lg 2 p 2, 3 alusel vangistusega 2 aastat.
lg 1 p 1, 6 alusel vangistusega 4 aastat,
lg 2 p 2, 3 alusel vangistusega 2 aastat.
MS § 238 lg 2 järgi 1/3 võrra, mõistes karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.
lg 2 kohaselt kuulus koheselt ärakandmisele 6 kuud 20 päeva vangistust ning ülejäänud 2 aastat 9 kuud vangistust ei pööratud täitmisele 5-aastase katseaja jooksul; üks kehtiv väärteokaristus
Tõkend: vahistamine alates 25.01.2021.a; kahtlustatava kinnipidamine 23.01.-24.01.2021.a süüdistuses
Süüdi tunnistada Martin Vaik
2. Süüdi tunnistada Martin Vaik
3.
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista Martin Vaigu karistuseks 1 aasta 4 (neli) kuud vangistust. 5.
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 23.09.2020.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 2 aasta 9 kuu vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 4 (neli) aastat 1 (üks) kuu vangistust. 6.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 23.01.2021.a karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks lugeda 23.01.2021.a.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Samuti süüdistatakse Martin Vaiku selles, et tema, 23.01.2021 kella 18:00 paiku xxxx korteris lõi oma abikaasale K. V. ühe korra rusikaga vasaku õla piirkonda, lükkas ta voodile pikali ja lõi kannatanut ühe korra peaga vasaku kulmu piirkonda. Sellise tegevusega Martin Vaik tekitas K. V. füüsilist valu ja tervisekahjustused: pindmine peavigastus – silmalau ja silmaümbruse kontusioon, kriimustus vasakul käsivarrel. Seega pani Martin Vaik toime
lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes ning korduvalt. POOLTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Martin Vaik ennast kohtuistungil tegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Ta soovib kriminaalasja arutamist lühimenetluses, seda ka pärast kaitsjaga kohtuistungil konsulteerimist ning oli nõus kirjalike materjalide avaldamisega. Tema keskseks kaitseteesiks
lg 1 järgi kvalifitseeritavas episoodis oli see, et ta ei olnud sel hetkel adekvaatne, tal oli tugev psühhoos ta kuulis hääli, saatan rääkis temaga ja ta ei kontrollinud oma tegevust. Ta rõhutas samas, et on hilisemalt selle pärast vabandanud mõlema valvuri ees ja kirjutanud ka kirja vangladirektorile. Lisaks tõi ta välja, et ta ei saa vanglas ravimeid ja talle ei ole abi võimaldatud, mis on probleeme põhjustanud.
V.u ta löönud ei ole, toimus rüselus telefoni pärast ning tema otsaesine ja K. V. kulm põrkusid kokku telefonirüseluse pärast. Ta jättis siiski telefoni K. V. ja tuli sealt ära, sest tal ei ole luba teda puutuda. Ta möönis, et võis rüseluse käigus K.t tõugata. Kui ta nägi K. kulmu verega, kutsus endale politsei. Kõnes mainis, et lõi K.t ainult seepärast, et politsei kohale tuleks. Kaitsja Leelo Viil leidis, et enda elukaaslase kehalist väärkohtlemist ei ole Martin Vaik toime pannud. Isik möönab seda, et kehaline kokkupuude võis aset leida, kuid ta eitab tahtlikku kehalist väärkohtlemist, nii kannatanule füüsilise valu kui ka kehavigastuste tekitamise tahtlust. See, kui süüdistatava ja kannatanu pead puutusid kokku, ei ole isiku käitumise tüüpiline tagajärg. Praegusel juhul on usutavad M. Vaigu selgitused selle kohta, et ta tahtlikult ei soovinud kedagi kehaliselt väärkohelda. Eesmärk oli saada see telefon kannatanu käest kätte ja sellest eesmärgist lähtuvalt ta ka tegutses. Kaitsja möönab, et fikseeritud on väike marrastus kannatanu käel, kuid selle tekkimise põhjused on ebaselged ja ei nähtu ka muudest tõenditest. Ettevaatamatult kellegi kehaline väärkohtlemine sellisel viisil, et raskeid tagajärgi aset ei leia, kuriteona karistatud olla ei saa. 3 Väline teopilt on selline, mis ei välista praeguses asjas kindlasti ettevaatamatust, kuid koosseisu püüdmise tõttu tuleks Martin Vaik õigeks mõista. Vanglas toime pandud episoodi osas leidis kaitsja, et selles osas on sündmus tõendatud videosalvestisega. Samas tuleb arvestada põhjusi, miks süüdistatav nii käitus. Süüdistatav soovis ravi ja selles osas võib esineda ka kannatanu mittekorrektne käitumine, sest M. Vaiku ei ole vanglatingimustes kohaselt ravitud ja kõikidesse tema probleemidesse, tervisehädadesse ei ole adekvaatselt suhtutud. Kindlasti ei soovinud isik tahtlikult endale uusi karistusi saada. Vahetult pärast sündmust on M. Vaik ka vabanduskirja kirjutanud ning lisaks on isik tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Kaitsja tõi välja, et karistuse küsimus on problemaatiline, sest isegi vaid
Kaitsja hinnangul on kriminaalhooldus siiski ka isikut arvestades võimalik. Seda põhjusel, et kriminaalhooldaja ülesanne ongi püüda leida õiged mõjutusvahendid. Kui on järgnevad rikkumised, siis saab pöörduda täitmiskohtuniku poole selleks, et võetaks tarvitusele täiendavaid meetmeid, kas siis mingisuguseid sotsiaalprogramme isikule määrata, mingisugust ravi. Ravi määramise osas on seadus
Kaitsja palub, et kui kohus tunnistab M. Vaigu süüdi, siis mõista talle uuesti tingimuslik vangistus, asendada vangistus teatud osas elektroonilise valvega nii nagu
lg 5 ette näeb ja et karistusaeg ei saaks olema ülemäära pikk.
lg 2 p-de 2 ja 3 järgi palub kaitsja isik õigeks mõista ja menetluskulude osas, arvestades isiku terviseseisundit ja materiaalset olukorda, võimaldada M. Vaigul menetluskulud tasuda ositi ja suuremast osast menetluskuludest ta vabastada ja jätta need riigi kanda. Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde, leides, et M. Vaigu teod on õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud süüdistusaktis märgitud tõenditega. Prokurör leiab, et süüdistatav on süüvõimeline, puuduvad süüd välistavad asjaolud ja nähtub, et Martin Vaigule on lühikese aja jooksul teostatud kolm ekspertiisi ja kõigis on siis eksperdid jõudnud samale seisukohale, et Martin Vaik on temale esitatud süüdistuse tegude toimepanemise ajal olnud süüdiv ehk ta on aru saanud oma teo keelatusest ja on võimeline vastavalt sellele oma käitumist juhtima. Martin Vaik ei vaja psühhiaatrilist sundravi. Subjektiivse külje osas leidis prokurör, et teod on toime pandud otsese tahtlusega ja Martin Vaik tegutses tulenevalt oma vägivaldsetest hoiakutest. Etteheidetavad teod on toime pandud katseajal. Valvuri löömine leidis aset, kui Martin Vaik kandis reaalset vanglakaristust ja K. V. kehalise väärkohtlemise pani toime lühikese aja jooksul pärast vanglast vabanemist. Seega reaalne vanglakaristus ei ole mitte mingisugust mõju avaldanud. Samuti tuleb arvesse võtta seda, et Martin Vaik on korduvalt oma abikaasa suhtes vägivaldselt käitunud, kasutanud seejuures ka äärmist jõhkrust, kuivõrd ta on varasemalt toime pannud ka raske tervisekahjustuse tekitamise oma abikaasale. Seejuures tuleb arvestada Martin Vaigu impulsiivset, vägivaldset, ettearvamatut käitumist. Seda nii konfliktide, kui ka tema jaoks ebameeldivate olukordade lahendamisel. Samuti on tuvastatud Martin Vaigul sõltuvus erinevatest psühhoaktiivsetest ainetest, rahustitest ja alkoholist ja see on ka see, mis tegelikult suuresti tema käitumist mõjutab ja toimetulekut. Kergendava asjaoluna on asja materjalide hulgas välja toodud puhtsüdamlik kahetsus, mida Martin Vaik on avaldanud pärast valvuri löömist. Eeltoodut arvesse võttes taotles prokurör Martin Vaik süüdi mõista
lg 2 p-de 2, 3 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 6 kuud vangistust; samuti süüdi mõista
lg 1 järgi, mõistes karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel mõista liitkaristus üksikkaristuses raskema suurendamise teel, mõistes kokku karistuseks 2 aastat vangistust ning KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 1aasta 4 kuud vangistust.
