Obsah (11)

§ 172§ 630§ 196§ 631§ 160§ 159§ 42§ 113§ 619§ 165§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-18-1

§ 172ei olnud kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest.

2 2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja palus kaasata menetlusse kolmanda isikuna Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu ning nõuda välja Maksuja Tolliameti poolt OÜ Oberoke suhtes maksuotsuse tegemisele suunatud menetluses ja A.A. suhtes vastutusotsuse tegemisele suunatud menetluses koostatud toimikud või anda AS Valumehaanika lepingulisele esindajale õigus tutvuda ja teha koopiaid eelnimetatud toimikutest. Hageja viidatud lepingut tuleb lugeda käsunduslepinguks, mille ülesütlemist reguleerivad

§ 630lg 1 ja § 631.

Samuti on kõnealune leping käsitletav kestvuslepinguna, kuivõrd see oli suunatud ajaliselt piiramata perioodilise teenuse osutamisele ning kestvuslepingu erakorralist ülesütlemist reguleerib

§ 196lg 1.

Lepingu alusel anti OÜ Oberoke poolt kostjale renditööjõuna tööle kokku 21 töölist, kellest kaks saadeti töölt ära narkojoobe tõttu ja kaheksa lahkusid omal soovil, kuna OÜ Oberoke ei maksnud töötajatele palka. Kuigi lepingu p-s 2.1 oli kokku lepitud, et OÜ Oberoke vahendab kostjale oskustöölisi, oli tegemist ilma erialaste teadmiseta lihttöölistega, keda kostja pidi välja õpetama. 2018 jaanuaris toimus kostja tootmise ajutine sulgemine, mida ei saanud kostja mõjutada ning millega ei saanud kostja mõistlikult arvestada lepingu sõlmimisel. Lisaks luges kostja oluliseks lepingurikkumiseks asjaolu, et OÜ Oberoke ei maksnud töötajatele kokkulepitud töötasu. Kõik ülaltoodud asjaolud kogumis ja vastastikuses seoses andsid kostjale seadusest tuleneva õigusliku aluse

§ 196

lg 1 ja

§ 631

alusel leping erakorraliselt ja etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, kuna selleks eksisteeris mõjuv põhjus.

§ 160

kohaselt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja ja OÜ Oberoke vahelises lepingus ei nähtud ette teisiti. Lisaks ei teatatud kostjale leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist, mistõttu ei saa hageja leppetrahvi nõuda (

§ 159lg 2).

Leping oli sõlmitud tüüptingimustel ja leppetrahv ebamõistlikult suur, mistõttu oli selline tüüptingimus

§ 42lg 1 järgi tühine.

Kostja seisukoha kohaselt oleks leppetrahvi nõudmise õigus olnud OÜ-l Oberoke, sest tegemist on kujundusõigusega, mida ei saa loovutada. Nõude loovutamise leping sõlmiti tõenäoliselt hiljem kui lepingus kirjas.

1. Maksu- ja Tolliamet selgitas, et OÜ Oberoke ja hageja vahel sõlmiti nõude loovutamise leping
2. veebruaril 2018, kuid Maksu- ja Tolliamet tegi korralduse OÜ Oberoke võimaliku rahalise nõude arestimise kohta alles
3. aprillil
4. OÜ-l Oberoke polnud rahalise nõude arestimise korralduse tegemise ajal nõuet summas 40 120 eurot kostja vastu. Seega pole Maksu- ja Tolliameti kaasamine menetlusse vajalik.
5. Tartu Maakohus jättis
6. detsembri 2019 määrusega kostja taotluse Maksu- ja Tolliameti kaasamiseks menetlusse kolmanda isikuna rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis
7. jaanuari 2020 määrusega maakohtu määruse muutmata. MAAKOHTU LAHEND
8. Tartu Maakohus jättis
9. oktoobri 2020 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kostja kanda ja muud menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 4160 eurot ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna 4160 eurot ja viivise tasumata menetluskuludelt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 3 Maakohtu põhjenduste kohaselt puudus vaidlus selles, et OÜ Oberoke ja kostja sõlmisid

