vahel on sõlmitud
16. juunil 2012 käendusleping (tk 8-11), millega on tagatud hageja ja kostja I vahel
17. juunil 2012 sõlmitud kliendikaardi lepingust nr X ja
18. juulil 2016 muudetud kliendikaardi lepingust nr X tulenevaid kohustusi.
19. Kostja III väitel on nõutav viivise määr ebamõistlikult suur ja kuna viivise nõudmine on ebaõiglane, siis tuleb jätta viivisenõue tervikuna rahuldamata või alternatiivselt vähendada viivise määra. 16.1.

§ 142

lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Eeltoodud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat tagatud võla suurenemise eest. Antud juhul tuleneb viivisenõue hageja (võlausaldaja) ja kostja I (võlgniku) vahelisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest. Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. 16.2.

§ 149

lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud 7 põhivõlgniku isikuga. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Antud juhul kostja III ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole kokku lepitud eraldi viivise määras, viivise kokkulepe on sätestatud kostja I ja hageja vahelises lepingus, s.o põhilepingus. Käenduslepingu p 1.2 järgi vastutab kostja III ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Tulenevalt

§ 149

lg-st 1 saab kostja III esitada viivise määrale ja suurusele selliseid vastuväiteid, mida saaks esitada põhivõlgnik ise, s.o kostja I. Maakohus on õigesti hinnanud kostja III vastuväiteid lähtudes põhivõlgniku seisukohast ja õigustatult asunud seisukohale, et viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 51, 52 ja

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
2. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse võtta asja materjalide juurde
3. juuni 2012 kliendikaardi lepingu nr X originaaldokument. Maakohtu toimikus on nimetatud dokument olemas, kuid sealt puuduvad pöördel olevad kliendikaardi lepingu üldtingimused. Taotluse rahuldamine on vajalik asja õigema lahendamise huvides ning lisaks märgib ringkonnakohus, et kuna
4. juuni 2012 kliendikaardi lepingu on allkirjastanud kostja III, siis pidi ta olema teadlik ka lepingu lisaks olevatest üldtingimustest, s.o kostja III jaoks ei ole tegemist uue tõendiga.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja III kanda.
6. Hageja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt III summas 676 eurot 66 senti (9 tundi 40 minutit; ilma käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on osutanud õigusabiteenust 9 tunni ja 40 minuti ulatuses (sh maakohtu otsusega tutvumine ja kliendile edastamine 30 minutit; apellatsioonkaebusega tutvumine 40 minutit; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 5 tundi ja 15 minutit; vastuse vormistamine ja e-toimikusse laadimine 20 minutit; taotluse koostamine ja dokumentide toimetamine ringkonnakohtusse 1 tund 10 minutit; tutvumine kostja II seisukohaga 30 minutit; apellatsioonimenetluse dokumentide ülevaatamine jms 40 minutit; menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamine 35 minutit). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu (70 eurot ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest (sh maakohtu otsusega tutvumine ja edastamine kliendile; apellatsioonkaebusega tutvumine ning vastuse vormistamine ja üleslaadimine e-toimikusse) kokku 4,5 tundi. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks
7. veebruari 2021 taotluse koostamise eest 0,5 tundi, menetluskulude nimekirja koostamise eest 0,5 tundi ning kostja II seisukohtadega tutvumise ja täiendava seisukoha esitamise vajaduse hindamise eest 0,5 tundi. Kokku on põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 6 tundi. Ringkonnakohus leiab, et hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on 420 eurot (6 tundi x 70 eurot = 420 eurot). See summa tuleb kostjalt III hageja kasuks välja mõista. 8 Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal III tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson 9