otsusega Martin Vaigule mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 2 aasta ja 9 kuu võrra ning liitkaristuseks mõista 4 aasta ja 1 kuu pikkune vangistus. Karistuse kandmise alguseks lugeda Martin Vaigu kinnipidamine alates 4 23.01.2021.a. Kriminaalasjas asitõenditena CD-plaat ja 2 DVD-plaati jätta kriminaalasja materjalide juurde ning lisaks välja mõista menetluskulud: määratud kaitsja tasud kohtueelsest ja kohtumenetlusest, samuti kahe kohtupsühhiaatriaekspertiisi kulu kokku 1530 eurot ja sundraha summas 876 eurot. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kuulanud ära süüdistatava süü mitte tunnistamise, kuid R. K.i löömise fakti tunnistamise ja kohtulikul uurimisel antud ütlused, uurinud, avaldanud ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, sh videosalvestisi, kõrvutades neid ning hinnanud oma siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistuses
lg 1 ja
lg 2 p 2, 3 järgi on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtuistungil jäi süüdistatav M. Vaik lühimenetluse taotluse juurde ja seda pärast kaitsjaga nõu pidamist. Samas on ta pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa esitanud korduvalt taotlusi (nt 23.04.2021 pöördumine), mis on käsitatavad lühimenetlusest loobumisena. Kohus märgib, et tulenevalt KrMS § 234 lg-st 5 võib süüdistatav lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Seega ei ole selline, pärast kohtuliku uurimise lõppu, lisaks ka pärast kohtuvaidlusi esitatud taotlus kohtule siduv. Samamoodi ei ole võimalik kohtul lahendada ka muid taotlusi ja avaldusi, milliseid M. Vaik on kohtule pärast nõupidamistuppa siirdumist korduvalt esitanud. Süüdistatav Martin Vaigu süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud täies mahus mõlemas kuriteoepisoodis järgnevaga. 22.11.2020 kannatanu R. K.i kehalise väärkohtlemise episoodis Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja viisil löönud on. Teo faktilist toimepanemist on süüdistatav ise tunnistanud, andes 13.04.2021 kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt tema oli 22.11.2020 vanglas. Ta oli endast väljas, kuivõrd ootas pikaajaliselt talle lubatud ravimeid, kuid neid ei toodud. Tal olid krambid, deemonid, valukrambid, luulumõtted, psühhoosid. Siis tulid kaks vangivalvurit, kes ütlesid, et nemad on uus vahetus ega tea asjast midagi. Temaga räägiti ülbelt. Siis tema ründas R. K.. Tal oli sel hetkel tugev psühhoos, tal olid hääled, saatan rääkis temaga ja ta ei kontrollinud oma tegevust. Ta on vabandanud juhtunu pärast (kd 2 lk 149pö-151). Süüdistatava ütlusi kannatanu löömise faktis kinnitavad ka kannatanu R. K.i ütlused (kd 1 lk 3-4). Viimase ütlustest nähtuvalt töötas tema xxxx kolmandas üksuses valvurina. 22.11.2020 läks tema koos vanemvalvur R. A.ga kambrisse nr RK2-09, millises viibis kinnipeetav Martin Vaik. M. Vaik käitus kambris juba eelnevalt kummaliselt, mis oli näha videosalvestiselt, nimelt oli põrandal pikali, karjus, et tapab kõik ära. Tegemist on jälgimiskambriga, kuna M. Vaik on suitsiidne. Kambrisse minnes jäi tema esialgu ukse peale, kuivõrd R. A. hakkas M. Vaigule ravimit andma. Sel hetkel hakkas M. Vaik valvurit kiskuma, mistõttu tema läks kinnipeetu poole. Sel hetkel M. Vaik istus voodil ja vehkis kätega. Samal ajal kui tema ja R. A. püüdsid M. Vaiku vastu seina lükata, et tema käed kontrolli alla saada, tuli kinnipeetava poolt löök tema näo piirkonda, tabades vastu lõuga. M. Vaik lõi teda rusikaga, tegemist oli konkreetse löögiga, mitte enam vehkimisega. Kannatanu tundis valu samal hetkel kuid ka veel järgmisel päeval oli valu tunda. Samuti läks löögi tagajärjel katki alahuul, mis ka veritses. Vigastusest paranemine võttis aega umbes 2 päeva. Seejärel viisid ametnikud kinnipeetava jõuga maha ja paigaldasid käerauad. Kinnipeetav ei täitnud korraldusi ja osutas vastupanu. Kinnipeetav rääkis üksnes häältest peas ja deemonitest. Kannatanu ütluste usaldusväärust tõendab meditsiiniosakonna valveõe E. K.u 22.11.2020 koostatud tõend (kd 1 lk 7) selle kohta, et 22.11.2020 on üle vaadatud R. K.i vigastus ja tuvastatud alahuule sisepinnal 5 väike, 0.5x0.5 cm läbimõõduga marrastus ning väga vähene veritsus hammaste vahel. Objektiivselt on toimunu asjaolud kajastatud 07.12.2020 koostatud asitõendivaatlusprotokollis (kd 1 tl 8-12 koos lisadega). Vaatlusprotokollist (mida kinnitavad salvestisest tehtud lisad ehk fotod) nähtuvalt on vaadeldud M. Vaigu kinnipidamiskambri videosalvestist 22.11.2020 kella 07.58.14 alates, kestvusega 5 minutit ja 56 sekundit. Kaamera suhtes otse alla jääb voodi. Kell 07.58.14 lamab M. Vaik voodis. Kell 07.58.17 siseneb kambrisse vanemvalvur R. A., kes liigub voodi juurde. R. K. jääb seisma kambriukse juurde. Kell 07.58.40 tõuseb M. Vaik järsult istuli, hoides samal ajal parema käega oma peast kinni, samal ajal liigub kambri ukse juurest kambrisse valvur R. K.. Seejärel haarab M. Vaik kahel korral R. A.st kinni (vasakust käsivarrest), kuid R. A.l õnnestub mõlemal korral vabaneda, misjärel sekkub R. K.. Kell 07.58.44 haarab M. Vaik oma vasaku käega R. K.i paremast käest (foto nr 3), kuid viimane vabaneb haardest. Kell 07.58.45 püüavad vangivalvurid M. Vaigu käsi enda kontrolli alla saada, surudes samal ajal teda voodi taga oleva seina poole. M. Vaik osutab seejuures vastupanu, tõmbab oma käsi ära. Kell 07.58.47 lööb M. Vaik oma parema käe rusikaga valvur R. K.it suu piirkonda (foto nr 4). Kell 07.58.55 saavad ametnikud M. Vaigu kontrolli alla. Tunnistaja R. A. (kd 1 tl 13-14) ütlustest nähtuvad samad asjaolud. Nimelt kinnitab ta kannatanuga koos töötamist, sh 22.11.2020 koos kannatanuga kinnipeetu kambrisse minekut. Tunnistaja kirjeldab, et tema läks sisenedes kinnipeetu juurde, R. K. jäi uksele. Tema pakkus kinnipeetule ravimeid, mida tuli tarvitada koos veega, mistõttu pidi voodis lamav kinnipeetav püsti tõusma. M. Vaik hakkas seejärel rääkima midagi psühhoosist ja seejärel muutus agressiivseks, st tõusis voodist püsti ja hakkas kätega nende suunas vehkima, löögitaoliste liigutustega, üritades ametnikke tabada. Esialgu lükkas tema kinnipeetu voodisse istukile. M. Vaik tõusis aga uuesti püsti ja tegi löögitaolisi liigutusi edasi. Tema ise pihta ei saanud, kuid üks löök tabas R. K.it näo piirkonda. Seejärel viisid nad jõuga kinnipeetu maha ja paigaldasid käerauad. Eeltoodud tõendid on seega kokkulangevad ning kohtu hinnangul on üheselt tõendamist leidnud, et 22.11.2020 kell 07.58 xxxx kambris nr RK2-09 lõi kinnipeetav Martin Vaik ühel korral oma parema rusikas käega vangivalvur R. K.it suu piirkonda, põhjustades viimasele valu ja tervisekahjustuse: alahuule sisepinnal 0, 5x0, 5 cm läbimõõduga marrastuse.