1. veebruaril 2017 lepingu, mille kohaselt pidi OÜ Oberoke andma kostjale oskustöölisi kasutamiseks tootmistööde teostamisel ning kostja kohustus oskustööliste kasutamise eest maksma tasu. Vaidlus puudus ka selles, et leping öeldi üles alates
2. jaanuarist 2018 ning lepingu järgi oli lepingu erakorralise ülesütlemise korral õigus nõuda leppetrahvi. Vaidlus seisnes selles, millise lepinguliigiga oli tegemist ning kas leping öeldi üles korraliselt või erakorraliselt. Samuti vaidlustas kostja asjaolu, et OÜ-l Oberoke puudus õigus loovutada tulevikus tekkivat leppetrahvinõuet ning, kas leppetrahvi nõudmise eeldused olid täidetud. Maakohtu hinnangul vastas vaidlusalune leping käsunduslepingu tunnustele

§ 619järgi.

OÜ Oberoke pidi andma kostjale kasutada oskustöölised ajaliselt piiritlemata perioodil tootmistöö tegemiseks ning kostja pidi OÜ-le Oberoke iga töölise kasutamise eest maksma tasu vastavalt lepingus kokku lepitule. Konkreetse tulemuse saavutamises kokkulepet ei olnud. Tegemist oli ka kestvuslepinguga, kuivõrd see oli suunatud ajaliselt piiritlemata perioodilise teenuse osutamisele. Kogutud tõendite alusel järeldas maakohus, et kostja soovis lepingu üles öelda seetõttu, et soovis uute seadmete paigaldamiseks tehase sulgeda. Seega olid ainetud kostja viited lepingu alusel antud tööliste ebakompetentsusele. Arvestades lepingu ülesütlemise kuupäeva ning viimaste suuremahuliste investeeringute tegemiseks lepingute sõlmimist pangaga

1. veebruaril 2018, ei saanud investeeringute tegemine olla ettenägematuks asjaoluks, mis andnuks aluse leping erakorraliselt üles öelda. Seda seisukohta kinnitab ka esitatud ülesütlemisavaldus, milles on selgelt kirjas renditöötajatest loobumine tootmise sulgemise tõttu. Seetõttu ei pidanud maakohus usutavaks B.B., C.C. ja D.D.
2. septembri 2020 kinnitust selle kohta, et lepingu erakorralise ülesütlemise tingis seadme avarii, mis tootmise seiskas. Kuivõrd kostja soovis lepingu erakorraliselt üles öelda, pidanuks ta ülesütlemisest lepingu kohaselt ette teatama 120 päeva. Vaidlust ei olnud, et kostja teatas lepingu ülesütlemisest ette 118 päeva vähem kui oleks pidanud. Seetõttu oli teisel lepingupoolel õigus nõuda kostjalt lepingu p 8.3 alusel leppetrahvi. Maakohtu hinnangul ei olnud asjakohane kostja vastuväide, et nõude loovutamise lepingus ei saanud olla märgitud leppetrahvi summa 40 120 eurot või, et nõude loovutamise leping oli fiktiivne. Leppetrahvi summa suurus kujunes lepingu ülesütlemisel. Arvestades tööliste arvu ja leppetrahvi kokkulepet, kujuneski summaks 40 120 eurot (4 töölist x 85 eurot x 118 päeva). Kostja väidet, et leppetrahvi kokkuleppe näol oli tegemist tüüptingimusega, ei pidanud maakohus kohaseks. Tõenditest nähtus, et leping oli kostjale esitatud formaadis, milles kostja oleks saanud sisse viia muudatusi. Ka ei viidanud miski lepingus ega poolte avaldatus sellele, et OÜ Oberoke kasutanuks sellistel tingimustel lepinguid veel teistegi isikutega. Maakohus leidis, et leppetrahvi nõude loovutamine oli võimalik, kuivõrd