lg 1 järgi on karistatav vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kohtu hinnangul on vägivalla all üheselt mõistetav teise inimese rusikas käega suu piirkonda löömine, milline põhjustas nii valu kui ka tervisekahjustuse. Xxxx töötav vangivalvur on võimuesindaja
Asjaolu, et R. K. täitis ametikohustusi tuleneb nii kannatanu enda, tunnistaja kui ka süüdistatava ütlustest – R. K. sisenedes M. Vaigu kambrisse tööalase kohustusega seoses, ehk vajadusega läbi viia hommikune loendus ja anda kinnipeetule ravimeid, samuti hilisemalt abistada kaastöötajat kinnipeetu ohjamisel. Põhjuslik seos vägivalla ja võimuesindaja poolt ametikohustuste täitmisega on samuti tuvastatud ja tõendatud. Nimelt ründas M. Vaik R. K.it ainult sel põhjusel, et viimane ametisikuna just töökohustuste täitmisel tema kambrisse sisenedes püüdis teda kontrolli alla saada, sekkudes M. Vaigu ja R. A. vahelisse tegevusse. Kohtu hinnangul on R. K. käitunud seaduslikult, vastavalt enda ametialasele pädevusele. Kohtu hinnangul on süüdistatav käesoleva teo toime pannud kavatsetult. Nimelt
lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Antud juhul osutas M. Vaik vangivalvuritele vastupanu, vehkis kätega ning seejärel konkreetselt rusikas käega tegi R. K.i suunas liigutuse, mis tabas. Seega soovis M. Vaik kannatanu suhtes vägivalda kasutada, ta tegi seda sihipäraselt ja kavatsetult ja pidi vähemalt võimalikuks pidama, et vägivald realiseerub ehk et ta tabab kannatanut rusikas käega, mis ilmselgelt põhjustab valu ja võib põhjustada tervisekahjustusi. 6 Süüdistatava õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid vaeb kohus eraldi allpool. 23.01.2021 K. V. kehalise väärkohtlemise episoodis Kannatanu K. V. ütlustest (kd 2 tl 3-4) nähtuvalt oli tema 23.01.2021 kella 18.00 ajal xxxx kodus rõdul koos abikaasa Martin Vaiguga, kui ta teatas abikaasale, et nende suhe ei toimi ja tema lahkub paariks päevaks. Seejärel, temast möödudes, lõi abikaasa teda rusikaga vasaku õla piirkonda, misjärel tema tundis valu. Seejärel läksid nad kööki sööma, kus mees viskas tassi vastu seina puruks. Kannatanu läks magamistuppa ja teatas, et kutsub politsei, mille peale M. Vaik järgnes temale ja ei lubanud politseisse helistada, hakkas telefoni käest ära võtma. M. Vaik viskas tema voodi peale pikali, kuid ei saanud kannatanult telefoni kätte. Rüseluse käigus lõi M. Vaik kannatanut peaga vasaku kulmu piirkonda, millest tekkis marrastus. Rüseluse käigus tekkis veel marrastus vasaku käe käsivarrele. Seejärel läks M. Vaik teise tuppa ja kutsus ise politsei. Kannatanu selgitab, et abikaasa on pidevalt ettearvamatu, vägivaldne ja ähvardab. Kannatanu ütlused on riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega. Nimelt on 23.01.2021 kell 19.12 teostatud kannatanu suhtes isiku läbivaatuse protokoll (kd 2, tl 5-10 koos fotodega). Sellest nähtuvalt on kannatanul tuvastatud marrastus vasakul kulmul, paistetus vasaku kulmu ja silma piirkonnas, kriimustus vasaku käe käevarrel. Samasugused asjaolud nähtuvad kiirabikaardist nr xxxx (kd 2, tl 21, 22). Nimelt on märgitud sündmuskoha aadressiks xxxx, diagnoosina on kirjas: pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon, rünne kehalise vägivallaga. Trauma alaliigi juures on täpsustused, et pea – vasaku silma piirkonnas marrastus/kriimustus, turse, põrutus, verevalum; vasakul kulmul u 0.6 cm pindmine marrastus, vasaku kulmu-silmalau piirkonnas turse, hematoom, silma saab avada. Anamnees ja kaebused osas on kirjas, et oli perevägivald. Abikaasa lõi peaga vastu tema pead, teadvusekadu ei esinenud, mäletab juhtunut. Sündmuskohal viibinud politseiametniku K.-G. T. ütlustest ( kd 2 tl 2-2 pö) nähtub, et 23.01.2021 oli tema patrullis, kui sai väljakuste xxxx. Teataja Martin Vaik ütles sündmuskohale saabunud patrullile, et ta on tingimisi vangistusest vabastatud, et naine provotseeris ja ta lõi naist peaga näkku, naisel kulmul haav. Kell 18.23 kohale jõudes avas teataja ukse, ütles, et neil oli naisega konflikt, ta tõukas naist, mistõttu naise kulmule tekkis marrastus. Samuti, et ta on katseajal varasema vägivaldse käitumise tõttu. Samuti ütles Martin Vaik politseiametnikele, et tema ei ole nõus vangi minema, enne hüppab aknast alla või tapab ära teda kinni pidavad politseinikud. Isik väitis, et on psüühiliselt haige. Kannatanu toimetati läbivaatuseks ja vigastuste fikseerimiseks haiglasse. Kannatanu selgituste kohaselt istus tema koos M. Vaiguga rõdul, kus tema teatas M. Vaigule, et nende suhe ei toimi enam ja ta soovib paar päeva üksi olla. M. Vaik ärritus selle jutu peale ja lõi kannatanut ühel korral rusikaga vasaku õla piirkonda, mistõttu K. V. tundis valu. Nende vestlus jätkus köögis, kus M. Vaik ärritus veelgi enam, viskas katki tassi, millest kannatanu hirmu tundma hakkas ja jooksis magamistuppa, et helistada politseisse. M. Vaik oli üritanud helistamist takistada, mistõttu tekkis rüselus ja selle käigus lõi M. Vaik peaga K. V.le kulmupiirkonda, millest tekkis K. V. vasakule kulmule vigastus. Tunnistaja kinnitab, et kasutati vormikaamerat. 01.02.2021 asitõendi – häirekeskusesse tehtud kõnedega seoses – vaatluse protokollist (kd 2, tl 1214, koos CD plaadiga tl 19 ümbrikus) nähtub, et meesterahvas on helistajaks häirekeskusesse, 23.01.2021 kell 18:04:25, telefoninumbrilt xxxx. meesterahvas teatab, et just oli rüselus naisega xxxx, mille käigus ta lõi naisele peaga näkku. Kõnes mees kinnitab, et ta saab kolm aastat vangistust kui ta talle midagi teeb, et ta ei ole mitte midagi tahtnud teha, ta (naine) ise provotseeris seda. Ta (naine) ütles, et läheb ära, mispeale tema (mees) vastas, et mine (naine) siis. Ja siis lükkas teda (naist), naine hakkas karjuma tema peale. Naine on oma toas, tal on kulm verine. Kiirabi on vaja kulmuga tegelemiseks. Küsimuse peale, kas tõukasite või lõite, et kiirabi vaja on, vastab mees, et „verd tuleb.. sellest ma lõin teda peaga näkku“, kui me rüselesime, kulmu pihta. Korduvalt kinnitab mees, et tema kaasa (politseiga) ei tule, kinni ei lähe. 23.01.2021 kell 18:09:16 on teine kõne. Helistajaks meesterahvas, kes annab teada, et xxxx tema kutsus politsei. Samuti, et naine 7 ütles, et helistab politseisse. Meesterahvas selgitab, et tekkis rüselus, rüseluse käigus ma peaga läksin ta kulmu vastu, kulm on verine. Meesterahvas selgitab, et tahtis lihtsalt teada anda, et tahtis telefoni talt (naiselt) ära võtta, muidu läheb kolmeks aastaks kinni, ta on praegu katseajal. Küsimusele, kui suur haav on, vastab mees, et ta ei tea, verd tuleb, pead puutusid kokku, ta ei löönud millegagi. Küsimuse peale, kas suurt verejooksu on, vastab meeshääl, et päris suur oli. Samuti kinnitab, et hetkel asub ta ise teises toas (kui naine) ning kinnitab, et alkoholi ta ei ole tarbinud. 02.02.2021 asitõendi – politseiniku rinnakaamera videosalvestuse – vaatlusprotokollist (kd 2 tl 15-18, koos CD-plaadiga tl 19 ümbrikus) nähtuvalt on toimunud sündmuskohale saabunud politseinike ja M. Vaigu vahel järgnev vestlus. Kell 18:23:55 vastab M. Vaik esitatud küsimusele, selle kohta mis juhtus, et naine hakkas kõigepealt kaebama mu ema peale, rääkides sealjuures vangiminekust ja emaga suhtes, samuti selgitab jutu käigus, et tõukasin teda ja et naine ütles, et helistab politseisse, tekkis voodis rüselus, ma tahtsin võtta ta telefoni ja ütles, et pea läks sellele vastu, näidates enda parema kulmu piirkonda (foto nr 1), seejärel näitab suunda, kus on naine, lisades, et naine nutab. Edasiselt räägib M. Vaik, et ei tule politseiga kaasa, pigem tapab enda ära. Mõne aja pärast M. Vaik selgitab, et naine rääkis mh seda, et läheb tema juurest ära endise mehe juurde. Kell 18:28:21 kinnitab M. Vaik, et läks väga vihaseks, ja selle peale kui naine ütles talle, et ta läheb kaheks aastaks vangi tagasi, tekkis rüselus. M. Vaik selgitab, et üritas naiselt mobiili käest ära võtta ja siis üks kulm läks teise kulmu vastu, tema ise viga ei saanud. Kell 18:30:58 vestleb politseiametnik kannatanu K. V.ga. Viimane selgitab, et on Martin Vaiguga koos elanud pea 2 aastat. Samuti, et täna (23.01.2021) nad tülitsesid, M. Vaik lõi piimatassi vastu seina puruks, tema tahtis politseid kutsuda ja M. Vaik tuli talle järgi ja hakkas telefoni ära kiskuma, tekkis rüselus ja lõpuks M. Vaik lõi teda peaga vastu kulmu ja kutsus ise (M. Vaik) politsei. M. Vaik teadvustab korduvalt politseile, et tema kaasa ei tule, vanglasse ei lähe, pigem lööb kõik maha. Martin Vaigu kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (kd 2 tl 27-28) tõendab, et M. Vaik peeti kinni 23.01.2021 kell 18:39 xxxx ehk sündmuskohal. Süüdistatav Martin Vaik on antud juhtumi osas 13.04.2021 kohtuistungil (kd 2 tl 149pö-151) andnud ütlusi, mille kohaselt tema kell 17.30 võttis 60 mg paroksetiini. Kell 18.00 teatas K. V., et soovib kolida sotsiaalkorterisse seoses probleemidega tema emaga. Kuigi K.l on alkoholisõltuvus, siis tol päeval ta alkoholi tarvitanud ei olnud, kuid tema ei saanud aru, mida K. tahab, siis läks K. teise tuppa ja väitis, et tema (M. Vaik) on teda (K. V.) tõuganud ja kutsub politsei. Tema kulm ja K. V. kulm puutusid kokku telefonirüseluse pärast. Ta (M. Vaik) oli enda toas, kui K. V. tuli enda verist kulmu näitama, misjärel tema (M. Vaik) kutsus politsei. Süüdistatav selgitab, et ta „vist veits tõukas teda“ (kd 2 tl 150pö). Süüdistatav selgitas, et pidi politseile midagi ütlema, et saada K.le abi, et politsei kohale tuleks. Tema ei näinud ühtegi vigastust enne, kui K. ukse peal kulmu näitas. Tema laup ja K. kulm põrkusid kokku, kui nad olid voodi peal ja ta üritas telefoni ära võtta. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul kannatanu ütlused toimunu kirjeldamises usaldusväärsed ja riimuvad teiste kogutud tõenditega, samas süüdistatava ütlused on ennastõigustavad ja enda süüd vähendavad. Kohus leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärusust kinnitavad objektiivsed tõendid, nimelt isiku läbivaatusprotokollis (marrastus vasakul kulmul, paistetus vasaku kulmu ja silma piirkonnas, kriimustus vasaku käe käevarrel) ja kiirabikaardis sedastatud kannatanu vigastused (pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon, rünne kehalise vägivallaga. Trauma alaliigi juures on täpsustused, et pea – vasaku silma piirkonnas marrastus/kriimustus, turse, põrutus, verevalum; vasakul kulmul u 0.6 cm pindmine marrastus, vasaku kulmu-silmalau piirkonnas turse, hematoom), milliste asukoht ja tekkemehhanism kattuvad kannatanu ütlustega. Samuti on tähelepanuväärne, et kannatanu on esimesest kokkupuutest alates politseiga (vormikaamera salvestus, tunnistaja T. ütlused) kuni enda ütlusteni andnud järjepidevalt ühetaolist selgitust juhtunu osas. Kannatanu on enda kodus vahetult peale sündmust kinnitanud enda löömist õla piirkonda ja peaga löömist kulmu piirkonda. Viimane nähtub nii vormikaamera salvestiselt kui 8 ka sündmuskohal viibinud politseiametnikust tunnistaja T. ütlustest. Sama juttu on kannatanu rääkinud teda läbivaadanud kiirabitöötajatele, mis nähtub kiirabikaardist. Ning viimaks on sama juttu rääkinud kannatanu enda ülekuulamisel. Seega on kannatanu ütlused olnud järjepidevad ning kokkulangevad teiste kogutud tõenditega. Kannatanu ütluste usaldusväärsus nähtub mh ka süüdistatava enda poolt tehtud kõnest häirekeskusesse, millises ta tunnistab tüli, kannatanu tõukamist ja löömist kulmu piirkonda. Siinkohal tuleb tähele panna, et süüdistatava ennastõigustav positsioon on ajas olnud märgatav. Esimese kõne ajal häirekeskusesse on süüdistatav tunnistanud naise peaga näkku löömist, tõukamist ja naise veritsevat kulmu. Seevastu juba teistkordsel kõnel on ta selgitanud, et pead puutusid kokku (tema ja naise), rääkimata enam löömisest. Tunnistaja T.le antud selgitustes sündmuskohal on süüdistatav samuti selgitanud, et ta tõukas naist ja tekkinud rüseluse käigus läks pea naise kulmu vastu. Kohtuistungil süüdistatav naise tõukamist möönis, kuid löömist eitas, leides, et nende pead kogemata põrkusid kokku. Seega on märgitud ütlused ajas olnud ebajärjepidevad, olles sündmusele vahetult järgnenuna rohkem ennastsüüstavad ning kohtuistungil juba kõige rohkem ennast õigustavad. Tähelepanuta ei saa jätta, et läbivalt on süüdistatav nii häirekeskusesse tehtud kõnes, sündmuskohal viibinud politseinikele kui ka kohtule avaldanud soovimatust tagasi vanglasse sattumise suhtes. Süüdistatav on ilmselgelt aru saanud, et katseaja tingimuste rikkumine võib tema jaoks tähendada reaalse vangistuse ärakandmist. Kuivõrd kannatanu ütlused on olnud järjepidevad, riimuvad teiste tõenditega ning kohus on lugenud need usaldusväärseteks, samas süüdistatav on oma ütlusi ajas muutnud ennast õigustavamaks, tema ütlused ei ole riimuvad teiste objektiivsete tõenditega, pidades silmas eelkõige kannatanu läbivaatuse protokolli ja kiirabikaarti, kui ka tunnistaja ja kannatanu ütlusi, siis leiab kohus, et süüdistatava ütlusi ei saa täies mahus usaldusväärseteks pidada. Nimelt leiab kohus, et kannatanu tõukamise, õla pihta löömise ja peaga löömise asjaolude osas on süüdistatav andnud ebausaldusväärseid ütlusi. Üldistes asjades, nagu tüli tekkimine ja sellele järgnenud käitumine saab süüdistatava ütlusi lugeda tõepärasteks, kuivõrd need lähevad kokku kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Kohus jätab tõendina kõrvale 23.01.2021 K. G. T. koostatud ettekande, kuivõrd tegemist ei ole tõendiga KrMS § 63 lg 1 mõistes. Eeltoodu alusel leiab kohus, võttes arvesse kannatanu ja tunnistaja ütlusi, isiku läbivaatuse protokolli, kiirabikaarti, asitõendite vaatlusprotokolle koos lisadega ja M. Vaigu kinnipidamist kodus, et süüdistatava süü 23.01.2021 kell 18: 00 paiku xxxx, kannatanu K. V. ühel korral rusikaga õlga löömises, voodile pikali lükkamises ja kannatanu ühel korral peaga vastu vasaku kulmu piirkonda löömises on leidnud tõendamist täies mahus.