§ 165

lubab loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Loovutuse hetkel oli iseenesest olemas juba nõue, mida loovutada – kostja oli lepingut rikkunud ja öelnud lepingu üles ülesütlemistähtaega oluliselt rikkudes, mis andis aluse leppetrahvi nõude esitamiseks. Ka oli lepingus selgelt määratletud, kelle vastu, kui suur ning mis alusel tekkinud nõue loovutatakse. Siiski leidis maakohus, et leppetrahvinõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul pärast lepingu erakorralisest ülesütlemisest teadasaamist. Õigus nõuda kostjalt leppetrahvi tekkis alates lepingu ülesütlemisest

1. jaanuaril
2. Leppetrahvi nõue esitati kostjale AS Eesti Posti kviitungi kohaselt
3. juunil 2018, s.o ligi viis kuud pärast lepingu ülesütlemist, kuigi hageja oli esitatud tõendite kohaselt juba hiljemalt
4. veebruaril 2018 nõude loovutamise lepingu sõlmimisel leppetrahvi nõudmise õigusest teadlik. Seda, et vahepealsel ajal oleks peetud läbirääkimisi või vaieldud leppetrahvi osas, maakohtule ei avaldatud ja sellekohased tõendid puudusid. 4 Kuna hageja ei esitanud leppetrahvinõuet mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist (ülesütlemisest teadasaamist), on ta kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Alternatiivselt taotleb hageja maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha uus otsus, millega välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud osaliselt summas 2095 eurot. Leppetrahvi nõue on esitatud tähtaegselt. Maakohtu otsusest ei selgu, millest tulenevalt on alla viie kuu kestev aeg ebamõistlik. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (Riigikohtu
6. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu

1. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Puudub vaidlus kokku lepitud leppetrahvi summa arvestamise õigsuse osas. Leppetrahv seoti täitjale tekkiva kahjuga. Tööliste vajaduse äralangemisel peab täitja etteteatamistähtaja jooksul otsima töölistele uue tellija või isikud koondama. Etteteatamistähtaeg võimaldab vältida kahju, mis tekib täitjale juhul, kui ta peab töölistele tasuma töötasu, kui tööhõivatust ei suudeta tagada. Kostja on vastuolus lepinguga (mida tõdes ka maakohus) lõpetanud lepingu ühepoolselt. Lisaks teatas kostja lepingu ülesütlemisel, et soovib koostööd jätkata ning annab sellest teada, ent mingit koostööpakkumist enam ei laekunud. Leppetrahvi nõue ei välju aegumistähtajast ning on muutumatu. Nõude maksmapanekuga ei rikutud hea usu põhimõtet, kuna kahju tekkis kostja poolt kujundusõiguse kasutamisega ning kostjal ei saanud tekkida ootust, et nõuet ei esitata. Kui trahv ajas suureneks, oleks tõesti mõistlik selle kohaldamise kiireloomuline teavitus. Sellise trahvinõude esitamise mõistlik aeg on vähemalt pool aastat, millist on hageja ka järginud. Maakohus on jätnud tähelepanuta nõude omapära ja hea usu põhimõtte sisu (TsÜS § 138 lg 2), mille kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Antud juhul on kahjustatud just lepingu täitjat ning kokkulepitud leppetrahvi tasunõude esitamine ei ole seadusvastane ja ei ole käsitletav kahju tekitamisena. Hageja hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud summas 2095 eurot. Seega on ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel põhjendatud muuta menetluskulude jaotust TsMS § 162 lg 4 alusel ja jätta nimetatud ulatuses menetluskulud hageja kanda ning seda ületavas osas kostja kanda. Olulises mahus ebavajalike ja rahuldamata jäetud taotluste kulu kandmine hageja poolt oleks ebaõiglane.
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). 5 Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Antud juhul on apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu otsust tervikuna, kuid hageja on märkinud, et nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega. Hageja põhjendused apellatsioonkaebuses on seotud sellega, kas leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul, ning menetluskulude kindlaksmääramisega. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
5. Asja materjalide kohaselt sõlmisid OÜ Oberoke ja kostja 15.02.2017 lepingu (I kd tl 19-22), mille sisuks oli OÜ Oberoke poolt tööjõu vahendamine (rent) kostjale. 19.01.2018 teatas kostja, et ütleb sõlmitud lepingu üles alates 22.01.2018 (I kd tl 6). OÜ Oberoke loovutas 19.02.2018 OÜle Puruke (hageja) kostjaga sõlmitud lepingust tuleneva leppetrahvi nõude (I kd tl 7-9). Hageja esitas hagi kostja vastu, nõudes leppetrahvi summas 40 120 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata, asudes seisukohale, et käesoleval juhul ei ole hageja esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist ning seetõttu on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi.
6. Hageja seisukoha kohaselt on leppetrahvi nõue esitatud tähtaegselt, sest antud juhul on trahvinõude esitamise mõistlik aeg vähemalt pool aastat, millist on hageja ka järginud. 10.1.