lg 2 p 2, 3 järgi on kvalifitseeritav teise inimese tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes ning korduvalt. Kohtu hinnangul on kannatanu rusikaga õlga ja peaga kulmu piirkonda löömine käsitletav teise inimese tervisekahjustamise ja temale valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. Kannatanu on kirjeldanud, et tajus mõlemast löögist valu. Samuti on kannatanul tuvastatud tervisekahjustused: kriimustus vasaku käe käevarrel, pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon ning täpsemalt pea - vasaku silma piirkonnas marrastus/kriimustus, turse, põrutus, verevalum; vasakul kulmul u 0,6 cm pikkune pindmine marrastus, vasaku kulmu-silmalau piirkonnas turse, hematoom. Seega on M. Vaik enda tegevusega põhjustanud K. V.le tervisekahjustused ja valu tekitavalt väärkohelnud kannatanut. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Martin Vaik ja K. V. on abikaasad, kes elasid samas korteris ehk tegemist on
Kuivõrd M. Vaik on varasemalt toime pannud K. V. kehalise väärkohtlemise, milline 9 on tõendatud Harju Maakohtu 23.09.2020 kohtuotsusega asjas nr 1-20-5903, siis on M. Vaik käesoleva teo toimepannud korduvalt. Kohus möönab, et süüdistusakti süüdistuse kirjeldavast osast ei ole võimalik sõnaliselt välja lugeda, milles seisneb M. Vaigu kvalifikatsioonis märgitud korduvus. Samas on aga tema tegevuse kvalifitseerivas osas korduvus märgitud ning süüdistusakti ankeetandmetes kui ka kriminaalasjale lisatud Harju Maakohtu 23.09.2020 otsusest nähtuvalt on M. Vaik varasemalt K. V. suhtes toimepannud vägivallateo. Süüdistatav on saanud end korduvust kajastava süüdistuse vastu ka sisuliselt kaitsta. Sellest tulenevalt leiab kohus, et antud asjaolu on piisavalt sisustatud ning selles osas on võimalik M. Vaik süüdi tunnistada. Kohtu hinnangul ei ole siinkohal korduvusena käsitatav samal õhtul toimunud vastu õlga löömist rõdult tuppa tulles ja samas järgnenud rüseluse käigus vastu pead löömist, kuivõrd tegemist on jätkuva kuriteoga – süüdistatava ja kannatanu tüli jätkuvalt kestis, ei olnud tekkinud uusi asjaolusid. Seega on ilmne, et korduvuse arvestamine toimub siin õigusliku retsidiivi (varem samalaadse teo eest karistatud isiku) tasandil. Ka M. Vaik on sellest menetluse kestel teadlik olnud (kahtlustus on esitatud juba korduvas teos). Veelgi enam M. Vaik on häirekeskuse kõnes kinnitanud, et ta teab, et ei tohi naist puutuda ja on teadlik oma varasemast karistusest samalaadse teo eest. Kohtu hinnangul on süüdistatav käesoleva teo toime pannud kavatsetult. Nimelt
lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Antud juhul M. Vaik teadlikult ja kavatsetult lõi K. V.u, nii vastu õlga kui ka vastu pead. Seega soovis M. Vaik kannatanu suhtes vägivalda kasutada, ta tegi seda sihipäraselt ja kavatsetult ja pidi vähemalt võimalikuks pidama, et vägivald realiseerub ehk et ta tabab kannatanut nii vastu õlga kui ka vastu pead, mis ilmselgelt põhjustab valu ja võib põhjustada tervisekahjustusi. Süüdistatava õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid vaeb kohus eraldi allpool. Süüdistatava Martin Vaigu süüvõime Käesolevas kohtuasjas on süüdistatav korduvalt oma ütlustes, sh läbivalt alates eeluurimisest, viidanud, et R. K.i löömise hetkel oli tema psühhoosis, temaga rääkisid deemonid, ta kuulis hääli, tal olid krambid. Samuti on süüdistatav läbivalt kinnitanud, et tema on haige inimene, tal on diagnoositud skisofreenia ning teinud hulgaliselt etteheited kinnipidamisasutuses ravivõimaluste puudulikkuse osas. Tähelepanuta ei saa jätta, et ka toimunud kohtuistungil väljendas süüdistatav, et tal hakkas halb ja ta läheb ära. 30.12.2020 on teostatud SA PERH Psühhiaatriakliinikus ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 7.1-373 (kd 1 lk 60-69, ekspert P. V.), millises on leitud, et 22.11.2020 ei esinenud Martin Vaigul seisundit, mis mõjutas oluliselt määral isiku teadvust ja käitumist ning takistas tal adekvaatselt oma tegudest aru hsaada ja neid juhtida. Martin Vaik oli talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal 22.11.2020 süüdivusseisundis, st võimeline endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima ning saama aru oma tegude iseloomust ja tähendusest. Martin Vaik on võimeline osalema uurimistoimingutes, andma menetluse käigus ütlusi, esinema kohtus ja täitma määratud karistust. Eksperdi hinnangul asjaolu, kas Martin Vaik võib olla ohtlik endale või teistele, sõltub eeskätt sellest kuivõrd soovib M. Vaik end kokku võtta, mobiliseeruda, tõsta enda moraalset vastutustunnet, loobuda alkoholist ja rahustite kasutamisest, saama aru, et tema vastaval käitumisel on piirid ja ta peab vastutama enda käitumise tagajärgede eest. Martin Vaik ei vaja meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamist ega psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. Psühhiaatrilist ravi on tal vajadusel õigus saada üldistel alustel. Martin Vaigul on diagnoositud orgaaniline ajukahjustus sünnitraumajärgselt kaasuva väljendunud iseloomu muutusega ning käitumishäirega, mis algasid juba varases nooruses. Tal on diagnoositud püsikululist paranoidset skisofreeniat, mis väljendub temal esinenud tajumise ja mõtlemise häiretes, luululistes elamustes, tahte-tundeelu skisofreeniale omastes muutustes ja kognitiivses (tunnetuslikus) defitsiidis, kuid viimasel aastal ei ole skisofreeniale omast psühhootilist 10 sümptomaatikat esinenud, samuti ei ole esinenud psühhoosi tunnuseid. Skisofreenia on käesolevalt olnud pikemat aega remissiooni seisundis (paranenud raviga). Lisaks on tal väljakujunenud varasemalt juba korduvalt diagnoositud pikka aega kestnud ning süvenenud sõltuvus rahustitest ja alkoholist, mis käesolevalt määrab suuresti ka tema käitumist ja toimetulekut. Tal ei esinenud inkrimineeritava teo sooritamise ajal vaimutegevuse ajutist riket. Ta ei ole nõrgamõistuslik, nõdrameelne, tal ei esine muid peale eelpool nimetatud psüühikahäireid. 15.02.2021 on teostatud SA PERH Psühhiaatriakliinikus ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 7.