§ 159

lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et mõistlik aeg

§ 159

lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (vt nt tsiviilasi nr 3-2-1-15-08; nr 3-2-1-28-08; nr 3-2-1-44-09).

§ 159

lg 2 sätestab õigust lõpetava tähtaja, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest.

§ 159

lg-t 2 tuleb kohaldada, kui kahjustatud pool ei teata leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul. Juhul, kui leppetrahvi maksmise nõue esitatakse mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumist, ei pea enam leppetrahvi nõudmise teadet esitama. 10.2. Antud juhul tuleb mõistlikku aega arvestada alates rikkumisest, s.o ajast, mil kostja loobus renditeenusest (I kd tl 6 – 22.01.2018). Leppetrahvi nõue on esitatud kostjale AS Eesti Posti kviitungi nr 1469257 kohaselt 2018 juunikuu esimeses pooles (kviitungil kuupäev 11.06.2018), s.o ligikaudu viis kuud pärast lepingu ülesütlemist. Ringkonnakohtu arvates pidi hageja, omandades OÜ-lt Oberoke 19.02.2018 leppetrahvi nõude summas 40 120 eurot, aru saama, et kuna OÜ Oberoke ei olnud ise kuni nõude loovutamiseni teatanud kostjale leppetrahvi nõudmisest ega nõudnud leppetrahvi tasumist, siis tuleks hagejal endal mõistliku aja jooksu teatada kostjale leppetrahvi nõudest. Esitades kostjale leppetrahvi nõude ligikaudu neli kuud hiljem, kui ta nõude omandas (kusjuures ta pidi nõude omandamisel olema teadlik sellest, et OÜ Oberoke ei olnud kostjalt leppetrahvi nõudnud), on hageja ise olnud hooletu ja kaotanud

§ 159lg 2 kohaselt õiguse nõuda leppetrahvi.

10.

1. Ebaõige on hageja väide, et maakohtu otsusest ei selgu, millest tulenevalt on alla viie kuu kestev aeg ebamõistlik. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s
2. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et arvestades lepingus kokku lepitud leppetrahvi suurust ja poolte kohustust käituda oma õiguste realiseerimisel hea usu põhimõttest lähtuvalt, oleks tulnud teavitada leppetrahvi tasumise nõudest võimalikult kiiresti pärast leppetrahvi nõude õiguse tekkimisest teadasaamist, kuid ei OÜ Oberoke ega hageja ei ole seda teinud. 6 10.4.

§ 7

lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna leppetrahvi nõue ajas ei suurene, siis ei ole nõude maksmapanek ligikaudu viis kuud hiljem rikkumisest teadasaamisest hea usu põhimõttega vastuolus. Antud juhul on kostja teatanud 19.01.2018 OÜ-le Oberoke, et loobub alates 22.01.2018 renditeenusest seoses tootmise ajutise sulgemisega. Asja materjalidest ei nähtu OÜ Oberoke reageeringut kostja teatele, kuid 19.02.2018 on OÜ Oberoke loovutanud leppetrahvi nõude hagejale ning alles ligikaudu viis kuud hiljem alates rikkumisest teadasaamisest on hageja esitanud kostjale teate nõude omandamise kohta ja leppetrahvi nõude. Ringkonnakohtu arvates on viis kuud piisavalt pikk aeg selleks, et kostja sai eeldada, et temalt leppetrahvi ei nõuta ja aktsepteeritakse tema poolt renditeenusest loobumise põhjust (tootmise ajutine sulgemine). 10.