-3/110 (kd 2 tl 54-65, ekspert P. T.) antud ekspertarvamusest nähtuvalt on Martin Vaigul diagnoositud varasemalt sünnitrauma järgselt orgaaniline ajukahjustus koos iseloomu muutuste ning käitumishäiretega, mille foonil on aastate vältel kujunenud sõltuvus mitmetest psühhoaktiivsetest ainetest (rahustitest ja alkoholist), mis avaldub temal sagedases kontrollimatus ainete tarvitamises. M. Vaigul on püsiv tung ainete tarvitamiseks, tema tegevus on suunatud ainete saamisele ning lühiajalisel aine puudumisel kujuneb võõrutussündroom, mida on kehaliselt raske taluda. Uuritaval esinevat sõltuvushäiret on võimalik ravida, kuid sõltuvushäirete ravi on komplitseeritud ja aeganõudev protsess. M. Vaik põeb kaasuvalt vaimuhaigust – paranoidset skisofreeniat, mis käesolevalt väljendub uuritaval skisofreeniale omases tahte-tundeelu defektis ning mis on viimastel aastatel olnud osalises remissioonis. Skisofreenia on kroonilise kuluga pidevat ravi vajav vaimuhaigus. Martin Vaigul ei esinenud kuriteo toimepanemise ajal 23.01.2021 vaimutegevuse ajutist riket. M. Vaigul esinev vaimuhaigus – osalise remissiooniga paranoidne skisofreenia ei ole ägenenud viimaste aastate jooksul, tal ei esinenud tegude toimepanemise ajal psühhoosi tunnuseid. Uuritaval esineb sõltuvus erinevatest psühhoaktiivsetest ainetest. Martin Vaigul ei esinenud talle süüksarvata kuriteo toimepanemise ajal 23.01.2021 erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks mõjutanud olulisel määral tema teadvust ja käitumist ning takistanud tal adekvaatselt aru saada oma teost ja seda juhtida. Martin Vaik on oma vaimse seisundi poolest käesolevalt võimeline õigesti tajuma kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid ja andma nende kohta tõepäraseid ütlusi arvestades tema iga, elukogemust ja psüühikaiseärasusi, emotsionaalset seisundit ja objektiivset olukorda. M. Vaik oli võimeline tema vanust, elukogemust, psüühikaiseärasusi ja kuriteo asjaolusid arvestades mõistma tema poolt toimepandud tegude olemust ja tähendust, ta sai aru oma tegude keelatusest ja oli võimeline vastavalt sellele oma käitumist juhtima. M. Vaigu võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. M. Vaigul ei esine vaimse arengu mahajäämust, mis takistaks tal aru saada omaenda ja ümbritsevate isikute tegevusest ning oma tegusid juhtimast. M. Vaik on edaspidi võimeline osalema uurimistoimingutes, andma menetluse käigus tõepäraseid ütlusi, osalema edasises menetluses kahtlustatavana, süüdistatavana ja kohtualusena ning kandma süüdimõistmisel karistust. M. Vaik ei ole käesolevalt oma vaimsest seisundist lähtuvalt ohtlik endale või ühiskonnale, kuid ta võib olla ühiskonnaohtlik, kui tarvitab kontrollimatult alkoholi ja rahusteid. M. Vaik ei vaja psühhiaatrilise sundravi kohaldamist
järgi ja võib vajadusel psühhiaatrilist ravi ja rehabilitatsiooni saada üldistel alustel vastavalt Psühhiaatrilise abi seadusele. Lisaks käesolevate menetluste raames teostatud ekspertiisidele on kohtule esitatud ka 28.05.2020 SA PERH Psühhiaatriakliiniku ambulatroose kohtupsühhiaatrilise kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktis nr 7.1.-3/372 (kd 2 lk 71-75, eksperdid Ü. K., M. R.) antud ekspertarvamused, millistest nähtuvalt M. Vaigul esineb orgaaniline ajukahjustus sünnitrauma järgselt. Tal on väljakujunenud sõltuvus rahustitest ja alkoholist, mis käesolevalt määrab tema käitumist ja toimetulekut. Tal on diagnoositud püsikululist paranoidset skisofreeniat, mis väljendub temal esinenud tajumise ja mõtlemise häiretes, tahte-tundeelu skisofreeniale omastes muutustes ja kognitiivses (tunnetuslikus) defitsiidis, kuid viimasel aastal ei ole skisofreeniale omast sümptomaatikat kirjeldatud. Tolles asjas etteheidetud tegude toimepanemise ajal 06.08.2019 kuni 10.05.2020 oli ta kokkuvõtvalt võimeline arusaama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Ta oli tavalises alkohoolse joobe seisundis, 11 tal ei esinenud psühhoosi, teadvuse häiret jne. M. Vaik võib olla ohtlik, kui jätkab rahustite ja alkoholi tarvitamist, psühhiaatrilist sundravi ta ei vaja. Käesolevas kohtuasjas on kohtu käsutuses sama isiku suhtes teostatud kolm erinevat ambulatoorset kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti, mis hõlmavad endas isiku käitumisele hinnangu andmist alates 2019 kuni 2021 jaanuarikuuni. Kokku neli eksperti on jõudnud kõik samale arvamusele isiku meditsiiniliste süüdivuskriteeriumite suhtes ning üheski ei ole peetud vajalikuks sh süüdistatava suhtes hinnangu andmiseks statsionaarse ekspertiisi läbiviimist. Ekspertidel ei ole tekkinud seega mingisuguseidki kõhklusi isiku seisundis, sh psühhooside mitteesinemise suhtes. Samuti on märkimisväärne, et juba ekspertiiside teostamise ajal oli süüdistatav edastanud hulgaliselt kirju enda seisundi, kaebuste ja arusaamade osas. Seega olid ekspertidel süüdistatava suhtes ekspertiisi teostamisel teada samad asjaolud, mis kohtule kohtuotsust tehes. Kohus peab siiski märkima ka seda, et teostatud ekspertiisid on mahukad ja sisukad, mistõttu on kohus veendunud, et eksperdid on hinnangu andnud lähtudes kõikidest teadaolevatest asjaoludest ja enda erialastest teadmistest tulenevalt. Süüdistatava süüdivusele hinnangut andes peab tõdema, et nii kohtus esinedes, kui ütluste andmisel oli süüdistatav orienteeritud ajas ja kohas. Süüdistatav osales enda soovil kohtuistungil videosilla vahendusel. Toimunud tegude osas ütlusi andes oli süüdistatav samuti orienteeritud ajas, kohas, oskas vastata küsimustele, sai neist aru. Samuti olukorras, kus süüdistatav pidi teatama, kas jääb esitatud lühimenetluse taotluse juurde, selgitas kaitsja süüdistatavale (lisaks kohtule) lühimenetluse piiranguid konkreetsest asjast lähtuvalt, millele süüdistatav vastas, et saab aru ja jääb lühimenetluse juurde. Süüdistatava käitumises kohtu istungi vältel ei ilmnenud asjaolusid, mis oleksid seadnud tema süüdivuse kahtluse alla. Tähele tuleb panna, et süüdistatav on ka võimuorganitega suheldes väljendanud enda arusaama enda teo keelatusest. Näiteks häirekeskusele tehtud kõnes selgitas süüdistatav, et ta ei tohi teda puutuda (abikaasat) ning väljendas korduvalt arusaama selle keelu rikkumise tagajärgede suhtes – ta ei taha vanglasse minna. Kohtuistungil jagas süüdistatav ka õigusalaseid teadmisi, rääkides eeluurimiskohtuniku määruse ultima ratio-põhimõtete järgimisest, viitas enda puhtsüdamlikule kahetsusele koos konkreetse viitega
vastavale sättele. Märkis, et on taotlenud riigi õigusabi kahju tekitamisega seoses, mis nähtub ka kriminaalasja toimikust (I kd tl 28-37). Vastas küsimustele adekvaatselt (küll ennastõigustavalt) ning esitas enda versiooni juhtunust. Samas kumas vastustest ja hoiakutest läbi üldine vastumeelsus vangla ja selle töötajate suhtes (talle kahju tekitatud, teda ei ravita, teda ravitakse valesti), mis aga riimub sellega, et ekspertiisiakti järgi on ta end ka ise end ravida üritanud ning tal on tugev sõltuvus mh ravimitest. Kohtu hinnangul on ka eksperdid küllaldaselt kirjeldanud ja põhjendanud süüdistatava ravimisõltuvust, mis tegelikkuses ilmestab ka tema käitumist vanglas. Kuivõrd vanglas ei saa süüdistatav tarbida ravimeid enda suva järgi, vaid kindlatel määratud kellaaegadel ning ulatuses, siis tal tuvastatud vaimset tervise üldist seisundit arvestades ja ilmselgelt sõltlasena on seda tal raske taluda, mis väljendubki tema käitumise agressiivsuses. Nimetatu langeb kokku ekspertide kirjeldustega M. Vaigu suhtes. Kohus nõustub täielikult ekspertide toodud järeldustega ja leiab, et lisaks meditsiinilisele kriteeriumile ei ole M. Vaigu puhul täidetud õiguslikud kriteeriumid süüdivusseisundi puudumiseks. Kohus leiab, et temale etteheidetud tegude toimepanemise ajal 22.11.2020 ja 23.01.2021 oli Martin Vaik süüdivusseisundis, ta sai aru enda tegude keelatusest ja oli võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Tal ei esine piiratud süüdivuse tunnuseid ega muid tema vastutust välistavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul ei vaja Martin Vaik psühhiaatrilise sundravi kohaldamist ning kohus nõustub ekspertidega selles, et tulenevalt tema diagnoosist tuleb talle võimaldada vajadusel psühhiaatriline abi üldises korras vastavalt psühhiaatrilise abi seadusele. Eeltoodu alusel ei ole kohus tuvastanud süüdistatava puhul süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Süüdistatava näol on tegemist täisealise süüvõimelise isikuga. 12 KARISTUS Kohus uuris Martin Vaiku iseloomustava materjalina karistusregistri väljavõtet (II kd tl 23-24), millest nähtuvalt on M. Vaigul üks kehtiv kriminaalkaristus. Samuti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 23.09.2020.a otsust kriminaalasjas nr 1-20-5903 (II kd tl 69-70), millest nähtuvalt on M. Vaik süüdi mõistetud
Märgitud kohtuotsuse põhjal on kannatanuks käesolevas asjas on olnud K. V.. Samuti nähtub Martin Vaigu varasem vägivaldne käitumine, selle iseloom ja ulatus. Kohus uuris ka menetleja õiendit varasemate juhtumite kohta (II kd tl 76-78), millisest nähtuvalt on alates 26.05.2019 kuni 05.01.2021 registreeritud politsei infosüsteemis kokku 20 juhtumit. Neist nähtub kokkuvõtvalt, et Martin Vaigu ja K. V. vahel on läbi aastate toimunud vastastikused tülid ning M. Vaigu poolne vägivald. Kuid samuti asjaolu, et K. V. ja M. Vaigu omavahelistes suhetes oli probleem juba 2019 aastast. Samuti nähtub varasemate kriminaalmenetluste alustamine M. Vaigu suhtes, mis teokirjelduste järgi päädis 23.09.2020 Harju Maakohtu otsusega. Kohus on uurinud ka M. Vaigu suhtes teostatud ja varem märgitud ambulatoorseid kohtupsühhiaatria ekspertiise, millistest nähtuvalt on M. Vaik tugevalt mõjutatud rahustite ja alkoholisõltuvusest ning mis on määrav tema käitumise juures. Kohus selgitab, et
lg 1 järgi toimepandud kuriteo eest on seaduseandja karistusena ettenäinud kuni viieaastase vangistuse.
lg 2 p 2, 3 järgi toimepandud kuriteo eest on seaduseandja karistusena ettenäinud rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus samuti toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo 3-1-1-28-14, p 29). Käesolevas asjas on süüdistatav kavatsetult toime pannud teise astme kuriteod, põhjustades kannatanutele füüsilist valu ja tervisekahjustused. Kohus möönab, et
lg 1, kuid ka § 121 lg 2 p 2, 3 mõistes on süüdistatav kannatanutele tekitanud kerged, lühiajaliselt mööduvad tervisekahjustused, ründed on olnud lühiajalised ja väheintensiivsed. Kannatanu R. K.it lõi süüdistatav ühel korral rusikaga näkku, põhjustades valu ja alahuule sisepinnal 0,5x0,5cm marrastuse, mis kannatanu sõnul paranes kahe päevaga. Sellest tulenevalt leiab kohus, et
lg 1 mõistes on süüdistatava süü vähene.
lg 2 p 2, 3 mõistes tuleb arvestada, et tegemist oli lähisuhtevägivallaga, mis on toimepandud korduvalt sama kannatanu suhtes (lähtudes varasemast kohtuotsusest). Käesoleval juhul pani süüdistatav sama õhtu jooksul toime kaks lühiajalist ja mitteintensiivset rünnet kannatanu suhtes, lüües teda esiti vastu õlga ja seejärel peaga vastu kulmu. Kannatanu sai löökides pindmised peavigastused ja marrastused (kirjeldatud eelpool). Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava süü on keskmises määras. Süüdistatav ei ole ennast temale esitatud süüdistustes süüdi tunnistanud. Süüdistatav R. K.i episoodis on süüdistatav selgitanud, et pani teo toime psühhoosis, kui temaga rääkisid deemonid ning et ta on vabandanud kannatanu ees. Viimast asjaolu kannatanu enda ülekuulamises kinnitatud ei ole. Süüdistatav on viidanud, et tema käitumises esineb karistust kergendav asjaolu, kuid kohus jääb selles osas eriarvamusele. Esiteks, ei ole võimalik lugeda siiraks kahetsusavalduseks seda, kui isik enda süüd ei tunnista, vaatamata ekspertarvamustele leiab, et on teo toimepannud psühhoosis ehk ilmselgelt distantseerib ennast teo toimepanemisest. Teiseks ei ole kannatanu ka kinnitanud, et 13 süüdistatav tema ees vabandanud oleks. Viimane ei oleks samas aprioorselt ka karistust kergendav asjaolu (see ei ole leppimine
Kuivõrd enda abikaasat on süüdistatav korduvalt kehaliselt väärkohelnud, läbi aastate, siis ilmselgelt ei saa selles osas üheski aspektis tema kahetsust siiraks lugeda. Siirast kahetsusavaldusest saab kohtu hinnangul rääkida vaid juhul, kui süüdistatav nii sõnaliselt avaldab kahetsust, kuid ka siis, kui see avaldub lisaks sõnalises kahetsusavalduses tema teokirjelduses, põhjendustes oma teo osas, kui ka hilisemas suhtumises enda teosse. Samuti on süüdistatav kinnitanud, et tema abikaasa ei soovi tema vastutusele võtmist ning nad on ära leppinud. Sellekohane teave kohtul kannatanult puudub. Kannatanu teavitas kohut vaid sellest, et soovib kohtuotsust e-posti teel. Selliselt ei ole kohtu hinnangul süüdistatava süü tunnistamine siiras ega saa olla tema karistust kergendavaks asjaoluks kummaski episoodis. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus arvestab samuti sellega, et eelmine kohtuotsus M. Vaigu suhtes tehti 23.09.
lg 1 mõistes vähese süü määraga teo, seda karistuse kandmise ajal, olles vahetult 2 kuu eest kohtulikult karistatud eelnevate vägivallakuritegude toimepanemise eest, leiab kohus, et
Vaiku karistada vangistusega 8 kuud. Võttes arvesse samu asjaolusid ja seda, et
Vaigu süü keskmises määras (võrrelduna sh tema poolt varem sama kannatanu suhtes toime pandud tegudega, mille eest teda on juba karistatud), kuid arvestades teo toimepanemisel kasutatud vähest vägivalda, on kohane karistus vangistus 1 aasta ja 6 kuud.
lg 1 alusel mõista liitkaristust, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistes liitkaristuseks vangistuse 2 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 1 aasta ja 4 kuud.