1. Hageja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta nõude omapära ja hea usu põhimõtte sisu (TsÜS § 138 lg 2), mille kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ringkonnakohtu arvates ei ole asjas olevate tõendite alusel võimalik asuda seisukohale, et kostja poolt renditeenusest loobumise eesmärgiks oleks olnud kahju tekitamine OÜ-le Oberoke. Iseenesest on võimalik, et OÜ-l Oberoke tekkis kostja käitumise tõttu kahju (nt töötajatele töötasu maksmine kuni uue tellija leidmiseni jne), kuid selge ei ole see, kas üldse ja kui suures ulatuses tekkis OÜ-l Oberoke kostja käitumise tõttu kahju. 10.
2. Asjaolu, et kostja renditeenuse loobumise avalduses on märkinud, et „edaspidisest koostööst anname teada nii kiiresti kui võimalik“, ei mõjuta leppetrahvi nõude esitamise mõistliku aja pikkust. OÜ Oberoke käitumine (s.o leppetrahvi nõude loovutamine) kinnitab pigem seda, et OÜ Oberoke ei eeldanud kostjaga koostöö jätkamist.
3. Hageja seisukoha kohaselt on kostja menetluskulud maakohtus põhjendatud ja vajalikud summas 2095 eurot, kuna kostja on esitanud maakohtus olulises mahus ebavajalikke ja rahuldamata jäetud taotlusi ning nendega seotud kulu tuleks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel kostja kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu
4. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire ning seetõttu puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja on esitanud maakohtus olulises mahus ebavajalikke taotlusi, kuid maakohus on juba seda arvestanud ning vähendanud õigusabi mahtu taotletud 44 tunnilt 30 minutilt 30 tunnile. Samuti on alusetu hageja väide, et kostja menetluskulude kindlaksmääramisel tuleks juhinduda TsMS § 162 lg-st 4 (kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik). 7 Selle sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel (vt nt Riigikohtu
5. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Kostja esindaja poolt menetlusõiguste asjakohatu kasutamine annab alust vähendada õigusabile kulunud aega, kuid ei ole aluseks TsMS § 162 lg 4 kohaldamisele.
6. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja
7. märtsi 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses kokku 3850 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja esindajad on osutanud õigusabiteenust 27,5 tunni ulatuses (sh maakohtu otsuse läbitöötamine, suhtlus kliendiga 1 h; apellatsioonkaebusega tutvumine, suhtlus kliendiga 1 h; täiendavate tõendite kogumine ja menetluskulude katteks tagatise taotluse koostamine 7 h 20 min; taotluse täiendamine 2 h 30 min; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele kokku 14 h 10 min; vastus vormistamine ja kohtule esitamine 30 min; menetluskulude nimekirja koostamine 1 h). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja lepinguliste esindajate tunnitasu (140 eurot tund ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Samas ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on kostja esitanud sisuliselt kolm menetlusdokumenti, s.o taotluse menetluskulude katteks tagatise saamiseks, vastuse apellatsioonkaebusele ja menetluskulude nimekirja. Ringkonnakohus märgib, et taotlus menetluskulude katteks tagatise saamiseks on esitatud küll 11-l lehel, kuid taotluses korratakse ühtesid ja samu väiteid ning seisukohti korduvalt. Sealhulgas ei saanud taotlusele lisatud tõendite kogumisele kuluda ülemääraselt aega (taotlusele on lisatud kaks kinnistusraamatu väljavõtet ja maksuvõla tõend). Ringkonnakohus leiab, et vastava taotluse koostamisele ja tõendite kogumisele võis kuluda kokku 4 tundi. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid (ka asjakohatuid väiteid), on põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest (sh maakohtu otsusega tutvumine, apellatsioonkaebusega tutvumine ja suhtlus kliendiga, vastuse vormistamine ja kohtule esitamine) 8 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakulu on 0,5 tund. Kostja põhjendatud ja vajalikud kulud
8. märtsi 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on seega 1890 eurot (13,5 h x 140 eurot). See summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et hagejal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson 8