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.09.2020 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk 2 aasta ja 9 kuu võrra ning liitkaristuseks mõista vangistus 4 aastat ja 1 kuu.
lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise alguse ajaks M. Vaigu kahtlustatavana kinnipidamise aeg 23.01.2021.a. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja 14 karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-4004). Kohus ei pea süüdistatava suhtes tema karistuse kandmiselt tingimusliku vabastamist põhjendatuks ega võimalikuks. Kohus ei näe erandlikke asjaolusid kuriteo toimepanemises ega süüdistatava isikus. Martin Vaik on käesolevad teod toime pannud nii karistuse kandmise ajal kui ka lühikest aega peale karistuse kandmiselt vabanemist. Ta on lühikest aega enne uute kuritegude toimepanemist kriminaalkorras karistatud vägivallakuritegude sooritamise eest, karistus on kehtiv. Süüdistatav on järjepidevalt pannud toime uusi kuritegusid. Nimetatud andmed välistavad kogumis uute kuritegude toimepanemise sageduse ja mahuga tema vangistusest tingimisi vabastamise. Eeltoodu alusel ei pea kohus võimalikuks ka Martin Vaigu suhtes põhjendatuks jätta vangistus reaalselt täitmisele pööramata. Tähele tuleb panna veel seda, et süüdistatav asuks elama samale aadressile, kus elab kannatanu ning samale aadressile on esitatud ka elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samadel nimetatud põhjustel ei pea kohus võimalikuks ega põhjendatuks ka süüdistatava suhtes karistuse kandmisest tingimuslikult vabastamisel elektroonilise valve kohaldamist. Sisuliselt ei välista elektroonilise valve kohaldamine rohkem uute õigusrikkumiste toimepanemist kui tingimuslik vangistusest vabastamine nt allutamise käitumiskontrollile. Arvestades, et toime on pandud lähisuhtevägivalla kuritegu, ei omaks elektroonilise valve kohaldamine mingisugustki eripreventiivset toimet. Siinkohal tuleb veel tähele panna, et eelneva kohtuotsusega on M. Vaigule mõistetud pikim võimalik ehk 5 aasta pikkune katseaeg, kuid juba 2 ja 4 kuu möödudes on ta toime pannud uued vägivalla kuriteod. Kuigi
lg 2 p 2, 3 järgi on võimalik karistuseks mõista rahaline karistus, siis arvestades M. Vaigu teistkordset karistamist
lg 2 p 2, 3 alusel, seda lühiajaliselt peale eelmist kohtuotsust toimepandud tegude osas, samuti tema vägivalduses väljenduvat käitumismustrit, ei pea kohus võimalikuks ega kohaseks tema suhtes rahalist karistust kohaldada. Sedasi ei oleks tagatud ilmselgelt õiguskorra kaitsmise huvid ega omaks selline karistusliik M. Vaigu suhtes mingit mõju. M. Vaigu osas tuleb meeles pidada, et isik on varasemalt ka osaliselt reaalselt vangistust kandnud, kuid sellele vaatamata on jätkanud, sh sama kannatanu suhtes vägivalla kuritegude toimepanemist lühikese aja jooksul peale kinnipidamisasutusest vabanemist. Samuti on M. Vaik töötu, tal tuleb tasuda kriminaalmenetluskulud, mistõttu on ilmselgelt rahalise karistuse täitmine tal ka raskendatud. TÕKEND Käesoleva menetluse raames on Martin Vaik olnud kahtlustatavana kinnipeetud alates 23.01.2021.a (kd 2 tl 27-28) ja 25.01.2021 Harju Maakohtu määrusega nr 1-21-529 kohaldati Martin Vaigu suhtes vahistamist kaheks kuuks, s.o kuni 23.03.2021 (kd 2 tl 46-49), mida on käesolevaks ajaks pikendatud 18.03.2021 Harju Maakohtu määrusega ühe kuu võrra, s.o kuni 23.04.2021 (kd 2 kd tl 104-105). Tallinna Ringkonnakohus jättis kaitsja määruskaebuse läbi vaatamata (kd 2 83-88) ning Riigikohus menetlusse võtmata (kd 2 93-94). Martin Vaigu suhtes on 03.02.2021 kohaldatud lisapiiranguid, keelates lühiajaliselt kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise, mis kehtisid kuni kohtu alla andmiseni, seega lisapiirangud käesoleval ajal enam ei kehti. 15 Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteemi põhimõtete kohaselt pööratakse mõistetud vangistus karistus ka reegeljuhtumil täitmisele. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada aga kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist süüdistatavaga, kes jätkas kuritegude toimepanemist kuni kinnipidamiseni, sh karistusekandmise ajal ja sellele järgnenud katseajal. Kohus viitab, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kohus leiab, et antud juhul on süüdistatav lühikese aja jooksul peale eelmist kohtuotsust, sh karistuse osalise kandmise ajal ja lühikest aega peale vangistusest vabanemist toime pannud uued kuriteod, sealjuures käitumiskontrolli ajal. Seega on ilmne, et vabaduses olles on süüdistatav jätkanud kuritegude toimepanemist. Arvestades, et süüdistatavale on mõistetud pikemaajalisem reaalne vabaduskaotus on oht ka selles, et isik asub kõrvale hoiduma kohtuotsuse täitmisest. Seega on kohtu hinnangul jätkuvalt põhjendatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni kohaldada tõkendit vahistamine, seejärel kuulub tõkend tühistamisele. MENETLUSKULUD Kriminaaltoimiku andmetel on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsja tasud summas 1042,80 eurot (s.o kohtueelses menetluses 740,40 eurot, sh Riigikohtu menetluses 54 eurot) ja 302,40 eurot kohtumenetluses). Kohus leiab, et õigusabikulude hüvitamine kaitsja poolt taotletud mahus on põhjendatud. Lisaks on menetluskuludeks kahe teostatud isiku kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kulu, kokku 1530 eurot. Ka need kulud on põhjendatud, sest andsid olulist teavet kesksele küsimusele isiku süüdivusest ja ka süüdistatav enda avaldustest lähtuvalt. Vastavalt
Samuti on üldreegliks see, et süüdimõistetu hüvitab süüdimõistva otsusega kaasneva sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5-kordne palga alammäär, s.o 876 eurot. Kohtu hinnangul esineb Martin Vaigul siiski erandlikke asjaolusid, mis tingib selle, et temalt väljamõistetavate menetluskulusid tuleb oluliselt vähendada. Martin Vaik on varasemalt avaldanud, et ta on töötu ja töövõimetu isik, tema sissetulek on vähene ja tal on võlad. Sellekohaseid asjaolusid toob ta välja ka kriminaalasjas iseloomustava materjaline lisatud riigi õigusabi taotluses ja selle lisades (I kd tl 29, 33-37). Kohtumenetluses on kinnitust leidnud, et tema osalemine ühiskonnaelus on osaliselt piiratud tema tervislikust seisundist tulenevalt. Lisaks nähtub tema maksustatava tulu väljavõttest, et tema sissetulek on olnud juba eelneval deklareeritud aastal
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.